Kirev ja kiire see meie eluke.
Terve see nädal on olnud üks lõputu sebimine. Kas oleme ise kusagil käinud ja tegutsenud või on meil endil külas käidud. Ja muidugi pildistanud, pildistanud, pildistanud… Lapsel hommikul ärgates selline jutt:” Emme, kallis, hommik on :) Kus me läheme? Kuhu me sõidame? Mida me teeme? ”
Eks ta on selle rännupisiku mõnes mõttes saanud emapiimaga. Linalaps, nagu ta on olnud. Suvine aeg oleks lausa patt kodus maha molutada ja kes see ikka elu huvitavas teeb, kui mitte meie ise ja meie sõbrad :)
Ühe päeva sel nädalal oleme lapsega eraldi olnud. Mind kutsuti kaasa linna shoppama!!!!!!!! Kohutav :D Ma ei armasta shopata !!! Aga inimesel oli vaja isiklikku nõuandjat :D Kangaste ostul ja jalavarjude valikul. Ma siis püüdsin aidata.
Õhtupoole käisid külas sõbrad. Minul omad, lapsel omad :P Tegemist ja juttu jätkus keskööni.
Mere ääres oleme ka olnud. Laps on endale nüüd sellise mõtte pähe võtnud, et kuspool on päike seal on raudselt ka meri :D
Ja eile olime pika päeva sünnipäeval. Poiste vanaisa ja piiga mänguvanaisa sai 70. Suuuuuur pidu oli. Ja nii palju toredat. Ka see, kuidas vanaisa lapsed ja lapselapsed talle austust avaldasid pere hoidmise ja tähtsustamise eest. Ivari Padari pidas väga ilusa kõne. Südamliku ja väga selgelt inimese tööd hindava. Ja mitte keegi ei unustanud mainida, et suureks võib mees saada vaid siis, kui tal on pere ja toetav abikaasa.
Peaks mainima, et õhtujuht oli väga lahe. Ta oskas noppida välja kõik olulise. Ta oskas tähtsustada kõiki pereliikmeid. Ja nii lustakat etendust sünnipäevalapse ja tema kaasa abiellumisest 45 a tagasi, andis ikka välja mõelda :)
