Hommikuti hallad on maas….

Jah, juba mitmeid hommikuid on meil olnud ärgates maa valge. Ilus.
Tegelikult on hästi ilus ka õhtuti, kui sätime ennast magama. Need harvad korrad, kui ma lähen magama samal ajal, kui laps. See on siis nii kuskil 23 ajal. Tips on ennast unustanud jälle lugema ja mina olen hämmastavalt vara magama sättinud. Sellistel õhtutel me vaatame enne und kahekesi tähti. Arutleme, kus mis on. Mina kinkisin üks päev lapsele ühe tähe :) Miks ei võiks? Nii on tore ja saab alati, kui õues tähistaevas vaadata oma tähte ja mõelda oma mõtteid. Kirke on võtnud pähe, et üks täht on absoluutselt tema koera moodi. Miks ei võiks olla, eks. Ühesõnaga me vaatame tähti ja praegu on olnud imelised tähistaevaga ööd. Räägitakse siin virmalistest ka, aga selleks on meil siin vist liiga valge. Kuidagi ei näe, või ei satu ma õigel ajal välja vaatama. Üks päev vaatasin, aga peale selle, et õues oli väga külm, kui pea aknast välja pistsin, polnud seal muud midagi.
Ma ei viitsi sellest suurt rääkida, kui kiire kogu aeg on ja kui palju tööd pidevalt kaelas. Nii lihtsalt on ja keegi pole selles osas ilmselgelt erand. Ma tean üpriski vähe inimesi, kel pole kohe üldse pidevalt kiire. No….mõned üksikud sellised jah on, aga üldiselt kõik rabelevad, rabavad, tormavad…oh elu elukest.
Ma püüan siiski kuidagi vaikselt tormata. Nii, et ellu jääks. Laps tekitab siin kõige rohkem selliseid “millal küll kõike jõuda” situatsioone, kui tuleb välja näiteks, et üks konkurss on Saaremaal ja teine konkurss järgmisel päeval Tabasalus. Saarema konkurss tegelikult kestab kaks päeva, aga tuleb tulla õhtuks koju, et hommikul teise suunda põrutada. Üle ei jää aga muud, kui konstanteerida fakti ja lasta elul voolata. Küll kõik loksub paika.
Ise sain õnneks essee üles laetud ja viimase koolitöö õppekeskkonnas ära tehtud ning… saigi see kooli ometi kaelast ära. Selline jessjessjesss tunne on, et keksiks natuke ümber iseenda ja viskaks hundiratast. Tehtud! Hingan vahepeal rõõmust kolm korda sisse ja välja ja siis hakkan otsima, mida uut õppida. Seekord ikka midagi, mis ennast intrigeerib. Praegu aga terendab kohe kohe kooli lõpetamine ja see on paganama hea tunne, kui mittemidagi pole enam vaja valmis jõuda ja õigel ajal esitada. Seega, minul kool läbi ja lapsel kohe varsti koolivaheaeg algamas. Tema vaheajaga on muidugi nii nagu on, sest lähenevad konkursid ja…õpetajad tahavad temaga koolivaheajal tööd teha. Vähemalt on lapsel tegevust, sest minul ei ole koolivaheaega – seega kuskile väga minna me niiehknaa ei saa.
Aga…..tegelikult ma tahtsin ju rääkida hommikutest….
Hommikud on meil vaiksed ja rahulikud. 6.40 äratus ilma liigse kisa ja kärata. Varem üldiselt ei ärka, töiste mõtetega oma pead uneajast ei vaeva, aga mingi aeg enne kella hakkan vaikselt maailma tajuma. Õhtuti on meil lapsega kombeks arutada läbi enne und järgmise päeva plaanid ja tänu sellele pole hommikul kellelgi mingeid küsimusi – kus, mis, millal jne. Nii me ärkamegi mõnusa tundega ja hea tujuga, sest puudub paanika. Mis sest et elutempo kiire ja ajakava tihe. Oma kõrge vanuse juures pole märkmikut seni vaja olnud. Asjad püsivad kenasti peas. Keda millal pildistan, kus millal koolitan, millal kus lapsel kontsert või konkurss jne. Ainus, mida ma vaatan, on arvutis olev töögraafik. Viskan ikka pilgu peale, millal tööpäev seitsmeni, millal kuueni, millal viieni, millal olen hommikupoole letis, millal õhtupoole, millal on vaja mõni lasteüritus teha jne. Kuna need asjad seal vahest muutuvad, tuleb jooksvalt jälgida. Laps teab oma asju õnneks ise, koolitööd teeb ise ja klaverit harjutama sundima ei pea.
Eh, ma siiski püüan nüüd jõuda lõpuks selleni, mida ma kirjutama hakkasin. Meile on saabunud öökülmad ja tänu sellele on meil imeliselt kaunid hommikud. Sellised, kui päike särab ja on nii, nii ilus. Külm küll, aga ikkagi ilus. Luusisin vahest varahommikuti enne tööd ümber maja ja teen pilti.