On öö…

…aeg, kus kuuled ometi iseenda mõtteid ja seedid muljeid. Oleme tirtsuga kahekesi kodus ja temagi juba magab mitu ausat tundi.
Olen alati nautinud üksiolemise hetki, nii pole see erand ka täna. Tipsule tekk peale pandud, keerasin ennast mõnusalt diivanile kerasse ja koera elavate unenägude saatel lugesin edasi päeval alustatud raamatut.
Täna oli selline sume ja sumbunud päev. Hommikust peale oli näha, et hautab vihmale. Polnud nagu mida hingata. Hautas ja hautas, aga mitte ei tulnud. Keskpäeval läksin õe ja lapsega välja sööma. No sellest kõhutäiest on jätkunud praeguseni. Vat mis tähendab, kui inimene on harjunud sööma vähe. Meil õega viimastel aastatel kombeks sünnipäevi sel moel tähistada, et läheme ja istume väljas. On hea ja rahulik istuda ilma liigsete kohutsusteta – puhas koos olemise rõõm. Peale söömist astusime läbi raamatupoest, kust laps leidis kohe endale midagi vajalikku, ema ka ja edasi koju. Ikka veel ei sadanud, ikka veel hautas.
Koju jõudes tabas mind mingi kummastav peavalu, mille päritolu ei osanud nagu aimata. Üldiselt ma ei ole peavaluinimene. Täna vist siiski oli õuene rõhk nii madal, et isegi mina tundsin seda omal nahal. Mida selle tobeda tundega paremat teha, kui et vedada kere diivanile ja püüda rahus olla. Just nii palju, kui selline väike, alla kolmene plikatirts võimaldab. Õnneks laps settis ennast just minu arvuti taha – kuhu teda lubatakse haruharva – ja nõudis tungivalt Jussi lugusid. Vahvad õpetlikud lood lastele. Kui kursori õigele kohale jätta, saab ta isegi ise endale uusi lugusid klõpsata :) Minul hea võimalus puhkama heita. Hehee, kui juba arvasid, et nüüd lasen lausa erandkorras silma looja, kadus natukese ajaga ikkagi igasugune usk, et selline luksus võiks ka teoks saada. Kord oli lapsel mingi mure, kord lasi poeg uksekella, et midagi paluda, kord käis keegi tellitud töö järel ja alaõpmata kui hakkasin suikuma, helises jälle telefon. Lõpuks loobusin magamismõttest ja lugesin tükati raamatut. Lõpuks hakkas sadama, õhk sai liikuma.
Õhtupoole tuli külla sõbranna. Üha rohkem mõtlen ma sellele, et kui suur väärtus on omada sõpra, kes on olnud su elus juba 27 aastat. Ja isegi kui ei olda pidevalt ninapidi koos, tead sa alati, et ta on sinu jaoks olemas, nagu sinagi tema jaoks. Alati. Heas ja halvas. Niiet midagi püsivat on siin ilmas siiski olemas. Sellistel hilistel tundidel on hea mõtiskleda, mõtiskleda selle üle, kes on siin elus sinu kõrval. Ja kuratlikult hea on teada, et sa ei ole üksi :) Et on palju inimesi, kellele sa lähed korda.

Aga raamatust ka.
Mister Fred. Köitev lugemine, mis osalt jutuajamise vormis Urmas Otiga, Oti viimane intervjuu. Legendaarsest loodusuurijast ja -fotograafist, Fred Jüssist, olen ennegi lugenud nii portreelugusid kui tema enda lugusid ja alati on peale seda palju, mille üle mõelda.( Päris tihti loen üle tema ” Maailma mõte”-t) Just nii, nagu raamatuski öeldud, peale neid lugemisi on, mille üle mõelda. Kui raamat paneb peale lugemist sügavamalt mõtlema, siis on ta oma ülesande täitnud. Olen siinsamas blogiski kunagi Jüssit tsiteerinud. Lihtsalt ta oskab väga tabavalt sõnastada seda, mida oled iseendas seedinud, aga välja pole osanud öelda. Huvitav mees. Sisukas mees. Aus mees. Mitte ainult meheks sündinud vaid ka MEHEKS saanud ja olnud.
Minu enda teadmised ja elusuurus otseloogiliselt sellise suurmehe kõrval kahvatavad, aga lugedes sain tõmmata temaga naljakalt sarnaseid paralleele….

F.J.: Mul autot ei ole. Olen jalgrattamees.
U.O.: Aga autojuhiload, need teil ometi on?
F.J.: Ei ole.
U.O.: Ja autot pole te ka kunagi soovinud?
F.J.: Ei, ei ole. Nendele, kes küsivad mu käest, miks sul autot pole, olen ütelnud, et see raud, millest minu auto tehtud on, see on nii sügaval maa sees, et seda minu eluajal sealt välja ei tooda.
Esimene põhjus on see, et ma ei sobi autot juhtima. Ja seda ma tunnen. Ärgu teised tulgu mind veenma, et niipalju, kui sul vaja on… ma saan aru, et on tarvilik, aga auto pärast ei ole mul jäänud midagi tegemata ega midagi toimumata. Ma püstitan oma ülesanded, ma teen oma plaanid lähtudes sellest, et mul oleks võimalik kõike seda ilma autota teha. Ja lõpuks on mul ju poisid! Milleks siis need poisid, nendel ju on autod! Nad on väga liikuvad ja mobiilsed, nendel on auto töövahend, aga küll nad seda vanameest ka siis sõidutavad, kui vaja on! Ei jää sellepärast midagi tegemata. Ma ei sobi autot juhtima ja mul ei ole huvi autojuhtimise vastu. Ei ole huvi.
U.O.: Teie ego selle all ei kannata, kui peate teistega koos bussis sõitma?
F.J.: Ei. Üldse mitte. Ma olen võib-olla oma tütre usku. Mari on keskkonnaharidusega naine…….

Ma ise olen selle mõtteviisi vist osalt pärinud oma isalt, kes ka käis läbi oma elu jalgsi või ühistranspordiga, kui see puudutas maismaateid. Kõik oma võimaliku vaba aja veetis ta vee peal, hingelt meremehena. Jah, alles oma vanaduspõlves, kui kaatri pidamine hakkas käima üle jõu ja mõlemad tütred elasid liiga kaugel, ostis isa auto. Sedagi pigem ema suurest soovist. Oma isa lapsena, on meis palju sarnast ja mida aasta edasi, seda rohkem ma näen meie sarnasust nii mõtteviisides, ellusuhtumistes kui ka huvides. Eks kooskasvamise mõju on suur.

Üks vahva lause veel sealt raamatust. Teema, mille üle ma korduvalt olin mõelnud mattes oma isa ja ema. Ja ma olen Fred Jüssi emaga absoluutselt nõus.

….Ema ütles kunagi, et poiss, pea meeles, mida vähem sul on sugulasi ja mida vähem on sul vara, seda vabamalt sa hingad siin maailmas.

Ja siis see kohustuste teema, paljuvaieldud ja paljupõlatud teema….

F.J: ….Me kõik hüüame valjuhäälselt oma õigustest, me räägime neist, aga vähe on neid, kes saavad aru sellest, et õigustega käivad alati koos kohustused. Ja kui minul on õigus niimoodi vabahärrana, nagu teie ütlete, elada, siis see toob minule kaasa ka…..

F.J.: Ei vabasta kohustustest, jaa.

Juba palju aastaid olen ma armastanud vaikust. Igapäevaelu surub sulle peale kohutaval hulgal olmemüra – oleme me siis kodus või kodust väljas. Kes mind tunnevad, need teavad, et meie kodus näeb harva mängimas televiisorit või raadiot. Mulle piisab täiesti juba sellest, et on olemas lastega peres suhtlusmüra, ükskõik kus käies muusikaline taustmüra, mille kvaliteet pahatihti ei kannata kriitikat. Tundliku kuulmisega inimesena on kõike seda mulle liiga palju. Kui ma üldse midagi kuulan, siis midagi konkreetset ja head. Jah, viimasel ajal lapsega seoses palju lastelaule, aga see muusika on väga armas oma lihtsuses ja siiruses. Ja nii ma naudingi öötunde – õndsas vaikuses.

….Inimene vaikuses on inimene iseendaga. Kui sa oled vaikuses, siis sa jääd iseendaga üksi iseenda seltskonda. See on väga tore seltskond, aga nagu teada, inimene on iseendale ka timukas, niiet see seltskond ei tarvitse alati olla väga tore. See on võib – olla põhjus, miks tahetakse viibida müras. Ja kui olen üritanud – ma rääkisin varem vaikusest kui kaubast….., kui ma olen üritanud vaikust osta mõnes kohvikus, siis see pole võimalik. Ei saa raadiot kinni keerata, sest siis lähevad külastajad ära. Ma olen mõelnud, et põhjus on vist selles, et siis jääb inimene üksi oma mõtetega ja need ei tarvitse talle üldsegi meeldida.
……Tõeliste väärtuste mõistmiseni jõuavad inimesed väga sageli alles siis, kui seda enam ei ole. See on umbes nii, nagu tervisega, mille kohta öeldakse, et tervis on haige inimese kõige kallim vara. Või nagu õnnega, mille kohta ma olen kuulnud öeldavat, et õnn on see, mida ei ole kunagi, aga mis ühel päeval sulle selja keerab.

Raadio Ööülikool

Ja veel vaikusest:

.….Inimestel on mürast kujunenud sõltuvus. Kui inimene tahab ennast nüristada, no kes teda siis saab keelata! Häda on selles, et ta nüristab minu ka. See on nagu passiivne suitsetamine, mis mõnes mõttes on ohtlikum veelgi kui aktiivne suitsetamine – sa suitsetad sisuliselt teiste väljahingatud suitsu. Ja niimoodi on ka passiivne müra tarbimine, ega see pole vähem ohtlik, kui passiivne suitsetamine. See nüristab. Ma ei räägi detsibellidest. On veel midagi, mida ei saa mõõta instrumentide ja mõõteriistadega, mida ei saa kompida ega kirjeldada, see on kuulmismeel, see meie emotsionaalne meel. Müra reostab ära minu hingeruumi. —

Väga palju ilusat on selles raamatus veel kirjutatud ema läheduse olulisusest lapsele. Läbi elu näinud mehe silmade, oli seda väga ilus lugeda. Jätan selle osa tsiteerimata. Soovitan soojalt seda raamatut lugeda.
Ma ei teadnud varem, et selline imeline raamat on ilmunud ja olen selle teadmise eest siiralt tänulik A-le :) Fred Jüssi austajana ei võtnud kaua aega, kui see raamat leidis tee minu koju.

” Ma arvan, et ma olen õnnelik inimene.
On inimesi, kes on olemuslikult õnnelikud, aga vahel on nad ka õnnetud.
Ja siis on teised, kes on aina õnnetud, aga vahel ka õnnelikud. ”

Ma lähen nüüd koeraga öisele jalutuskäigule ja mõtlen, millisesse kategooriasse kuulun ma ise :) Kaldun arvama, et õnneks esimesse :)