Veebruar, endiselt krõbedalt talvine

Veebruar algas haigevoodis. Jäid ära mõlema poja sünnipäevade tähistamised. Nemad ise muidugi tähistasid, meil jäi lihtsalt tütrega õigel ajal käimata.

Mis seal ikka. Tulin 30. jaanuaril kell 19.30 töölt koju, polnud midagi viga. Pikutasin, lugesin, laps tõi mulle veel sooja kakaod…..mingi hetk tundsin, et ei jaksa, silm vajub kinni ja jäin magama. Edasi oli üks segane öö lihasvalu, palaviku ja magamatusega. Hommikul kell 6 oli palavik üle 38. Kehv päev oli, magasin ja üritasin lugeda, aga ei jaksanud ja magasin edasi. Pärastlõunal tõi minia testi, eksole, koroona. Teine päev oli samuti kõrge palavikuga, siis tekkis väike nohuke. Kuna esmaspäeval veel tööle minna ei saanud, võtsin taastumiseks nädala puhkust. Hea, et oli eelmisest aastast võtta ja hea, et võtsin puhkuse. Sain mõnusalt taastuda ja teha seda puhates, mõtlemata kaotatud töötasule, mida haigusleht oleks tähendanud. Lugesin ja magasin vahelduva eduga. Kui olemine läks paremaks, vaatasin telefonist isegi ühe sarja 5 hooaega ära. Nii hea ei olnud olla, et oleks kõvasti kodutöödega askeldanud ja eks keha tahtiski puhata. Puhkasin teadlikult ja olin tänulik, et see polnud A või B gripp, mis olevat hullemad olnud.

Reedeks, ehk nädalaga, olin nii korras, et käisime vanema poja juures tema möödunud sünnipäeva tähistamas. Ah jaa, see hommik algas muidugi mul üllatusega. Mõtlesin, et tõusen vara ja panen ühe pooliku portsu brioche tainast miksrisse käima, aga selgus, et minu nunnu KitcenAid ei taha ennast liigutada. Jaanuaris tainast tehes midagi temaga siiski juhtus. Kusjuures see oli tookord selle masina esimene pärmiga taignategu!!! Mootor jah käib, aga ringi ei vea. Vaatasin, masinal on 5- aastane garantii. Võtan nüüd hoogu, et see ülevaatusele viia, sest masin on hea ja vajalik.

Aga….ega ma seda tainast siis niisama teha tahtnud. Plaan oli õhtuseks külakostiks pojale üks soolane tuunikalaga pirukas küpsetada ja järgmisel hommikul nooremale pojale külakostiks magus banaani/soolakaramelli pirukas küpsetada. Vanem eelistab soolaseid asju, noorem armastab ka magusat. Mis seal ikka, vanasti ju polnud masinaid, tegin käsitsi. Ohsapoiss, see oli nagu tõsine sport, sest esmalt tuli taignasse tükikestehaaval või ja suhkur sisse sõtkuda ja kui kõik koostisained sees, 20 minutit seda veel kloppida. Igatahes jäin ellu, tainas sai valmis ja pirukad küpsetatud. Kolmanda küpsetasin pühapäeval meile koju(samasuguse magusa) ja üle poole sellest viisin esmaspäeval kolleegidele kohvi kõrvale, et me ise lapsega ennast üle ei sööks. Küpsetamine on tore, aga see pole kahjuks kerele kuigi kasulik.

Reedel ootasin tütre koolist ära ja vantsisime sünnipäevale. Meilt jõuab poja juurde 10 – minutilise kiirema kõndimisega. Peale nädalast lamasklemist oli see mulle jõukohane. Pirukas läks loosi ja maitses väga, õhtu oli õdus.

Laupäeval oli tütar hõivatud oma asjadega ja autot meil samuti polnud, aga mina otsustasin, et käin linnalaste sünnipäevadel lõpuks ära. Nendel juhtus samuti vaba laupäev olema. Sõitsin rongiga linna, tegin turul mõned vajalikud ostud ja Chococo poest soetasin kommikarbi ning Balti jaamast sõitsin bussiga Järveküla koolini. Sealt korjas poeg mind auto peale, käisime poes ja sõitsime nede juurde. Jõudsin kohale nagu jõuluvana. Seljakott seljas, käe otsas kingikotid pojale, miniale ja poole aastaseks saanud beebile, teises käes kott ümmarguses vormis lahtise pirukaga. Mis teha, kui tähistada tuli 3 sünnipäeva korraga.

Veetsime toreda pealelõuna, poeg pakkus restoraniväärilist lõunat ja suur rõõm oli beebiga aega veeta. Ei näe ju teda ülearu sageli, aga beebi kasvab kiiresti. Õnneks tunneb minu nunnuke vanaema ära ja naeratab rõõmsalt vastu. Õhtul sain autoga Tallinn-Väikesesse rongi peale, sest pojal oli niikuinii tarvis sealkandis Depos ostlemas käia.

Edasi peale haigust tagasi tööle.

Sõbrapäeval käisin Tallinnas sõbrannal külas. Tema juba 2 aastat tagasi linna kolinud, aga me polnud ikka saanud aega kohtuda. Seekord leppisime lihtsalt päeva kokku, sest muidu jätkubki see heietamine, et …kuule peaks kokku saama. Mida aeg edasi, seda enam ma saan aru, et pole sellist asja kokkusaamiste puhul nagu “aega ei ole”. On küll, lihtsalt soov kohtuda jäetakse õhku, mitte ei panda konkreetset päeva kirja. Nii ma olen viimasel ajal iga sõbrannaga teinud, kes helistab ja võtab üles teema, et kuule, peaks kohvitama. Peaks, peaks. Paneme siis kohe kirja, millal kohtume. Reaalelus asjad vaid nii toimivadki. Ühesõnaga saime jaamas kokku, käisime tiiru turul, siis sõitsime minu soovil korraks kaubamajja, edasi käisime kuskil Mustamäel keskuses Alika kontserti kuulamas ja lõpuks maandusime sõbranna ülimõnusas korteris. Sõime, jõime teed ja juttu jagus kauemaks. Imetlesin tema ülimõnusat suurt katuseterrassi 8. korrusel, kust paistab nii vanalinn, kui meri. Nii mõnus oli üle pika aja terve päeva koos veeta.

Sama on mingite asjade ostmisega. Vajalike asjade, mitte tilulilu. Kui ei võta seda konkreetselt ette, leiad ikka sada põhjust, miks mitte kulutada ja leppida olukorraga. Nii suutsin veebruaris selleks aastaks planeeritud 3 vajalikku ostu juba ära teha. Kuskilt tuleb enne kuu lõppu koomale tõmmata, aga need kolm planeeritud ostu on nüüd tehtud. Ja läks tegelikult nii seetõttu, et kõigile neile juhtusin nägema soodustust -20%. Päris arvestatav rahaline kokkuhoid. Ma ei osta asju allahindluste ajal sellepärast, et lihtsalt on odav. Ma ostan vajaliku asja siis, kui sellel kaubagrupil on kusagil allahindlus või sooduskood. Pole mingit põhjust osta asju täishinnaga. Ajapikku olen läinud seda teed, et ostan väga harva, aga kvaliteeti, mugavust, esteetikat ja ilu. Nii, mis ma ostsin?

Steamery elektrilise topieemaldaja. Meil on tütrega kahepeale arvestatav kogus kampsuneid ja džempreid ning paraku ka hinnalisele asjale kipuvad tekkima topid. Et toode kaua teeniks ja oleks hoolitsetud välimusega, tuleb teda puhastada. Ma päriselt ei taha katsetada seda žiletimeetodit, et siis avastada, ups- auguke. Kuna see polnud eluliselt oluline asi, lükkus ja lükkus see ost aastaid edasi, kuni….Linda Mae kaupluses oli Steamery toodetele soodukas. Samal ajal oli tulemas sõbrapäev ja ostsin selle meile tütrega sõbrapäeva kingituseks. Ei mingeid südametega padjakesi või kaisukaid :D Sama tootja rõivaaurutaja on meil juba mitu aega abiks olnud. Samuti väga hea investeering, eriti sametkardinate aurutamisel ja neid on meil hetkel 6 tükki.

Järgmiseks 4 uut praetaldrikut. Jõulude ajal avastasin, et meil on vajadus lauas 10 kohta katta. Mul on 6 ilusat taldrikut ja teadsin, et ühed lihtsad valged praetaldrikud iidsetest aegadest on veel kapis olemas. Ilmnes aga, et neid pole enam 4 alles. Minu kriitiline ilumeel oli väga häiritud, et lauale said siis 6+2+2 taldrikut, ehk et 3 erinevat sorti. Nii lubasin endale, et ostan uuel aastal juurde 4 sobivat taldrikut. Neid, mida mul 6 on, enam ei müüda ja juurde osta kahjuks ei saa. Uut satsi 12 tükki ma samuti osta ei tahtnud, sest meil on tarvis sellist kogust vaid 3x aastas ja mul pole kus sellist praetaldrikute kuhja hoida. Mul oli mõte, kust ja millised taldrikud ma aasta jooksul juurde ostan, aga ühel õhtul reklaamis üks sisulooja, et ostis enda uude koju Villeroy & Boch Afina sarja nõud ning kauples oma jälgijatele Lartusihome kaupluse soodustuse -20%. Alfina sari on just selline ajatu lihtne elegants, mida ma armastan ja nii ostsin sealt oma 4 praetaldrikut märkimisväärse hinnavõiduga ära ning laps tõi need järgmisel päeval saatekuluta ise poest koju. Oma järjekorda jäävad ootama uued joogiklaasid, sest hetkel meil polegi klaase ja uuendamist vajavad ka noad/kahvlid. Juurde tuleks osta veel 2 erinevas suuruses potti ja siis peaks nõudega väga pikaks ajaks asjad lahendatud olema. Lihtsalt olen jõudnud sellesse faasi, kus nooruspõlves soetatud kööginõud hakkavad omadega otsa saama. Pilt on illustratiivne, ostsin endale pildil olevat alumist taldrikut 4 tükki.

Kolmas ost sai teoks sõbrapäeval. Kui sõbrannaga linnas kokku saime, allusin tema ideedele ja mul endal oli vaid üks soov. Kaubamajas oli nädalavahetusel pesule, öö- ja koduriietele soodustus -20%. Ühesõnaga läksin ostma endale uut pesutükki, sest noh, see ost oli juba hädavajalikuks muutunud. Varem tütrele sealt mitmeid kordi pesu ostes olin märganud teenindajat, kes on ülimalt pädev aitama. Ise on päris keeruline sellest sortimendirohkuses ja numbriterägastikus orienteeruda, aga kui tema annab sulle 10 varianti kätte, siis nad kõik, alates esimesest, istuvad kui valatult. Jääb lihtsalt üle otsustada, mis endale visuaalselt meeldib ja mida rahakott kannatab. Minu jaoks on ettevõtmine juba see, et pean talvisel ajal passitamiseks kõik riided seljast ära koorima(ok, ma ei armasta suvel samuti riiete passitamist). Pesu ma ei hakka siin vist demonstreerima? :P

17.veebruaril oli vastlapäev. Liugu ei lasknud, aga tööl pakuti kukleid. Ma ei ole fänn, aga ühe võin ära süüa.

Selle aasta esimene kinos käimine oli 21. veebruaril. “Meie Erika” – Veeretasime seda mõtet kolleegiga tükk aega, et kas minna vaatama või mitte. Kui pool töökollektiivi oli ära käinud ja kodulinna kinos jäänud viimane seanss, tegime otsuse, et vaatame ikka ära. Miks me kahtlesime? No me pole kumbki spordifanaatikut ja siis tunduski, et äkki see pole meie tassike teed. Aga…läksime vaatama ja ei pidanudki pettuma. Film oli hoogne, peaosa väga hästi mängitud. Mõningast küsimust tekitasid ainult Eesti sinimustvalged lipud, kui olümpiavõitja Tallinna naases…..sest meil oli tol ajal veel ju nõukogude võim. Või ma siis lihtsalt ei mäleta, kudas sel ajal oli.

Tütar käis mingil päeval oma noormehe ja tema perega Kiviõlis mäesuusatamas. Tundub, et minu murdmasuusatajast tütrest vormitakse vaikselt mäesuusatajat. Praegu mõtlen, et nii tore, sest kui minul samas vanuses oleks olnud selliseid võimalusi, suusataks ma mäge ilmselt siiani. Põhikooli lõpus olin ikka väga kõva suusataja, aga nagu tütargi, murdmaasuusataja ja sel ajal ei teadnud me mäesuusatamisest muffigi. Paraku on elu minust selle spordiala kuidagi alati eemale viinud. Ainus kogemus oli 20 aastat tagasi Otepääl lumelauaga sõitmine. Praegu…no ma läheks meeleldi võimalusel mäekuurorti, vaataks kuidas teised suuskavad, ukerdaks lastele mõeldud nõlval ja mõnuleks suusakohviku terrassil päikese käes mägede ilu nautides. Kohtasin siin oma tuttavat kirjanikku, kes muuhulgas ka mäesuusatamise päästjana aastaid Colorados tööd teinud ja praegusel ajal talviti Kiviõli suusakeskuses algajatele tunde annab. Kutsus mind vaatamata vanusele mäele, et õpetab mulle sõitmise selgeks ja siis mägedesse. Ei pidavat midagi hilja olema. Noh, eks näis.

Üks imearmas perekond käis ennast ja oma tutikat beebit minu juures pildistamas. Lisaks pildistamisele oli rõõm beebikest kaisutada ja suurem lapseke kleepus lõpuks minu külge nagu väike takjas ja see oli armas.

24. veebruar ja elagu Eesti!!!

Traditsiooniliselt plaanisime minna Toompeale lipu heiskamisele. Ärkasin 4.30, sättisin ennast valmis ja 5.50 rongiga vurasin Tallinna suunas. Väljusin tegelikult Kasemetsa peatuses, sest sealt võtsid mind auto peale tütar oma noormehega, et koos sõita edasi Tallinna ja minna koos Prantsuse Lütseumi kooliperega Toompeale. Nii juba kolmas aasta. Toompeal juhtusime pahaaimamatult sellisesse kohta seisma, kus ERR tekitas väikese ruumi intervjuuks kahe tütre klassivennaga, kes on Lütseumi liputoimkonnas. Nii jäime meiegi korraks telepilti ja naabrinaine sai aimu, et mul varbad külmetasid. Tseremoonia on tegelikult igal aastal ühesugune, aga ikkagi on tore.

Toompealt liikusime tagasi koolimajja, kus sai ennast kosutada sooja tee, kiluvõiku ja sinimustvalge pulgakoogiga.

Traditsiooni järgi oleme alati läinud edasi kusagile sööma koos tütre klassiõest sõbrannaga ja tema isaga. Seekord valis isa Priit hommikusöögiks restorani  Écrin. Väga noobel restoran ja maitsev hommikusöök. Suurepärane teenindus käis muidugi selle juurde. Burman Hotel koos oma restoranidega lõpetas vaid 2 aastat tagasi suuremõõdulise majade renoveerimise ja uhke on see tõesti. Oleme siiralt tänulikud selle kogemuse eest.

Lahingumasinaid vaatasime enne paraadi ja peale söömist suundusin mina oma noortega Stroomi randa merejääle kõndima ja lapse sõbranna oma isega läksid paraadile. Paraad on meie menüüsse samuti kuulunud, aga sel korral otsustasime teisiti, sest noored pidid jõudma veel Kiisale kontserdile, aga meri oli meil plaanis, sest ilm keeras mõne päeva pärast sulasse ja kauaks siis enam seda lundki. Kokkuvõtteks oli suurepärane päev. Mina jõudsin koju 17.30 ja tütar 21 ajal.

Tegelikult tahtsin kirjutada veel millestki, mis mind kodumaa sünnipäeva päeval mõtlema pani ja puudutas. Mina olen kõik oma lapsed kasvatanud hindama ja armastama meie väikest Eesti riiki. Ka pojad oma peredega alati tähistavad ja on oma maa üle uhked. Sattusin peale FB reisihullude grupis küsimusele – Kus Sina täna Eesti sünnipäeva tähistad? ja kus sealt ikka tuli – ei tähistagi, miks ma peaks, meil selline nõme valitsus jne samas stiilis. Ja see pole ainus koht ega ainus kord, kust selliseid väljaütlemisi aasta aastalt lugeda õnnestub. Miks panevad inimesed võrdusmärgi riigi ja valitsuse vahele? Miks ei näe paljud inimesed, et Eesti riik, see olemegi meie ise, selle riigi kodanikud? Jah, ka minu pere pole rahul kaugelt kõige valitsuse korraldatuga, aga see ei tähenda, et me ei armasta oma lapikest Eestimaad. See ei tähenda, et me pole uhked ega õnnelikud, et meil on oma riik ja annaks vanajumal talle pikka iga. Ja miks üldse needsinased kodanikud sappi pritsivad? Miks nad siis ei koli ära siit pahast kohast? Ja kas neil tõesti pole muud teha? Ah, mis seal ikka. Ega osade inimeste “alati tass tühi, saaks aga pahasti öelda ja nina vingus” mentaliteeti muuta niikuinii ei õnnestu. Olgu neil see rõõm. Loen kommentaare harva ja edaspidi loen veel harvem.

Üle tüki aja naeratas mulle loosiõnn. Nimelt võitsin kenad mageveepärliga kõrvarõngad Lauren for Goldtime.

Ilm oli terve veebruari külm ja lumine. Esimene sulailm 26.02 ja siis muidugi jäävihmaga, kui laps pidi autoga Tallinna sõitma. Esmalt Sisekaitse Akadeemia avatud uste päevale ja siis õhtupoole isale lennujaama vastu. Teeolud olid pehmeltöeldes si….ad. Eelmisel päeval käis TalTech-is avatud uste päeval, aga siis käis ilma autota. Koolivaheajal, mis on abiturientidele ka viimane, on paras aeg käia ülikoolidega tutvumas, sest varsti ongi avalduste esitamise aeg käes. Nagu nägin noorema poja puhul nii näen ka tütre puhul seda, et mõtted kuhu ja mida õppima minna, muutuvad veel viimase minutini. Ei teagi nüüd, kas sõelale jääb TÜ, TalTech või SKA.

Kuu eelviimasel päeval seadsime kolleegiga taas sammud kohalikku kinno plaaniga vaadata järjekordset kodumaist filmi – “Säärane mulk”. No tore oli, sai kõhutäie naerda ja näitlejad tegid suurepärast tööd. Pärast oli mõnus läbi sulalume koos jalgsi koju jalutada ja filmi üle arutleda.

Veebruari viimane päev, laupäev, oli tööpäev. Sellega see talvine aeg lõppeski. Õues on suur sula.

Veebruaris loetud raamatud:

“Cinnamon Fallsi saladus” R.L. Killmore

Ütleme nii, et selline lihtsake naiivne mõrvalugu. Ei olnud midagi erilist, aga polnud ka põhjust pooleli jätta. Lugesin haigena ja väga süvenemist vajav raamat polekski sobinud. 7/10

Tapjate jälil. Tunnete jälil. Mis saaks viltu minna? Tere tulemast Cinnamon Fallsi Pärast alandavat lahkuminekut suures linnas leiab Nia pelgupaiga unises kodulinnas Cinnamon Fallsis, kus ta võib rahus oma pea peale pööratud elu pärast mossitada. Tema saabumise ajal valmistub linn iga-aastaseks sügispeoks, kuhu inimesed kõikjalt kokku tulevad, et osaleda õunapüügil, kõrvitsaid nikerdada, ilutulestikku imetleda ja olla tunnistajaks Kaneelikuninga ja -kuninganna kroonimisele. Kuid vaid mõni päev enne ürituse algust tehakse kohutav avastus. Kohalikust söögikohast leitakse laip, mille juures on kiri: „Kes on järgmine?“ Nia peab ühendama jõud Cinnamon Fallsi omanäoliste asukatega, kelle seas on ka tema pikk, tõmmu ja nägus keskkooliaegne kallim Jesse, kellest ta pole tegelikult kunagi päriselt üle saanud … Kas nad suudavad juhtumi lahendada enne, kui tapja taas ründab? See romantiliste sugemetega muhe mõrvalugu on ideaalne „Gilmore’i tüdrukute“, „Pretty Little Liarsi“ ja kaneelisaiade armastajatele.

“Too mulle päikesepaiste” Alex Brown

Kui see eluke vaid nii lihtne oleks, aga selline mõnus lihtne lugemine naiste sõprusest ja esimese armastuse keskeas taasleidmisest. 7/10

Gina Bennett on olnud abielus kakskümmend seitse aastat. Ent kui mees teda järjekordselt alt veab, tunneb Gina, et nüüd talle aitab. Otsustanud põgeneda üksluisest elust ja teha seda, mida süda tõeliselt soovib, sõidab ta Kreekasse kaunile Kalosirose saarele, kus veetis oma noorusaja puhkused. Kuid seal kerkivad taas esile mälestused Nicost – nägusast mehest, kellesse Gina omal ajal armunud oli. Saarel kohtab Gina samuti üksi reisivaid Rosiet ja DeeDeed, kellega tal tekib tugev side. Uute sõbrannade toel, kellega asutakse otsima Gina esimest armastust, otsustab naine elada täisväärtuslikku elu. Üheskoos leitakse lahendused nii mõnelegi probleemile, õpitakse end paremini tundma ja muu hulgas avastatakse rõõm, mida pakub alasti ujumine. Kuid kes Gina uinunud südame viimaks taas üles äratab? On see tema noorusaegne kallim Nico, tema abikaasa või hoopis keegi kolmas? „Alex Browni Kreeka seiklus on päikesepaiste hingele!? – Shari Low Alex Brown puges eestlaste südametesse „Postkaardi? sarja raamatutega, kus ta viis lugeja romantilistele seiklustele Itaaliasse, Pariisi ja Capri saarele. Tema uus ajaviiteromaan, mille tegevustik toimub päikeseküllasel Kreeka saarel, on võrratult meeliülendav jutustus naiste sõprusest, armastusest ja uuest algusest.

“Atmosfäär” Taylor Jenkins Reid

See oli nüüd 10/10-st raamat. Nii mitmekihiline ja huvitav. Astronautide elust on tavainimesel juba iseenesest huvitav lugeda. Selles raamatus oli nii palju armastust, väga eritasandilist armastust, väga eripalgelist armastust. Närvikõdi jagub samuti ja üllatavaid pöördeid. Julgelt soovitan. Reidi raamatut on muidugi kõik erilised ja head. Halba pole veel sattunud lugema.

Vaadata öötaevasse tähendab vaadata neid osakesi endast, kes sa kunagi olid, kelleks ühel päeval võid saada. 1980. aasta suvel alustab astrofüüsika professor Joan Goodwin Johnsoni Kosmosekeskuses Houstonis astronaudiväljaõpet koos teiste silmapaistvate kandidaatidega, kelle hulgas on hävitaja piloot Hank Redmon, missioonieksperdid John Griffin ja Lydia Danes, sooja südamega Donna Fitzgerald ja Vanessa Ford, külgetõmbav ja salapärane aeronautikainsener. Kui värsked astronaudid oma esimeseks lennuks valmistuvad, leiab Joan kire ja armastuse, mida poleks iial osanud ette kujutada, ning see paneb teda kahtlema kõiges, mida ta seni pidas oma rolliks nähtavas universumis. Aga 1984. aasta detsembris muutub STS-LR9 missiooni käigus kõik. „Atmosfääris” on Taylor Jenkins Reid oma tippvormis: ta viib lugejad endaga kaasa ajaloolistesse aegadesse ja paikadesse ning jutustab keerukate tegelaskujude kaudu loo armastuse tervendavast jõust – sel korral tähtede keskel.

Taylor Jenkins Reid on üheksa New York Timesi menuki autor, nende hulgas „Carrie Soto on tagasi”, „Malibu tõuseb tuhast”, „Daisy Jones & The Six” ja „Evelyn Hugo seitse abikaasat”. Ta elab koos abikaasa ja tütrega Los Angeleses. Vaimustav… südant murdev… meeltülendav… Taylor Jenkins Reidi romaan „Atmosfäär” on tempokas, emotsioonidest laetud lugu ambitsioonikast noorest naisest, kes otsib oma häält ja kirge, lootes saada üheks esimestest NASA naisastronautidest. See elektrist särisev romaan kutsub meid elama nendele naistele kaasa ja lootma, et nad komsoseprogrammis läbi lööksid, aga veelgi enam – teeksid seda särades. Lõpp on täiuslikult komponeeritud… ma jumaldasin seda raamatut!

Kristin Hannah

NASA? Kosmosemissioonid? 1980ndad? See on romaan kõigest, mida ma armastan… Suurepärane lugu, eeskujulik taustauuring ja täpsus ning vaimustav lõpplahendus

Andy Weir

“Minu Hiina” Jens Veende

Meeldis. “Minu” sarja raamatud on viimasel ajal natuke nõrgaks jäänud, aga see üllatas positiivselt. Noore inimese hoogsalt elatud ja jutustatud lugu ja Hiinast sai mõndagi teada. 9/10

„Hiinas võib kõike juhtuda“ oli mu esimese hiina keele õpetaja lemmikfraas. Kui päris aus olla, pole ma siiani kindel, kas ta mõtles seda pigem julgustuse või hoiatusena. Nüüd, aastaid hiljem, tean vaid seda, et tal oli õigus. Kus mujal kui mitte Hiinas võiks üks sõnu pudistav keeletudeng esineda sadade miljonite televaatajatega talendisaates või pääseda keskpäraste hinnete kiuste ühte riigi prestiižikaimasse ülikooli? Vaevalt ka et maailmas leidub palju selliseid riike, kus seesama pudistav keeletudeng võiks sattuda õpetajate seltsis karaoket röökima või võõraste vanatädidega kuuvalgel tantsima. Sellised stseenid leiavad aset metsikus idas – seal, kus sulgpallitreenerid piitsa plaksutavad ja rohusegajad su põlvili suruvad, seal, kus tofumeistrid sind salakäikudesse meelitavad ja taksojuhid sulle ülekuulamisi korraldavad. Jah, Hiinas võib juhtuda tõepoolest kõike. Jens Veende

“57 päevaga üle Atlandi ookeani” Heidit Kaio

Ei nojah, ma ei hakka kunagi mõistma, mis paneb inimesi pähklikoorega üle Atlandi sõudma. Justnimelt sõudma, isegi mitte purjetama. Lugu ise oli hästi kirjutatud ja mõnus lugeda. Hea, et tervelt üle ookeani jõudsid. 9/10

„Elu on heldem, annab eksimisruumi, ookeanil seda ei ole,“ ütleb Mart. Ookeaniseiklus on inimpsühholoogiline triller. Kuidas tulla toime endaga, kui äsja oli kõik hästi ja tuul puhus õigest suunast, aga mõni tund hiljem on kõik halvasti? Kord ärkad hommikul ekvatoriaalses leitsakus, veepind on peegelsile, öises rajus aga tormavad vastu Orissaare korrusmajade kõrgused lained. Kaks kuud on introvert Mart ja ekstravert Hannes kahekesi neljal ruutmeetril. Isegi kõige kallima inimesega oleks see väljakutse! Nad lähevad korduvalt tülli ja peavad ära leppima, sest ümberringi möllav ettearvamatu loodus ja inimese abitus on nagu avakosmoses. Ainuke omaette olemise võimalus on õlgade laiune magamiskoht. Mart ja Hannes on erinevad biokeemilised konstruktsioonid, aga olmerutiin on päevast päeva sama – aeg aerude taga, vahetuse üleandmine, kilokalorid sisse, energiakulu sama, väljutamine kindlal kellaajal. Samas rutiini pole, sest tegevuse osapooled – ookean, ilm ja inimmeel – muudkui muutuvad. See on raamat võitlusest loodusstiihia, isenda ja paarisuhtega, kus saab ka omajagu nalja Hannese ja Mardi kulul.

“Kõik pimeduse värvid” Chris Whitaker

See oli ikka väga hea raamat. Võib-olla naaaaatukene venis kohati, aga ikkagi, ülihea. Ja eriti üllatav oli, et sellist lugu kirjutas meesautor. Harukordne oskus näha nii naise kui mehe sisse ja näha mõlemi tundeid. Ja muidugi ülimalt valus teema. 10/10

1975 on Ameerikas muutuste aeg. Vietnami sõda on lõppemas. Muhammad Ali võistleb poksiringis Joe Frazieriga. Ja Missouri osariigis asuvas Monta Clare’i linnakeses jääb tüdrukuid teadmata kadunuks. Kui sihtmärgiks võetakse jõuka perekonna tütar, ilmub areenile kõige ootamatum kangelane – kohalik poiss Patch, kes päästab tüdruku, aga kaob jäljetult. Patch ja need, kes teda armastavad, avastavad peagi, et piir võidu ja tragöödia vahel pole kunagi olnud nii õhuke. Ja et vastuste otsimine viib neid tõdedeni, mis võivad nende jaoks tähendada üksteise kaotamist.

Põnevik teadmata kadunud inimestest, verdtarretav lugu sarimõrtsukast, armastuslugu, igaühes neist ainulaadne pööre – Chris Whitaker on kirjutanud romaani kinnisidee varjus luuravatest ohtudest ja lootuse pimestavast särast. Chris Whitaker on rahvusvaheliste menukite „Me algame lõpust”, „Tall Oaks” ja „Kõik pahad tüdrukud” autor. Tema romaane on tõlgitud kolmekümnesse keelde ja ta on pälvinud nende eest mitmeid auhindu, teiste seas Suurbritannia Krimikirjanike Seltsi Kuldse Pistoda. Chris sündis Londonis ja elab Suurbritannias.

„See raamat tabab sind lagipähe nagu sepavasar. Chris Whitakeri romaan on absoluutselt kohustuslik lugemine.” Gillian Flynn

„Haarav, südantlõhestav ja meeliülendav – ma pole kunagi midagi sellesarnast lugenud. See raamat jääb sinuga väga pikaks ajaks.” Lucy Foley

„Chris Whitakeri viimane romaan on teos, millesse võid lausa uppuda. See kriminaalromaan ületab žanri piire – see on eepiline, kummitav ja lõpuks sügavalt liigutav.” Alex Michaelides

„Chris Whitaker on poeet, kes lööb sind jahmatusest ja põnevusest hingetuks. Hämmastav. Mõjus. Unustamatu.” Patricia Cornwell

„Ma olen kurb, et see eepiline lugu armastusest ja kaotusest läbi sai. Nautisin iga kaunilt kirjutatud sõna sellest sügavalt emotsionaalsest ja võimsast teosest.” B. A. Paris

„Laitmatult üles ehitatud, sügavalt emotsionaalne, täiesti südantlõhestav.” Bonnie Garmus

„Pingestatud, petlike pööretega ja põnevust tekitav „Kõik pimeduse värvid“ paljastab ühe linnakese kaotuse sügavuse, kui noor poiss kahtlastel asjaoludel jäljetult kaob.” Nita Prose

„Võttis hingetuks … Lugu kandub laiali nagu virvendus veel, küündides üle aastakümnete ja erinevate vaatenurkade ning näidates, kuidas üksainus hetk muudab ühe väikese poisi ja nende inimeste elu, kes teda armastavad.” The Washington Post

„See on palju enamat kui kriminull, kuigi mahub ka sellesse kategooriasse. See on ka mitmekihiline jutustus armastusest, kaotusest ja lootusest.” Kirkus Reviews

„Sügavalt hingeminevate tegelaste ja tugeva ambitsiooniga on Whitaker loonud särava eepilise romaani, mida pole lihtne ühtegi kategooriasse paigutada.” Publishers Weekly

“Sul on 24 tundi aega” Kristi Piiper

Noorteromaan, mis sai loetud taaskord tööalaselt. Tegin noortele raamatu põhjal küsimusi.

Polnud väga vigagi. Hunnik noorte rumalusi ja vanemate saladusi. 7/10

24 tundi. Üks väljakutse. Üks vale liigutus ja kõik võib olla läbi. Evale meeldib reegleid järgida. Tal on piisavalt head hinded ja turvaline elu seni, kuni koolis hakkab levima salapärane mobiilirakendus, mis ärgitab kasutajaid osalema jaburates, aga ka kahtlastes või suisa ohtlikes väljakutsetes. Osalejatel on nende täitmiseks 24 tundi. Algul tundub see lihtsalt nagu mäng. Põnevus. Adrenaliin. Aga mis saab siis, kui mängu tulevad lähedased, pereliikmed ja nende saladused? Samal ajal saabub Eva ellu Saksamaalt vahetusõpilane, kes on Eva täielik vastand ja valmis pea ees seiklustesse viskuma, kuid ometi saavad neist head sõbrad. Eva ema on töölähetusel välismaal ja tüdrukud on nende suures majas palju omapäi. Ja siis tuleb väljakutse, milles Eva tunneb ära oma kodumaja … Üheskoos on tüdrukud koos sõpradega sunnitud sukelduma väljakutsete maailma pimedatesse nurkadesse, kus iga samm võib minna maksma rohkem, kui nad arvavad.

“Kesköö Pariisis” Gillian Harvey

Väga meeldis. Ei ole ülearu palju raamatuid, mis mul silma märjaks võtavad, aga selle raamatu lugemise ajal löristasin ninaga mitmeid kordi, sest no nii kurb oli. Kui lugema hakkasin, ei oodanud ma sellest raamatut tõttöelda midagi ja seda enam olin üllatunud, kui heaks ta osutus. Ja valusaks. Noorte inimeste täitumata lapse saamise soov ja ränk haigus, leinaga toimetulek. 10/10

Kümme aastat. Kaks inimest. Viimane külaskäik. Sophie ja Tom käisid esimest korda koos Pariisis tudengitena. Maailma kõige romantilisemas linnas nädalalõppu veetes oli armumine – linna ja teineteisesse – lihtsalt möödapääsmatu. Nad otsustasid Pariisi naasta igal suvel ja pidasid sõna hetkeni, mil juhtus midagi, mis muutis nende maailma täielikult. Sellest on möödas viis aastat ja Sophie on üksi teel Pariisi, et kohtuda Tomiga taas keskööl nende erilises paigas, Pont du Carrouselil. Sest elu on nad lahku viinud. Ja nüüd peab Sophie Tomile midagi ütlema. Midagi sellist, mis muudab kõike … Aasta kõige südantlõhestavam, jõudu andvam ja võimsam romaan. Ideaalne valik David Nichollsi, Kristin Hannah’, Nicholas Sparksi ja Jojo Moyesi austajatele

“Sina olid ka seal”Colleen Oakley

Kas unenägudes on ennustusi, ettemääratusi või on see lihtsalt aju vingerpuss, fantaasia? Kui unenägudes süstemaatiliselt korduv inimene seisab äkki sinu ees ja selgub, et temagi on sind unes näinud. Ja nagu eelmiseski raamatus valusad lapse saamise soovid, mis ei taha täituda. Jälle üks väga hea lugemine. 9/10

“Üllatav ja uskumatult rahuldust pakkuv lugu juhusest ja saatusest.” – Taylor Jenkins Reid

“Lugesin selle läbi ühe jutiga ja tahtsin, et seda jätkuks kauemaks.” – Jill Santopolo

Paljude rahvusvaheliste menukite autor Colleen Oakley toob meieni südantlõhestava ja unustamatu armastusloo naisest, kes peab valima mehe vahel, keda armastab, ja mehe vahel, kelle saatus on talle määranud. Kas süda juhib meid õigele teele? Mia Graydoni elu on täiuslik: tal on kaunis kodu, armastav abikaasa ja unistus pere loomisest. Ja ometi näeb ta seletamatuid, korduvaid unenägusid mehest, kellega elu on veelgi imelisem. Ta ei mõtle sellele, kuni Pennsylvania väikelinna kolinuna kohtub ta võõraga, keda on aastaid unes näinud. Ja sellel mehel on oma rabav saladus – tema on näinud Miat oma unenägudes. Koos hakkavad Mia ja see mitte-nii-võõras-mees otsima vastuseid. Aga kui minevik hakkab tema olevikku lahti harutama, mõtleb Mia aina rohkem sellele, mis siis, kui?

Veebruari TOP

“Atmosfäär”

“Kõik pimeduse värvid”

“Kesköö pariisis”