Sügis on saabunud. Soojad t-särgi ilmad püsisid kenasti kalendrisügise alguseni septembri lõpus ja mõni päev pealegi ning siis läks arvestatavalt külmemaks. Kohe oktoobri esimesest päevast saabus esimene öökülm, aga ega see pidama jäänud. Varsti olid jälle päevased temperatuurid üle +10 ja loodus oli endiselt kirevalt kaunis. Kuu lõpuni oligi ilm väga mõnus ja soe. Sellise sügise üle kurta oleks patt.
Septembri viimastel päevadel hakati kodus kütma. Maja soojustamine annab juba tulemusi ja ma päriselt loodan, et selle talve küttearved saavad olema kõvasti väiksemad, kui nad seni olnud on. Terve oktoobri olid radikad vaid aimatavalt soojad, aga toas oli päriselt palav. Küttearveks kujunes kuu kohta 69€ 93m2 korteri kohta. Pole paha, sest kolleegil oli sama aja eest 32m2 korteri küttearve 95€.
5. oktoobril läks mehele Kirke poolõde. Enne seda oli nunnu tüdrukuteõhtu, kust Kirke tuli koju kauni isevalmistatud lillepärjaga.
7.oktoobril vahetati meil ära korteri uks. Harjumatu, sest vana uks oli seest valge ja sulandus kenasti meie valgete seintega, aga uus on selline tume mahagon. Kui õhtul esikus pime ja läksin kööki, tekkis tunne, et korteri uks on lahti, sest pime auk nagu paistis…. Esimesel õhtul olin mitu korda segaduses, et kes ukse lahti jättis? Ja noh, üks ukse paigaldajatest oli põhitöökohaga päästja ja mina siis uurisin, et mis tsirkus selle uue päästeameti seadusega on, et uksed peavad avanema korterisse? Minu jaoks on see ebaloogiline. Tuli välja, et see pole mõistlik ka päästja seisukohast, sest kui ruumis on põleng ja inimene on suutnud ehk korteri ukseni roomata, siis tuleb päästja ja lööb ukse sisse…siis no päriselt, lööb selle inimese uksega maha. Rääkimata sellest, kui palju ebamugavust see sisse avanev uks põhjustab jalatsite seisukohast. Meie ust oli päris keeruline kätte saada, sest meil oli korralik turvauks. Peaks ütlema, et see on raiskamine. Naabritel oli samuti alles 2 aastat tagasi vahetatud uks….noh jah. Kredex. Ajapikku selgus, et minu korteri peale kahe uue väljaehitatava korteri uksed sai küll panna väljapoole avanema…seega puhtalt üks tegemata asi ühistu poolt. Enda eest oleks pidanud seisma.
Samal päeval pandi rõdule plaadid peale ehk siis rõdud said valmis. Nädala pärast tulid siinid, mis paigutati rõdu piirdele ja siinidel liikuvad klaasid.
Tasapisi hakkas kogu see remont väsitama, sest asjad venisid. Pisiasjad. Ja nende pärast ei saanud ma ise mõndasi asju kodus edasi teha. Pealegi oli meil ka tööl maja ümber ja majas sees remont. Üks kolin ja mürin, lammutamine ning ühelgi hommikul ei teadnud kust uksest ja kuidas sisse saab – ei meie ei lugejad. Kodus on õnneks soe, mida ei saanud tööruumide kohta öelda. Küte pandi lõpuks sisse 10. oktoobri paiku ja sealt edasi läks juba eluke töölgi soojaks.
Kui kodus saaks need torumehed lõpuks köögis kubude teema lahendatud ja peale uste vahetamist siseviimistlejad ukse paled korda tehtud, siis oleks peaaegu kõik. Küttetorude otstesse olid panemata veel need ümmargused plastringikesed ja ühele õuest tulevale avale võiks samuti sissepoole kate pandud saada, sest sealt puhus reaalselt külma sisse. Siis oleks korteris sees kõik ok ja mina saaks lõpuks köögi ja esiku üle värvida. Kui korstnapühkija pidi tulema, panin kaminasuu kilega kinni…ja jätsingi nii. Koos remondiga kipuvad igasugused uued hädad tekkima ja nii hakkas järsku minu korstnast sisse tulema alt naabri suitsetamise hais(suitsetas kaminasuu ees) ja ka peale esimest kamina kütmist korstna pigi hais. Selline probleem pole ainult minul, seega hakatakse asjaga uuel aastal tegelema.
Trepikojad on mõnusalt valgeks saanud, sest seinad on krohvitud, pahteldatud ja vist esimene kiht värvigi peal. Kui varem olid seinad tumedamat sorti sinepikollased ja mõjusid ebameeldivalt, siis nüüd on helge ja valge. Selle eest ma seisin arutluskoosolekutel. Päris ilusaks saab muidugi siis, kui mademed saavad uued plaadid ja pannakse uued trepid-käsipuud.
Kuu keskel oli meil alguses plaan Kirkega üks Rootsi kruiis teha. Mitmel põhjusel- et tähistada tema saabuvat täisealiseks saamist, et kasutada ära soodustuse voucherid ja et süüa uhkes Rootsi lauas viimast korda nii, et tema eest ei pea veel täishinda maksma. Hakkasime neljapäeva õhtul reedeks pileteid ostma ja selgus, et reedestel väljumistel ei kehti ükski soodustus. Noh, see oli pettumus, sest arvestasime just sellega, et soodushinnaga kannataks ära käia ja nädala sees ei sobinud meile kuidagi töölt ja koolist puudumine. Aga mis seal ikka, nii siis nii. Loobusime. Laupäeva hommikul oli mul siiski motoorne rahutus ja kihk midagi teha, kusagile minna. Koosneb ju minu elu valdavalt tööle-koju rattast ja kodus sageli teen muid töid, mis kunagi otsa ei saa. Inimene tahab ennast siiski tuulutada. Otsustasime minna pühapäeval linna – külastada Fotografiskas paari huvitavat fotonäitust ja käia mõnes poes.
Näitused olid mõlemad väga põnevad, eriti meeldis “In Bloom”. Tõeliselt ilus näitus, fantastilised teostused ja visuaalefektid. Teine näitus oli ” Nude”. Mulle on alati meeldinud hea, kvaliteetne ja visuaalselt nauditav akt. Akt, kui kunst. Mis seal salata, olen ka ise aktifotot pildistanud. Küll aga jätavad mind külmaks tänapäeval popid brutaalsed aktid, mille teostamiseks pole muud tarvis, kui diivanil lääbakil vedelevat alasti inimest, genitaalid vaatamiseks väljas. Isegi foto kvaliteet kui selline, on küsitav. Jah, ilu on vaataja silmades ja sellepärast ma rohkem sel teemal midagi ei ütlegi, aga jätan endale õiguse omada isiklikku arvamust. Siiski-siiski, näitusel oli ka väga nauditavaid ja hästi teostatud töid.
Lõpuks suundusime poodi, sest ma tahtsin vaadata endale teksaseid. Ma ostan endale ülimalt harva riideid, aga seekord tõi üks tuttav mulle oma teksad lühemaks teha ja vaatasin, et äkki sobivad sellised mullegi jalga, aga võiks olla number suuremad. Noh jah, lõpuks jätsin püksid poes ostmata, aga lapsele ostsin see-eest talveks kaks mõnusat villast õhukest džemprit ja ühed villasest õhukesest kangast vaba lõikega püksid. Sellised kapselgarderoobi tooted, mida on hea erinevate asjadega sobitada ja kestavad kaua. Lisaks ihusõbralikust materjalist(ääremärkusena võin öelda, et väga asjalikud ostud, pidevas kasutuses). Jõudsime järeldusele, et enam mujalt poodidest kui sellest konkreetsest või Rottermanni Ivo Nikkolost me riideid ei ostagi, sest nende poodide rõivad sobivad omavahel ideaalselt, on kvaliteetsed ja kestavad kaua. Osta millal tahes midagi juurde, ikka sobivad omavahel ka eelmiste ostudega.
Seega jah, Stockholmi reisi raha jäi meist poodi ja eks me ole Stockis palju käinud ka, mis ei tähenda seda, et me sinna mõni teine kord ei lähe, sest vaadata on seal lõputult. :)
Käisin kolleegiga kinos vaatamas värskelt esilinastunud Eesti filmi “Vari”. Huvitav film, tempokas, suurepärane näitlejatöö, aga…jõhker, brutaalne. Film meeldis, lastele ei soovita ja teist korda vaadata ei taha.
Nädala lõpus oli Kirkel jälle Leelo-laager. Mina lõpetasin laupäeval tööpäeva, kimasin koju, tegin ühele inimesele kiirelt meigi ja lidusin rongi peale, et sõita Tallinn-Väikesesse, kust poeg mind auto peale võttis ja sõitsime koos Viimsisse. Artiumis toimus Eesti Naislaulu Seltsi 30. aastapäeva pidulik kontsert “Aastatel on tiivad”. Kirke laulis seal oma Leelo-kooriga. Üle 600 laulja, sümfooniaorkester, saalitäis kuulajaid ja ülikaunis kontsert. Poeg jäi minuga koos kontserdile ja temale meeldis samuti. Pärast viis mind rongijaama ja sõitsin koju. Kirke jäi edasi pühapäeva õhtuni leelotama.
Kusagile siia vahele jäi Kirke kooli juubel, koos traditsioonilise kontserdiga sünnipäevahommikul koolimaja rõdult ja lõuna ajal kooliperega Estonia kontserdisaalis, kus kooli segakoor laulis koos ERSO, Tiit Kuusiku ja Elina Nechajevaga.
Majas kuu lõpuks:
Kruntvärviga said värvitud trepikodade seinad. Selle pärisvärvi valimisega oli paras ooper. Läks peaaegu vale värv, aga sain sabast kinni ja meestele aru pähe. Nüüd sai ilus värv valitud ja novembri alguses võõbatakse sellega trepikojad üle. Majal said uued välisuksed ette. Noh, ehmatavalt suurte klaasidega. Leppisime kokku, et nendele tõmbame ikka spetskiled peale, et seest välja näeks, aga sisse mitte. Välisukse tagune sisepõrand on valatud, sissepääsupõrand samuti korras. Treppide lõpuni vahetamiseks läheb ilmselt alles novembris, sest ehitaja jäi tellimisega hiljaks. Kuu teisel poolel aga lammutati trepikojas päris hullusti. Võeti üles mademetelt kahhelkive ja eemaldati treppide sisud, vahetati ära talad ja astmed asendati ajutiste puitastmetega. No ikka paras kunsttükk oli seal liikuda. 23. 10 said meie rõdule klaasid ette. Nüüd oleks kohe nagu üks lisatuba. Päikesega oli seal megasoe ja külma ilmaga piisavalt soe, et seal vajadusel toariietes liikuda. Vast novembri lõpuks on kõik korras ja jõulud võivad tulla. Kirke sünnipäevaks kahjuks ilmselt esiku ja köögi seinu värvitud ei jõua, sest nendes ruumides on mõned asjad ehitajate taga ja vaevalt ka vannitoas uus lagi pandud saab.
21.10 käisin Lastekirjanduse keskuses “Laps kirjanduses” seminaril, kus fookuses just tõlkekirjandus. Valdavalt olid huvitavad ettekanded. Majas oli kaunis näitus.
Pärast liikusin veidi linnas ringi ja käisin hea tuttavaga kohvi-kooki nautimas samas kohas, kus päeval üksi lõunapakkumist söömas käisin. Ikka oma lemmikus.
25. oktoobril Estonias kontserdil
Lihtsalt imeline kontsert! Käisin oma armsa kolleegiga. Kõigepealt tegime mõnusa kohvikutuuri, kuni maandusime Levier Cafe-s. Terve Rottermanni kvartali jooksime läbi, et leida koht kus oleks meeldiv ja taskukohane. Kontsert oli suurepärane, ERSO-t dirigeeris maestro Neeme Järvi ise. Venemaalt Ameerikasse emigreerunud pianist Olga Kern mängis suurepäraselt ja kandis koos orkestriga ette Rahmaninovi klaverikontserti nr.2 c-moll op.18(1901). Üks minu suuri lemmikuid. Teises osas mängis orkester Antonin Dvorak-i sümfooniat nr.9 e-moll, op.95 ” Uuest maailmast”(1893). Uimasena kaunist muusikast sõitsime viimase rongiga koju.
Kirke oli ära… sõprade perega esmalt Tallinn Fashion Week-il Liina Stein-i kollektsiooni esitlemist vaatamas ja nädalavahetusel teise sõbra perega Vihula mõisas sünnipäeval.
30. oktoobril käisin kolleegidega Tapal maaraamatukogu päeval. Oli selline…on ja ei ole üritus, aga mõned ettekanded olid huvitavad kuulata ja süüa anti. Kultuurikojas ja raamatukogus olid toredad kooliõpilaste kunstinäitused.
Oktoobri lugemised:
“Lugemislaager” Ketlin Priilinn
Suvitusromaani sarja raamat. Lihtne, meeleolukas väikese põnevusmomendiga. Vaimustusest lakke ei hüppa, aga tore lugemine oli siiski. Priilinnal on see juba mitmes selline lihtne krimilugu ja tõepoolest, suvitushooajaks igati sobiv. Väike formaat ja läbi saab kiiresti, olulist süvenemist samuti ei vaja. 7/10
“Oota mind” Santa Montefiore
Montefiore raamatutega kunagi ämbrisse ei astu. Seekord oli tõestisündinud loole ilukirjanduslik tegelaskond ümber kirjutatud ja tulemuseks nii haarav raamat, et lugesin selle läbi ühe hingetõmbega. Lugu liigub erinevate aegade vahel. Algab 1937, siis on aastas 1944, siis vist 1985 ja 1995. Raamat armastusest ja taassünnist. 10/10
“Erakordselt taibukad olevused” Van Pelt, Shelby
Alguses nagu natuke lohises, aga pärast läks heaks ja oli ladus lugemine. Huvitava ülesehitusega. Lugu nagu mitmest vaatenurgast ja kuidas siis kõik lõpuks keskele kokku jookseb….see oli huvitav. Üks tegelane oli hoopis hiidkaheksajalg ja nunnu oli, kuidas see kolme südamega intelligentne vee-elukas juhatas omamoodi seal vägesid. Aga loo süda oli siiski kurb. Inimesed, nende lõhkised elusaatused. Õnneks lõppes kõik hästi. Omal moel. 9/10
“Juhuslik kohtumine” Raamtes Liis
Natuke põnevik ja natuke romaan. Polnud just wow, aga meeldis ja oli mõnus lugemine. Ootamatute pööretega südamlik lugu sellest, kuidas juhuslikust kohtumisest alguse saanud armastus võib muuta täielikult kahe inimese elu. Lool on järjed, seega üks hetk loen edasi. 8/10
” Viini muusa” Caroline Bernard
Säravate naiste sarjas on üldiselt väga head lood, nagu ka see, kus juttu Almast, kes oli suure muusikageeniuse Gustav Mahleri tugi ja seljatagune. Lugu ühest 19/20. sajandi vahetuse põnevamaist naisest Viinis. Alma oli muusik, muusa, armastatu.
Maalikunstnik Emil Jakob Schindleri ja Anna Sophie vanim tütar Alma (1879–1964) kasvas üles Viini boheemlaste keskel. Ta oli kodus sealsetes salongides, inspireeris ja võrgutas. Tema esimene kiindumus oli Gustav Klimt. Alma oli kirglik klaverimängija ja helilooja, kuni tutvus Gustav Mahleriga ja temasse ülepeakaela armus. Gustav vastas tema armastusele, kuid selle eest tuli Almal maksta kõrget hinda – tal tuli oma muusikast loobuda. Enne Mahleriga abiellumist lõi Alma Schindler teadaolevalt üle 50 muusikapala häälele ja klaverile, säilinud on neist 17. 10/10
“Pitsid ja pitsud” Siiri Julge
Lihtsake suvitusromaan tööga läbipõlenud noorest üksildasest naisest, kes kukub pealinnas keset trammiteed kokku ja ärkab haiglas peatraumaga. Kui arst saadab naise neljaks kuuks haiguslehele, pakub otsene ülemus taastumiseks oma Hiiumaa suvilat. Siililegi selge, et puude taga talus elab nooremapoolne mees – üksik, keraamikakunstnik…
“Eesti peakokkade lugu” Heidi Vihma
Omamoodi huvitav lugemine vanematest ja uuematest aegadest restoranimaastikul. 9/10
“7 päeva” Helen Moss
Charlotta ja Danieli lugu. “Aga kas pole nii, et mida kauem inimene pimedas on, seda enam tema silmad sellega harjuvad, ning ta hakkab nägema. Nägema, et midagi polegi karta? Võites sealhulgas olematut kolli, mille nimeks teadmatus? “
Mõnus lugemine, kuigi ma Helen Mossi raamatuid polegi varem lugenud. Kogu lugu on paigutatud 7 päeva sisse ja lisaks lõik ajast aasta hiljem. Jah, elus on kõik võimalik. Päriselt. Lihtsalt me ei tea, mis hiljem edasi sai. 8/10
“Küpressilabürint” Fion Valpy
Eelmised sama autori raamatud mulle meeldisid. See meeldis ka. Jagad kirjastuse kirjeldust:
1943. aasta Toscana. Puruneb sõjast räsitud Itaaliasse lõksu jäänud Beatrice’i unistus veeta aasta inglise keelt õpetades. Beatrice leiab varjupaiga Francesca ja Edoardo kauni aiaga Villa delle Colombes ning sõja alguspäevil rajavad nad mõisa südamesse keeruliste käikudega küpressilabürindi. Salapärase labürindiga mõisas otsivad sõja eest varju paljud teisedki – Francesca on oma turvalisse majja toonud varjule nii lapsi kui ka täiskasvanuid.
***
2015. aastal saabub villasse abikaasa hiljutisest surmast muserdatud Tess. Beatrice, kes nüüd mõisa eest hoolitseb, aitab naisel leida tröösti mõisa aias ning vähehaaval hakkab Tess taas elule naasma. Kuid lootus rahu leida kaob, kui ootamatult saabub mõisa maavalduste uus omanik Marco, kelle ainus soov on mõisa aedadest buldooseriga üle sõita.
Beatrice mõistab, et kui tahab mõisa päästa, ei jää tal muud üle kui teha avalikuks villa ränk saladus. Beatrice’i erakordset lugu kuulates taipab Tess, et Villa delle Colombe pole mitte üksi pelgupaik, vaid ka lootuse majakas kõige raskematel aegadel.
Kas tal õnnestub veenda Marcot, et villa väärib uut elu, ja leida ka ise taas tee õnnele?
Fiona Valpy on tunnustatud menuraamatute autor, keda inspireerivad lood tugevatest naistest. Põhjalikkus, millega Valpy taustainformatsiooni kogub, rikastab tema romaane ja aitab lugejal paremini tajuda olustikku, milles sündmused aset leiavad. Kaunis ja meeleline jutustus „Küpressilabürint“ rullub lahti maalilises Toscanas. 10/10
“Kojutulek” Kate Morton
Oli küll korralikult paks jõmikas, aga pinge püsis viimaste lehekülgedeni. Jälle üks korralik perekonnasaaga, kust ei puudunud ka krimielement. Elus võivad ikka asjad uskumatult viltu minna ja katsus siis see segapuder lahti harutada. Nauditav ja põnev lugemine, hästi mitmekihiline. 10/10
“Igavene päev suvilas. Minu Keenia” A.M. Tammesaar
…”Egiptuses saab lennujaamas mingi lipaka, kuhu võib suvalisi tähti ritta panna. Viimasel korral kirjutasin sünnikohaks loss, nimeks Okasroosike ja elukohaks Kuningriik. Viisa on lihtsalt üks võimalus raha küsida.”
…”Kui enne manöövri lõppu tuleb vastu samasugune teed äärest ääreni täitev liiklus, siis tasandatakse rahulikult niigi tasast kiirust ja jälgitakse, et kõigile turvaliselt ruumi jaguks. Mitte keegi ei tõmble, mitte keegi ei kiru, mitte keegi ei trügi. Ma lihtsalt ei saa aru. Ma saan aru neist: nad on hoolivad, sõbralikud, toimivad, Selles kontekstis ei saa ma aru meist! Oma tõde ja õigust nõudes kihutame vastu vihkamisele, hoolimatusele, julmusele….oma üliheadel teedel mõtleme ainult kohalejõudmisele. Teel olemine, mis on elu ekvivalent, tundub meile karistusena. Polepole. Kirstu hiljaks ei jää.”
Selline tore, humoorikas ja mõnus lugemine. 9/10
“Südametuksed” Katarina Widholm
30-ndate aastate teisel poolel läheb noor 17-aastane Betty Rootsi kaugest väikelinnast Stockholmi koduabiliseks doktori perekonda. Uued sõbrad, esimene armastus, ootamatu rasedus, kohanemine pealinna eluga, üllatuslik abiellumine….mõnusalt ladus ja hea lugemine. Novembris loen teist osa ja loodan, et peagi tõlgitakse ka kolmandat, neljandat. Äratuntavalt põhjamaine kirjandus. 9/10
“Virvarebane” Sjon
See on nüüd raamat, mida lugesin puhtal sel eesmärgil, et kasutame seda varsti Põhjamaade kirjanduse nädalal. Omapärane. Islandi autor ja Islandi olustikud. Peaks kasutama sealt ettelugemiseks mingit osa, aga kui osa sellest välja võtta, saab tervik segane olema. Et pilti saada, peab ikka terve raamatu läbi lugema. Selline islandlikult unine ja kohati robustne, samas nii detailne. 9
