Mis siis selle talvega õigupoolest on?
Ilusamalt poolelt põhiliselt visuaalne ja füüsiline, mis annavad kokku tavaliselt meeldiva emotsionaalse. See on siis parema stsenaariumi järgi vaadates. On ka kehvem võimalus. Visuaalne, füüsiline ja emotsionaalne, mis annavad kokku ebameeldiva.
Ise kalduks nagu selle parema variandi poole, aga enda tahtmisest alati ei piisa. Vist. Või peaks veel veidi pingutama, et piisaks?
Sügis on talve liikunud tegelikult valutult ja märkamatult, sest tegemist on olnud piisavalt ja tänu sellele ei teagi mis on sügismasendus või midagi sarnast. Õigesti riietudes pole külmaga väga hädas olnud ja normaalne tegusus on hoidnud meeled erksad ja tuju rõõmsa. Pere jaoks seni ka aega täitsa piisas. Ilm on lisaks hallile pakkunud vahest ka päikest. Ja nüüd on sadanud nii palju lund juba, et olemine täitsa helge :) Hangedes saab juba hullata ja lapsega koos püherdada. Lapsemeelsus on abiks, et vältida erinevaid tõbesid, millega toita farmaatsiatööstust :P
Viimasel ajal aga on tekkinud minu päevadesse sõnad kiire, väsimus, magamatus, tüdimus. Kui ringi vaadata, on inimesed muutunud ka närviliseks ja tigedaks. On nad näljased, väsinud, tüdunud, hirmunud, segaduses….?
Mina ise püüan ennast vaos hoida, magada, kui selleks vähegi võimalus ja pigistan nädalast ikka aja, et lapsega õue saaks minna. Sellegipoolest, hakkab kuidagi vaikselt siiber saama. Miks inimestel tekib alailma mingi arutu Jõuluhullus ??? Kahjuks on minu tööd -tegemised suurelt seotud millegi tegemisega, teenustega, mida just eriti pühade ajal tarbitakse. Tarbitakse tarbmishullusest, nägemata, et näiteks uutest kardinatest või peentest tarbeesemetest olulisem on lähedase märkamine. Nägemata, et neid asju tegelikult polegi jõulude ajal vaja, aga ikka ju tahaks, eks. Vaja, sest Jõul oleks nagu mingi pide, mille pärast sa seda teed, mõistmata nende pühade sügavamat sisu ja mõtet. Aga tekivad soovid, mõtted ja vaja on KOHE, pole oluline, et kellegi une arvelt ja tahetakse poolmuidu, sest ega selle peale ju ei tule, et inimene teeb tööd oma pere aja arvelt ja see maksab. Jah, eks alati oleks võimalus öelda EI. Siin aga koputab kuklasse kohusetunne, sest pere tahab süüa. Pere tahab elementaarset. Pere ei taha ei uusi asju ei arutut tarbimist, vaid elementaarsete vajaduste rahuldamist. Lapsega tahaks mõnda Jõuluetendust vaadata. Lastel on omad väikesed vajadused. Ja tundub, et mida väiksem laps, seda kulukam.
Istusin üks õhtu maha ja mõtlesin, et palju on siis väikese lapse detsembrikuine vajadusteväljaminek. Tirts käib 10-st elukuust vapralt Musamaris. On küll vahest raske ja tülikas, aga pole raatsinud pooleli jätta, sest laps on andekas. Talle seal meeldib. Õpetaja isegi ütleb, et tunnis on selgelt märgada tirtsu puudumist. Tema oskus laulda ja nakatav naer pidid olema väga olulised. Lasteaiaõpetajad avastasid ka lisaks tavapärasele viltuvaatamisele, et noh, teie käite ju Musamaris…., et laps teab paljusid keerulisi pille nimepidi, laulab hästi ja on rütmikas tugev. No ühele emale on seda tõesti hea kuulda. Aga…sel aastal lapsed esinevad Estonia Kontserdisaalis Jõulukontserdil. Ja seega: kuumaks , esinemisriided , esinemissussid, Jõulupeo kingitus, emale kontserdipilet (laps laval ei tähenda tasuta saali saamist), mitmete proovide sõidukulud, õpetaja jõulukink rühmalt ja ega see siis kõik pole :D Lasteaias omad kulud :P Kuumaks, õpetajatele jõulukingiraha, kaks teatrietendust, tantsutrenn, lauluring. Peale selle on üldised elamiskulud. Korraliku söömaga, tubli veetarbija :D
Ma ei märkinud meelega summasid, sest mul tekib sellest õudushirm :D Vanem laps isegi ei küsi mu käest mingit raha. Teab, et pole nagu anda.
Ja nii rabeledki. Tööpäevad viimasel ajal lõpevad kell 23, hea kui siiski. Viimasel ajal ka sagedamini juba kell 3 öösel. Lihtsalt päevase ajaga ei jõua.
Kunagi aastaid tagasi olid mul samasugused Jõulueelsed hullumajad ja kuidagi sain ma nad vahepeal kontrolli alla. Sel aastal tunnen aga selle jama teravat tagasitulemist. Suur osa probleemist on pidev logistiga Rapla ja Tallinna vahel. Pealinnaga on seotud nii lapse asjad, kui iseenda enamik tööasju.
Nojah, ja kui nüüd kasutada Oravakese terminoloogiat, siis tuli sellest jutust välja üks kiun ja ving. Väsimus annab vist tunda. Kell 3 lõpetasin ühe töö, siis ei tulnud kohe enam uni, kell 7.30 oli äratus. Nüüd valutab pea, silmad ja kuidagi on vaja kuu lõpp ära teha, mis hetkel paistab veel lahenduseta :( Õhtul tuleks linna lapsega proovi minna.
Ah, mis seal ikka. Võimlausi on ju alati kaks – kas ellu jääda või ellu mitte jääda.
Nii, vahepeal on saabunud uus päev. Kella 17-ks lõpetasin napikaga kuu. Raske päev oli. Linna proovi ei jõudnudki. Midagi pole teha, kolm proovi õnneks on veel.
Toibusin täna keskpäevaks. Päev on juba tegus olnud. Mingi aeg kõndisin mööda Raplat ja nautisin vaikset lumesadu. Talvemuinasjutt on kohal :)
Pühapäeval lubasin endale natukese aega koos lapsega õues lustida. Sellest mõned pildid.
