Uus aasta tuli lõbusalt ja peale õues saluuditamist/õnnesoove oli aeg minna koju. Oleks võinud poja juurde edasi pidutsema jääda, aga kuna päev oli erakordselt pikk olnud, siis läksin koos minia vanematega koju. Oleks saanud ka ööbida poja juures, aga see va vanainimene tahtis oma koiukusse.
- jaanuari võtsin vabalt. Olin üksi kodus, seega- lugesin, magasin, sõin, lugesin, magasin ja ise lootsin, et äkki uue aasta esimesel päeval selline teadlik logelemine võtab uue aasta tempo veidi aeglasemaks :P Eks elame-näeme. Elamusterohkest aasta lõpust tuligi tegelikult puhata, sest juba 2. jaanuaril oli tööpäev. Ees ootasid aruannete kirjutamised ja selles pole midagi toredat ega huvitavat. Igav, tüütu, aga ära tuli nad teha.
Tore oli see, et aasta viimaseks päevaks sadas maha lumi, läks külmaks ja aasta alguses sadas aina juurde. Külm oli ka. Mingi õhtu läksin jalgsi töölt koju ja suures hädas pistsin nina salli sisse, et ellu jääda. Kodus avastasin, et üle -20C. Võtsin lõpuks oma uued talvesaapad välja. Ma ei teagi mis ajast mul pole talvesaapaid olnud. Ok, need ühed hästi peetud ugs-i tüüpi karvikud on käinud nii aastat 10. Nendega saab käia ainult päris kuiva külmaga, löga nad ei kannata ja viigipüksiga ega kleidiga kanda ei sünni. Lisaks on nad väga libedad. Kuu lõpuni oli lumi maas, ilmad krõbedad ja päikest nägime ka. Tõeliselt ilus talv.
Pool kuud oli mul selline kodune. Ei teinud midagi asjalikku peale tööl käimise ja kusagil meelt lahutamas samuti ei käinud. Just nii, nagu ma aastat vahetades ennustasin…et oleks rahulik aasta. Päris kuu alguses oli tegelikult üks tööalane käik. Iga-aastane ELK tänupidu oma koostööpartneritele ja Aasta Rosina väljakuulutamine. See on alati selline armas üritus, kus saab kohtuda toredate inimestega, kolleegidega mujalt ja kirjanikega, keda ülearu sageli ei näe. Jutuajamised on sisukad ja huvitavad, süüa antakse ja koju ei malda minna. ELK-s on boonusena alati vaadata mõni kaunis näitus.
18.jaanuaril pistsin lõpuks nina urust välja ja sõitsin Tallinna sõbrannale külla. Selle plaani panime aasta lõpus paika, et saame oma väikese kambaga kokku ja hakkame koos küpsetama brioche taignast pirukaid. Mõnusa kooskokkamise saadusena valmisid meil kolm pirukat: lõhe-spinati kinnine pirukas, tuunikala-sibula lahtine pirukas ja kirsi-kohupiima lahtine pirukas. No ega need meil kohvikukraamile alla ei jäänud küll. Ei maitselt ei välimuselt. Pärast nautisime häid maitseid ja mis järgi jäi- jagasime kolmeks. Nii said kodusedki maitsta, mida head me küpsetasime. Nipid teada, võib kodus kordama hakata. Küpsetada kas siis endale või külakostiks.
Õhtuse eelviimase rongiga sõitsin koju ja hommikul tuli paraku jälle tööle minna. Tütar oli samal päeval oma noormehe perega kuskil Kesk-Eestis esimest korda mäesuusatamist harjutamas. Tore, et sai hästi hakkama ja koju jõudis tervete luudega. Mis aga polnud tore, siis see, et juba pea nädala kestnud nohu/kurk/köhatamine vormistus testi tehes viirushaiguseks. Eks siis istus mõnda aega kodus ja luges oma kohustuslikku “Meister ja Margaritat”. Minul on see üks lemmikraamatuid läbi aegade, aga ma ütlen taaskord, et gümnasistil on vara seda lugeda. Pealegi, kõik mida kästakse teha – noortele ei meeldi :P
Tööl panin vitriini üles näituse oma tütre võtmehoidjate kollektsioonist. Endalgi tore vaadata, millised kõik aastatega kogunenud. On ise reisidelt toodud ja on toonud sõbrad-sugulased-tuttavad. Muljetavaldavalt huvitav kogu.
Õmblemine– jaanuari projekt oli hommikumantel miniale sünnipäevaks. Neljakordne valge musliin on tütre hommikumantlina ennast hästi õigustanud ja tookord jäi kõrva, et minia tahaks ka sellist. Tegin samasuguse ühe erinevusega. Hommikumantel sai taskud, mida tütre hommikumantlil ei ole. Mõtlesin et beebi emal on ikka vaja midagi pidevalt taskus kanda. Valmis sai see siiski alles veebruari alguses, sest et…veebruaris kirjutan, miks. Ja pilt jäi tegemata.
Tegelikult on tagumine aeg hakata mõtlema tütre lõpukleidile. Kaugel see juuni keskpaik enam on. Soovitud tegumood ja värv muutub tal iga natukese aja tagant, aga loodetavasti nüüd on midagi paigas ja võiks näiteks proovikleidi teha. Nii oleks lihtsam aimu saada, kas ta päriselt ka sellist kleiti lõpetamiseks tahab või peaks midagi muutma.
Mingil päeval kuu lõpus tegin siis esimest korda üksi seda brioche tainast. Sõbrannadega koos me ainult küpsetasime ehk siis panime pirukaid kokku ja ahju. Sain teada, et 1,5 kg taigna jaoks nagu koolituses tehakse, on minu Kitchen Aid nõrk :P Taigna kloppimise lõpuks kuumenes masin üle ja jäi seisma :( Noh, nüüd siis tean, et järgmine kord teen ainult kilo korraga. Olgem ausad, see 1,5 kg tainast 3 päeva jooksul ära küpsetada on ikka paras nuhtlus. Küpsetada lihtne, aga see tuleb ju ka ära süüa :D Tegin sellest kogusest ühe lahtise tuunikala/sibula piruka, ühe kinnise kapsapiruka, lahtise kirsi/kohupiima piruka ja neljandaks sai täiesti omaloominguline pirukas. Sõime iga päev ise ja viisin tööle kolleegile kohvi kõrvale. Õnneks see brioche seisab kaua värske, aga no ei taha juuuu iga päev 3 korda pirukat süüa.
Mis ma kokkuvõtteks ütlen, ehk mida õppisin? Esiteks jah, tainast tuleb teha korraga vähem. Teiseks – õpin tundma oma ahju hingeelu pirukate küpsetamisel. Olenevalt täidisest peab mõtlema, kui kõrgele või madalale pirukas ahjus panna. Lisaks minu ahi ei vasta vist standardile ja pean tõstma pisut nii kuumust kui küpsetusaega. Seda tean ma tegelikult ammu. Kolmandaks- retseptis kasutatav küpsetuskindel kirsimoos on minu jaoks liiga magus/vänge. Proovin edaspidi katsetada ise küpsetuskindla moosi keetmist. Saab vähem magusam ja puhtam koostis samuti.
Väga rahule jäin omaloomingulise täidisega. Kuna kohipiimapirukast jäi üle 1/5 pakki kohupiima, siis segasin sellega 4 väiksemat purustatud banaani, tükeldasin sinna hulka ühe õuna ja lisasin umbes 100 g vaniljekastme pulbrit. Väga maitses.
Järgmine lõik….jäi ära :) Mitte sünnipäevad, aga ise ei saanud minna.
Jaanuari lõpuks tähistame mõlema perepoja sünnipäevi. Laupäeval pidime minema külla vanemale pojale, kelle sünnipäev tegelikult pühapäeval, 1. veebruaril, aga kuna ta arvas, et sünnipäeva päeval on ta juba nii vana, et ei jaksa külalisi vastu võtta, siis oli nii. Tema õigel päeval plaanisime aga sõita pealinna külje alla tähistama noorema poja sünnipäeva, kelle tähtpäev oli 28. jaanuaril ja ühe jutiga tähistame ka tema kaasa sünnipäeva, kelle õige päev oli 16. jaanuar. Et siis sünnipäevade tähistamise nädalalõpp kuu viimasel ja uue kuu esimesel päeval.
Niiet jah, selline rahumeelne ja samas töiselt tegus aasta esimene kuu oligi.
Jaanuari raamatud:
“Prantsuse stiiliikoonid” Marina Laikjõe
Aasta esimeseks lugemiseks valisin lihtsama raamatu ja mulle see meeldis. Mõnus pretensioonitu lugemine. Kahe esimese daami kohta olen päris palju ennegi lugenud ja filme näinud, seega midagi uut ja põrutavat teada ei saanud, aga ega see polnudki eemärk. Catherine Deneuve kohta ma üllataval kombel midagi väga ei teadnudki, aga ega temast ei teatagi ülearu palju. Inimene elab suhteliselt privaatset elu. Täiesti puhas leht oli minu jaoks proua Macron. Huvitav ja tark inimene. 8/10
Läbi sajandite on kaunid ja enesekindlad naised köitnud ja inspireerinud nii kuningaid, kunstnikke, kirjanikke, lauljaid kui režissööre, olles nende muusadeks.
Minu igapäevatöö Prantsusmaa kultuurigiidina viib mind kokku inimestega üle maailma, kes kõik esitavad ekskursioonil huvitavaid küsimusi. Olen täheldanud, et kõige rohkem tuleb küsimusi Prantsuse naiste kohta: mis on see prantslannade fluidum, mida teistel pole, kas kunagine superstaar Brigitte Bardot ikka veel elab, kas Catherine Deneuve mängib veel filmides, kas nägusa Prantsusmaa presidendi Macroni suhe endast 24 aastat vanema abikaasaga on ikka päris suhe?
See raamat avab ukse stiilsete prantslannade maailma, jutustab nelja väga erineva saatuse ja sotsiaalse staatusega naise loo, keda ühendab üks: stiil ehk jõud, mis tuleneb otsusest jääda ka kõige keerulisemates olukordades iseendale kindlaks.
Need neli Prantsuse stiiliikooni, kelle tausta ja elu raamat avab, on Catherine Deneuve, Brigitte Bardot, Gabrielle “Coco“ Chanel, Brigitte Macron.
Kõiki neid naisi ühendab julgus, intelligentsus, enesekindlus ja iseseisvus kombineerituna sensuaalsuse, elegantse salapära ning rafineeritusega. Nad on muutnud Prantsuse naise kuvandit, aidates kujundada seda unikaalset stiili, mis on mõjutanud ja mõjutab ka järgmiste põlvkondade esteetikat.
Marina Laikjõe
“Pelgupaik” Yael van der Wouden
Vastakaid tundeid tekitav raamat. Nagu siin kolleegidegagi arutasime, et ei laida, aga ei lähe ka suure entusiasmiga lugejale pakkuma. Mingi hetk alguses tundus, et jätan üldse pooleli, sest homoseksuaalne teema on minu jaoks viimasel ajal üleleierdatud nii kirjanduses, kui filminduses. Samas oli see raamat kirjutatud jälle väga huvitava nurga alt. Ka presenteeriti seda huvitavalt, kuidas maailmas toimuvad globaalsed sõjad mõjutavad inimeste psüühikat. Et see oli ka lisaks autori debüütromaan, võin siiski romaani kiita. 8/10
Erakordne, mõjus, peen ja pingestatud… Unustamatu.“ – New York Times
„Hiilgav debüüt – niisama mitmetahuline kui kalliskivi.“ – Kirkus Reviews
„Nugaterav, täiusliku süžeega“ (Sunday Times) romaan ihast, kahtlustest ja kinnismõtetest – kahest naisest, kes peatuvad 1961. aasta suvel Hollandi maamajas. Võimas avastusretk Teise maailmasõja taaka, meie ühise mineviku süngematesse nurkadesse.
Maja tuleb osata hoida…
On 1961. aasta, Hollandi maapiirkonnas Overijsselis valitseb rahu ja vaikus. Pommikraatrid on täidetud, hooned taas üles ehitatud, sõda on päriselt läbi. Kadunud ema maamajas elab Isabel nii nagu kord ja kohus – rutiini ja distsipliini tähe all. Ent senine elukorraldus pööratakse pahupidi, kui tema vend Louis toob suveks majja elama oma kombelageda tüdruksõbra Eva.
Eva on Isabeli täielik vastand: ta magab kaua, trambib majas valjusti ringi ja näpib esemeid, mida ei tohiks. Selle peale langeb Isabel raevust kantud kinnismõtete küüsi, ja kui majast hakkab kaduma asju – lusikaid, nuge, kausse –, saavad tema kahtlused sisse veelgi suurema hoo. Kuumal südasuvel rajab Isabeli paranoia teed sõgedale kirele ja see viib avastuseni, mis lõhub kõik Isabeli senise elu alustalad. Tuleb välja, et sõda ei pruugi veel olla päriselt lõppenud ning ei Eva ega majaga, kus nad elavad, pole asjalood nii, nagu esmapilgul näis.
Mõistatuslik, stiilne, sensuaalne „Pelgupaik“, mis pulbitseb intriigist, meeleolukusest ja seksist, on „julge ja meelierutav debüütromaan, mis kõneleb ühtaegu ajaloolise tõe ja omaenese ihade tunnistamisest“ (Guardian).
Yael van der Wouden on kirjanik ja õpetaja. Tema esikromaan „Pelgupaik“ nomineeriti 2024. aasta Bookeri auhinnale ja 2025. aasta Aspen Wordsi kirjanduspreemiale. Samuti kuulutas New York Times selle aasta märkimisväärseimaks teoseks ning The Washington Post, Time, The Economist, Kirkus Reviews, The Times, The Independent, BookPage ja teised aasta parimaks raamatuks. Van der Wouden elab Hollandis Utrechtis.
René Tendermann soovitab: „Kahtlemata on tegemist viimaste aastate ühe parima romaaniga, mille iga sõna, iga rida on laetud, põnevus kruvib pinget, kuni lugeja avastab, et on tükk aega hinge kinni hoidnud. Ja see lugu jääb hinge kauaks, sest ajaloo ebaõiglus kriibib, armastuse ilu erutab. Vägev debüüt noorelt autorilt, kelle järgmist romaani ma juba kannatamatult ootan.”
„Sel aastal loetud raamatutest ainus, mis mu nutma ajas… Van der Woudenil on õnnestunud kirjutada Teisest maailmasõjast, holokaustist ja nende sündmuste järelkajast harukordne romaan, mis pakatab kõikehõlmavast, läbitungivast inimlikkusest. … „Pelgupaiga“ ei tee eriliseks mitte puänt, vaid imeline, tundeküllane lugu, mille van der Wouden selle ümber ehitab, ning täiuslik hääl, mille ta annab tegelastele, kes kogevad selle tagajärgi omal nahal.“ – Talya Zax, Washington Post
„Pealetükkimatult erakordne. … Van der Woudeni stiil on peen ja pingestatud. Ta süveneb detailideni ning kasutab olemuslikult võimsaid metafoore, mis pole seejuures sugugi sentimentaalsed. … Raamat oleks mulle meeldinud igal juhul, puhtalt lugemismõnu pärast. Ent lugu on mängitud välja sedavõrd julgelt ja hellalt, et ei mõju üksnes nutika, vaid unustamatuna.“ – Lori Soderlind, New York Times Book Review
„Julge ja meelierutav debüütromaan, mis kõneleb ühtaegu ajaloolise tõe ja omaenese ihade tunnistamisest. … Oskuslikult juhitud narratiivist koorub välja lugu erootilisest tärkamisest, millele järgneb kõikvõimas pööre. Ka pööret ette aimates ei vähene selle mõju – mis on igati kohane romaanile, kus kõik tegelased teavad rohkem, kui söandavad tunnistada. Van der Woudeni traumast ja allasurutusest kõnelev põnevik pakatab hämmastavast jõust.“ – Guardian
„Nugaterav, täiusliku süžeega debüütromaan. … Raamat, mis väärib lugeja aega ja kannatlikkust.“ Guardian
„Mõjus, meeleolukas lugu sundmõtetest ja saladustest. Romaan, mis uurib lähemalt asju, mida meie eest lapsepõlves varjati, ning seda, mida endale omaenese sisimate ihade kohta kinnitame.“ – Bookeri auhinna komisjon
„Kord erootiline, siis südantlõhestav romaan, mis annab hääle nähtamatutele ohvritele, kelle kannatuste kaja jäi ka pärast rahulepingute allkirjastamist kostma veel aastakümneteks. „Pelgupaik“ annab teema moraalsele tungivusele vastava emotsionaalse litaka.“ – TIME „100 aasta raamatut,mida peab lugema“
„Hiilgavalt välja mängitud pööre toob armastusloosse tumedamat sügavust.“ – Times, „12 aasta parimat raamatut“
„Kaunilt kirja pandud, pea täiuslik raamat, milles autor uurib tasahilju õdede-vendade omavaheliste suhete vimmahõngulist dünaamikat, iha avastamist (ja samaaegset eneseavastamist), kväärsuhteid ajastul, kus neist ei räägitud, ning sõja järelkaja ja selle õudustes kaasosaline olemise tähendust. … Hiilgav debüüt – niisama mitmetahuline kui kalliskivi.“ – Kirkus Reviews
„Van der Wouden teab, kuidas emotsioonid lugejast välja väänata. „Pelgupaik“ on ebaharilik raamat, mida koged vaat et füüsiliselt.“ – Sam Sacks, Wall Street Journal
“Loviisa 10. klass” Kaia Raudsepp
Noorteromaan. Lugesin seda tööalaselt. Kaia Raudsepp kirjutab üldiselt ladusalt ja noortele väga arusaadavalt. Ja no mis mul öelda, vanusele 13-17 sobib see raamat väga hästi. Autor tabab suurepäraselt nii selles vanuses noorte kõnestiili, kui ka käitumist. Minule isiklikult jääb juba lihtsakeseks, aga see ongi ok, sest mina pole 16. Valisingi selle raamatu järgi küsimuste tegemise sihtgrupist lähtuvalt. Viktoriinivastustest oli näha, et noortele meeldis. 8/10
Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab
Loviisa on neljast parimast sõbrannast ainus, kes peab jääma vanasse kooli ja tuttavasse, kuid nüüd kuidagi võõraks muutunud kodukülla. Ühtäkki on ta omapead — ilma tüdrukute igapäevase naeru, saladuste ja kindlustundeta. Uus klass on segu tuttavast ja tundmatust, uus pinginaaber aga … kaugeltki mitte see, kellega Loviisa oleks lootnud sügisest alustada.
Ent just siis, kui kõik tundub käest libisevat, ilmuvad esimesed märgid, et üksindus võib peita endas ootamatuid võimalusi. Kas uus algus võib tulla seal, kus arvasid, et kõik on juba lõppenud?
“Talvise linna tuled” Maija Kajanto
Kiiresti loetav, aga väga mõnus raamat. Sisu täiesti eluline, aga särtsu annab törts inimlikku psühholoogiat ja paras annus Helsingi tutvustamist. Selle autori eelmisena ilmunud sari on ka hea ja kuna autor on soomlane, siis on kuidagi mugav lugeda kohtadest ja asjadest, mis on päris tuttavad, sest üle lahe naabrite juures on muljetavaldavalt palju käia saanud. Aga lugu ise on lihtne – kuidas pereellu sukeldudes avastatakse laste kasvades, et ennast ollakse ära kaotanud. Väga sümpaatselt on lähenetud lahutusjärgsele ajale, kus tuleb hakata ennast kokku korjama ja tuletama meelde, mis inimest üldse päriselt huvitas enne seda, kui mina asemel tuli meie. Õpitakse uuesti kuulama vaikust ja iseennast. Huvitavate kohtade ja kohvikute kohta saab raamatust samuti palju teada. Ikka nende, mis on ka reaalses elus olemas. 10/10
Kas sa oled selles nüüd päris kindel?“
„Emake, ma lähen ainult paariks nädalaks, uuel aastal olen jälle kodus,“ ütles Vilma nii lahkelt, kui suutis. „See ei ole kuigi ohtlik reis.“
„Aga varsti on jõulud,“ ütles ema tusasel toonil. „Jõuluajal peaks pered koos olema.“
Ei pea, mõtles Vilma mässumeelselt. Ja mis perest me üldse räägime?
„Me oleme olnud jõulude ajal koos aastaid ja võime tuleval aastal jälle olla,“ ütles Vilma ema ümbert kinni võttes ja teda poolvägisi kallistades. „Aga seekord hingan natuke värsket õhku.“
Neljakümnendates Vilma abielu noorpõlvearmastatuga on lõppenud, kaks teismelist last elavad õnnelikus „kooselus“ oma nutitelefonidega ja väikelinnas asuv eramu on müüki pandud. Kui Vilma endine abikaasa Valtteri soovib veeta ühised jõulud koos lastega vanas kodus, otsustab Vilma rentida endale pühadeks Airbnb kaudu korteri Helsingis.
Helsingis armub Vilma selle linna rütmi – tuledesse, restoranidesse ja mererandadesse. Kui tema tee ristub meeldiva rootslasest ärimehega, saab Vilma aru, et jõuludes võib tõepoolest peituda maagia.
Vanade abielusaladuste pinnale kerkides peab Vilma aga endalt küsima, kas ta on valmis silmitsi seisma ka elu selle osaga, mis on juba seljataha jäänud?
„Talvise linna tuled“ pöörab pea peale traditsioonilise ettekujutuse heast ja armsast jõuluajast ning näitab, et õnn ei oota alati pere või suguvõsa keskel pidulaua ääres, vaid mõnikord võib jõuluime sündida hoopis kusagil mujal.
“Minu Tai” Rene Satsi
Viimase aja “Minu…” sarja raamatutest parim. Ammu pole olnud sellist lustakat ja asjalikku sisu, kus saab parasjagu palju naerda, huvitavaid teadmisi ja kui Tais käinud oled, siis ka äratundmisi. Minul jooksis igatahes kogu aeg pilt silme ees ja nägu oli nalja täis. Laps küsis kogu aeg oma toast, et mida sa ema seal jälle naerad. Kuna me tais käisime koos, siis rääkisin temalegi lugusid ja saime koos naerda. Rene muidugi on fenomenaalne kuju. 10/10
Mâi bpen rai, mis seal ikka, nagu öeldakse Tais. Te hoiate käes raamatut, mille kirjutasin küll enda tunnetest, ent mille iga lehekülg haakub ühe kauge maaga. Nupukamad arvasid pealkirja põhjal ära, millisest riigist käib jutt.
Kui keegi pärast raamatu läbilugemist kurdab, et ei saanud Taist teada nii palju, kui lootis, siis olgu kena ja märkigu kaebuse juurde oma aadress ja telefoninumber, et saaksin teatada, mis kell külla tulen ning Vikipeediat ja netiotsingut kasutama õpetan. Hoolitsege selle eest, et kodus oleks ka võiküpsiseid!
Luban, et siit raamatust saab kätte Tai-tunnetuse nii heas kui ka halvas, teha seda oma diivanil, ilma et higi silma läheks või tuk-tuk otsa sõidaks, ilma haikala otsa kukkumata, elevandilonti katsumata, prostituudiga suhtlemata, meremustlaste ja mägihõimude juurde ronimata, ladyboy’dega jagelemata, arreteeritud saamata, baaritüdrukuid nägemata ja skorpione söömata.
Vahetu Tai-pärase elamuse saamiseks soovitan seda raamatut lugeda saunalaval.
Rene Satsi
“Nami-Nami Pille maailma koogid” Pille Petersoo
Haarasin selle kaasa, et saada ispiratsiooni peale raamatuesitlust. Mõtlesin, et leian sealt midagi, mida ma teeks ehk jõuluõhtuks valmis….aga tegelikult ei teinud sealt midagi. Küllap siis teine kord kõnetab raamat mind paremini. Võib-olla. 6/10
Eestlased on koogiusku ja oma lemmikkoogid, käe sisse harjunud ning alati oodatud, on küllap igal küpsetajal. Ent mõnikord tasub kiigata ka teiste rahvaste toidulauale, et sealt inspiratsiooni ammutada ning magusasõpradele harjumuspärasele lisaks uusi maitseid tutvustada.
Siit raamatust leiad Nami-Nami perenaise Pille Petersoo koogivaliku maailma eri nurkadest. Kokku 60 retsepti, muu hulgas selliseidki, mis on gluteenivabad, veganlikud või munavabad.
“Pulmarahvas” Alison Espach
Väga omanäoline raamat, mida ei õnnestunud kuidagi diagonaalis lugeda. Omapärased tüpaažid ja omapärased sündmused. Huvitav teemakäsitlus. Polegi vist sarnast raamatut kunagi lugenud. Sisse oli toodud depressiooniteema. Ka seda ei käsitleta ilukirjanduses vist ülearu palju, kuigi probleem on olemas. Soovitan. 9/10
Newportis Rhode Islandil on kaunis päev, kui Phoebe Stone saabub uhkesse rannahotelli, seljas parim kleit ja jalas kõige ebamugavamad kingad. Teda peetakse kohe ekslikult üheks pulmakülalistest, ehkki tegelikult on ta Cornwall Inni ainus külastaja, kes pole sinna saabunud suurüritust tähistama. Phoebe on selles hotellis viibimisest unistanud aastaid. Ta lootis seal koos abikaasaga austreid avada ja päikeseloojangul purjetamas käia, kuid nüüd on ta lahutatud, masenduses ega tea, kuidas edasi elada. Ta ei tea juba mõnda aeg, kuidas üldse midagi teha, piirdudes voodis lamamise ning jääd valmistava külmiku helisid kuulates džinni ja tooniku rüüpamisega. Kui pruut avastab, et see kurb võõras võib rikkuda tema hoolikalt kavandatud pulmapeo, satub ta marru. Ta on kuid keskendunud iga võimaliku üksikasja lihvimisele ja kõikmõeldavate katastroofide ennetamisele – nojah, Phoebe välja arvatud. Peagi on mõlemad naised tunnistajaks oma läbimõeldud plaanide uppilendamisele ja leiavad teineteises täiesti ebatõenäolise usaldusisiku. * Goodreadsi auhinna ülekaalukas võitja ilukirjanduse kategoorias (Sally Rooney ees). * Soe ja teravmeelne lugu sellest, kuidas täiesti ootamatu kohtumine võib anda jõudu uuesti alustamiseks. * Raamat sellest, mis juhtub siis, kui ootused ja reaalsus kõige ootamatumal viisil põrkuvad.
“Pesupäev” Maija Kajanto
Maija Kajanto raamatutest ootad juba teatud kvaliteeti, kuigi tema raamatud on ikka sinna ajaviiteraamatute riiulisse sobivad. Samas, alati on seal väikeseid eneseabimomente, huvitavat teavet ja inimlikke suhteid, mis teevad raamatust nauditava terviku. Vist on sellepärast ka neid mugav lugeda, et kohad tulevad sageli tuttavad ette. Või oleme me siis soomlastega sarnasemad, kui tahaksime tunnistada. Sel kuul siis juba teine selle autori raamat ja mis seal salata, ootan järgmist. 9/10
30nene Inka tuli Austraaliast tagasi Soome. Ta tahab oma lapsepõlvelinnas avada 50nendate stiilis pesumaja, kus parandataks ka riideid ning saaks teha kaugtööd. Sobiva hoone leiab ta ruttu ning pank annab ka stardiraha. Inka loodab, et teda ootab nüüd ees uus algus. Kuid ometi kimbutavad teda ka keerukad inimsuhted nendega, kes maakera kuklapoolele maha jäid. „Inka passis peale, et naeratus kogemata kõrvuni ei veniks. Suures pangasaalis tekkis Inkal teel välisukse poole tahtmine läikival põrandal hundiratast visata. See saab teoks, tema ettevõte tõuseb lendu! Sellest saab tema sissepääsupilet – noh, millessegi uude. Välisukse juures Inka peatus, et kotist rolleri võtmed võtta. Käsi puutus vastu nutsakuks nätserdatud eukalüptilõhnalist taskurätti. Õrn eukalüptilõhn püsis ikka veel kotis. Aga Austraalia on minevik, ta on koju jõudnud. Varsti unustab ta kõik, mis sinna maha jäi. Ka Ella … Või võib-olla ei unusta, aga teeb selle kõigega rahu. On aeg jätta Austraalia lõplikult seljataha. Inka võttis koti põhjast taskuräti ja viskas selle fuajee prügikasti. Ta astus panga eesuksest välja päikese kätte. Maja Kajantol on varem eesti keeles ilmunud romaanid “Kaneelirullisuvi”, “Datlitalv” ja “Safranisügis”, kus on peategelaseks kohvikupidaja Krisse.
“Tallinna lõhnad” Tauno Vahter
Mõnusalt muhe lugemine. Humoorikas, paljude äratundmistega. Nooremal põlvkonnal ilmselgelt neid äratundmisi ei teki, aga huvitav on lugeda ikka. 9/10
Inimesed ei meenuta heldimusega seaduseid, paraadikõnesid ja vahelduvaid ministreid. Nad mäletavad, kuidas maitses mingi toit või jook, millist häält tegid vanasti tuletõrjeautod, õhutõrje või nende lähedased inimesed, kuidas lõhnasid sirelid, joodikud ja kaneelisaiad. Natuke peenemalt nimetatakse seda kõike mikroajalooks või argipäeva ajalooks. See ei ole akadeemiline ajalooraamat, vaid võimalus rääkida Tallinnast meeleliselt. Kõigil neil lõhnadel on ka oma lugu. Millal muutus Tallinna kraanivesi lõpuks joodavaks ? Millal jõudis siia esimest korda šokolaad? Kuidas on eri aegadel Tallinnas prügiga ümber käidud? Millal saabusid esimesed eksootilised restoranid? Mis on keemiliselt mõne lõhna taga ning kuidas ja miks on lõhnad muutunud eri riigikordade ajal või sootuks kadunud?
“Enne kui sa lähed” Helena Vikk
Noortekas, mida ma lugesin viktoriiniküsimuste tegemise pärast. Noh, oli kah. Ilmselgelt olen ma sellist tüüpi noortekatest välja kasvanud. Minu jaoks tarbetu ropendamine ja ohjeldamatu joomine. Tekkis isegi küsimus, kas autor ikka teab, kui palju kannab ühe noore õmblukese tüdruku organism? Peategelane kaanis ühel peol nii ohjeldamatult erinevaid kangeid kokteile ja viina segamini, et normaalselt oleks ta juba poole joomise pealt pikali kukkunud ja pilditu olnud ja vaevalt ta selleks ajaks adekvaatselt ennast väljendaks. Iseenesest teema nagu elu ikka. Armatus, pettumus, petmine, valetamine, rääkimata jätmine, saladused…mis kõik viivad lahkhelideni, segadusteni. Valed valikud elus, mis võivad lõppeda ka surmaga. Kokkuvõttes ilmselt raamat, mis noortele meeldib, ehk midagi ka õpetab aga täiskasvanule, kel suur lugemus, jääb juba etteaimatavaks, igavaks ja kohati isegi labaseks. 6/10
Helena Viki noorteromaan „Enne kui sa lähed“ keskendub suhtekolmnurgale ning ühele pisut kriminaalsele saladusele. Mai elab üle armastuse purunemist Aleksiga, poisiga, kellest oli pärast sõbranna surma saanud Mai jaoks kõige olulisem inimene. Kui kogu maailm tundub olevat kildudeks ja Mai on pea terve suve veetnud nelja seina vahel oma suhet leinates, leiab ta järsku lohutust kelleltki, kellelt seda kõige vähem oodata võinuks. Paraku tulevad päevavalgele tumedad saladused ja kappi peidetud luukered ning Mai seisab valiku ees: kas neelata oma uhkus alla ja anda Aleksi ja enda turvalisele suhtele veel üks võimalus või anda võimalus hoopis uuele armastusloole, mis aga tõotab tulla palju keerulisem ja ohtlikum. Noorteromaan „Enne kui sa lähed“ märgiti ära Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2024. aasta noorteromaanide võistlusel.
“Hotell Tulagi” Heikki Hietala
Lükkasin selle raamatu lugemist pikalt edasi ja kui läbi lugesin….mõtlesin, eh, oleks võinud ammu lugeda, sest mulle nii väga see raamat meeldis. Soome autori debüütromaan, mille kirjutamiseks tegi ta 12 aastat eeltööd. Kahe noore mehe lugu ja hulgaliselt kõrvallugusid. Lapsepõlv, noore mehe eas Ameerika-Jaapani sõjas hävituslendurina elatud aeg ja sõjajärgne aeg. Ühel neist lendas sõja ajal lahingutes lootus lennuki tiival, teisele lehvitas lootus kokpiti aknasse ja lendas ära….jah, sõjahaavad, kaotatud sõbrad….aga lõpuks lõhkus meest kõige enam hoopis vastamata armastus ja hülgamine. Väga, väga meeldis. 10/10
Teine maailmasõda andis Jack McGuirele võimaluse põgeneda kodutalust Nebraskas ja alustada uut elu USA merejalaväe hävituslendurina Vaikse ookeani lõunaosa saartel. Lahingud on karmid ja Jack riskib iga päev eluga, kuid lendamine on alati olnud tema unistus.
Kui sõda lõpeb, ei leia Jack endale tsiviilelus õiget kohta. Jätnud pooleli kolledžiõpingud ja sinnapaika isakodu, pöördub ta tagasi Saalomoni saartele, kus hakkab hotelli pidama. Ent minevik ei jäta teda rahule: hotelli saabub ta lahingus hukkunud sõbra Doni kaunis lesk Kay, kes viib ta südamerahu. Kayd vastuste otsimisel aidates rändab Jack mõtteis minevikku – ja seal ootab meenutamist palju inimesi ja sündmusi, mis on ta käesolevasse hetke toonud.
“Hotell Tulagi” on tulvil huvitavaid tegelasi, kellest enamik jõuab raskustele vaatamata arusaamisele, et elu tasub elamist ka kõige rängematel aegadel. Jacki teekonda poisikesest Nebraskas kõike näinud ja kogenud meheni Saalomoni saartel on köitev ja kohati lausa õpetlik jälgida. Ja lennundusesõpradele on see raamat parim kink, mida võib ette kujutada.
Jaanuari raamatute ilukirjanduse TOP 3
“Hotell Tulagi”
“Pulmarahvas”
“Talvise linna tuled”/ “Pesupäev”
*************************************
Aimekirjanduse TOP3
“Minu Tai“
“Tallinna lõhnad”
“Prantsuse stiiliikoonid”