Lumemöll ja inimtunded.

Viimased päevad on olnud meie väikese Eestimaa jaoks pisut harjumatud.
Kellel on läinud kehvemini, kellel paremini enamusel loodan siiski, et mõnusalt. Taas on olnud võimalus kogeda inimeste ühtehoidmist, seda, kuidas äärmuslikes oludes avaldub pigem hea, kui kuri. Meid tabas taaskord SUUR LOODUS nimega LUMI ja TUUL.
Elame tegelikult suhteliselt rahuliku kliimaga piirkonnas ja seda enam tekitavad kaost sellised üllatused. Kuigi….põhjamaalastena ei peaks me väga imestama, kui lund kotiga antakse. Oma lapsepõlvest mäletan just selliseid talvesid. Lumiseid, väga lumiseid ja külmi. Vahepealsed aastad on meid lihtsalt pisut ära hellitanud.
Mäletan vägagi selgelt, kuidas isa hommikuti suurele maanteele 100 m teed mulle kaevas, et saaksin kooli minna. Mõni hommik ei jaksanud maja ust lahti lükata, sest ööga oli ukse taha tekkinud võimas hang :D Teinekord rassisin rinnuni lumes ja jäine tuul oli nii valus, et tekkis hirm, sinna hange ma jäängi. Talviti tekitas isa mulle alati maja ees olevale tiigile liuvälja, mis püsis kenasti jääs kogu talve. Suusarajad olid maja kõrval. Jõe äärde viivast mäest sai tehtud kelguga ja suuskadega kaelamurdvaid hüppeid :D Tõeline paradiis. Isaga sai ehitatud lumeskulptuure ja terve perega tegime ikka talvel maja ette liumäe. Lumest valmis ja voolikuga vett peale, et jäässe läheks :D Tol ajal polnud igasuguseid vägevaid jopesi – pükse, aga olid ema kootud karupüksid ja kampsunid. Õhtul koju laekudes, puhastas isa või ema luuaga riietelt lumetompe. Jube lõbus oli :D
Viimati mäletan selliseid külmi ja lumiseid talvesid ajast, kui oli just sündinud minu esimene poeg. Kuigi ka enne seda on mu mälus mõned soojemad talved. Siis kadusid järsku sellised talved ära. Kogu aeg oli üks löga.
Eks me kõik harjusime sellise pehmema ilmaga pikapeale ära.
Ja nüüd hops, eelmisest aastast teame jälle, mis on tõeline talv :) Mis seal salata, oli hetki, kus tundsin, ma enam ei jaksa :D Õnneks neid kordi oli suurem vähemus ja ülejäänud talvest on positiivsed mälestused. Raske oli just siis, kui lapsevankriga oli tarvis rammida läbi paksu lume. Nüüd on laps kärueast väljas ja elu märksa lillelisem.

Olles ise talve laps, tõdesin tänavu üle pika aja, et minu sünnipäeval oli paks lumi maas ja see oli lahe :) Oi, sellist asja mäletan ma tõesti viimati lapsepõlvest. Ikka on olnud kas kiilasjää või lörts. Tänavune sünnipäevahommik oli fantastiline, ilm nagu tellitud :) Päike säras ja lumi sillerdas. Tuulevaikne ja mõõduka külmaga. Üks hommikune sünnipäeva – sms oli ilmaga seotud ja tegi ärkamise rõõmsaks :) Sünnipäev ise oli minu jaoks formaalne, aga uskumatult palju oli telefonikõnesid, sms-e, e- kirju, FB – kirju ja FB õnnitlusi. Võttis päris sõnatuks, kui kuulsin ja lugesin uskumatult ilusaid sõnu :) Ja ma ei väsi kordamast – kõik materjaalsed asjad pole midagi väärt, kui pole häid, armsaid, hoolivaid sõpru ja lähedasi !!! Minul on nad olemas :) Aitähh Teile kõigile, armsad inimesed. Sünnipäevaõhtu veetsin koos lapsega Tallinnas Estonia Kontserdisaalis. Õigemini mina enamuse ajast koos teiste vanematega garderoobis ja lapsed saalis. Peaproov oli. Õhtul, kui viimase rongiga koju sõitsime, magas laps terve tee oma päevast väsimust….ja Raplas olid meil vastas vanem poeg oma tüdrukuga :) Kuna emps oli päeval tabamatu, tuldi sünnipäevale vastu ööd :) Kodus tegimegi lastega väikese mõnusa maasikashampuse ringi ja sõime kooki. Igaks juhuks mainin, et pojad on mul täisealised ja piiga jõi mahla :) Vanem poeg kinkis mulle kastitäie minu lemmikküpsiseid :D Vat see oli üllatus :D No on ikka väga head küpsised ka :P

Peale sünnipäeva aga tabas meid Moonika :) Õues läks kohutavaks mölluks, tuul oli vali ja lund täis kõik maa ja ilm. Osades piirkondades läks asi päris kurjaks. Meie tipsuga läksime lõunast Talllinna. Siis polnudki ilm veel väga hull. Läksime jalgsi. Kelk ei sobinud hästi meie päevaplaanidesse. Jalutasime läbi vanalinna kesklinna, kohustusliku peatusega Raekoja platsi põhjapõtrade juures. Sealt edasi läbides mõned vajalikud kohad, liikusime edasi Solarise keskusesse, andsime ära tuttavale plaaditäie tellitud pilte, saime vastu kotitäie juustutooteid :D ja suundusime sööma. Õhtu oli ees pikk ja tuli süüa lõunat. Kui me siis Solarisest jälle väljusime, et minna üle tee Estoniasse, rabas meid jalus hirmus suur tuul :) Uskumatult väikese ajaga oli ilm muutunud purgaaks. Lund tuiskas hullumoodi. Õnneks oli meil tõesti vaja ületada vaid sõidutee ja pääsesime taas soojadesse ruumidesse.

Sellest hetkest algas meie pikk ja ilus tubane õhtu. Esialgu oli lastel proov ja emmed – issid olid fuajees, kus sai mõnusasti juttu ajada ja kohvikus , kel soovi, kohvitada.
Kell 18 algas Estonia Kontserdisaalis Musamari Jõulukontsert – Meil on Jõulud, meil on laulud! Musamari lapsed on teadagi väga tublid ja sealses muusikakoolis tehakse lastega väga head ja kõrgel tasemel tööd. Hiljuti võistlesid nende Koolikoori laululapsed Euroopa kooridega Norras ja panid selle võistluse kinni :)
Sel õhtul aga, siis 9. detsembril, oli laval koos teistega ka minu väike tütretirts !!! Mis seal salata, kõik vanemad, kaasaarvatuda mina, olime oma laste üle ülimalt uhked :)
Selle juurde võiks lisada ühe väikese kõrvalpõike unistuste teemal. Ma olen õpetanud alati oma last, et unista suurelt !!! Hiljuti Estonias viibides laps õhkas, et nii tahaks ka kunagi esineda Estonia laval. Unistus täitus üle ootuste kiiresti :) Inimesed, unistage :)
Kontsert oli väga ilus. Lavakujundus lihtne aga armas. Lapsed ise koos Jõuluvana Äffiga juhtisid õhtut, saal oli rahvast täis. Istusin esimeses reas ja poetasin heldimuspisaraid. Kirke nägi mind lavalt ja lehvitas :) Tema jaoks oli nii tähtis, et teda vaatamas olin. Peale kontserti küsis õhinal, et emme, kas sa olid minu üle uhke ? No muidugi olin ja olen, väga uhke :)
Ka see, et pisike äsja neljaseks saanu, pidas vapralt vastu pika aja lava taga ilma ühegi probleemita, oli rõõmu väärt. Lapsed läksid ju kontserdieelsesse proovi juba kell 16.45 ja tagasi saime nad alles 20.25. Esinejaid oli umbes 150 last erievas vanuses !!! Igati ilus elamus ja minu jaoks väga ilus sünnipäevakingitus tütrelt :)

Peale kontserti läksime aga rinda pistma sellesinase Moonikaga :D Esmalt viis meie tee üle tee Solarisse tagasi, sest koju oli vaja osta piima ja laps soovis väga juua. Poes käidud, seisime nõutult ristmikul ja vaatasime, kuidas vaatamata kolmele tee ääres seisvale politseinikule sõitsid autod rahus ka punase tulega. Ja ikka hooga :D Mul tekkis tõsine kahtlus, kas ikka julgen rohelisega üldse teele astuda. Üle me igatahes saime ja olime rõõmsad, et probleemitult. Seiklesime tuisuga vapralt läbi vanalinna Balti jaama suunas. Ikka tasa ja targu, vältides purikatega maju ja püüdes püsti jääda. Julgustasin vaprat neiukest ikka edasi astuma ja arutlesime igasugustel teemadel, et viia tähelepanu väsimuselt eemale ja liikuda kasvõi tasapisigi edasi. Vahepeal pisikesele küll meenus, et tal jalad valutavad, aga siis leidsime uue sihi ja matk jätkus. Ikka ühest põnevast kohast teiseni. Mis meil siis ikka valida oli :D kas jõuda õigeks ajaks rongile või jääda nõutult külmetama :P Valisime üksmeelselt esimese variandi. Õnneks tuligi varsti Raekoja plats ja päästjad põhjapõdrad :) Põdrakesed pikutasid varju all, kasukad lumekihi all. Tõusid püsti ja tulid meiega suhtlema. Armsad loomakesed. Mõne aja pärast olime õnnelikult jõudnud Balti jaama, aga mida polnud, see oli rong :P Seisime siis teiste ootajate seas ja lootsime, et see viimasena väljuv rong siiski tuleb. Kui olime piisavalt lumememmestunud, tuli jaamahoonest tädi ja kutsus rahva sisse sooja. Meie nn rahvusvaheline pearongijaam suletakse ju äärmiselt inimlikult kell 19 õhtul. Külmetage mõnuga ja pissige nurga taha. Õnneks sel õhtul tädi jaama seest halastas :) Jõudsime kenasti üles sulada ja niiskeks saada, kui öeldi, et jaamas seisev Tartu rong viib meid Tallinn Väikesesse, kus ootas Türi rong, sest pöörangud jääs ja ta ei saanud Balti jaama. Ootasime….uksed ei avanenud :P Aeti jälle jaama, et selle rongiga ikka ei saa. Jaamas hakkas üks reisijatest mängima torupilli :P Olemine läks kohe märksa paremaks kõigil :D Vahva, et on inimesi, kes ei pea paljuks kaaskodanike meeleolu üleval hoida, kui inimesed on väsimusest ja külmast poolkoomas :D Kas aitas nüüd pill või hea juhus, aga lõpuks tuli sisse Valga rong, mis viis meid ära Väiksesse. Seal istusime rõõmsalt enda rongi ja sõit Rapla võis alata. Sakus muide pani rong vuhinal jaamast mööda ja mingi hetk ma vaatasin õue ja ei saanud esiotsa aru, miks me tagurpidi sõidame :D Tagurdati jaama tagasi. Poole tunnise hilinemisega jõudsime Rapla. Õnneks oli poeg oma auto saanud välja kaevatud ja tuli meile vastu. Pisitips pääses vähemasti jaamast koju jalgsi vantsimisest.
Koju jõudes konstanteerisin fakti, et me oleme kaks sitket mutti, kes ei pea paljuks tunda rõõmu vähesest, kui üldolud on karmid :)

Viimased nädalad olid väga pingelised ja kiired. Seega ma otsustasin, et nädala lõpu veedame kodus ja rahus :)

Lisaks meeleldi kontserdist pilte, aga pildistamine oli keelatud, sest tellitud oli fotograaf :( Eks siis paistab, kas millalgi ja mis raha eest saab pilte tellida ja loodan väga, et Kirketips jäi mõnele klõpsule peale. Minu tähelepanekute järgi oli fotograaf suhteliselt laisk.