Neljakesi oleme juba Stockholmis korra käinud, see oli üle-eelmisel aastal ja sellest lugu SIIN.
Seekord oli kevadel meil korra see mõttepojuke Kirkega peast läbi käinud, aga sinna see ka jäi. Vaatasime, et reisi hinnad on kõvasti kerkinud ja mõtlesime, et ah, eks vaatab, kuni….poja vanem piiga küsis juuli lõpus, et vanaema, millal me jälle Rootsi läheme. Eksole, nii saigi otsus tehtud. Kui lapsed soovivad külastada kuningalossi, siis tuleb jalad kõhu alt välja võtta ja piletid reisiks ära broneerida.
Reisikuupäevaks sai 21. august sellel põhjusel, et siis väljus Rootsi poole laev Viktoria I. Eelmisel korral käisime Baltic Queen-iga ja tundus, et võiks laeva vahetada. Sobivalt jagas üks suunamudija parasjagu Tallinki sooduskoodi, endal oli arvel pisut punkte ja kasutasime kõik võimalused rõõmsalt ära. Sellele vaatamata pole Rootsi kruiis enam nii odav tegevus, kui mõned aastad tagasi. Aga…broneerisime endale neljase kajuti, lisaks Rootsi suunal hommikusöök ja Tallinna suunal õhtusöök buffees. Õhtubuffees pole me hiiglama ammu söömas käinud, aga kuna mul oli 3 tütarlast sööta, otsustasime sel korral nii. Eelmisel korral käisime laeva a la carte restoranis koos söömas ja tegelikult tuli see isegi pisut odavam välja, aga….see õhtune buffee oli oma hinda igati väärt. Seda enam, et Kirke osa läheb kohe novembrist täiskasvanu hinna alla ehk poole kallimaks ja üks tüdrukutest kasvab aasta pärast välja kuni 12- aastaste hinnast.
Igatahes….sõitsime kolmese rongiga linna ja esimese asjana käisime söömas seal, kus me käime harva ehk siis Balti Jaama King Burgeris. See oli lihtsaim ja taskukohasem viis enne laeva minekut kõht täis süüa, sest me kõik olime kuidagi hommikusöögi peal. Suurem poja lapsuke oli endale kusagilt nohu korjanud ja nii astusime läbi ka apteegist.
Sadamasse jõudes käisime veel korraks poes ja siis tuligi väga kiiresti terminali minna, sest chek-in-i lõpuni oli jäänud 15 minutit. Laeva jõudes viisime asjad kajutisse, pakkisime mõned riided lahti ja läksime pardale, et Tallinnale lehvitada.



Kuidas kulges õhtu? Lõbusalt. Lapsed käisid mängutoas mängimas, meie registreerisime seni salaja ühe tüdrukutest sünnipäevalaste nimekirja, keda siis kindlal kellaajal mängutoas õnnitleti. Osaleda said lapsed, kellel oli reisipäeval sünnipäev ajavahemikus nädal siia ja sinnapoole. Meil juhtus üks piigadest saama just nädala pärast 11. Lapsele oli see tore üllatus – lauldi koos sünnipäevalaulu ja kingituseks oli kapteni suur šokolaad. Meie osaks jäi lapsed õigel kellaajal mängutoas hoida.
Kirke käis elus esimest korda karaoket laulmas. Lahe! Mina olen alati araks jäänud ja loobunud, sest perfektsionistina pean ma olema kindel, et helistik mulle sobib. Aga tema tegi ära ja toredasti. ABBA “Dancing Queen” kõlas kaunilt.
Loomulikult veetsime aega laeva kauplustes. Lastel oli taskuraha kaasas ja see tuli poodi viia. Eks meie Kirkega vaatasime samuti seda ja teist. Mina sain endale rahakott/telefonikoti, millega on nägus ka kontserdile/teatrisse minna. Vana lagunes vägisi ära ja see on üks asendamatu aksessuaar isegi igapäevaelus. Tööl liigun majas palju ringi ja alati pole riietel taskuid, kuhu telefon panna. Väikesemad tüdrukud ostsid endale kumbki kaisuka. Kirke tegi samuti mingeid sisseoste, aga need pigem nipet-näpet vajalikud kosmeetikatooted.
Tüdrukud ootasid väga õhtuseid show-etendusi. Mõlemad on tegelenud hulga aastaid show-võimlemisega ja selliseid etendusi vaatavad nad hinge kinni hoides. Päeva lõppedes teatasid, et aga Kirke laulab ikkagi paremini. Noh, oma tädi on ikka armas :)



Magama saime hilja, aga reisil asjad nii käivadki.
Hommikul ärkasime vara ja läksime sööma. Lapsed on kõik piisavalt suured, et tuua endale ise sööki, mis kõnetab ja mina ei pea enam teenindama kedagi, peale iseenda. Sõime korralikult kõhud täis, nautisime saarestiku vaateid ja peagi olime saabumas Stockholmi.
Sadamast läksime linnaliini bussiga kesklinna ja suundusime kuningapalee juurde. Enne reisi sai väikestelt piigadelt uuritud, mida nad Stockholmis külastada sooviksid ja kõigest, mida neile pakkusime, valisid nad välja kuningapalee. Esiotsa läksime vaatasime järgi, kus ja mis ajal toimub vahtkonnavahetus.
Mina olen seda kunagi näinud, aga siis oli aprill, õues lörts ja vali tuul. Rahvast vähe ja minumeelest ka etendus ise kestis suhteliselt vähest aega. Seekord oli suvi, õues palav, rahvast kogunes juba varakult ja rahvast oli murdu. Hea, et olime seal aegsasti enne algust, sest muidu poleks me esiritta saanud ja tagantpoolt ei näe lapsed paraku midagi. Ühesõnaga saime kena pool tundi seal seista ja liikuda ühest kohast teise nii, nagu liitlasvägede sõdurid juhatasid. Ja siis algas etendus, mis kestis umbes 40 minutit. Vahtkonnavahetus + orkestri väike kontsert. Lastele meeldis.



Edasi läksime ja ostsime muuseumipiletid, mis sisaldasid 4 muuseumit + kirik, kuhu on maetud kroonitud pead ja nende kaasad kuni aastani 1900.





















Oma esimesel Stockholmi reisil käisin Tallinki(või oli siis veel Estline?) linnatuuril, mis sisaldas ka kuningapaleed. Huvitaval kombel ei tulnud mul aga ükski koht tuttav ette. See oli muidugi üle 20 aasta tagasi ja diskoteegis sai tantsitud tookord hommikul 5-ni, ehk kuni see tantsuruum suleti. Unetunde jäi väheseks ja eks see ekskursioon oligi selline unepiiril kõndimine.












Sel korral tegime päris põhjaliku käimise, lastele meeldis, mulle meeldis ja kui kõik vaadatud, oligi aeg laeva tagasi sõita. See 6 tundi on ikka häbiväärselt lühike aeg. Selle üle virisen ma iga kord, kui jälle kruiisil käin.
Laevas tagasi kõigepealt natukene puhkasime ja siis saatsime Kirke saunakompleksisse. Tüdrukud ei soovinud sinna minna ja mina jäin neile seltsi. Kuni suur tüdruk saunatas, käisin mina väikestega poes. Piigadel oli taskuraha pisut alles ja selle eest nad soovisid koju maiustusi osta. Leidsid kõik vajaliku ja siis ütlesid, et mina püsiks kommipoes ja nendel on tarvis kõrval asuvas tööstuskaupade poes ära käia ja et ma ei muretseks, nad saavad ise kenasti hakkama. Mis seal ikka, lasin lastel omaette toimetada.
Mõne aja pärast tulid neiukesed tagasi ja kinkisid mulle nunnu Muumimamma ripatsi, sest ma pidin olema nii hea vanaema ja nii hästi nende eest hoolitsema ja olema armas nagu Muumimamma. Nohhhhh, võttis päris härdaks. Nii nunnu žest laste poolt. Nüüd ma kannan seda väikest ripatsit iga päev oma käevõru küljes.
Varsti tuli suur laps saunast tagasi ja olime jälle kogu kambaga poes tagasi. Minul oli selleks oma põhjus, sest suuremal pojatütrel oli nädala pärast sünnipäev ning mul mõlkus ammu peas mõte osta talle kingituseks käsipagasi kohver. Mõlemad tüdrukud on agarad võimlejad ja käivad palju võistlustel, vahest juba ka Eestist väljas. Alatasa juhtub nii, et peavad laenutama meie kohvrit ja siis mina jälle otsin seda, kui endal vaja. Juhtumisi oli laeva poes just selline armas ja sobilik punane kohver, pealegi sobiva hinnaga. Viisin tüdruku poodi ja lihtsalt küsisin, kas ta sooviks endale sellist sünnipäevakingituseks. Ja ta soovis ja nii armas on vaadata säravaid silmi, kui loed sealt välja siirast rõõmu ja üllatust. Küsis, et kust ma teadsin, et ta on endale väga soovinud isiklikku kohvrit? Tundis muret, et see on temameelest nii kallis. Jah, väikesele lapsele ongi ilmselt selline hind kallis, aga mina olin just umbes sellise summaga arvestanudki. Läks kaubaks ja laps oli üliõnnelik. Vedasid koos õekesega oma kohvrit ja sõidutasid kaisuloomi. Tüdruk oli küll murelik, et aga õde sooviks ju samuti kohvrit. Leppisime kokku, et kevadel aprillis, kui õel 10-s sünnipäev, saab temagi endale isikliku kohvri.



Kell kaheksa oli käes õhtusöögi aeg ja üle pika aja ostsime sel korral õhtuse buffee. Täiskasvanu hind on päris krõbe ehk 43€, aga kuni 17-aastastele on hind 21€ ja kuni 12. aastastele 16€, mis on igati mõistlikud. Võin täiesti kindel olla, et mõni teismeline noormees sööks seal kõvasti rohkem, kui 21€ eest. Seekordne buffee oli itaaliapärane, sest algamas olid Tallinki Itaalia päevad ja ma ei liialda, kui ütlen, et toit oli külluslik, delikatesse palju ja silmad tahtsid eri suunda joosta. Üks väikestest lastest maiustas isegi karpidega, mida oli seal saada päris mitmes erinevas variandis. Tüdrukutel said mingi aeg kõhud täis ja kuna nemad on juba piisavalt iseseisvad noored neiud, lasime nad restoranist laeva lustima. Jõudsid käia kajutis ja vaatasid show esimest poolt ja meie Kirkega nautisime endiselt sööki. Ja täiesti joodavat veini. Õnneks ei õnnestunud meil kummalgi ennast üle süüa ja olemine oli mõnus.





Peale sööki oli plaanis laevas ringi liikuda ja siis vaadata viimast etendust showbaaris. Kirke istus selle aja kuskil aknaorvas, laadis telefoni ja tegeles oma asjadega. Meie tüdrukutega aga nautisime etendust. Seda võib julgelt öelda, et kui laval on eesti trupp, on etendus hea. Tantsubänd oli ilmselt kuskilt Balkanimaadelt ja selle kohta ütleks, et olen kõvasti paremaid laevades näinud.



Ja oligi aeg magama minna, et hommikul ärgata juba Eestis. Mõnus reis oli meil.
Kaameraga tehtud paraadpilte siia ei tulegi, piisab telefonimeenutustest. Paraadpildid läksid otse albumisse.