Täna oli üks selline.
Särav ja mõnus.
Ja eriti hea on see, et on inimesi, kes teevad su päeva armsaks.
Ilm oli ka nagu tellitud, soe, kergelt tuuline ja sugugi mitte lämbe. Lihtsalt lased siis sedasi ennast tuulel kanda ja naudid olemist. Tõmbad ninaga värsket õhku, suunurkades veidi totakas naeratus ja nendid, et elu on ilus. Ei ole tahtmist tegeleda millegi kõrvalisega, lihtsalt oled.
Päeva sisse mahtusid lisaks muule toredale mõnusad istumised kahes kenas kohas.
Kõigepealt kohvik Pärnu.
See armas kohvik on olnud juba ammu üks mu lemmikuid. Viimati, kui sinna samme seadsin, seisin vastamisi tõsiasjaga, et seal on remont. Hiljem selgus, et põlengu tagajärjed.
Sisenesin sellepärast täna sinna suht ootusärevalt, et näha, kas sisekujunduses on ka muudatusi. Ruum koosneb kahest erinevast osast- kohvikust ja bistroost. Kui varem oli neil kahel osal selgelt erinev kujundus, olustikuga elegantsest tavalise sööklani, siis nüüd on arvestatud rohkem voolava ruumiga ja kujundus on ühtlasem. Tulemus täiesti nägus.
Kohvikus on endiselt menüüs hea valik ja kena serveering. Kuigi üldmulje on säilitatud sama – ruumis on kasutatud palju valget, siis diivanid on uued. Varem seal selliseid mugavaid nurgakesi polnud, kus võib vabalt endale padjad kokku lükata ja mõnusalt keras, jäätisekauss süles, olemist nautida. Üllatav oli see, et vaatamata kohviku sugugi mitte odavale hinnatasemele oli see rahvast täis. Meil on masu :D Teenindus oli väga, väga kena :)
Teine ankrussejäämise koht oli täna Kalevi Jahtklubi Baar Pirital.
Ma olen seal majas käinud kunagi ammu söömas. Kui hästi mõelda, siis aastat 15 tagasi :D No ikka päris ammu :D Niipalju mäletan, et toit maitses hästi ja ports oli ülimalt suur.
Interjöör on sellest ajast muutunud, aga täna polnud see päev, kus ruumis sees istuda. Täna oli terrassil mõnulemise päev. Tõeline nauding. Ja taaskord sama tunne – kus on masu??? Rahvast oli nii sees kui väljas kõvasti. Ja üleüldse tundub, et kõik puhkavad, keegi ei käi tööl :D Inimesed olid tulnud puhkama ja ilusat ilma nautima.
Kuigi terrassil polnud nii mugav oleskleda kui patjadega diivanil, oli olemine sellegipoolest suurepärane. Mõnus seltskond, vahetu suhtlemine, värske õhk, vaade Pirita jõele, sagivad purjekad, soe tuul sasimas juukseid ja lõpuks veel kõht ka head-paremat täis :D Selle maja praade ma ei oskagi kommenteerida, sest sinna jõudes polnud mu kõht veel sugugi tühjaks saanud. Seega keeldusin viisakalt ja piirdusin magusroogadega :D
Iga päev jõuab siiski alati õhtusse…
Ja nii ongi, et koju jõudes on jätkuvalt mõnus tunne ning rõõm mõnusalt veedetud päevast on ilmselt mitte ainult minul.
Lõpetuseks siia üks postkaart: R. Sagrits Pirita Jahtklubi 1958
Täna ei olnud fotoka kaasavedamise viitsimist :D Tahtsin lihtsalt puhata.