Muusika, muusika

Millist osa mängib meie elus muusika? No iseenesest suht omapärast. Kes on kõigekuulaja, kes mitte, kes on sel alal saanud haridust, kes on lausa proffessionaal jne. jne. Aga sedasi üldinimlikumas plaanis, hoopis seda ma mõtlesin.
Millegipärst on erinevad lood, millel ei ole iseenesest sisuliselt mingit muusikalist väärtust, meie elus figureerinud. Nad on olnud ja nad jäävad, jäävad meile alatiseks meenutama ühtesid või teisi elu sündmusi. Ja siis on veel see laulude kategooria, mis paneb nutma, niisama lambist :D Pole nagu põhjust, aga nutad. Enamasti küll on siis tegemist mitte niivõrd muusikalise väärtusega, vaid hästi kirjutatud tekstiga.
Täna siin öösel istudes, sorisin “sinutorus” :D Otsisin tegelikult hoopis katkendeid tantsupeost, aga sattusin kuidagi igavesti veidrate lugude peale :D
Ja siin nad ongi siis, platsis vanad mälestused :D

Vat see on üks lugu, mis meenutab elus ühte lahedat ajajärku :)
Lugu ise ei oma mingit väärtust iseenesest, aga meenuvad toredad ajad.

Ja see järgmine……sellega on üldse veider lugu, selline omapärane, et meenub……kauge aeg, kauge aeg, kaugelt vaadates veel ilusam ta näib :D Et, rubriigist, kui me veel noored ja rohelised olime :D

Tegelikult olen hoopis teiste laulude lainel. Käisime lapsega Tättet nautimas. Õhtustest kahest telefonikõnest olid mõlemad nii või naa kontserdiga seotud, õnneks see viimane, see oli väga vajalik :)
Kontsert ise oli mõnus. PImedus, täiskuu, meeletu rahvamass ja täiesti Jaanilik kontsert. Mõned tuttavad ja mõned uued naljad. Udupasun oli päris hea. Mõni lugu oli Tätte esituses võõras. Enamus tuttavlikult muhedad.
Last oli lahe vaadata. Tantsis väga andunult, kordas kajana laulufraase ja plaksutas uuuuuuu – hüüdega peale igat laulu :D Eriti meeldis talle korrutada seda fraasi….No vaata, mis sa tegid :P Kuni väsis ära. Viimase laulu ajal, kell 23.30, istus vankrisse ja teatas: nii, kontsert läbi, pane see kinni. Eks ta oli väsinud ja vapper hiireke ka. Päev otsa täna merd nautinud :)