Üks “hull” periood läbi.

Laushull ta nüüd päriselt muidugi ei olnud, aga selge on see, et kui õpetajad planeerivad lapsele mingeid konkursse, siis sebimist ja tegemist on rohkem, kui muidu. Harjutamistest rääkimata.
Sel nädalavahetusel saime siis nende asjadega ühele poole, et edasi juba keskenduda jõuluperioodile ja järgmistele tegemistele.
Kokkuvõtteks saan öelda seda, et kõik läks väga hästi. Väsitavad need päevad olid, aga samas väga põnevad ja muljeterohked. Mõlemad konkursid olid lapsele esmakordsed, seega suuresti sellised kompimised, et mis ja kuidas.

Kõigepealt sõitsime reedel, 13-ndal koos Kirke ja tema õpetajaga Saaremaale, Orissaarde, kus toimus esmakordselt festival – konkurss ” Võluhääl 2015″. Festival oli 2 päevane, aga meie käisime seal rohkem nagu tuld toomas :) Jaa, see tuletoomine käis ka tervelt 12 tundi :D Üle mere sõit võtab ikka isegi korraks käies parasjagu palju aega.
Kirke oli terve nädala hädas oma häälega ja häälepaeltega ning vaatamata pidevatele jalavannidele ja aurudele, ikka seda päris korda ei saanud. Eelmisel õhtul nägin juhuslikult tööjuures meie pereõde, kurtsin muret ja tema soovitas kohe minna apteeki küsima mingeid tablette, mis just lauluinimestele mõeldud. Ruttu üle ukse apteeki ja käes nad olidki, puha noodid peal, 20 tk ja 10 eurot. Niipalju neist kasu oli, et enne laulmist võtsid suurema kärina ära ja laulda oli parem. Aga meie tripist:
Õpetaja korjas meid kell 7 hommikul peale ja sõitsime kauneid uduseid, päikeselisi vaateid nautides Virtsu sadamasse. Praamiga üle ja varsti olimegi Orissaares. Registreerisime ennast ära, saime käepaelad ja suundusime kohvikusse hommikust sööma. Me pole päris ammu enam saiakesi söönud, aga sealses kohvikus salateid ei pakutud, Orissaare pisike…kus sa ikka veel varahommikul avatud maja leiad. Võtsime siis saiakesi, mis olid värskelt ahjust tulnud ja maitsesid loomulikult oivaliselt. Vahest harva ju võib. Kaminas põles hubane tuli ja nii mõnuledes võib peaaegu ära unustada, miks me saarele üldse sõitsime.
Söödud – mõnuletud, läksime kultuurimajja tagasi, vahetasime sõiduriided esinemisriiete vastu ( Kirke vahetas, mina abistasin) ning läksime ootama oma prooviaega. Igale lapsele oli eraldatud tervelt 6 minutit.

Konkurss oli suunitlusega klassikahäälele. Vanuserühmi 4 ja Kirke osales noorimas vanuserühmas, kuhu kuulusid 8 – 10 aastased lapsed. Mis klassikahäälest me saame selles vanuses üldse rääkida, on hoopis iseasi küsimus :) Osalema regsitreeris õpetaja meid viimasel seitsmendal tunnil, sest avastas info juhuslikult televisioonist, kui sellest konkursist räägiti ja uurima hakates oli imekombel vabanenud just üks koht, mille ta siis kohe ka broneeris. Ega me keegi täpselt ei teadnudki, mis meid seal ees ootab ning milliseid laule oleks sinna arukas ette valmistada. Läksime ühesõnaga maad uurima ja katsetama. Festival ise oli väga lahe, atmosfäär tore ja kindlasti oleks tahtnud jääda sinna kaheks päevaks, mille vältel toimus lisaks võistulaulmisele palju huvitavaid, harivaid tegevusi ja töötubasid. Läbiviijateks tegijad ooperimaailmas –
Risto Joost,
(dirigent, kontratenor),
Helen Oll
(sopran, vabakutseline),
Helen Lepalaan
(metsosopran, EMTA õppejõud).
Nemad olid ka žüriis.

Kogu üritust alustas kohaliku muusikakooli puhkpilliorkestrike ja Kirkest tegin ainult ühe hädise esinemisvõtte, sest otsustasin hoopis filmida tema esinemist.

Mida lastel siis üldse esitada tuli? Ega see pähkel lihtne polnud. Esitada tuli 2 laulu. Mõlemad ilma mikrofonita, suures, kõrges ja rahvast täis saalis. Laulud pidid olema erineva karakteriga. Üks laul tuli esitada saatega. Nagu õpetaja ütles, et isegi, kui klaveri klahve ainult silitada, oli saatjatel pidevalt oht lapsest üle mängida. Teine laul tuli esitada a – kapella. Ma usun, et väga vähesed selles vanuses lastest on oma elus pidanud suures saalis laulma pikemat lugu a-kapellas. Kirkel on õnneks see tugev külg ja helistikus püsib ta suurepäraselt.

Eemalt kuulates ja kõiki esimese vanuserühma 15 last jälgides, mahtus Kirke kindlasti esimese 5 hulka. Huviga ootame žüriiliikmete kirja, mis saadetakse igale osavõtjale ja kus on siis antud igale esinejale isiklik tagasiside. Meie õpetajaga jäime tema esinemisega igati rahule ja juba konkursile teel olles teatas õpetaja, et….võta vabalt, me ei lähe sinna võitma vaid hästi esinema ja asja uurima. Kogemusi saama. Kirkele oligi see päris esimene vabariiklik konkurss. Talle endale kõik see värk väga meeldis ja kuigi esimese kolme hulka ta ei tulnud, küsis õpetaja juba tagasiteel, et kas järgmine aasta läheme uuesti – ja Kirke oli kohe nõus. Ühesõnaga üdini positiivne kogemus ja tore reis. Ojaa, vahepeal käisime isegi kalal…..ehk siis proovide ja kontserdi vahel leidsime aega käia ära Leisis ja varustada ennast hunniku lestadega. Kokkuvõtteks – kõik oli väga hästi ja 2016 november on plaanis olla seal tagasi.

Tagasiteel külastasime Liiva poodi, et koju saaks ikka osta head saare leiba. Nisujahuta ja igasuguse muu paha kraamita. Sööme ja matsutame siiani. Nojah ja kuna laulud lauldud ja kurguga võis juba trikke teha, üllatas õpetaja meid autos jäätistega.

Hilisõhtuks olime väsinud aga rõõmsad – ning kodus tagasi. Pikka pidu polud ja üsna varsti tuli magama minna, sest hommikul ootas juba ees järgmine konkurss. Sedakorda siis Tabasalus Loode regiooni klaverikonkurss. Selle konkursi pärast me ei saanudki kaheks päevaks Saaremaale jääda, aga klaverikonkursiks oli harjutatud hoolega ning minemata jätmine oleks olnud kurjast. Oleks siis veel, et laps ise ei taha, aga tema on alati nõus kõigest rõõmuga osa võtma.
Loode regioon on vabariigi suurim – 22 muusikakooli. Selle konkursi puhul võiks öelda, et korraldus oli veidi nagu ligadi – logadi. 2 ja 3 klasside esinemised võtsid väga palju aega ja need kuulati ära järjest. Lisaks sellele, tegi žürii otsust tervelt tund aega. Otseloomulikult, lapsed, kes olid kodudest juba välja sõitnud hommikul 9 ajal muutusid tülpinuks ja näljaseks. Mis seal salata, suurtelgi kõhud korisesid. Veidi kummaline, et žüriiliikmeid oli ainult 2. Paaritu arv võiks neid ju ometi olla, et otsused oleks erapooletumad. See selleks. Ma pole kunagi ühelgi klaverikonkursil käinud ja tõttöelda, mind hämmastas väga kõrge tase. 2 klassi lapsi esines 16 ja nendest ehk vaid 2 kohta võis öelda, et nad olid ülejäänutest pisut nõrgemad. Rebimine seega oli väga kõva. Esitamisel olid Eesti autorite palad, millest üks oli kohustuslik, teine vaba valik. 16 korda saime kuulata ” Varblaste mängu” :) Samas, see oli väga huvitav – kes kuidas seda lahendas ja kui täpselt mängis. Vabalt valitud lugude tase oli aga kohe väga üllatavalt kõrge. Raplast oli 2 klassi esindamas Kirke ja tema vana lasteaiakaaslane, kellega nad koos rõõmsalt muusikakoolis käivad. Küll erinevate õpetajate juures. Veel olid Raplat esindamas kaks 4 klassi piigat, aga neid me enam kuulama ei jäänud, sest lapsed olid väsinud ja meil kõigil olid ees juba järgmised üritused. Kaspar ja Kirke esinesid ära 7 ja 8 – ndana. Hullult hea, kui ei pea kaua oma esinemisjärge ootama.

Kirke ja Kaspar žürii otsuseid ootamas

Ja kuidas meil siis läks? Hästi läks. Piiga mängis suurepäraselt. Kui muidu ta ikka vahest oskab teha sisse mõne vea või pläristada kõrvalolevat klahvi, siis sedakorda oli esitus perfektne. Küsisin peale esitust õpetaja hinnangut ja õpetaja ütles ka, et suurepärane. Ainsana Rapla lastest õnnestus Kirkel saada ka diplom – III koht. Minumeelest esimese konkursi kohta väga hea. Kirke ise urises, et mh, ma oleks pidanud veeeeel paremini mängima. Segane tüüp, ma ütleks. Minu üllatuseks oli ka õpetaja žürii otsusega pisut nagu rahulolematu. Nojah, mina võtan asja vabalt – kunsti hindamine on ääretult subjektiivne tegevus. Nii tugevas konkurentsis oli see väga tubli tulemus :)

Nüüd siis ees jõuluperiood ja koos sellega loomulikult…..ports kontserte, esinemisi ja pidusid :)