Olime sel aastal koos 24. detsembril ja kitsama ringiga, kui tavaliselt ehk siis vaid pojad oma kaasade ja lastega ning meie Kirkega. Ok, koerad ka. Osadele lihtsalt ei sobinud kuupäev ja saame kokku muul ajal.
Kella 14-ks olid kõik meil ja alustuseks läksime hoopis koos õue terviserajale jalutama ja pilte tegema. Koerad said oma isu täis möllatud ja meie kõik põsed punaseks.
Tuppa jõudes katsime kiirelt külmlaua, et kustutada esmane nälga ja samal ajal läks praad ahju ning varsti sinna järgi ka juurikad verivorstidega. Prae valmimiseni jagasime jõulukingitused laiali, sest lastel on teadupärast lühike kannatus. Kaua sa ikka jaksad neid kuuse all vaadata. Kuni kingitused lahti nokitud, uudistatud, rõõmustatud ja tänatud, sai praad valmis ning kella kuue paiku, nagu vanal heal ajal, istus pere jõululauda sööma.
Kingikottidesse panustasin ma haigusele vaatamata päris mehiselt. Tellimuse peale õmblesin sõbrannale 4 patja, mis läksid omakorda tema lapselastele jõulukingiks.
Oma poja kolm põngerjat said samuti jõulukingiks padjad, jõulupadjad. Kingikotid olid nii suured, et pärast mahtus laps ise koti sisse.
Ma ei tea, mis selle kella kuuega jõululaupäeval on, aga oma lapsepõlvest on meeles, et kella kuueks pidi olema kuusk ehitud, toad korras ja laud kaetud. Nii käis meil kodus asi ka sügaval nõukaajal.
Tore õhtu oli. Sõime, lobisesime, mängisime mänge ja hilisõhtul läksid kõik laiali. Üks poja oma perega paar tänavavahet edasi oma koju ja teine poja oma naisega sõitsid edasi Pärnu, kus järgmisel päeval ootas neid uus perekondlik jõulupidu.
25-s detsember kulges rahulikus tempos. Vanem poeg tõi lõunaks meile oma koera ja ise sõitis kaasaga linna sõprade poole. Meie siis olime koerakantseldajad. Tegime pika tiiru koos kutsaga surnuaeda ja poodi ning vaatasime telekast “Eia jõulud Tondikakul” filmi. Mina leidsin pärast veel mõne kauni kontserdi, mida vaadata ja lõpuks kuulasin “Plekktrummi” saates vestlust meie nunnu pianisti Sten Heinojaga. Ütlemata armas vestlus oli, aga Sten ongi armas inimene ja suurepärane muusik.
26-ndal käisid lapsed koos maal vanade juures, mina jäin koju, sest mingi nohulaadne toode hakkas mind jälle õhtust kiusama ja igaks petteks seda vanade juurde ei viinud, sest eks see vanainimeste tervis ja immuunsus on nagu on.
Mina panin vahepeal koogi ahju, sest hiljem oli plaanis minna Kirkega poja juurde sauna. Juhtus aga see, mida on mul detsembris lausa 3 korda elu jooksul juhtunud – praeahi lõpetas minuga kööstöö. Loomulikult sel ajal, kui kook oli ahjus. Tänu taevale sai kook peaaegu valmis ja külla minnes pidime vaid 10-ks minutiks koogi järelküpsema panema. Fakt aga jäi faktiks, praeahi enam tööle ei läinud.
Õhtu oli sellegipoolest mõnus. Lapsed olid toonud söömiseks aasia toitu, kook sai valmis, saunas oli ülimõnus.
Järgmisel päeval tuli paraku minul tööle minna ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et alates jõuludest peaks olema kõikidel inimestel, kel vähegi töö iseloom võimaldab, puhkus kuni uue aastani. Et sellel pimedal ajal tekiks rohkem võimalust tõepoolest puhata ja lähedaste seltsis aega veeta.
Kõik orhideed on õide läinud
Samal päeval viis poja ka praeahju remonti ja mina leidsin remondimehe, kes tuli vaatama meie pikalt hingetuna seisvat pesukuivatit. Et selline huvitav teema aasta lõpus, aga…ma võtan seda kui tavalist elu osa ja see on ammu selge, et tänapäeva tehnika peab vastu ehk aasta peale garantii lõppu, ei enam. Kuigi…esimesed kaks praeahju surid õnneks oma loomulikku vanadussurma.
Praeahi jäi paraku aastavahetuseks remonti, sest saba oli andnud mingi ülekuumenemiskontrolli jubin ja uus tuli linnast tellida, mis üsna loogiliselt ei jõudnud enam aasta lõpus remonditöökotta. Noh, või vähemalt nii mulle öeldi. Ehk siis uuel aastal saab üsna pea oma praeahju töötavana tagasi. (3.01.24 oli praeahi kodus tagasi) Päris ebamugav on teha süüa ainult pliiti kasutades. Hommikuti on ahjuroogade valmistamine kõvasti aega säästvam tegevus, kui pliidi peal möllamine. Kuivatiga on nii, et ilmselt on viga elektroonikas ja vaatamas käinud remondimehe pädevusse see ei kuulu, aga seda oskas ta öelda küll, et kindlasti saab masina õige spetsialist korda ja ära visata pole teda veel mõtet. (Praeahjuparandaja tuli kuivatit 8.01.24 vaatama ja arvas, et elektroonika vahetamine+remont läheks tarbetult kalliks maksma, teadmata, kas masinast ikka elulooma saabki)
30. detsembril helistas Kirkele klassivend ja otsustas tüdruku aastavahetuseks linna kaaperdada, mis tähendas seda, et sõitsime kahekesi pealinna aasta lõppu tähistama. Linnas on restorane rohkem kui küll, aga kui minema hakkad, on pea tühi. Võtsime ühendust linnas elava pojaga ja saime hulga soovitusi. Tema ikka tööalaselt käib perioodiliselt väliskülalisitega õhtustamas ja orienteerub Tallinna söögimaastikul paremini. Valisime välja kesklinnas asuva restorani nimega Päris ja lootsime, et pääseme sisse. Aasta lõpus käiakse päris palju sõpruskondadega väljas söömas ja ega see polegi iseenesest mõistetav, et kohti on. Õnn oli siiski meie poolel ja üks kahene lauake prantsuspärases restoranis oli meid täitsa ootamas. Mis ma ütlen? Mõnus koht, võib teinegi kord minna. Toit väga maitsev, teenindus suurepärane ja atmosfäär pariisilik. Hinnaklass üsna selline, nagu nooblimates paikades ikka. Ei midagi üleliia kallist ega ka mitte liiga odav.
Mõnus ja hubane õhtupoolik oli meil kahekesi, seda enam, et selliseid olukordi tuleb viimasel ajal ette päris harva. Valdava enamuse ajast kululutame me paraku õppimisele, tööle ja toimetamisele. Seega igati väljateenitud õhtusöök.
Ja oligi käes aasta viimane päev. Magasime kaua, käisime jalutamas ja poes, tegin meile õhtusöögiks pannijuurikaid ja kotlette mulgikapsaga, sest ahjupraadi ilma ahjuta ei tee. See oli meie esimene aastavahetus, mida veetsime eraldi. Eks seda oli ka oodata, sest vanus lapsel sealmaal, et omad käimised. Noh, läks tegelikult pika hambaga, sest ta armastab magada kodus :D, aga otsustas siiski minna. Mina sammusin kella 18.30 ajal poja juurde, kus oli juba seltskond koos ja möllu jagus kõvasti. Kaks koera ja 8 last…see pole niisama. Pisut enne keskööd läksime õue ja võtsime kenasti uue aasta vastu. Aga küll see aasta lõpp lähenes ikka visalt, kõik käisid ja ohkisid, et kaua veel :D
Mina jõudsin koju tagasi kell 02.10, Kirke hommikul pisut enne 12. Magada öösel ei saanud ja lubas järgmisel aastavahetusel kodus olla, sest tema tahab magada :D
Tulgu ta mõnus. See 2024. Hommik tuli särava päikese ja selge taevaga. Olgem kõik hoitud ja olgu meil südamerahu!
Aasta teisest poolest on loomulikult detsember minu lemmik-kuu. Jah, olen ise detsembrilaps ja see ongi minu kuu ja pealegi, ma olen absoluutselt jõuluusku inimene ehk siis see, keda ei sega varakult kõlavad jõululaulud ja tubade-akende tulesärasse kaunistamine. Kodus meil siin täiesti tavaline, et mingil ajal sügisel hakkame lapsega mõlemad ümisema jõululaule. Mis siis veel paremat tahta, kui et tänavu on ka õues talvine. Minu mäletamistmööda on detsember enamasti vihmane ja lögane, aga teist aastat järjest oh ime- paks lumi maas.
Eks see lumi teeb pisut pätti ka. Elektriliinid ägavad raskuse all ja eile oli meie linnakeses kummaline lugu, kui õhtul 7-8 vahel kostsid paugud, taevas sähvisid sinivalged elektrisähvatused ja osades majapidamistes läks elekter kaduma. Mul poja juures ka. Päris hirmus värk ma ütleks. Elekter pole naljaasi.
Kirke oli 1-2. detsembril klassiga Tartus. Käisid seal Tartu Ülikoolis, Tartu Tähetornis,Okupatsioonimuuseumis, näitustel, Vanemuises Tšehhovi “Kirsiaed”-a vaatamas ja mida kõike veel. Lapsed olid väga rahul ja said mõnusasti tavaõppimisest puhat, aga sealjuures silmaringi avardada.
Detsembrit alustasin kohe esimesel päeval õmblustööga. Õmblesin ühele väikesele neljasele piigale nimelise jõulusoki. Neid jõulusokke on aastate jooksul juba päris palju õmmeldud, aga ikka on veel keegi, kellel puudu.
Kui novembris sain koostatud ja tellitud esimese trükitud fotoraamatu meie kunagisest Egiptuse reisist, siis detsembri alguses hakkasin kujundama kahte raamatut veel – mõlemad eri aastatel toimunud Corfu reisidest. Natuke peab veel nendega nikerdama, sest ette on antud kindel arv lehti ja praegu tuleb ühel albumil kas 4 lk vähemaks võtta või 4 lk juurde panna. Mõtlen…ja siis saadan trükki. Oh, mul nende fotoraamatutega kohe mitmeid ideid. Näitseks tahaks proovida koostada mõnusat kokaraamatut ja mida kõike veel.
Kuu alguses, kolmandal, tegin tütrega ühe fotosessi, ehk et tema tegi endale meigi, poseeris, mina pildistasin. Oleks olnud patt jätta kasutamata sellist kaunist lumist aega.
Alustasin padjatöökojaga, sest sain tellimuse neljale padjale, mis läksid jõulukinkideks ühelt vanaemalt lapselastele.
6. detsembril ehitasin tööl fuajeesse raamatukuuse ja tegin selle alla mõned “kingipakid” ning seintele kaunistusi. See oli selline väga pikk päev külmas ruumis, kus oli pidevalt tuuletõmbus, sest inimesed liikusid kogu aeg ustest. Kuuske oli ehitada kõvasti keerulisem, kui ma naiivselt endale ette kujutasin, aga valmis ta sai. Uskumatu, kui palju läks sinna raamatuid!!! Ehitamise päeval olin hädas sellega, et inimesed kujutasid mingil põhjusel ette võimalust sellest püramiidist tasuta raamatuid võtta. Ei noh, eks ma selleks seda ehitasingi, et iga soovija saaks pärast endale vajaliku raamatu välja tõmmata ja vaatame, kelle käes siis kuusk kokku kukub. Järgmisel päeval panin kuusele tulukesed peale ja siis ei pidanud enam teda valvama. Kiita on kuuseke saanud aga ütlemata palju. Tasus seega vaeva näha.
Järgmisel päeval, ehk neljapäeval, ei tulnud tööle üks mu hea kolleeg. Oli haigeks jäänud. Reedel oli minul sünnipäev. Ärkasin üles, enesetunne….oli kummaline. Läksin siiski tööle, sest kolleegid olid katnud hommikuks sünnipäevalaua. Lõunast viidi mind koos kinkide ja kodinatega koju ja siis….oli mul täitsa paha olla. Viskasin pikali, mõne aja pärast avastasin palaviku ja reede õhtust pühapäeva õhtuni ma sisuliselt vaid magasin ja kui jaksasin, lugesin. Pea valutas, palavik kimbutas, süüa ei tahtnud ja üldse midagi ei tahtnud. Kas saaks veel kehvemat aega haigestumiseks olla???
Minul oli see tõepoolest kõige kehvem aeg üldse, sest esmaspäevast algasid mul tööl nädala kestvad jõuluhommikud, kuhu oli registreerunud 15 kooliklassi ja lasteaiarühma ja pühapäeval ei pääsenud ma linna Jaani kiriku kontserdile, kus tütretirts LEELO-dega laulis. Õnneks läks kontserti kuulama minu üks linnasõbranna ja ta oli nii armas, et saatis mulle kontserdilt videosid. Nii sain minagi haigevoodis sellest kaunist üritusest osa. Laupäevase sünnipäevalõuna perega lükkasime aga edasi jõuluaega, sest minust polnud söökidega mässajat ja eelistasin päev otsa magada.
Pühapäeva õhtuks oli mul küll palavik läinud ja asendunud alatemperatuuriga, aga kehv lugu oli häälega. Mul polnud ei köha, nohu ega valutanud kurk, aga hääl oli suhtkoht vaevaline. Kuidas sedasi lastele tundide viisi ette lugeda, vestelda, laulda? Helistasin oma noorele kolleegile, kes oleks pidanud minuga esimest korda jõuluhommikuid kaasa tegema. Et kuigi tal esmaspäeval vaba päev, äkki tuleks ta tööle, et aitaks mul lugedagi?
Aga…pahalane töötas täistuuridel ja ka see lootus kustus, sest kolleeg oli samuti haigeks jäänud. Pahasti oli selle asjaga, sest keegi ei osanud neid üritusi ka ilma minuta läbi viia. Nii vedasingi ennast pooleldi hääletuna ja 36,1 temperatuuriga esmaspäeval tööle. Komplekteerimise osakonnast sain ühe kolleegi endale appi lugema ja kuidagi tuli hakkama saada. Esmaspäevast kolmapäevani olin pealelõunaks läbi nagu läti raha ja kolleegid saatsid mu koju järgmiseks hommikuks välja puhkama. Mida ma ka tegin – läksi löntalönta koju, kukkusin voodisse, magasin, käisin pesemas ja magasin hommikuni edasi. Et kuidagi see haigusjärgne jõuetus endast välja magada. Neljapäevaks olin lõpuks inimesem ja jäin peale tundide tegemist letti tööle, samamoodi veel reedel ja laupäeval.
Päriselt, see oli vist selle aasta kõige raskem ja vaevalisem töönädal ja nii küll enam ei tahaks. Aga kõik sai tehtud. Ise väsinud, aga rahul ja lapsed kes jõuluhommikutel käisid, rõõmsad. Kuid…ega siis sellega mured otsa saanud. Koos haigusega olid seisma jäänud ka minu päkapikukontori tegevused. Tellitud 4 patja olid pooleli, oma pere lastele planeeritud padjad polnud veel alustatudki ja Kirkel polnud mõtet isegi unistada, et saab jõuluks mõnusad flanellist pidžaamad. Nii ma siis terve pühapäeva ja esmaspäevase vaba päeva õmblesin. Alguses hambad ristis, pärast läks juba ladusamalt. Tellimuspadjad said valmis, oma laste padjad samuti ja siis algas jälle töönädal.
Teisipäeval tööle minnes pidin arvestama pika päevaga, sest õhtul oli tööl kollektiivi jõuluistumine. Ah jaa, esmaspäeval saime lõpuks kuuse, sest puud sulasid metsas lõpuks üles ja poeg sai kuuske otsima minna. Aga kaunistamiseni jõudsime alles neljapäeva õhtul, sest esmaspäeval mina õmblesin, Kirke tuli hilja linnast ja õppis terve õhtu, teisipäeval olin mina pikalt tööl/jõulupeol ja Kirke linnas peale kooli oma gümnaasiumiastme jõulupeol. Koju jõudsime mõlemad alles 22 ajal. Kolmapäeval oli minul vaba päev ja ühtlasi linnapäev. Neljapäeva õhtul sai lõpuks ka kuusk ehitud, kuigi pooleli jäi seegi tegevus. Lihtsalt need vanemat tüüpi kuuselambikesed keeldusid töötamast ja eelmisel aastal soetasin juba ühe uue ledidega keti….aga sellest jäi väheks.
Kell 10 istusin puupüst täis Kaarli kirikus ja algas Prantsuse Lütseumi traditsiooniline jõulukontsert. Olin selles kirikus esimest korda ja tõesti, muljetavaldavalt suur ja uhke. Kirkel oli detsembris lausa 3-e kiriku esmakogemus. Kõigepealt laulis koos LEELO üle-eestilise neidudekooriga Jaani kirikus, siis käisid klassiga Niguliste kiriku privaattuuril ja lõpuks esines kooli segakoori ning ansambliga Kaarli kirikus.
Kontsert oli imekaunis. Jõululaule kõlas nii eesti, prantsuse kui inglise keeles. Koolikooride tase oli üleootuste hea ja kontsert ilma igasuguse teadustamiseta sujuv ning helge. Segakoor laulis ühe laulu ka koos Oliver Kuusikuga, kes on sama kooli vilistlane. Võimas ja ilus. Laule saatsid erinevatel pillidel nii oma kooli õpilased kui ka orelil kiriku organist. Papa Lauri Leesi oli samuti kohal.
Kontserdi lõpus esines lühikese sõnavõtuga kooli direktor Peter Pedak, kes ütles kaunilt, et ise õnnelik olemisest olulisem on teiste õnnelikuks tegemine ja jätkas Saksa filosoof Immanuel Kant-i tsitaadiga-
Peale kontserti liikus koolipere üle tee tagasi kooli, et lõpetada kooliveerand lühikese klassijuhataja tunniga. Mina ootasin selle aja last fuajees ja siis läksime juba koos oma asju ajama. Kõigepealt Rahva Raamatu Literaadi kohvikusse väikesele hommikusöögile, sest mina tulin kodust ära vaid klaasi veega kõhus. Väike kakao ja pirukas ning olemine sai kohe paremaks. Ühtlasi ostsin raamatupoest pojalastele kingilisa. 10-sele sai “Väike prints”, 8-sele “Eia Jõulud” värviraamat ja 4-sele Lotte värviraamat.
Planeeritult oligi meil peale kontserti poodlemise päev, sest tänu haigusele olid ka kingituste otsimised ripakile jäänud. Õhtuks olin ma veendunud, et poodides ei müüda enam üldse normaalseid riideid, aga kõik vajalik oli meil siiski olemas. Poegade peredele söödavad gurmeekingitused, mõned kaunid jõuluehted ja Kirke sai endale uue ihaldatud mahuka koti. Ega meil muud vaja polnudki.
Lõpuks käisime söömas meile armsas Flamm-is ja edasi juba Balti jaam. Mina rongiga koju, laps aga kohtus oma sõbrannaga, kes tuli Rapla rongilt ja nemad läksid taas linna aega veetma. Kooliaeg on nii sisutihe, et naljalt ei õnnestugi muidu kohtuda põhikooliaegsete sõpradega.
Nii see aastalõpp tuli. Mõni päev, et kodu koristada, poest söögikraam tuua, keeta-küpsetada ja 24. detsembril oma armsa perega jõululauda istuda. Lumi, mis vahepeal ära sulas, tuli uuesti maha ja loodetavasti püsib see vähemalt koolivaheaja lõpuni, et lapsed saaksid oma pikal koolivaheajal mõnuga lustida ja puhata. Aasta lõpus tahaks aga tegelikult lihtsalt puhata, sest suhteliselt püstijalul haige olemine nõuab oma ning jõuvarud tuleb taastada.
Muide, meie kodu elutoa aknast võib nautida aastaringselt imelisi vaateid. Lausa miljonidollarivaateid :)
Alustasin oktoobrit õmblustöiselt. Kohe esimesel kuupäeval õmblesin tütrele mõnusast musta värvi trikotaažist kleidi. See on selline ebakorrapärase vahega trikotaaž-soonik(ribikootud?), mida nimetatakse ka lapšaa-ks. Varem pole seda ostnud. Kõrge kaelusega ja pika varrukaga pullovere olen õmmelnud sarnasest trikotaažist, aga see oli ühesuguste vahedega soonik. Kanga ostsin Narva kangapoest ja esialgu mõttega õmmelda neist laia lõikega pikad püksid. Nojah, lõpuks sai sellest hoopis pikk kleit. Sirge lõikega, alt vaid pisut laienev, kahel pool umbes 25 cm pikkused lõhikud. Kaelus puhtaks töödeldud ja varrukad kerge kellukese lõikega. Alumine äär ja varrukate otsad laineliseks siksakitatud. Laps jäi väga rahule ja käib sellega kooliski. Ehk peaks sellist kangast veel ostma, sest kleit jäi nägus ja peale pesu(ka peale korduvaid pesemisi) on vinks-vonks korras. Samas…osta nagu ei tohiks, sest kapis kangaid ikka veel liiga palju ja tuleks needki esmalt rõivasteks õmmelda. Vaatame. Järjekorda ootavad lapse soovid – flanellpidžaama(Itaalia pehme flanell), hommikumantel(pehme kortsupuuvill ehk musliin), pidulikud mustad püksid(tugevam viskoosne nn märg siid). Need esmajärjekorras ja mõne asja võiks endalegi valmis õmmelda. Allolevad pildid on illustratiivsed, aga meie must kangas on just selle keskmise pildi kangavirna alumine.
Käisin TPL-is kooli sügisesel üldkoosolekul. Üldkoosolekud pole kunagi väga minu teema olnud. No esiteks olen ma alailma sel ajal tööl olnud, teiseks-midagi väga asjalikku ja konstruktiivset üldkoosolekul enamasti pole olnud. Vähemalt sellist, mis minule teadmiseks oluline. Nii ongi juhtunud, et kõigi laste kooliajas kokku olen sattunud üldkoosolekule vaid loetud korrad ja klassi lastevanemate koosolekutest on täiesti piisanud.
Aga…kui nüüd tütretirts linna kooli läks, pidasin oluliseks üldkoosolekul osaleda. Võib olla sellepärast, et siiani on kõik mu laste koolid olnud mulle piisavalt tuttavad, inimesed kes seal töötavad, lapsevanemad ja klassikaaslased- samuti tuttavad. Lisaks endal töö selline, et aasta jooksul kohtun koolide personaliga, lapsevanematega ja laste endiga arvestatavalt sageli. Info liikus kogu aeg ka ilma üldkoosolekul osalemiseta. Hoolekokku sattumine ei kuulunud kunagi minu ambitsioonide hulka.
Nüüd aga on järsku kool kaugel, inimesi ei tunne ja koolgi esialgu veel päris võõras. Natuke sain kooli nuusutada klassikoosolekul, korraks arenguvestlusel ja tundus kuidagi oluline minna üldkoosolekule, et saada koolist ja seal toimuvast pisut rohkem aimu.
Seega läksin kohale. Enne väikese maja muusikaklassi suundumist astusin aga läbi lapse koduklassist. Oli teine prantsa õpiku oma riiulisse unustanud ning mul tuli see koju vedada.(Neil on koduklassid, kuhu saab oma koolitarbeid jätta ja klassist-klassi liiguvad õpetajad) Edasi maa alla, orienteerusin läbi tunneli ja spordihoone väikesese maja muusikaklassi. Seiklemise labürindis tegi lihtsamaks juba eemalt kostev klaverimuusika. Meeldiv üllatus. Kuni lapsevanemad kogunesid, mängis direktor meile klaveril kaunist klassikalist muusikat. Milline vastuvõtt! Hakka või armastama üldkoosolekuid :D, sest kui keegi mängib hästi klaverit, olen mina müüdud. Muusikaklass muide on koos oma valge tiibklaveriga väga kaunis ja saanud on ta selliseks annetuste toel.
Koosolek ise oli selge ja konstruktiivne. Valdava osa rääkis direktor, kes oma muheda huumoriga pani lapsevanemad mõnigi kord südamest naerma. Sõna võttis ka õppealajuhataja, hoolekogu esimees ja kaasava hariduse koordinaator. Pilt sai jälle pisut selgemaks ja tõdesin taaskord, et laps on valinud endale gümnaasiumiks väga hea kooli.
Koolist õue astudes tabas mind aga üldse mitte meeldiv üllatus. Täiesti normaalsest ilmast oli saanud külm, kõle ja väga tuuline. Brr. No tõesti. Vaatasin, et saaks ruttu trammi peale ja Balti jaama rongile. Soe kakao oli abiks ja expressrongiga olin peagi kodus.
Aga kui rääkida ilmast, siis september oli meil kui kingitus oma soojade ilmadega. Täiesti suvine kuu. Oktoober hakkas siiski algusest peale oma kehvemat külge näitama. Ikkagi sügis. 8. oktoobril oli õues tormilaadne toode. Nii hull see torm meil Raplas nüüd ei olnud kui Tallinnas, kus sadamates väiksemad alused uppusid ja meri ronis üle kallaste, aga….vast üle 10 aasta saime laupäevasel päeval istuda 9 tundi ilma elektrita. Hea et vesi oli olemas, sest vanematel aegadel kippus koos elektriga ka vesi kaduma. Ju siis on pumbajaama generaator pandud.
Olin sel päeval hommikupoole tööl ja töölt lidusin otse koju korteriühistu koosolekule. Koosoleku lõpupoole läks äkki elekter ära. No korraks läks, vast tuleb tunni jooksul tagasi mõtlesime. Ei ela ju metsade ja põldude vahel. Kodus tagasi, polnud aga elektrist ikka veel haisugi. Süüa teha ei saa, pesu pesta ei saa. Läksime poodi ja siis üle poole maast kõnnitud hakkasime mõtlema, et aga äkki pole poeski voolu ja siis ei saa paraku süüa osta. Õnneks elektrikatkestus poodi ei puudutanud. Juba bensiinijaamas oli valgus ja saime toiduvarud täiendatud. Kodus tagasi, toitusime võikudest ja kuni valgust aknast jagus, lugesin raamatut. Lõpuks oli siiski liiga pime ja otsustasin kaminasse tuld teha. Suur viga! Ma ei tulnud selle pealegi, et suur tuul virutab suitsu korstnast tuppa tagasi. Noh, pärast tuli tuulutada lihtsalt ja jälle targem.
Kui enam mittekuimidagiiii teha ei saanud helistasin pojale, kes elab minu vastas mõned tänavaparalleelid edasi ja uurisin, kas temal ka särtsu pole. Oli!!! Kõndisime siis poja juurde telefone laadima, sest need hakkasid tühjaks saama. Tegime seal tassikese teed ja kui telefonid laetud, seiklesime pimedas koju tagasi. Pisut ebamugav, kunagi ei tea, kust mõni oks pähe sajab või tuulemurd tekib. Kodus oli paraku endiselt pime. Üritasin siis küünlavalgel raamatut lugeda- mugav just polnud, aga ajas asja ära. Lõpuks peale 9 tundi ootamist, saabus valgus.
Inimene on ikka väga haavatav elektri osas. Kogu elu on halvatud, kui elektrit pole ja see teadmine ei tee just rõõmu(sügan kukalt ja mõtlen, et koju peaks ostma igaks petteks väikese gaasipliidi ja tagavaraballoonikesi).
Seoses saabunud külmadega, vaatasin, et lapsel kisub õhukese mantliga koolis käimine kuidagi viluks. Järgmine rõivas on talvejope ja see oli nagu jälle pisut liiga palav kanda. Uue vahepealse jope ostmine ei mahtunud hetkel meie büdžetti. Aga…..järsku meenus, et mul seisab kapis korralik vill/kašmiir klassikaline musta värvi pikk mantel. Kasutan seda vaid siis, kui talvisel ajal teatris/kontserdil käin ja kleiti tahan kanda. Mantel on küll vana, vanem kui tütar ise, aga väga vähe kantud, korras ja klassika ei aegu õnneks kunagi. Veel enam! Erinevalt hetkemoest, kus mantlid on ilma nööpideta ja voodrita, lohvakad ja vahest ka vööta, on minu mantel mõnusa sirge/pisut taljes joonega, soe ja nööpidega. Ei pea selle sees olema nagu vööga kinni tõmmatud kartulikott.
Üks küsimus kerkis siiski üles – olin kunagi võtnud mantli seljaõmblusest enda järgi rohkem kehasse ja sellisel moel oli tütrele see rinnust ja puusast pisut kitsas. Tema erinevalt minust ei ole kriipsujuku, vaid naiselik tütarlaps. Ma ei mäletanud, kas kitsamaks õmmeldes lõikasin ka õmblusvaru maha. Mis seal ikka, kärts vooder alt lahti ja nina sisse. Jess! Õmblusvaru alles ehk siis tark otsus kunagi tehtud. Õmblesin selle õmbluse tagasi originaali, harutasin oma õmbluse lahti ja pressisin korralikult ära. Kuna mantel oli väga vähe kantud, siis polnud õnneks ei pleekimis- ei kulumisjälgi. Pressisin, harjasin ja mantel oli nagu uus ning mis peamine, lapsele paras. Mure murtud, laps õnnelik ja mantel lõpuks oma otstarvet täitmas.
Oktoobri keskel oli tütrel järjekordne LEELOkoori nädalavahetuse laager. Seekord Tallinnas, ehk siis kaugele polnud vaja sõita ja ööbimas käis kodus. Reedene päev osutus muidugi väga pikaks, sest esmalt oli 8-tunnine koolipäev, siis väike paus ja edasi leelolaager, mis sai läbi hilja õhtul. Koju jõudis peaaegu kell 11. Laupäeval laulsid neiud terve pika päeva, mille sekka voltisid origamiluikesid ja kohtusid Kadri Voorandiga, kes käis kuulamas tema loodud laulu, mida pühapäeval salvestatakse. Pühapäeval suunduski tips rongilt otse ERR-i majja, kus nad salvestasid kooriga kaks laulu kevadel ilmuvale plaadile.
Minu nädalavahetus oli selline….kodus sehkendamine. Lõikasin mõned rõivatükid välja(2 seelikut, retuusid, kimono, kampsik, kleit, pusa), et aja tekkides need valmis õmmelda. Elu näitab, et kõige raskem etapp ongi see, et teeks suure laua puhtaks ja lõikaks tooted välja. Töötlesin pilte, tegin süüa, käisin poes jne. Mõtlesin mõtteid. Just neid eelseisva majaremondi mõtteid. Et kust peaks mida veel eest ära koristama, et remondile jalgu ei jääks. Remondiga seoses on üldse palju erinevaid mõtteid. Esmalt ohkan muidugi panga nõude peale tõsta remondifondi indeksit 1,9-lt, 3,03-le. Kahele teenivale pereliikmele polegi see vast probleem, meile on aga küll. Kui aga korteriühistu peab võtma remondi tarbeks laenu ja Kredexigagi on kõik asjad korras, siis mis mul üle jääb. No ja siis mõtlesin selle üle, mida kõike siin tegema hakatakse. Uued radiaatorid, soojustagastusega ventilatsioon, maja fassaad, rõdude klaasimine ja täiskorrastus, trepikodade remont, katus, torustik, uued kolmekordsed aknad…..maja saab nagu uus. Kuidagi peab lihtsalt ka korteris sees remondist tingitud jamadega pärast toime tulema. Alustades põrandate ja mööbli katmisest, kui tullakse aknaid ja radiaatoreid vahetama ning muid töid teostama. Lohutuseks on vaid see, et augustiks 2024 peab remont valmis olema.
Pühapäeval tuulasime pojaga keldris. Sealt hakkab vist varsti mingi torustikku puudutav remont ja kelder tuli töömeestele ligipääsetavaks teha. Minul seal midagi nagu polnudki. Üks kilekott remonditarvetega, natuke kaminapuid ja Kirke suusad. Poiss ise hoidis mingit oma kola seal ja kui nüüd endal kuur valmis sai, korjas varanduse auto peale ja viis ära. Ega meil üle tunni seal läinud. Mina viisin pisut klaastaarat konteinerisse, muu taara, mis oli sinna kogunenud, viisime õhtul tütrega poodi ja saime tervelt 6€ jätsiraha. Natuke pisiprügi läks prügikonteinerisse ja mõned asjad tuleb sealt vist veel panna suurde konteinerisse, kui see maja juurde tuuakse. Et siis keldriboksi korrastamine läks lihtsamalt, kui arvasin. Ma olen õnneks harrastanud seda meetodit, et kui miski on tarbetu, siis kohe prügisse või kellelegi ära anda, mitte keldrisse viia. Mingi aeg seisid seal kasutud nõud, aga need olen ajapikku laiali jaganud. Poeg peab veel ainult oma cd-plaatide karbid ja kõiksugu andmesidejuhtmed seal läbi sorteerima ja ongi kelder lage.
Raamatute laenutamise platvorm Mirko sai aastaseks ja kuna meie ramps on olnud nende partner algusest peale, siis saadeti meile maiustamiseks tort :) Tööelu võib ka magus olla. Päris ausalt…meil on isegi liiga palju magusat ahvatlusi tekitamas. Eelistan siiski vasakpoolsel pildil olevat magusrooga- pähklipuder värskete marjade/puuviljadega. Mirko keskkonda soovitan aga ikkagi. Tee endale kasutaja ja loe veebis või kuula kõrvaklappidest. Päris suur valik raamatuid ja ajakirju ning valik aina täieneb. Minul on äpp telefonis ja koju või tööle kõndides on väga mõnus raamatuid kuulata. Hetkel on pooleli “Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis”. Tõeliselt huvitav ajaloolis-kultuuriline rännak läbi kauni linna.
Pühapäevaga sai pool oktoobrit läbi.
Kuu lõpupoole ehk 24-ndal oktoobril tähistasime meie raamatukogu 120. aastapäeva. Isegi raamat raamatukogu ajaloost sai selleks päevaks valmis. Tore pidu oli. Kohal olid lisaks külalistele ja praegustele töötajatele ka väga paljud endised töötajad ning õhtuses pidulauas jätkus juttu kauemaks.
Oktoobris oli kooliaasta esimene koolivaheaeg. Seega gümnaasiumis on jäänud käia lausa üks veerand vähem, kui 3 õppeaastat :P Esimene veerand oli kindlasti üks suur sisseelamise aeg uude kooli ja elurütmi ning paistab, et see on õnnestunud igati edukalt. Jah, see on olnud kindlasti pingeline ja väsitav, aga ka huvitav, rikastav, teadmisterohke ja tegus ning selleks oligi koolivaheaeg – et aeg maha võtta ja korraks hinge tõmmata.
Hingetõmbamise perioodi jättis piiga ka oma sünnipäeva tähistamise, kuigi õige päev oli peale koolivaheaega esimesel laupäeval. Eks õigel ajal peamegi sünnipäeva pereringis, aga nädal enne käisid külas sõbrad.
Kui terve elu oleme me pidanud kinni reeglist, et külla kutsutakse 9 sõpra + sünnipäevalaps ise ehk 10 inimest, siis sel aastal olin sunnitud reeglid vabaks laskma, sest kohalikule sõpruskonnale on lisandunud punt uusi klassikaaslasi Tallinnast + mõned uued sõbrad veel. Loomulikult tekitas see teadmine parasjagu peavalu, sest ega see ligi 20 noore inimese toitlustamine lihtne asi pole. Lisaks oli viimase päevani segadus, mitu inimest meile öömajale jääb. Igatahes õnnestus mul selleks vajalikuks reedeks sebida vaba päev, mis mul saada oli ja tegelesin hommikust peokorraldusega. Söögikraami tõime tegelikult nädala jooksul sujuvalt poest ära. Korraga ei jaksa tassida, aga kahekesi koos ja mitmes jaos – saab hakkama. Eelmisel õhtul tegin mõned ettevalmistused ja tegelikult ega peopäeval midagi hullu polnudki. Noored hakkasid kella kolmest kogunema ja viimased jõudsid kohale 18.30 ajal. Selles ajavahemikus panustasime erinevatele snäkkidele ja kui viimased linnanoored rongiga kohale jõudsid, olid minul valmis kaks suurt pannipitsat ja muud soojad näksid. Laud kaetud, kolisin ise ööseks poja juurde. Keegi mind otseselt välja ei ajanud, aga leppisime nii kokku, et mina veedan poja juures meeldiva rahuliku õhtu.
Sel hetkel, kui kõik külalised olid kohale jõudnud, avastasin tõe, et noored on väga pikka kasvu, neid on korteris väga palju ja ma jooksin toitu tassides pidevalt kellelegi kõhtu. Aga “Sweet 17” pidu laabus kenasti. Naabritel lasti magada ja kui mina hommikul tagasi jõudsin, oli elamine korras, koristatud ning tips ja tolleks hetkeks üks meil olev külaline veel magasid. Seega jah, ka selles vanuses saab sünipäeva väga kultuurselt pidada ja eks see olene suuresti suhtlusringkonnast.
Pidu peeti reedel, seega nädalavahetus jäi meil mõnusalt iseendile. Laupäev kulges kuidagi uimerdades, aga pühapäeval olime vägagi aktiivsed. Kirke hakkas õppima, sest peale koolivaheaega esmaspäeval oli ees kohe ajaloos suur kontrolltöö. Mina tõstsin rõdult välja põrandal olevad puitrestid, sest selgus, et rõdu remondi tõttu tuleb see täiesti tühjaks teha. Koos vedasime need pärast õue suurde prügikonteinerisse, mis meie maja juures just selleks otstarbeks seisis. Ikka selleks, et kõik saaksid oma mittetarviliku kola välja visata enne suurt renoveerimist. Ohsamait, kui rasked need restid olid…aga me saime hakkama. Vaatasin lõpuks kodu kriitilise pilguga üle ja no mittemidagi polnud enam välja visata. Üleüldse tundus mulle, et nädalajagu seisnud konteiner täideti peaasjalikult ühe pere poolt :D Kõik iidamast aadamast garaažis ja keldris ja kus teab veel seisnud kola …seda ikka oli….muljetavaldavalt palju. Tänu taevale pole minul sellist mittevajaliku kola kogumise maaniat nagu mõnel naabril.
Igatahes oleme valmis maja renoveerimistöödeks….ja järgmise aasta augustini tõotab tulla “põnev” eluke.
Mingi aeg tagasi tegelesin hoogselt juurdelõikusega, ehk kangastest said välja lõigatud mitmed rõivatükid. Pühapäeval tuli vaim peale ja hakkasin vaikselt servast õmblema. Valmis sain ühe pika trikotaažkleidi – lühikese varruka ja kõrge kaelusega. Mustal põhjal erksad rohelised sõnajalalehed. Selline omamoodi. Eriliselt ma sellesse kleiti ei panustanud lihtsal põhjusel – kunagi seda ette tellides sain ebameeldiva üllatusena kätte suhteliselt viletsa tulemuse. Puuvilla hulka oli pandud liiga palju elastaani ja mustal põhjal french terry trikotaaž venib häirivalt palju. Sisemine valge kude kumab kohe läbi. Sellepärast on kleit täitsa lihtsa sirge joonega. Näis, kuidas ta peale pesu üldse värvi hoiab. Võib – olla juhtub nii, et teist korda selga ei panegi. Nii või naa saab temast ei muud, kui kodune kleit.
Teisena õmblesin ühed rõõmsad kodused retuusid. Läksid kingipakki. Ja kolmandana õmblesin tütrele kooliseeliku. Täiesti klassikalist musta kostüümikangast oli mul täpselt kaks väikest resti. Väiksemast sai passe, suuremast tükist kerges kellukeses alumine osa. Passe serva õmblesin kitsa musta sametpaela ja lipsukese. Kolm kangast kapist jälle vähemaks saanud ning tütar on oma seeliku üle väga õnnelik. Pildid rõivastest on mul viimasel ajal ütlemata masendavalt jubedad. No ikka see häda, et küll pole last valgel ajal kodus, et tema seljas pildistada või siis minu seljas…aga kes pildistab? Nii siis ongi sellised kiibakad fotod riidepuudel.
Jaaa, meil käisid Halloweenerid :) Tähtpäev, millest me pole kunagi osanud lugu pidada, aga lapselapsed koos sõpradega on selle meile toonud. Järelikult on nende põlvkonnale seda vaja.
Ja saabuski november, mida alustasin jällegi väga tegusalt. Tööpäev oli 11-19.00, seega hommik kodus sai olema tegus. Lapse pärast on nädala sees äratus kell 5.35 ja nii ongi, et kui tema astub kodust välja, et rongiga kooli sõita, võin mina kuni tööpäeva alguseni ühte ja teist kodus korda saata. Jätkasin väljalõigatud toodete õmblemist. Võtsin ette 4 toodet korraga – seelik, 2 pusalaadset toodet ja kimono. Kõik said mingisse järku tehtud ja siis tuli minna tööle. Päris ebameeldiv on tegelikult jätta midagi pooleli, mida teed rõõmuga ja minna ära, aga mis seal ikka. Arvestasin sellega, et kui õhtul veidi enne 20.00 koju jõuan, siis vaevalt enam midagi teha tahan peale raamatu lugemise. Aga kus sa sellega- tulin koju, õmblesin ühe lapse pusa lõpuni valmis ja enda oma jaksasin pisut edasi teha. Vot mida tähendab, kui on stiimul – kapis peab saama olema kõvasti vähem kangaid.
Nädalavahetusel tuli õmblemisse pisuke paus teha, sest laupäeval olin tööl ja pühapäeval tähistasime perega neiukese sünnipäeva. Ega meil seda rahvast üleliia polnud, sest isake käis õigel päeval ehk laupäeval ja pühapäeval tulid vaid neiu vennad peredega(ja koertega) ja tädi ehk minu õde. Vaikne rahulik sünnipäev ja kuna kutsusime nad päeval kella kaheks, siis tegingi mõnusa sooja lõunasöögi. Võtsin tegemiseks ette raguu pastaga. Raguu sai tegelikult eelmisel õhtul valmis hautatud ja retsepti leidsin hiljuti loetud raamatust “Üks paik laias ilmas”, mille autor on “Toscana päikese all” raamatuga kuulsaks saanud Frances Mayes. Raamatus olid igasugused retseptid, mis tal 30 aastaga Itaalias maapiirkonnas elades on tekkinud. Raguu sai maitsev ja kõik kiitsid, poeg aga tegi mul selle retsepti kallal parandustöid. Ta on meil peres korralik toidugurmaan ja põhjalikult erinevaid rahvuskööke uurinud ning toite valmistanud ja küllap sellest ka selline oma arvamus. Itaalia köök on ta eriline lemmik. Õnneks see raamatust saadud variant oli igati maitsev, aga alati saab ju paremini või pisut teistmoodi, eks. Pealegi tundub mulle, et ühte ja teist on selles retseptis läinud ka tõlke nahka ja võib olla see oligi hoopis selle konkreetse küla variant, kus kirjanikuproua elas.
Koertel oli pidu laialt. Sai joosta ja mürada ja muidugi terve elamise karvu ja vee-ridasid endast maha jätta. Aga neil oli tore ja meil ka lõbus. Ütlemata hea on see, et mõlema pere koerad saavad omavahel hästi läbi. Nii ei ole probleemi, et keegi peaks oma loomakese koju jätma.
Õhtuks oli tuba tühi, kodu korras ja sain rahumeeli “Superstaaride” saadet vaadata. Kui muidu olen ma väga kehv telekavaataja, siis noorte lauljate võistulaulmist vaatan suurima heameelega. Tase on nii kõrge, et igal pühapäeval vaatad saadet, kui head kontserti mahlakate kommentaaridega.
Laupäeval olin tööl, seega esmaspäeval vaba. Vaba küll töökohast, aga mitte tööst. Tikkisin masinaga hunnikule saunalinadele numbreid. Täpsemalt ühele korvpallivõistkonnale kingitakse sponsorite poolt saunalinad ja iga lina nurka sai tikitud siis võistleja särgil olev number. Päev sisustatud nagu niuhti.
Ootan pingsalt, millal see maja remont peale hakkab, mis pidi juba oktoobri lõpus algama. Küsisin eile siis nabrinna käest, kelle kaasa on korteriühistu esimees ja tuli välja, et Kredexil mingi paber puudu hanke võitnud ehitusfirmalt ja nüüd saab siis jälle jokutada. Loodetavasti alustavad novembri lõpus või detsembris. Eksole, nagu ikka. Asjad venivad ja venivad. Mina unistan juba sellest, et remont läbi, aga nad pole veel alustanudki. (ka jaanuari lõpuks polnud remondist halli haisugi)
Ja iga kuu käivad siin 1-2 huvilist korterit vaatamas ja ma olen täiesti emotsioonitu. No las käivad. Toad on vähemasti kogu aeg korras(kui ma just ei õmble, sest siis on töötuba tööolukorras). Oleme avastanud, et meile meeldib endale ka oma kodus elada ja isegi huvitav oleks elada mõnda aega sellises kodus, kus ka maja ise on nagu uus ehk renoveeritud. Teisest küljest oleks aga siiski väga tore asjadega edasi minna. Ühesõnaga võtame vabalt, ühegi vaataja peale ei erutu ja kui lõpuks keegi neist ütleb, et jookseme nüüd notarisse ostu/müüki vormistama, siis on see lihtsalt tore üllatus.
Meie majas müüdi minu peal olevad üldkasutatavad ruumid samuti lõpuks maha. Ehk siis täiesti olematust pinnast ehitatakse valmis kaks korterit. Ka seal käis tervelt 11 vaatajat, kuni saabus kohale see, kes ostis. See tehing oleks tegelikult pidanud juba ammu tehtud olema, sest ühistu koosolekutel on see teema aastaid üleval olnud. Küll aga oli ühistu esimees ainuisikuliselt selle vastu ja selline tehing nõudis 100%-st majarahva nõusolekut. Nii olen mina ntx maksnud selle mõttetu pinna eest asjatult väga palju raha – nii elekter kui küte jagati maja korterite peale laiali m2 järgi. Mis tähendas seda, et ma seda pinda ei kasutanud ei pesu kuivatamiseks, millekski muuks ega käinud ka saunas, aga maksin selle eest 93m2 järgi. Nüüd sai maja selle müügist päris kopsaka summa omaosalust maja renoveerimise fondi ja mõne aja pärast on majas kaks korterit rohkem, kelle vahel üldkulusid jagada. Selleks peaks jääma vaid trepikodade/keldrite elekter ja küte. Kui renoveerimise käigus saavad katusele päikesepaneelid, kaob osaliselt ka see kulu. Eksole, kõik hakkab saama aina paremaks ja siis kolime meie hoopis ära. Aga…ka seal ülakorrusel peaks juba ehitus käima, kuid mida pole, seda pole. Kohati tundub, et selle asjaga on seal samuti segased lood, millest kõike lõpuni ei räägita.
10. novembril, reedel, läks Kirke kooli nagu reisile – pontsaka käsipagasikohvriga. Nimelt peale viimast tundi leekis ta otse bussijaama, et sõita LEELO-koori laagrisse ja sel korral siis Rakveresse. Reede-laupäev olid proovid ja pühapäeval esinemine isadepäeva kontserdil. Saal oli olnud pungil täis ja kontsert väga äge. Kontserdilt jooksis kiirelt bussi peale, et sõita tagasi Tallinna, kus jäi aega pool tundi, et jõuda Estonia teatrisse, vahetada riided ja istuda saali vaatama ooperit Don Pasquale. Olin tal riietega vastas, sest üle hulga aja õnnestus minulgi teatrisse sattuda. Nimelt koolist läksid sinna kõik 8.-12. klasside õpilased ning koolis viibiv 43-liikmeline prantsuse delegatsioon ja vanematel oli soovi korral võimalus samuti osta endale soodsa hinnaga pilet. Hea etendus oli. Esimene vaatus pisut lohises, aga teine vaatus oli seevastu väga tempokas ja lõbus. Tõttöelda pole ma kunagi sattunud ooperisse, kui saalis on sisuliselt ainult noored inimesed. See oli ilus elamus, sest koolinoored olid väga intelligentsed. Riides ooperile kohaselt ehk elegantselt ja käitusid väga viisakalt. Ootan nüüd rõõmuga järgmist ühist teatrikülastust.
Kui laps laagris, kasutasin mina juhust ja tegelesin oma asjadega. Ok, eks ma muidu saan ka selle suure lapse kõrvalt oma asju teha, aga kui olen üksi kodus, on tähelepanu tegevustele rohkem kontsentreeritud. Ei pea süüa tegema ja pole võimalust omavahel suhelda, mis kõik nõuab omajagu aega. Nimelt lisaks õmblustöödele hakkasin esimest korda katsetama Zoombook-i keskkonda, sest no päriselt, kes jõuab lõputult piltidest väljatrükke teha ja arvutis ei vaata neid keegi. Otsustasin lõpuks ära, et ammu peas tiksunud soov tuleb lihtsalt täide viia ja kõik meie pere reisid ning olulisemad sündumsed fotoraamatuteks vormistada.
Tõuke selleks andis aga üks nn instasõber, kes oli just enda pulmaaastapäeva peo pildid lasknud Zoombook-is raamatuks teha ja jäi teenusega väga rahule. Lisaks oli tal sooduskood. Võtsin siis kohe ette ja otsustasin esimeseks katsetuseks panna kaante vahele 2020-l aastal jaanuarikuus toimunud Egiptuse reisi, mille tegime koos Kirke, vanema poja ja tema tütardega. Otsustasin teha sellise toreda perealbumi, kust asjaosalistel mõnus reisi meenutada. Kuna viibisime kuurordis ja lastega ei võtund ette turismiobjektidel tuulamisi, siis enamik piltidest ongi lastest, lapselastest ja hotellikompleksist(mina olen oh üllatust, ühel pildidl :P). Lihtsalt meie viie mälestus. Võtsin suurelt ette – albumisse sai 112 lehekülge. Kätte saades muidugi vaatasin, et oleks võinud ka õhema teha :D Teinekord olen targem, valivam ja kriitilisem. Kvaliteediga jäin igati rahule ja nüüd on hammas verel, et tahaks kohe kõik reisid ja sündmused albumiteks teha. Esmajärjekorras panen kokku ilmselt albumi vanima lapselapse 10-st esimesest eluaastast. Ja siis vaatame…..Korfu, Taani, Rootsi…..valikuid jagub.
Eks ma neid fotoraamatuid olen muidugi ennegi teinud, aga siiani Omaraamat-us. Seal tegin Kirke lasteaiarühma lõpuraamatu, mõlemale lapselapsele esimese eluaasta raamatud ja vanavanematele kuldpulmadeks nendega tehtud südamliku fotosessiooni raamatu.
13.- 17. novembril möllasin tööl mis kole ehk siis viisin läbi Põhjamaade Kirjanduse nädala raames 18 ettelugemise tundi, kus loen ette raamatuid ja vestlen lastega vastavalt aasta teemale. Sel aastal siis – põhjala jõulud. Oli lasteaialapsi, algklasside lapsi ja põhikooli noori lõpuklassini välja. Teen sellist nädalat juba mitu aastat ja ajad saavad alati kiirelt täis registreeritud. Eks ta ole üks koormusrohke nädal, aga elame üle. Põhjamaade ministeerium seda korraldab ehk siis annab teada, milline on aasta teema ja mida loeme ette, aga….see on sellises stiilis, et …tehkem, vaadake ise kuidas. Vanemale astmele tuli lugeda teksti tõlkimata raamatust. Kuna raamat ilmus kuu lõpus, siis oleks ju võinud selle nimel pingutada, et see õigeks ajaks väljas oleks. Praegu juhtus aga nii, et tekst, mis tõlgiti, oli suhteliselt meelevaldselt kontekstist välja rebitud ja andis ikka aru saada, mis ja kes ja miks. Pealegi oli tekst nii lühike, et suure osa tunnist oli tarvis sisustada…millega iganes, et lastel ja noortel huvitav oleks. Ühesõnaga selle aasta korraldus oli eriti nigel ja pealegi teema Põhjala jõulud…sorry, enne kohe algavat jõulukuud, kus toimuvad jõuluhommikud…ok, sain toriseda, aga ettelugemistunnid said tehtud ja olid meeleolukad.
Sama nädala raames toimus üks üritus täiskasvanutele, kus lisaks killukesele jutule sai kuulata Jane Mikkor-it. Rapla päritolu daam, kes on Norras 10 aastat elanud ja nüüd juba aastaid Tallinnas Norra saatkonnas perenaise ametit pidamas. Meile rääkis ta Norra jõulutraditsioonidest ja toitudest ning mekkida saime isegi nende pidukooki.
Taas nädalavahetus. Seekordse sisustas selle ära mu sõbranna, kes ilmselgelt arvas, et mul pole midagi teha :D Ehk siis esmaspäevaks oli tarvis kinkimiseks beebitekki. Seda ma siis tegin. Ilus mereline tekk beebipoisile suuruses 120×120. Oli kiirtöö ja siis sai kiire läbi, sest inimene, kes pidi selle kingituseks saama, jäi haigeks ja pidu lükkus edasi. Mul oli vähemalt tekk valmis.
Laupäevase tööpäeva eest olin esmaspäeval vaba, seega ka nädalavahetus pisut nihkes. Nii võtsin esmaspäeval nõuks sõita pealinna. Põhjus lihtne. Viimase aja sündmuste keerises tekkis meie korterile lõpuks ostja, kes on tõsine huviline. Ja meile see pere meeldis väga. Eksole. Ega mulle ei pea ju meeldima pere, kes ostab…peaasi, et ostab, aga nii ei ole. Me armastame oma korterit väga, oleme elanud selles üle 22 aasta, pikemalt kui kusagil mujal oma elus ja pole kaugelt ükskõik, kellele oma armsa kodu edasi müüme. Tahaks ikka headesse kätesse müüa ja pealegi… eks naabritelgi ole tore, kui uued elanikud sama mõnusad, kui need, kes välja kolivad.
Seega läksin linna…vaatama ühte korterit, mis potensiaalselt võiks meile sobida uueks koduks, sest sel hetkel olid lood sealmaal, et meie korterit soovivale perele meeldis see nii väga, et koliksid või kohe sisse. Rattad lükati käima ehk soovija andis panka sisse laenutaotluse. Meie kammisime kinnisvaraportaale ja minu puhkepäevaks tekkis võimalus ühte väljavalitut külastada. Kirke oli koolipäeva lõpus klassiga Artise kinos, peale filmi saime kokku ja sõitsime Mustamäele. Nimelt seal see korter asuski. Meid ootas väga sümpaatse suhtlemisega maakler, selline soe, mitte ametlik ja tähtis. Ja see korter…see meeldis meile suht esimesest pilgust.
Kui aga miski tundub liiga hea, siis seda ta ka on. Meie korteri potensiaalsed ostjad olid väga agarad, helistasid meie maaklerile, et hoiaksime kindlasti nendele korterit, sest nad ikka VÄGA tahavad seda osta. Olid nõus isegi tagatist maksma, et süda oleks rahul. Meie maakleriga olime head inimesed ja panime korterile kinnisvaraportaalis peale broneeritud ja uskusime ostjat. Siis helistas mulle maakler, et asjad liiguvad, lähipäevil peaks tulema meile hindaja ja siis jääb vaid tehingu vormistamine. Ootasin kaks päeva ja siis maakler kirjutas, et ostja loobus, kuna sõbranna müüvat meie lähedal ridaelamu boksi ja ostavad hoopis selle.
Päriselt, et paluvad ja kinnitavad, kui väga kindlad ostjad nad on ja siis sedasi….eksole, elu on selline, aga sel hetkel kukkus nagu maailm kokku, sest meiegi olime ju astunud samme, et peale müügitehingut vabastada uuele perele kiiresti korter. Meie elasime oma mõtetes juba oma elu edasi, planeerisime, nuputasime, kuidas ja mis ja millal. Küllap see millegipärast pidi nii minema. Kurvastasime ja läheme eluga edasi. Ühel päeval tuleb üks hea ja ausameelne ostja niikuinii. Fakt on see, et polnud mingit “sõbrannat”, vaid tõenäoliselt kinnisvarabüroo kust võeti hindaja, pakkus oma seisma jäänud objekti hea hinnaga. Kinnisvaraäri pole minu jaoks kunagi olnud ausa mekiga. Kahjuks.
Pärast sellist ebameeldivust aga otsustasime üldse aja maha võtta ehk siis korteri müügiga otseselt ei tegelegi. Elame oma igapäevast elu nii, nagu enne. Praegu ootame, millal see maja remont algab- ärevusega ja põnevusega. Kuulutus on endiselt üleval ja kui keegi juhtub soovima, las siis soovib.
Reedel sõitis Kirke kooli segakooriga Nelijärvele laululaagrisse ja tuli laupäeval tagasi. Saatis mulle sealt ilusaid lumiseid pilte ja harjutas koos sõpradega laule. Kooriga ja ansambliga. Isegi niisama musitseerimiseks leidsid aega. Tore, et koolis selliseid laagreid tehakse.
Kadrid käisid ja Kadrid said tulla suure lumega. Kaks vahvat punapõsist Kadrit, koos personaalse autojuhi ja kommikorvi tassijaga. Küsisid siin hulga mõistatusi, lasid ette lugeda ja muidugi soovisid igasugust õnne – mida tõttöelda läheb tõesti tarvis. Tegemist oli siis poja noorema tütrega ja tema sõbrannaga, poeg oli neile autojuht ja korvitassija. Vanem piiga redutas aga minu juures ja veetsime temaga mõnusasti kvaliteetaega.
Laupäeval lõpetasin ära alustatud roosa pusa ja hall-valgete südametega kimono. Midagi päris endale. Peaks veel õmblema, sest kuidagi vähe on mul külma ilma rõivaid. Just neid tavalisi pika varrukaga mugavaid trikotaažpluuse, mida saab erinevate asjadega kanda.
Ah jaa, päev enne Kadripäeva tuli maha lumi ja ikka kohe selline suur lumi. Tuli sulalumena, sadas terve ööpäeva ja siis läks külmaks. Kõik puud olid raske lumega kaetud ja nii jääb see siis kas esimese sulani või korraliku tuuleni. Ilus on, kuigi puudel on kindlasti raske. Et siis sellel aastal tuli esimene arvestatav lumi alles novembri lõpus, aga kui tuli, siis kohe hangedena. Õues tõeline talvemuinasjutt.
Tööl oli novembri lõpus palju sebimist. Laste mängutuba tuli sättida jõulurüüsse, sest detsembris olid algamas jõuluhommikud. Maja fuajeesse lubasin ehitada raamatutest kuuse. Jõuluhommikute ettevalmistamine läks käima. Uut Netikirjariini raamatut vaja lugeda, et küsimused teha ja miljon muud jooksvat tegevust. Mängutoa sain küll ehitud, mis nõudis sadu kordi treppredelist lae alla üles-alla ronimist, aga päris valmis ei saanud, sest detsembri esimesel laupäeval oli saalis üks laste jõulupidu, kus sooviti kuuske. Noh, viisin kuuse jõulutuppa siis detsembri alguses.
Koos laulupeoga astusime juulikuusse ja minul sai läbi puhkus ehk siis olin tagasi töörutiinis. Läbi sai laulupidu ja läbi said kuumad päikeselised ilmad. Kirjutamise hetkel on juuli ammu läbi ja sadas juulis vist tõesti iga päev. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem ja mis eriti huvitav, siis see, et ilmateade paneb sel suvel sajaga mööda. Päriselt. Mitte kunagi ei vasta ennustus reaalsusele. Kõige lihtsam on arvestada sellega, et alati sajab. Või siis ei saja.
Tööl käia oli selliste ilmadega muidugi väga mõnus. Ruumid ei läinud palavaks ja südames ei kripeldanud tunne, et parema meelega viibiks kusagil mujal. Mujal kui tööl võiks olla muidugi igal ajal, aga keegi peab leiva lauale teenima.
Juulis käisin korra nädalas ühes meie harukogus puhkusel olevat töötajat asendamas. Seda ma teen juba aastaid. Rongiga sinna ja rongiga tagasi. Mõnus vaheldus.
Midagi vapustavat vist juulis ei toimunudki, sest päeval olin tööl ja kuhu sa õhtuti ikka jõuad minna. Nädalavahetusel jälle enamasti sadas. Ja kuidagi juhtus nii, et ega kodust välja väga ei isutanudki. Kui just poja juurde ei sammunud. Aga kindlasti ma lugesin, palju lugesin, terve suve lugesin(ja kitsekohupiima/mustika kooki küpsetasin) :D
Korra käisime tütrega Tallinnas. Tuli lihtsalt selline tunne ja läksime. Jalutama, niisama olema. Muidugi sadas vihma, see oli ju juulit iseloomustav sõna sel aastal. Veetsime sellised hoovihmased hetked mõnes siseruumis- poes, söömas…vihmavabal ajal kõndisime õues ja kokkuvõtteks sai väga tore päev. Üle pika aja tegime isegi pilte. Koju sõites leidsime rongist kellegi hinnalise “õunakse” tahvelarvuti ja õnneks suutis K välja raalida, et see kuulus Ecuadorist pärit noormehele, kes õpib Tartus astrofüüsikat. Võttis temaga ühendust ja vara sai peagi üle antud. Heategu tehtud…..ja heategu tuli talle mõne aja pärast tagasi, kui unustas Ülemiste keskuse wc-sse oma telefoni ja sai üsna kohe selle infoletist tagasi.
Kirke osales juulis konkursil. Laulustuudio periood sai koos põhikooli lõpetamisega läbi ja hakkas otsime endale uut koori. Üle-eestiline neidudekoor LEELO oli see koor, kuhu ta konkureeris ja see on päriselt väga äge ja kõrge tasemega koor, dirigendiks Külli Kiivet. Osales konkursil ja õnnestus koori laulma pääseda. Seega – septembrikuus on kõik tal uus – uus kool ja uus koor. Koor toimib igakuiste laagrite põhimõttel(erinevates Eesti paikades), palju tuleb teha iseseisvat tööd, aga laagritega kaasnevad hääleseaded ja põnevad esinemised ning salvestused, reisid ja konkursid. Tundub huvitav ja samas jääb alles võimalus laulda ka kooli kooris. Valib ta siis neidudekoori või segakoori- mõlemad on koolis olemas.
Just nii sündmustevaene see juuli tundub oligi. Lapsel õnneks oli küllalt erinevaid tegevusi ja õnnestus isegi mitmel päeval purjetamas käia. Korra lausa ööbimisega laevas.
Augusti esimene nädal oli töönädal ja siis saabus taas kaks nädalat puhkust….mis said loomulikult liiga kiiresti läbi.
Puhkuse ajal käisin mitmeid kordi Tallinnas. Küll sõbrannadega kohtumas, küll Kirkega asjatamas, lapselastega lustimas ja viimasel puhkuse pühapäeval noorema poja ja tema kaasaga EMTA-s taasiseseisvuspäeva kontserdil. Lõpuks jõudsin isegi Pärnus ära käia. Valdava osa olin siiski kodus – õmblesin, koristasin, tühjendasin kappe, lugesin, käisin kõndimas sõbrannadega. Ühesõnaga ei midagi erilist, aga puhkus oli puhkuse nime väärt ka ilma kaugema reisita. Mis eriti tähtis, siis minu kaks nädalat olid ilusate ilmadega.
Mis ma linnas tegin?
Kohe puhkuse esimesel päeval põrutasin pealinna ja veetsin mõned tunnid kaubanduses luusides. Tahtsin saada aimu, kas leian Kirkele vajalikke asju, kui temaga koos linna läheme. Ja siis tuli välja, et üks mu sõbrake sõidab Kloogaranna rongiliinil ning temal on lõpp-peatuses 1,5 tundi seisuaega, kuni rong tagasi Tallinna suundub. Mõeldud tehtud- hüppasin samale rongile ja veetsime koos Kloogarannas mõnusa poolteist tundi veepiiril jalutades ja pinkidel kooki süües. Rannas oli palju millimallikaid ja mere ääres on alati mõnus. Tagasi Tallinnas, istusin ringi Rapla rongile ja sõitsin õhtuks koju.
Samal õhtul kirjutas mulle armas sõbranna, kellega me polnud tükk aega kohtunud ja leppisime kokku, et veedame järgmise päeva koos. Sõitsin aga jälle linna. Pealinn on sel suvel vägagi üles kaevatud ja kesklinnas on isegi jalgsi keeruline ühet kohast teise liikuda, rääkimata autodest. Otsustasime minna Balti jaamast Vabaõhumuuseumisse. Üleliia lihtsaks see minek muidugi ei kujunenud, sest linnas oli teist päeva Ironman ja bussid sõitsid mingeid ajutisi radu pidi ning kõik kohad olid kinni pandud, kui tahtsid sealkandis liigelda. Rocasse me igatahes saime. Kuidagimoodi. Käisime esmalt ühes kalapoes ja siis läksime muuseumisse jalutama. Mõnus jalutuskäik, sest päris mitmeid aastaid polnud sinna sattunud. Oli ka uusi eksponaate. Kõrtsis sõime kõhu täis ja mere äärde ei läinud, sest suur tuul oli. Edasi üritasime liikuda mööda rannaäärset teed Stroomi poole, aga sealgi olid kõik kohad näost ära jooksjaid täis. Kobadega põigeldes sinna ja tänna jõudsime õhtuks Stroomi randa, kus saime oma päevast väsinud jalad merevette kasta. Väga lõdvestav jalutuskäik. Lõpuks liikusin trammiga rongijaama ja sealt juba edasi koju.
Nädalavahetus oli seega puhas sõpradega aja veetmine. Laps oli isaga lõunaosariikides sugulaste kokkusaamisel, tuli sealt pühapäeva õhtul tagasi ja esmaspäeval suundusime koos Tallinna, sest viimane aeg oli otsida uuele koorile mõeldes vormi nõuetele vastavad riided ja jalatsid. Ehk siis veetsime päeva kaubanduses.
Edasi kulges puhkus suhteliselt rahulikult ja koduselt – lugedes, puhates. Õmblesin, koristasin, korra käisid ühed ukrainlastest korteri vaatajad., kes tahtsid väga osta, aga loomulikult poolmuidu. Pakkusin kompromissi ehk kirik keset küla, see ei sobinud neile ja mis teha, sel juhul head teed. Iga asi omal ajal või tsipake hiljem.
Puhkuse teisel nädalal käisin koos oma kolme graatsiaga linnas. Piigad võtsime poja juurest juba õhtul enda juurde ja rõõmu oli oi kui palju, sest vanaema juures sai hiljem magama minna. Mitte küll üleliia hilja, sest hommikul pidime siiski mõistlikul ajal ärkama. Aga…ei võtnud me sel suvel plaani ei Rootsit ei Soomet ei Ahvenamaad ja ka mitte Lätit ega midagi muud. Läksime hoopis neljakesi hommikul rongiga linna ja kõndisime läbi Kalamaja Lennusadamasse. Lapsed polnud seal käinud ja pealegi huvitas meid seal olev ekspositsioon – Väike Veneetsia. Lõpuks on peaaegu korras ka Balti Jaamast Lennusadamasse viiv Vana-Kalamaja tee. Nii meeldiv astumine jaamast mere poole. Palju istumiskohti, kena haljastus, autodele vähem ruumi(jess!), kui jalakäijale. Lennusadama juures ootas meid Kirke sõber, ostsime perepileti ja veetsime terve kambaga muuseumis mõnusasti aega. Lõpuks läksime tutvuma Suure Tõllu laevaga ja kui sealt välja saime, olid kõigil kõhud tühjad. Nii Lennusadam, kui Väike Veneetsia on just selline ajaviide, kuhu julgen soovitada lastega minna. Ka Suur Tõll meeldis meie piigadele väga.
Kõhud tühjad, oli tarvis plaani. Kõndisime parklasse, istusime autosse ja sõitsime Ülemiste keskusesse, kus läksime Vapianosse sööma. Meile maitseb seal pasta ja lastele karu- või jänkukujulised pitsad. Pitsad nii piisavalt suured, et pool sai kotikesse kaasa pakitud ja hiljem õhtuooteks õues ära söödud. Kõht täis, saatsime Kirke sõbraga oma asju ajama ja väikesed tüdrukud tahtsid shopata. Ilmnes, et neil oli kaasas oma eelmiste sünnipäevade raha ja suur soov midagi osta. Noh, õnneks, kui lastel on tegemist oma rahaga, ei kipugi nad seda niisama kulutama. Pika poodides kondamise peale leidsid mõlemad endale ostmiseks kenad kleidid. Mina sain aga idee, mida suurema piiga 10-nda sünnipäeva kingikotti panna. Tuleb lihtsalt last jälgida, mida ta väga väga soovis, aga ei saanud osta.
Edasi suundusime Ülemistelt bussi peale ja sõitsime kesklinna, kust kõndisime sadamasse. D-terminali ees on päris vahva mänguplats ja tore võimalus vaadata, kuidas üle Admiraliteedibasseini viiv sild väikealustele avaneb. Lapsed said mängida, pitsast süüa ja silla tööd uudistada, mina puhkasin jalgu pink-kiigel ja vaatasin merd. Lõpuks kõndisime Linnahalli trammipeatusesse ja sõitsime rongijaama. Poest ostsime kaasa natukene näksimist ja läksime rongi, kus kohtusime peagi ka Kirkega. Selline tore päev oli meil.
Kirke sõitis järgmisel päeval ehk neljapäeval oma esimesse LEELO koori laagrisse Neemele, kust tuli tagasi alles pühapäeval. Esimese laagriga jäi väga rahule ja eriti tegi talle rõõmu see, et kõik peavad viisi ja kõik loevad hästi nooti, seega laulude õppimine on kiire ja ta ei pea järgi ootama neid, kel õppimisega rohkem aega läheb. Laager kestis 4 päeva ja selle sisse mahtus lisaks laulmisele nii juturing, isetegevusõhtu, rebaste vastuvõtmine kui ka koori fotosessioon.
Mina käisin aga puhkuse viimasel nädalalõpul sõbranna juures Pärnus. Täitsa Rapla sõbranna mul, aga helistas hommikul ja kamandas mu Pärnu bussi peale, et tuleksin talle suvekorterisse külla. Nii ma siis läksin. Õhtuks olin kohal, saime õhtul ja järgmisel hommikul pikki jalutuskäike teha, veidi veini juua ja üle tüki aja mõnusasti juttu ajada. Laupäeva õhtuks tulin koju tagasi.
Pühapäeval, Eesti taasiseseisvuspäeval, sõitsin varakult Tallinna. Varsti saime noorema poja ja tema kaasaga EMTA kontserdimaja ees kokku ja läksime koos kontserdile. EMTA sümfooniaorkester esitas hulga palasid Eesti autoritelt ja koos Sten Heinojaga esitati Haydn-i loomingut. Suurepärane kontsert ja Sten-i klaverimängu on alati puhas nauding kuulata. Pärast kontserti istusime Radissoni Reval Cafe-s, ajasime juttu ja sõime lõunat. Nii hea meel oli koosveedetud aja üle.
Hiljem läksid noored koju ja mina lapselapsele sünnipäevaks kinki ostma ning edasi juba rongiga koju, kus ootas mind laagrist naasnud Kirke.
Esmaspäeval läksin taas tööle. Kas peale puhkust vastumeelselt? Tegelikult mitte, sest puhkasin hästi. Esimese töönädala lõpus oli meil kohe maakonna kolleegidega Lokuta puhkekeskuses väike laager, kus reedesel päeval toimus pikk õppepäev ja laupäeval käisime Eidaperes imetlemas jorjenite/daaliate põldu ning lõpetas meie laagri rabamatk.
Mis koolitus meil toimus? Avaliku esinemise koolitus, mida viis läbi teada tuntud mees Martin Veinmann. Oli ühte ja teist kõrva taha panna ja õnneks oli pikk päev pikitud piisava huumoriga, et haigutama ei ajaks. Raamatukogutöötajatel on teadupärast sageli tarvis seista inimeste ees ja midagi rääkida, viia läbi erinevaid üritusi ja lugeda ette raamatuid- ilukirjandust, luulet, proosat jne. Igati tarvilik koolitus.
Päeva lõpetuseks toimus pidulik õhtusöök, tunnustamine, väike armas kontsert ja lõpuks soovijatele saun/kümblustünn. Hea muusika eest kandsid hoolt Maili Metssalu koos Jaan-Eerik Aardamiga – ülimalt kaunis kontsert, mis sisaldas laule Maili plaadilt.
Mõned pildid siia, aga imelistest lilledest teen eraldi postituse.
Teisel päeval ärkasin suhteliselt vara, käisin kolleegiga õues jalutamas(sealjuures rõõmustasime koplis igavlevat pullikarja, kes hakkasid kõik koos meie poole tormama) ja seejärel nautisime hommikusööki. Edasi viis meid tee Eidaperes asuvasse majapidamisse, kus meid võõrustas majaperemees ise. Lähima tunni jooksul saime imetleda liigirikast taimeaeda ja tohutut lillepõldu. Jorjenid ehk daaliad, ikka nii ilus oli, et ebareaalselt ilus. Kui palju värve ja sorte. Uskumatu. Kuulasime peremehe pajatusi ja nautisime lilleilu.
Edasi sõitsime koos majaperemees Margusega Mukre rabasse, kus tegime toreda matka. Noppisime raja äärest marju, osad käisid rabajärves ujumas, ajasime juttu, otsisime üles energiasamba ja julgemad proovisid, kuidas tema käes pendel töötab või ei tööta. Mina proovisin ka ja sain väga omapärase kogemuse. Lähemalt ma sellest ei pajata, aga niipalju ütlen, et vägagi töötas.
Kui laupäeva pärastlõunal rabamatkalt peale ühist supi söömist koju jõudsin, tabas mind sõnuseletamatu väsimus. Pühendusin siis rahulikult raamatu lugemisele ja Kirke tegi järgmiseks päevaks vennatütre sünnipäevaks torti. 10-ne piiga tellis makroonidega tordi.
Pühapäeval, 27-ndal, tähistasimegi oma printsessi 10-ndat sünnipäeva. Uskumatult kiiresti need lapsed ikka kasvavad. Vanem poeg isana imestas samuti, et kuhu see aeg on küll kadunud, sest temameelest ta alles tuli kaitseväest, kui Kirke sündis ja nüüd saab väike õde juba kahe kuu pärast 17 !!!!! ja oma tütar sai 10.
28-ndal augustil sõitis Kirke hommikul Tallinna, et saada kokku oma uute klassikaaslastega ja klassijuhatajaga. Selleks, et enne kooli tuttavaks saada. Nende 10. klassis on 37 õpilast ja umbes 14 nendest on tulnud sinna gümnaasiumi väljastpoolt lütseumi. Paralleelklassiga on sama lugu. Algselt pidid nad pidama Kadrioru pargis ühist piknikku, aga juhtus olema üks augusti vihmasemaid päevi ja nii viidi üle kohtumine kooli. Selles mõttes oligi tore, et ühtlasi tegid “kohalikud” noored uutele tulijatele majas ekskursiooni. Vaadati üle, kus on koduklass ja saadi teada, et üle tee algklasside majja saab lausa mööda maa-alust tunnelit. Lütseumis on igal klassil koduklass, ka gümnasistidel. Sinna saab jätta oma õpikud-vihikud, mida pole samal päeval koju tarvis kaasa võtta ja sinna tulevad ka valdav osa õpetajatest, kui pole just selline tund, mis nõuab klassis eritingimusi, näiteks keemia ja ka keeletundides liiguvad nad ringi, sest tasemegruppe on palju. Klassijuhataja on seal põhikoolist gümnaasiumi lõpuni sama inimene. Samal päeval said nad endale tellida kooli sõrmuse, mida kantakse terve gümnaasiumi vältel. Päris mõistlik, sest kui tehakse sõrmus alles kooli lõpetades, siis paljud seda edaspidi tegelikult ei kannagi. Koolist suundus suurem osa noori rõõmsalt koos Vapianosse sööma. Esmamulje oli igatahes väga hea, klassikaaslased ja klassijuhataja pidid olema ülitoredad, uued võeti vastu väga sõbralikult ja loodetavasti kestab selline rõõmus kooskulgemine neil kõik 3 aastat ja kauemgi. Järgmisel päeval tuli samuti kooli minna, sest siis jagati raamatukogus õpikuid/töövihikuid. Tore uudis – raamatukogus on koer, inglise spanjel.
Päris kuu lõpus käisime sõbrannaga õhtul Jalase rabas. Kes ujus, kes valvas :P
Üle mitme aasta jälle laulupeol. Korontsik ei lubanud pidu pidada ja nüüd oli lõpuks taas võimalus noortel ühiselt laulda ja tantsida.
Enne kui kõik emotsioonid tuhmuvad, panin nad ajaloo tarbeks kirja.
Meie peres oli see märgilise tähtsusega sündmus. Esimest korda osales nii tantsu-kui laulupeol minu vanema poja vanem tütar. 9-aastane tubli neiu, kes kuumust trotsides veetis esmalt nädala tantsupeol ja seejärel vihmast nõretavana päeva laulupeol. Pühapäev, laulupeopäev – oli see päev, kus Kirke oli esimest korda koos vennatütrega ühiselt rongkäigus ja laulupeol laulmas.
Kirke esimene laulupidu jääb aastasse 2011, kus ta laulustuudio eelkooriga laulis laulukaare all koos mudilaskooridega, olles ise vaid 4,5 aastane. 2011-nda aasta ja tänase päeva vahele jääb mitmeid suuri laulupidusid ja maakonna laulupidusid. Tegelikult, kui jätta välja pandeemia periood, on suhteliselt igal aastal on olnud mingi laulupidu.
30. juuni – 2. juuli toimus XIII Noorte laulu-ja tantsupidu “Püha on maa” ja tantsupeo kontserdid nimega “Sillad”. Meie pere oli esindatud esinejate poolelt kahe neiuga ja pealtvaatajatena lisandusin mina, vanem poeg ning poja noorem tütar. Poeg vaatas oma noorema võsukesega Kalevi staadionil reede õhtul tantsupeo esimest etendust, mina jälgisin seda samal ajal Delfi ülekandena ning vaatasin laupäeval televiisorist tantsupeo viimast etendust, pühkides meeleliigutusest pisaraid, sest lihtsalt nii hea meel oli oma lapselast telepildis näha ja tunda rõõmu tema osalemisest. Kirke oli sel ajal Tallinnas laulupeo proovides. See oli väga päikeseline ja palav nädal lastel, aga ka ülev, emotsiooniderikas.
Päev enne laulupidu ajasin mina mööda Raplat taga rukkililli. Nagu arvata, üheski poes neid enam ei olnud. Õnneks sain kokku pojaga, kes oli noorema lapsega teel seiklusrajale ja nii sõitsime koos põldudelt rukkililli otsima. Mul oli hädasti lilli tarvis, sest Kirke ootas hommikul pähe panemiseks lillepärga. Lilled leidsime ja pärja punusin varahommikul valmis.
Meie väike tirts sai peale viimast tantsupeo etendust lõpuks keskööl koju magama ja ikka selleks, et varahommikul üles tõusta ja kooli juurest väljuva mudilaskoori bussiga Tallinna rongkäigu kogunemisele sõita. Nii saime seal kolmekesi kell 9.30 kokku. Poeg noorema tütrega läksid otse lauluväljakule. Pere noorim osaleja jõudis kogunemisele oma kooriga, mina tulin rongiga ja Kirke oli juba mitu päeva Tallinnas. Hommikul õnnestus tal sisse magada ja nii tormas ta rongkäigu kogunemisele hommikust söömata. Selleks on muidugi ema, kes taipas poest läbi astuda ja mõned karjala pirukad kaasa osta. Lisaks pakk kommi, mida ma muidu ei osta, aga pika rongkäigu eel oli lastel tarvis lisaenergiat.
Mõne aja pärast koorid ja tantsurühmad rivistusid ning hakkasime liikuma. Õnn oli paraku üürike ja saime liikuda vast vaevalt paarsada meetrit, kui jäime seisma ja võttis ikka üle poole tunni aega, kui päriselt liikuma saime. Vaikselt sabistas vihma ja lõpuks hakkasime siiski liikuma.
Mina sammusin nagu juba aastaid laulustuudio koori ridades tehes vaid aeg-ajalt edasi-tagasi jookse selja taha, et kontrollida, kuidas läheb lapselapsel mõned read tagapool esimene rongkäik oma kooli kooriga. Hästi läks nii neil, kui meil. Kõigil püsisid jalatsid jalas ja kuigi esmalt ähvardas vihm sadama hakata ja kilemantlid said selga, siis peagi rändasid keebid kotti tagasi, sest vihm taandus ja kõndides hakkas palav. Tee ääres oli palju rahvast, kes rõõmsalt ergutasid rongkäigus olevaid lapsi. Väga teretulnud nähtus, et laste tähelepanu kõndimiselt kõrvale juhtida ja meel rõõmus hoida. Võtsime üles viisijuppe ja tuju oli kõigil hea. Kohtasime raja ääres ka kodukohast pärit sari-elagu- hüüdjaid, keda nägime 5 km jooksul kordi ja kordi. Laulustuudio rivist tuli üks laps koos valveemaga paraku ära saata, sest tema tervis ei pidanud vastu ja lapsel hakkas halb. Tuli välja, et selle lapse puhul pole see esmakordne ja päriselt, kui sa lapsevanemana tead, et lapsel vastupidavus puudub ja tervis võib alt vedada, siis….informeeri, ära pane last rongkäiku kõndima vaid lisa ta mõnisada meetrit enne mereväravaid või tule ise saatjaks, et saaksid vajadusel oma lapsega rivist välja astuda.
Selle foto näppasin Sven Zacek-ilt, sest mul endal ei õnnestunud meie maakonna algust pildile saada.
Aga…..kui mereväravatest sisse keerasime, võttis meid raja ääres vastu teiste seas ka Eesti president. Meie väike piiga sai temaga juhuse tahtel kätelda ja kuna ma hiljem naljatasin, et nüüd ta ei tohi seda kätt pestagi, siis piiga surus kiirelt minu ja isa kätt ning teatas, et andis presidendi tervituse edasi ja meie ka ei tohi käsi pesta :D Eksole, selline lugu siis selle ootamatu käepigistusega. Nojah, aga kõik suuremad ja väiksemad rongkäigulised said kergemalt hingata, sest laululava paistis ja see tähendas pika marssimise lõppu. Küsisin hiljem lapselapselt, et kas oli ka raske seda maad kõndida ja tema vastas, et ei olnud. Aga eksole, meie pere lapsed on harjunud maast madalast pikki maid kõndima. Küll aga virisesid minuga ühes reas olevad piigad, kes lähevad juba kaheksandasse klassi. Tänapäeva laste vähene liikumine. Muide, ma olen olnud rongkäigus ikka kordi ja kordi, aga mul polnud aimugi, et rongkäigu esimene inimene on mees, kes teeb rongkäigule tempot. Kõik on välja mõõdetud ja arvestatud – millal, kus ja kui kiiresti.
Igatahes – olime jõudnud lauluväljakule ja kõik olid rõõmsad, et vihma ei sadanud. Saatsin oma lapse koos kooriga paviljonide poole sööma ja ise läksin lauluväljakule otsime meie pesa ja ka lapselapse koori pesa, sest lapse issi oli noorema tütrekesega väljakul ja tema jaoks oli see segane lugu, kust oma last peaks otsima. Jõudsin just väljakule sinna tooliridadega ala taha, kui helistas mulle valveema, et kus sa oled, tule sööma. Eksole, ma olin kena kilomeetri kaugusel neist ja kuna anti käsk järgi tulla, keerasin otsa ringi ja…..sprintisin selle maa näitusepaviljonini nagu homset ei oleks. Jõudsin paviljonini ja ei kohanudki teel oma koori. Hm, helistasin siis, et kus olete, sest hoones sees oli tohutu rahvamass ja kui ei tea, millises sektoris omad liiguvad, on tulutu neid otsida. Aga ilmnes, et nemad alles tulevad paviljoni poole. ????? Kas ma jooksin neist mööda? Päriselt? Nojah, sealt nad üsna pea tulidki :D Pealegi olin ma jooksnud nii kiiresti, et ka nemad mind ei näinud. Järgmisel päeval kodus naersime lapsega pisarateni, sest mida oleks ta küll mõelnud, kui kõndides sööma jookseb äkki temast välja tegemata paviljonide poole ema? Ja jookseb nagu poolemeelne :D Jah, juhtub. Sain igatahes teada, et sportlik vorm on mul täitsa hea, küll aga mitte vist silmanägemine :D
Peale sööki kõndisime tagasi lauluväljaku poole. Tegime Kirkega tiiru puude all, kus pidavat olema meie väikese piiga mudilaskoori pesa, aga seda me paraku ei leidnud. Laps sai oma ihaldatud masinajäätise ja läksime laiali. Mina kohtuma poja ja noorema pojatütrega ja Kirke avaühendkooridega laululava taha kogunema.
Läksime pojaga uuele tiirule pesa otsima ja sealt puu alt, kuhu enne vaatasime, me nad leidsimegi. Nagu me eelnevalt kahtlustasimegi, olid nad alles paviljonide poolt tagasiteel lauluväljakule. Mis oli aga arusaamatu, siis miks nad seal käies ei söönud. Olevat liiga palju rahvast olnud. Palju…no seal on alati palju rahvast ja kõik saavad söönuks sellegipoolest. Meie saime ka ilma eriliste probleemideta, sest sees käib väga tõhus liikumise korraldamine. Suppe pakuti lausa viit varianti ja maiuspalaks laulupeo jäätis. Aga see selleks.
Issi käis lapsega ostmas midagi hamba alla ja varsti jätsime nad puu alla ning ise läksime kolmekesi väljakule laulupeo avamist vaatama. Kirke oli avaühendkooridega lavale jõudnud. Mina, suur poeg ja tema väiksem tütar – vaatasime aia ääres avamist. Vaatasime kuidas süttis tuli, laulsime hümni ja kuulasime teisi lugusid. Kuulasime ära puhkpilliorkestrid ja siis ootasime lavale mudilaskoori, kus koos 9000 mudilasega laulis ka meie väike preili. No küll laulsid kenasti ja eriti lustakas oli see viimane laul sokist ja kummikust. Mudilased lõpetasid ja poeg oma tütrega suundusid meie mudilaste koori pessa, et võtta see väike laululaps ja sõita koju. Kui see on elu esimene kord osaleda tantsijana tantsupeol ja lauljana laulupeol, siis väsimus on nii suur, et ongi paras aeg koju sõita. Küll järgmistel pidudel jaksab juba kauem olla. Pealegi oli neil plaan koju jõudes kohe perega Saaremaale sõita.
Aga….said nad minust vast 30 m eemale, kui üle lauluväljaku sähvatas hiigelvägev välgunool, millele järgnes kõrvulukustav mürinakärakas peade kohal ja sellele järgnes lavalt alla tulevate mudilaste kisa. Ohsapoiss, sellist äikesemürakat polnud ma ilmatuma kaua näinud ja kuulnud. Ja see polnud kõik. Kohe järgnes vihm ja mitte lihtsalt tibutamine, nagu see siiani juba kontserdi algusest oli, vaid saime kõik kaela tõelise paduka, kus vett tuli taevast nagu ämbrist. Poeg, nagu hiljem kuulsin, leidis oma suurema lapsekese üles ja tormas piigadega lauluväljaku mäest üles, joostes 3 km nende auto juurde. Muidugi said nad läbimärjaks ja kuivad riided sai alles kodus selga ning edasi Saarmaale sõiteski oli veel lastel külm. Oli ikka elamus lastel elu esimesel laulupeol. Seda seal tantsupeol tantsiti – sata, sata vihmakene …….kuni hakkaski sadama, pisut valel ajal :P
Mina kõigepealt seisin paduka ajal keset väljakut kummargil, et säästa hõlma all olevat fotokaamerat ja ja vesi lihtsalt voolas minu kahelt küljelt ja peast alla, aga siis mõtlesin, et liiguks samas asendis puude alla…… eh, ega seal puude all parem ei olnud. Kallas samamoodi. Seisin kaablikaitsme peal, aga üks hetk sain aru, et mingi jõgi voolab läbi mu jalatsite ja pole vahet, kus ma seisan. Tagatipuks hakkas pükste taskus helisema telefon. Üritasin seda fotokat varjates märja käega kätte saada ja kui lõpuks vastu võtsin(katsu sa siis suhelda puutetundliku ekraaniga, kui käed märjad ja kuivatada kuskile pole), kostis sealt erutunud lapse hääl – ema, ma olen kaltsmärg. Einoh jah, mis ma oskasin öelda. Ma olen ka :) Meil olid mõlemal õhukesed kilemantlid peal, aga sellise vihmaga polnud neist tegelikult muffigi kasu. Mina olin vähemalt soojalt riides, aga lapsel oli kile all vaid õhuke koorikostüümi- seljas olev pluus ja pikk seelik oli täiesti märjad. Esialgsele üllatusele järgnes pikapeale lootusetuse tunne ja siis hakkas naerma ajama, sest see padukas ei suvatsenudki läbi saada ja ainus kuiv koht oli seljakoti all. Meie kõik pääsesime hirmutundest, kuid kindlasti oli palju just mudilaskooride lapsi, kes ehmatasid südamest ja olid paanikas. Päris hull, kui paanikas läks oma koor ja tugi kaduma. Ma loodan tõesti, et nii nagu lavalt kogu aeg mikrofonidesse öeldi, märkas täiskasvanu hädas ja hirmunud last ning oli talle toeks. Mina olin sel hetkel üsna kaugel lauluväljaku platsil ja lavalt lahkuvate mudilastega kokku ei puutunud. Lapselaste puhul usaldasin õigustatult oma poega ja olin kindel, et tüdrukud on isa kaitsva tiiva all ja teel autosse ning oma tütar on piisavalt suur, et ise hakkama saada. Lähedal ei olnud mul ühtegi last, kes oleks abi vajanud. Inimesed, suured ja väikesed, lihtsalt ootasid, et suurem sadu vaibuks. Ma päriselt loodan, et sellest kogemusest ei saanud ükski laps jäädavat traumat ja olles juba turvaliselt täiskasvanu kõrval, oli pigem nalja-naeru ja hiigellompides hüppamist, kui nuttu ja kurvastust. Eeldan, et suurem osa mudilaskoore läks peale enda etteastet koju või bussi kogunema, sest vihma leebudes läksin liikuma ja ei näinud õnneks kuskil kurbi ja õnnetuid lapsi.
Laulupeo kontserdil tekkis vihma tõttu pisike viivitus, aga varsti oli näha, et poistekoorid kogunevad lavale ja mõne aja pärast laulsid isamaa pojad võimsamini, kui proovis kuuma päikesega. Vihm oli üle läinud ja inimesed liikusid ringi. Tore oli näha, et lauluväljak ei jooksnud pealtvaatajatest tühjaks, vaid valdav enamus jäid lauljatega solidaarselt kohale. Läksin ise samuti liikvele, et veidi vett endalt maha raputada. Kirke oli kuskil ma ei teagi kus ja tema pidi peagi neidude kooridega rivistuma minema. Kuna olin raadiotorni poolsel alal, mõtlesin, et lähen teisele poole ja avastasin, et pinkidega ala sissepääsul polnudki enam piletikontrolli. Ahah, mõtlesin, kõnnin siis otse siit läbi ja ei pea ülespoole ronima, et teise tiiba minna. Siis aga vaatasin, et pinkidega alal on toimunud suur hõrenemine(ilmselt pole mõnus istuda, kui vesi pepu alla voolab ja inimesed läksid liikuma, süüa ostma ja mõni ehk autosse või koju riideid vahetama) ja jäin sinna alasse poistekooride etteastet vaatama. Ja siis noormeeste koorid ja siis…siis oligi järg neidudekoori käes, kus laulis ka Kirke. See oli vist päeva ainus kord, kus päike tuli välja. Seisin seal umbes 6-nda rea juures, nautisin päikesepaistet, kuivatasin riideid ja kuulasin kaunihäälseid neiukesi. Imekaunis repertuaar ja milline kõla!!! Ilus, ilus, ilus!!!
Kui neiud lõpetasin, suundusin ERR-i ülekandebussi juurde, kus pidime lapsega kokku saama. Käisime söömas, jalutasime ringi, ajasime juttu, naersime ootamatult tugeva vihma ja oma märgade riiete üle ja varsti oli käes aeg, kui tuli uuesti minna rivistusele, et koos lõpuühendkooridega lavale minna. Mina läksin samal ajal väljakule endale hea vaatega kohta otsima.
Lõppu jäävad nagu ikka need kõige-kõigemad laulumaiuspalad. Ja oligi ilus, väga ilus, aga ilmataat avas alguses vaikselt ja siis aina tugevamalt jälle oma vihmakraanid. Lootsin, et laps seisab kaare all, kus saab pisutki vihmavarju, sest tal polnud isegi kilet kostüümi peal. Minu kannatusekarikas sai täis peale “Mu isamaa, on minu arm” laulu. Hakkasin vaikselt ära minema, et pärast mitte olla suurte rahvamassidega mere poole väljumas. Läksin näitusepaviljonide taha, kus oli ootel meie laulustuudio buss. Mäest üles minnes, voolas vastu jõgi, aga sel polnud enam mingit vahet- niikuinii olid pealaest jalataldadeni läbimärg. Bussi jõudes jäin esmalt astmetele seisma ja lihtsalt tilkusin. Soovisin nii oma lapsele, kui kõigile peolistele kiiret sooja jõudmist. Mina sõitsin koos meie kooridega koju, Kirke jäi sõprade poole Tallinna.
Selline oli seekordne laulupeokogemus. Jah, jääb eluks ajaks meelde. Aga…oli sellegipoolest väga tore. Pärt Uusberg oma tiimiga oli teinud suurepärase töö ja kontsert kõlas väga nauditavalt. Repertuaar hästi valitud ja inimesed kõik püha vihmaveega puhtaks pestud. Aitäh!
Järgmisel 3-l päeval vaatasin kodus telekast rongkäiku ja laulupeo kontserti. Sain nautida rohkem, kui mõnel hetkel väljakul ja isegi televiisori vahendusel oli valus vaadata, kuidas me seal vihma käes särasilmselt ligunesime :D Jah, ekstreemne, aga lõbus oli.
Järgmise laulupeoni!
Ja Kirke on siis laulukaare all Üle-eestilise Neidudekoor LEELO koosseisus. Konkurss koori edukalt läbitud ja augusti lõpus toimus lauljatel koos dirigent Külli Kiivetiga esimene laululaager Neemel. Palju laulmist ja muid toredaid tegemisi. Õpitakse järgmise laulupeo laule ja sügisel on ERR-is salvestused. Põnev koorielu tõotab tulla.
