Sinine pluus

Olukord on selline, et minu preili K on juba 3 kuu pärast 14 ja see on selline vanus, kus laps on kohe kindlasti iseteadlik ja tuleb oma soovidega lihtsalt lagedale ning emal tuleb soove vastavalt võimalustele ja arukusele täita. Eh, ega see pole üldse raske ja see on isegi tore, oleks vaid rohkem aega. Tütrele õmblemine on nagu lapsepõlve pikendamine, kui modelleerisid ja nikerdasid rõivaid oma nukkudele. Lihtsalt suurus on suurem ja kangast kulub rohkem.

pluus

Mõni aeg tagasi oli mul tarvis minna Karnaluksi kauplus-lattu mingeid asju tooma ja K oli kaasas. Kuni mina oma asja ajasin, korjas K endale sületäie kangaid ja tegi mulle selgeks- sellest tuleb pluus, sellest pluus, sellest seelik ja nendest kleit :) Ok, nii lihtne see ongi.

pluus

Nendest ostetud kangastest olen saanud valmis tervelt ühe pluusi ja see on analoog ühele valgele pluusile, mille ostsin talle kunagi enne reisi poest. Pluus on neiul üks suur lemmik ja nüüd ta arvas, et on vajalik teha sarnane, aga tumedamast kangast ja vähemate pitsidega.

pluus

Valituks osutus 100% puuvillane tumesinine väikese valge lillega õhuke musliinkangas. Õhemat sorti.

Lõiget mul selle jaoks pole võetud. Mõõtsin lapse ära ja lõikasin käsikaudu tükid välja. Tükid kokku ja pluus oligi peaaegu valmis. Kõige rohkem võttis aega tellitavate trakside nikerdamine. Allääres on naturaalset tooni puuvillane pits. Pluusi saab kanda nii õlad kaetud, kui katmata.

Pluus on sel suvel tihedasti kandmises olnud ja sobib lisaks seelikuga kandmisele mõnusasti ka pükste peale.

pluus

pluus

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Lasteaia lõpukleit

Selle kleidi saamislugu on lihtne – lapse enda soov.
Meie pere vanem M lõpetas juuni alguses lasteaia ja juba kevadel oli meil jutt, et mina õmblen talle selleks tähtsaks päevaks kleidi. Ema saatis isegi mulle ühe pildi, milline võiks kleit olla. Mingi aeg aga olid mul kangajäägid elutoas laiali ja just sel päeval tulid nad meile külla. Laps leidis sealt endale kahvatukollased kangad ja teatas, et sellest tuleb tema lõpukleit ehk päikeseprintsessi kleit. Koos mõtlesime milline võiks olla tegumood ja nii jäigi. Mulle meeldivad iseteadlikud lapsed, kes teavad, mida nad endale selga soovivad ja on ütlemata tore, kui vanemad ega vanavanemad ei hakka sel juhul sellist soovi maha laitma, vaid austavad lõpetaja soovi. Last tuleks suunata vaid ehk siis, kui ta on ikka oma sooviga täitsa lepikus või on soov sündsusetu ja üritusega kuidagi mitte sobiv. Ma olen omal ajal näinud mitmeid lapsi(põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajaid) kangapoest väljumas silmad märjad, sest ema ei lubanud osta sellist kangast, nagu lapsele meeldis. Lõpetab ju ikkagi laps ja meie asi on teha ta sel päeval õnnelikuks ja kauniks.

kleit

Kleit sai meil kahekihiline. Alumiseks kihiks läikega satiinkangas ja pealmiseks kihiks pits, mida vähemalt mingi aeg nimetati prantsuse pitsiks. Selline veidi üle meetri lai kangas, mille servad pitsisakilised.
Lõige lapselikult armas. Rinna alt läbikõige ja alumine osa üpris laiaks tõmmatav kelluke. Peale ülemise ja alumise osa kokkuõmblemist moodustasin sissevõtte kohale voldid. Kaunistuseks alusriide materjalist lai vöö, mida sai siduda lipsuks nii ette, kui taha. Kuidas mõte parasjagu oli.

kleit

Kuna alumist osa ei saanud kuidagi lõigata välja kellukesena nii, et alläärde jääks ka sakiline pitsi serv, lõikasin selle sakilise osa kanga küljest ümber motiivide ära ja panin pärast selle riba käsitisi alumise ääre külge. Jah, tükk tegemist, aga tulemus sai kena.

kleit

kleit

kleit

kleit

Kleit on tarvis kuidagi selga saada…jah, seljataga oli peitelukk.
Natuke kurb oli meil kõigil, et ei saanud osa lasteaia saalis toimuvast lõpetamispeost….aga peale seda saime ikkagi kokku, pildid tehtud ja õnne soovitud. Praeguseks on jäänud vähem kui kuu ja väike preili alustab kooliteed.

kleit

kleit

kleit

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 2 kommentaari

August

Jah, juba on käes august ja see on parasjagu selline aeg, kus tuleb teha üks väike vahepealne suve kokkuvõte. Ma ei taha endale veel tunnistada, et alanud on suve viimane kuu ja pihlakad tegelikult juba punetavad(ma lihtsalt ei vaata neid, ei, ei, ei!), kuid faktid jäävad faktideks. Veel kuuke ongi jäänud ja juba on kohal september.

Millised on meil olnud siis senised kaks suvekuud?
Ütleme nii, et ühtepidi töised, teistpidi rahulikud. Nii nagu kogu elutempo vajus märtsis rahulikumaks, nii ta ongi selline vaikselt edasi olnud. Ei mingit kärtsu ja mürtsu. Pigem olemised koos kõige-kõigematega ja pilk pööratud kodule(ok, juuli oli tegelikult isegi liiga töine).

Juuni alguse kõige olulisem sündmus oli meil kindlasti väikese preili lasteaia lõpetamine. Kõik selle aasta lõpetamised olid teistmoodi ja nii oli ka lasteaias pidulik tunnistuste kätteandmine vaid koos rühmakaaslaste ja õpetajatega. Lõpetamisel ei saanud pilte teha….seega tegime peale pidu väikese fotosessi.

lõpetamine

Meie preilidest suurim, ehk K, lõpetas tänavu kuuenda klassi. Käidud on seega pool üldhariduskooli 12-st klassist. Natuke veider tunne on küll, sest minumeelest alles ta sündis…ja siis alles ta lõpetas lasteaia….ja nüüd kuidagi juba kuus aastat koolis käidud. Edukalt käidud. Sihikindlus ja töökus viivad ju ikka igava tunnistuseni, ehk siis viielisuseni. Läbi on samuti ka muusikakooli 6 aastat klaveriõpet ja septembrist seisab ees viimane õppeaasta. Kuu aja pärast selgub, mida uus aasta endast saab kujutama. On erinevaid võimalusi.

lõpetajad

Kui väike preili lõpetas kevade lasteaia, ei tundund ta sugugi läheneva koolipõlve suhtes suurt rõõmu. Nii kahju oli ju, et lasteaed sai läbi. Kurb oli, et enam ei saagi koos sõpradega alustada päevi hommikusöögilauas ja päevad pole enam täis mängimisi vaid hoopis vaikselt pingis istumist ja õppimist. Ma saan temast täiesti aru, sest kooli minnes on ta vaid 4 ja pool päeva saanud olla seitsme aastane. Suure tõenäosusega klassi noorim. Nüüd mõned päevad tagasi aga ütles mulle, et juba ootab kooli. Uhiuus koolikott särab uue kirjutuslaua kõrval, kooliasjad on ostetud ja kui parima sõbrannaga on minek ühte klassi, läheb nukrus mööda. Tragi tüdruk loeb ammu kirjatähtedes raamatuid ja ma usun, et kooliski läheb tal hästi. Ambitsioonikusest tal igatahes puudust ei ole.
Rääkisime siin hiljuti K ja noorema R-iga nende koolirõõmust ja nemad tõdesid, et kool on olnud lahe. Kumbki neist pole käinud seal vastumeelselt ja pigem leitakse kõvasti positiivset. Eks oma rolli mängib sellistes mälestustes muidugi ka hea õppeedukus, suhtlemisoskus, oskus eristada olulist ebaolulisest ja võime kõige selle vahel oskuslikult navigeerida. Kui õppimisega pole probleeme, siis ongi koolis käimine tavaliselt tore. Ja see ei ole kuulekus, allumine…see on hoopis soov teada saada ja areneda.

lõpetajad

lõpetajad

Edasi oligi varsti käes jaanipäev ja minu puhkuse esimesed 2 nädalat. Jaanipäevast olen juba kirjutanud SIIN ja puhkuse kaks nädalat pole enam väga meeleski. Möödusid suhteliselt vaikselt ja puhkuse lõpus alustasime K toa remondiga. Korra käisime selle 2 nädala jooksul isegi linnas ja veetsime selle koos minu kõige pikemaaegse armsa sõbranna Airega. Pikk ja sisukas päev lõppes meres jalutamisega ja viimase rongiga koju sõites valdas mind suur rõõm ja tänutunne. Päev pole dokumenteeritud fotodega, aga vahest mulle meeldibki lihtsalt olla, ilma selleta, et päev otsa vaatan kõike kaamerasilmast.

Üks tore asi oli suve alguses muidugi veel.
Ühel päeval kirjutas mulle Helena, et ta osales ajakirja ” Käsitöö” pitsiliste kleitide konkursil ja nüüd tahetakse tema kleidiõpetust suvisesse ajakirjanumbrisse. Pilt sellest kleidist, mille ta saatis ajakirja ning leidis tunnustuse, oli minu tehtud ühe armsa õhtuse fotosessi käigus Loosalu rabas. Siis võttis minuga ühendust ajakirja toimetaja ja küsis, kas nad võiksid minu fotosid ajakirjas kasutada ning kui vastus on jah, siis kas ma saadaksin neile veel pilte. Muidugi oli mul hea meel, et minu pildid pälvisid tähelepanu, sest tavaliselt teevad ajakirjad endale fotod toodetest ise. Eriti veel esikaane fotod. Olen sellistes fotosessides osalenud, kus kellegi tooteid pildistati ajakirja fotograafi poolt. Õigemini osales kunagi modellina selles K, kui ta oli 6 kuune ja Annika Metsla pildistas teda ajakirja Käsitöö jaoks. Minu asi oli seal laps rõõmus ja roosa hoida. Fotograafiaga ma sel ajal suurt veel ei tegelenudki.

käsitöö

Saatsin siis valiku fotosid ja …minu üllatuseks tuligi ühest esikaas ja teine foto laiutas ajakirjas lausa üle kahe lehekülje. Mis seal salata, tundisn siirast rõõmu – Helena pärast ja enda pärast.
Ajakiri on siiani kauplustes müügil ja tegelikult on täitsa kummaline, sattudes teinekord mõnda Tallinna kauplusse või R-kioskisse, vaadata otsa enda tehtud fotole :D Tekib selline tunne, et…..ohhoo, tuttav pilt kuidagi. Ja siis tuleb meelde. Jajah, ongi täitsa minu tehtud.

käsitöö

Kui vaadata suve nüüd veidi looduse poolt, siis kõigepealt olid kuninglikud pojengid. Nende imetlemisest ei väsi vist kunagi. Tassisin neid igal võimalusel tuppa vaasi, sest õues maja taga ei näinud neid peaaegu keegi. Pealegi sadas pidevalt suure tuulega vihma ja peksis nad lihtsalt puruks.

pojengid

Nii ma neid siis imetlesin ja pildistasin terve õitsemise aja. Neid, mis mul maja taga ja neid, mida kohtasin mujal.

pojengid

pojengid

Kui neid on hulgim ja erinevaid värve, siis krabaks nad kõik endaga koju kaasa, aga eks mõistus tuleb appi ja piirdud vaid pildi tegemisega.

pojengid

pojengid

kosk

See eelmine kose pilt, kirjude pojengide pildid ja ka järgmised kosepildid said tehtud tegelikult mai viimastel päevadel ühe fotosessi raames. Käisin pildistamas noorpaari ja seda retke alustasime Tallinna kesklinnast Rotermanni kvartalist ning lõpetasime Keila-Joal. Ilm oli ilus, kehtis alles 2+2 reegel, tuul oli võimas…ja Keila-Joal oli selline rahvaste paabel, et sellist pole ma seal veel kunagi näinud. Pildistamise teed on mind sinna aga viinud üsna palju kordi.

kosk

kosk

Assistent ikka kaasas. Kui vaja tassida, hoida, helestada või pisikeste laste tähelepanu objektiivile püüda.

kosk

kosk

kosk

kosk

Mis siis veel?

Muidugi käisime vanaisa sünnipäeval, sest 81-ne sünnipäev on sama tähtis, kui iga muu sünnipäev ja peale 80-ndat aastat eriti tähtis. Selle päeva pilte pole ma aga isegi veel arvutisse jõudnud tõmmata.

Kui pojengid hakkasid läbi saama, tulid päevakorda minu järgmised suvelemmikud – lupiinid.

lupiinid

ehted

Siis remont K toas, mis tundub kohati juba lõputuna, sest pole siiani päris lõpetatud ja ega ta niipea ei saa ka. Piiranguid seab nii aeg kui finatsvõimalus, mis tuleb mitme kuu peale laiali jaotada ning lisaks minu kiiks leida üles just need kõige kõige sobilikumad detailid ja aksessuaarid. Siiski…tapeet on seinas, põrand maas, lambid seinas tagasi. Hetkel vanad lambid, aga uued tuleb alles leida ja lampide valikul olen ma üks kohutav pirtspepu. Pealegi läheb neid sinna tuppa seina lausa 5 tükki + nüüd tuli mul pähe, et vaja oleks ka põrandalampi. Sellist, mis mul peas. Küsimus on…kust ma selle leian.
Veel tuleks üle värvida K voodi ja panna maha põrandaliistud, mis esialgu tuleks vähemalt poest ära osta. Seejärel saaks ta elutoast oma tuppa tagasi kolida ja jäävad vaid detailid. Kardinasiinile lisaks kardinatoru, õiget värvi ja õigest materjalist uued kardinad, vajalikud vaasid kummutile, õiget tooni vaip jne. Ühesõnaga kahesõnaga hakkab looma, aga sellest tuleb kunagi eraldi lugu.

Kui mul esineb mingeid väikeseid vabu hetki suuremate tegemiste vahel, teen ma ehteid. Ma ei ole üleliia suur ehete kandja, aga…on teatud tüüpi ehted, mida ma väga armastan ja need on puidust ning poolvääriskividest ehted. Erilised lemmikud on mul käevõrud. Kuna mul sõbranna mees tegeleb puutööga, siis tema teeb ka puupärleid. Ilmselt kasutavad neid mõnedki käsitöölised üle eesti ja kaugemalgi, aga meie kodus on need pärlid juba pikalt olemas olnud. Nii ma siis vahest neid oma lõbuks teengi. Poolväärsikividest on eriliseks lemmikus mul mitmeid aastaid mustad laavakivid. Türkiis on teine lemmik. Ideid on palju, aga mõned näited on sellised:

ehted

ehted

Sellel kaelakeel olen kasutanud pihlapuu ja tammepuu pärleid. Väikesed on pihlapuust, suured tammepuust. Lisandina lapikud laavakivid ja tuti tegin siidiniidist. Pärlid ajan mina kumminiidi otsa, sest mulle meeldib, kui kee venib. Vahest kannan seda täies pikkuses, aga vahest kerin hoopis ümber kaela kahte ritta.

Järgmine kaelakee sai endale seltsi käevõru.

ehted

Väikesed puupärlid on tammepuust, lisaks mõni metallpärlike ja lõpetuseks türkiisripats. See ripats seisis mul kodus juba aastaid ning ootas oma aega. Nagu näha, jõudis ära oodata.

ehted

Ehete tegemine on minu jaoks teraapiline, puupärlid ja poolvääriskivid näpu all soojad. Praeguseks olen neid juurde teinud, aga pilte veel pole. Tulevad needki mõne aja pärast. Kõige tähtsam on minule tegemisrõõm, loomisrõõm ja mõtte vaba voolamine. Ehete loomise ajal lihtsalt lülitadki ennast muust elust välja.

ehted

Ja otse loomulikult me sööme. Palju smuutisid ja juurikaid ja vahest sekka head kala.

Lemmikpäevad on minul need, kus tööle ei pea minema(ehk siis suvel on selleks nädalavahetused), armas Shalini @grace-fit teeb laivtrenni, K tuleb koos minuga matile ja pärast trenni ootab meid preemiaks mõnus smuuti- või toortatrakauss. Kindlasti kaunistatud, sest toit peab olema lisaks heale maitsele ka visuaalselt kaunis.

smuuti

Vahepeal olin eriti tubli ja küpsetasin esimest korda leiba. Ma ei suuda poest leida sellist leiba, kus poleks pärmi, nisujahu ja suhkrut…enamuses, olgem ausad, on üks neist komponentidest olemas. Isegi lugedes sildilt, et kasutatud on naturaalset juuretist, leiad edasi lugedes nimekirjast – pärm. Et mismõttes siis? Nii mõtlesingi, et peaks proovima ise teha. Armas Gerli tõi mulle juuretist ja retsepti ning läks katsetamiseks.
Selles retseptis oli küll ka veidi nisujahu, aga asendasin selle vähemalt täisterajahuga ja törtsu tavalise suhkru asemel kasutasin nagu retseptis kirjas – palmisuhkrut. Leib sai väga maitsev, aga kindlasti vajas minu jaoks pisut veel timmimist ja oma ahju iseloomuga kohandamist. Selle taignakoguse, mis tegin, jaotasin 3 vormi. Nii tulid leivad väiksemad. Praegu olen võtnud leiva tegemisse väikese pausi, aga peagi jälle. Juba see leivaküpsetamise lõhn kodus on isetegemist väärt, kuigi mässamist taignaga on päris palju.

leib

Tagasi smuutide juurde tulles…..see ongi minu tavaline hommikusöök. Smuutit armastavad meie väikesed piigad, kes on enamuse suvest elutsemas meil ja smuutit ning toortatrasmuutit olen saanud sööma isegi meie suure R-i. K-st rääkimata. Tema sööb neid koos minuga ja vaid mõnedel kordadel teatab, et teeb endale hommikusöögi ise. Mis tähendab, et ta teeb endale värske aiakraamiga vrapi ja vahest lisab sinna praemuna. Teinekord läheb käiku muidugi ka võiku, aga sel juhul kodus küpsetatud leivaga(kui ei tee ise, siis ostan erategija käest) ja viimase aja lemmik on tal avokaadomääre, mida ta teeb ja timmib siin meil ise.

smuuti

smuuti

ehted

Kala. Kes ei tahaks süüa kala? Iga päev ei tahakski, aga vahest tahaks küll. Hea ahjus küpsetatud kala värske salatiga ja pärast veel maitsev magustoit…see on meie lemmiklõuna. Ja ikka nädalavahetus on see aeg, kus saab lõunat nautida koos, kenasti kaetud laua taga istudes, toitu nautides ning vesteldes.

lõuna

toit

Mõnikord tahaks mina juba sööma hakata, aga K arvab, et temal tarvis mõned head toidupildid teha. Eks vist see toidupildistamine on eesti inimese viimaste aastate suur hobi. See-eest aga saavad järeltulevad põlved näha, mida vaaremad-isad omal ajal sõid.

toit

Otseloomulikult loetakse meie kodus palju raamatuid, aga kuna raamatud saavad ennem loetud ja tagasi raamatukokku viidud, kui pildile püütud, siis siin vaid kaks sellest suurest hulgast, mida ma jõuan tegelikult kuudega läbi närida(näriks rohkemgi, kui aega oleks).

Üks viimaste kuude lugemiselamusi on kindlasti Kaidi Laur-i “Hingest aus. Kuidas elumuutuses ennast leida”.

Ei seda ei pea lugema sugugi vaid siis, kui on mingid elumuutused. Seda võib lugeda täitsa niisama või elumuutuste vahel või peale elumuutusi või nende ajal. Kuidas soovi on. See on lihtsalt väga aus raamat. Ilusate tunnete ja mõtete raamat ja ka vähem ilusate tunnete ja mõtete, sest neid kõiki võib meis ühel või teisel ajal esineda. Lugesin seda ja jõudsin järeldusele, et peaks selle endale päris koju ostma. Et saaks seda kätte võtta, kui tuju tekib või mõnda mõtet tahaks üle lugeda. Ja lihtsalt istuda ja mõelda selle mõtte üle.
Ma ei ole eriline eneseabiraamatute fänn, aga see konktreetne tõesti kõnetas ning lisaks meeldis mulle väga kujundus.

raamat

Ja teine raamat, mis pildile püütud, on “Väike nurgapood”, autoriks Nicola May.
Lihtne lugemine, aga mis ometi haaras ja oli mõnus lugeda. Kui loed palju aimeraamatuid, on väga mõnus võtta vahelduseks midagi lihtsamat, aga sellegipoolest sisukat. Eelpoolmainitud raamat seda kindlasti on.
Rosa, kes elas suurlinnas üpris kehvakest ja pidetut elu ning oli kasvanud ilma oma vanemateta, sai ühtäkki päranduseks väikelinnas ühe seisva ja kehvas olukorras poekese. Poodi müüa ei tohtinud, mingeid kogemusi poepidamiseks tal polnud ja veel vähem oli aimu, kes talle sellise päranduse tegi. Nii avastas Rosa ennast üleöö Cockleberry Bay külas ja otsustas, et püüab poekesele hinge sisse puhuda. Kuidas tal see õnnestub, kes teda aitab, mis rolli mängivad kogu loos uudishimulikud külaelanikud ja kas Rosa saab lõpuks teada, kes talle selle poe pärandas…seda tuleb ise lugeda.

raamat

Ma ei tea, kas hiljutisest paksu, paksu raamatu lugemisest või pingelangusest, aga koos eile alanud teise poole puhkusega, tabas mind ka seljahäda. Ma pole siiani selgeks saanud, mis selle jama mul aeg ajalt vallandab. Kahtlustan aga seda, et niikui ma pean plaani teha hästi palju tööd, võtab selg minu asemel vastu otsuse puhata ja olla rivitult. Reedel töölt tulles mõtlesin, et jess, K sõitis päeval koos isaga Lõuna-Eestisse suguvõsa kokkutulekule ja laekub alles pühapäeva õhtuks. See tähendab, et mul on aeg iseenda päralt. Aega teha ära mitu pikalt ootejärtsus seisnud tööd ilma selleta, et pean mitu korda päevas tegelema söögi tegemisega. Aga….õhtuks oli viuhh ja seljavalu platsis. Eriti nõme on see, et selle probleemiga ei saa isegi rahulikult logeleda, sest mitte ainumaski asend pole mugav ja valutu- ei istumine, seismine ega lamamine. Kui esimesed ilmingud õhtul tekkisid, hakkasin kohe võimlema, sest konkreetsed harjutused mis võtavad lahti kintsulihastes need seljavalu tekitavad punktid, on mul ammu teada ja need toimivad. Tegin, hoolega tegin…ja siis läks olemine hoopis veel kehvemaks. Järelikult oli vale aeg tegemiseks. Öö möödus suhteliselt magamata, sest keerata ja pöörata ei saanud ja kuidagi polnud hea olla. Hommikul esimese asjana otsisin välja oma teibirulli…aga see oli sisuliselt otsas. Kiire mess sõbrakesele, kes saaks aidata ja komberdasin juba varahommikul tema poole, et selg ära teipida. Õnneks elab ta lähedal, seega kohale jõudsin vähese vaevaga. No ja siis koju tagasi juba märksa sirgema seljaga ning taas võimlema. Nii minu esimene puhkusepäev mööduski töö tegemise asemel võimeldes ja erinevaid taimseid preparaate manustades ja peale määrides. Mingis sundasendis õmblemisest või lugemisest ei saanud juttugi teha.
Tänane hommik algas juba märksa parema enesetundega ja isegi öö möödus nii, et ma ei märganudki. Täna annan veel endale asu, võimlen ja tohterdan, sest selg vaja korda saada. Puhkuseks on ju ometi plaanid :) Eks need seljavalud, mis pole otseselt seotud selgrooga vaid just lihaskonnaga tulevdki tegelikult pikematest sundasenditest. Küllap oli puhkuse ajaks jälle saavutatud piir istuva tööga + lugemine ja viimase aja pingeline töögraafik, mis tähendas õmblemist, pildistamist jne. Kõigil neil on mingid poolkummargil sundasendid olemas.

loodus

Ja et kogu seda monoloogi mitte lõpetada pessimistlikult(optimist teab, et selg saab peagi terveks), siis siia lõppu tuleb väike pildiseeria ühest jaanipäevaaegsest jalutuskäigust koos K-ga Vesiroosi terviserajal. Igapäevaselt on elu õnneks märksa toredam, kui mõnel hädisel seljavalupäeval aastas. Homsest naudime puhkust koos oma armsatega ja igasuguste tegemistega.

terviserajal

terviserajal

terviserajal

terviserajal

terviserajal

terviserajal

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 2 kommentaari

Roheline maailm

Perioodiliselt satume kevadeti Hansaplanti. Ei olnud erand ka tänavune kevad.
Ma olin küll kohalikult taimeturult, või õigemine taimemüüjatelt, ühte ja teist oma roheliste näppude rahuldamiseks soetanud, aga ikkagi otsustasime ühel laupäeval koos K ja minu sõbranna Ingega käia Hansaplantis silma nuumamas. Eeee, tõttöelda sinna sõites me arutasime asja ja arvasime Ingega mõlemad, et ega meil midagi osta küll pole vaja, lähme lihtsalt taimeküllust nautima.
Kuid…läks nagu läks.
Ja saate aru, ma kirjutan alles juuli keskpaigas sellest :D Eh, tore oli seal, tahaks ju panna pildimälestused üles endale. Seega kuu aega hiljem, aga siiski.

Niikui klaasmajja sisse astud, hakkab peale…lilled, lilled, värvid, palju värve, värvide pillerkaar, lilledeparaad….mida kõike, silmist võtab kirjuks. Pealegi tahaks kõike kohe ostma hakata, eriti K. Tema võtab kohe suure korvi, et äkki…äkki õnnestub emale mõned kärbsed pähe ajada.

hansaplant

hansaplant

Ega jah, oli endalgi keeruline ennast distsiplineerida ja näpud lillepottidest eemal hoida. Maitseainepottide vahele aga sukeldusin siiski ja mõned taimed sokutasin korvi samuti.

hansaplant

hansaplant

hansaplant

Neid valgeid roose oli seal terve plats täis. Vaata ja imesta, kui ilusad. Teisi värve muidugi ka, aga valged lilled on millegipärast alailma minu lemmikud. Need kohe tõmbavad enda poole, midagi pole teha. Mingi seletamatu õrnus on valgetes lilledes.
hansaplant

Järgmisel pildil on üpris sihikindla näoga K ja kui pildi serva hästi vaadata, siis korvist paistavad juba mõned rohelised tutid. Tegelikult olid sinna sattunud(huvitav, kes pani, eks?)tai basiilik, rosmariin, rooma salat ja mõned potikesed tavalisi salatitaimi. K ootas pikkisilmi toalillede osakonda, kaktusefänn, nagu ta on. Eelmisel korral ostsime talle sealt kaks kaktust, mis on tänaseks päevaks märkimisväärselt suuremaks kasvanud ( ei ole otsa saanud) ja üks neist hetkel isegi õitseb.

hansaplant

Peale lilli tuligi selline osa, kus igasugust muud kraami ja eks sealtki paneks aga järjest asju korvi, kui tengelpung lubaks ja kodus ruumi oleks. Õnneks ei ole ruumi ja liiga palju asju hakkab mind niikuinii segama. Olgu parem vähem. Jah, aga ega see siis vaatamist ei sega.

hansaplant

hansaplant

Sukulendid rippuvates potides olid armsad ja K üritas ühte endale juba saada. Kuna aga konkreetseid temale meeldivaid isendeid ühekaupa ei müüdud, jäi sel korral tehing katki.

hansaplant

Tadaaa, nagu järgnevalt pildilt näha, oli täitunud vahepeal võluväel ka meie korv. Esiplaanil rosmariin, salatid, tai basiilik ja…minu sulgvõhik ehk Emerald palm. Ma olen seda lille ammu tahtnud endale koju ja nüüd ei pidanud kiusatusele vastu ning tõstsin korvi. Poti võtsin seekord terashalli, sest seda suurust seda mudelit valget ei olnud, aga meil on teisedki potid lilledel kodus samast sarjast. Ühed huvitavad naturaalsed ja kirjade järgi lisanditeta mahlad jõudsid ka meile korvi, kuigi ma üldiselt mahlu üldse ei osta. Need olid aga kuidagi väga põnevate maitsekooslustega. Üks neist(kollaste viljade mahl) sisaldas ananassi, kollast porgandit, kiivit, kurki, viinamarju, laimit ja ingverit ning teine(oranžide viljade mahl) sisaldas apelsini, porgandit, õunapüreed, papaiapüreed, viinamarjamahla, sidruni mahla ja kurkumit. Kirjade järgi sisaldasid vaid puuviljasuhkrut ja olid gluteenivabad. Justnimelt olid…ammu otsas. Väga maitsvad olid.

hansaplant

Aga…mida see K seal sellise härda näoga näpib ometi?
Tegelikult silitas ta seal oma selle korra lemmikut, ehk Häbelikku mimoosi. See on see lill, mis ennast katsudes ja ööseks kokku pakib. Tuli välja, et ta seda juba netis ammu vaadanud ja endale igatsenud. Nojah, sai siis endale “kodulooma”, kelle eest hoolitseda.

hansaplant

Edasi olimegi juba igasuguste nõude ja muude vidinate vahel ekslemas ja niisama asju vaatamas. Silma tuleb ju nuumata, sest siis tekivad mõtted. Mul praegu ntx on periood, kus ma surfan igal vabal hetkel(mida mul pole)instas, kust leiab kuhjade viisi inspiratsiooni. Õigemini siis, kui olen sunnitud tegevusetuses(rongis, midagi ootamas jne) või voodisse läinud, aga magada veel ei taha. Periood sellepärast, et meil K tuba remondis ja sellega seoses ärkas minus üles kadunud sisekujundaja. Ajan kõiges juuksekarva lõhki, sest mul on peas visioon ja detailid. Kui algselt oli plaanis vahetada toas lihtsalt tapeet, mis on …vist 18 aastat seal seinas olnud veel poiste ajast(aga korralik ja puhas oli tegelikult), siis lõpuks….nojah. Lihtsalt tütarlapsel aeg tütarlapselik tapeet saada. Aga jah, praeguseks hetkeks on värvitud ka ripplagi, tapeet on seinas, üks sein läks värvi alla ….mis polnud üldse plaanis ja nõudis kõvasti pahtel-lihvimist-värvimist…ja tagatipuks võtan üles vana korkpõrandat (kuhu omal ajal koer on rajad sisse jooksnud). Uus põrand on hetkel elutoas ootel. Rääkimata sellest, et mingit mööblit polnud plaanis ja nüüd on plaanid muutunud ning mööblipakendid raskendavad kodust liiklust. Eh, inspiratsioon inspiratsiooniks, aga suurem häda on see, et mul tekivad mingid mõtted ja siis ma pean leidma mooduse, kuidas mõtteid realiseerida ning siis ma otsin ennast segaseks, kust ma leian mõne vajaliku eseme ja just sellist värvi, nagu minu peas on. Ei ole lihtne see mõtete realiseerimine. Ok, toa remondist siiski teine kord eraldi postitus.

hansaplant

hansaplant

hansaplant

hansaplant

Millegipärast ma vaatan ikka rohkem selliseid kas ühetoonilisi või sinisekirjuid tooteid. Aga nad meeldivad mulle. Vahelduseks midagi särtsakamat pildil siiski ka.

hansaplant

hansaplant

hansaplant

Jah, lõpuks vaatas meile vastu siiski kassa ja sinna me suundusimegi. Inge ei lahkunud samuti tühjade kätega, aga mida ta ostis…ma ei mäleta enam…nii nagu ma ei mäleta summat oma ostutšekil :P
Tiir oli peale tehtud ja ees ootas kodutee. Hommikul küpsetasin kodus rabarberikoogi ja seda oli nüüd hea autos nosida.

hansaplant

Igatahes jõudsime oma rohelise kraamiga lõpuks koju ja kodus oli tarvis midagi oma saagiga peale hakata.
Samal õhtul ei teinud ma midagi, sest Inge jäi veel meile külla ja juttu jätkus kauemaks. Kuid pühapäeval, siis hakkasin ma teisel päeva poolel oma taimekesi istutama ja õhtuks olid nad saanud kõik endale suuremad potid ning kolisid juba rõdul elavate taimede seltsilisteks. Seltsi oli neil küllalt – tomatid ja kurk, kuumaasikad ja erinevad lilled…
Panime nende auks õhtul isegi hulgaliselt küünlaid põlema.

hansaplant

Sellel rõdu pildil otse ees all paistab üks raagus puuke. Selle bugenvillea ostsin ma möödunud aastal Lillesahvrist, sest ma lihtsalt ei suutnud teda sinna jätta. Niikui nägin, kohe teadsin- see on minu puuke. See on üks minu lõunamaine lemmik. Imeilusad on nad looduses. Suured, võimsad ja erivärvilised. Praeguseks hetkeks on see puuke mul kenasti lehte läinud ja loodan, et enne sügist näeme uuesti ka tema õisi. Rõõm oli suur, kui sain aru, et mul on õnnestunud ta üle talve hoida.

Ja nüüd lihtsalt mõned nopped rõdult.

hansaplant

hansaplant

Esimesed kevadised õitsejad pottides on tavaliselt ikka võõrasemad. Õitsevad siiani. Peaks ütlema, et üle ootuste pikalt pakuvad nad õiteilu sel aastal. Pole välja veninud ega midagi. Õitsevad ja rõõmustavad.

hansaplant

Kuumaasikad. Nendega on sel aastal kummalised lood. Esmalt ostsin 4 taime punaseid, mis ongi selles amplis rõdul ja nii kasvatan ma neid igal suvel sügiseni välja. Saak…siiani oleme saanud vaid 3-4 marja, õitseb nagu küll…aga marju väga ei tule või tulevad juba krimpsuskortsus olemisega, et süüa ei kõlba. Teised kuumaasika taimed ostsin valge marjaga ja istutasin maja taha aiamaale. Oh, lehepuhmas on võimas, aga marju….mida pole, seda pole. Mõned õied vaid.
Eks siis paistab, kas midagi sealt veel teisel suve poolel on üldse tulemas. Kui see suur kuumus oli, siis kastsin neid ikka hoolikalt, aga äkki siiski said kuidagi liiga päikeselõõsas. Kes teab.

Järgmisel pildil on tai basiilik. Pisike, nagu ma ta ostsin. Praeguseks hetkeks on temast saanud üsna muljetavaldav põõsas. Leebema lõhna ja maitsega, kui tavaline basiilik, aga väga maitsev.

hansaplant

Ja rooma salat. Tilluke taim. Käesolevaks hetkeks oleme saanud temalt väga palju lehti salatisse.

hansaplant

Kurk….see on selline sort, mis ronib, aga kurk ei ole suur. Taim on roninud praeguseks kasvuhoone katuse alla välja. Esimese hooga saime üpris ruttu 3 kurki ja siis tuli hulgaliselt õisi ja pisikesi kurgitami…mis mingil põhjusel enamuses kuivasid ära :( Praegu vaatan, et mõnest on ehk jälle asja saamas üle pika aja. Kasta on saanud küll regulaarselt.

hansaplant

Tomateid on seevastu taimede küljes hullult palju. Kolm on palkonitomatid ehk siis viljad on nagu kirsstomatil. Üks peaks olema suurema viljaga ja kollane. Esimesed punased on näidanud enda värvi.

hansaplant

hansaplant

Suvine eluke rõdul on mõnus, kui just üüratu tuul ei räsi minu taimede rahulikku elu. Päikesepoolsel rõdul on kõvasti soojust ja valgust. Viimasel pildil on lilled minu tänavusest esimesest amplist, mille sain sünnipäevaks. Imeilus oli. Mõni nädal tagasi aga tõusis päeval hull tuul ja kui mina tulin töölt, oli tuul teinud oma töö. Poputasin seda nii ja naa, aga tulutult. Taimed olid tuulega murdunud. Ega midagi, lõikasin mullani varred maha ja nüüd tulevad juba vaikselt uued rohelised võrsed. Loodan selle kauni ampli tagasi ellu äratada. Järgmise tuule ajal olin juba targem – tomatid tassisin tuppa ja amplid tõstsin põrandale. Ükski taim liiga ei saanud. Tuul oskas ainult väga edukalt kasvuhoonelt katte maha koorida, aga tore, et jättis selle rõdule maha, mitte ei proovinud seda lennutada nagu lohet.

hansaplant

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Omadega rabas

Just nii. Käisime jälle omadega seiklemas. Matkarajal, rabajärve ääres ja sealt veel edasigi.

Eelmisest koosmatkamisest oli kuu möödas, kui otsustasime jälle seiklema minna.
Sel korral aga ei sõitnud meie K-ga linna, vaid R tuli oma kaasaga meile lähemale. Pidime sõitma rongiga vaid Lohule ja nagu eelminegi kord, oli õues üüratu tuul. Vähemalt seal Lohu rongipeatuses. Ja otseloomulikult, kui avanesid rongi uksed, helistas R, et ta jääb hiljaks. See isegi ei üllata, eksole :)
Kuid…veerand tunni pärast jõudsid noored kohale, istusime autosse ja sõit võis alata. Suundusime Rabivere matkarajale.

Rabivere maastikukaitsealast saab lugeda SIIT.

matk

Sõitsime, kuni ei olnud enam kuhu sõita. Kaigas oli ees. Läheduses oli üks vanem meesinimene, kes niitis muru ja tema käest saime teada, et see tee edasi läheb tegelikult läbi tema krundi. Pakkus R-ile seda isegi ostmiseks, sest temal on kopp ees pidevast inimeste voorimisest. Saime siiski kenasti jutule, jätsime auto eemale ja läksime jalgsi näidatud suunas läbi hoovi, et jõuda matkarajale.
Mõningase jalutamise järel olime rabajärve ääres. Oli teine ilus ja ümmargune, nagu vanaema pannkook. Armas järveke, kus oli olemas ka väike sild. Ilus oli seal küll. Palju mände ja vaikus.

matk

matk

matk

matk

Igaüks nautis olemist nii, nagu soovis. Kes pikutas sillal, kes vaatas kaldal ringi. Vett tuli katsuda ja loodust uurida. Kõikjal oli inimtühi ja vaikne…. meile see väga meeldis.

matk

matk

matk

Nautisime järve, vaadet, vaikust… ja siis läksime mööda rada edasi matkama. Oli metsarada, kõrged männid, kohati laudtee, märkasime laukaid ja rabataimi. Eriti hea oli see, et ilmaga meil tegelikult väga vedas. Lohu raudteejaamas tahtis küll tuul kõrvad peast viia, aga metsas ning rabas oli tuul märgatavalt taltsam, päike paistis ja linnud laulsid.

matk

matk

matk

matk

matk

matk

Mingil hetkel viskasime pilgu telefoni kaardile ja saime aru, et mööda rada edasi pole mõtet minna. Läksime tagasi järve äärde ja tegime hoopis sellele tiiru peale.

matk

Rada oli kokkuvõtteks väga vaheldusrikas – kõigepealt põllud, siis lehtpuumetsad, siis pisut kruusateel, jälle põllul, männikus ja lõpuks rabas. Nii ei saanud arugi, kui hulga kilomeetreid oli käidud ja olime Kõnnu rabajärve ääres tagasi.

matk

matk

matk

Kõndides tagasi auto juurde korjasime nurmenukke. Õigemini mina ja R-i kaasa korjasime. R ja K aga ei pidanud seda pisavalt huvitavaks tegevuseks ning otsustasid õelikult-vennalikult veidi maadelda. Eks on sedagi tarvis, kui harva kokku saab. Mürada ja nalja peab saama.

matk

matk

Autoas tagasi, võtsime suuna Saue poole, sest sealkandis on Maidla järv. Ilm oli ilus, järve ääres rahvas kõik suvitamas. Päris tore kohake, kuhu ma polnud kunagi varem sattunud.

matk

Kõhud olid meil selleks hetkeks kõigil tühjaks läinud, seega laotasime piknikuteki maha ja tõstsime kottidest välja kõik söödava, mis meil kaasas oli.

matk

Laotasime tekile hommikul küpsetatud rabarberikoogi ja kõik muu maitsva ja hakkasimegi kohe sööma. Värskes õhus liikumine teeb ju oma töö. Kõhud said ruttu täis ja paigutasime ennast kiirelt pisut ringi ehk siis kolisime rohkem liivasele rannaribale.

matk

Kuna õues ei olnud veel eriti sooja olnud, siis meie K-ga isegi ei mõelnud ujumise peale. Noored olid ettenägelikumad ja ettevalmistunud võimaluseks, et läheb ujumiseks.

Me siis K-ga vaatasime kaldal ja elasime kaasa meie kahele talisuplejale. Olla mõnus olnud, aga üle 5 minuti väga vees olla ikkagi ei tahtnud. Külm, mis külm.

matk

Pikutasime siis pool tunnikest rannas ja selle ajaga suutsin näolapi mitmeks päevaks õhetama saada. Sellegipoolest. Milline nauding on olla veekogu ääres päikesesoojas. Eriti veel peale kordaläinud matka.

Edasi oli meil kaks valikut – kas noored viivad meid K-ga Kohilasse rongi peale või sõidame nendega Tallinna ja tuleme sealt rongiga koju. Valisime viimase variandi, sest olles taaskord kuu aega kodus paiksed olnud, tahtsime jalutada vanalinnas.

Muidugi, sirelid meil nuusutamata ei jäänud ja õnneõisi leidsime sealt kõvasti.

matk

Eksole, kellele õnn ei meeldiks. See hoomamatu ja igatsetud tunne, mida saab leida paraku siiski ainult iseenda seest. Sirelid mulle tegelikult hullumoodi meeldivad. Küllap on selle taga minu lapsepõlvekodu, mis oli sirelitest ümbritsetud. Ja see lõhn….täiesti hullutav. Ma töölt või tööle rattaga sõites sõitsin sirelite õitsemise aegu alati hästi põõsaste lähedalt mööda, et saaks ninaga seda lummavat lõhna sisse tõmmata. Kõrvalt vaadates võib see ju kentsakas paista, aga see pole kindlasti minu probleem.

matk

Edasi mööda linna kõndides, jäid silma mõned uuemad ja mõned mitte nii uued majad.

matk

matk

matk

Keskväljak on nüüd ikka igati noobliks tehtud. Palju ilusaid õitsvaid lilli ja puid, kena sisehooviga kohvik Estonia teatri külje all, palju pinke….

matk

Rahvast oli palju, vaatamata sellele, et koroonapiirangud polnud veel päriselt läbi. Murulappidel istus kõikjal noori ja vanu, pargipingid olid viimseni hõivatud. Ka kohvikus oli parasjagu rahvast. Meie sinna kusagile pidama ei jäänud, jalutasime lihtsalt läbi.

matk

Jõudsime omadega vanalinna.

matk

matk

matk

matk

Tegelikult on huvitav, et iga kord kui vanalinnas jalutada, avastad seda uue nurga alt, satud kohtadesse, kuhu pole varem sattunud ja ka sinna, kuhu oled sattunud satud loomulikult ka, aga ikkagi näed mingit uut nüanssi. Tõepoolest, lõputult võib seal ringi lonkida ja vaimustuda.

matk

matk

matk

matk

matk

matk

matk

matk

matk

matk

Lõpuks jõudsime enne Balti jaama suundumist näete siis kuhu. R leidis kooli. Koduõppe aeg pani ikka veidi igatsema reaalse koolihoone järgi.

matk

Vanalinnas käimine osutus igati meeleolukaks. Külastasime nagu ikka Jansuki poodi, kus meile tehti Austraalia lilleõli tseremooniat ja pärast seda läks meie loovus sajaga käima. Nii palju mõtteid ja visualiseerimisi, ideid ja rõõmsat meelt jagus sellesse õhtusse kuni koju jõudmiseni välja. Boonuseks kohtasime eelnevalt tänaval minu kolleegi ja pärast sõitsime rongiga kõik koos koju. Igatsen juba järgmist sisukat päeva, aga selleks tuleb kodus mõnedki pakilised tööd valmis saada, nagu….remont….pulmakleit…..ok, ma rohkem parem ei kirjuta sellest.

Posted in Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment