Paradiislik Tai. Vol.3 – Koh Changi tegemised

Eelmisel õhtul rannast tulles ja puuvilju ostes, sebis Veiko meile sealtsamast puuviljakioskist kaheks päevaks kastiga auto. Ikka selleks, et saarel ringi seigelda. Ega seal saarel suurt muid autosid tegelikult väga ei liikunudki, kui et kastiga. Võimsad kastikad. Võimsad, et mägistel teedel liikuda jaksaks ja kastikad…no ilmsel selleks, et kõike mõeldavat ja mittemõeldavat saaks vedada. Meie näiteks vedasime oma lapsi. Eksole, kes seda Eestis küll teeks ja lubaks?

Minu üllatuseks ütles Kirke, et tema on alati unistanud auto kastis sõitmisest. Või sa selle teismelise pähe näed, millest nemad kõik ka ei unista. Mina pole osanud sellest unistada, sest minu lapsepõlve juurde kuuluski vahest auto kastis sõitmine. Sedsorti autosid tol ajal muidugi ei olnud, nagu meie rentisime, aga olid päriskastikad. Suured. Igal juhul oli tal nüüd see võimalus reaalselt olemas ja ega ta seda kasutamata poleks kindlasti jätnud. Eks see kannialune oli natuke kõva, aga õnneks olid meil kaasas saunalinad, mis läksid pehmendusena käiku.

Hommikut alustasime sellega, et lapsed viidi üle tee juukslasse. Eelmisel õhtul tehti diil kahele neiukesele paeltega punupatside tegemiseks ja arvati, et kui nad hommikul vara kohale tuua, siis kolme tunniga on patsid valmis. Töötajad nägid tüdrukuid muidugi nende patsidega, mis Kirke oli eelmisel hommikul neile pähe pununud ja see jättis petliku tunde, et ega neid juukseid teab kui palju seal peanuppude otsas ei ole.

Meie Kirkega ja Pirko samuti, sõime hommikusöögiks eelmisel päeval ostetud puuvilju(mida teise toa rahvas sõi, pole teada). Minibanaanid, mangod, papaia, dragonfruit….ah, mul hakkab kirjutadeski suu vett jooksma. Siin kodus selliseid puuvilju ostes ei hakka need enam kunagi maitsma nii, nagu nad päriselt maitsevad. Papaia ja mango olid ikka nii head, et viisid keele alla. Dragonfruiti ma ükskord ammu plaanisin Selveris osta, aga kui kaalule panin ja hinda vaatasin….loobusin ostmisest. Kallivõitu ja mine tea, kas ta üldse süüa kõlbab. Reisil oli selle vilja maitsmiseks hea võimalus ja osutus see lõpuks üheks meie lemmikpuuviljaks. Sõime seda kohe esimesel õhtul ja reisi jooksul veel korduvalt. Eriti küps vili tasub lõigata pooleks ja süüa lusikaga otse koorekausikesest. Ülihea! Ma ei tea kuidas ma ei teinud üldse meie puuviljahunnikutest pilte?! Ikka said nad kiiremini otsa, kui pildile. Puuviljadega opereerimiseks läksid käiku toas olevad kandikud taldrikuna ja kamba peale oli meil üks mitte liiga terav nuga ja üks lusikas. Neid tuli siis vastavalt vajadusele käia üksteise tubadest otsimas. Veel üks eriline lemmik oli kindlasti otse kookospähklist joodav kookose mahl ja pärast sai lusikaga sisu ära süüa. Pehme, sametine valge sisu. Mahl oli väga maitsev ja värskendav. Praeguseks aga lõpetan puuviljade kiitmise(nii väga tahaks neid taas süüa!!!), et saaks mõnes järgnevas postituses uuesti neile ülistusoodi laulda.

Aga….kui 3 tundi sai läbi, tuli Veiko ja ütles, et punumisega läheb ikka mõni tunnike veel. Juuksed osutusid pikemaks ja paksemaks, kui eelmisel õhtul patsis olles tundus ja neiukesed punujad olid pisut nagu hädas. Veetsime siis aega igaüks isemoodi ja kui aeg jälle sealmaal, et nüüd peaks valmis olema…..tuli Veiko ja ütles, et …..eeee, tunnike läheb ikka veel. Ja siis läks veel tunnike ja tegelikult oli selleks ajaks punujatest pisut kahju, natuke naljakas ja lastest samuti kahju, sest nemad istusid seal juuksuritoolides lõpuks 7,5 tundi ja said kumbki pähe 90 patsi ringis. Seda püsivust, eksole. Nii kaua paigal püsida ja ega süüa ka ei saanud. Vanemad viisid vahepeal vist ainult puuvilju ja juua neile sinna ja ega nad oma lapsi väga ei haletsenud – ise nad neid patse tahtsid.

Peale juuksurit, kui lapsed pääsesid iseenda valitud “piinapinkidest”, pakkisime lapsed ja Pirjo rendiauto kasti, Veiko juhtis, Pirko istus kõrval ja mina laiutasin kottidega koos tagumisel istmel ning sõitsime saare lõunaosa kaunisse randa nimega Lonely Beach. Kirke oli sellest kastisõidust muidugi sillas. Unistus täidetud!

Lonely Beach – nagu eelpool mainitud, asub rand saare lõunapoolses otsas.

Väga kena valge peene liivaga rand. Nagu Kai Bae rand, koosneb ka see mitmest osast. Esimese osa hõivab Siami rannakuurort, teist osa liivarannast jagavad veel mitmed rannakuurordid ning ülejäänud hotellid said kivise ala.

Siami rannakuurordi rand on ranna parim osa( seal me suplesimegi), kuid kõik kohvikud, rollulaenutused, pesumaja ja poed on veidi kaugemal. Peale liivaranda on kivisel kaldal kohvik ja see on põnev, kuidas rand muutub: kaunis palmidega liivarand ja siis kohe kivid. Selle kohviku tagant algabki Lonely Beachi küla baaride ja rollulaenutustega. Olemas on minipood, sukeldumiskeskus, mootorsõidukite rent. Suurem melu oma võimalusterohkusega on naabruses asuval Baylani rannal. Õhtuti toimuvad aga Lonely rannas tuleshowd. Pimedaks ajaks olime jõudnud ujumast sööma ja lauast nägime, kuidas sealsamas, kus mõne aja eest ujusime, toimuski tuleetendus.

Lonely Beach Koh Chang - The Beaches Guide | Beach resorts, Asia travel,  Travel

Võimalik, et kunagi oli Lonely Beach vaikne mahajäetud rand Koh Changi saarel. Praegusel ajal ei tunne sa end Lonely Beachil kindlasti Robinsonina, kuigi meie rannas viibimise ajal ei saanud öelda, et rand oli rahvast täis, aga…olime seal siiski piirangutest kubiseval ajal. Oli meie kamp ja mõned inimesed liikusid veel. Lonely Beach on Koh Changi seljakotirändurite rand. Kui oled hingelt noor või lihtsalt noor ja sulle meeldib Bob Marley lipuga rannabaarides aega veeta, siis leiad sealt kindlasti mõttekaaslasi. Lonely Beach on tuntud ka kui üks parimaid kohti Koh Changil päikeseloojangu vaatamiseks. Kuldne kombo!

Kuigi Lonely Beach on endiselt populaarne seljakotirändurite seas ja ööbimiseks leidub endiselt odavaid bangaloid, on nendle lisaks tulnud ka luksuslikumad hotellid. Eriti ranna põhjaosas. Seetõttu külastavad Lonely Beachi üha enam ka pered, paarid või flashpackerid. Lonely Beach ei ole Koh Changi kõige ilusam rand, seal on aga lõbus atmosfäär, mis meelitab kindlasti inimesi ligi.

Kui ma kunagi tahaksin kolmeks kuuks kusagile kolida ja mitte teha muud, kui terve päeva lebada ja öösiti baarides peatudes Bob Marleyt kuulata, oleks Koh Changi saare Lonely Beach selleks üks paljudest ideaalsetest kohtadest. Lihtsam oleks öelda, et oleksin valikute tegemisel raskustes. Lihtsalt saarel on nii palju ägedaid kohti.

Lonely Beach oleks peaaegu täiuslik rand.

Lonely Beach on puhas ja see ei ole inimestest üle ujutatud. Liiv oli pehme , vesi selge ja soe. Lihtne on leida vaiksemaid osi rannast, kus pole kedagi, ja meeli täidab lähedal asuvatest rannabaaridest kostuv reggae.

Ja palmipuud!

Aga…ma ei suudaks nii kaua lihtsalt tegevusetult lesida :D Ma ei suudaks üldse niisama tegevusetult rannas lesida!

Erinevalt enamikust teistest Koh Changi randadest on Lonely Beachi meri piisavalt sügav ujumiseks isegi mõõna ajal. Kohe päriselt- astud vette ja juba ongi meri põlveni, astud kaks sammu edasi, oled vööni vees. Lonely Beachi lõunaosa on kivisem. Meie ujusime kivideta rannas. See rand pole kindlasti selline, mida peaksid oma rännakutel vahele jätma, sest seal saab mõnusalt snorgeldada ning seal on toredaid baare ja restorane. Restoran Monkey on kivise kalda peal kõrgendatud platvormidel. Ka õhtuti on seal mõnus muusika ja tuleetendused. Võimalus sinna sattuda on igal juhul suur, sest see restoran asub avalikul teel, mis viib otse Lonely Beachile. Kasutasime seda meiegi. Ülejäänud juurdepääsuteed randa kulgevad hotellialade kaudu.

Bangalod ja hotellid Lonely Beach-il


Lonely Beachil on palju bangaloid ja hotelle. Lonely Beachi põhjaosas on rand kõige ilusam. Seetõttu asub siin enamik kallimaid hotelle ja rannabangaloid. Lonely Beachi lõunaosas on kaljud, nii et ujumine pole alati võimalik. Paljud bangalod ja hotellid kompenseerivad selle puuduse basseiniga ja isegi soodsatel bangalotel on sageli selles rannaosas bassein.

Mõned näited ööbimiseks:

Oasis Koh Chang

Ööbimine alates tavalistest kuni luksuslike tubadeni – see on just see, mida Lonely Beachil otsitakse. Oasise bangalotel on võrkkiigega rõdud ning need asuvad mõnevõrra kõrgemal ja keset džunglit. Ahvid kiiguvad aeg-ajalt teie bangalo juures! Augustis 2021 töötasid nad kõvasti basseini kallal, seega nüüdseks on see juba olemas. Oasis Koh Chang on 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel rannast ja peatänava lähedal. Naudid väljas käimist ja tuled tagasi oma vaiksesse oaasisesse! Pea meeles, et pead ronima järsust mäest üles (või rentima rolleri). Selle tõusu unustad muidugi kohe, kui jõuad tagasi oma rahulikku peidikusse. Siin magades peaksid kindlasti sööma või jooma kõrges puumajas, kust avaneb fenomenaalne vaade piirkonnale. Huvipärast viskasin silma peale hindadele ja leidsin, et aprillis saaks seal kahekesi ööbida 18€ öö :)

Sea Wiew Koh Chang

See tundus samuti selline väga mõnus paik puhkuse veetmiseks ja vaadates hindu, siis ööpäevaks saab seal elamise 65€ eest. Pole kõige odavam, aga on valikuvõimalus.

LITTLE EDEN Bungalows – 16€ öömaja kahele üheks ööks

Kohchang 7 Guest House 8€ öömaja kahele üheks ööks

Ja seda tasub alati teada, et mida rohkemateks öödeks elamist rendite. seda paremat hinda võib saada.

Teel tegime peatuse kõrgel mäe otsas, kust avanesid kaunid vaated ümbrusele. Tee üles ja muidugi pärast ka alla oli kiirakääraline, mis lisas omajagu põnevust ja adrenaliini. Teedest seal saab ehk veidikene aimu SIIT. Kui tahad vaadata kaardilt, kus oli selline vaateplatvorm, siis tuleb otsida üles selline koht nagu Sylvan Koh Chang – see on küll taas üks majutus/söögiasutus, aga sellesama käänaku peal oli ka vaateplatvorm. Muide sinna alumiste hotellide juurde (Sea Wiev) viis üsna peen köisraudtee. Teel nägime kõike- džungliloodust, ahvikesi tee peal, käänulisi järsu tõusuga teid.

Kohale jõudes parkisime auto söögikohtade parklasse ja avastasime, et oleme sattunud väga hipilikku piirkonda, kust puudu oli vaid Bob Marley ise oma muusikaga. See vibe oli seal kohe ütlemata mõnus. Võtsime jalatsid sõrme otsa ja jalutasime mööda randa sinna, kuhu jalad viisid. Päike oli madalal, õues loomulikult palav ja vesi sama soe, kui õhk. Vähemalt nii tundus.

Riided liivale ja kogu seltskond vette. Väikese erandiga – mina teen tavaliselt esmalt pildid ja siis lähen ise ka ujuma. Aga jah, päikese loojuvates kiirtes oli mõnus ujuda ja taaskord käis peast läbi mõte, et selline ilmselt paradiis ongi.

Õhtu lõpetasime samas rannakülas The Coco Restaurant & Bar-is. Seal oli tegelikult mitmeid huvitavaid söögiasutusi järjest, aga meie valik langes sellele.

Tangkong Coffee and Steak - Restaurants

Söögist Tais pole mõtet mul vist isegi pidevalt jahuda, sest söök oli alati maitsev. No peaaegu, sest vahest juhtub ikka, et kellelegi midagi ei meeldi, mis tellitud sai. Minul endal nii õnneks ei juhtunud kordagi ja Kirke vist ka peale selle ühe esimestest salatitest, mis käis oms vürtsikusega üle võlli, oli iga toiduga rahul. Teiste eest ma 100% vastata ei saa, aga nurinat üldiselt ei kuulnud küll. Ja väikesed lapsed on väikesed lapsed – uute maitsetega harjumine võtab aega ja seni aitavad hädast välja spagetid, friikad, hautatud juurviljad ning muidugi puuviljad igas variandis.

Seal meie valitud koha lähedal oli üks Beautiful Bar – see oli selline eriti äge hipilik koht, mis avaldas mulle muljet just visuaalselt. Pildid on postituse alguses ja ka siin lõpus.

Tagasi oma hotelli sõitsime juba pilkases pimedas. Lastel ja Pirjol avanes kastist vaimustav vaade tähistaevasse(ikkagi džungli vahel sõit ja puuduv valgusreostus) ja meie, kes autos, pidime leppima teele vaatamisega. Poolel teel pidasime kinni puuviljaleti juures, sest see ei tulnud kõne allagi, et toas poleks puuvilju, millega maiustada. Lastele lõppes õhtu loomulikult basseiniga. Mõne aja pärast lisandus neile ööpimedusse tegelikult ka Kirke, aga selleks ajaks olin ma fotoaparaadi juba ära pannud.

Järgmises postituses seikleme saarel edas.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai. Vol.2 Esimest korda elus Tais. Sisseelamine Koh Chang-i saarel.

NiisiisKoh Chang

Trat: Koh Chang | Thailand for farang

Muko Changi mererahvuspark – Trati rannikust 8 km kaugusel asuv Koh Chang on 30 km pikk ja 8 km lai, mis teeb sellest Phuketi järel suuruselt teise Tai saare. Koh Chang on Muko Changi mererahvuspargi peamine saar. Looduskaitseala moodustati 52 saarest koosnevale saarestikule aastal 1982. Peamiselt kauguse tõttu on külastajad saare avastanud pisut hiljem, kui teised kuurordid. Ehkki majutusasutusi ja teisi turismirajatisi ehitatakse hoogsalt, leidub seal veel palju läbiuurimata paiku ja käimata radu.

Koh Chang saarel on imeilusad päikeseloojangud(loomulikult loojub päike ka mujal kaunilt), mis pakuvad taevalikku värvimängu. Kõrged, džunglitega kaetud mäed saare keskel, idüllilised valged liivarannad, kristallsinine vesi ja palmid – see saar pakub palju ja igaüks leiab siit midagi oma hingele ja meelele.

Asustus saarel on hõre, ligi 70% saarest on kaetud ürgse vihmametsaga , mida jääb kahjuks aasta aastalt aina vähemaks. Metsiku välimusega, mägedest ja kaljudest hoolimata, on siin rabavalt ilusad puutumatud liivarannad ja külluslik lopsakas rohelus. Saart võib liialdamata nimetada troopiliseks paradiisiks. Kontrastina metsasele sisemaale ilmestavad rannajoont väikesed lahed ja kaunid rannad, mille seast parimad asuvad saare lääneosas. Põhja poolt lõunasse liikudes on need järgmised: Ao Klong Son, White Sand Beach (Had Sai Khao), Klong Prao Beach, Kai Bae Beach, Lonely Beach. Eestlaste lemmikuteks pidavat olema Klong Prao rand ja White Sand rand, aga ega me ühtegi eestlast seal nädala jooksul ei kohanud küll. Üldse kohtas turiste peale karantiiniperioodi väga ja väga vähe. Koh Chang pole muidugi ka paketireisijate saar. Pigem käivad seal omaette rändajad ja eks sel põhjusl ka meie sinna suundusime – et oleks väiksem rahvaste paabel.

Koh Chang Island Guide - Resorts, Getting There, Beaches - March 2022

Populaarseim neist randadest ongi White Sand Beach, kus on mitmeid meelelahutuskohti, baare, restorane ja lai valik majutusasutusi. Peale pikka turismivaba perioodi on täituvus loomulikult väike ja osad on päris kinni. Teisel kohal on Klong Prao, mis sujuvalt muutub Kai Bae rannapiirkonnaks – sinna võiks minna selleks, et nautida vaikust ja rahu ning samuti on need piirkonnad suurepärased perepuhkuseks. Hipilik Lonely Beach tõmbab ligi seljakotimatkajaid, kuna saare lõunaosas on majutus odav, olgu siis kodumajutus või ööbimine bangalotes. Koh Changi looduse vaatamisväärsuste hulka kuuluvad mitmed maalilised kosed, eriti kaunis on Than Mayom(sinna me ise ei jõudnud, aga vaatasin pilte), mille mitmest joast koosnevad kaskaadid kukuvad aste-astmelt läbi kaljuse kuristiku alla sügavatesse tiikidesse. Meie käisime saarel Klong Plu kose juures ja sellest tuleb pilte järgnevates postitustest.

Koh Chang pidavat olema just eestlaste suur lemmik ning seda saart teavad ilmselt pea kõik reisijaid, kes Taid korduvalt külastavad. Saarel on korralik infrastruktuur: taksod, autod, rollerid ja isegi mõni valgusfoor; poed, korralikud restoranid ja söögikohad, igal nurgal leidub 7-Eleven(kõikmidakiireltvajadjajätsisaabalati pood), hulgaliselt massaažisalonge ja piisavalt pangaautomaate ning rahavahetuspunkte. Saare põhja- ja keskosa on rohkem arendatud, kuid mida lõuna poole liikuda, seda enam kohtab ehedat kohalikku elu. Koh Changi kutsutakse ka Elevandisaareks selle kuju tõttu. Kaardi pealt vaadates meenutab saar elevandi pea kuju. Vaatamata oma hüüdnimele on kõik elevandid, kes saarel elavad, toodud siia väljastpoolt -turistidele meelelahutuseks. Kahes kohas neid seal on ja ühte kohta me külastasime.

Koh Chang Maps: Beach Maps and More - Koh Chang Guide

Koh Chang on rändajatele geograafiliselt üpris mugava asukohaga. Populaarne marsruut on Koh Changi külastades käia ära ka Kambodžas, eelkõige just templite pealinnas Siem Reapis. Isegi lühikese puhkuse ajal pidavat jõudma läbi käia marsruudi Bangkok – Pattaya – Koh Chang – Siem Reap – Pattaya – Bangkok ning kogeda emotsioone, avastada erinevaid kultuure ja tutvuda erinevate rahvuste ajalooga. 

Meie eesmärgiks oli aga Koh Chang-il puhkamine ja sealt edasi liikusime hoopis Põhja Tai linna Chiang Mai-sse ning pärast tagasi Bangkok-i. Ma ei tea, kui mitu korda tuleks Tais ära käia, et näha kõike, mida näha tahaks….

Kõrged, džunglitega kaetud mäed saare keskel koguvad palava päeva jooksul enda ümber niiskust ja kui veab, võib näha äikest ilma vihmata. Meie saarel viibitud aja jooksul kuulsime ühel korral mägede kohal müristamist ja nägime tumedaid pilvi. Vihma ei tulnud. Seega kordan veelkord – idüllilised valged liivarannad, kristallsinine vesi ja palmid, lopsakas loodus – see saar pakub niivõrd palju, et igaüks leiab siit kindlasti midagi oma hingele ja meelele. Meie leidsime ka ja kaotasime sinna…..killukese oma südamest.

Kuidas saab saarele?

Populaarseim viis – transfeer (minibuss). Transfeeriga saab minna saarele Bangkokist ja Pattayalt. Sõiduajad: Bangkok – Koh Chang ca 6-7 tundi, Pattaya – Koh Chang ca 5 tundi. Transfeeri ajal teeb autojuht soovi korral ka lisapeatusi. Transfeeri hind on lõplik, tähendab, teenust osutatakse hotellist hotellini ning praamipiletid juba sisalduvad hinnas. Praam saarele väljub sadamast Laem Ngop ning sõit kestab orienteeruvalt 20-25 minutit. Populaarseim viis – transfeer (minibuss). Transfeeriga saab minna saarele Bangkokist ja Pattayalt. Sõiduajad: Bangkok – Koh Chang ca 6-7 tundi, Pattaya – Koh Chang ca 5 tundi. Transfeeri ajal teeb autojuht soovi korral ka lisapeatusi. Transfeeri hind on lõplik, tähendab, teenust osutatakse hotellist hotellini ning praamipiletid juba sisalduvad hinnas. Praam saarele väljub sadamast Laem Ngop ning sõit kestab orienteeruvalt 20-25 minutit. Sõit saare sadamast hotellini võtab aega umbes 30-40 minutit, oleneb sellest millises piirkonnas hotell asub. Aga see pole üldsegi ainus sadam. Sõit saare sadamast hotellini võtab aega umbes 30-40 minutit, oleneb sellest millises piirkonnas hotell asub.

Juhul kui pikk transfeer ei sobi võib saarele lennata kohaliku lennufirmaga Bangkok Airways. Selline mulje on mulle vähemalt asja uurides jäänud. Otselennud väljuvad ainult Bangkoki lennujaamast (Suvarnabhumi Int Airport) ning lend kestab ca 50 minutit. Pärast saabumist Tarat-i linna, kestab sõit sadamasse orienteeruvalt 20-30 minutit ja sealt juba edasi praamiga saarele. Saarel endal lennujaama minuteada pole. Ehk vaid pisikene, hädaabilendudeks näiteks. Siselend on kindlasti mugavam, aga kulukam. Lugesin netist välja, et Tallinnast algavale lennule on või oli võimalik vormistada Bangkok-Trat (Koh Chang) ühele lennupiletile. See tähendab seda, et pärast lühikest ümberistumist Bangkokis peaks saama jätkata lendamist ning pagasi saab kätte alles lõpppunktis.

Transport Koh Chang-i saarel

Kõige levinum transpordiviis saarel(ja üldse Tais) paistab olevat mopeed (roller). Seda rendivad turistid, kes soovivad omal käel saarega tutvuda ning avastada enda jaoks mitmeid huvitavaid kohti. Üldiselt mopeedi rendifirmad (rendikioskid) asuvad Koh Changil peateel ning on alati hästi nähtavad tänu sildile „bike rent“. Rendihinnad algavad kuskil alates 250 THB per päev, oleneb mopeedi mudelist ning selle võimsusest võib hind olla ka kallim või praegusel turismivaesel perioodil hoopis odavam. Renditakse tavaliselt 24-ks tunniks, näiteks kui alustate renti hommikul kell 10:00, peate tagastama rolleri järgmisel päeval hiljemalt kell 10:00. Juhul kui hilinete tagastamisega võib rendiagent küsida lisatasu järgmise 24 tunni eest, seda isegi kui olete hiljaks jäänud vaid mõni tund. Renditakse tingimusel, et alustate renti täis kütusepaagiga ning tagastate selle samuti täis paagiga. Kütust müüakse saarel bensiinijaamades või siis kohalikes poodides, seda leiab tänu sildile „gasoline“ ning pudelid on paigutatud riiulitele.

Meie sel korral ei rollutanud, sest seitsmest viiel puudusid rollu load ja sõidukogemused. Kirke lubas järgmiseks korraks load teha :P ja siis ma hüppan sadulasse ja viuuuu, sõidame koos ringi – kui ma ikka julgen temaga sõita :D

Tavaliselt kütuse hind varieerub 40-60 THB per liiter. Rendi ajaks küsitakse passi ning rendifirmad jätavad selle endale deposiidiks. Rolluga tasuks käituda korralikult, sest kui juhtub mopeedile tekkima mõni kriips või muu kahjustus võivad tekkida vaidlused selle tagastamise ajal – nagu ikka rendifirmades. Loomulikult on alati tark mopeed\roller\auto kohe alguses üle vaadata ja seda koos rendipakkujaga. Soovi korral võite kõikidest nähtavatest kriipsudest teha telefoniga pilte ja isegi paluda kõik puudujäägid mis silma paistavad, kirja panna. Tundub imelik, kuid läbi selle võite päästa ennast võimalikest vaidlustest sõiduki tagastamise ajal…Minule jäi küll mulje auto rentimise puhul, et inimeste vahel on siiras usaldus.

Kohalik rendifirma võib välja näha kui tavaline telk või putka moodi ehitis, kus varju all seisavad rollerid ning tee ääres paikneb ilus käsitsi kirjutatud silt „BIKE RENT“. Kas tundub usaldusväärne? Minul jäi mulje, et võib usaldada küll. Juhul kui siiski kahtled, millist teenusepakkujat kasutada, võid alati pöörduda oma hotelli vastuvõttu ning uurida sõiduki rentimise võimalusi. Ära imesta, kui kohalik portjee-poiss „võtab sul käest kinni“ ning jalutab teiega koos „üle tee“ täpselt samasse putkasse ning näpuga näidates vastab: „BIKE RENT“. Meie auto rent sai alguse aga hoopis ühest puuviljamüügikioskist. Räägi inimestega, on selle asja nimi.

Üldiselt, saarel ei kohta ilmselt selliseid firmasid, kes meelega tahaksid turiste ära kasutada(pärast tal lihtsalt pole turiste ja see pole kuigi kasulik) ning hiljem küsida lisatasu vms… Loomulikult, kui oled sõbralik ja viisakas, kui käitud vastavalt reeglitele ning tagastad sõiduki õigel ajal, siis kellelgi ei teki soovi teid kuidagimoodi „ära kasutada“. Kui näiteks rendiaja lõpp on lõuna paiku kell 14:00 ja sa tahaksid sellega veel sõita, ei oleks ju keeruline „putkast“ läbi astuda ning uuesti kokku leppida, et tagastad rolleri 4 tundi hiljem. Kõik on seal läbirääkimiste küsimus.

Koh Changi saarel sõidukit rentides peab silmas pidama selle saare teeolusid. Saarel põhjast-lõunani jookseb vaid üks peatee, mis on kahesuunaline. Kohati võib tee minna väga kitsaks, kuid üldiselt tee on korraliku kattega ning piisavalt lai. Saare põhjaosas ning lõunaosas peab arvestama mägedega(arvestatavad tõusud ja langused ning kiirakääralised teed). Mägine tee on enne White Sand rannapiirkonda (saare põhjaosas) ning pärast Kai Bae rannapiirkonda (saare lõunaosas). Kohati on teelõigud keerulised ja väiksematel teedel võib olla vihmaperiood tüki teed kaasa viinud ning tekivad varinguohud(nägime). Just mägiste teelõikude pärast peab arvestama ka sõiduki võimsusega. Juhul kui rendid rolleri, millel ei ole piisavalt võimsust, võib juhtuda, et mäkke pead hoopis jalutama. Kiivri kandmine olevat kohustuslik ning kohates kohalikku politseid võib isegi saada trahvi selle eest, kui kiivrit ei kanna. Muidugi kõik kohalikud ei jälgi seda reeglit, kuid need ongi kohalikud, kes teavad alati, millal, kus ja mis päeval politsei välja ilmub. Mina nägin saarel korra operatiivautot väljakutsele sõitmas ja korra mundris mehi mingis asutuses seismas- kas nad siis kontrollisid midagi või käisid tüdrukuid vaatamas…seda ma ei tea).

Omades juhilube, on sõiduki rent saarel kindlasti mõistlik ning selle abil saate avastada kogu saart. Sõida lihtsalt korralikult, ära ületa kiirust, kanna rollutades kiivrit. Ja loomulikult kõige tähtsam moment millega arvestada – Tais on vasakpoolne liiklus!!! Oh, kui mitmeid kordi ma ehmatasin, et nüüd sõidab teine auto meile otsa…aga no ta sõitis tegelikult teisel pool teed :P Meie oma reisi ajal sõitsime saarel kas siis kohaliku “taksoga” või rendiautoga.

Marsruuttakso

Marsruuttakso ehk tavaline takso ehk „Baht bus“ („Baht“ tuleb kohaliku valuuta nimetusest ning „bus“ tuleb sõnast buss). „Baht bus“-iks nimetavad seda transporti eelkõige turistid ning kohalikud, kui suhtlevad turistidega. Tegelikult selle transpordi nö ametlik nimi on „Song thaew“, mis Tai keelest tähendab „kaks rida“ või „kaks pinki“. Selline nimi tuleb just selle transpordi funktsionaalsusest. Nimelt näeb see välja selline nagu kaubik (veok) millel on kaetud tagaosa, kus asuvad kaks pinki. Seda transpordiviisi nimetatakse eksitavalt „tuk-tuk- iks“. Kuid siiski tuk-tuk on hoopis väike sõiduvahend (roller), millel on tagapool isekohad kahele või neljale inimesele ning mis on väga levinud pigem Bangkokis ja mõnes teises suuremas linnas.

Autot saab peatada käega lehvitades või lihtsalt tänavalt krabades. Maksmisel on mõistlik leida täpne raha. Tundus, et olemas oli mingi kindel tariif, üle mille ei tasu maksta ja reaalne hind selgub kokkuleppel. Meie selliseid ühekaupa sõite ei teinud ja kui oli vajadus liikuda, oli hind tervele “taksole”kamba peale jagamiseks. Chiang Mais näiteks öeldi kohe, et ärge üle 30THB inimese kohta makske.

Hotellid

Majutusvõimalused on Koh Changil igati mitmekesised, ulatudes üliluksuslikest kuurortidest, hotellidest ja villadest lihtsate rannabangaloteni. Praegusel ajal ja kuuldavasti oli nii ka enne kriisi, ei ole mingit vajadust ööbimisi ette broneerida, sest neid leiab seal igale maitsele ja kohti tundub olevat alati. Ainus ööbimine, mis meil oli brobneeritud, oli karantiinihotell esimesel ja viiendal päeval, sest ilma selle bronnita lihtsalt Taisse ei saanudki. Valida saad sellist hotelli sertifitseeritud hotellide seast.

Pisut keelest

Esimest korda Taisse tulijatel võiks soovitada ära õppida paar enam levinud viisakusväljendit. Olen nüüd aus ja ütlen otse välja, et enne reisi meil see pähe ei tulnudki. Küllap oli nii palju muid mõtteid peas. Küll aga olid meil sellega abiks Veiko ja Pirjo.

Pane tähele, et tai keeles tehakse väljendite ütlemisel vahet, kas seda lausub mees või naine. Niisiis, mehed ütlevad väljendi lõppu kap (Bangkokis krap – linnavurlede asi) ja naised kaa.
Tere! – Sawadii Kap/Kaa!; Aitäh! – Kop Kun Kap/Kaa!; Head aega! – La Goon!; Kuidas läheb? – Sabaidii Mai Kap/Kaa? ja kui keegi küsib Sinult seda, siis vasta Sabai Sabai Kap/Kaa ehk läheb hästi:)

Tänamine jäi seal nii külge, et ka koduses Eestis tagasi olles, tahtsime esialgu ikka harjumuspäraselt kõikjal Kop Kun Kaa öelda :P

Veel midagi

Oluline on teada ka seda, et Tais peetakse jalgu räpasteks. Templitesse, salongidesse ja paljudesse muudesse kohtadesse minnakse sisse paljajalu ja jalatsid jäävad ukse taha. Ära muretse, keegi neid ei äranda, kuni salongis massaaži naudid. Ka mitmed wc-d on nn jalatsivabad. Jätad oma papud õue, paned jalga sind ootavad plätud ja lähed asjale. Samuti peetakse halvaks tooniks kuskile oma jalgade toetamist. Kui näiteks istud, ära toeta jalgu teisele toolile jne. Templitest väljudes ei sobi budale selga pöörata. Pole hullu, tagurpidi käik on üpris lihtsalt omandatav ja kohalikke kombeid tuleb austada.

Ja nüüd edasi meie reisist…….

Meie esimene päev Tais algas sellega, et 7 inimest istutati kahte mikrobussi ja algas sõit Koh Chang-i saarele. Justnimelt sellele toredale väikesele saarele ja mitte Phuketile ega Pattayale, kus suurem osa turiste oma puhkust veedab.

Ühes bussis istusid ema Pirjo, isa Veiko ning 6 ja 8 aastased tütred. Vanemad olid Tais juba kuues kord, lapsed kolmas. Ühesõnaga kogenud seltskond. Teises bussis aga esimese “bussitäie” ema/ämm/vanaema Pirko ja meie Kirkega. Kõik kolm esimest korda Tais. Eks me oleks mahtunud seitsmekesi ka ühte bussia, aga…me olime Tais ja selline transfeer oli meile ette nähtud :)

Algas sõit karantiinihotelli, mis kestis Bangkokist Koh Changi saarele meie majutusasutusse Barali beach resort & spa umbkaudu 6-7 tundi. See siis koos meie poolt palutud jätsi/vetsu peatustega ja pcr testi tegemisega Trat-i linna haigla ees ning praamisõiduga saarele. Hotelli võin soojalt soovitada, kuigi see pole odavamate seast ööbimispaik. Kirjutan ehk sellest rohkem viienda päeva ööbimise juures. Sõit oli stiilis tukun/ärkan, aga mida muud oli siis ikka tahta peale pikka lennureisi ja vähest magamist. Liiati polnud Bangkoki äärealadel suurt midagi aknast vaadata. Hiljem, juba ärksam olles, sai akendest siia ja sinna vaadatud, aga kõige enam ootasime me muidugi kõik kohale jõudmist.

Testi tegemine oli omaette elamus. Tädi istus haigla ees läbipaistvas putkas, kus olid käte jaoks kaks ümmargust auku. Ise oli üleni kilekostüümis. Proov võeti ühest ninapoolest ja kurgust. Väga hell see tädi ei olnud, aga ega me papist polnud. Kõrval -paberitega ja meiega sehkendav tädi ei pidanud ennast vajalikuks suurt kuidagi kaitsta- peale maski kandmise. Aga töö oli kiire ja korralik.

Lõpuks jõudsime rõõmsate, roosade, pisut räsitute ja näljastena majutusasutusse. Eriline kiitus siinkohal meie kamba väikestele tüdrukutele, kes nurisemata pidasid vastu pika lennu, testimise, saarele sõidu ja esimene normaalne söök peale lennukit oli alles hotelli restorani õhtusöök.

Planeeritud oli elu nii, et perekond võttis endale basseiniga maja ja meie kolm ülejäänut- basseinita maja. See siis juhuks, kui tulebki kena 12 tundi toas istuda ja testi vastuseid oodata. Sel juhul plaanisime veeta aega kõik koos basseiniga majas lustides. Vastuvõtus toodi meile tervitusjoogid(tundmatu vedelik), toimus registreerimisprotseduur(passid, pcr-test ja vaktsineerimispass) ja siis saadeti meid majadesse. Ah jaa, enne maandumist saime lennukis mõned paberid, mis tuli ära täita. Midagi riiki sisenemise turistikaardi taolist. Hotellis korjati siis üks osa sellest paberist ära ja konts pandi klambriga passi külge ning soovitati seda hoida, nagu silmatera, sest riigist väljudes seda kontsu küsitakse. Keegi otseselt midagi ei keelanud ja nii läkski meil osa seltskonnast peale asjade tuppa sättimist kohe basseini ja mereranda, mis olid meie majadest ehk vaid 2-3 minuti kaugusel.

Mina jäin tuppa asjatama ning hakkasin varsti järgi minema……ja kohtasin vastuvõtu töötajat, kes teatas, et oioi, te peaksite ikka testide saabumiseni majades püsima. Etteruttavalt võin öelda, et majadesse jõudsime vist päeval 3-4 paiku ja testid tulid alles järgmisel päeval pisut peale 2. Nojah, segaduses turistid, nagu me olime…käisin korra toas, vahetasin riided ja läksin randa teistele teatama, mis mulle öeldi. Tegelikult tundus, et nad vajadusel tuletavad meelde seda karantiini, sest peavad, aga….ega me rohkem seda naist ei näinudki ja õhtusöögilauas keegi pretensioone ei esitanud. Seega veetsime rõõmsalt aega basseinis ja rannas, sõime majutuse restoranis mere kaldal maitsva õhtusöögi, korjasime merekarpe ja tundsime ennast hästi. Ja igal pool jooksis ringi krabisid. Siin ülal keskmisel pildil on kõik need liivamügarikud krabide korraldatud. Parasjagu oli merel mõõn. Teisi turiste me üldiselt väga ei kohanud. Kas olid nad siis päeval kusagil ära, või oli neid seal lihtsalt väga vähe. Restoranis söömas olime suisa ainsad…või oli ehk paar inimest veel. Ei mäleta.

Millised olid siis esimese õhtu muljed? Rannas, hea seltskonnaga maitsvat õhtusööki nautides, ma päriselt mõtlesin selle peale. Ma ei ole teab mis palju jõudnud oma elu jooksul reisida, aga kõikjale kus olen käinud, kisub ühel või teisel moel tagasi. Ok, ühe erandiga, Egiptusesse mind millegipärast tagasi ei tõmba. Kuid selle Tais veedetud esimese õhtu emotsiooniks oli ……selline vist ongi maapealne paradiis? Päriselt, oligi selline paradiisi tunne ja tekis tahtmine ennast näpistada, et see polegi pelgalt unenägu. Mitte et ma teaksin, milline see paradiis on ja kindlapeale on maailmas selliseid paiku veel küll ja enam, aga see tunne oli justnimelt paradiisilik. Eks seda tunnet lisas ka väga kaunis paik üsna peenes ööbimispaigas ja hea seltskond. Ebamaist tunnet võib aga kindlasti kogeda ka kõige lihtsamas öömajas otse rannas elades. Mina võin lihtsalt rahumeeli tõmmata paradiisi ja mere vahele võrdusmärgi. Kui on soe, on meri, on hea söök, puhkus, palmid ja mõnus seltskond…siis ongi paradiis.

Hommikul läksime sööma rikkaliku valikuga rootsi lauda ja veetsime aega ranna/basseinimõnusid nautides. Ujusime, päevitasime, sõitsime kajakiga jne. Ja loomulikult suutsime endale kõik “punanahkade kostüümid” selga päevitada. Paar kõrbenud nina ja mõned õlad…. Reisikaaslaste sõnul olid nemad kõik oma eelmised Tai reisid teinud sügisesel ajal ja sel ajal ei pidavat olema naljalt kunagi nii selget taevast ja tugevat päikest. Oli kogenud reisisellidelegi midagi uut :P Õnneks aitavad selliste hädade vastu kohalikud apteegid ja neid on seal igal nurgal. Naturaalne aaloe, bepanteen ja mure murtud. Mina kasutasin rõõmsalt oma YoungLivingu SPF50 ja after sun sprayd eeterlike õlidega ning pääsesin hullemast.

Huvitav oli avastada, et väljas olid kõik kohad täis selliseid taimi, mis koduses Eestis toas kasvavad. Lihtsalt kordi suuremas koguses ja suuremates mõõtmetes. Päriselt, igal pool kasvavad lopsakad ja kaunid taimed, mida oleme harjunud nägema potitaimedena.

Ja muidugi see imeliselt soe vesi, et puhuti ei saa arugi, kas soojem on õhk või meri. Kui meri on olemas, siis basseini tahan ma vähe, aga lastele on muidugi bassein samuti üks rõõmupaik(saab hüppeid sooritada) ja selle majutuse bassein oli nagu piltidelt näha vaatega merele.

Eraldi tahaks kirjutada kajakiga sõitmisest. Sebisime kõik basseini ääres, kui Veiko tuli jutuga, et ta laenutas tunniks kajaki. Nii said kõik, kes soovisid, käia sõitmas. Kirke oli varem kanuuga sõitnud ja temale polnud kajakk probleemiks. Minule aga oli sedasorti sõiduvahend täiesti võõras teema. Ja ikkagi, ma ei saanud kiusatusele vastu panna teha jällegi midagi elus esimest korda. Eksole!!! Läksime siis Veikoga koos merele. Mina ronisin ette, võtsin kenasti asendi sisse, aeru kätte ja siis sel ajal, kui Veiko ronis kajakki ning kallutas paratamatult sõiduvahendit, tuli laine ja keeras selle koorukese kummuli. Põmm, sain paadiga pikki pead ja olin mulinal vee all. Sebisin ennast vee alt välja…veidike võttis aega, et saada silmad soolasest veest puhtamaks ja teha kindlaks, kas tunnen ennast normaalselt ja siis ronisime tagasi kajakki ning tegime merel auringi. Miki merehädas oli päästetud :D Olukorra koomilisus tegi õnneks rohkem nalja, kui pisut valus muhk peas. Kirke ja Laura olid aga väga asjalikud kajakitajad, rääkimata Veikost ja Pirjost.

Teisel saarel viibimise päeval peale kahte saime lõpuks oma negatiivsed testitulemused(juhuu), registreerisime ennast hotellist välja ja jalutasime umbes 10-15 minutit põhitee äärde lõunasöögiks söömamaja otsima.

Meie seltskonna pealik oli selleks ajaks broneerinud meile järgmise majutuse üheks ööks, kuhu kohale jõudes võtsime kaks ööd lisaks, koondudes peale esimest ööd kolmest toast kokku kahte tuppa. Ega see elamine kallis olnud, aga milleks priisata, kui saab üksteisega elu jagada ja seltsi pakkuda. Kondasime ikka ühest toast teise, kui vajadust oli ja Veiko ei jõudnud ära imestada, kuidas meie tuba nii puhas oli…eksole, kummaline :D Igaks juhuks tõi meile vaikselt liiva tuppa, et liiga puhas ei oleks :P Tegelikult oli asi selles, et meie ainus laps oli Kirke ja me Pirkoga olime kurjad hooldajad- laps, liiva tuppa ei tassi!!! Seega kahe väikese lapsega tuba ei saanud kuidagi meie toaga liiva osas võistelda.

Lõunasöögi sõime teeäärses tavalises söögikohas, kus istusid põhiliselt ilmselt kohalikud ja nautisime kohalikku toitu. Kirke valis endale klaasnuudlitega ja mereandidega salati ja no see osutus isegi tema üpris heale teravataluvusele päris kõvaks pähkliks :P Kamba peale sai lõpuks tema salati ülejääk ikkagi söödud. Esimeseks ehmatuseks oli see paras kärts ja mürts kogemus lapsele. Edaspidiseks said meil enamusele selgeks sõnad- no spicy :) See tagas vähemalt selle, et kannatas silmist ja ninast vett pritsimata süüa. Muidu tuli kõrvadest ka tuld :D

Tegelikult nautisime kaks nädalat ülimaitsvat tai toitu ja vaid ühe korra sõime täitsa juhuslikult söögikohas, kus pakuti Euroopa toitu. Tüdimust kahe nädalaga ei tekkinudki. Kirke rääkis juba reisil, et kodus tuleb hakata tegema tema lemmikut- Pad Thai-d ja mis seal salata, olengi seda juba teinud ja koos sellega pälvinud tiitli – ema, sa oled maapealne ingel :)

Kõhud täis, pakkisime ennast ja kotid kohalikku eelnevalt mainitud “taksosse” ja sõitsime umbes 8 km edasi oma järgmisesse majutusse. Selleks oli hotell Alina Grande. Voodid olid seal nii suured(tegelikult olid eelmises majutuses ka king size voodid), et ega ma kindel olnud ühelgi ööl, kas Kirke minu kõrval magamas üldse oli või tutvus salaja Tai ööeluga :D Ei kohtunud nagu magades, aga hommikul oli ta õnneks alati voodis olemas.

Paremal teisel korrusel istub rõdul Kirke ja vasakul esimesel korrusel oli Pirjo, Veiko ja laste tuba

Hotelli taga algab mets ja kohalike majakesed

Pesitsesime selles hotellis kokku 3 ööd/päeva ja selle aja sees rändasime ringi mööda saart.

Esimese asjana suunduvad kõik rännusellid palavaga loomulikult basseini. Sellest hotellist oli mereni tarvis natukene maad kõndida ja sellepärast oli bassein igal võimalusel kasutusel – kui juhtusime hotellis olema. Saabudes siis täiesti loomulikult visati kõik asjad tuppa ja esimese asjana kohe ujuma.

Huvitav avastus minu jaoks, et erineval kellaajal pildistades on bassein erinevat värvi.

Aga, ega siis kaua saa hotellis passida. Väiksemad lapsed jäid oma vanaemaga basseini lõbutsema, aga meie Pirjo, Veiko ja Kirkega läksime randa vaatama ja jäime seda mööda pikalt jalutama. Jalutasime sisuliselt rannariba lõpuni ja leidsime(või Veiko ikka täpselt teadis, mida otsis) bungalow-d, kuhu peale Alina Grande hotelli võtsime ööbimise kaheks päevaks. Superkoht. Pen`s Bungalows. Askeetlik, väga kohalik ja otse rannas. See nägi välja nagu segasumma suvila, aga päris ausalt….see osutus minul selle reisi pretsedendituks lemmiuks.

Tagasi hotelli jõudsime üsna hämaras. Ostsime teelt puuvilju ja suundusime teistele järgi, et minna koos mõnda söögikohta õhtustama. Esmalt aga ühed tänavapannkoogid söögikohas, kuhu sattusime hiljemgi õhtustama ja pannukaid sööma. Need sellised teistmoodi pannkoogid, mille valmimine oli omaette vaatamist väärt. Tulemuseks imeõhuke krõbe pannkook, kuhu määriti soovi korral Nutella kreemi ja lisati soovikohaseid puuvilju. Pannkook lõigati väikesteks ruutudeks ja …ole lahke! Naudi!

Valisime sel õhtul endale söögikoha, mille omanik oli Tais elav valge mees. Mees, kes ilmselt elaski oma töökohas. Päeval nägime teda küll meie hotelli basseinis ujumas, aga õhtuti oli ta alati tööpostil ja laulis rahvale ise või esines bänd. Ühesõnaga mõnus elava muusikaga paik Oodie`s Place, kus igal õhtul oli söögisaal peaaegu täis. Soovitan!

Võib olla pilt järgmisest: üks või mitu inimest, muusikariistu mängivad inimesed, inimesed seisavad, kitarr ja siseruumides

Peremehe foto Oddie`s Place FB lehelt.

Jäime sinna siis õhtustama ja ühtlasi tähistasime Veiko uut töölepingut.

Väljapääsu me siiski leidsime ja teine reisi päev sai läbi, et järgmisel päeval minna juba vastu uutele seiklustele.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai. Vol.1 Kuidas me planeerimatult Taisse sattusime.

Vahest asjad lihtsalt juhtuvad. Meil kuidagi juhtuvad õnneks planeerimatult just ägedad asjad. Nii oli ka Tai reisiga.

Me oleme ikka selle üle arutlenud, et Aasia riikidest tahaks esimeseks just Tais ära käia, aga vat kuidagi polnud julgust sinna üksi minna. Õigemini Kirkega-ga kahekesi. Tema ilmselt vist väga ei kardaks, aga mina…mina olen natukene jänes. Mitte palju, aga naaatukene.

Ja nüüd olime vahepeal üldse kaks aastat kaugemale reisimisest pausil, sest eluke oli selline nagu oli. Siin maailmas pole enam üldse vist midagi stabiilset, kindlat ja arusaadavat. Kaks aastat segadust müstilise viirusega ja nüüd siis veel globaalsemad probleemid otsa. Aga mitte sellest ei hakka ma kirjutama. Püsin pigem positiivsel ja elujaataval lainel.

Tai reis tuli meie plaanidesse täiesti plaaniväliselt ja ootamatult ning tegelikkuses olin ma vaadanud sügisel võimalusi reisida hoopis suvel Itaaliasse või Portugali. Tegin isegi mõne päringu, aga targu ei olnud veel reisi broneerinud, sest kuskil kuklas tiksus teadmine, et mu mõte sihtkoha osas võib veel muutuda. Raha oli kahe aastaga nagu kogunenud, sest reisida pole saanud ja reisifondi saab pandud võimalusel alati lisa. Laps paneb igal aastal sinna kõik oma sünnipäevarahad ja mina kõik, mis vähegi kõrvale panna kannatab ehk siis oma juhuotsade tulu. Pealegi tundus mulle, et vaatamata moodsale haigusele võiks lõpuks ikkagi reisima minna.

Ühel päeval oli mul asjatamist heade sõpradega ja tuli välja, et nendel broneeritud Taisse Koh Changi saarele villade kompleks ning parasjagu kaks kohta vabad ja et äkki tahame Kirkega nende pundiga liituda. Tõttöelda mõtlesin ma peale seda ettepanekut vist täpselt 2 minutit ja ütlesin – jah! Nende seltskonnast olid juba 5-l inimesel lennupiletid ostetud ja nädala pärast olid ka meil lennupiletid väikeste erinevustega samale reisile olemas. See oli siis novembris 2021 ja väljalend ootas meid 17. veebruaril 2022. aastal.

Detsember möödus ladusalt. Minu sünnipäev, jõulud, aastavahetus ja siis hakkasid tõusma moodsa haiguse numbrid.

Ei saa salata, et poolteist kuud enne reisi olid parasjagu ärevad(eriti viimane pool kuud), sest kuidagi ei tahtnud avastada ennast haiguspositiivsena kõige valemal ajal. Ja mida lähemale jõudis väljalend, seda suurem oli….no misasi? Ärevus, hirm…ei, tegelikult elevus ja sisemine teadmine, et vaatamata kõigele kõik õnnestub. Ümberringi haigestusid inimesed rohkem, kui ma kahe aastaga olin enda ümbruskonnas kuulnud, suurel pojal tööl hakkasid mehed järjest haigeks jääma, Kirkel koolis tekkis igal testimispäeval haigestunud lapsi juurde nii enda, kui paralleelklassis, poolteist nädalat enne lendu haigestus peale ühist koosistumist minul tööl kolm kolleegi ja kaks veel järgi. Päris ausalt, käisime iga päev justkui kikivarvul ümber haigestunud inimeste ja lihtsalt …uskusime parimat. Midagi võtsime muidugi igaks juhuks ette ka. Mina käisin viimased 2-3 nädalat tööl ainult maskis, ümbritsesin meid heade eeterlike õlidega, Kirke koolis samamoodi ja lisaks kasutas igapäevaselt BioBlock-i. Olime optimistlikud.

Nädal enne reisi kolis suur poeg meie juurest igaks juhuks välja, et juhuslikult töölt seda nuhtlust mitte koju tassida. Väiksemad lapsed olid sel ajal just värskelt koolist toodud tüütus haiguses ja emaga haiguslehel. Kirke jätsin mõned päevad enne reisi koolist lõpuks lihtsalt koju. Enam ei tahtnud midagi juhuse hooleks jätta. Ise käisin viimse hetkeni tööl. Vahepeal oli meie reisiseltskonnast üks pereke saanud läbipõdemispaberid. Nädal enne reisi haigestus teisest perest poeg. Tagantjärgi mõeldes ajab nüüd juba täitsa naerma, mis ümberringi toimus.

Nädal enne reisi tekkis meil üldse tohuvahobu, kas minna või mitte minna. Kuna segadust oli palju, Tai riik muutis taaskord sisenemistingimusi, siis 1.veebruariks tuli ka broneeritud elamine tühistada. Lükata ehk reis sügisesse…. aga kes garanteerib, et siis midagi paremini on? Juhtus ka see, et Tai riik hakkas nõudma ühe pcr-testi ja karatiinihotelli öö asemel kahte- esimesel ja viiendal päeval. Segadust jagus ja iga päev olid meil kambaga mõttetalgud. Kaalusime jah ka seda varianti, et lükkame ostetud piletid sügisesse ja läheme koos vahepeal kusagile mujale.

Lõpuks saabus siiski kindel otsus. Kuskile mujale ei lähe, sest see pole rentaabel, kui piletid on ostetud. Üks perekond otsustas Tai reisist loobuda. Mõistetav- nendel oleks viieliikmelise perega kulunud kahele karantiinihotelli ööle ja kolmele pcr-testile pere pisimast suuremani ning transfeerile kopsakas summa. Pealegi olid nendel veel lennupiletid ostmata. Kahe pere naispoolte ema kergelt kahtles, aga otsustas ikkagi reisi kasuks. Ja siis viimasel hetkel enne reisi haigestus tema abikaasa…õnneks positiivne test tuli kodust eemal ja ema paigutati kohe kodust mujale elama. Nagu näha, siis pinget ja sekeldusi meil kõigil jagus. Lõpuks aga broneeriti uus Test&Go hotell, ajasime kõik oma paberid kiirelt korda(Olgem ausad, mina saatsin vajalikud paberid ja Veiko ajas kõik korda) ja olime järgmise nädala reisiks valmis. Viimane Tai pass tuli…vist 3 päeva enne väljalendu.

Kirjeldus puudub.

Lõpuks oli käes reisinädala algus. Teisipäeval suundusime Tallinna kolmekesi pcr-teste tegema. Mina, Kirke ja ema Pirko. Mulle muide, oli see esimene pcr üldse. Kuidagi oli nii läinud, et esimesed kiirtestidki tegin ma siis, kui enne reisi tööl kolleegid haigestusid ja varem polnud üldse mingiteks testideks põhjust olnud. Kirke kiirtestitas koolis igal nädalal ja temale oli asi tuttav. Panin ajad kinni meile kolmele Tallinnas Synlabi välitestimispunkti, sest see töötas nädala sees kõige kauem ja meile sobis aeg peale tööd. See on tegelikult eraldi teema, et inimene peab vedama ennast testimisele kodust nii kaugele, kuigi tasuta pcr-e ehk saatekirjaga teste tehakse sul kodu ukse all. Nojah, aga mis teha- on riiklik kukkur ja Synlab-i kukkur. Testid tegime ühesõnaga ära 15. veebruaril ja maksis see 45€ inimese kohta. Jajaa, meil on väga hästi sellega, sest Tais küsiti selle pcr-i eest 70€ inimene sõltumata vanusest. Testija oli sõbralik ja hella käega. Igati kena kogemus(kui ninas sorkimist saab üldse meeldivaks nimetada).

Kirjeldus puudub.

Meie kass oli kohvrit nähes enam kui veendunud, et ilma temata me kuskile minna ei tohi. Tema tuleb samuti kohvrisse pakkida.

Järgmise päeva õhtul peale tööpäeva viskasime asjad kohvritesse(kogu aeg tundus, et midagi on üle ja midagi on puudu) ja sättisime Kirkega ennast teele. Esialgu Tallinna, et enne varahommikust lendu ööbida noorema poja juures ja sealt siis juba 17.veebruari varahommikul otse Tallinna Lennujaama. Tallinnas kasutasime esimest korda Bolt-i taksosi, sest sellise lumejuraga polnud just parim mõte kohvritega sebida. Poja meid lennujaama viia ei saanud, sest tema tuli alles sama päeva õhtul Soomest suusatamast. Pealegi oli tal millalgi kentsakas mõte osta endale vaid kahekohaline auto!!! Tegime siis lennujaamas kerge hommikusöögi ja lendasime kella 6-se lennuga Helsingisse. Ülejäänud reisiseltskonna 5 inimest pidid tulema meile järgi pealelõunase lennuga. See Tallinn- Helsingi lennuk oli ka jälle uus kogemus- väike propellerlennuk. No oli ikka kitsas ja lärmakas :D, aga ega selleks sutsakaks polegi vaja midagi enamat.

Helsingisse on tore lennata. Sutsti õhku ja juba maandud. See hommikune lend oli omamoodi – pardal puhta mehed. Küllap läksid äri ajama Soomemaale ja naised kõik magasid kodus.

Jõudsime Helsingisse varahommikul, lend Bangkokki läks alles peale nelja. Aega laialt, tervelt 9 tundi. Kuna see lennujaam oli meile uus, siis me lihtsalt väga rahulikult kõndisime seal siia ja sinna, tutvusime oludega, Kirke vahepeal kudus, mina üritasin lugeda, aga polnud isu, nosisime kodust kaasa võetud vinkusi(need on meil liikudes tavaliselt hädaabitoidu nimekirjas, kui muud pole) ja muud kraami, jälgisime huvi pärast lennuplaane ning olime niisama. Mingi hetk kolisime ringi pikamaalendude terminali ja mõtlesime, et oleks võinud sinna juba varem minna. See pool oli väga vaikne ja inimtühi ning peale remonti kena ja mugav…kuigi kõle. Tee, mis tahad, aga kodune tallinna lennujaam on hubane ja soe. Mitte et meil muidu normaalne olla ei olnud, aga uues osas oli värskem, mugavam, visuaalselt ilusam ja rahvast seal sisuliselt polnudki. Mingi aja pärast hakkasid lisaks meie lennu inimestele tulema terminali Singapuri lennu inimesed ja ega rohkem seal rahvast polnudki.

Pardale laskmise ajal jõudis kohale ka meie ülejäänud seltskond. Nendel oli ühest lennujaama otsast teise päris kiire tulek, sest Tallinnast tulnud lennuk hilines pool tundi. Kohale nad igatahes jõudsid ja peale passi ning kõigi vajalike paberite kontrolli läksime kõik koos üsna viimaste reisijate seas lennukisse. Täiesti rahulikult, sest kiiret polnud. Algas meie 10,5 tundi kestnud lend Bangkokki.

Kui nüüd paari sõnaga rääkida lennust endast, siis see 10,5 tundi läks valutumalt ja kiiremalt, kui ma oma vaimusilmas ette kujutasin. Oli see ju meile esimene pikamaalend. Suurde Finnairi lennukisse mahtus peaaegu 500 reisijat. Vabu kohti oli kuluaaride info kohaselt 70. Lennuk oli mugav ja kuna paljudes kolmestes ridades, ka meie omas, oli vähemalt 1 vaba koht, siis sai ennast igatepidi seal liigutada ja pika tee jooksul ei kisanud mul ükski koht. Istmeid sai magavasse asendisse panna ja pea tarbeks olid mugavad toed. Ei pidanudki naabri õlal magama :P Süüa anti kaks korda. Ma ei tea, kas meil lihtsalt vedas, aga toit oli igati söödav. Lisaks sai valida punast või valget veini ja muid jooke. Kirss tordil on Finnairi pardal pakutav mustikamahl. Nagu ma olen muidu ennegi kirjutanud, siis igal reisil on mõni…..no seekord kedagi eriti häirivat polnud, aga meist mitte kaugel istusid kaks Soome meeskodanikku ja üks neist ei pannud vist oma suud 10,5 tunni kestel enamaks kinni, kui söömiseks ja joomiseks. Ülejäänud aja ta reaalselt muudkui kõvahäälselt rääkis. Teine mees sai vahepeal ainult ahah, mhmh või ah soo öelda :D Et seda juttu ka jätkus!!! Ega muidu väga seganudki, aga sel ajal, kui lennukis tuled maha võeti ja justkui tuduaeg oli, siis küll tekkis kohati soov teda mõne kõva asjaga visata.

Ülemisel lennupildil on kenasti näha, kuidas me Tai poole lendlesime- ikka otsemat teed üle Valgevene, Ukraina ja Venemaa otse Taisse. Siis veel sai…..

Kell 7.25 hommikul maandusime Bangkoki Suvarnabhumi lennujaamas ja seiklus võis alata.

Airport Aerial View Quiz - By Namioka441

Esimese asjana tuli läbida igasugused kontrollid ja esitada hulgaliselt pabereid- lennupilet, Tai pass, vaktsineerimistõend, enne lendu tehtud pcr-test ja tasutud Test&Go hotelli broneering koos transfeeri ja pcr-testidega. Muidugi pass ka. Kõik käis rahulikult, töötajaid tundus seal olema iga inimese kohta, kes riiki sisenes ja mingeid silmnähtavaid segadusi polnud. Isegi sinised toolid olid hanereas ohutute vahedega, et istuda ja oodata oma järjekorda. Kuna aga väljusime lennukist peaaegu viimaste seas ja loivasime edasi rahulikult wc-st läbi astudes, siis ega me midagi ootama pidanudki. Muudkui liikusime laua tagant laua taha ja esitasime oma pabereid. Lõpuks andsime veel elektrooniliselt oma mõlema käpakese sõrmejäljed ja uimase näopildi ning olimegi kontrolltsoonist väljas. Sellist rahvaste paabelit ja tohuvahobu nagu mina Bangkoki lennujaamalt ootasin- seda seal polnud :)

Veidi ootamise järel, kui meie kamba ainus mees üritas selgeks saada, kust me leiame üles reisi ainsama eelbroneeritud hotelli poolt saadetud transfeerbussi, olimegi valmis lennujaamast edasi liikuma. Etteruttavalt mainin kohe ära, et see meie ainus meesisik seltskonnas ehk Veiko, oli terve reisi vältel nagu hea haldjas – hoolitsev ja tähelepanelik. Lausa imetlusväärne, kui mänglevalt tuli ta toime kuue eri vanuses naisega :) Võimalik, et sellise rahu, otsusekindluse ja tasakaalu tingib tema professioon – lendab ta ju aastaid lennukitega- küll aga suuremalt jaolt kokpitis tähtsat tööd tehes. Et siis lendur. Lisaks on ta kirglik reisisell. Kõik see kokku teebki temast ilmselgelt suurepärase reisikaaslase ja reisijuhi. Mitte et meil teised seda ei olnud. Meil oli väga, väga tore reisikamp ja kõigile neile selle eest suur, suur tänu! Aga Veiko, Sa olid tõesti super!!!

Lugu jätkub järgmises postituses ja kes teab minu kommet reisikirju pikalt ja põhjalikult kirjutada, siis loobuge kohe või vaadake ainult pilte. Eelkõige kirjutan ma seda meie pere jaoks ja kes leiavad ehk oma reisi planeerides siit midagi kasulikku – on tore. Kellel tõusevad pika jutu peale ihukarvad püsti-vut, vut kohe blogi kinni.

Pildid on selles postituses kõik hädised telefonipildid, sest kaamera ma võtsin välja mingil põhjusel alles Tais teise päeva hommikul. Küllap tavatust palavusest ja meeltesegadusest :D No tegelikult tuleb telefonipilte ka hiljem ette, sest kui valgusolud fotoaparaati kasutada ei lubanud, tuli pilte teha telefoniga. Käsipagasiga lennates ei saa poolt elu ja fototarvikuid kaasa vedada, aga ainult käsipagas meil oligi.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Aastast 2021 sai juba mõni kuu tagasi 2022

Õues on talv ja märtsi keskpaik.

Sel aastal tuli talv selleks, et jääda. Terve talve ongi olnud täiesti talve moodi talv rohke lumega. Praegu õue vaadates tundub, et see igikelts ei sula jaanidekski ära. Kuid…kevade märgid on õues täiesti olemas. Linnud laulavad, päike käib kõrgelt, õhtuti on kauem valge ja hommikul tuleb ruloo alla tõmmata, et päike liiga vara ei ärataks. Päike ongi märksõna, sest meie rõõmuks särab ta iga päev. Ja vaatamata paksule lumele leidsin ma täna maja tagant kraavi pervelt nii märtsikellukesed kui lumikellukesed.

Ilus on ja rõõmus on ja samas kuskil kuklas tiksub nukrusenoot, et maailmas on nii palju kurjust. Hakkas see koroonajama vaikselt taanduma ja juba tekkis inimkonnal lootus, kui saabus uus ja hullem häda. Sõda Ukrainas. Seda ei vääri ükski inimene. Ei tsiviilelanik, ei sõdur. Üle maailma on laskunud mureloor.

Selles olukorras on parim, mida teha saame- elada oma elu edasi, seda plaane ja olla rõõmsameelne. Rõõmustada kõige üle, mis meil elus on. Aidata neid, kes abi vajavad ja hoida hinges lootus, et kõik peagi laabub ilma suurema katastroofita. Majanduses tekib kindlasti üle maailma palju tagasilööke…aga see on väiksem mure, kui et mõni vaenuliku poole mõtlematu otsus hävitaks inimkonna. Kahtlemata jagub meil murekohti ka sõjepõgenikega, keda praegusel ajal tuleb ja tuleb juurde.

Aga üldises plaanis….

Kuidagi tahaplaanile on see blogimne jäänud ja nii ei tule midagi välja ka tavapäraste aastakokkuvõtete tegemisest. Elu näitab siiski seda, et järeltulev põlv loeb neid postitusi hoolega ja tegelikult see ongi tükike meie ajaloost. Muidu oleks paljud asjad meelest ära läinud. Nagu näiteks see, et kui tütar väike oli, küpsetasin ma arusaamatult palju kooke ja nii kosus ka tütreke nagu pärmi peal. Õnneks sai terve mõistus jaole ennem, kui asi päris käest ära läks ja nüüd küpsetan harva ja pigem põhjusega, toitumine on kaugelt teistsugune, kui 10 aastat tagasi ja kui küpsetan, siis võimalikult tervislikult. Ainus, millega patustan, on piparkoogid. Olen küll proovinud igasuguseid alternatiivseid tervislikumaid piparkoogitaignaid, aga vana hea klassika nisujahu, või ja suhkruga retseptis, jääb ikkagi peale.

Seega, peaks nagu ikkagi pingutama seda blogi edasi pidada, et vähemalt jäämäe tippki meie tegemistest kirja saaks.

Kui vaadata nüüd veidi ajas tagasi, siis ega aastal 2021 midagi viga ei olnud. Elasime enda tavapärast elu ja millegi üle kurta väga polnud põhjust. Kõige suurema lapse aasta tähtsaim tegevus on ilmselgelt olnud ja on siiani maja ehitamine. Suure tõenäosusega peetakse tänavused jaanid juba oma kodus. Noorem poeg vahetas aasta lõpus töökohta ja selle aasta alguses veelkorra. Esimene vahetus ei olnud just see, mida ta soovis ja kuna töö hõlmab inimese elust suure osa, polnud mõtet jääda sinna, kus pakutud tegevus pole päris see, mida hing ihkab. Nüüdne vahetus tundub et rahuldab teda. Tütretips on samuti eluga rahul. Peale tüütu moodsa haiguse oli kõik hästi. Keegi meie perest õnneks seda nuhtlust külge ei haakinud ja mingeid peavaluprobleeme ei esinenud. Peaaegu.

Ilmselt minu haige käsi oligi aasta suurim tervisega seotud probleem. Nii nagu ta eelmisel kevadel lõpetas minuga konstruktiivse koostöö, nii ta sügiseni mind ka terroriseeris. Perearsti külastus oli mõttetu, ehk et ei mingit abi. Füsioterapeut määras küll harjutused, aga õlaliigese seisund oli nii põletikuline, et valu ei lubanud teha muud, kui kätt õrnalt kehaga kaasa lohistada. Magada oli paha, kõike teha oli paha, kätt tõsta ei saanud ei üles ei kõrvale üles. Ühesõnaga üks suur s….t.

Mingist hetkest sügisel hakkas aga asi paranema ja seda ma oskasin seostada ühe organismi puhastamise programmiga, mis sisaldas ka looduslikku valuvaigistit ehk sipelgapuud ja MSM-i, mis sisaldas väävlit, ehk siis midagi head liigestele. Valu hakkas taanduma, aga liikuvus tagasi ei tulnud ikka. Küll natuke paranes, aga vähe.

Etteruttavalt võin aga öelda seda, et pärast käesoleva aasta veebruaris Tais käimist on asi rohkem, kui hea. Sattusin seal väga professionaalse tai massaaži spetsialisti lauale ja….1,2 tundi, ning käsi liikus nii, nagu ta viimase aasta polnud liikunud. Nüüd liigutan teda igatepidi iga päev, et tulemus püsiks.

Mis selle aasta jooksul veel olulist oli? Eelkõige see, et lapsed ja lähedased olid terved. No olgu, noorem poeg suutis vahepeal palli mängides käeluu katki saada, aga praeguseks on see unustatud teema ja uue aasta veebruaris väänas pallimängus jala ära, mis samuti on juba unustatud. Tema kohe oskab :P Kirke sai 15 ja lõpetas kiitusega muusikakooli. Sügisest läks muusikakooli tagasi, et õppida klaverit edasi ja lisaks võttis ka laulueriala tunnid. Poja vanem piiga lõpetas kevadel esimese klassi ja sügisest käib teises klassis. On usin ja aktiivne, armastab lugeda ning Kadi võimlejatega on käinud praeguseks kolmel vabariiklikul võistlusel, kust koju toodud üks esimene ja üks teine koht. Augustis sai 8-aastaseks ja mulle tundub, et polegi kaugel aeg, kui ma jään ka temast lühemaks. Poja noorem tütretirts saab vähem, kui kuu pärast 7-aastaseks, lõpetab kevadel lasteaia ja läheb sügisel tädi Kirke käe kõrval esimesse klassi. Selle üle on nad mõlemad väga rõõmsad ja elevil. Ühe koolitee meie kodukoolis algab, teisel saab läbi.

2021 ei viinud meid kodust eriti kaugele, aga lisaks Eestimaal liikumisele käisime ära Ahvenamaal ja Helsingis.

Jõulud veetsime perega kodus, õigemini kõik lapsed käisid meil ja pidasime ühe toreda jõuluõhtu, mis jääb kindlasti meelde ka sellepoolest, et üks pisipiigadest sõitis kingiks saadud rulaga kuuse alla ja kuusk kukkus kummuli. Kass oli terve õhtu närvis ja püsis diivanil, sest noorem poeg oma kaasaga võtsid endale koera ja see vahva paarikuune karvapall oli samuti jõuluõhtul meil. Oli palju kingitusi, nalja ja naeru ning eelkõige rõõm koos olemisest.

Aastavahetuse veetis iga pererakuke omatahtsi. Meie Kirkega kahekesi kodus. Õigemini päeval käisime rongiga Kärus papa Andrese kitsi söötmas, sest ta ise oli reisil ära. Imeilus talvine päev. Päikesega ja pärast uduga. Õhtul tegime tiiru keskväljakul, vaatasime ilutulestikku ja tagasi koju.

Aasta esimesel päeval sõitsime Tallinna, tehes päeval kõigepealt ilusa traditsioonilise aastavahetuse pildiseeria Kirkest. Tallinnas vaatasime koos minu sõbrannega tuledes linna, külastasime raamatupoodi ja istusime kohvikus.

Aasta lõpus, kui lõik lapsed koos, teeme ikka toreda perepiltide fotosessi. Mõned nopped suurest hulgast piltidest ka siia siis. Pean meeles hoidma, et pildid tuleb minna paberile lasta, muidu nad jälle jäävadki ainult arvutisse.

Talv 2022

Talv on olnud tänavu täitsa olemas. Üle aastate olid meil lumised jõulud ja aastavahetus. Ilusa lumega ja mõõduka pakasega. Peale aastavahetust jäi lumi endiselt maha, aga ilm muutus selliseks sula-külm pingpongiks. Et siis talv oli endiselt olemas, lund palju ja sadas aina juurde. Õnneks pole talv liiga külm olnudki, aga see sagedane sulailm oli tüütu küll – nimelt siis on libe. Või siis lumelöga, mis on märg. Igal juhul võib talvega rahul olla, aga mul pole ka selle vastu midagi, et ta lõpuks ära sulaks. Lapsed on saanud rohkem, kui suusaveerandi, ehk siis suusatavad ka veel praegu- märtsi keskel. Minul õnnestus talve jooksul korra kukkuda saba peale nii, et mõtlesin, nüüd ma surma saingi või vähemalt midagi kukkusin katki. Aga ennäe imet – peale vaevaga püsti saamist, omaette oiates tööle komberdamist ja hiljem kodus puhkamist, ärkasin hommikul üles ja oma rõõmuks tõdesin, et olen ellu jäänud. Sabake küll andis nädalakese endast märku, aga siis unustasin selle häda ära ja enam terve talve libisemisvastaseid raudu saabaste alt ära ei võtnud. No ma ju ainult sellel päeval otsustasin rauad ära võtta, sest tundus olema ok niisama kõndida, aga…siis see libe koht mind varitseski.

Lapsed on saanud sügisest alates koolis käia. Distantsõppeni pole asi läinud, kuigi see moodne haigus lainetas niipidi ja naapidi ning aeg ajalt ikka sakkis sajaga. Sellest, kuidas pahalane meie ümber hiilis selle aasta veebruari esimesel poolel, tuleb natuke juttu ühes teises postituses. Kuna aga distantsõpet ei olnud, siis olid meil väiksemad lapsedki pahatihti nohus või köhas, korra kõhuviiruses ja palavikus kuni lõpuks veebruari alguses said nemadki koolist selle paha viiruse kätte. Praeguseks on mulle tundub enamus kooliperest selle läbi põdenud ja rahu majas.

Ptui, ptui, ptui, aga meie ülejäänud pere kohta ma parem midagi ei ütle.

15-märtsist, kaotas valitsus kõik piirangud ja passid, jäid vaid maskid. Olgu see kroonikaks siin kirjas.

Aasta algus on olnud ühtpidi tegus, teistpidi rõõmu ja puhkust pakkuv. Praegusest tagasi tööl, aga….olime kaks nädalat Kirkega puhkusel- seekord üsna kaugel Tai kuningriigis. Sellest ägedast reisist tuleb kindlasti mitmeid postitusi.

Läheme siis kevadele vastu. Lootusrikastena.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Tagasi Ahvenamaal

Mulle meeldib väga spontaansus.
Nii ütlesin selle aasta alguses ka tütrele, et segastel aegadel ma ühtegi reisi ette ei planeeri, aga nii võib juhtuda küll, et täna ostan reisi ja paari päeva pärast oleme teel.
Täpselt nii juhtuski.
Nädalavahetusel polnud mul mingit plaani lähiajal kusagile minna, seda enam, et käisin tööl ja teise jupi puhkuseni oli veel kaks nädalat aega. Ka vaba päeva polnud võimalik saada, sest puhkuste aeg ja inimesi tööl vähe. Siis aga tuli esmaspäev, olin tööl, vaatasin korraks FB-sse ja parasjagu tuli ette Tallinki reklaam, kus kuulutati, et Silja Serenade teeb juulis üle päeva reise Ahvenamaale. Kuna Kirke juhtus sel hetkel parasjagu mul töö juures olema, küsisin nii naljaviluks, et mis arvad sellest? Tema oli muidugi kohe valmis minema. Tema on üldse valmis alati igale poole minema, nagu ma isegi. Ok, mõte meile meeldis. Järgmise sammuna hakkasime vaatama väljasõitude kuupäevi, sest see oli fakt, et vaba päeva ma töölt ei saa ja selleks ajaks, kui algab puhkus, on ka Ahvenamaa kruiisid läbi. Üks kuupäev sobis meile hästi. Reedese õhtu väljumine ja pühapäeval Tallinnas tagasi. Ideaalne. Kuna laev väljus kell 20, jõuaks reisile kenasti peale tööpäeva ja enne uut töönädalat oleks tagasi kodus.
Järgmine teema oli see, et aga…võtaks oma kaks väiksemat pudinat ehk pojatütred reisile kaasa. Nemad on laevaga vaid ühe korra sõitnud ja seegi 3 aastat tagasi lühike sõit Helsingisse lõbustusparki. Kuna laste emal oli parasjagu puhkus, ning lapsed üle pika aja seal, pidasin õhtul emaga läbirääkimisi. Ei või ju iial teada, kui on inimestel mingid plaanid, mida muuta ei saa. Plaanid olidki, aga õnneks mitte üliolulised ja igati muudetavad. Nõusolek olemas, broneerisin teisipäeva õhtul piletid ja kahe päeva pärast ehk reedel, läksime rõõmsalt reisile. Mina ja kolm piigat. Mõnus tüdrukute reis. Lapsed üritasid küll kangesti isa ka kaasa moosida, sest isa on A ja O, aga kuna isal olid tööpäevad ning kajut neljane, tuli issi sel korral siiski Eestisse jätta. Selle asemel võeti kaasa kaisuloomad ning olimegi kõik reisiks valmis.
Ahvenamaal oleme meie K-ga tegelikult käinud ja Ahvenamaast saigi alguse meie rännukirg, sest see oli meie esimene kahekesi reis, mida jaksasime Eestist kaugemale finantseerida. Tol korral olime saarestikus 4 päeva koos bussitäie kolleegidega ja giidiga. Tore reis oli ja lugeda sellest saab alates sellest postitusest SIIN. Kokku 6 postitust.

Kahe päeva jooksul tegin väikesed ettevalmistused. Vaatasin, et pesud oleksid pestud, sest lemmikriided on ju alailma kasutuses ning seejärel pesus. K sättis valmis tüdrukute garderoobid ning mina vaatasin, et oleks kaasa võtta külakosti. Justnimelt, külakosti, sest meil elavad Mariehamnis sõbrad ja kui juba sinna sõit, siis saame ka kokku.

Reede hommikul väntasin rattaga tööle ja tundsin rõõmu, et õhtul pääsen selle talumatu kuumuse käest laeva ja Ahvenamaal on ilm pisut merelisem ja mõnusam.
Peale tööd kiiresti koju, käbedalt dušši alla, asjad kokku ja kohe saabusid ka lapsed.
Algas meie rännak. Sammusime neljakesi rõõmsalt rongijaama, et sõita rongiga Tallinna.
Sadamas olime õigel ajal ehk siis täpselt 10 minutit enne seda, kui rahvast hakati laeva pardale laskma. Vaatasin terminalis ringi ja rõõmustasin, et rahvast on vähe, seega laevas pole liigset rahvamassi. Oleks ma vaid teadnud…

Jõudes läbi Tallinna  sadama üüratu pika terminalikoridori laeva, läksime kohe liftiga 9-dale korrusele, kus asus meie kajut. Kajut paiknes suurepärases kohas. Sealt sai mugavalt igale poole ja polnud pikkades koridorides keerutamist. Panime asjad ära ja siis said lapsed kätte oma üllatuspakid. Ostsin need reisi broneerides ja ainult väiksematele lastele. Teismelistele oli seal samuti üks pakett, aga Kirke arvas, et ta seda ei soovi. Üks üllatuskott maksis 15€ ja mida see siis sisaldas? Täismõõdus Silja logoga tumesinine seljakott. Kotis oli metallist joogipudel, värvipliiatsid, Muumide mäng, tegelusvihik ja käepael, millel 10€ laevaraha ning aktiveerimisel poes töötas see pael ka lapse tuvastajana. Ma ütleks, et kui see 10€ maha võtta, siis ülejäänud 5€ eest oli ikka väga palju kraami. Õnneks täiesti kvaliteetset ja asjakohast.
Lisaks üllatuskottidele tellisime kajutisse puuviljavaagna, mis läks kohe käiku.

Põnevust oli palju. Väiksemad preilid polnud kunagi laevas ööbimisega sõitnud ja nüüd ootas ees lausa kaks ööbimist. Igaüks valis endale sobiva magamiskoha ja siis läksime laeva uudistama. Silja Serenadega polnud ei mina, ei Kirke varem sõitnud. Minu kogemus on Siljadest Symphoniga ja Kirkel-l Euroopaga.

Serendael on keset laeva läbi mitme korruse promenaad, kus asuvad kauplused ja söögikohad. Laeva ahtris ja vööris liiguvad promenaadilt nähtavad klaasliftid. Täitsa ilus ja teistmoodi, aga tõdesin, et Tallinki uued suured laevad meeldivad mulle rohkem. Esimesel laevaõhtul liikusime peaasjalikult kõikjal ringi. Vaatasime, kus mis on, vahepeal sõime õhtust, lapsed möllasid mängutoas ja lõpuks maandusime showbaari, et vaadata etendust. Vahepeal aga veetsime pikalt aega tekil, sest õhtu oli fantastiliselt soe ja tuulevaikne ning päikeseloojang hunnitu. Istusime seal ja vaatasime, kuidas päike tuttu läheb. Ma ei mäleta, millal ma olin viimati olnud laeval õhtul õues ilma kampsunita ja tuulevaikuses. See oli tõesti väga mõnus. Seda enam, et suurem osa rahvast eelistas poodelda ja baarides juua ning tekil oli rahvast vähe.

Tantsuks oli esinemas Soomlaste bänd, kes oli laval sama tuim, kui Eesti bändid. Seda olen ma ennegi vaadanud, et eestlastest koosnevad tavalised tantsubändid esinevad laeval sellise olemisega, nagu keegi sunniks neid seal olema, mitte et nad vabal tahtel raha teenivad. Kui laeval on olnud näiteks Bulgaaria või Rumeenia punt, siis sealt tuleb sellist powerit, et hoia ja keela. Muusikud naudivad oma tööd….ja eks temperament ole ka teine.
Aga ega me neid ei läinud sinna vaatama. Show-etendust tegid samuti eestlased ja seda truppi olen ma ennegi laevadel rõõmuga vaadanud. Eesti tantsijad ja eesti lauljad. Ägedad programmid ja rõõmuga tehtud esinemised. Oleks bändid sama entusiastlikud…Muidugi kui laeval esinevad tuntud tegijad Eestist, nagu Taukar või Veski, siis nemad kindlasti panustavad oma esinemisse energiat, selles ma ei kahtle.
Programm lõppes suhteliselt hilja ning sealt suundusime otse kajutisse ja magama. Lapsed jäid magama vist ennem, kui pead patja puudutasid, K veidi aja pärast ja mina…mina ei saanud millegipärast normaalselt magada. Laeval oli mingi veider vibra sees ja koos sellega vibreeris ka meie kajuti uks. Brr, see häiris tõsiselt.

Mis nüüd puudutab laeval olevat rahvast, siis…jah, sadamas arvasin ekslikult, et laev on pooltühi. Sees aga avastasin, et laevas on hullult palju soomlasi. Mõtlesin, et kust nad küll sinna said? Hiljem, kohates üht haruldast eestlasest teenindajat tuli välja, et laev väljus tegelikult Helsingist, pardal kõvasti üle 1000 soomlase, siis võttis Tallinnast peale 90 reisijat ja seejärel alles algas sõit Ahvenamaale. Sealt need sommid siis laeva tekkisidki. Teadagi on nad kodumaal viksid ja viisakad, seaduskuulekad ja valvsad, aga laevas…on meri põlvini ning lärm taevani. Üks hetk meie preili seitsmene pani isegi kõrvad kinni ja vaatas ehmunud nägu peas punti Soome kodanikke, kes olid väga lärmakad. Mõne sellise viisid isegi turvamehed show-baarist kiirelt kartsa, kui arvati ennast piisavalt andekaks, et lavale esinejate sekka trügida.

Igatahes öö sai mööda, saabus hommik, ajasin lapsed üles ja marssisime kella 9-ks hommikusöögilauda. Võtsin viimase aja, sest minna võis ka 7-st ja 8-st, lootes, et enamus on söönud. Oh ei, rahvast oli nagu muda. Leidsime endale aga väga mõnusa aknaaluse laua laeva ahtris. Kohe väga mõnus koht oli. Ka rahvast meie ümber oli seal vähem. Käisime Kirkega-ga kordamööda lastega taldrikutele süüa võtmas ja asusime hommikust sööma. Pean tõdema, et Tallinki laevade hommikusöögi buffeed on tervislikuma ja mitmekesisema valikuga, kui Silja laeval. Söönuks me muidugi saime, nälga ei jäänud, aga võimalusel oleks valinud muud. Niipalju sellest minu mõistes ebatervislikust toidust kasu on, et see seisab kaua kõhus.

Kella 10-ks oli laev sadamas ja võisime välja minna. Olin valmis lauskontrolliks, aga tegelikult läks asi lihtsalt.
Kõmpisime lastega mööda Mariehamni lühikest terminali ja kui Kirke poleks märganud, oleks mina rahumeeli kõndinud koos soomlastega terminalist välja ja me poleks üldse kedagi huvitanud. Tema aga märkas, et eestlased peaks minema erinevalt põhjanaabritest paremale. No ja kuna me seal juba sekeldasime, siis onuke oli rõõmsalt nõus ka minu ID-kaarti vaatama. Kõik sobis, lapsed teda ei huvitanud ning järgenvaid Eestist tulnud inimesi kontrolliti pisteliselt.

Igatahes…jõudsime sadamhoonesse ja seal ootas meid juba üks meie Ahvenamaa sõpradest, Raul. Siiri oli kolmeni tööl ja nii tuli meile Raul sadamasse vastu. Istusime autosse, käisime paarist kohast läbi ja siis sõitsime Siiri juurde. Meile pakuti kohvi ja saiakesi, lapsed said mõnusasti maja taga õuel joosta ja pererahva väikest beebit imetleda ja kõik minu autohuvilised piigad nautisid ägedate autode uurimist. Nimelt pereisa harrastab seal vanade ameerika autode ja muude vana-autode tuunimist ja seal hoovis leiab nii Porshesid kui Jaaguare ja mida kõike veel. Mina mingi eriline autofänn ei ole(pigem heldin laevu ja purjekaid vaadates), aga sellised ägedad autod, mida tavaliselt tänavapildis iga päev ei kohta…need meeldivad mullegi.

Peale väikest külaskäiku suundusime jälle autosse ja Raul sõidutas meid mööda Mariehamni lähiseid toredaid kohti.

Esimese asjana käisime linna kõrgeima mäe otsas ronimas. Seal käisime me ka oma esimesel Ahvenamaa külaskäigul ja sinna läksime jälle.

Lastele oli see elamus. Palju ronimist, ilusad vaated ja päikeseline ilm. Kui me eelmine kord siin käisime, olid ikka joped seljas ja ilm üpris tuuline. Aga tookord oli august ja mitte liiga soe august. Vaatasime tol korral Pommernit siit ülevalt, aga laevale ei saanud, sest laev oli remondis.

Edasi läksime jälle autoga sõitma, ikka linna ümbrusesse, sest kaugele polnud aega ära minna. Kruiisi miinus selles seisnebki, et aega napib. Ikka tahaks rohkemat jõuda, kui ajanatuke võimaldab.

Lõpuks jõudsime randa, kus oli ka üks minimini loomaaed. Lastele kõvasti lõbu, sest paabulind lehvitas oma uhke sabaga ja puurides oli igasuguseid väikeloomi. Rauli saatsime lõpuks oma asju ajama ja plaan oli lastega randa ujuma minna, aga siis avastasid preilnad, et nad ei tahagi ujuda.

Leidsime sealt pargist isegi kottides hüppavaid naisi. Suvi, inimesed olid rõõmsad ja heatujulised.

Neiukesed oma uute seljakottide ja joogipudelitega Mariehamnis seiklemas.

Läksime siis hoopis kesklinna tagasi ja ronisime väikese ratastega rongi peale, mis sõidutas turiste mööda linna. Meie eesmärk oli sõita teisele poole linna. Sinna, kus on vägev Pommern-i purjelaev ja meremuuseum.

Kui ma alguses olin lastega suurde muuseumisse minnes veidi kõhklev, et kuivõrd väikesed viitsivad seal eksponaate uurida, siis õige pea selgus, et sinna muuseumisse minek oli üks väga õige mõte. Minu ja Kirke eelmisel Ahvenamaa reisil meil Pommerni peal ja muuseumis ei õnnestunud ära käia, sest Pommern oli sel ajal remondis ja muuseumi asemel valisime sõpradega kohtumise, kuni samal ajal ülejäänud grupp käis valikuliselt kas koduloomuuseumis või meremuuseumis. Seega ka meile oli see muuseumikülastus esmakordne.


Lastele seal meeldis, kohe väga meeldis ja kui lõpuks kellaaeg ei oleks meid takka kiirustanud, oleks me seal veelgi aega veetnud. Vaatamata ei jäänud õnneks midagi. Jõudsime eksponaate uurida, jutte kuulata ja ka interaktiivseid laevasõite “roolis” olles katsetada.

Pommern ise oli veel omaette vaatamisväärsus. Ikkagi suur ja vägev mitmemastiline vana purjelaev. Laeva trümmis ehk siis kõige all oli  valgus- ja heliinstallatsioonidega ruum, kus võis tunnetada seda, mida mehed omal ajal tormisel merel kogesid. Üsna kõhe värk, aga huvitav.

Kui olime oma tuuri lõpetanud, jõudsid meile vastu  Siiri oma pisipoja ja suure tütrega. Nendega võtsime ette jalutuskäigu mööda linna, väikesed jäätised ja lõpuks maabusime mänguväljakul, kus meie piigad said ennast välja rahmeldada nii palju, kui veel jaksu oli ja suuremad inimesed juttu ajada.

Samal päeval oli Mariehamnis  vanaautode paraad ja sellest oli küll kahju, et täpselt samal ajal kui paraad algas, väljus meie laev. Küll aga nägi linnas igal pool ägedaid autosid.

Lõpuks oli paraku aeg minna tagasi laeva peale. Vaatasime, et aega on veel täitsa piisavalt enne laevale minemist ja astusime sisse poodi, et osta koju kaasa lagritsakomme ja midagi laevas nosimiseks. Poest viis tee meid otse laevaterminali, sest hiljemalt kell 17.30 pidime olema laevas. Kahju oli, sest ringi seigelda oleks tahtnud veel ja ka sõpradega koos olla oleks tahtnud veel. Tuleb ikka lõpuks minna mõnikord sinna pisut kauemaks. Nii me siis sadamas enne registreerimist lobisesime ja tegime enne laeva minemist pilte. Lõpuks lasime piiksust pardakaardid läbi ja hakkasime jalutama laeva. Ise veel mõtlen, et heh, me jõudsime nii vara, et rahvast pole kohe mitteühtegi veel terminalis :P …kuni Kirke teatas, et emme, kuule, laev läheb 15 min pärast välja :D Noh, siis võtsime pisut kiirema sammu ja kuna koridor laeva oli lühike, olime kell 17.50 laevas. Keegi igatahes meile midagi ei öelnud, et me viimasel hetkel kohale loivasime. 10 minuti pärast sõitis laev välja….

Laevas naersime lastega, et uhhh, oli ikka ootamatu napikas, aga pabistada ei jõudnudki, sest tundus, et aega veel küllalt :D Ka nii saab, eksole.

Laevas käis sel ajal juba hullumeelne ostlemine. Tõenäoliselt soomlased polnud vist ammu poodi saanud. Restoranide uste taga olid ootejärjekorrad ja rahvast oli kõikjal murdu. Selleks ajaks olime sisuliselt loobunud liftiga sõitmisest, sest need olid kogu aeg täis, liiga täis. Kajut oli meil õnneks nii hea koha peal, et jalgsi suts sinna ja jälle mujale oli lihtne liikuda.

Viisime oma asjad kajutisse ja läksime tekile, et nautida sadamast väljumist. Seda on alati ilus…kuigi pisut nukker vaadata. Nukker ikka sellepärast, et alati tahaks pisut kauem viibida seal, kuhu harva saab. Ilm oli ilus, aga tunda oli, et tõusis tuul.


Vaatasime ära selle hetke, kui sõitsime mööda mulle ja Kirkele-le tuttavast Kobba Klintar-ist, kus me eelmise reisi ajal kiirkaatritega käisime. Tuul tahtis kõrvad peast viia ja lastel kleidid üle pea. Tüdrukutel oli nalja nabani. Tuttav koht üle vaadatud, läksime sööma. Päeva jooksul oli siiski kõht tühjaks läinud.


Söögi ajal, ehk siis tund peale sadamast väljumist, avastasime, et…laev seisab. No ja nii ta seal seisiski pea1 1,5 tundi. Ilmselgelt selleks, et laeval olevad hullunud inimesed rohkem ostleksid ja jooksid, sest …seda nad tõesti tegid.

Meil oli aga lõbus. Lastega käisime korra lasteasjade poodides, sest pisipiigad tahtsid kulutada ära kumbki oma 10€ laevaraha, mis neil koos kingitusega randmepaelal oli. Pika otsimise ja kaalumise peale nad oma ostud lõpuks ka ära tegid. Kirke käis ühe tipsiga ja mina teisega ja nii me seal kõik koos arvutasime, mida selle raha eest saab. Sai küll.

Ülejäänud õhtu kulus mängutoale ja promenaadil jalutamisele, päikeseloojang oli sel õhtul tuuline ja udune, aga ikkagi ilus ja sedagi käisime vaatamas. Viimasena maandusime showbaari, hõivasime endale kohad ja ootasime õhtust tantsuetendust. Tüdrukud hakkasid juba vaikselt tiksuma, aga magama polnud samuti nõus minema, sest show-d on vaja vaadata. Ostsin siis neile baarist värvilised mahlakokteilid, mis aitaks üleval olla ja endale võtsin rumala peaga väikese tassi kohvi. No tiksusin peale pikka päeva ju minagi. Kohvi oli seal muidugi pehmeltöeldes, vilets. Väike törts leiget lurri. Ei pakutud ühtegi muud varianti kohvi. Etendus oli vägev ja lõpuks veidi peale keskööd loivasime oma kajutisse magama. Küll oli hea, et kajut asus korrus kõrgemal ja kohe ümber nurga. Väikesed tipsud käisid pesemas ja magasid vist juba lahtiriietumise ajal. Mina K-ga ajasin veel üheni juttu, siis vajus tema ka ära. Aga mina…..aitäh, tassike kohvilurri…lugesin lambaid veel mitu tundi :P Seda siis tähendab see haruharva kohvi joomine ja pealegi liiga öösel.

Koju sõites tänu taevale see laev ei värisenud. Nii tuli hommik üpris kiiresti. Unised lapsed tuli üles ajada, sest laev oli kell 8 hommikul sadamas ja 8.30 tahtis edasi Soome sõita, et kõik need 1000 ja kõvasti peale soomlast koju loksutada.
Nii saigi meie vahva reis läbi. Ahvenamaal käidud. Läksime rongi peale ja sõitsime koju puhkama.

Mis ma veel kokkuvõtteks ütleks lastega reisimisest?

Kirke on see laps, kes on harjunud imikust peale minuga igal pool kaasas käima. Ta on vastupidav, rõõmsameelne, uudishimulik, rõõmus kõike avastama ja temaga pole kunagi olnud mingi probleem reisida. Ideaalselt kohanev laps.

Pojatütred olid nüüd esimest korda reisil nii, et kumbagi vanemat kõrval ei olnud…ja see on suur vahe. Kui esimese koroona-aasta jaanuaris käisime Egiptuses nii, et laste issi oli seltskonnas, siis seda näugumist ikka jagus. Nemad pole muidugi harjunud ka üleliia seiklema kodust kaugemale ega pole nad ka väga jalakäijad lapsed. Jah, Eesti piires on nad veidi liikunud, aga need kõik siiski lühiajalised käimised. Peale Egiptust nad muidugi üelvoolavalt lubasid, et enam kunagi ei jaura, saaks aga  veel reisima minna ja selle lubaduse pealt ma nad Ahvenasse kaasa võtsingi….ning ei pidanud kahetsema. Lapsed olid väga asjalikud ja polnud mingit hädaldamist. Kas nad olid siis kasvanud, saanud aru, et muidu nad reisima ei saa või on ikka nii suur asi, et ema ega isa kõrval pole…seda ma ei tea. Igatahes võtan nad võimalusel ka edaspidi rõõmuga kaasa.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment