Uus aasta ja uued tööd. Kleit-tuunika.

Eks tegelikult on need tööd nii ja naa, uued ja mitte uued ja mõned on ammu plaanis ja mõned tulevad sirinal vahele. Fakt on see, et üks töö ajab teist taga ja kui miski kohe tehtud ei saa….siis ta sinder tahab hammaste vahele jääda ja tegemisse mitte ei jõua.
Aga…sellel aastal on juba tegelikult mitmed asjad valmis saanud ja nüüd püüan neid tasapisi blogisse üles saada. Pildistamisega on ainult olnud kehvasti, sest asjad saavad valmis pimedas või on nii kiire, et pole aega läbimõledud pilte teha. Aga hea, et midagi ja kuidagi ikkagi pildile saab.

Esimene töö sel aastal oli tegelikult üks soe ja üle puusa pikkusega tuunika oma tütrele. See pusa sa valmis aasta esimestel päevadel, sest 3. jaanuaril me juba sõitsime Egiptusesse ja see pusa sai minnes selga. Kuid sellest rõivatükist seekord juttu ei tule. Lihtsalt siiani pole saanud sellest normaalseid pilte tehtud ja sellepärast alustan hoopis ühest tuunikast, mille õmblesin oma noorema poja elukaaslasele sünnipäevaks.

hoodie

Midagi erilist selle kohta kirjutada polegi, sest lõige on mul endiselt üks ja sama põhilõige, mida ma muudan vastavalt parameetritele ja tegumoele.
Klassikaline põhilõige ja kapuutsi ehitan ise ringi tavalisest kapuutsilõikest. Ehitan teda selliseks, et tekiks ülekäik.

hoodie

hoodie

Kapuutsi servas on pael, aga paelale ma ei tee masinaga nööpauke ega pane ööse, vaid õmblen riidest nööpaugud. Mulle meeldivad sellised kõige rohkem.

Materjaliks on üks kunagi Studio Liv Fabricsist ostetud kangas ja minial lasin kapist kanga välja valida juba vana aasta sees. Jah, kingitus ei tulnud päris üllatusena, aga kehv üllatus oleks olnud siis, kui ma ise valiks kanga ja pärast saajale see ei meeldigi.

hoodie

Materjal on pehme ja puuvillane French terry. Selliseks tuunikaks ehk hoodieks väga mugav materjal. Loodan, et peab pesus ka pikemat aega värvi. Muster on mõnusalt geomeetriline ja tore vaheldus üldlevinud lillelistele.

hoodie

Kingituse saaja jäi väga rahule ja mina olen rõõmus, et kandjale rõivatükk meelepärane.

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Egiptus. Ärasõit.

Iga reis saab kord otsa ja jõudis ka meie esimene Egiptuse külastus lõpule. Ühtepidi me vist kõik juba ootasime kojulendu, teistpidi….eh, oleks vist võinud olla seal veel veidike, aga pigem siiski mitte sel korral. Eks paistab, kas läheme sinna kunagi veel tagasi. Nii nagu Korfult lahkudes oli tunne, et tahan kohe ja ruttu tagasi, siis sellist tunnet ikka ei olnud küll. Läksime täitsa rahuliku südamega ja isegi ilm soosis seda mõtteviisi, sest esimest korda nädala jooksul oli täiesti pilvine taevas.

Mis seal siis ikka. Kohvrid olid juba õhtul sisuliselt koos. Peale hommikurituaale said kotti veel viimased asjad ning läksime koos kodinatega kogu kambaga hommikust sööma. Selles osas oli see reis reisikorraldajal hästi planeeritud, et kohalejõudmine oli normaalsel ajal ja ka äralend oli selline, kus ei tulnud enne kukke ja koitu üles ärgata.
Kõhud täis, istusime hotelli vestibüüli ja jäime ootama transfeerbussi. R käis korra õues ja tuli tagasi teatega, et seal sadas umbes 5 tilka vihma. See on ilmselt Egiptuses haruldus.

Istusime ja mõtlesime, et meil lennujaamani vaid 8 km, miks sinna küll 3 tundi enne lendu sõita ja mida me seal lennujaamas selle ülejäänu aja teeme, aga….

……lennujaama jõudes hakkas peale üks kontrollide kadalipp. Mitmed korrad passikontroll, kaks korda katsuti pealaest jalatallani läbi ja mitu korda kontrolliti pagasit. Ja muidugi tuli jälle see migratsioonikaart täita. Tekkis juba tunne, et see jama ei saa iialgi läbi.

Tulemuseks oli aga see, et ootealale jõudsime vaid pool tundi enne lennu väljumist. Leidsime endale kohad ühtede eestlaste naabruses ja võtsime istet. Eh, see Sharmi lennujaam oli ikka paras kuur. Tagatipuks veel hirmus suitsuhais. Seal oli vist 3-4 sellist kiirsöögikohta/poodi, kus hinnad olid isegi krõbedamad kui Tallinna lennujaamas. No ja muud seal nagu polnudki. Lihtsalt pingiread. Ah jaa, wc-d olid ka, kus paber otsas. Et siis lennujaam, kui riiki siseneja visiitkaart….andis ikka väga soovida. Või oleme me siiski oma Tallinna Lennujaamaga ära hellitatud, sest see on tõepoolest suurepärane.

egiptus

Lennurajad

Istudes saime jutule teiste eestlastega ja nemad muidugi kohe meenutasid sellel nädalal olnud maavärinat. Jah, ma polegi sellest veel üldse kirjutanud. Maavärin, mis oli üle 5 magnituudi, oli sellel hommikul, kui läksime K-ga rahvuspargi reisile. Seal sõidu ajal bussis tuli sellest ka juttu, ehk siis giid teavitas meid. Olime K-ga täitsa üllatunud, sest sellise tugevusega maavärin peaks olema täiest tajutav. Meie aga magasime nagu kotid ja….magasime maavärina maha. Toimus see hommikul 5 ajal. Mis mind aga üllatas, siis see, et need eestlased olid suisa üles ärganud, sest voodid värisesid ja tunda oli maavärinat päris hästi. Olid täitsa imestunud, et meie üles ei ärganud ja hotellid olid meil üsna lähetikku. Nojah, on nagu on, meie magasime ja ei tundnud midagi, aga seda tõdesime me tõesti, et reisi ajal oli uni väga sügav.

Kell hakkas lähenema väljalennu ajale, aga ….lennukisse meid veel ei tahetud kuidagi viia. Keegi midagi ei öelnud ka, et mis ja kus ja kui kaua. Öeldi vaid, et lend hilineb. No ja hilineski, pool tundi hiljem tuli lõpuks ette buss ja viis rahva lennukisse. Lennuk oli jõudnud Eestist alles kohale ja rahva pealelaadimine, pagasi laadimine ning tankimine käis kõik kiiruga ühel ajal.
Lendasime välja tunnike plaanitust hiljem.

egiptus

Istume lennukis ja seal taga paremal paistab vääääikselt meie terminal

Kui poole tunni pärast oli lennuki kõht täis, siis lend võis alata. Ees seisis taas pikk istumine.
Sel korral juhtusime istuma nii, et R lastega istus meie ees, mina istusin meie reas akna all, K keskel ja tema kõrval sama vana tütarlaps, kes oli lausa meie lähedalt – Märjamaalt. Lastel oli lõbus ja lend läks ludinal. Meie pisipiigad olid samuti väga tublid. Mingi aja magasid, aga enamuse ajast olid siiski üleval ja pidasid ennast igati hästi üleval. Selline istumisviis oli viiele inimesele mugavam, kui reisile tulles ühes reas istumine, sest nii saime omavahel hõlpsasti juttu rääkida ja vanem M sai minul käest kinni hoida.

egiptus

Ruleerime

Tagasiteel reisi alguse “hull tädi tagumisest pingist” oli õnneks meist kaugel ja õnneks oli ta ka erakordselt vaikne ning näost kaame. No ei tea jah, mis temaga seal nädala jooksul siis juhtus. Aga…igal lennul on omad hullud ja nii juhtusid meie lähedal istuma paar venekeelset perekonda lastega. Ühel perel oli nii 4 aastane tütar, kes sisuliselt 5 tundi röökis, no ei nutnud valust, jonnis. Vanematel oli täitsa ükskõik….aga isegi meie väikestel lastel oli sellest kopp ees.

egiptus

Minu selja taga istus esmalt üks umbes 7 aastane piiga, kelle varbad avastasin ühel hetkel enda kõrvalt joogitopsist, mille ma olin pannud seina ja enda vahele :D Varsti vahetas ta emaga kohad ära ja siis arvas ema, et peab hakkama istmel igasuguseid poose sisse võtma, kuni selleni, et jalad akna peale panna. Tulemuseks oli järjepidev minu istme põlvedega nügimine. Kui ma lõpuks kolmandat kord vaatasin istmete vahelt tema peale kurja, aga viisaka kolli näoga….lõpetas ta selle tsirkuse ära. Ei olnudki päris lootusetu.

egiptus

Ja muidu oli lend normaalne. Väikest turbulentsi oli, aga iga kord, kui lõpetati kolmes keeles teadustamine, et turbulentsi ajal püsige paigal ja wc-on kinni, sai turbulent läbi.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Tallinn võttis meid vastu üüratu uduga. Ikka nii paks udu oli, et piloot pidi olema samuti segaduses, sest miks ta muidu peale maandumist vajutas sedasi pidurit, et nina oli esiistmes :D Küllap tahtis lennujaam tulla vastu varem, kui vaja oli. Tallinn oli pime, aga sel korral saime lennukist välja õnneks otse lennujaama, mitte õue.

Olimegi kodus tagasi. Passid letti, autost lastele soojad riided, autosse ja koju. No nii udune oli, et sõitsime isegi ühest õigest teeotsast mööda.
Reist tehtud, kogemuse võrra jälle rikkamad.

egiptus

Kokkuvõte.

Kas tasub minna reisile Egiptusesse?

Jah, kindlasti tasub vähemalt korra ära käia. Ma usun, et ükskõik kuhu sa ka ei reisi, on see ikkagi kogemus, silmaringi avardamine ja kindlasti teiste rahvuste parem mõistmine. Küsimus pigem selles, mis eesmärgil reisida. Väga ennatlik on öelda, et ma olen Egiptuses(või kus iganes) käinud, kui tegelikkuses oled seal viibinud 7 päeva hotellialal ja rannas…ehk siis tegelikult pole sa seda riiki näinud. Oled nuusutanud vaid sealset õhku, tarbinud päikesepaistet ja nautinud turistile pakutavat hotelliteenust.
Nii ei saa ka mina seekord öelda, et Egiptus on nüüd riik, mille kohta võin öelda….olen seal palju näinud, kogenud ja tunnen seda riiki. See, mis meile sai osaks napi nädala jooksul, on ikkagi piisk meres. Me küll ei olnud 24/7 hotelli territooriumil, aga sellegipoolest saime Egiptust tundma õppida väga vähesel määral. Küll aga võin öelda seda, et see pole kindlasti riik, kuhu torman silmad kinni tagasi, veel vähem korduvalt ja korduvalt.
Mis on aga kindel, siis see, et mina ei sõidaks sinna kindlasti enam ajavahemikus detsember kuni veebruari lõpp. Oktoober, november, märts ja aprill oleksid sobilikumad valikud. Mis puudutab pakettreiside hindu, siis….nii ja naa. Tasub siiski riskida viimase hetke pakkumistega. Näiteks homme väljudes leidsin ma paar päeva tagasi pakkumise samasse hotelli sisuliselt poole odavamalt. Kui aga tahad ja pead pikemalt ette planeerima, siis on nagu on.
Ma läheks sinna kindlasti veel ühe korra tagasi, kunagi hiljem, sest mõndasid kohti tahaks seal veel näha. Küll aga ammendub sealne maastik üpris kiiresti- igav liiv ja tühi väli. Kuurordid on üldplaanilt omavahel suhteliselt äravahetamiseni sarnased. Ja ikkagi see pealetükkivus väljapool hotelle….no ei viitsi mina seal kohalikega jaurata. Ei viitsi. Tore on see, et kuurordipiirkonnas on üldjoontes väga puhas. Kogu aeg töölised vaikselt kastavad, rohivad, koristavad, sehkendavad ja ongi puhas. Jah, me ei käinud ju Kairos….sealne pilt on teine teema.

Mida on oluline silmas pidada?

Tugevdada immuunsust juba enne reisi ja kohapeal olles on tähtsaim isiklik hügieen. Ikka selleks, et vältida igasuguste võõraste bakterite külaskäike sinu organismi.
Kui tarbid vett, siis veendu, et pudel oli eelnevalt avamata korgiga. Kraanivett ei joo ega kasuta hambapesuks.
Desifintseerivad vedelikud ja lapikesed olgu ikka käepäerast.
Ühegi joogi sisse ära lase panna jääkuubikuid. Ja tegelikult….see oleks ju elementaarne ka kodus olles. Näiteks pesta käsi enne sööki ja sõrmi suhu, ninna, silmadesse mitte toppida. Praeguses koroonaviirus paanikas on paraku inimestel soovitatav täita samu reegleid.

Reisile minnes tee juba kodus valmis portsu paberkoopiaid oma passist, reisivoucherist ja kindlustuspoliisist. Kindlustus teha enne reisi on muidugi täiesti iseenesestmõistetav. Passi küsitakse seal mitmetes kohtades ja siis võid vabalt anda koopia, ei pea originaali käest ära andma. Ka voucheri ja kindlustuspoliisi küsitakse siin ja seal. Loomulikult tuleb lennujaamas esitada kontrollimiseks siiski originaaldokument. Hotellis aga piisab täiesti koopiast.

Taksosse istudes lepi veel väljas olles kokku hind. Täpsusta, millisest valuutast on juttu ja ka seda, kas hinna puhul on jutt ühest inimesest või mitmest(kui olete taksosse istumas mitmekesi)
Marsades on üldiselt kokkuleppehinnad. Peatuseid teede ääres pole. Kui kõnnid tee ääres, peatuvad nad ise, et teid peale korjata. Tee telefoniga enne sisenemist sõiduki küljel olevast numbrist pilt. Juhul, kui midagi sõidukisse maha unustad, saad selle numbri abil tuvastada sõiduvahendi ja hotell aitab sinu asjad tagasi saada.

Valuuta vaheta ära juba kodus. Kui sa ei lähe seal omapäi šoppama, siis kohalikku raha vaja ei lähegi. Maksta saab dollarites ja mina sain maksta ka päris paljudes kohtades kaardiga. Sularaha läkski vaja tegelikult vaid siis, kui maksime sukeldumiskeskuses snorgeldamisvarustuse rendi eest ja toateenindusele tippi jättes. Kõik muud ostud ja ekskursioonid sai maksta kaardiga. Ah jaa, kohaliku kõnekaardi maksin ka sulas. Eestis vahetasin raha Tavid-is ja ei võetud minult mingit lisatasu, kui palusin väiksemaid kupüüre.

Lennureis on pikk. Mõtle juba kodus, kuidas seda pikka aega sisustada. Täiskasvanuna pole see väga keeruline – magad, kuulad klappidest muusikat, loed raamatut, ajad naabriga juttu, lahendad ristsõnu, mängid kaarte või sõnamänge. Kui ma muidu reisidel pole väga lugeda jõudnud, siis seekord tõepoolest, lugesin läbi 2,5 raamatut.

Lastega on veidi teistmoodi lugu. Just väikestega. K liigitub mul suurte inimeste kategooriasse. Väikesed vahepeal magavad, aga ärkveloleku ajal on tore, kui neil on raamatuid, mänge, pliiatseid ja värviraamatuid. See on üks väheseid kohti, kus ma tolereerin lastele nutiseadmete pakkumist toredate mängude mängimiseks. Meie preilid neljane ja kuuene olid juba piisavalt arukad, et uurida isegi maailma kaarti. Kust tuleme, kus oleme ja kuhu jõuame. Mõistlik on võtta lennuki salongi kaasa ka mõned pleedid, et lastele neid pea alla ja peale panna, kui nad otsustavad magada.

Kui lenukitoitu ei soovi, võta kaasa pisut näksimist ja kindlasti osta lennujaamast kaasa vett.

Sharmi lennujaama jõudes võta oma turismibüroo infoletist migratsioonikaardid ja täida need kiirelt ära. Kui Sinai poolsaarelt mujale ei sõida, pole viisat osta tarvis. Mida kiiremini saad oma paberid täidetud, seda kiiremini jõuad passikontrolli sabasse. Seal juba seistes…..varu kannatust. Kohalikel kiiret pole.

Mis võiks kindlasti kaasas olla?

Päikesekaitsekreem– enamusel ajast absoluutselt vajalik. Jaanuari alguses aga…määrisin seda vaid nina peale, rohkem polnud vajadust.

Niisutav kreem peale päevitamist ja ujumist. Nahk kuivab, sest merevesi on soolasoolane.

Igaks juhuks võib ju võtta kaasa mõned kõhurohud. Söetabletid, Smecta, Immodium, Loperamid, Lopacut jms….kuigi öeldakse,et sealsele bakterile need ei avalda muljet. Kohapealt pidi olema targem osta rohtu, mis nakatumise puhul kohe töötab.
Levinuim laiatoimeline antibiootikum on Egiptuses Antinal, mis on saadaval täiskasvanuile kapslitena ja lastele vedela lahusena. Ravimite suhtes oskavad nõu anda kohalikud apteekrid hästi varustatud apteekides, või kui teate mida vajate, siis enamikest apteekidest saab ravimi väga lihtsalt kättetoomisteenusega hotelli kohale tellida. Hotelli vastuvõtus või siis kohapealne giid oskavad kindlasti aidata.

Haigustunnuste ilmnedes ongi tark ühendust võtta kõige kiiremini oma hotelli vastuvõtuga, et vajadusel kutsutaks arst. Suuremates hotellides on arst kohapeal olemas. Hotell on täisteenindusega majutusasutus ja ärge kartke küsida abi! Oma olukorda peaks igaüks suutma piisavalt kainelt hinnata, et kas saate ise hakkama või vajate abi. Neid juhtumeid seal ikka esineb, kus tuleb veeta aega tilgutite all. Parem oleks muidugi sellisest luksusest ilma jääda ja olla terve.
Meil õnnestus käia reisil ära õnneks ilma baktereid kohtamata.

Juba enne reisi tasub teha kodus paar nädalat probiootikumi kuuri. Meie kasutasime selleks Coralliklubi Super – Florat, kus on koos nii pro- kui prebiootikumid. Nende tarvitamist tasub jätkata kogu reisi vältel. Et viia organismist välja igasugust mittevajalikku kraami, tarvisime sellesama Koralliklubi Assimilaatorit. Toode soodustab seedimist ja toidu omastamist. Normaliseerib mao ja soolestiku tööd. Kuna see toit on seal nagu on 3 x päevas…tuleb seedimist toetada.

Kui juhtud ennast vigastama, on abiks mõned head kreemid. Minul oli Mary Kay mesilasvaha kreem ja Koralliklubi Silver geel. Minu korallidel saadud vigastused paranesid nende abil kui imeväel. Samas saab mesilasvahaga kreemitada tuules-päikeses kuivavaid huuli, ja mõlemad kreemid on abiks putukahammustuste puhul.

Desinfitseerimiseks sobib väga hästi Silver-Max Care – see on kolloidhõbeda vesilahus (hõbedavesi). Sellega võib igapäevaselt nahka puhastada. Lahuses sisalduvad hõbedaioonid takistavad patogeensete bakterite paljunemist nahapinnal. Puhastasime sellega igal õhtul ka meie väikese preili kõrvarõngaauke, mis ei olnud ikka veel päris paranenud peale tegemist.

PentoKan – need kihisevad tabletid kuluvad reisil alati marjaks ära. Ikka selleks, et saada üle lennuväsimusest ja meie näiteks saime väga kiiresti taastatud oma palavikutanud lapse tervise. Kaalium ja C-vitamiin, mida see tabletike sisaldab, on head abimehed.
Liposoomne C-vitamiin oli samuti üks abimees, mis taastas ruttu haige lapse tervise.

Ah jaa, K peal tegin ühte eksperimenti. Ühel õhtul peale õhtusööki lippas ta vanema M-iga lastediscole ja tuli sealt varsti näost kaamena tagasi. Ilmselt oli ennast õhtusöögil üle söönud ja milline sisikond soovib siis igasugust kraami mõtlematult segamini seedida? Soolased toidud, igasugused koogid jne. No ilmselt sellest hakkas tal järsku paha. Lidusid discolt kiiresti minema ja jõudis vaevu põõsastesse, et….pisut taimi väetada. Nii ta sealt tuligi…. ema, mul on nii paha olla.
Mis ma siis tegin? Rebisin lahti CoralMine(koralliliiva) kotikese, kallasin selle talle suhu, andsin vett peale… 10 minuti pärast oli lapsel pilt selge, nägu jumekas ja kõik korras. Absorbent tegi kiirelt oma töö.

Loomulikult võiksid reisipaunas olla kaasas mõned plaastrid. Hea, kui neid vaja ei lähe, aga kui läheb, siis hea kotist võtta.

Ja muidugi võtke kaasa müts või rätt, millega kaitsta oma armsat peanuppu päikesepiste eest.

Mõned araabiakeelsed väljendid:

MARHABAN – Tere!
SHUKRAN – Aitäh!
MUMTAAZ – Suurepärane!
MASH? – Arusaadav?

Kui oled kõik asjad hoolikalt läbi mõelnud, siis reis kindlasti ka õnnestub!

“Reis on ainus, mille ostmine teeb Sind rikkamaks!”

egiptus

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Egiptus. Päev 7

Ja oligi käes reisi viimane päev.
Öösel magasime kõik hästi ja hommik oli nagu ikka – päikeseline. Päevapeale küll tekkisid esimest korda nädala jooksul taevasse ka pilved, kuid mitte sellised, mis päikese ära varjaksid ja ilma halliks teeksid.
Esimene käik hommikul viib ikka söögimajja ja kui kõht täis, vudisime korraks tuppa ning seejärel otsustasime jalutada kõik koos mereranda. Nädala lõpuks hakkas tegelikult tekkima tunne, et midagi ei oska endaga enam väga peale hakata. Pole meist keegi selline lauspäevitaja ja lastega ei hakanud kusagile väljapoole territooriumit väga seiklema minema. Nii me siis jalutasime. Oma hotelli alalt välja, üle tee ja läbi Parrotel Beach-i otse randa.
Esimestena jäid meile kõikjal silma kaktused ja kaktused meile meeldivad.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Peagi paistis meile kätte meri.

egiptus

Vaatasime ringi siia ja sinna ja lapsed ronisid veidi mängualal.

egiptus

Väikesed tipsid kastsid korraks varbad vette, aga vesi oli külm ja liivaterad torkisid vist….

egiptus

egiptus

….ja nii otsustas pool pesakonnast, et nad lähevad tuppa tagasi. Kui päeval on vesi rannast kadunud, siis seal väga madalas nad ei viitsinud solberdada ja rannas oli vesi külm, mis külm. Nagu eelpoolgi olen maininud, siis vesi läheb talvisel perioodil soojaks alles siis, kui oled korallide kohal sügavikus. Lapsed käisid tagasiteel sõsarhotelli mänguväljakul ja sealt suundusid meie hotellipoolele tagasi.

Meie K-ga jäime seekord randa. Hõivasime kaks lebotooli, pisut pikutasime….

egiptus

….ja siia juba kupatati meid joogat tegema. Rannajooga toimus seal igal päeval, aga meie sattusime sellisel kellaajal sinna esimest korda. Päris mõnus pooltund oli. Minul jäigi parasjagu kodumail aasta esimene joogatund vahele ja siis oli hea minna ja ennast liigutada. Kusjuures ei olnudki selline päris tilulilu harjutustega jooga vaid tuli pingutada. K avastas järgmisel päeval endal isegi mõned uues lihased peale joogat.

egiptus

Jooga oli just alanud ja hetke pärast laotasime ka meie sinna oma linad maha ning liitusime seltskonnaga

Edasi otsustasime veidi päevitada, aga kus sa sellega. Varsti olid meie sõbrad roosasärgid jälle platsis ja kutsusid zumbat tantsima. Läksime korralikult kohale. Kuidas siis muidu. Kõik pakutav ja vastuvõetav tuleb läbi teha kogu raha eest. Kodune latinotrenn kestab mul küll 1,5 tundi, aga see pool tundi zumbat oli samuti päris hea.

egiptus

Peale zumbatamist läksime rannajoonele kõndima ja samas hotellis viibinud eestlastega juttu ajama. Aga vees olid sellised huvitavad karvajalad, kes ronisid igale poole kivide alla ja siis jälle sealt välja. Lillekujulise kehaga ja karvaste kombitsatega. Minikrabisid koos oma kodadega leidsime samuti.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Lõuna ajaks vudisime tagasi enda hotelli, võtsime meie ülejäänud reisiseltskonna sappa ja käisime söömas. Kuna lapsed ei viitsinud enam õues seigelda, läksid nemad tuppa ja meie K-ga vedasime ennast korra basseini äärde. Päev oli juba õhtusse veerenud, ilm kiskus veidi pilviseks ja K ujus sel korral isegi soojendatavas basseinis uhkes üksinduses. Ikkagi sitke Eesti naine.

egiptus

egiptus

Kuid…isegi soojendusega polnud see nii soe, et sinna kauaks jääda oleks soovinud. Käisime korra toas riideid vahetamas, imetlesime enda maja kõrval olevaid bugenvilleaid…

egiptus

egiptus

egiptus

….ja läksime varsti üle tee teise hotelli juurde ja randa jalutama ning pildistama. Ikkagi viimane õhtu ja siis on kõige tähtsam merd nautida.

Enne aga käisime külas friikamehel, kellele K tahtis jätta eestimaiset kommi, sest see oli meie laste lemmikonu.

egiptus

Pikka juttu pole mul siin aga edasi ajada, kuid niipalju ütlen küll, et tegelikkuses meeldis meile Parrotel Beach-i ala palju rohkem. K on ilmselgelt sellest east väljas, et teda meelitaksid aquapargi torud või oli asi ikkagi liigkülmas vees. Vähemalt ise arvas ta küll, et nüüd kui peaks valima, läheks pigem Beach-i hotell, mitte Aquasse. Ega meie Aquapargi hotelli ala oli samuti kena ja tore, aga üle tee naabrite oma tundus ikka meile kuidagi ilusam ja mõnusam. Või on siis asi selles, et naabrite juures on alati parem. Selle postituse pildid ongi suures enamuses tehtud Parrotel Beach-ist.

Nii me seal jalutasime.

egiptus

Palmid, igal pool on palmid ja loomulikult avaldavad need muljet, kui oled üles kasvanud kuuse-männi maal. Nii sätiti ennast ikka siia ja sinna palmide lähedusse, et tunnetada nende kõrgust ja nõtkust, millega need ägedad puud tuule käes kõikusid.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Meil kasvavad havisabad toas, aga seal leiab neid iga nurga taga.

Kui olime mere äärde jõudnud, kõndisime pantoonsillale.

egiptus

K-l läksid kohe silmad särama, sest vees oli kõikjal värvilisi ilusaid kalu.

egiptus

Ja paraku oli K-l nii kahju, et ta ei taibanud snorgeldamise maski kaasa haarata. Tuul oli vaibunud, vesi oli soe ja snorgeldamas oli ainult 1 inimene. Vesi sillerdas päikese käes ja värvilised kalad paistsid nii hästi kätte, et pilt oli lihtsalt muinasjutuliselt ilus. Tagasi hotelli maski tooma polnud mõtet enam joosta, sest päike oli madalal ja varsti pandi sild kinni. Seega nüüd tuleb hulgaliselt kalapilte. Mõned udusemad kui teised, sest nii nad parasjagu sillalt pildistades õnnestusid. Ja muidugi koralle.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Jah, nüüd sai siia kõvasti kala- ja korallipilte, aga merel sõitis ikka laevu ka.

egiptus

egiptus

Kaladele vahelduseks tegime K-st igasuguseid vigurpilte.

egiptus

egiptus

egiptus

Jah, lõpuks läks ta veel silla lõppu ja kasutas viimast võimalust kalu jälgida.

egiptus

egiptus

Oli aeg hakata tagasi randa minema.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Lõpuks nägime üsna randa jõudes veel seda ägedat täpilist kala, kes oskab palliks muunduda. Whittespotter puffer ehk Arothron hispidus.

egiptus

egiptus

Olime tagasi rannas….

egiptus

egiptus

Kui päike oli loojunud, hakkasime minema vaikselt tagasi oma hotelli poole ja siis märkasime äkki mingit veidrat sudu. Esimese hooga mõtlesime, et ohhoo, äge, kuskilt eiteakust tuli madal udu. Otsustasime minna lähemalt uurima ja siis avastasime, et see udu haises nagu heitgaasid. Panime kiirelt sallid nina ette ja põgenesime üle tee oma hotelli. Väravas küsisime valvurilt, et mis hirmus asi see seal on? Tuli välja, et tavapärane sääsetõrje. Igatahes üpris ebameeldiv kogemus, aga ju siis teistmoodi ei saa, sest ega seegi pole tore, kui putumutukad turistid nahka panevad. Ma ei juhtunud küll õnneks ühtegi sääske kohtama.

egiptus

Reisi viimane päev hakkaski õhtusse jõudma. Käisime kampas õhtust söömas, siis lastediscol ja lõpuks mingil ajal said kohvrid pakitud ja mindud magama.

Selle päeva lõppu aga veel üks ports pilte teisest päevast, Parrotel Beach-ist, et saaks parema pildi, mis erinevus oli sellel hotellil meie hotelliga.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Ja need toredad linnud peaksid olema siidhaigrud, kuuldavasti farmeri sõbrad ja kes pidid aastatega muutuma aina ilusamaks. Julged ja armsad linnud. Jalutasid omasoodu ja inimesi ei tülitanud.

egiptus

egiptus

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Egiptus. Päev 6

Taas hommik ja sel korral seisis meil ees perekondlik merereis.
Ärkasime kõik aegsasti üles, käisime sõime hommikust ja läksime peamajja ootama oma giidi. Giidid tulid ise kokkulepitud kellaaegadel hotellide fuajeesse ja korjasid kokku ekskursioonile minevaid inimesi. Lapsed olid veel pisut unised, aga siiski igati valmis seikluseks. Peagi saabus giid, kes sel korral polnud jällegi ei Ahmed ega Muhhamed, vaid hoopis Tah(h)a.
Ah jaa, nüüd järsku meenus, et neid kahte ekskursiooni ostes loeti meile sõnad peale, et passid peavad reisidel kindlasti kaasas olema ja kindlustuspoliisid samuti. Samas kuskil mainiti, et turist ei pea Sharmis dokumente üldse kaasas vedama, sest sinu “pass” on hotelli käevõru ja politsei üldiselt turiste ei kontrolli, kui sa just ise pole tungivalt selleks põhjust andnud. Võta sa siis kinni, kuidas see asi seal käb, sest reaalselt ei olnud reisidel kordagi tarvidust ühtegi dokumenti näidata. Mina ei vaevunud passi kaasas vedama ikka küll, viskasin passikoopia kotti ja asi tahe.

egiptus

Meie hotelli fuajee üks osa. Seal otse ees paistab hotelli fotograafi lett. Fotograaf ise oli selline naljakas. Suure kasvuga naiselik egiptlane ja tuli kohe esimesel päeval minuga nukke tegema, et tere kolleeg :D Ülejäänud päevadel lehvitas mulle alati sõbralikult, aga ei kippunud tänu taevale meid pildistama. Ikkagi arusaaja inimene.

Sõitsime vana Sharmi sadamasse, kus esimese hooga saadeti meid ühe rannakohviku varjualusesse istuma. Seal räägiti pisut eelseisvast merereisist, näidati kaardil ette laeva eeldatav teekond ja oli võimalus osta endale värvilisi kokteile(nendest ütlesime ära) ning kalade buklette. Ühe sellise ostsin K-le ja teise poja lastele, et oleks ikka põnev kaladel näpuga järge ajada. Tõttöelda oleme nüüd koduski mitu korda piltidelt vaadanud ja uurinud, milliseid kalu oleme Punases meres kohanud. Lõpuks läksime kõik pantoonsillale ja sellelt edasi batuskaafile ehk siis laevale, kus sai “muki kõhus” illuminaatoritest mereelu vaadata.

egiptus

egiptus

Pisut aega endale koha valimiseks ja laev või kuidas seda nimetada, suundus merele. Punasele merele, mis oli täiesti ilus sinine.

egiptus

Mõnda aega siis lihtsalt sõitsime. Jalutasime laevas ringi, vaatasime ühele ja teisele poole ning nautisime päikest.

egiptus

Sharmi uusim ja suurim mošee Al Sahaba

Järgmisel pildil on näha samasugust kollast batuskaafi, millega me ise sõitsime.

egiptus

Imetlesime vaateid merelt maismaale, kuni jõudsime nii kaugele, et kõik see rahvas kupapati laeva veealusesse ruumi istuma.

Mis seal siis ikka, hakkasime kalu ja koralle vaatama. Ikka ühelt poolt ja teiselt poolt, läbi väikeste akende. Ka sel reisil oli meil lisaks giidile kaasas fotograaf. Ma tõesti ei tea, kas keegi midagi nendelt pärast osta tahab, aga minumeelest on nad sellistes kohtades pigem nuhtluseks, kui abiks. Ronib terve reisi üle inimeste ja segab rahulikku kalade vaatamist. Kedagi ma talle ekstra poseerimas samuti ei näinud.
Mis mulle meeldis, siis see, et laevuke ei olnud ülerahvastatud. Ikka nii parasjagu, et oli ruumi istuda ja liikuda. Kreeka kogemused olid selles osas pisut häirivad, sest kõik merereisid kippusid olema ülerahvastatud.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Ega sellest reisist, mis kestis hotellist väljumisest kuni tagasi jõudmiseni 3 tundi, polegi mida väga kirjutada. Lihtsalt tore oli olla merel, nautida veealust maailma ja imetleda kauneid vaateid. Pildi tegemine osutus minu jaoks aga parajaks pähkliks. Nende piltide tegemine, kus ma tahtsin kalu pildistada. Mingil põhjusel akna klaas moonutas ja ükski värv ei olnud see, mis reaalsuses nägid. Pealegi olid klaasid paksud, hägused ja udused. Küll aga oli tore niisama vaadata, kuidas kalade ja korallidega läbisegi ujusid vees snorgeldajad ja sukeldujad. Toredad inimesed lehvitasid meile ja lastele tegi see loomulikult nalja.
Kuna me olime all korrusel, siis ega ma ei saanudki aru, kuidas need inimesed julgesid laevale nii lähedal snorgeldada. Minumeelest me olime ju kallastest täitsa kaugele ära sõitnud. Küllap siis nemadki olid mõne laevukesega merele tulnud ja otse laevalt vette sukeldunud. Kaptenid oskavad nende vahel aga oskuslikult suurte raudkolakatega slaalomit sõita.

Kui kalad said vaadatud, läksime tagasi üles ja nautisime kuni randumiseni vaateid.

egiptus

Selliseid taldrikuid enda pildiga võis seal mälestuseks tellida. Meil ei tekkinud paraku selleks soovi.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Päris vahva oli seal merel ringi sõita ja vaadata. Jälle teistmoodi, kui muidu ja ilm oli õnneks soe, kuigi tuuline. Nagu piltidelt siiski näha, siis K ei kippunud oma sooja tuunikat seljast ära võtma. Väikestel lastel olid samuti jakid peal. Ainult R oli vapper ja nautis sõitu T-särgis.

egiptus

egiptus

Venna kaisus

egiptus

Kaldal ootas kaamel peremehega teenistust….või pigem peremees ootas teenistust ja kaamel pikutas nisama ehk ajas oma asja.

Kui olime merelt tagasi, viidi meid bussiga taaskord organiseeritud osturetkele, kust sai osta erinevaid teesid, kohvi, maiustusi, mett…
Mina soetasin sealt meile ja kodustele-sõpradele jagamiseks mitu erinevat teed, paki kohalikku kohvi ja väga huvitavat datlimett.

egiptus

egiptus

Ostud ostetud, läksime meie õue ja jäime ootama ülejäänud bussirahvast.

egiptus

egiptus

Päeval on taksojuhtidel tööd vähe

Peale lühikest poodlemist viidi kõik lõuna ajaks tagasi hotellidesse.

Tuppa jõudes, ootasid meid ees luiged :) Eks kui ikka heldelt igal hommikul poetasid dollari kapi peale, sai igasuguseid rätikaunistusi imetleda ja vett toodi rohkem ja isegi lilli pandi vaasi ning kui koridoris toateenindajaga kohtusime, siis ta ikka naeratas meile ja uuris, kuidas läheb ja kas kõik on hästi. Tüüpiline külalislahkus….mina teenin sind, sina rõõmusta(rahasta) mind :P Tõttöelda mul polnud sugugi kahju hommikul seda dollarit jagada. Panime sageli talle ka eestimaiseid komme meeleheaks. Nende palgad on üsna kidurad ja ülalpeetavaid jagub. See on nende elu ja ma ei võta endale õigust seda arvustada.

egiptus

Linnulennult paistis päevase snäkibaari terrass meie maja koridorist nii lähedal olema, aga tegelikult tuli sinna seigelda üpris suure ringiga.

egiptus

Tuppa mittevajalikud kotid ära pandud, läksime kõik rõõmsalt lõunat sööma.

egiptus

Ja nüüd mõned pildid meie söögimajast, kus veetsime aega 3 korda päevas. Aus vastus….nädala lõpuks ei tahtnud ega osanud enam midagi süüa.

egiptus

Nende laudade taga me siis 7 päeva järjest sõimegi

egiptus

Koogid

egiptus

ja veelkord koogid. Igasugused veidrad ja värvilised ja sekka külmutatud tarretist.

egiptus

Paremal salatid, keskel saialised ja vasakul supid

egiptus

Igat masti saiakesi ja saialisi

egiptus

Sellest letist sai hommikul omletti, lõuna ajal ja õhtul makarone

egiptus

Salatid ja muu värske kraam. Vahest leidsin sealt ka halvaad.

egiptus

Vallutasime laua

egiptus

Minu taldrikule jõudsid enamasti hautatud juurviljad, see pruun seal vasakul on baklažaanivorm ja paremal….no võtsin praekala, aga see osutus pooltooreks.

egiptus

Meie laste lemmik – pannkoogionu/friikamees

egiptus

Joogipüramiid

Kõhud täis pargitud, võtsime suuna tuppa, et vahetada riided ja minna basseinide äärde lebotama.

egiptus

K demonstreerib, et siin me siis elasimegi. Meie toa uksepiida vastu ta parasjagu toetubki.

egiptus

Ülejäänud päev möödus meil siis terve pesakonnaga niiöelda “rannas” ehk siis hotelli basseinide juures. Ei huvitanud lapsi, et vesi oli külm ega midagi. Ikka sulistasid ja lõbutsesid. Vahepeal jälle veest välja päikese kätte sooja ja siis tagasi vette. Kuigi pilte sellest päevapoolest on mul kõvasti, siis siia panen vaid mõned üksikud.

egiptus

egiptus

egiptus

Ja lapsed lustisid mõnuga….kui mina ei tahtnud seal isegi varvast vette kasta :P

egiptus

egiptus

Järgmisel pildil on meie pesakond ka tegelikult peal, aga neid peab oskama otsida.

egiptus

K-le meeldis vist kõige rohkem meist päikese käes pikutada ja lugeda. Mina eelistasin raamatusse sukelduda õhtuti toas, kui ronisin kahe paksu teki alla sooja.

egiptus

Ja kõige vahele toimusid loomulikult friikate ja pitsalõikude toomised.

egiptus

Iga päev läheb päike siiski lõpuks looja ja hakkab jahe. Nii me jälle tuppa vantsisimegi. Ühed jooksuga ees, teised löntsides järgi.

egiptus

Õhtuti olid tegelikult seal peamaja baaris igasugusedmerinevad etteasted.
Kord oli kõhutantsija, kord tuledega mängiv mees ja ühel õhtul oli sinna unine madu kohale lohistatud, aga mina õnneks olin sel hetkel toas. K viibis juures ja mingi aeg tormas tuppa, ise ähmi täis, et madu oli ruumis ja tema ei saanud välja ja nii õudne oli. Noh, õnneks jäi ellu.
Mingil õhtul oli hotelli missi valimine. Otsustasime selles palaganis mitte osaleda ja ütlesime oma kindla ei. Ja mingeid üritusi oli veel.
Lastele toimus tants ja trall igal õhtul ning niisama tantsulka täiskasvanutele oli õhtuti samuti.
Jõudumööda ja nii nagu viitsimist oli, lohistasime ennast siia ja sinna kohalegi, kuid hiljemalt õhtul 11-st magasime kõik nagu notid.

Selline see päev oli ja eelviimane lugu saigi kirja.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Egiptus. Päev 4 ja 5

Neljas päev oli meil lihtsalt niisama olemise päev. Niisama olema me ju tegelikult Egiptusesse sõitsimegi.
Sel põhjusel ei hakka ma sellest päevast ka erladiseisvat postitust tegema. Sõime ja logelesime, sõime ja logelesime. Mis sellest ikka väga kirjutada.

egiptus

Mingil hetkel käis K testimas oma uut snorgeldamismaski ja selleks oli meie hotelli rannas suurepärane võimalus. Meie rannariba ei olnud eriline tõmbenumber väikelastele, sest päeval oli vesi pidevalt kusagil vasakul ära ja kuni rifini võis jalutada nii, et vesi ei ulatunud üle hüppeliigesegi(mitte et sinna jalutada võis, kuigi neid ignoore seal leidus, kellele vilistati ja kamandati tagasi). Õhtuks voolas vesi ei tea kust jälle tagasi ja ulatus siis veidi üle põlve.

egiptus

Jalutasime viisakalt meie silla lõppu ja K läks esimest korda elus snorgeldama ning sattus sellest vaimustusse. Mina jäin siis sinna silla lõppu passima, et lapse peanupp kogu aeg paistaks ja sisimas urisesin….. peab ta nüüd kogu aeg kuskil kaugel ulpima??? Selle asemel, et turvanööri ja sillakonstruktsiooni lähedale hoida.

egiptus

Tema aga nautis veealust maailma ja veest välja ei saanud teda niipeagi. Korraks tuli silla juurde, jagas minuga oma vaimustust ja ujus jälle eemale. Pärast muidugi seletas, et teistest nautlejatest eemal on palju parem kalu vaadata, keegi ei sega ega ehmata neid värvilisi iludusi. Aga katsu sa siis emana rahulik olla, kui tead, et sinu armas laps on kaldast kaugel ja põhjatu sügavuse kohal. Ikka niheled ja pabistad, kuid….püüad last usaldada ja vähim, mida teha saad….jälgid teda. Ikka selleks, et vähimagi kahtluse korral abi saata. Seal sildade lõpus on õnneks alati üks valvur olemas, kes turistidel silma peal hoiab, aga oma silm on kuningas.

egiptus

Randa minnes jalutasime Parrotel Beach Resort-i territooriumil ja tagasi läksime samuti naabrite ala läbides, aga sellest pikemalt eelviimase päeva postituses. Siia vaid mõned pildid selle hotellikompleksi tutvustamiseks. Meile seal meeldis.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Sujuvalt olemegi jõudnud viiendasse päeva.

See oli siis see päev, mil otsustasime teha kaasa ühe TezTour-i ekskursiooni. Tegemist oli Ras Mohammedi rahvusspargi(Ras Mohammed National Park) külastusega, koos kahes erinevas kohas snorgeldamisega. Ütlen ära kohe alguses, et päev oli igati tore, aga mõnes asjas oli ka veidi üllatust, sest see väljasõit maaliti meile siiski mõnes osas pisut teistsuguseks, kui see tegeliku oli.

Kõigepealt me sõitsime päris pikalt, sest see looduspark on Siinai poolsaare täitsa alumises otsas ehk siis Siinai ninast väljaulatuval kitsal poolsaarel. Enne bussi sinna suunda keeramist, käisime läbi mõnest hotellist, kust tuli peale veel rahvast. Üks nendest oli Albatros. Tundus päris uhke koht ja suur veepark oli seal samuti olemas. Et kui keegi otsib kohta, kus Sharmis peatuda, siis Albatros tundub igati ok koht.

egiptus

egiptus

egiptus

Reservaat ise paikneb looduskauni ranniku ääres, umbes 25 km kaugusel Sharm el Sheikh-ist lõuna-lääne suunas. Pindalaks on kuskil 480km2. Looduspark kannab täitsa väljateenitult “Egiptuse uhkuse” nime – see on üks omapärasemaid ja kaunimaid paiku Punase mere ääres. Selle lõunaosa rannad on sukeldumis/snorgeldamispaikadena kantud maailma 10 parima hulka.

Bussiga Ras Mohammedi Looduspargi külastamine on tõenäoliselt üks huvitavamaid Sharmist tehtavaid ekskursioone. See ekskursioon on ühteaegu rikas nii veealuse maailma kui ka looduspargi kaunite maastikega tutvumise poolest. Saab näha nii mere- kui kõrbevaateid.

egiptus

Rahvuspargi rannajoon meenutab inimese pea profiili ja sellest ka nimetus ” Ras Mohammed”. Emakeeli siis “Muhamedi pea” või ” Prohveti pea”.
1989. aastal sai see hämmastav paik Egiptuse esimeseks rahvuspargiks. Tuntud meresügavuste uurija Jacques-Yves Cousteau pühendas lõputult palju aega uurimaks korallimetsi, mis on laialipaisatud mööda tervet looduspargi rannajoont. Korallimaastik sisaldab umbes 150 erinevat koralliliiki, kus elab tuhandeid korallikalu. Snorgeldades ja sukeldudes avanevad looduspargis ääretult kaunid vaated.

Looduspark pole muidugi kaunis vaid veealuse maailma poolest, kus on koralliaiad ja uskumatult värvikirevad kalad. Kaunid loodusvaated avanevad ka nendele, kes eelistavad liikuda vaid maismaal. Muistsed korallrifid, mille vanus on umbes 2 miljardit aastat, on tõusnud merepinnast kõrgemale ja sobivad oma veidral moel kaitseala maastikku.

egiptus

Aknast pildistatud kaamelimamma oma kaamelititega

Kui nüüd rääkida veidi kaamelitest, siis soe soovitus on ühtegi sellist isendit mitte auto alla ajada. Iga kaamel on beduiinidel rangelt arvel ja kui kaamel jääb kellegi auto alla….no siis tõstab isegi politsei käed üles( oled sa süüdi või mitte) ja beduiinile tuleb maksta päris suur summa kahjutasu. Kaameleid kasutavad beduiinid igasugusteks asjadeks- kaamel otsib üles koha, kus on maa all vett. Kaamel kannab sinu kraami või sind ennast. Kui kaamel lihaks tehakse, saab süüa terve beduiiniküla, sest külmkappe neil kõrbes pole.

Beduiinid on muidugi veel omaette teema. Saime teada kuidas eristada rikast beduiini vaesest ja kuidas beduiinipojale ema naist valib. Saime teada, miks egiptlane ja beduiin ei soovi isegi ühel pool tänavat liikuda, rääkimata ühes kohvikus söömisest. Saime teada, et vaatamata sellele on Siinai poolsaare beduiinid sõbralikud ja teevad turismiga koostööd. Enamus neist tegelevad karjakasvatusega, aga kust tuleb rikastel beduiinidel raha…..noh, tõenäoliselt narkootikumidest ja relvadest, väidavad kohalikud. Beduiinist mees kannab pikka valget rüüd ilma aluspüksteta- palav on ju. Beduiinist naine, kannab musta rüüd vaatamata palavusele ning kõnnib oma mehest paar sammu tagapool, pea maas. Miks? Sellepärast, et vari on must ja naine on mehe vari. Beduiini naised käivad tegelikult kodust väljas üldse väga harva. Beduiinidel pidi olema väga hea tervis. Nad ei tea mis on vähk ega muud tänapäevased haigused, sest nad elavad eraldatuses väga tervislikult ja keemiavabalt.

Meie esimene käik peale bussi istumist viis meid tegelikult hoopis sukeldumiskeskusesse. Sealt sai endale soovi korral laenutada tasu eest kalipso, lestad ja snorgeldamismaski. Turvavesti võis võtta tasuta ja seda soovitati soojalt, kui on vähegi tunne, et pole kõige kõvem ujuja. Me siis K-ga mõtlesime veidi selle asja üle, et mida me laenutame….üks mask oli meil olemas, teine tuli laenutada. Lestade üle me läksime vaidlema, sest K arvas, et neid pole vaja, mina jälle vastupidi, et kui tund aega vees olla, siis on lestadega lihtsam. Vaidluse tulemusena me igatahes lestad võtsime ja see oli hea. Viimasena arutlesime kalipso vajalikkuse üle. Minu emainstinkt arvas, et sellega oleks soojem pikalt vees olla ja lõpuks K sellega ka nõustus. Õigus mul oligi, sest kui oled ikka vees tund aega, siis võib jahe hakata küll, aga eriti vastik on välja tulles, kui tuleb liikuda kõva tuule käes, mis pole üldsegi soe. Riideid vahetada aga osade tegevuste vahel seal kuidagi ei saanud. Sinna laenutusse jäi meil ports raha, aga ilma selle investeeringuta oleks olnud üpriski ebamugav olemine.

Varustus olemas, riided vahetatud…. sõitsime esimesse peatuskohta ehk siis sinna kus oli mõnus lahesopp ja mindi kaldalt esimesele snorgeldamisele. Kaldalt vette minek on eriti mõnus nendele, kes ehk pelgavad laevalt otse sügavasse vette minemist/hüppamist. Kaldalt vette minnes muidugi tuleb suure sügavusega silmitsi seista samuti üpris ruttu, aga see on tunde küsimus. Kellele kuidas meeldib.
Marsa Bareika oli vist selle koha nimi, kust meil toimus esimene vetteminek. See oli siis enne seda rahvuspargi poolsaare nina üks vaiksem lahesopp.
Mehed kamandati bussist välja, kardinad tõmmati ette ja naised said oma ujumisriided selga panna. Meie K-ga olime ettenägelikud ning panime triksid selga juba sukeldumisbüroo tualetis. Nii jäi meil üks ebamugav sebimine vähemaks. Kalipsod tõmbasime peale ja õue.

egiptus

Hetk enne snorgeldamist. Eemalt paistab laht ja sealt me vette läksimegi

Oo, milline tuul meid vastu võttis, kuid vees oli õnneks mõnus olla ja seal ei seganud tuul üldse. Ah jaa, bussis oli meil kaasas peale giidi üks tüütu tegelinski. Giid oli tore ja rääkis palju põnevat ja tema nimi ei olnudki Ahmet ega Muhamed…. oli hoopis Ibah. Aga see tüütu putukas, see oli üks mingi fotograafihakatis, kes osutus vägagi tüütuks. Tema ülesanne oli sellel reisil kõiki inimesi ohjeldamatult ja mõõdutundeta pildistada, filmida ja pärast see plaaditäis kräppi sulle maha müüa 10 dollari eest. Ilmselt mõni lõpuks selle plaadi ka võttis, kui soovis oma seiklusest mingeidki mälestusi ja ise pildistada ei viitsinud. Minul vastupidi enamusest oli aga kaamera kaelas ja üldiselt me pildistame ise seal kus tahame ja nii nagu tahame ilma selleta, et igasuguseid piinlikke kaadreid meist oleks pärast suvalisel jorsil arvutis. Vahepeal see vennike vägivaldselt tiris K talle poseerima ja tahtis meile kangesti oma oskusi demonstreerida….aga no ei olnud seal näha seda, mille eest ma oleksin soovinud raha maksta ja palusin teda viisakalt K rahule jätta. Ma võin ju aru saada, et K oli bussi ainuke noor huvipakkuv naisinimene, aga…ta on ikkagi laps ja selle üle, kas teda pildistatakse, otsustan esialgu mina. Saaks veel aru, et see aktivist oleks tulnud meiega vee alla pildistama….. aga seda ta ju ei teinud :D
Enne sukeldumist muidugi tegime vaid paar pilti, siis panin kaamera kotti ja suundusime vee äärde snorgeldamiseks valmistuma. Natuke kahju on, et K ei soostunud oma telefoni hermeetilisse kotikesse panema ja vee all pilte tegema….oma telefon oli talle armsam, kui vajadus riskida ja kaladest pilte teha. Muidugi ei tea, kas oleks ka mõne hea kaadri üldse saanud, sest ega tema vanake telefon teab mis head pilti ei teegi.
Mina muide erinevalt K-st võtsin igaks juhuks endale turvavesti ikka ümber. Mind millegipärast ei vaimusta teadmine, et olen tund aega hirmus sügavas vees ja mul pole aimugi, kas ma ikka olen piisavalt vastupidav ujuja. K on seevastu nagu kala vees. Kaldal ühesõnaga instruktor rääkis meile ära elementaarsused ja siis läksimegi kohe vette. Lestad jalga ja minekut. Kõik kenasti instruktori ümber ja sabas. Temal oli üks päästerõngas ka abiks ja minusugused nõrgukesed hoidsid selle ligi. K hulpis kuskil eemal ja see tekitas minus muidugi pideva vajaduse võtta pea veest välja ja uurida, kus ta asub ja kas peanupp on ikka olemas.
Aga see vetteminek. Mina, kes ma polnud elusees snorgeldanud ja sellist üle näo maski pähe pannud….jõudsin vaid korraks mõelda, et huvitav, kas mul ikka õhku jagub piisavalt selles tulnukamaskis…ja äkki olingi juba kaldast kaugel ja sügavas vees. Noh, jäi vaid üle meenutada Karlssoni kuldseid sõnu ja öelda endale – rahu ainult rahu. Siinkohal tahaksin tänada oma joogatrenni, kus olen õppinud normaalselt hingama ja lõdvestuma. Stabiilse rahuliku hingamisega sain kiiresti oma kergest ärevusest üle ja edasi oli ainult puhas nauding. Mul oli laenutatud mask, aga õnneks pidas see ka korralikult vett. Seal vee all on muidugi kirjeldamatu ilu. Instruktor oli väga aktiivne ja kogu aeg hõikas meile, kui kuskil mõnda ägedat kala silmas või siis sukeldus sügavale ja näitas näpuga midagi või kedagi põnevat. Kilpkonni ja haisid me kahjuks ei näinud, aga näiteks pirakat tuunikala, Nemot ehk klounkala, kes ei karda kõrvetavaid meremoone, vaid elavad nendega koos, raisid, sinikalasid, ingelkala, lutjaane, papagoikala ja muid igasuguseid huvitavaid kalu, kelle nimesi ma ei tea, oli seal kõvasti. Rääkimata imelistest värvilistest korallidest. Katsuda ei soovitata kalu ega koralle aga küll, sest kalad on üpris paljud mürgised ja korallid teravad või kõrvetavad. Seda enam, et korallid on looduskaitse all ja nende näppimine, nendel kõndimine ja kaasa võtmine on lausa karistatav.
Aga…tunnikese pärast olime kogu kambaga(õnneks oli kamp väike ja snorgeldamagi ei tulnud kõik) kaldal tagasi ja läksime rätid ümber bussi. K-l oli kõht tühjaks läinud ja niikui istuma sai, hakkas nosima hommikusöögilt kaasa võetud saiakest. Teadagi, tund vees seiklemist teeb näljaseks. Muide snorgeldades jääb põhiline töö jalgadele, sest käsi ei soovitata väga liigutada. Muidu ehmatab kalad eemale.

egiptus

Esimene snorgeldamine tehtud, sõitsime rahvuspargi väravate poole ja neid nimetatakse Allahhi väravateks. Kuni me sinnapoole sõitsime, tegin bussi aknast pilte.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Allahhi väravad on üpris omapärane ja originaalne ehitis, või kuidas seda suurte kamakate kooslust üldse nimetada. Tee, mida mööda kurseerivad bussid turistidega, oli ehitatud 1967. aastal puhkenud Araabia – Iisraeli konflikti ajal, mis kandis nimetust ” Kuuepäevane sõda”. See tee omas sõjalis-strateegilist tähtsust. Peab mainima, et rahvuspargi aladele ei tohi praegusel ajal midagi ehitada, isegi asfaltkatet ei tohi teele teha, aga samas on seal poolsaarel hulgaliselt erinevaid militaarehitisi.

egiptus

Üks sõjaväelise otstarbega müür keset kõrbe

Allahhi väravad on loodud mälestusmärgina saabunud rahu auks. Kui neid vaadata Egiptuse poolt, siis kivid moodustavad araabia keeles sõna “Allahh”, aga kui vaadata kamakate poole Iisraeli poolt, loeb sealt välja sama, kuid jidiši keeles.

egiptus

egiptus

egiptus

Mina olin ka seal, nagu paistab

egiptus

See koht on siis selline puhas turistikas, kus tehakse pilte. Ilus oli seal. Ääretu kõrb, meri ja need kivid. Ja muidugi tuuuuuul, vinge tuul. See polnud märgade riietega just kõige meeldivam, aga elasime üle. Muidugi oleksime me tahtnud seal olla pisut kauem, sest nagu ikka nendes turistikates on sageli ilus, aga aega antakse vähe ja inimesed on pidevalt jalus. Jäingi õue suhteliselt viimaseks, et saaks ilma kaasturistideta pilte teha ja ühe pildi pealt pidin ikkagi lõpuks mõne inimese ära kaotama. Oleks aga aega olnud…eks siis oleks seal rohkem ringi luusinud ja uudistanud.

egiptus

K püüdis suurt kamakat eest lükata, aga rammu jäi väheks

Ja veel mõned vaated sealtsamast kõrvalt.

egiptus

egiptus

egiptus

Edasi sõitsime vaatama kahte asja- maavärina tagajärjel tekkinud lõhesid ja mangrooviroostikku.

Maavärinad tekitasid siin mitmeid veega täidetud geoloogilisi maakoore lõhesid. Päris võimsad ja sügavad on teised. Kohalikud ütlesid, et nemad pole täit sügavust ära mõõta suutnud ja et peale 10 km läks igatahes sügavus veel edasi. Vesi on seal aga puhas ja elama pidid seal vaid pisikesed pimedad krevetid. Laiust on nii piisavalt, et üle hüppama üldiselt ei kipu.

egiptus

Suur lõhe maakoores

egiptus

Mangroovipuud

Reservaadi mangrooviroostikud väärivad erilist tähelepanu. Võib-olla on need puud tavalised ja vähenõudlikud, kuid tahe elada peab olema taimes ikka väga suur, kui tal õnnestub soolases vees kasvada, seda magestada ja veel nii, et sool ilmub tema lehtedele. Jah, see puu on austust väärt. Mangroovipuudest on saanud kodu paljudele väikestele krabidele, kes on oma pesad puu juurte vahele pununud. Siin võib kohata ka majesteetlikke valgeid ja musti haigruid, rändlinde, kes siin oma poegi hauduvad.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Kuhu viib see kõrbetee keset liivaväljasid…

egiptus

Reservaadi üks imedest on Soovide järv. Selle järve moodustavad ainulaadsed soolaallikad, selle koostis on soolaga küllastunud samamoodi nagu kuulsa Surnumere veed. Lisaks on sellel järvel ka maagiline omadus – sinna 3 korda sukeldudes esitatud soov saab tingimata täidetud. Seda pidavat olema kinnitanud paljud turistid, kes on usaldanud oma kõige kõigemad soovid Ras Mohammedi maagilisele järvele.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Noh, soovide täitumise asjaga on nagu on. Selle järvega oligi meil see üks “üllatusmoment”, mis erines lubatust. Meile reisi müünud giid lubas selles piimvalget ja väga sooja vett. Sellist, et ei taha kohe väljagi tulla. Eeee, no pigem oli olukord selline, et ei tahtnud nagu sisse minna. Imeilus järv, ausalt, aga külm ja karge nagu Eestimaa allikas. Bussi tagasi minnes, küsisid naerusuised giid ja instruktor, et kas me ei tahtnudkui sukelduda, et soovid täituksid? Ütlesime neile siis vastu naeratades, et eelistame oma soove täita siiski ise. Järv ise aga….imeilus, ole nagu Maldiividel. Säravtürkiissinine vesi ja valge liivane põhi. Kui seal pikemalt saanuks olla, oleksin ümber järve traalinud ja kusagile kõrgemale roninud, et paremaid vaateid jäädvustada. Tegelikult kui kaarti vaadata, siis ega ta nüüd otseselt järv ka ei ole, täitsa merega ühenduses. Seega matkata mööda järve kaldaid oleks saanud mitte ümberringi vaid servast serva.

egiptus

egiptus

Võimalik, et suvisel ajal on see järv neil tõesti soe mis soe, aga talvel….ei tänan, ujuma ei kutsu. Kuigi peale vaadates….kohe kindlasti tahaks sukelduda. Ja soolane oli see järv tõepoolest. Arvestatav soolakiht oli pärast jalgadel täiesti olemas. Pidi olema ka tervistavate omadustega.

egiptus

Tagasi bussi. Meie oma see pisike kollane.

Kui kõik need kohad olid läbi käidud, sõitsime pisut edasi. Teise ja ühtlasi viimasesse snorgeldamise kohta. See asus nüüd päris poolsaare tipus, oli avatud kõikidele tuultele ja tõepoolest, tuulepuudust seal ei olnud.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Kõigepealt läksime mere äärde ja panime oma saunalinad liiva peale laiali…..iga nurga peale raske kivi. Vastasel juhul oleksid veest tagasi tulles ehtinud rätikud juba kusagil kaugemal kõrbemägesid või hulkuvat kaamelit. See kasutegur oli samuti olemas, et sel viisil kuivas rätik eelmisest kuivatamisest kenasti päikese ja tuule käes ära. Fotoaparaat jäi meid ootama bussi salongi, seega pilte sellest tegevusest ei tule.
Ühesõnaga olime jälle seikluseks valmis. Pidime minema põlvini vette ja panema lestad jalga. Ohsamait, kui külm see vesi oli!!! Päris ootamatu, sest eelmises kohas seal lahesopis, oli vesi soe. Õnneks instruktor oli meid hoiatanud, et põlvini vees on külm, aga niikui jõudsid veidi edasi korallide kohale, läks vesi uskumatult soojaks.
Mina sain lestad kiiresti jalga ja jäin selg mere poole seisma, et aidata K-le teine lest jalga, sest see sinder otsustas pisut lapsele vastu hakata. Selle ajaga olid teised snorgeldajad koos instruktoriga merele ujunud ja mina ei näinud seljaga nende poole seistes, kust kaudu nad merele liikusid. Loomulikult keerasin kohapeal ringi ja kohe otse neile järgi ujuma…..ja siis olin silmitsi sellega, et põlvedel oli kole valus(hea, et kalipso seljas oli, sest muidu oleks kõhul ka valus olnud). Instruktor muidugi kohe märkas seda ja karjus eemalt, et maadam, maadam, ära sinna küll mine. Eeee ega ma ei taht enam ise ka edasi liikuda, aga ei saanud kohe aru, kuhu ma üldse saaks või peaks siis liikuma. Õnneks oli K mulle lähedal, pani maskiga pea vee alla ja vaatas, kust läheb tühi korallideta rada mere poole. Mina siis lihtsalt liuglesin ettevaatlikult sinnapoole ja saingi korallide pealt minema. Aga nad suslikud olid ikka väga kalda lähedal, sest vett oli selles kohas mul napilt üle põlve alles. Kogemus ei olnud just meeldiv, aga jäin ellu.
Ujusime teistele ruttu järgi ja hakkasime edasi liikuma. Põhi jäi meist aina kaugemale, veealune maailm läks seevastu aina kaunimaks. Seal avamerel nüüd aga ei olnud kaugelt nii mõnus olla, kui eelmisel snorgeldamisel lahesopis. Tuul oli vali, lained laksasid kogu aeg kõrvadesse ja kuna kõik ujujad tahtsid sellepärast hoida ennast instruktori päästerõnga lähedale, oli ka ebamugav sebimine. Üks noor mees arvas heaks pidevalt oma lestades jalgu minu kõhu alla toppida ja mul tuli siis tema kepsudega võidelda. Pikapeale hakkas maski vahelt vesi sisse immitsema, mis tegi olemise ebamugavaks ja suu soolaseks. K-l õnneks meie hea kvaliteediga mask pidas vett hästi, aga sel korral hoidis isegi tema meie lähedusse, sest lainetas üsna tugevalt ja ei tundunud väga turvaline üksi eemal olla. Kui olime üle poole tunni kaunist veealust maailma uurinud, hakkas üks venelanna hädaldama, et külm on. Meil külm küll ei olnud, aga meil oli ka arukust laenutada kalipsod selga, erinevalt lõdisevast venelannast. Siis tegi instruktor otsuse, et ei hakka kulutama teist poolt tundi vastu tuult tagasi ujumiseks ja lõikame kohe otse üle korallide kaldasse. Ehhee, see oli korralik hirmukogemus, eriti kui alles äsja olid korallidega lähemalt tutvust teinud põlvede abil. Isegi K ütles pärast, et hoidis lausa hinge kinni. Kui sügaviku kohalt ära keerasime, olime ju kohe suhteliselt korallide kohal ja kuigi vesi võib kauguse osas petta, tundusid korallid täitsa kõhu all olevat. Üle jäi meil lihtsalt rahulikult hingata ja mitte üleliia sipelda. Pigem tuli liuelda. Aitasin instruktoril ujumisrõngast kalda poole tirida, et saaks kogu kamba endi järel kuivale maale juhtida. Viimases lõpus märkasin, et instruktor kaapis juba käega põhja paremaks edasisaamiseks ja püüdsin teha sama. Lõpuks olime kaldal, väsinud ja räsitud ja rätikute juurde tuli tagasi minna mööda liiva ja vastu tuult päris pika maa. Ütlen ausalt, ei olnud väga meeldiv. Ja siis veel enne rätikuid ründas meid see tüütu fotograaf oma kaameraga :D Sokutas meile kätte väikeseid krabisid ja tahtis pilte teha. Meil oli paraku ainus mõte saada sealt külma tuule käest minema rätikute juurde, et need endale ümber võtta ja kõrvadest vesi välja kuivatada. Krabid olid muidugi nunnud.
Veest väljudes avastasin, et olin suutnud oma sõrme haavata. Küllap siis seal lõpus liiva kaapides. Pool küünt oli maas ja sõrm verine. Näitasin instruktorile siis keskmist sõrme, et ehee, ei tea kuidas, aga on katki ja verine. Tema pani mulle tupsu joodiga peale, andis paar plaastrit kaasa ja soovitas restoranis käed ära pesta ning plaaster otsa panna. Nii ma tegingi.

Aga ka ebamugavatel asjadel on õnneks kalduvus varsti läbi saada. Võtsime rätid, panime need pähe ja lidusime bussi…..riideid vahetama. Buss sai liiva ja märgi kalipsosid, lestasid ja maske täis. Edasi sõitsime tagasi laenutusse, andsime asjad ära ja viimane tripi osa oli juba soojas ja kuivas. Ehk siis suundusime Sharmi parimasse kalarestorani Fares.

egiptus

Restoran oli meie saabumiseks loomulikult valmis. Käed puhtad, istusime lauda, kus meid ootasid juba naanitaolised tooted ja hulk erinevaid määrdeid.

egiptus

egiptus

Kuni võtsime kerget einet, hakati tooma lauda mereandide suppe. Supp oli oivaline. Tõepoolest, nii head mereandide suppi pole ma varem juhtunud sööma. Isegi laps sõi isukalt ja nautis( ega ta ei pirtsutagi kunagi toiduga).

egiptus

Supile lisaks toodi muidugi veel praad kohaliku kala, kalmaaride ja hiidkrevettidega + riis.

egiptus

Kõik maitses hästi ja oli meie reisi hinna sees. Maksis hinnakirja järgi selline pikk päev 60 dollarit ja soodustusega saime selle endale osta Tez-i sünnipäeva puhul 45 dollarit inimene. K on nüüdsest klassifitseeritud samuti inimeseks, mitte enam lapseks ja temagi eest tuleb maksta täie rauaga. Ei mingit laste hinda.

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

egiptus

Kuni meie nautisime head sööki, puhastati ära buss ning kui meie sinna tagasi läksime, et hotelli sõita, polnud seal enam mingit liiva.

egiptus

egiptus

egiptus

Tagasisõit hotelli kulges vaikuses. Pikk päev oli inimesed ära väsitanud. Elamusterohke ja huvitav päev.

egiptus

Veel üks vaade Albatros-i hotelli Aquapargile

egiptus

Teel hotelli bussi esiaknast

Jõudes tagasi hotelli, läksime esimese asjana vaatama, kuidas meie teisel poolel seltskonnast aeg on kulgenud. Nendega oli õnneks kõik hästi ja said päeval mõnusasti ringi liikuda, söömas käia ja basseinide ääres seigelda.

Peale õhtusööki läksime suure R-iga jalutama ja kõik 3 väiksemat reisiselli ehk siis tüdrukud, jäid hotelli mängima. Jalutasime targu kahe sõidusuuna vahelisel palmidega ääristatud teel, et olla eemal hõikuvatest müügimeestest. Jalutasime ühes suunas üsna mitmeid kilomeetreid ja pärast tagasi. Niipalju käisime üle tee poodide pool, kui et ostsime apteegist ühed silmatilgad, mis R pidi tellimusena Eestisse viima. Maksavad need seal naeruväärselt vähe. Umbes 80 eurosenti.

egiptus

Kaunistatud kaamel teel koju

egiptus

Rixos

egiptus

Piirkonna kalleim hotell Rixos

egiptus

Sissesõit ühte hotelli

egiptus

Kaheksajalg haljastuses

egiptus

Kaamelid lähevad koju päevaselt tööpostilt rannast

egiptus

Terve reisi ajal juhtusime nägema ainult ühte kassi

Õhtu oli nagu õhtu ikka. Meelelahutus, õhtused protseduurid, raamat ja hea uni.
Mis aga puudutab minu korallihaavu….siis ega nad ikka veest välja tulles väga kenad välja ei näinud. Katkised, kriimulised ja kupla paistetanud. Õnneks oli mul mingil põhjusel bussis kotis ülihea Mary Kay mesilasvahaga kreem ja sain seda kohe peale määrida. Paistetus ja punetus tõmbasid päris ruttu tagasi. Õhtul ja ülejäänud päevadel aga määrisin haavu mitu korda päevas CoralClub-i hõbedageeliga ja Eestisse tagasi jõudes olid põlved üsna ilusad, kuigi mind hirmutati, et korallivigastused paranevad halvasti ja kaua. Õigete vahenditega ravides ununevad kõik haavad tegelikult väga kiiresti.

Kel huvi ja keeleoskust, siis panin siia kaks linki, kust saab vaadata just seda, mida meie sel päeval nägime.

Veealune maailm:

Ekskursioon

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment