Lapitekk beebile

Kui on hästi, hästi kiire aeg, siis juhtub alati nii, et tööd tuleb aina juurde :) Kui see töö on südamelähedane, siis sa kasvõi läbi prao pugedes, leiad selle tegemiseks aega. No ok, olgem ausad, lükkad tavaliselt kõrvale, edasi, ootele tööd, mis pole nii meeldivad ja leiad aja nende jaoks, mis teevad südamele rõõmu. Et siis mittehuvitavale leiad vabanduse, huvitavale võimaluse.
Tegelikult just nii minuga juhtus ja hetkel pole ma sellest faasist välja saanudki. Võib – olla õhtul hiljem, proovin teha seda, mida varsti pole kuhu edasi lükata ja mis millegipärast kuidagi mul ei edene. Ilmselgelt puudub motivatsioon + veel mõned põhjused. Ühesõnaga ootel seisab koolitöö, mis tahab 31. augusti õhtul veebikeskkonda üleriputamist. See on vist üle pika aja selline koolitöö, mille tegemiseks mul puudub tahe. Idee ja teadmised on olemas, aga kuna ma tean, et see läheb tühja auku, puudub motivatsioon. Eks ma siis mõtlen nüüd viimase hetkeni, kuni kargab pähe idee, mida võib teha mõttega – lihtsalt ära teha. Aga tõepoolest, mul on sellest tundest piisavalt isu täis, et üks töö kuidagi tehtud ei saa ja lohutab ainult teadmine, et 1. septembriks on ta mul nii või naa tehtud ja asi tahe. Seni leian aga endale miljon vabandust ja muud tööd, et koolitööd mitte veel teha. Ma tean küll, et nii ei tohi, aga ikkagi…ma olen kõigest inimene :) Ei peaks ju praegu isegi seda blogipostitust tegema vaid hoopis tööd kirjutama ja poleks pidanud kaks eelmist õhtut peale tööd poole ööni beebile lapitekki tegema, aga tegin. Hetkel podiseb pliidil teine laar meestemoosi, sest tomatid saabusid ja neid ei saa raisku lasta. Olid teised suhteliselt piiripealsed oma valmiduses. Moosi tegemine tuleb küll pooleli jätta, sest koduKonsumis polnud moosisuhkrut, pähh. Käisin seda just toomas ja naasesime lapsega hoopis pirnidega, et väikest magusaisu leevendada. Eks homme tuleb töötrajektooriKonsumist siis loota moosisuhkrut saada, et õhtul meestemoos lõpuni keeta. Ja homme õhtul tuleb ikkagi see vajalik koolitöö ära teha. Nui neljaks. Laupäeval ja pühapäeval lihtsalt aega pole, sest päevad on triiki muid asju täis ja esmaspäeval….no parema meelega ei teeks seda värisevate kätega viimasel hetkel ja pealegi, tahaks hoopis rahulikult valmistuda lapse kooli alguseks.
Ühesõnaga siin ma siis olen, oma tegemistega puntras, aga meel on ikka reibas ja rõõmus :)
Esmaspäeval helistati ja küsiti, kas ma jõuaksin teha kiirtellimusena valmis ühte beebitekki. Korralik inimene minu peas ütles – ei, ei, sa ei jõua, sul vaja koolitööd teha – aga isepäine optimist minus teatas, et loomulikult, kiire on, aga püüan valmis saada. Nii ma tegin seda tekki kaks pikka õhtut peale tööpäeva ja valmis ta sai. Põhjus lihtne, mulle meeldib teha lapitööd, inspiratsioon hakkab voolama ja tead, et teed midagi käegakatsutavat, mis valmistab rõõmu mulle, kinkijale ja saajale. Täna läks tekk nii kiiresti beebi juurde katsikule, et….jõudsin jooksu pealt teha paar pilti, millega ma pole rahul, aga hea, et needki jõudsin teha.

Selline ta siis sai. Mõõdult 120 x 120 ruuduke. Puuvillane. Vatiinile tepitud. Aplitseeritud.