Lummav Ahvenamaa, vol. 4

18.august 2017, reede õhtupoolik

Jah, eelmisesse postitusse kogu reedene päev ära ei mahtunud. Proovin täna sellega ühele poole saada.

Ühesõnaga õhtuks jõudsime rõõmsalt Mariehamni, ehk saarestiku pealinna ja otsejoones meie hotelli. Peatuspaigaks sai hotell Cikada. Kirjade järgi 3* ja no vähemalt meie K-ga küll toa üle ei kurtnud. Jah, lihtne ja väike tuba, aga me ju tegelikult ainult magasime seal. Milleks suuremat. Dušsiruum – wc oli seevastu nii suur, et löö või tantsu. Mis kõige olulisem – esimesel korrusel ja oma eraldi uksega. Astud uksest välja ja oled terrassil, mille ees laiutab helesinine soojendusega bassein. Mida sa veel oskad tahta? Ma küll ei oska kosta midagi nende tubade kohta, mis asusid kõrgematel korrustel. See oli selge, et sealt otse õue ja basseini ei saanud. Kõige suurem rõõm basseinist oli muidugi meie grupi kolmel väiksemal piigal. Nemad sulistasid seal igal võimalusel, kuigi võimalusi oli tegelikult väga vähe. Majas oli veel saun, kus meil osa rahvast käis ja niinimetatud restoran. Sellest räägin pisut hiljem.
Ühesõnaga leidsime igaüks oma peasd üles, panime oma asjad üle ukse ja kiiresti tagasi bussi. Need, kes olid avaldanud soovi sõita Kobba Klintarile. Kes ei soovinud, siis nendel oli aega mõnusasti kohvrid lahti pakkida ja kui tahtmist, minna linna jalutama. Nagu ma eelmise postituse lõpus mainisin, siis meie olime nende seas, kes soovisid õhtust seiklust laiule.

ahvenamaa

Toa uks numbriga 32 ja selle kõrval olev aken, oligi meie tuba.

ahvenamaa

Sõitsime bussiga sadamasse ja jagunesime laiali 3 kaatri peale. Meid ootas ees Kobba Klintar!

Kobba Klintar on laid, mis oli aastakümnete vältel Mariehamni laevaliikluse juhtimise sõlmpunktiks. Laiul oleva lootsijaama tuntud siluetti on peetud koguni New Yorgi vabadussamba vasteks Mariehamnis. Saare lootsijaam on vana, kuid kenasti taastatud ning seal asub regulaarseid signaale andev udupasun. Suviti korraldatakse laiule regulaarseid kaatrisõite, mis pole ka ahvenamaalaste meelest kuigi odavad, aga huvitavad. Nii laiule sõites, kui laiul olles ümbritsesid meid kaunid merevaated. Seda kaunist kohta armastavad nii kohalikud, kui turistid. Ikka kauni looduse ja tähendusrikka ajaloo pärast.

Sõiduks valmis. Meie sõitsime üsna suure kaatriga. (Oli, oli :) Päästevest oli sõidu ajal seljas.)

ahvenamaa

Kaks väiksemat

ahvenamaa

Giid Kristi juhatab vägesid

ahvenamaa

ja siit sadamakesest me väljusimegi

ahvenamaa

ahvenamaa

Sõit kestis umbes 20 minutit ja juba me nautisimegi esimesi kauneid vaateid.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Käisime selles toredas lootsijaamas. Saime vaadata ringi ja kuulata lugusid.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

K lootsijaama rõdul

ahvenamaa

Kobba Klintari laiul on mitmeid Juha Pykäläineni skulptuure ja üks neist vaatab lootsijaama rõdult mere poole.

ahvenamaa

Laiust mööduvad iga päev paljud suured laevad. Kohe päris lähedalt mööduvad. Kaptenid peavad möödudes olema väga tähelepanelikud. Illustreerimiseks siia üks Viking Line omanduse foto, sest endal ei õnnestunud seal olles ühtegi laeva kohata.

ahvenamaa

Käisime püramiidikujulises hoones, kus räägiti erinevaid lugusid ajaloost ja sai vaadata Viking Line laevade maalinäitust.

ahvenamaa

ahvenamaa

Lilled püramiidmaja vundamendi ääres

ahvenamaa

ja püramiidi sees olev maalinäituse jupike.

ahvenamaa

Edasi kõndisime Kobba Klintari kõige kõrgema kaljumäe otsa, kust sai nautida taaskord kauneid vaateid ja kohtuda järjekordse skulptuuriga.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

K koos maaliva mehe ja kassiga.

ahvenamaa

ahvenamaa

Oligi aeg öelda Kobba Klintarile hüvasti. Kui võimalus avaneb, läheks kindlasti sinna tagasi. Kohe terveks päevaks oma patareisid vaikusesse laadima. Ma väga palju ajaloost siia nagu näha pole kirjutanud, sest olin huvitavast maastikust nii lummatud, et uitasin rohkem niisama ringi ja tegin pilti, kui kuulasin. Oleks tahtnud sinna kauemaks jääda, et ronida mööda laidu veel sinna ja tänna. Meie sealviibimine oli kahjuks liiga lühike, et minu uitamise kirge rahuldada.

ahvenamaa

ahvenamaa

Tagasi Mariehamni jõudes, ootasid meid sadamas luiged.

ahvenamaa

Sadamast liikusime kohe tagasi hotelli. Meid ootas ees õhtusöök. See oli siis tegelikult esimene kord, kui ma võtaks endale vabaduse ja julguse nuriseda. Hotelli restorani söök ei olnud odavate killast, aga suurepärane see ei olnud küll. Eriti tegi kurvaks lastele tellitud jäätis, mis maksis 5€, kuid lauda toodi taldrikule laialisulanuna ja maitses nagu kõige odavam transrasvadega jäätis :( Samasuguse pettumuse valmistas hommikusöök. Isegi lihtsates külalistemajades oli toit maitsvam. Noad – kahvlid olid nii koledad, et esiotsa ma ei saanud aru, kas nad on pesemata või hirmus vanad ja kulunud. Õnneks oli see viimane variant ja päris nälga me ei jäänud, aga see on tõesti ainus kord selle reisi jooksul, kui ma nurisesin. Kohalik tuttav liigitas küll kokku saades kohe selle hotelli Mariehamni kõige odavamaks ja viletsamaks. Eesti grupid pidavatki enamasti selles ööbima, sest paraku jah, see on taskukohasem. Õnneks tuba meeldis meile väga ja söögi elasime üle. Lapsed käisid ujumas ja oligi aeg minna magama. Vist ikka käisid, sest ega ma enam ei mäleta, kas nad ujusid õhtul ja hommikul või ainult hommikul :D

Saabus hommik ja morsad olid kohe vees.

ahvenamaa

ahvenamaa

Sellega tõmbangi seekordse postituse otsad kokku ja uuest päevast juba uues postituses.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Lummav Ahvenamaa vol. 3

Reisijuttude kirjutamine on paras väljakutse. No kas just väljakutse, aga korralik enese kokkuvõtmine. Aega võtab see parasjagu ja nii tulebki ennast kõvasti utsitada ning leida see ajanatuke, et järjekordne pikem postitus kirja panna. Kolmas postitus läheb edasi sealt, kus teine lõppes. Teise reisipäeva lõunast. Kahtlustan, et sellegi korraga veel järgmisesse päeva ei jõua, aga eks vaatab, kuidas asi hakkab välja nägema.
Seega,
teine päev:

18. august 2018, reede

Eelmise reisijutu lõpetasin sellega, et käisime Kastelholmi kindluses ja suure vihma saatel oli aeg suunduda edasi sinna, kuhu oli lubatud meid restorani viia. Meid ootas ees lõunasöök.
Selleks, et süüa kauni merevaatega restoranis lõunat, tuli meil sõita peasaare põhjatippu Getale. Geta restoranis lubati meile pakkuda Ahvenamaa kalasuppi ja traditsioonilist pannikooki vahukoore ning kuivatatud ploomidest tehtud moosiga( paras ports kardemoni oli koogis ka).
Ahvenamaal pikki vahemaid ei ole ning peagi olime Getale jõudnud. Astusime hubasesse restorani sisse, leidsime endale laudades kohad, aga mida polnud, siis seda kaunist merevaadet. Mis teha, ilm mängis vingerpussi ning mähkis kaljud ning taamal oleva mere uduloori. Õnneks ilus oli seal niisamagi.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Supp oli nagu lubatud, väga maitsev ja kõik kes tahtsid, said seda juurde. Meie tahtsime küll. Minumeelest kõik vist tahtsid. Eks poole päeva ringitraavimisega läheb kõht ju lõpuks tühjaks. Isegi magustoit leidis kõhus ruumi. See pannikook oli selline omamoodi asi – ei pannkook, ei kook. Selle tõelist väärtust pidavat inimene mõistma alles Ahvenamaal elades. Nii mulle igatahes öeldi. Meie napp külaskäik igatahes minust veel pannikoogi fänni ei teinud, aga mis siin minust ikka, kui ma igal võimalusel valiks magusa asemel pigem kiluvõileiva. Minusugused ei mõistagi magusroogade tõelist võlu.

ahvenamaa

Kuna ma siin juba söömisest rääkisin, siis kirjutan kohe ka veidi rohkem sellest, mida Ahvenamaa süüa pakub.

Ahvenamaalastele on väga oluline hommikusöök. Millest see koosneb?
Piim – kohalikud veised on vabapidamisel lahtistel karjamaadel ja eks sellepärast pidavat kohalik piim ning piimatooted väga maitsvad olema. Kohalik piimatööstus ÅCA toodab maitsvat koorevõid, jogurteid, juustusid( näiteks õrn Port Salut või väljapeetum Prostens)
Smuutid– Erimaitselised jogurtid astelpajuga, jõhvikaga, õuntega või rabarberiga – suurepärane piimakokteili põhi. Šeikides seda mahla, värskete marjadega ning väga kasuliku savoy kapsaga olevat reibas olek terveks päevaks garanteeritud. ( mina siinjuures jääksin smuutide puhul ikkagi veepõhiseks :P)
Koduselt küpsetatud leib – Ålandsbagaren – on suurim leiva pagarikoda Ahvenamaal. Viimasel ajal toovad sortimenti vaheldust järjest tekkinud väikesed pagarikojad. Näiteks Johannas hembakta või Brödbiten. Isegi väikestel saartel lõhnab värske leiva järele. Kökari saarel küpsetatakse erilist leiba perefirmas Birka Skärgårdsbröd. Pätsi nende maitsvat ja üllatus, laktoosivaba leiba, tõime meiega koju.
Vorsti parimad sordid – Kohalik lihatööstus Dalmans toodab keeduvorsti, vinnutatud liha ja sinke – kõik sobivad suurepäraselt võileivakatteks. Paljud väiketalupidajad toodavad oma erilisi tooteid – Bolsatholm on kuulus oma salaami poolest, Marskogens aga oma viinerite ja lambalihatoodete poolest. Talutooted on müügil kauplustes.
Kohalikud köögiviljad – Kohalike talupidajate hooajatooted on müügil kõikides kauplustes. Mittemiski pole võrreldav peenardel valminud kurkide, tomatite ja paprikatega. Paljud talunikud on julged katsetama uusi sorte.
Õnnelikud kanad – munevad maitsvaid mune. Põhilised munatootjad on Löfmans ja Storgårds ägg, mis paiknevad Saltviki kommuunis, rahuldavad ahvenamaalaste munavajadusi.
Värsked õunad topsis – Ahvenamaa on Soome õunaaed. Osa õunasaagist töödeldakse mahlaks, kusjuures selle maitse on igal aastal erinev. Poodidest tasub otsida kohalike õunamahlatootjate Grannas ja Karl Ers mahlapakke. Muide Soome riigi õunasaagist kasvatatakse 70% just Ahvenamaal. Igal aastal korjatakse seal 3 – 3,5 miljonit kilogrammi mahlaseid õunu.

Soovitus: kui olete Ahvenamaal pisut pikemalt, siis otsige üles FB-s grupp Reko Mariehamn. Selles grupis pakuvad kohalikud talunikud oma saaki linnas kohaletoimetamisega tellitud aadressile.

Nii, mida tasuks küsida lõunaks?
Näiteks sparglisuppi, keeduahvenat metsiku sibula kastmega, küpsetatud talleliha salatiga varajastest köögiviljadest, maasikad ja rabarber vanillijäätisega….

Kus süüa?
ÅSS paviljon Mariehamnis
Seagrams Föglö saarel – Föglö saare uhkus, kus kokad tunnevad oma tööd
Havs Vidden Getal vaatega Botnia lahele ( seal me käisimegi)
Stickstugan Järsö armas aiakohvik, kus on suurepärased küpsetised
Glada Laxen( Bärö, Kumlinge) sinna sõitke kaatriga. Seal pakutakse teile ahvenat, päikeseloojangut ja magusaks ehk hoopis sauna :)
Restoran Nautical Mariehamnis – Soome parimate restoranide TOP-is seitsmendal kohal(2016). Fantastilise vaatega merele ja purjekale Pommern.

Aga aitab nüüd söögist.

Kel kõht täis, võis suunduda Geta mäe vaatetorni, kust pidi avanema imeline vaade ümbruskonnale. Sadakond meetrit üle merepinna, ümberringi männimets, meri ja maalilised laiud.
Kuna vihm oli enam vähem ennast pidama saanud, oli söögijärgne jalutuskäik absoluutselt vajalik. Esialgu nautisimegi männimetsa ja lõputuid kanarbikuvälju, mille vahelt sai noppida mustikaid ja pohli.

ahvenamaa

ja üsna kohe olimegi torni juures.

ahvenamaa

ahvenamaa

Käisime torni tipus ära, kuid kuna udu polnud veel hajunud polnud ka eriliselt head vaadet, kuid liikumise ehk treppidest ronimise vastu pole meil midagi. Viuhh üles, viuhh alla ja käidud. Läksime tagasi restorani juurde ja luusisime seal ringi, kuni kõik olid kogunenud, et edasi sõita.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Pikapeale tiksusid kõik reisikaaslased bussi ja sõit võis jätkuda. Kas ma ikka juba mainisin, et meil olid väga toredad giid ja bussijuht? Kui mainisingi, siis topelt ei kärise. Mõlemad olid kiitust väärt. Meie järmine peatus pidi tulema Finströmi kirikus. Tegelikult oli see nagu ma aru sain plaaniväline käik, aga tore, et me seda kirikut nägime.
Tegemist on Püha Miikaeli kirikuga. See kirik on üks keskaja ehitisi Soomes, mis on arhitektuurses mõttes koos maalingutega ja puuskukptuuridega oma parimas väljanägemises säilinud. Kiriku interjöör kajastab 15. sajandi ajastut, kuid peale kõige muu on siin puuskulptuurid, mis on dateeritud aastaarvuga 1180. Püha Miikaeli kirik oli tõenäoliselt ehitatud kui “peakirik”, mis oma stilistikalt meenutab Turu toomkirikut. Algse puukiriku jäänuseid, arvatavalt 1100 – st aastast, on leitud kivikiriku vundamenti alt. Kes soovib selle kiriku kohta rohkem infot, saab seda lugeda siit.

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Peale kiriku külastamist sõitsime edasi Eckeröle, et soovijad saaksid minna metsloomasafarile. Loomapargis oli külluslikult saare vapiloomi, kes liikusid vabalt ringi ja olid piisavalt julged, et tulla inimeste ligi. Loomulikult tänu väikesele altkäemaksule. Anti süüa. Olid seal hirved ja metssead, jaanalinnud ja laamad.

Eckeröle sõites kimasime mööda ühest Smart Park-ist, mis kuulujärgi pidavat minema hingusele. Eks turismihooaeg ole Ahvenamaal suhteliselt väike ja palju see oma inimenegi seal käia jõuab.

ahvenamaa

Pisikese ootamise järel tuli suur ja turske mees ning viis meid sellise käruga trakatsiga loomi vaatama.

ahvenamaa

Loomi oli, päris palju ja vaatamist jagus. Hirved tulid ujudes…

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Edasi vaatasime laamasid

ahvenamaa

ahvenamaa

ahvenamaa

Metssigu oli suuri ja pisikesi.

ahvenamaa

Ja siis tulid jaanalinnud. Väga uudishimulikud linnud. Üks arvas isegi heaks läbi traataia mu kolleegil juustest napsata. Täiesti arusaadav! Tarvis ju selgeks teha, kas need süüa kõlbavad :)

ahvenamaa

ahvenamaa

Safari lõpupoole nägime ühte uhket hirve ujumas.

ahvenamaa

Safariga samal ajal oli võimalus külastada ka Ahvenamaa janindus- ja kalandusmuuseumi, aga tõttöelda ma isegi ei tea, kas keegi seal käis. Igatahes suurem enamus rahvast oli safaril.

ahvenamaa

Ära sõites nägime aknast veel vahvat kaluriküla, kus on filmitud Tjorveni lugusid Astrid Lindgreni raamatute järgi.

ahvenamaa

ahvenamaa

Teel Ahvenamaa pealinna Mariehamni peatusime Storby külas võimsa posti- ja tollimaja juures. Hoone ehitati saare läänetippu, kust üle mere Rootsi on vaid umbes 40 km. Vene ajal oli tarvis loomulikult anda naaberriigile märku, et tsaaririik on väga võimas. Siia jõudis välja üle Ahvenamaa kulgev postitee. Ahvenamaa postivedajad ladusid talupoegade kirjad paati ning sõudsid üle mere Rootsi. Tänapäeval paikneb selles hoones Postimuuseum, kohvik ” Tsaaritar”, ” Mercedes Chocolaterie” ning suveperioodil korraldatakse seal kunstinäituseid.

ahvenamaa

Edasi kulges meie tee Ahvenamaa pealinna Mariehamni, mille tulesid me aasta tagasi Rootsist tulles laevalt vaatasime. Kuna õhtu oli veel noor, nägi plaan ette nendele kes soovisid, paadisõitu Kobba Klintarile. Laiule. Kes ei soovinud, said jalutada ringi linnas. Meie olime kohe valmis kihutama kaatriga sellele ägedale laiule ja sellega ma järgmises postituses jätkangi.
Jah, ikka ei saanud veel see sisutihe päev läbi ja tuleb teha uus postitus.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Pisut miksimist

Mis see muud siis ikka on, kui erinevate materjalide miksimine. Nii saab valmis selline mitmetasandiline ja mitmekihiline kaart. Ei ole päris niisama, ikka hulga aega võtab ja päris tükk sobitamist ja mõtlemist. Loominguline tegevus mitmeks tunniks. Rääkimata sellest, et tuba on pahna täis ja ise keksin kogu selle segaduse keskel otsides mõnda vajalikku 2 x 3 paberitükki või pitsijuppi. Vahepeal teen sekka mõned mustrid pastaga, siis kleebin ja rebin ja paigutan. Vahepeal värvin ja teen veel igasuguseid trikke. Ühesõnaga sellise kaardi tegemine on paras väljakutse, aga…väga huvitav ja nüansirohke.

Seekordne kaart läks kingituseks kolleegile.

kleit

kleit

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Õues on endiselt talv

Kuidas siis meie eluke kulgeb? Ikka talviselt ja kuna õues on juba suur valge, siis mind üldse see ei sega, et endiselt akna taga korralikud miinuskraadid ja lumi nagu ei plaanigi sulada. Tegelikult on sel aastal olnud õues imeline talv. Mulle tõesti väga meeldib. Jah külma jagub, aga kuna enamasti on olnud õnneks tuulevaikne, siis see külm ei sega. Boonusena paistab peaaegu iga päev päike. Kui ma hommikuti silmad avan, näen kohe aknast päikesetõusu ja see on nii mõnus. Sirutad ja sirutad, tõused üles, vaatad aknast välja, naeratad ja lähed hommikusi toimetusi tegema. Dušsi alla, väike meik, laps üles, smuuti valmis, laps kooli ja ise tööle.

Kõik järgnevad fotod on pildistatud ühel hommikul teel tööle.

talv


talv

talv

talv

K-l oli nädal vaheaega, minul ei olnud. Vaheaja raames jõudsime käia ühel õhtul Estonias kontserdil. Nimelt toimus seal saate ” Klassikatähed” kontsertvoor ja kahe tunni jooksul sai kuulata 8 interpreedi esituses väga eriilmelist muusikat erinevatel instrumentidel. ” Klassikatähed” on saade, millele elame juba mitmendat hooaega kaasa ja kuigi meil pole kodus televiisorit, saab saadet alati vaadata otse üle interneti või minna kohapeale otsesaatesse noori muusikuid kuulama. Seekordne kontserdile minek läks meil korralikult üle kivide ja känudude ning vahepeal haaras meid juba lootusetus, et kohale ei jõuagi, kuid siiski, siiski…kohal me lõpuks olime. Juhtus see, mida me ei osanud oodata. Rong oli meie jaamas otsad andnud. Õues oli külm ja ma eeldasin, et see porgand külmus lihtsalt ära, aga ei. Rongijuhilt saime teada, et rongil miski muu häda. Esimene võimalus liikuma saada oli poole tunni pärast, sest siis oli oodata pealinnast saabuvat rongi ja selle abil loodeti seisev rong käima tõmmata. Kui rong aga saabus, selgus rongijuhtide kurvastuseks tõde, et peakorterist anti käsk rong sinnapaika jätta. Rongijuht oli hämmingus ja soovitas meil helistada endale takso ja lasta Elronil sõit kinni maksta :) Lonkisime siis ümber jaama, et leida sobiv number, kuhu helistada, aga see telefon ei vastanud. See oli hetk, kus vaadates kella tekkis meil loobumise hetk ja plaanisime just hakata koju minema, kui jaama ette tekkis punane buss ja sealt jooksis välja mees, otse perroonile. Jälgisime mängu ja…oligi nii, nagu K arvas, kohale oli saadetud asendusbuss. Bussijuht aeti vabalt päevalt otse diivanilt tööle ja kurvastav rahvas ronis kiiresti bussi. Algas sõit ajaga võidu. Vaatasime ärevalt kella – jõuame või ei jõua kontserdi alguseks kohale. Oli ikka närvesööv küll, kui buss logistas kõik teivasjaamad läbi, kus kedagi muidugi ootamas enam polnud ja mahaminejad samuti puudusid. Mis teha, käsk on käsk ja seda tuli bussijuhil täita. Tallinnas õnnestus meil Tselluloosi peatuses maha saada ja kohe linnaliinibussile istuda ning sellega otse Estonia ette sõita. Igatahes olime saalis umbes 5 minutit peale kontserdi algust ja rõdult lasti meid kenasti sisse. Me olime ikka üliõnnelikud.

talv

talv

talv

Järgmisel päeval läksime samuti pealinna. Mina lastekirjanduse aastakoosolekule ja K tuli minuga kaasa, et täditütrega Lastekirjanduse Keskuses aega veeta. Linna läksime veidi varem ja saime mõnes vajalikus kohas ära käia, kuhu muidu nädalavahetusel saada ei õnnestu.

talv

talv

talv

talv

Nüüd on siis juba käes märts, aga ei ole veel plirts plärts. Ilmaennustust vaadates tundub, et naistepäeva paiku on väikestviisi sula ja vihmakest juba oodata, aga loodame, et see sulaaeg möödub märkamatult. Kuu jooksul kavatseme igal reedesel õhtul linna sõita ja tore oleks, kui ilm meid ei kimbutaks, kuigi jah, papist pole me kunagi olnud.
Laupäeval käisime meie valla aastapäevapeol. Kohalikud noored olid taaskord tulnud välja väga omapärase ja huvitava lavastusega. Talentide puudust meil siin ei ole. Tantsuks mängis ansambel Svingers koos Birgiti ja Jüriga. Meeleolukas õhtu oli. Sai ennast vahelduseks lille lüüa.

talv

Täna hakkas peale kool. Vaheaeg läbi. Eks nüüd olegi ees 3 kuud, kus tuleb kõvasti pingutada ja siis juunis saabub juba väljateenitud suvepuhkus. Kevadesse kipuvad ju kogunema kõik konkursid, eksamid ja kontrolltööd. Aprillis hakkab juba pöörlema laulukarussell, mais on muusikakoolis üleminekueksamid ja kevadkontsert, laulustuudios kevadkontsert ja judoklubis vööeksam. Kõik päevad käivad kindla programmi järgi ja kui veel mingitel päevadel tahame kuskilegi kontserdile jõuda või mõnele üritusele, siis seda täpsemalt tuleb aega planeerida õppetööks ja harjutamisteks.
Nii see ajake veerebki ja kaugel see jaanipäev ikka on :)

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Sinisetooniline kleit

Mõni aeg tagasi juhtus mul olema nädalavahetusel pisut aega õmmelda ja pakkusin lapsele, et õmblen midagi just temale. Palusin valida välja minu varudest ühe kanga ja öelda, mida õmmelda. Liisk langes ühele kaunile sinisetoonilisele kangale, mis on täiesti puuvilltrikotaaž, aga näeb välja väga uhke. Täpsemalt siis French Terry dressikangas lillede-lindudega. Digiprint

• 95% puuvill 5% spandex (lycra)

• Kaal 250g /m2

• Laius 170 cm

• OEKO-TEX 100 sertifikaat

• Toodetud Euroopas

Kangas on pärit StudioLiv OÜ omatoodangust.

Ostetud oli mul see kangas tegelikult mõttega õmmelda üks pusa või midagi dressipluusi sarnast. Võib olla isegi tuunika. K- soovis siiski kleiti ja peaks ütlema, et see oli tal väga hea mõte. Kleidina on kangas väga kaunis ja on praeguseks pälvinud juba väga palju kiitvaid hinnanguid. Jah, märkamatuks jääda selle kleidiga on sisuliselt võimatu. Kangas on ikka väga pilkupüüdev. Mis kõige tähtsam – laps kannab seda suurima rõõmuga.

Muide StudioLiv omatoodangul tasub silma peal hoida. Praegugi on seal ettetellimisel imearmas suvine trikotaaž mille mustri autoriks on andekas moe-illustraator ja disainer Anneli Akinde

Kleidist:
Tegumoodi pole mõtet sellisele uhkele kangale väga mõelda, sest lihtsuses peitub võlu. Lõige peaks pärit olema ühest viimastest Ottobre täiskasvanutele mõeldud ajakirjadest.
Pikk sirge varrukas, lõikekohase kandiga töödeldud paatkaelus, seelikuosa A – lõikeline.

kleit

kleit

kleit

kleit

kleit

Kanga mustris on lisaks lilledele imelised linnud. Trikotaaž on väga hea langevusega ja õmmelda saab sellest tõesti mida iganes.

kleit

Praeguseks on see kleit käinud ära juba nii Estonia kontserdisaalis kui ka valla suurel juubelipeol. Talvisel ajal soe ja kaunilt pidulik kleit on kindlalt lemmikute seas.

kleit

kleit

Posted in MINU KÄSITÖÖ | 2 kommentaari