Jah, sügis paistab olevat kahe jalaga kohal. Täna hommikul vaatasid aknast vastu suured valged laigud. Öösel oli öökülm. Eks on teda olnud ka varem, aga täna olid suured valged urri-laigud eriti suured ja kohalolevad. Õnneks paistab päike. Aknast vaadates on ilus ja kui vajalikud toimetused tehtud, valime õiged riided ja läheme veidikeseks sügist nautima.
Pannkoogid tegime eile juba ära. Niiet täna vaatame, kas pühapäevapannukaid tuleb või mitte. Need, mis eile tegime, said otsa. Mõnusad, kollakad ja kohevad. Kodusest kohupiimast ja kodumunadest, mis andsidki selle mõnusalt kollase tooni.
Praegu on tegelikult veel ilus, kirjud lehed, mõnusad pruunid kastanimunad, mida on kõik taskud täis ja kui vihma parasjagu ei saja, paistab ilus päike. Looduse mitmekesisus ja nüansirikkus on olnud alati inspireeriv ja huvipakkuv. Isegi see ei loe, et talvejope on juba kapist välja võetud. Ikkagi on mõnus jälgida looduse muutumist.
Imelikult kombel seda sügisest nukrust ei olegi hinge pugenud. Elu on kuidagi dünaamilline ja huvitav, nukrutseda ei lasta ja kurta pole otseselt ka millegi üle. Ju on mu ümber palju toredaid inimesi ja pere ning meediamürast ei lase ma enam ennast ammu häirida. Televiisorit isegi ei mäleta, millal olen vaadanud, lehti ei loe ja delfit…..oh jah, täna hommikul korraks vaatasin……ei oleks pidanud. Üsna iiveldama võttis, kui lugesin ühe loo sabas olevadi kommentaare. Millised “imelised” inimesed ikkagi meie ümber elavad. Ei kübetki mõtlemisvõimet.
Lugema ajendas mind aga ühe hea tuttava kurbus, keda see lugu isiklikult puudutas. Jah, mis seal ikka. Seda enam hakkan ma valima inimesi, keda ma oma ellu ja enda lähedale üldse lasen. Eestlase julmus kaaskodanike suhtes on ikka lausa imetlusväärne.
Aga mis sest ikka. Sain õppetunni, et minu omamoodi infosulg on olnud õige otsus ja nüüd ei topi ma oma nina enam kaua meediakanalitesse. Jah, tõepoolest, on asju, mille puhul on parem tõmmata kott pähe, sest kahjuks olen ma võimetu seda muutma. Nõme tõdeda, aga nii see on. Julmus, hoolimatus ja vägivald on nii tolereeritud meie ühiskonnas, et terve mõtlemisega inimene jääb niikuinii hüüdja hääleks kõrbes. Jajaa, see võib tõesti tekitada tunde, et kui me nii kotti pähe tõmbame, siis ei muutu siin iial midagi…..just, aga paraku ei õpi vist inimesed iial aru saama, et inimese kujundab kodu, perekond ja lastetuba. Mina pole paraku seda võimeline muutma. Kuni inimesed ei saa aru, milline vastutus neil lasub sigitades lapsi, senini ei muutu siin ühiskonnas mittekuimuffigi. Seni kasvavad meie lõhutud peredes katkiste hingedega, alaväärsustundega ja kibestunud inimesed, kes õpivad maast madalast seda, et elu on vaid üe laipade minek, omaenese lapsepõlves riivatud ego sabas. Jah, paremal juhul suudetakse ka üksikvanema poolt kasvatada arukas laps, aga neid kordi on paraku vähem ja miks peaks üldse tegema seda üks vanem?
Aga aitab sellest pühapäevasest pahameelekõrvalepõikest, sest kui kulged vaikselt oma rada, siis on tunne tunduvalt parem ja tugevam.
Eile oli väga tore laupäev. Terve eelmine nädal oli tore. Üle – eelmine samuti jne :D Homme on ka hea päev. Lapsed on terved ja tublid. Isikliku elu üle ei saa kurta ;)
M.O.T.T
