Lõbusad kotikesed

Jälle on käes sügis ja jälle tekib aeg ajalt ühel ja teisel vajadus pisikese kotikese järgi. Sellise, mida saab panna lasteaeda kappi ja kus sees käivad kas tuduriided või sporditunni riided.
Esimene, kes sel hooajal endale personaalse, nimega koti sai, oli mu nelja aastane pojatütar. Nendel paluti lasteaeda tuua spordirõivaste kotike.
Mis seal siis ikka. Otsisin oma kangad välja ja õmblesin koti valmis. Sangadega, kanalis on paelad, millega saab mugavalt kotisuu kinni tõmmata. Kott on voodriga, ehk siis kahekordsest puuvillasest kangast. Tagumisel küljel on tikitud lapse nimi ja esiküljel väike lapitehnikas tehtud osa. Laps rõõmus, lasteaed rahul.

kotike

kotike

kotike

kotike

kotike

kotike

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 1 Comment

Sügisene pühapäev rabas

Rabas käimised on meile kuidagi vajalikud, nagu mere ääres käimised. Satume ikka rabasse päris mitmeid korda aastas. Küll niisama, küll sellepärast, et ma rabas kedagi pildistan.
Sel pühapäeval käisime rabas täitsa niisama. Koos sõpradega jalutamas. Ja järgmisel nädalavahetusel….lähen jälle, aga siis pildistama ühte toredat perekonda ja võimalik, et isegi kahte perekonda, kui ajad klappima saame.
Kui rabasse jõudsime, siis oli selge, et selline mõte polnud ilusal pühapäeval tulnud pähe sugugi ainult meile. Autosid oli kõvasti ja rabavaikusest polnud juttugi. Kui üle sillakese laudteele läksime, olid kohe vastas inimesed ja loomulikult olid nad tuttavad. Mukri raba on meile piisavalt lähedal, et kohalikud just selle raba oma jalutuskäikudeks valivad.
Viimati käisime Mukris mai lõpus ja siis polnud veel uus torn valmis. Nüüd aga oli ja kasutades juhust, pidasime seal kõrgel ka oma väikese pikniku.
Sõpradega koos oli vahva. Kõigil ju omad toimetamised ja kui elatakse erinevates linnades, pole see kokkusaamine alati lihtne. Seda toredam oligi üle pika aja lobiseda ja koos aega veeta. Meie sõbrannaga ajasime omi jutte ja tütred meil ajasid omi jutte. Nemad on täitsa ühevanused ja sünnist saadik tuttavad.
Ja siit siis väike ülevaade meie rabapealelõunast.

rabas

rabas

rabas

rabas

rabas

rabas

rabas

rabas

rabas

rabas

rabas

rabas

rabas

rabas

rabas

rabas

rabas

Siin eelviimase pildi peal keskel on üks õige pirakas kiil. Kes leiab, see näeb :)

rabas

Enne kui rabast välja tulime ja tee äärde parklasse sattusime, tuli läbida üks metsarada. Huvitav oli, kõrged puud, pime, tee läks mäest alla…ja kuidas seal kajas :)
rabas

Aitäh, armsad sõbrad, et veetsite meiega koos toreda päeva!

Posted in FOTOGRAAFIA, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Padi poisile, kes armastab korvpalli mängida

See on taaskord üks padi sellest sarjast, kus üks tore vanaema tellib kõikidele oma lapselastele sünnipäevakingituseks padjad. Järjekorras kolmas. Neljas on tegemisel ja kolm tuleb veel.
Seekordne noorhärra on korvpallihuviline ja sestap tegin padja ühele ruudule palli.
Padi on nagu ikka, 50 x 50 ja puuvillasest materjalist. Sisupadja eemaldamiseks on tagumisel küljel peitlukk. Omaniku nimi on kenasti peale tikitud, et keegi ei julgeks teise patja enda omaks kuulutada :)Palju õnne noorhärrale!

padi

padi

padi

padi

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Perepäev lõbustuspargis

See plaan tekkis meil juba aasta tagasi, kui me K-ga tulime Soomest Linnamäki lõbustuspargist. Käisime tookord lõbutsemas koos sõbrannaga ja tema sama vana pojaga. Aga mis plaan? Selline, et aasta pärast läheme sinna tagasi, aga kogu pere lastega. Et siis minu kõik kolm last, vanema poja lapsed ja armas minia. Mõte oli selline, et K saab oma vendadega lõbutseda ja meie miniaga möllame koos väikeste lastega. Kui mõte juba pähe tuli, siis jäi üle ainult asi organiseerida, aga ega see nüüd ülearu lihtne ei olnud küll. Kui seltskonnas on 3 täiskasvanut neljast, kes käivad tööl, pole logistika sättimine üldse lihtne. Minia, väikesed pudinad ja K – see on lihtne. Nendele sobib üldiselt siis, kui ülejäänud kolmele suurele sobib. Lõpuks juhtus nii, et terve suve peale leidsime me vanema pojaga ühe päeva, mis meil mõlemil vaba oli ja nooremale pojale lihtsalt ütlesin, et temale peab see päev sobima, sest muud päeva meil pole :P Õnneks sobis!

Nii olime ühel suvisel hommikul kõik supsti Tallinnas A terminalis ja läksime laeva peale. Sõitsime Helsingi poole selle VikingLine uue kiirlaevaga. Naaaatuke kiiremini ta astus, aga no küll oli igav laev ja rahvast täis. Valisime selle lihtsalt sobivama kellaaja pärast, et lastega kole vara liikuma ei peaks. Jajah, seal oli üks pood isegi, kuhu tuli minna ederpidi sisse, tagurpidi välja. Selline korralik suurema mõõduga praamikökats. Aga tont temaga. Kohale ta meid ju viis ja seda oligi vaja. Kui üksi minna, on see täiesti ok sõiduvahend, sest istud lihtsalt 2 tundi ja loed või magad. Lastega läks pisut igavaks, aga tegelikult nad pidasid hästi vastu.
Kohale jõudes sehkendasime endale linnatranspordi päevapiletid (teised sehkendasid, meil K-ga olid need kuidagi juba kotis olemas) ja siis sõitsime trammi ja bussiga rõõmsalt lõbustusparki.
Olime seal kohal vedi peale avamist. Ilm oli super, taevas säras päike ja õhtuni oli kohe täitsa palav ilm. Peaks ütlema, et selle suve kõige palavam minumeelest.

Kohale jõudes ostsime kõigile päevapiletid ja koju sõites rehkendasin, et ära tasusid nad igal juhul. Selle kogemuse sain juba aasta tagasi, et üksikuid pileteid pole seal mõtet osta ja ka mitte saripiletit. Kõige kasulikum on päevapilet, kui just pole plaanis päev otsa niisama ringi vaadata.

Mulle meeldis juba eelmisel korral ja meeldis ka sel korral, et pargis on üldiselt väga kena haljastus ja kõik on puhas. Muide, seal esineb isegi rääkivaid prügikaste. Kui paned prügi sisse, saad kuulda, kui tubli sa oled ja tänatakse ette ja taha, et prügi tema kõhtu panid :) Lastele avaldab kindlasti head mõju.

linnamäki

Poisid kimasid kõigepealt nendele kolmele pildil olevale atraktsioonile. See pikk sirge ja ülevalt lipuga, sinna sõitis isteplatvorm viuhhhh üles ja siis nõksutas seal üles ja alla veel. See kollane virduuga atraktsioon, no seal peal kõik karjusid. Vanem poeg ütles veel lõuna ajalgi, et sellest kaadervärgist pea sassis :D Ja siis see hall seal all on Euroopa vanim puidust ameerika raudtee, mis on juba üle 50 aasta vana. See oli olnud lahe, kuigi nad avaldasid eemalt vaadates kahtlust, kas see ikka koos püsib. Püsis ja ilmselt püsib edasigi :) Hirmus see ei olnud, aga seda on küll hirmus vaadata, kuidas töötajad seal kärude taga püsti nagu kamikadzed ringi sõitsid.

linnamäki

Meie käisime sel ajal pisikestega karusselliga sõitmas

linnamäki

ja K lippas sõitma pisut väiksema versiooniga samast atraktsioonist, kuhu vennad esimesena läksid. K pidas esimese asjana seda suurt ikka liiga koledaks, kuigi päeva lõpuks oleks ta olnud juba ilmselgelt nõus sinna suurele samuti minema, aga siis oli aeg ära minna.

linnamäki

linnamäki

linnamäki

Kõiki käimisi ma kaugeltki pildile ei saanud, sest poisid ja K liikusid omasoodu ja vahepeal jälle otsisid meid üles või meie neid. Niiet pildile jäid just need tegevused, mille juures mina viibisin, aga igale poole korraga ma ei jõudnud, kui meie pesakond laiali hargnes.

Kui suuremad tegelinskid käisid igasugustel soolikaraputajatel, siis meie miniaga ja pisikestega sõitsime näiteks kõrgele kõrgele, et imetleda panoraamvaadet.

linnamäki

ja sellised vaated sain sealt läbi akna.

linnamäki

linnamäki

linnamäki

linnamäki

linnamäki

linnamäki

Edasi läksime meie väikestega sõitma hobustega. Kuna mõlemad lapsed tahtsid kangesti vanamaga sõita, siis tuli mul kaks sõitu teha. Peal esimest sõitu jõudsid poisid ja K- samuti meie juurde ja siis tekkisid seal mõned vahetused ja noorem R tegi pilti.

linnamäki

linnamäki

linnamäki

Vahele jälle natuke haljastust.

linnamäki

Edasi me tegelikult sõime ja peale sööki läksid poisid järjekorda seisma, et pääseda atraktsioonile, mis on 75 m kõrge. Sõidad aga rõõmsasti keerutades sinna üles ja siis….vuhhh, lastakse rahvas vabalangemisse. Poisid igatahes ütlesid, et kui see hetk saabus, et kukuvad…oli ikka hetkeks väga abitu tunne, et mis nüüd siis saab? Õnneks kõik teavad, et muud ei saa, kui et tagasi alla saab. Rõõmsa ja roosana. Adrenaliinilaksuvõrra rikkamana :D

Kõigepealt kõik vaatasid, mis nägu teised teevad ja ilmselt mõtles igaüks oma mõtteid…

linnamäki

Siis oli väike ebalus, et kas kõik kenasti kinni, lukud riivid peal ja kinnitused korras.

linnamäki

Nii, seal kaugel kõrgel nad igatahes on….

linnamäki

Peagi sõitsid kõik alla tagasi- rõõmsad, äraseletatud näod peas, seedimas alles, mis siis tegelikult toimus :)

linnamäki

Ja selliste rõõmsate nägudega jalutasid nad sealt välja :)

linnamäki

Meie sel ajal nagu arvata, vaatasime, kuidas suured mehed sõitmas käisid ja K käis samal ajal kettkarusselliga sõitmas. Jõudsin pildistama siia ja sinna.

linnamäki

Peale neid sõite saime jälle kokku ja otsustasime kõik minna sõitma linnuteele. See on siis see suures kinnises majas olev ameerika raudtee, kus 3D prillid peas ja lendad ringi mööda galaktikat. Eelmisel aastal ma käisin seal sõitmas ja no lahe oli. Karjusin küll vahepeal appi ( huvitav keda?), aga ikkagi tahtsin uuesti sõita. Õues kusjuures ma keeldun minemast ameerika mägedele. Pimedas ja silmad kinni, siis käin ära. Kõigepealt seisime meie miniaga ja lastega seal sabas ja K ning poisid samal ajal seiklesid veel muudel atraktsioonidel. Kui meie kord hakkas lähenema, võtsid poisid lapsed, asusid järjekorda ning meie – mina, K ja minia, läksime sõitma. Kui meie tulime tagasi, võtsime lapsed ja siis said poisid sinna sõitma minna. Samal ajal sõitsid pisikesed, K ja minia ühe väiksemat sorti karusselliga.

linnamäki

linnamäki

linnamäki

Niisama oli ka lõbus

linnamäki

Edasi läks nii, et K koos noorema vennaga läksid omapäi seiklema igasugustele hulludele asjadele ja mina koos teistega läksin mujale. Kõigepealt siis käis pesakond sõitmas koos rekkarallit.

linnamäki

Seejärel läksime koos sõitma sellise toreda rongiga, mis liikus mööda tervet parki. Sai kõike vaadata veidi kõrgemalt.

linnamäki

Sellised vaated siis sealt. K oma vennaga sel ajal külastas kõike, mis ette jäi.

See labürint, mis seal paistab, kus lapsed jooksevad, see oli väga päevakohane. Kuna oli hirmus palav, siis sealt sai kenakest vesijahutust.

linnamäki

Selle oranži kaadervärgi peal käis vist noorem R sõitmas. Vaatasin seda ühes järjekorras seistes eemalt ja kõik karjusid :D Üks meesterahvas karjus kohe õite kõva häälega – oooo, my God!!!

linnamäki

K jõudis mingil ajal vaaterattaga sõitmas käia

linnamäki

Selle suure ehitise sees seal karusselli taga oligi see linnutee sõit

linnamäki

Selle kose all võis saada üpris märjaks :P

linnamäki

Tiir sõidetud, otsustasid kaks suurt inimest meil minna õuduste tuppa. K kirjeldas seda kui väga hirmsat kohta ja no nad siis läksid seda asja uurima.

linnamäki

Mina sel ajal ootasin neid koos pisikeste inimestega õues. Aeg ajalt vaatas ühest aknast välja nõiamoor ja lastele pakkus see kõvasti huvi.

linnamäki

linnamäki

linnamäki

Küll lastel oli hea meel, kui emme – issi sellest nõiamajast välja tulid :)

linnamäki

Suurte arvates hirmus ei olnud, oli naljakas hoopis.

linnamäki

Suur R läks oma vanema türega autodromile sõitma. Mina, minia ja väiksem põnn jäime neid vaatama, varikatuse alla. K ja noorem R olid just helistanud ja teatasid, et nendel vaja veel mõned viimased ameerika mägede sõidud koos teha.

linnamäki

linnamäki

Korraks läksin mina räästa alt välja ja vaatasin, et ohhooo, kuidagi väga kiiresti liiguvad meie peale äikesepilved. Muidu nad terve päeva tiirutasid kuskil eemal, aga siis järsku oli taevas täitsa mustjassinine. Otsustasime, et sealt räästa alt pole vist otstarbekas välja minna. Käisin veel ahvikiirusel ja tegin mõned klõpsud…..

linnamäki

No ja kui siis hakkas paukuma ja sähvima ning vihma tuli nagu kosest…ohsapoiss. Tuul pillutas kõike, mis võimalik ja rahvas jooksis paanikas ning karjus. Ilmateade lubas kell 19 äikest….sel korral pidas ta sõna. Kell oli 19.02 :) No võimas vaatemäng oli, kuigi tunne oli täpselt nagu katastrooffilmis, kus kohe kohe saabub hiidlaine ja neelab kõik alla.
Meie viiekesi olime tegelikult suht turvaliselt räästa alla, aga muret tegid meie kaks ülejäänut seltskonnaliiget, kes pidid olema ameerika mägedes sõitmas. Telefoni nad vastu ei võtnud igatahes ja no pisut murelik olin ma ikka küll, et kui nüüd see maru tabas neid kusagil kõrgel, võis see ikka täitsa kole ja karm olla.
Vahepeal ma organiseerisin meile sinised kohalikud vihmakeebid. Pakkisime lapsed kärusse kilede alla kinni ja endale samuti ürbid selga ja siis hakkas maru umbes poole tunni pärast veidi järele andma. Lõpuks helistasid ka meie kaduma läinud lapsed. Minu rõõmuks poldud neid viimasele sõidule enam peale lastud, sest nähes taevast, peeti seda liiga ohtlikuks ja atraktsioonid pandi kinni. Jõudsid veel osta kuskilt putkast burksi ja siis tuli vihm. 40 joostud sekundiga lähimasse kohvikusse õnnestus neil muidugi üsna märjaks saada. Meie seisime sel ajal mõnusasti varju all. Mingi aja pärast leidsime nad siis üles sealt kohvikust, kus kaks märga, aga õnnelikku last sõid ja jõid sooja kakaod. K-le võtsin ma mingil uitmõttehetkel õnneks vahetusriided kaasa ja tema sai kuivaks riietatud. Noorem R sai kätte koti, mis oli minu käes ja sealt sai vähemasti tuuleka peale tõmmata. Jalad kuivasid meil kõigil muidugi koduni välja, sest igal pool vesi lainetas.
Kui suurem maru järgi andis ja kamp koos, võtsime suuna trammipeatusesse ja sõitsime sadamasse tagasi.

Päev oli korda läinud. Ilm keeras sassi alles siis, kui meil oligi peaaegu aeg hakata tagasi minema. Selgeks sai muidugi see, et sinna lõbutsema tuleks minna tegelikult kaheks järjestikuseks päevaks. Järjekordades seismised võtavad nii palju aega, et ikka jääb kuskil käimata.

Kui olime juba laevas, avanes sadama poole kaunis vaade. Kõik oli juba rahulik, nagu suurt maru polekski olnud. Linn oli muutunud äkki kuldseks….

linnamäki

linnamäki

linnamäki

linnamäki

Koduteel käisin vahepeal laevatekil.Vasakpoordi poolt taevas sähvis endiselt äike ja parempoordis oli kaunis loojang. Tuul oli täitsa vali, aga meri rahulik. Nii me koju sõitsime.

Mida kokkuvõtteks öelda? Seda, et lõbustuspargid on vist rohkem täiskasvanutele. Neid lastakse igale poole peale. Või siis päris suurtele lastele, kes saavad samuti igale poole. Väiksematega on asi pisut keerulisem. Väga palju on neid kohti, kuhu alla meetriseid ei lasta isegi mitte lapsevanemaga. Kuidas sa siis selgitad, et 104 cm pikkune õde saab ühele imelihtsalt karussellile, aga 98 cm õde jääb lati alla ja ei saa? Mõni situatsioon ikka tekkis, kus noorem ja tegelikult julgem õeraas oli pisarateni solvunud, et tema ei saanud sõita, isegi mitte suure inimesega koos. Päeva lõpuks said ikka mõlemad piigad päris palju lõbustusi, aga peaaegu neljasele ja kahepoolesele seal ikka ülearu palju võimalusi ei ole. Kompenseerisime seda siis sellega, et mõnes kohas käisime kaks korda, kui asi meeldis. Meie seltskonna kõige suuremad lõbutsejad olid muidugi K ja tema vennad. Nendel oli tõesti lõbu laialt ja päev jäi lühikeseks, kuigi olime seal 7 tundi. Meie miniaga oleme tagasihoidlikud lõbutsejad ja igasugustele okseaparaatidele ei kipu vabal tahtel minema. Täitsa tore on hoopis väikeste pudinatega koos tagasihoidlikel atraktsioonidel lõbutseda :) ja loomulikult see, et kui oled koos väikelastega, siis oledki rohkem nende päralt. Päris kokkuvõtteks – olime väga rahul. Kord aastas võiks ikka üks selline lõbustuspargi külastamine kõne alla tulla küll ! Linnamäki on selleks lähim võimalus ja kaugelt mitte kehv võimalus.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

September

sügis

Kõik kõik on uus, septembrikuus. Nii öeldakse.
Päris kõik ikka pole, aga jah, tuleb nentida, et suvi läinud mis läinud.
Homme on esmaspäev ja mul sai puhkus läbi. Mina tööle ja laps kooli. Laps on kooli minnes igatahes rõõmsam, kui mina tööle minnes :D, aga eks me harju kõik sellega pikapeale, et mõnus suvi on selleks korraks möödanik ja tuleb ennast tahes tahtmata sättida asisemale lainele. Mitte, et ma seda suvel pole olnud, aga suvel on asjalik olla puhas lust. Sügistalvine aeg on ikka ju see, kus tahaks kõige parema meelega võtta soe pleed, tassike sooja teed sidruni ja ingveriga, kerida ennast kerasse kamina ette, panna küünlad põlema ja lüüa nurru. Nojah, aga eks seda saab tehtud ka. Eile tõin juba keldrist puid tuppa ja ühtalsi väiksemaid purke, sest käes on hoidistamise aeg. Keetsin eile esimese laari ” meestemoosi”. Seda mu suured ja väikesed lapsed sööksid ja seda nad peavad saama. Minul küll peale tšilli hakkimist tulitasid poolteist päeva käed, aga tühja sellest. See moos on nii hea, et määrin ise samuti seda rõõmuga leivale. Suhkrut panen ma sinna endiselt märksa vähem, kui retsept ette näeb ja see on üldse ainus kord aastas, kui ma suhkrut koju ostan.
Rõduaiamaal on päris kõvasti tomateid, eriti neid väikeseid kirsse, aga vat punaseks minemisega nad väga ei kiirusta. Tasapisi valmivad, aga ilmselt tuleb nad üks hetk tuppa tõsta, sest õues pole neil ilmselgelt piisavalt soojust ega päikest. Rõdulilled on ilusad, salat, till ja basiilik vohavad. Paprikaid tuleb samuti järjest juurde ja meie kollased kuumaasikad annavad järjest marju. Ühesõnaga see rõduaiamaa on vägade mõnus.
Praegu on üks hästi mõnus aeg, kus saab süüa kodumaist ja värsket kraami. Need niiöelda päris tomatid on kohe nii nii head. Kurgid ka ja suvikõrvitsad samuti. Vaikselt hakkavad tekkima juba õunad, aga ikka päris kummaline, kui septembriski pole valge klaar päris valmis. Kuid…midagi siiski juba saab süüa ja kodumaised õunad on kordi maitsvamad, kui poest ostetavad, mis on vaatamata hinnale suhteliselt ühesuguse maitsega.
Niipalju siis minu potipõllumajandusest. Me siin väga suured hoidisekeetjad ei ole ja kõik, mis võimalik, pistan sügavkülma.

Nädal tagasi käisin pildistamas tosinat “pallikest” ehk beebiootel naisi. Tore oli see, et nendel sünnivad novembribeebid. Kui K-d ootasin, siis oli meilgi üks novemrikate grupp ja osadega nendest suhtleme siiani. Miks ma sellest aga räägin, on hoopis see, et küll oli sel õhtul õues ikka külm. Meil pidi pildistamine hakkama peale Keila – Joal kel 19.30 ja ilm oli paljutõotav, kui sõitma hakkasime. Ilus päike väljas ja täiesti normaalne kliima. Kui aga kohale jõudsime, hakkas järsku jahedaks minema ja vähe sellest, et ma pidevalt hirmuga vaatasin, et valgust jaguks, oli veel hullumoodi külm. Tavaliselt on mul pildistades alati palav, sest võimelda tuleb üksjagu palju, aga sel korral ei aidanud isegi see pidev sebimine. Muru läks kasteseks, jalad külmetasid ja no üldse kohe ei hakanud soe. K oli kaasas ja tegi vajalikku assistenditööd, ehk siis kui vaja hoidis seda ja teist ja enamasti suurt hulka õhupalle :) Kui 12 kõhukest said kõik kenasti pildistatud ja grupipildid samuti tehtud, sõitsime ühe kauni naisega veel Laulasmaale mere äärde ja tegime seal viimased klõpsud. Peale seda oli aga tõesti järgmine kiire peatus lähim bensukas, kust sai osta sooja kakaod ja süüa :D Leppisime naistega kokku, et aasta pärast teeme pildid koos beebidega ikka soojemal ajal :D

See pilt on tehtud sedasi kiirelt üle õla, sest pildistasin parasjagu ühte kaunitari ja keerasin korraks selja taha vaatama ning tegin ühtlasi klõpsu. K on seal nähtaval vasakul servas, kaadrist välja astumas :P

sügis

Igatahes oli see üks väga külm, aga meeleolukas ja mõnus õhtupoolik, kus kohtuvad toredad inimesed, töö ja hobi. Koju jõudes oli õhk nii külm, et vahest on detsembris ka samasugune tunne :P Ja oh üllatust, järgmised kaks päeva olid õhtud vägagi soojad, kui lapsega jooksmas käisime.

Ok, mis sest ilmast ikka. Soojemaks ta nüüd vaevalt enne järgmist suve läheb. Tuleb aga jopp peale tõmmata ja edasi rõõmsad olla.

Täna, viimasel puhkuse päeval, käisin täitsa üksinda linnas. Mul oli tarvis mõnesid sisseoste teha, et hooajaks valmistuda ja K ei viitsinud kaasa tulla. Temal oli loogiliselt mõttes sõbrannaga ratastega ringi kimamine ja miks ei peakski olema, kui kohe on algamas kool ja lustimiseks aega vähe. Nii ma siis läksin üksi. Seda juhtub harva, aga mulle täitsa meeldis. Käisin need vajalikud kohad läbi ja siis astusin veel sisse Kristiinesse. Seal oli mul tegelikult vaja kõigest ühe tootja jalatsit passitada, et ma teaksin, millist numbrit endale netist tellida :P K jaoks jäid silma ühed väga ilusad õhemad kampsikud ja kuna neli neid oli, mis meeldisid, aga osta tahtsin ühte, saatsin lapsele pildid. Mugav värk, see tänapäeva nutindus. K valis lemmiku välja ja minul süda rahul, et ostetud sai just see, mis kõige enam meeldis. Nutindus on meil õnneks siiani mitteprimaarne tegevus. Lapsel on nutitelefon, aga kasutab seda sihtotstarbeliselt ja mõõdukalt. Minul on väike tahvel ja kasutan seda samuti sihtotstarbeliselt ja harva. Telefoniks aga endiselt vana ja armas nupufon. Mõned päevad tagasi tõmbasime endale mõlemad ühe laheda vee joomise äpi. Nimeks Plant Nanny, kui kedagi huvitab. See aitab mõnusasti meeles pidada, et päeval tuleb juua piisava koguse puhast vett. Me oleme mõlemad suured veejoojad, aga vahest ununeb see ikka ja kogus tuleb päeva peale väiksem, kui võiks.

Ah jaa, tegelikult algas kool. See on see septembrikuu kõige tähtsam osa. Aktused koolis ja muusikakoolis juba möödanik. Homme on esimene tundidega koolipäev. Uus klassijuhataja lastele meeldis. Uusi õpetajaid on teisigi. Nendega saavad nad tuttavaks algava nädala jooksul. Mina sel aastal esimest korda muusikakooli aktusele ei jõudnud, sest vanakuri arvas, et ööl vastu teadmistepäeva, tuleks mul haigeks jääda. No mingisugune vastik kõhuviirus kiusas terve öö ja päeva. Pidavat neid viiruseid juba säänseid ja määnseid liikuma. Musakoolis olid päris mitu õpetajat haiged olnud. Õnneks see kõhuviirus kauem, kui ööpäeva kunagi ei kesta, aga selle päeva keeras nahka küll. Näed plaanid olid head, et läheme peale kooli välja sööma ja puha, aga võta sa näpust. Söögi lõhnagi ei tahtnud tunda ja püstigi ei tahtnud väga olla. Väljas söömise kompenseerisime täna õhtuse sushitamisega ja niipalju ma ennast esimesel kuupäeval kokku võtsin, et tegin lastest õues mõned pildid siiski ära. Hommikuseid lilledega pilte pole, aga tegime siis, kui lapsed juba koju tulid ja enne muusikakooli aktust.
Homme siis tegudele. Tööle ja kooli. Esimese nädala prioriteediks on lapse logistilise liikumise paika saamine ja küll siis kõik kenasti sujuma hakkab.

sügis

Jooksuga ja naeruga koolist koju :) Kuidas siis teisiti, eks! Ja sõpradega on alati lõbus.

sügis

Meil käib esimesel koolipäeval ja üldse aktustel ikka veel seljas mingitmoodi koolivorm. Kellel vestiga, kellel kampsuniga. Hilbumari ja mooduvärk jäägu muule ajale. Ega siis aktus plikade moedemm pole :P Loodan, et nad säilitavad seda joont veel kaua.

sügis

Suverõõmud ei taha veel mitte meelest minna ja see on hea!

sügis

Head algavat hooaega kõigile ja püsige terved!

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment