Koolivaheaeg on tore. Vähemalt mulle meeldib. Ei pea hommikuti vaatama, et laps õigel ajal kodunt minema saaks ja palju suurema rõõmuga vaatan tööle minnes mõnusalt magavat last.
Kooliperioodil pole tegelikult meil mingit arutut sahmimist hommikuti. Õhtuti püüame saada alati õigel ajal magama ja kooliasjad ning riided paneb laps samuti ise alati valmis. Nii algabki hommik rahulikult sellega, et mina tõusen üles, panen endale pudru keema, teen vannitoatoimingud ja lähen ajan lapse üles. Virinat meil pole, mööda elamist asjade otsimist pole ka. Rahumeelselt käib pesemas, paneb riidesse ja läheb kooli. Soovime uksel üksteisele parimat päeva ja läheme kumbki oma asju ajama. Putru sõi laps seni koolis, aga uuest veerandist peab vahest varuma pudruaega kodus, sest söömata nüüd küll päeva alustada ei tohiks. Teises koolis süüakse putru alles esimesel vahetunnil ja siis on selleks liiga napp aeg, eriti veel, kui kaks korda nädalas on kehaline kasvatus esimene tund.
Kuid…ikkagi meeldib mulle koolivaheaeg. Juba sellepärast, et siis saab teha neid asju, mida kooliperioodil pole mahti teha.

Koolivaheaja esimesel päeval kutsuti Kirke külla. Mina läksin laupäeva hommikul tööle ja Kirke läks varsti peale mind sõbra poole. Nüüd siis paraku endisele klassivennale, aga õnneks nad saavad edasi seltsida muusikakoolis ja koolivälisel ajal. Lapsed trallisid enamuse päevast õues ja kui mina peale tööpäeva juba hämaras laekusin koogile, kolisid lapsed samuti tuppa. Nii me siis seal tähistasime koolivaheaja algust ja sõime lausa 3 erinevat sorti kooki. Perenaine on tõeline koogimeister. Üks kook oli parem, kui teine. Vahepeal vaatasime kuidas lapsed lahedalt koos musitseerisid ja siis jõime jälle teed ja siis tuli rahvast jälle juurde. Üks paralleelklassi tüdruk oma emaga. Lapsed mängisid meile kordamööda õpitud klaveripalu ja siis tegid veel sellise etteaste, et sõber mängis klaverit ja Kirke laulis. On ikka toredad lapsed :D Vahepeal prooviti vahelduseks kitarri. Sõber käib vaikselt eratundides pilli õppimas ja Kirke vaatas, et äkki peaks ka kunagi….igatahes pill istus talle kätte kenasti ja hoida mõistis. Ma proovisin ka üle mitme setme aja…nojah, lastepill on mulle pisut väike ja sõrmed ei mahu hästi sellele pisikesele kaelale ära . Aga tunne tekkis, et pilli oleks koju uuesti vaja. Siis võiks lapsele midagi vaikselt õpetada. Mulle meeldib akustiline kitarr laulu saateks väga. On selline pisut pehmem ja vaiksem, kui klaver. Millalgi pimedas asutasime ennast koju ja loomulikult pole lastel kunagi piisavalt aega olnud mängida, kuigi möllatud oli juba terve päev. Eks teinekord jälle.

Koolivaheaja järgmine üritus oli meil plaanis linnas. Spa – s lõõgastumine ja noorema pojaga mõnusas söögikohas mõnnamine. Üliõpilastel vaheaega pole, seega poiss meiega sulistama tulla ei saanud, aga temaga oligi hoopis plaan koos süüa ja küll tema juba teab, kus on head söögikohad. Pojaga me kohtume harva, sest tema on enamasti Tallinnas ja koju satub harva. Naudime siis neid väheseid aegu koos midagi mõnusat tehes – näiteks süües. Siis saab maitsta erinevaid häid roogi ja rääkida oma jutte.
Kirkele olin lubanud koolivaheajal spa – külastuse ja seekord langes liisk Tallink SPA-le. Ma olin kunagi ammu seal käinud nii üksi kui ka Kirkega koos, aga vahepeal pole sinna pikka aega sattunud ja nii valisimegi koha otse kesklinnas, et asjatult aega seiklemistele mitte kulutada.

Üks troopiline smuuti mullivanni serval on ju hiiglama mõnus ära juua :)

Lasteaia viimase aasta ujumistundidest on olnud kasu – saab ujutud nii selili, kui kõhuli.

Kiire vooluga “jõeke” oli üks lemmikumiad kohti

Kuskil seal paistab üks roosa peanupp…

No ja see pilt on üks paras udu, sest laps tegi korraliku karsummi. Ma ei lugenud lõpuks enam kokku neid kordi, kui ta järjekordselt võttis hoogu ja hüppas suure jooksuga “pommi”. Mina eelistan hoida silmad ja suu veest väljas :P

Igatahes kõik saunad ja võimalikud kohad käisime seal läbi ja olime lõpuks suurest spaatamisest täitsa väsinud. Rõõm lapse silmis oli nii suur,et endalgi oli suu pidevalt kõrvuni. Valisime seekord spasse minekuks esmaspäeva ja õigesti tegime. Rahvast oli umbes täpselt parasjagu, et keegi ei seganud. Võis rahumeeli mahtuda igasse sauna ja mullivanni ning õuebassein lageda taeva all ja vaikse vihmaga oli täiesti meie päralt. Ei peljanud seal laps isegi õuekülma. Ronis aga basseinist välja, võttis õues hoogu ja hüppas vette.

Koolivaheaja lõbude hulka kuulus nagu eelpool mainitud siis pojaga väljas söömine. Fotoka jätsin kotti, selfidest ma suurt ei arva – seega keskendusime söögi nautimisele ning vestlusele ja pilte polegi. Igaüks meist kolmest valis erinevad road ja nii oli hea kõigil maista midagi ka teiste valikutest. Külastasime siis Kalamaja kohvikut Sesoon.

Valikusse kuulus: eelroaks minul salat(roheline mix), kurk, tomat, röstitud vahemere köögiviljad, palsamiäädikameevinegrettiga. Põhiroog – Kartulignocchid salvei, tomati ja värske
ürdi-maapähklipestoga. Salat oli väga mõnus ja pearoog maitses eriti hästi. Tütreke üritas küll seda käest ära süüa, aga sain minagi.

Poja valik: Vürtsikas kookosesupp köögiviljadega – maitses hästi ja kuigi oli vürtsine, mekkis Kirke ka mõnuga. Pasta sinimerekarpidega küüslaugu, tšilli, peterselli ja
kreemja valge veini kastmega – väga hea valik. Kirke oleks loomulikult kõik merekarbid pintslisse pannud, kui venna oleks vaid lubanud.

Kirke – pakuti lastepraeks kartuliputru punase kalaga ja kuigi ta sõi selle tilgatumaks ja maitses väga, urises ikka, et ta endale mõnda peenemat praadi ei valinud ja nõustus ettekandja pakutud lastemenüüga. Kompensatsiooniks sai siis magustoidu – Tapioca-kookosepuding apelsinide ja mangokastmega – ääretult maitsev ja hõrk.

Kokkuvõtteks jäime söökidega ja kohaga väga rahule. Pisut parem võiks olla ainult teenindus. Kirkega on väga lihtne välja süüa, sest temale huvitavad maitsed meeldivad.

Vaatame, kuhu me siis järgmine kord läheme.

Tänane koolivaheaja päev möödus Kirkel koos oma õekesega ja mina olin terve päeva Tallinnas Põhjamaade lastekirjanduse seminaril. Oli palju toredaid esinemisi ja hea oli tõdeda, et raamatud mida esile tõsteti, olid mulle tuttavad ja loetud. Mulle endale põhjamaade lasteraamatud kusjuures väga meeldivad.

Homme on lapsel trenn. Terve koolivaheaja ei saa ju ometi luuslanki lüüa. Nädalalõpuplaanid ootavad.

Üle tüki aja on meil lapsega täna üks mõnusamast mõnusam rahulik pühapäevahommik. Minul on just lõppenud pikk töönädal ja lapsel algas esimene koolivaheaeg. Minul oli eile veel tööpäev ja nii ongi, et täiuslik puhkepäev on alles pühapäev. Vähemalt hommik on täiuslik. Ei mingit kiirustamist ja kohustustehunnikut. Kõik, mida on tarvis veel täna teha, saab vabalt lükata mõne tunni edasi ja nautida, nautida, nautida….lihtsalt olemist.
Pühapäev algas meil pika ja magusa unega ( 6.50 asemel ärkasime kell 9.30 ), voodis jutustamisega ning pannkookidega. Meie lemmikutega – banaanipannukatega. Banaanipannkooke on väga lihtne teha ja lisaks sellele, on nad tervislikud. Lased aga banaanid ja muna vahtu ning küpsetad kookosrasvas. Üle elamise levib nii nii mõnus lõhn….. Lisandiks veel kodune õuna – apelsini moos ja ongi pühapäevahommik täiuslik.

Tegelikult oli mul tänaseks hoopis töisem plaan, aga nagu ikka, käivitub sageli plaan A asemel plaan C ja see C polegi alati just kehvem variant. Nimelt tahtis üks inimene tänaseks saada kätte tellitud pluusi ja püksid…..aga kuna ma ei suutnud temaga kaks päeva tagasi, ega päev tagasi kontakti saada, et proovi teha ja täna asju lõpetada…siis nii ongi. Asjad saavad valmis just siis, kui minul on nüüd jälle aega teha. Täna see päev igatahes pole. Kui ikka õigel ajal asju ei tehta ja välja ei ilmuta, siis on nii nagu on. Kasutan seda aega pigem perekeskselt ning teen valmis ehk mõne fotoraamatu või tuunin enda sügismantlit. Praegu istun vaikselt pesumasina surina saatel siin arvutis ja mõtisklen. Ikka selle üle, mis viimasel ajal on olnud ja mis mõtted keerlevad peas lähiaegade osas.

Selline päris mõnusast kortsuriidest pluus on siis tegemisel, õigemini vaid lõpetamisel.

Tegin täna hommikul tiiru. Lillede kastmise tiiru. Ma ei ole selles just eriti järjepidev, aga mu vähesed lilled on sellega päris kenasti harjunud. Avokaadopuu on selles osas ääretult mõistlik meenutaja ja kui ikka janu suureks läheb, laseb oma lehed kurvalt longu ja siis ma juba tõesti jooksen veekannuga mööda elamist ringi. Avokaadopuu kõrval on mul trepikojas aknalaual 3 jõulukaktust ja täna avastasin , et nad kõik kolm on tiheldalt õiepungi täis. Seega – varsti on oodata kauneid ja erivärvilisi jõulukaktuste õisi.
Toas on meil veel mõned draakonipuulised ja orhideed, piparmünt ja loorber…mis kõik on õnneks suhteliselt vähenõudlikud ja on harjunud minu udupealisusega. Üks tore ja sõbralik flamingolill(vist on ikka flamingolill, ega ma ju täpselt ei tea) kolis samuti mõned kuud tagasi meile. Tööl üritasid naised teda välja visata ja nii ma otsustasingi, et tassin ta parem endale koju. Igatahes otsustas see lill suurest rõõmust õitsema hakata ja kaunistab kenasti meie elamist.

Nüüd siis veidi ka lapse esimesest lõppenud kooliveerandist. Siin on olnud nii rõõme kui muresid, aga nüüdseks on kõik asjad lahenenud ja edasi saab minna ainult paremini. Mis puudutab õppimist ja tulemusi, siis nendega võib olla äärmiselt rahul. Ütleks, et ootuspäraselt rahul, kuigi ma pole kunagi olnud oma laste suhtes seda meelt, et nad PEAVAD õppima ainult viitele. Elu on näidanud, et see pole mingi näitaja ja kuigi lapsed on õppinud ja õpivad hästi, ei nõua ma nendelt viieliseks olemist. Palju tähtsam on see, et ei õpitaks alla oma võimete, ollakse kohusetundlik ning ei unustata ka kooliväliseid tegevusi ja rõõme. Ühesõnaga elama peab ka.

Alustame veidi tagurpidi, ehk siis mitte üldhariduskoolist vaid koolivälisest elust.

Trenn – seal on kõik hästi. Laps on õnnelik, ühtegi trenni vahele pole jätnud, õpetaja kiidab ja kodus harjutab vabal tahtel asju, mis tema enda meelest tahavad lihvimist. Praegu näiteks avastan ma kogu aeg, et laps püüab siin või seal seina najal pea peal seista :D Kokkuvõtlikult võib öelda, et judo mõjub tirtsule suurepäraselt. Trennis praegu koolivaheaega pole ja kevadist koolivaheaega ka pole. Judokad puhkavad ainult jõuluvaheaja.

Laulustuudio – kuidagi on läinud nii, et alles selle nädala soolotunnis hakkas Kirke õppima uusi laule. Oma 3 uut laulu sai ta küll kätte üleeelmisel tunnil, aga siis läks kogu tund selle kirja, et valisime laule ja ajasime juttu. Eelmine tund läks nii, et õppis õpetajaga põhiliselt õiget hingamist ja hääle tekitamise tehnikat. Uskumatu, eks, aga hingata saab ka valesti. Mulle see osa tunnist väga meeldib, sest kui teha teatud asju valesti, siis on võimalus oma häälele ka liiga teha, rääkimata sellest, et laulda on raskem. Viimases tunnis siis võeti ette uued laulud laulda. Õpetaja võttis asjad linti ja tulemust oli juba uskumatult kena kuulata.
Niiet jah, soolos läheb ka kenasti. Õpetaja kiitis.
Kooris käiakse meil kenasti septembrist alates. Mudilaskooris. Sinna oleks pidanud Kirke sattuma alles sel aastal, aga on nii, et mudilaskooris läheb tal juba teine aasta. Käsil on neil seal osaliselt juba isegi jõulurepertuaar. Sügisel teatas Kirke, et ta kavatseb stuudios kõik koorid läbi käia. Peale mudilaskoori lastekoor, siis neidudekoor…no tore, et talle meeldib.

Muusikakool – veerandi viimasel päeval käisid osad lapsed muusikakooliga Tallinnas Estonias kontserdil. Klassikakontsert filmimuusikast. Klaveriõpetaja üks päev helistas ja pakkus, et Kirke võiks minna. Kui ma siis ütlesin, et õpetaja pakkus võimalust, tuli esialgu selline pööööö, et ma ei tea, kas ma ikka tahan minna. Peale mõningast mõtlemist otsustas siiski minna ja tagasi tulles oli hiigelrahul, et käis kuulamas. No nii hea kontsert oli olnud ja isegi Harry Potteri filmist mängis orkester ühte pala.
Tunnistus, nagu issi ütles, oli – igav. Muusikakoolis erinevalt tavakoolist pannaks algusest peale hindeid.

Esimese veerandiga on õpitud päris palju erinevaid palakesi ja harjutusi ja väikesed käed muutuvad tasapisi aina graatsilisemaks. Noodilugemist tuleks veel minumeelest lihvida, aga eks ongi palju tahta, et 1,5 kuuga see sulaselge oleks. Muusikaline mälu on lapsel õnneks väga hea. Palad jäävad kiiresti pähe. Isegi sõpradega koos musitseerimist on juba ette tulnud ja seda on küll tore vaadata.

Ja nüüd siis sellest, kuidas on läinud esimese klassi esimene veerand koolis.

Kokkuvõtvalt hästi. Mis puudutab õppimist ja hakkamasaamist, on kõik väga hästi. Veerandi lõpetasime kadudeta. Kõik asjad on kenasti alles ja terved. Ühtegi kadunud asja pole olnud, mida oleks tarvis mööda koolimaja või kes teab kust otsida. Eks selline kohusetunne on tal sissetreenitud juba mitme aasta eest, sest laulustuudios on ta pidanud samuti ise käima juba ammu ja oma asjade eest hoolt kandma. Klass on olnud sõbralik, kui välja arvata mõned lapsed, kes kipuvad segama tundi või näiteks ropendama. Noh, tuleb ette, ka paremates peredes. Eks oleme siis neid asju kodus lahti rääkinud, et tunnis korda hoides saavad kõik ikka paremini õppida ja kui mõni kole sõna on tekitanud küsimust, mis see tähendab…on tulnud seda seletada. Õnneks tähenduse teadasaamine on piisavalt ehmatav, et ise neid klassikaaslastelt kuuldud sõnu ei kasutata.
Reedel anti kätte tunnistus, mille pealkirjaks oli – Sügistunnistus. Kuna esimeses klassis hindeid ei panda, oli tunnistus kirjeldava iseloomuga. Veerandi jooksul õnnestus meie klassis saada …..no peaaegu mittesaada mittemingisugust tagasisidet, siis nüüd lõpuks õnnestus ka vanematel näha , kuidas meie lastel üldse koolis läinud on. Paistab, et kenasti. Vähemalt meil.

Et nüüd siis võis tekkida küsimus, kus on need meie mured olnud?
Mured on olnud seotud tegelikult puhtalt logistikaga. Kui kooli valides arvasin ma naiivselt, et tund aega on piisav aeg, et kooli ja muusikakooli vaheline pea 3 km saaks läbitud muretult, siis selles ma vägagi eksisin. Pojad pole mul kunagi peale tunde pidanud muusikakooli kimama ja kogemus puudus. Oma targa peaga arutlesin ma nii, et kui tunnid saavad läbi kell 12 ja muusikakoolis algab tund kell 13…siis peaks ju kenasti jõudma, eks. Selle maa läbimiseks läheb lapsel, kott seljas, umbes 35-40 minutit. Aga võta sa näpust. Midagi ei läinud nii, nagu lootsin. Esiteks oli mitmel päeval viimane tund kehaline kasvatus. Riiete vahetamine võtab juba sellest tunnist mingi aja ära. Kuna 4-s tund lõpeb pikka õuevahetundi, siis kell 12.25 pidid lapsed minema klassi tagasi ja hakkama päevikusse kirjutama järgmise päeva koduseid ülesandeid. Lõpuks oligi nii, et aeg sai otsa ja muusikakooli hästi ei jõudnud. Esimesel kuul olid tavalised lapse nutuga telefonikõned, et õpetaja ei lase ära ja mina ei taha muusikakooli hiljaks jääda. Ega lapsel on ikka väga raske jõuda kohale hing paelaga kaelas, näost punane ja siis istuda klaveri taha ja keskenduda mängimisele. Polnud ma ainus, kes sellise korraldusega rahul polnud, aga kõik vanematepoolsed seletamised jooksid kahjuks liiva. Veerandi lõpuks loksusid küll mõned asjad paika sel viisil, et tekkisid paar ema, kes said oma lastel autoga viimasel minutil järel käia ja võtsid peale ka teised muusikakooli lapsed, aga selline süsteem on alati nii ja naa. Kolmapäeval oli lastel üldse 5 tundi ja sealt oli pidev solfi tundi hilinemine. Pealegi ei saa loota kogu aeg teistele. Juhtub transpordiemme ise või tema koolilaps või lasteaialaps talvel haigestuma ja ongi kogu korraldus uppis lisaks talvistele sageli kehvadele teeoludele.
Nii hakkas mul veerandi keskel tekkima vaikselt mõte, et….meil mõlemil oleks lihtsam ja stressi vähem, kui vahetada kooli. Rääkisin lapsele asja ära, et mis muutub ja kuidas muutub sellist sammu astudes ja andsin teada, et veerandi lõpuni on tal aega selle üle mõelda ja mulle oma otsus teatada. Mõtles, arutles. Poolteist nädalat enne veerandi lõppu tuli ja teatas, et tema on valmis vahetama kooli. Kusjuures väga kindlameelselt. Mina olin lõpuks see, kes valas pisaraid, sest meie kodukool on aastatega kasvanud südame külge. Kolm poissi siin koolitatud, rahulolematuseks pole olnud põhjust, tingimused on väga head, kooli üldine õhkkond on suurepärane. Direktor…tema on tõeline superkoolipapa. Lapsed ja õpetajad jumaldavad. Haridus….rääkige mida tahate – töö on tellija materjalist ja kes tahab, see õpib igal pool, kes ei taha, ei õpi kuskil.

Meie armsat kodukooli ja esimest õpetajat ning klassikaaslasi jääb meenutama igal sügisel tehtav tore koolipere pilt ja esimese klassi pilt, mis pole meil veel käes.

Viimasel nädalal enne vaheaega tegimegi oma asjad korda ja uuest veerandist õpib laps teises koolis. Klassikaaslastega ja õpetajaga hüvastijätt oli armas. Kurvastasid lapsed ja kurvastasid emmed, et me ära läheme, aga hea uudis on see, et Rapla on väike ja me oleme endiselt olemas :) Uues klassis ootab juba Kirket tore uus klassijuhataja ja mitmed tuttavad lapsed. Jah, meil algab kool kuidagi lausa kaks korda. Isegi aabits tuleb uus.
Mis kõige tähtsam – me ei pea enam stressama, kuidas ühest kohast teise jõuab. Muusikakool on uue koolimaja eest lausa nähtav ja sinna üle 5 minuti naljalt ei kõnni. Laulustuudiosse on napp 10 minutit minna ja trenn on koolimajaga samas spordisaalis. Lisandub veel võimalus vajadusel pikapäevarühmas õppida ja süüa. Kodust kooli ette saab hommikul koolibussiga. Isegi minu töökohta on koolist ainult 5 minutit lipata. Pealegi, kui 5 päeva nädalas tuleb laps niikuinii teise linna otsa huvitegevuse pärast, pole ju vahet, kas õpid kodu kõrval koolis või kaugemal koolis, kus õnneks on kõik muud vajalikud kohad kõrval.
Ja nii ongi, et koolivaheaeg ei tundugi enam nii põnev, sest ootusärevus on suurem.
Mina raputan endale aga tuhka pähe ja mõtlen – ära iial ütle iial :)