Paradiislik Tai Vol.12 Chiang Mai imelised templid

Eestimaal on sel suvel olnud kõvasti kuuma ilma ja siis nende kuumalainete ajal ma olen ikka mõelnud, et kuidas seda palavust siin kodus on nii kohutavalt raske taluda??? No kindlasti on üheks põhjuseks see, et kui pead olema kuumaga tööl…on see kaks korda kuumem ja higisem tunne. Ei saa olla lapiti puu all või jahedamas toas, tuleb tööd teha, hingata piiratult(sest õhku ruumis lihtsalt pole) ja püüda liigseid liigutusi mitte teha. Sellepärast ongi siin seda kuuma nii raske taluda. Aga…midagi on teisiti selle palavuse endaga samuti. No ma juhtusin olema enamuse ajast selle kuumalaine ajal puhkusel, kodus. Mingi aja lihtsalt lesisin ja lugesin, sest muud ei saanud teha, kohe vesi jooksis. Isegi kass vaatas mind sellise näoga, et meenus laulurida…”Miks sa mind piiiinaaaad???” Mõned korrad käisin Tallinnas jalgupidi vees Pirita randa mõõtmas(sest lilla lipp keelas karmilt ujuda, kuigi kõik ujusid) ja mingi aja tegin kodus tööd, mis ei nõudnud ülemäärast liigutamist ehk siis arvuti taga, või äärmisel juhul õmblesin. Korra pagesime tipsiga Sockholmi ja seal oli kõvasti mõnusam olla. Ühesõnaga kuidagi jube oli see palavus siin.

Kui ma võrdlen seda nüüd Euroopa Vahemeremaade kuumusega…siis seal oli ka kohutavalt kuum olla(kell 10 hommikul +30), selle vahega, et olid puhkusel, võisidki olla nagu viitsisid ning iga kell sai vajadusel ennast kurguni vette kasta ja kui soovi, siis peanupp samuti.

Tais oli aga midagi teistmoodi. Palav, jah, väga palav, kuumem kui ma kungagi kogenud olin, aga….olla oli kuidagi lihtsam. Ei mäleta, et ohkisime ja ähkisime, et enam liikuda ei jaksa. Liikusime, ronisime, seiklesime ja oli palav küll, aga mitte nii, et lööge maha, ma ei jaksa. Kas on seal niiskem kuumus või mis? Äkki mulle sobibki niiskem kuumus paremini? Ja no muidugi see ka, et ükskõik kuhu sa sisenesid, kõikjal oli õhk jahe, konditsioneeritud. Et siis õnnestus ennast sageli maha jahutada. Mere lähedal oli loomulikult boonuseks võimalus iga kell supelda. Kuigi jah, ega seal õhutemperatuuril ja veetemperatuuril vahet polnud, kuid ujumine oli sulaselge paradiis :) Võib-olla oli aga asi hoopsis selles, et me kulgesime seal üpriski lasikloom Sid-i taktimõõdus. Ehk siis täpselt nii laisa sammuga, kui parajsagu jalga jala ette tõsta viitsisime. Ok, viimastel päevadel Bankokis vast astusime veidi käbedamalt. No natukene.

Igatahes….olime viimast päeva Chiang Mais ja sellest täna kirjutangi. Käes oli reisi 12-s päev. Päris ausalt, mul juba endal ka imelik, et pool aastat ja ikka poleterve reisikiri valmis. Kuumast suvest on üleöö lausa külm sügis saanud, aga mina….. Paraku…kõik võtab aega. Peale templeid tuleb veel lillefestival, siis sõit Bangkok-i, paar päeva seal(mis saab ehk võetud kokku ühte postitusse) ja saabki saaga läbi. Seega…lootust on :)

Aga tagasi Chiang Mai-sse:

Peale hommikusööki otustasime, et tellime taaskord meie happyman-i kohale ning laseme ennast sõidutada templist templisse. Neid on selles linnas palju, üks ilusam kui teine. On päris vanu ja pisut uuemaidki ja kuna õhtupoole oli meil juba ees hops rongile ja väljasõit Bangkok-i, poleks olnud kohe kindlasti aega jalgsi linna ühest paigast teise traavida.

Alustan juttu templitest mõne faktiga.

Chiang Mais on üle kolmesaja “wati” (templi).

Chiang Mais on ühe elaniku kohta rohkem palvekohti kui mujal Tais.

Paljud, kui mitte enamik selle piirkonna templitest, pärinevad 13.–18. sajandist.

On ütlematagi selge, et Tai põhjapealinna külastades on palju vaadata ja palju kus käia, kuid see ei tohiks kedagi üllatada, et turistide üks populaarsemaid tegevusi on sadade templite vaatamine.

Muidugi võib suunduda ka ööturgudele, süüa imelist Põhja-Tai toitu ja uudistada iidse kuningriigiks muutunud linna kauneid tänavaid, kuid olgem ausad, nii välismaalasi kui ka kohalikke meelitavad alati hiiglaslikud watsid, mida leiab tervest linnast ja seda ümbritsevatest maakohtadest.

Ja kuna valida on enam kui kolmesaja templi hulgast (pealegi piiratud aja jooksul), pead valima targalt. Nii valisime ka meie mõned, mida külastada, sest eesmärk ei olnud sada templit läbi ratsutada, vaid mõned huvipakkuvamad vaikselt ja rahulikult oma hinge jalutada.

Chiang Mai tänavakunst

Usun, et suurem osa avastab end uudistamast Wat Chedi Luangi(lagunenud ja restaureerimisel) – see on lõppude lõpuks üks tähtsamaid ja ajaloolisemaid palvekohti Tais ning see asub mugavalt linna keskel.

Siis on kindlasti üks huvipakkuvamaid templeid Wat Phra That Doi Suthep, linna kõige populaarsem ja auväärseim tempel, mis hõlmab soovi korral ka põnevat ekskursiooni mägedesse. Sellest templist olen ma juba üleeelmises postituses kirjutanud.

Õnneks on Internetis üsna palju soovitusi, mis tutvustavad mõnda piirkonna kõige huvitavamatest palvekohtadest ja on abiks otsuste tegemise l- milliseid templeid ikkagi oma Chiang Mais viibimise ajal külastada.

Chiang Mai tänavakunst

Alustasime aga meie hotellist üle tee. Sellest templist, kus me juba mõned korrad napilt osaga seltskonnast käisime, aga ikka oli veel midagi seal vaatamata. Tegemist on templiga Wat Chiang Man. Seda templit nägi ka meie hotelli hoovist ja teepoolsetest akendest ning hulk pilte sellest templist on juba SIIN postituses olemas.

Ehitatud 1296, Chiang Mai üks vanimaid templeid.

Asub Phra Pok Klao 13 ja Ratchaphakhinai 1 tänavate vahel
Vana müüriga ümbritsetud linna kirdenurk.

Sisenedes põhjamüüris asuva Chang Puaki värava kaudu vanasse linnaosasse, pöörake vasakpööret Ratchaphakhinai 1 teele. Tempel on siis umbes 200 meetri pärast paremal pool.

Lahtiolekuajad
Templikompleks on avatud iga päev kella 6.00-17.00.

Sisenemistasu
Sissepääs on tasuta.

Kui kuningas Mengrai otsustas ehitada uue linna ja teha selle Lanna kuningriigi uueks pealinnaks, ehitas ta Wat Chiang Mani uue linna esimese templina kohale, kus ta jälgis Chiang Mai ehitust. Templis on mitu väga vana ja tähtsat Buddha kuju.

Hoone renoveeris 1920. aastatel kuulus munk Khru Ba Srivichai. Selles viharnis on Chiang Mai vanim Buddha kuju. Kuju on seisev Buddha, kes hoiab almusekaussi, mille alusel olev kiri dateerib seda aastast 1465.

Kui 13. sajandi lõpus piiras Chiang Mai kuningas Mengrai Hariphunchai ja põletas selle, elas Phra Sae Tang Khamani kujutis hävingust üle ja seetõttu arvati, et sellel on kaitsevõime.

Kuna seda templita ma juba eelmpool postitustes puudutasin, siis selle lühikirjeldusega piirdungi.

Edasi kõndisime aga templikompleksisse nimega Wat Pan Ping.

Wat Pan Ping (1581. aastast edasi) (tai keeles: ??????????)
Wat Pan Ping (või Wat Baan/Ban Ping) asub Chiang Mai vanalinna kirdekvadrandis, Pingi jõe kallastest umbes kilomeeter edelas. Templi nimi viitab selle kavandatud funktsioonile – tõkestada pahaloomulisi mõjusid või ohte, mis tulenevad Pingi jõe vastaskaldalt. Sellisena oleks see moodustanud üleloomuliku barjääri, mis täiendaks linna füüsilist kaitset, mis hõlmas umbes 6,3 kilomeetrit müüre.

Arvestades templi asukohta linna kõige soodsamas kvartalis (kirdeosas), võib järeldada, et tempel loodi tõenäoliselt linna ajaloo alguses. Virsikukujulise liivakivisildi järgi ehitati (või ehitati ümber) tempel aga 1581. aastal Muan Chalude’i ja tema ema jõupingutustega. Vana viharn püsis heas korras kuni suhteliselt viimase ajani, mil elektrilühisest tekkinud tulekahju hävitas suurema osa saalist. Kuigi peamised Buddha kujutised säilisid, ehitati saal ümber kaasaegsemal kujul, rekonstrueerimine lõpetati 2008. aastaks.

Varasem restaureerimine 1932. aastal paljastas kakskümmend suurt tellist, mis moodustasid ühe vundamendi, iga tellise mõõtmetega 60 x 28 x 28 sentimeetrit. Igaüks neist valmistati nn Yunnani stiilis, mis viitab sellele, et käsitöölised õppisid seda käsitööd Hiina kunstnikelt, kes emigreerusid Yunnani edelaosast.

See kompleks oli vägagi huvitav vaadata. Tavapärasest erinevad valged kujud ja stuupad…jah, silmailu oli kõvasti. Mahlakas ajalugu ja kunst käsikäes. Vaatad ….naudid ja imestad. Ja palju pilte….

Pärast suure ilu nautimist, hakkasime mööda tänavat edasi liikuma ja kohtusime mõne aja pärast Veiko ja lapsega. Jah lapsega, sest üks laps oli meie naistepundiga templeid avastamas, aga Veiko teise lapsega läksid oma asja ajama. Koos maandusime teeäärsesse kohvikusse, tellisime endale hunniku jäätisekokteile ja puhkasime palavusest. Seal alles tekkis meil aga idee kutsuda kohale happyman ja liikuda kiiremas tempos edasi.

Peale kerget kehakinnitust ja kere jahutamist kohvikus saabus happyman ja viis meid oma punase sõidukiga vaatama linna vast kõige grandioossemat, lagunenumat ja vanemat templit. Selle templi ümber on aga suur hoonestus, kus üks on põnevam kui teine ja järgmises suurem budda, kui eelmises. Olime jõudnud Wat Chedi Luangi.

Praegune templiala koosnes algselt kolmest templist – Wat Chedi Luang, Wat Ho Tham ja Wat Sukmin

Templi ehitamine algas 14. sajandil, kui kuningas Saen Muang Ma kavatses sinna matta oma isa põrm. Pärast 10 aastat kestnud ehitusaega jäi see pooleli, hiljem jätkas seda pärast kuninga surma tema lesk. Aega kulus kuni 15. sajandi keskpaigani, et lõpetada ehitus kuningas Tilokaraj valitsemisajal. See oli siis 82 m kõrge ja aluse läbimõõt 54 m, tollal suurim ehitis kogu Lannast. 1468. aastal paigaldati idapoolsesse nišši Emerald Buddha. Aastal 1545 varises pärast maavärinat ehitise ülemisest osast 30 m kokku ja varsti pärast seda, aastal 1551, viidi Smaragd Buddha Luang Prabangi.

  1. aastate alguses rekonstrueeriti chedi, mida rahastasid UNESCO ja Jaapani valitsus. Kuid tulemus on mõnevõrra vastuoluline, kuna mõned väidavad, et uued elemendid on Kesk-Tai stiilis, mitte Lanna stiilis. Chedi 600. aastapäevaks 1995. aastal paigutati rekonstrueeritud idapoolsesse nišši Smaragd-Buddha mustast jadeist valmistatud koopia. Ikoon kannab ametlikku nime Phra Phut Chaloem Sirirat, kuid üldiselt tuntakse seda kui Phra Yok.

Templi territooriumil asub ka Chiang Mai linna sammas (Lak Mueang), mis kannab nime Sao Inthakin. Kuningas Chao Kawila viis selle sellesse kohta 1800. aastal; see asus algselt Wat Sadeu Muangis. Ta istutas sinna ka kolm dipterokarpi, mis peaksid aitama linnasambal linna kaitsta. Linnasamba auks peetakse iga aasta mais festivali, mis kestab 6–8 päeva.

Templi sissepääsu lähedal asuvas wihanis on Buddha kuju nimega Phra Chao Attarot (kaheksateist küünart Buddha), mis valati 14. sajandi lõpus. Teisel pool Chedi on veel üks paviljon, kus on lamav Buddha kuju.

Wat Chedi Luang korraldab iga päev mungavestlusi – turiste kutsutakse munkadega (tavaliselt algajatega) rääkima ja neilt midagi budismi või Tai kohta küsima.

Chiang Mai’s Silver Temple

Üks kaunemaid templeid Chiang mais oli Hõbetempel. Territooriumil sai seal jalutada ja imetleda, aga paraku oli see ainus tempel, mille ruumidesse naisi ei lubatud. Legend aga rääkis, et vanadel aegadel olid hõbedameistrid olnud solvunud, et nende tööd peeti kehvemaks, kui kullameistrite tööd ja nii otsustasid nad tõestada oma võimekust ning kaunistasid templihooned hõbenikerdustega. Sai tõepoolest muljetavaldav.

Ja te peate mulle andestama, kui ma eksin, kuid ma arvan, et pole ühtegi rändurit, kes ei tahaks külastada Wat Sri Suphan templit, mida sagedamini nimetatakse Chiang Mai hõbetempliks.

Tõenäoliselt ei leia sa piirkonnast teisi palvekohti, mis näevad välja nagu nad oleksid kaetud tinakihiga.

Wat Sri Suphan asutati algselt 1502. aastal Lanna kuningriigi Mangrai dünastia kuninga Mueangkaeo valitsemisajal.

Sellest ajast möödunud viie sajandi jooksul on vatti mitu korda ümber ehitatud, jättes originaali kohta väga vähe tõendeid.

Enne kui templit üksikasjalikumalt kirjeldada on oluline märkida, et kuigi “Wat Sri Suphan” on inglise keeles üldiselt viidatud kui “The Silver Temple”, on “hõbedane” osa tegelikult vaid väike osa suurest kompleksist, mis sisaldab palju suuremat viharna-t (jumalateenistuse saal), mitmeid elamuid ja mõnda muud hoonet.

Kompleksi hõbedane ubosoti (ordinatsioonisaal) osa, millest on viimastel aastatel saanud Wat Sri Suphani kuulsus, on hiljuti lisandunud ja see valmis alles 2004. aastal.

Kuigi kohalikud viitavad sellele palvekohale ametliku nimega, kutsuvad turistid seda peaaegu alati “Hõbetempliks”.

Tõenäoliselt pole vahet, kuidas turistid seda inglise keeles nimetavad, aga ma arvan, et mõnel juhul (tõsi, mulle jäi ka algselt selline mulje) tulevad inimesed Silver Ubosotit otsima ja lahkuvad sealt teada saamata tegelikust ajaloost ja (väidetavalt) muudest templi olulistest osadest. Nii meiegi. Rohkem sain ajaloost teada alles kodus uurides.

Suurejooneline viharn ei pruugi olla nii peen või atraktiivne kui naabruses asuv hõbedane Ubosot, kuid see ei muuda tõsiasja, et see on Wat Sri Suphani kõige olulisem hoone, mis pärineb rohkem kui kahe sajandi tagant, mistõttu on see kompleksi vanim hoone.

Suurel Lanna-stiilis viharnil on muljetavaldav kattuv neljakorruseline katus, mille otsas on “Naga” maod ja “Garuda” chofad iga nelja astme tipus.

Hoone välisküljel ei ole hõbedast varjundit ja see on hoopis kaunis kulla ja punase segu, mille ülaosas on vihmavarju lõpp.

Sissepääsu valvavad kaks kõige muljetavaldavamat Naga madu Chiang Mais ja nende taga seisavad rohelisenahalised Yaksa eestkostjad.

Sarnaselt välisilmele on hoone siseviimistlus peaaegu täielikult punane, ainult seinte ülaosad, aknaluugid ja sambad on kaunistatud kuldsete mustritega.

Nagu paljude Tai templite puhul, leiab ka viharna seintelt Buddha elu pilte, kuid praegusel juhul on need traditsioonilised pildid asendatud hõbedatahvlitega, mille on kaunilt kujundanud kohalikud käsitöölised.

Viharni peaaltar on ilus kuldne pühamu, millel on suur Buddha ja teda ümbritsevad kolm väiksemat kuju, mis kõik on valmistatud Põhja-Tai Chiang Saeni stiilis.

Viharni interjöör on üsna lihtne, nii et selle ülevaatamine ei tohiks võtta liiga palju aega, kuid kindlasti peaksid seda vaatama, kui oled seda piirkonda külastamas.

“Hõbetempel” on traditsioonilise Tai Ubosoti kaasaegne tõlgendus ja on uusim täiendus suuremale Wat Sri Suphani kompleksile.

Sellel uhkele suurele gongile sain ma igatahes vaikse hääle sisse. Muljetavaldav.

Kuigi see on kaasaegne tõlgendus ja ehitatud on väärismetallidest, on oluline märkida, et hoone järgib kohalikke traditsioone ja kasutab kaunist Lanna stiili, mille poolest Chiang Mai on tuntud.

Ubosoti ehitamine algas 2004. aastal abt Phra Kru Phithatsuthikhuni juhtimisel ja lõpetati üle kümne aasta hiljem 2016. aastal. Just õigel ajal, et pühendada linna asutamise 720. aastapäevale.

Kuigi hoone pole eriti suur, ei tohiks selle ehitamiseks kulunud aeg üllatada. Hõbedakäsitööliste meeskonnal kulus palju aega, et vormida hõbedast kaunis kunstiteos, mida täna saavad kõik soovijad imetleda.

See nõudis ka märkimisväärsel hulgal annetusi.

Hoone ehitamiseks kulutati üle 35 152 314 bahti, mis võrdub umbes 1 000 000 dollariga.

Sellest hoolimata kasutati hõbedat ainult templi kõige olulisemate elementide jaoks, samas kui valdav osa hoonest ehitati alumiiniumist, tsingisulamist ja niklist, mis on odavamad ja palju paindlikumad materjalid.

Kui rääkida saali välis- ja sisekujunduse keerukatest kujundustest, siis on oluline märkida, et suurem osa tööst tehti stiilis, mida tuntakse repoussé nime all – see tähendab, et suured tempermalmist lehed pressiti materjalist välja.

Kui veedad mõne aja Chiang Mai Haiya linnaosas ringi jalutades, kuuled tõenäoliselt sageli käsitööliste haamrite kopsimist, kes meisterdavad kunsti, et seda kohalikel turgudel müüa.

Samuti leiad templi territooriumilt väikese töökoja, kus töötab hõbesepameister, kes jälgib praktikantide tööd, kes aitavad iidset kohalikku traditsiooni elus hoida.

Hõbetempel, mida täna näeme, ehitati juhuslikult eelmise mittehõbedase ubosoti peale.

Originaalist on alles jäänud vaid alus ja pühad “semakivi” piirimärgid, mis tähistavad ubosoti “püha” ja “profaanse” perimeetri eraldamist.

Kuigi see ei pruugi tunduda nii oluline, on Tais traditsioon, et amuletid ja pühad säilmed maetakse enne selle ehitamist ordinatsioonisaali aluse alla.

Algsest hoonest tänaseni alles jäänud semakivid maeti sinna umbes viis sajandit tagasi ja see on üks põhjusi, miks naised ei tohi Hõbetemplisse siseneda.

Seega….meie vaatlesime kompleksit ainult väliselt ja hõbetemplisse sisse ei saanud. Küll aga selle kõrvale punasesse saime sisse küll ja lapsed said seal ka tähtsa munga poolt õnnistatud.

GTJ-2020-0809-51.jpg
GTJ-2020-0809-55.jpg
GTJ-2020-0809-65.jpg

Templitele sai selleks päevaks ring peale ja edasi viis meid punane takso linna parki lillefestivalile, aga see jääb järgmise postituse teemaks.

Posted in ehk reisikirjad, KLUBI, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai Vol.11 Chiang Mai, meeleolukas päev koos elevantidega.

Lugu reisist kipub vägisi venima. Kohe oleme Taist tagasi lausa 5 kuud, aga reisikirja on kirjutada veel mitu päeva. Õnneks üle poole siiski kirjas. Ei taha ju väga pikale seda venitada, sest kes see lõpuks kõiki nüansse oma mälusopist suudab välja keevitada. Paraku tuleb eluke vahele. Küll oli arvuti kuu aega rivist väljas, küll pole lihtsalt aega pilte ette valmistada või juttu kirjutada.

Pildid on siis tekstide vahel nagu ikka- nii fotokaamerast kui telefonist läbisegi.

Aga asja juurde: Reisi 11-s päev. Chiang Mai ja elevandid

Ma ei ole kunagi olnud ülearu suur unistaja ja kui on tulnud minu pähe mõni mõte ning sinna pesa teinud, siis selleks on olnud näiteks unistus elevandile pai teha. Just pai ja mitte elevandi seljas sõidu tegemine. Elevant on suur kui mägi, aga mulle tundub, et selles suures kehas on hell hing, mis vajab kindlasti paitamist. Seni olin elevante näinud ainult mõnedes loomaaedades, mida elu jooksul külastatud ja sealgi eemalt, sest loomaaedades elevandid on enamasti kaugemal. Nüüd Tais olles, sai Koh Chiang-i saarel esimene tutvus vantsudega tehtud ning Chiang Mai loomaaiaski oli elevant pai kaugusel, aga ikkagi tahtsime midagi veel. Elevantidel on muide imeliselt kaunid, pikkade ripsmetega ja siirad silmad.

Kuna elevandipai unistuse kiiksu ei põdenud ainult mina, siis sai kohe esimesel Chiang Mai päeval uuritud elevantide kohta ja hotelli ninamees aitas meil organiseerida toreda päeva elevandifarmis. Just sellises, nagu meie ettekujutluses oli koht, kus elevandid elasid mõnusalt oma elevandielu ega polnud kettidega puu külge aheldatud.

Chiang mai lähedal on selliseid elevandifarme tegelikult päris mitmeid, aga meie käisime Mae Wang- Mae Win piirkonnas. Päris täpset kohta ma tagantjärgi ei oskagi paraku kirja panna, sest autoga meid viidi, autoga toodi ja ekstra silte silma ei jäänud. Ükskõik kui palju ma pole nüüd isand Google pildiotsingu abil seda täpset kohta otsinud, täpselt samasugust kohta pole leidnud. Võib-olla oli see siis meile privaattuuride privaattuur, kuhu suuremaid seltskondi ei viidagi :) Ega jah, see koht, kus ise lõunat sõime ja elevantidele kõhurohtu valmistasime, palju inimesi tõepoolest ei mahutanudki. Kaks lauakest seal oligi.

27. veebruari hommikul tuli meile kastiauto järgi, ronisime peale ja sõit võis alata. Ühe peatuse tegime tee ääres, et osta vantide söötmiseks kottide viis banaane, siis võtsime kusagilt peale ühe naise ja millalgi tegime peatuse, et võtta peale meile valmistatud ja banaanilehtedesse pakitud soojad toiduportsud.

Kuid esmalt sõitsime hoopis ühe kose juurde, kus sai kõhedusttekitavalt lagunenud sillakestest üle ronida, mööda kivikänkraid vee juurde laskuda ja kohale kakerdades jahedas kiirevoolulises vees ujuda. Tegemist oli Mae Wang waterfall-iga. Kuuma ilmaga pole ükski takistus liiga suur, et päästva veekoguni ronida. Eksole! Mõnus, lõbus, karastav ja ilus kogemus. Meie selle päeva autojuht istus muidugi kenasti kogu aeg lähedal ja vaikselt valvas meid. Mine tea, mis neil kahvanahkadel(ok, selleks ajaks juba punapruunidel) võib muidu pähe tulla. Ei või oma klientidel lasta ennast ohtu seada, eks. Aga selline tore, rahulik mehike oli.

Kui ma olen nüüd netist selle kose pilte rohkem uurinud, siis on muidugi selgelt näha, et vihmaperioodil on seesinane koseke kordi veerohkem ja kaunim. Kuid…meie ei olnud Tais vihmaperioodil, seega oli selline, nagu oli ja sellisena ta meile just meeldiski.

Vesi oli karastavalt jahe, ilm superpäikeseline, kose kohin kõrvulukustav ja tuju hea. Julgemad, ehk siis Pirjo, läksid ka kose poolsest otsast ujuma, mis polnud sugugi lihtne tegevus, sest kiire vool tahtis vägisi vastu kalda kive suruda. Pirjo on meil aga selline sitke tüdruk, tema sai hakkama ja oli rõõmus.

Ujumised ujutud, keha jahutatud ukerdasime tuldud teed tagasi auto peale ja sõitsime edasi elevantide juurde.

Meiega kaasas olev naine kõndis vahepeal võsa vahel sõites auto kõrval ja korjas igasuguseid lehti, millest meisterdas meile kõigile päikesekaitseks pähe “mütsid”. No sellised tõelised põuavälgu võistluse maskeerimismütsid.

Kohale jõudes tuli ületada kõikuv bambussild, mis viis üle jõe ja siis olimegi kohal. Meid oodati. Paluti laudadesse istuda, jagati laiali soe toit banaanilehtedes ja lõuna võis alata. Väga maitsev oli see riis kanaga ja söögipausi lõpetuseks ohtralt mesimagusat arbuusi.

Edasi tegelesime uhmerdamisega. Sudisime pulbriks soolaga kuiva riisi, sinna otsa tamariinid ning panime kogu kraami banaanikoore sisse. See pidavat olema elevantide kõhurohi. Juhtub nendelgi. Seega tasub meeles hoida, et kui kõht häda teeb, tasub ehk endalegi sellist pläusti valmistada :P Ah jaa, selga saime toredad triibulised ürbid ja alguses me väga ei mõistnud, mis otstarve neil peaks olema. Peagi selgus, et selline moeaksessuaar oli täitsa vajalik, sest need suured armastusväärsed loomad kipuvad sinuga suheldes ilastama. Pärast poleks kuigi tore elevanditatiste riietega päeva veeta.

Kui kõhurohuampsud valmis, söötsime need meie kahele elevandikesele sisse. Söötsime neile ka suure hunniku teepealt ostetud banaane. Elevantide maiuspalad. Ja oi kui maiad nad on. Kui sul kott üle õla ja kotis on banaanid, siis embab ta sind mõnusalt londiga ja just nii, et londi ots jõuab kotti banaani näppama :P Kirkele astus elevant korra isegi varba peale, aga polnudki valus olnud. Vedas. (Tegelikult ma arvan, et varvas jäi tal lihtsalt elevandi kahe suure varba vahele :P)

Peale söötmist läksime elevantidega jalutama. Seal oli kaks võimalust. Kui sa kõndisid elevantide ees, banaanid kotis…tulid uhked loomad sulle kenasti järgi. Kui aga juhtusid nende taga lonkima, siis ei saanud nende tegelastega kuidagi edasi liikuda, sest kuidas sa lähed edasi, kui inimesed banaanidega on sinu taga :P Eks me siis keerutasime ja möllasime seal nendega ja vaatasime, et elevandid ikka edasi liiguks.

Kui jõudsime oma pesapaika tagasi, viidi elevandid alla madalasse jõkke ja meie saime loomi pesema minna. Ikka kopsiku ja harjaga. Meie kohalik nn karja juht, üks nääpsuke naine, küll temal ikka jagus seda energiat. Jõudis märjaks kasta nii elevante, kui meid ja sinna juurde käis juba hommikust saadik üks kindel hüüd – ou bananaaaaaa :D Järgmisel pildil otsustas hoopis elevant meie naisi pesema hakata ja kostitas neid väikese vihmasajuga otse londist :)

Üks elevantidest ei olnud väga seda meelt, et ta ennast pesta tahaks lasta. Tegi ise londiga dušši ja jonnis, kuni ta viidi minema rohumaale. Mis teha, kui temal olid omad mõtted ja õnneks nendega seal ka arvestatakse. Teine vandu lasi aga ennast mõnuga harjata. Meeleolukas, lõbus, esmakordne kokkupuude nii suurte loomadega ja nii lähedalt. Pool päeva oli meil seal suu kõrvuni ja sellist ettevõtmist julgeks kõigile soovitada. Äge, väga äge!!!

Muide, ostsin meile Kirkega sealt tamariine :D Kõhurohuks :P Eiei, mulle tegelikult tamariinid maitsevad ja olen neid ennegi söönud. Tais sain lisaks teada, et tamariine on hapusid ja magusaid. Hapud olid juba kestadest kooritud ja need maitsesid meile eriti hästi ning said Tais otsa. Magusad olid kaunades ja neid on mul praegugi külmkapis alles. Sai vist liiga suur kott ostetud. Lisaks muidugi ostsime mangosid, dragonfruite, puhastatud jackfruiti ja kes seda mäletab, mida kõike veel. Ikka kõike ja palju. Puuviljad on elu! Süüa tuli neid südamest, sest kodus sellist luksust ei ole. Jätsime vaid durianid ostmata. Kes seda haisu pärast oleks suutnud taluda.

Autos jagati meile retke lõpetuseks kohalikku maiust….ma ausalt ei tea, mis see oli, aga süüa kõlbas, hamba all ei karjunud ja maitses hästi. Ilmselt mingi riisi-kookose-banaani pläust, mis oli lehe sisse mätsitud. Algas sõit tagasi Chiang Maisse.

Pärast pisikest tubast puhkust ja dušši, oli õues vaikselt pimedaks läinud ja suundusime oma järeleproovitud The Chef-i õhtust sööma.

Koju vantsisime alles siis, kui müügilette hakati kokku korjama. Rõõmsad ja õnnelikud toredasti veedetud päeva üle. Ja hinge hakkas pugema ka pisuke kurbus, sest järele oli jäänud vaid 3 päeva fantastilist Taid. Vaatan praegu aknast välja ja meil on 28.07….tuule ja vihmaga sügisilm :D Tõesti, tahaks tagasi :)

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai Vol.10 Chiang Mai

Eelmine postitus lõppes Chiang Mai loomaaia külastusega ja edasi viis meid punane takso koos happymanist juhiga mäe otsa, kus ilutseb Wat Phra That Doi Suthep tempel.

Tempel asub 15 km kauguselt Chiang mai linnast ja kõige mõistlikum ongi sinna sõita punase taksoga. Jalgsi võib ka ja paljud seda teevadki, kui omamoodi palverännakut – ikka mäest üles ja üles. Asub see tempel 1073 meetri kõrgusel. Templit nimetatakse sageli “Doi Suthepiks”, kuigi see on tegelikult selle mäe nimi, kus tempel asub. See on tailastele eriliselt püha koht.

Templi algne asutamine jääb legendiks ja sellest on mitu erinevat versiooni. Väidetavalt asutati tempel 1383. aastal, kui ehitati esimene stuupa. Aja jooksul on tempel laienenud ja muutunud ekstravagantsemaks, lisades palju rohkem pühamuid. Tee üles templisse ehitati esmakordselt 1935. aastal.

Valge elevandi legend

Legendi järgi nägi Sukhothai kuningriigist pärit munk nimega Sumanathera und. Selles nägemuses kästi tal minna Pang Chasse ja otsida reliikviat. Sumanathera läks Pang Chasse ja leidis sealt luu. Paljud väidavad, et see oli Gautama Buddha õlaluu. Reliikvial oli maagiline jõud: see hõõgus, suutis kaduda, võis end liigutada ja paljuneda. Sumanathera viis reliikvia kuningas Dhammarajale, kes valitses Sukhothaid. Innukas Dhammaraja tegi Sumanathera saabudes annetusi ja korraldas tseremoonia. Siiski ei ilmnenud reliikvial mingeid ebaloomulikke omadusi, aga kuningas, kes kahtles reliikvia ehtsuses, käskis Sumanatheral selle alles jätta.

Lan Na kuningas Nu Naone kuulis reliikviast ja käskis mungal see talle tuua. 1368. aastal viis Sumanathera Dharmmaraja loal reliikvia praeguse Lamphuni alale Põhja-Tais. Sinna jõudes murdus reliikvia kaheks tükiks. Väiksem tükk kinnitati Wat Suan Dokis. Teise tüki pani kuningas valge elevandi selga ja loom saadeti džunglisse. Väidetavalt läks elevant üles Doi Suthepi mäele, mida sel ajal kutsuti Doi Aoy Changiks (Suhkruelevantide mägi), peatus, pasundas kolm korda ja kukkus seejärel surnuna maha. Seda tõlgendati endena. Kuningas Nu Naone andis kohe käsu ehitada sellele kohale tempel.

Templi nimi (Wat Phra That Doi Suthep) selgitab tegelikult, mis templimäel on. Phra tähendab auväärset Buddha kujutist ja see tähendab reliikviat. Nende kahe ühendamine tähendab, et Wati pühaduses on Buddha säilmed ja antud juhul on see pool Buddha õlaluust. Õlaluu säilme asukoht asub Chedi ümaras osas, mis asub otse kaheksanurkse osa kohal ja rõngastatud osa all. Väga keeruline, aga püüame ette kujutada :)

Watti pääseb maanteed mööda Chiang Maist. Templi parklast saavad külastajad ronida üles 309 trepiastmest, et jõuda pagoodidesse või sõita lihtsamalt köistrammiga. Samuti on võimalik Monk’s Trail’i mööda linnast üles templisse matkata.

Templi territooriumile sisenedes peavad külastajad olema vastavalt riietatud(kaetud õlad ja üle põlve pikkuseda seelik) ning jalanõud ära võtma. Algne kullatud chedi on templi kõige püham ala. Saidil on pagoodid, kujud, kellad, muuseum ja pühamud. Wai atribuudid on pärit nii budismist kui hinduismist. Seal on Smaragd-Buddha makett ja hindude jumala Ganeshi kuju. Templi kaugemal küljel on vaated Chiang Maile.

Igatahes jõudsime meiegi sinna üles ja asusime kõigist 309-st(muide mõnede allikate kohaselt 340) astmest üles ronimaa. Pirko ja noorima preili saatsime üles selle uhke köistrammiga. Ega see ronimine polnudki tegelikult teab kui hull, vaatamata kuumale kliimale. Ronid, vaatad ringi, jälle ronid ja vaatad ja jõuad kuidagi märkamatult üles. Vähemalt mul ei meenu kuidagi, et selle treppidest üles ronimisega oleks kaasnenud suurt ahastamist. Treppi ennast ääristas Naga, ehk tailaste püha madu. Tänu taevale, pole ta elus elukas. Küll aga on ta uhke, pikk, suur ja värviline. Eelmine selline Naga on eespool postitustes, kui seiklesime Koh Chiang-i saarel.

Naga`d: müütilised maod

Kogu Tais torkavad silma kaitsemadude ehk nagade kujud. Kurjade vaimude vastu kaitset pakkuvaid maokujutisi võib sageli kohata ümbritsemas templiseinu või nende juurde viivaid treppe, samuti nikerdatakse neid katustele, ustele, katuseviiludele ja akendele. Naga`de tähtsus peitub sügaval budistliku Aasia juurtes, kuigi nende tähendus erineb veidi riigiti. Budismis võib nagade kohta leida märkmeid jakata lugudest, kus müütiline lind garuda ründab ja kägistab Buddhat ohustavat naga`t. Seejärel muutub naga Buddha kaitsjaks. Tema kaitsevägi ilmneb siis, kui nagade kuningas Mucilinda kasvatab endale mitu pead, et Buddhat tormi eest kaitsta. Usutakse ka et naga`d valitsevad vihmasadu ja Songkrani ajal kummardatakse neid kui veeandjaid.

Songkran, mida Chiang Mais ja selle ümbruses kõige ülevoolavamalt tähistatakse, on üks Tai suuremaid pidustusi. Kestavad üldiselt 3 päeva – 12.-14. aprillini, kuid mõnes linnas ja ka Chiang Mais 15. aprillini. Songkran märgib budistliku uue aasta algust.

Üles jõudes panime kõik oma papud sinna, kus oli palju jalatseid juba ees ootamas ning läksime kompleksiga tutvuma. Tegime kõike. Paigutasime lilli ja küünlaid buda kujude juurde, käisime munga juures, kes jagas õnnistust, pritsis veega ja kinkis õnnistatud käevõrusid. Kõndisime etteantud teksti lugedes ümber kõige kesksema kullatud chedi`, mille igas nurgas on kuninglikud pronksist päikesevajud, palvetasime koos munkade ja inimestega ja lihtsalt vaatasime ringi, nautisime, kogesime, mõtisklesime, sest oli mida vaadata, sai nautida vaikust ja oli ilus.

Vast räägivad pildid rohkem, kui minu jutt.

Hämaruse saabudes laskusime taas alla treppidest. Naga valvsa pilgu all.

Jõudsime alla, kus käis melu ja vilgas kauplemine. Meie eesmärk polnud seal aga ei ostelda ega süüa, seega asusime kiirelt liikuma oma takso poole.
Inimesed nautisid õhtuhämarust, sest sel ajal ei küta enam päike. Istuti treppidel, aeti juttu, liiguti müügilettide vahel…., aga meid ootas rõõmus happyman :)

Chiang mai linna tagasi jõudes, oli pimedus käes.

Ega me siis kohe hotelli läinud. Leppisime oma taksistiga kokku, et paneb meid maha linna ööturul ja võtab mõne aja pärast sealtsamast peale, et viia siis juba tõesti meid hotelli puhkama.

Tore ööturg oli. Jalutasime, nautisime, ostsime maitsvat värskelt pressitud grenadilli mahla, vaatasime niisama ringi. Nii sai see päev õhtusse, sõitsime hotelli ja peagi sättisime ennast magama, sest järgmisel päeval ootas meid ees varajane ärkaminee ja üks õige tore päev.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai Vol.9 Koh Chang- Bangkok – Chiang Mai

25.veebruaril oli meie Koh Changi saarel viibimise viimane hommik. Et seda mere paitust endas kauem hoida, ärkasin varakult ja lippasin otse toa all olevast kohvikust merre. Peaaegu otse, sest kaks sammu tuli tõesti teha, et põlvini vette sattuda. Oli tõus. Pelgasin, et hommikul peale ärkamist on vette jahe minna, aga ei, vesi oli mõnusalt soe. Nautisin ujumist, nagu oleks üksinda mõõtmatus meres. Tead, see tunne oli…..kosmos :D Võimalik, et kuskil eemal keegi ujus(või piilus kaldalt see kaval kohalik :P), aga lähedal igatahes polnud ühtegi hingelist. Jah, see hommikune ujumine oli nauding, puhas nauding ja oi kuidas kriipis siit sisemaale äraminek. Paraku tahtsime reisi jooksul näha rohkem, kui ainult merd.

Peale ujumist läks kõik kiiremas tempos. Käbelt dušši alla, viimased asjad kohvrisse kokku, hommikusöök ja asusimegi oma kodinatega marssima tänavale, kus meid ootas tellitud privaat-transfeeri buss. Liikuda läbi liiva kohvritega tänava poole oli loomulikult “lõbus”, aga üllatus ootas meid tegelikult vahetult enne tänavale saamist. Varahommikusest tõusust tingituna, oli sillale saamine kuiva jalaga keeruline ja veel keerulisem oli kuiva jalaga oma pagasi sillale venitamine. Kuid…tegemist on siiski leidlike eesti naistega ja peale mõningaid ehitustegevusi, akrobaatiliste harjutuste sooritamisi ning praost läbi ronimisi…olime sillale saanud, KUIVA JALAGA…… ja astusime rõõmsalt tänavale, kus ootas meid väikebuss.

Pagas peal, kõik reisisellid bussis, läks sõit kell 10.00 lahti. Esialgu Koh Chang-i sadamasse, kust väljus praam mandrile. Saarele tulles randusime ühes teises sadamas, aga tagasi läksime sellisest – Ferry Centre Point Pier Koh Chang. Ei teagi miks, sest ülesõidu valis tellitud transpordipakkuja. Võib olla oli näiteks odavam…kui mõelda sellele, milline nägi välja sadam ja praam.

Olime sadamas aegsasti kohal(kell 10.20) ja kuna väljasõiduni jäi meil kena 40 minutit aega, jalutasime lihtsalt ringi. Külastasime ilmselt kogu reisi kõige hirmsamat wc-d(üldiselt olid saarel wc-d kõikjal puhtad ja viisakad), jalutasime merre ulatuval kail ja lähiümbruses. Kirke leidis endale isegi väiksemat sorti katamaraani ja pidas aru, et äkki paneks selle tuuri ja suunduks ümbermaailmareisile. Kõik ju õpetavad, et unista suurelt :P

Sel ajal, kui enamus seltskonda olid kai kaugemas otsas, läksime meie Kirkega uudistama eemalt paistvat mangopuud. Kirke läks varsti teiste juurde ja mina vaatasin kõrval olevale rannale, et äkki vaataks, kas risu ja mudru vahel on midagi huvitavat nagu näiteks teokarpe(vaata ülemist pilti ja kujuta mind ette vasakul keskel selle punase pisikese moodustise asemele). Oli tõesti huvitavat, aga kaugelt mitte seda, mida ma lootsin näha. Astusin kaks sammu ranna poole ja märkasin kiirelt liikuvat madu!!!! Musta värvi, priske, vingerdav ja umbes 1,2 m pikk. Oh õudu, kui kiired jalad mul siis olid :D Praeguseks on juba naljakas, aga seda madu näen ma reisi meenutades silmade ees siiani. Õnneks, tõesti õnneks, oli see meie reisi ainus madu ja millegipärast pidi seda nägema kamba suurim madude foobik(nii ma vähemalt arvan, kuigi ega teised mulle alla jäänud). Läksin seepeale kiiresti teistele järgi kai tagumisse otsa ja hoiatasin, et tagasi tulles vaadaku jalgade ette, sest just sinna kai maapoolsesse otsa see sindrinahk vingerdaski. Peale seda juttu ei tahtnud enam keegi millegipärast kailt kaldale minna :P Õnneks me teda rohkem ei kohanud ja kõik olid ikkagi valmis külg ees bussi poole siblima.. Mõni usin loodusfotograaf oleks kindlasti roomajast ruttu pilti teinud, mina aga vaatasin, et saaks kiirelt sääred teha. Igaühele oma. Brr.

Nonii – madu läks siiski õnneks oma teed ja meie oma teed, ehk siis praamile.

See praam oli, ma arvan, suurim romu, mida ma oma elus liikumas näinud olen. Roostes, auguline…..eks piltidelt saab aimu. Aga ta liikus!!! Ja see oli kõige tähtsam. Vurinal saarelt üle mere mandri poole. Väljusime kell 11.00 ja 11.45 olime mandril. Sõit jätkus maad mööda Bangkoki poole.

Teel(kell 12.30) tegime korra peatuse, mille kestel käisime söömas ja rahuldasime jooksvaid vajadusi. See oli vist reisi jooksul ainus koht, kus söök oli….noh oli kah. Selline kesisevõitu töölissöökla. Hamba all ei karjunud, aga midagi eriti head see tõesti ei olnud. Vähemalt nii tundus minule ja ega reisikaaslasedki vaimustusest kiljunud.

Sõime, ostsime putkast kaasa puuvilju ja sõitsime edasi. Vahepeal läks pimedaks ja lõpuks jõudsime Bangkok-i. Küll mitte keskrongijaama, vaid mingisse vahepealsesse peatusesse, sest just sealt, jaamahoone 0-korruselt, sai Veiko kätte meie onlines ostetud piletid. Miks just sealt- hea küsimus. Küllap see online vahendusfirma pidas seal oma putkat. Tähtis oli meil lihtsalt õigeks ajaks sinna kohale jõuda – enne putka sulgemist.

Jõudsime, piletid saime kätte ja siis läksime otsima mõnda lähedal paiknevat söögikohta, et enne öösõitu midagi kõhtu saada. Kimasime kohvrite kolinal treppidest üles, silda mööda üle mitmerealise tee, treppidest alla ja jõudsime lõpuks mingisse rottiderotikasse. Kuna meil oli kiire, võtsime ilma aru pidamata Kirkega klassikaliselt – Pad Thai. No ja see osutus tõesti meie reisi kehvapoolseks toiduelamuseks nr.2. Kui üldiselt on rotikates toit väga väga hea, siis see oli rotika kiirtoit, mitte päristoit ja omades juba piisavalt võrdlusmomenti, andis tõsiselt soovida. Kõhtu sai midagi sellegipoolest ja lastel õnnestus lohutuseks silitada väikest kassipoega.

Ja siis lidusime kiirelt sama teed tagasi raudteejaama platvormile nr.2 – ootama rongi. Rong saabus 15 minutit hiljem, hüppasime lennult peale ja juba ta liikuski edasi. Täpseid kellaaegu ma ei mäleta, aga umbes 20.15 olime alustanud sõitu.

Vagunisaatja – kes sealmaal on üldiselt meesterahvas- kontrollis pileteid, saatis õigetele kohtadele ja varsti tuli meile voodeid tegema. Tegemist oli öörongiga. Selle otsuse tegime sõitu planeerides kohe, et kui rongiga, siis magamisvagunis. See 12,5 tundi on võimalik läbi liikuda ka istudes, aga parem on siiski rongi kasutada liikuva hotellina ja magada ennast niivõrd kuivõrd hommikuks välja. Jah, võimalus oleks olnud sõita Chang Maisse ka bussiga, mis oleks võtnud pisut vähem aega + oleks veidike odavam variant, aga jõudnud kohale meie jaoks ebamugaval kellaajal + pikk tee kitsal istekohal. Loomulikult oleks üks võimalustest veel sõit lennukiga(kõigest tund ja 15 min), mis oleks kõige kulukam ja kõige kiirem liikumisviis. Üksi sõites poleks asi üldse probleem, kui aga tuleb pere peale osta 4 piletit, võib see olla juba teema. Miks meie otsustasime sõita öörongiga? See variant juhtus seltskonnale olema taskukohane(Chiang Maisse maksis ühe täiskasvanu pilet 27.50€(koos online broneeringutasuga), tagasi Bangkok-i 26.40) + lastele oli lubatud öörongiga sõitmist, mis ongi omamoodi seiklus ja meeldis ka minu teismelisele väga. SIIT saab veidi rongiinfot. Rong Chiang Maisse väljub väga sobival kellaajal.

Ühesõnaga olime rongis, onkel tegi meile voodid ära, sakutasime vooditele kardinad ette ja eraldusime igaüks oma pesasse. Väikesed lapsed kopereerusid veidikeseks ajaks ühte pessa mängima ja meie Kirkega istusime samuti mingi aja koos, vaatasime aknast välja ja ajasime juttu.

Piletid muide tasub alati ette osta, sest enne reisi jaamast pileti ostmisele lootes, võib sellest ilma jääda.

Lõpuks ronisin mina üles(Kirke pelgas alla kukkud ja magas all :D) ja sättisin magama. Külmavarestele teadmiseks, et ventilatsioon on seal võimas, eriti ülemises naris. Ja tekid õhukesed. Rongis tulesid ööseks välja ei lülitata – turvalisuse kaalutlusel, et kellelgi poleks võimalust võõra pagasi kallale nokitsema minna. Tuled segavad just ülemisel naril magajat ehk siis segasid mind. Lahendasin selle asja loovalt- salongis kasutusel olnud maski lükkasin lihtsalt silmadele ja saabus pilkane pimedus. Külma vastu ma aga ei saanud, sest soojad riided olid kohvri põhjas ja sinna ma ei viitsinud ronida – seega lõdisesin ja üritasin magada. Ok, müts oli peas ja sall kaelas, aga sellest oli vähe. Hommikul ei saanud Kirke küll kuidagi aru, miks ma tema juurde alla sooja ei roninud….ja ma ei osanudki talle vastata. Küllap unesegasena oli külm mõtlemisvõime ära viinud. Kirke magas muidugi õndsat teismelise und ja ei saanud minu probleemist üldse aru.

Olime teel Põhja Taisse.

Myanmari(endise Birma) ja Laosega piirnevas ning suure Mekongi jõe kaldajoont järgivas Tai põhjaosas leidub imekauneid maastikke. Kunagi oli ala jagatud väikesteks vürstiriikideks, mis olid üksteisest küngastega eraldatud ja ligipääsetavad vaid elevandi seljas. Tänini räägivad selle piirkonna inimesed iseloomulikku birma ja lao keelest mõjutatud murrakut ning säilinud on siin ka eripärane köök. Tänapäeval on piirkonda kohalejõudmine muidugi lihtsam, kui kunagi varem. Thai Airways International lendab Bangkokist Chiang Maisse vähem kui tunniga, õhukonditsioneeriga ekspressbuss läbib sama vahemaa umbes 9 tunniga ja öine kiirrong 12-14 tunniga. Hommikuvalguses on rongi aknast põnev jälgida lopsakaid maastikke ja avastada mõne mäe otsas ülisuuri valgeid budakujusid.

Iidsel ajal Põhja-Tais asunud Lanna kuningriigi kunagistes pealinnades Chiang Mais ja Chiang Rais võib veel tänapäevalgi kohata omaaegseid mälestusmärke ja saab külastada kohaliku eripäraga kanga- ja käsitööturgusid. Põhja -Tai maastik on hämmastavalt mitmekesine: mäed, tiikpuumetsad, haljendavates orgudes asuvad riisipõllud, mitu suurt rahvusparki. Mitte kusagil mujal Tais ei ole käsitööd ii kergesti kättesaadavad kui Chiang Mais ja selle ümbruses.

Hommik saabus varakult, vagunisaatja tegid voodist taas istekohad, liikuma hakkasid toidupakkujad ja osta sai kohvi või kakaod. Ostsime hommikusöögiks kanakintsu ja kakaod(1.90€), sest õhtul olime viimase karbitäie puhastatud mangosid ära söönud. Vaatasime aknast Põhja-Tai loodust ja nautisime hommikusööki. Raudteejaamad, kus rong peatus, olid kõik kenad ja lilledega kaunistatud. Mõne aja pärast jõudsime Chiang Maisse – kell oli 9 hommikul.

Chiang Mai

Chiang Mai on Tai põhjaosa pealinn, kõrgub Pingi jõe kallastel, mis on kevadeti ehitud kaunite lilledega. Eriti orhideeõitega. Varem tagasihoidlik mäenõlval asuv linn Dhangri-la on kiiresti kasvanud ning muutunud turismimagnetiks ja suurlinnaks koos selle juurde kuuluva liikluse ja õhusaastega. Linnas on tuhendeid luksusnumbreid hotellides, odavaid külalismaju, euroopalikke baare ja restorane, kaubakeskusi, aga ka väga palju kohalikku autentsust. Soovi korral saab teha väljasõite värviküllastesse käsitööküladesse, mägitemplitesse ja mägihõimude juurde.

Erinevalt Bangkoki rõhuvast leitsakust on parasvöötmelisema Chiang Mai mahedam kliima mõningaseks leevenduseks. Sügistalvisel perioodil on seal tuntavalt jahedam, kui lõunapoolsetel aladel ning oktoobri-jaanuari vahel võib vaja minna isegi sooja kampsunit. Peaaegu aastaringselt on seal külluslikult puuvilju, köögivilju ja lilli. Meie külastasime Chiang Maid siiski suviselt soojal perioodil.

Chiang Mai tähendab tõlkes “uut linna” ning selle rajas kuningas Mengrai Suur 13. sajandi lõpus. Legendi järgi ehitasid linnamüüri(millest osa on veel tänapäevani säilinud ja mille ääres oli ka meie hotell) 90 000 ööpäevaringselt vahetuste kaupa töötanud meest. Mengrai laskis ehitada ka mitu templit(antud ajal linna lausa kubiseb templitest) ja muid kauneid hooneid, millest tänaseni säilinuid on võimalik külastada jalgsi või üüritud sõidukiga. Mengrai võimu all muutus Chiang Mai teravaada budismi keskuseks. Sel ajal ja järgmise kuninga Tiloki valitsemisajal ehitati müüriga ümbritsetud linna hulgaliselt ilusaid wat`e . Ajaloolist keskust piirav vallikraav on veel terve, kuid müürid said II maailmasõja ajal kannatada. Tasub sisse astuda ka lähedal olevatesse käsitöökeskustesse, et imetleda ja osta siidi, maalitud päevavarje ja lakitud tiikpuust esemeid. Käsitöömüüjatel läheb Chiang Mais väga hästi, kui otsustada Waroroti-ja ööturu ning Tha Phae tänava suure kaubavaliku põhjal.

Chiang Maisse jõudes, ostis Veiko meile esimese asjana tagasisõidupiletid. Rongijaamas oli kõvasti taksoteenuse pakkujaid ja nii rabas lõpuks ka meie kamba endale üks punane takso koos saatva tädikesega, kes trügis meie kuuti kaasreisijaks ja teel hotelli üritas igasuguseid tuure maha müüa. Meil olid paraku omad plaanid ja nii jäi meil üle jutukale tädile vaid noogutada ja lubada, et võib-olla hiljem helistame talle. See oli vist kahe nädala peale ainus pisut agressiivne müük. Meie siiski pressingule ei allunud ja jäime oma plaanide juurde. Hätta seal aga kindlasti ei jää, sest võimalusi, kuidas huvitavaid paiku külastada, on igasuguseid.

Mõne aja pärast jõudsime eelmisel päeval Bookingus broneeritud hotelli, kus peatusime kahel järgneval ööl. Nimeks hotellil S.K.House 2 – hea valik, kui tahad ööbida linna suhtes mugavas kohas(kesklinn). See hotell asub vanalinna müüri ääres ja sealt on lihtne igale poole liikuda. Tuba oli meil Kirke ja Pirkoga kolmepeale ja maksis kaks ööd inimese kohta 25€. Ehk siis inimesele üks öö 12.50€. Ütlen kohe alguses ära, et Chiang Maisse tuleb minna kindlasti pikemaks ajaks, kui 2 päeva. Meie ajakava lihtsalt enamat ei võimaldanud, aga linn meeldis meile väga. Chang Mais ja selle ümbruses on nii palju, mida teha ja kus käia.

Ega me hotellis pikalt ei molutanud. Üsna pea saime kätte toad neljandal korrusel(trepid, trepid), kolisime kodinatega sisse ja saime all korrusel uuesti kokku. Lapsed kasutasid esimesel võimalusel juhust, et basseinis ennast jahutada(Chiang Mai ainus puudus on sisemaal paiknemine ehk siis mere puudumine) ja meie ülejäänud istusime niisama. Kes jõi teed, kes kohvi, kes smuutit ja kohtusime seal samal ajal ühe Taani abielupaariga, kes viibis pikemalt Chiang Mais tööasjus ning peatusid alati just selles hotellis. Mugav asukoht, suurepärane lahke teenindus ja odav hind. Selle aja jooksul jõudis taanlane jagada meile kõvasti teavet kus mida teha. Kuhu tasub minna ja kuhu mitte. Üle millise summa ei tasu taksos maksta ja tuk-tuki ei tasu üldse võtta. Ainult punane takso. Veiko tegi läbi hotellipealiku diili samal tänaval elava vanemapoolse taksojuhiga, kes oli meie käsutuses ka viimasel Chang Mai päeval. Meie olime rahul ja mees oli happy happy man- nagu ta ise meile korduvalt kinnitas. Happyman-i kohustuseks oli olla terve päeva meie taksojuht. Veiko leppis temaga kokku päeva hinna ja kohad, kuhu ta meid viib ning mees oli siiralt tänulik ja õnnelik. Temal jäi ära terve päeva lühikeste odavate sõiduotste otsimise vajadus, sõitis vaid mõnda meie poolt valitud kohta ja lisaks sai võtta kaasa sõbra, kellega ajas juttu sellel ajal, kui meie ringi kolasime. Meile oli see mugavam ja odavam moodus liikumiseks, kui et iga koha juures uut taksot sebida.

Mis meil siis sellel esimesel päeval plaanis oli? Kõigepealt lasime ennast sõidutada Chiang Mai loomaaeda. Järgmiseks peatuseks sai Huay Kaew Waterfall ja päikese loojumise ajaks laisme ennast sõidutada kõrgele mäele ehitatud Doi Suthep võimsa templi juurde.

Kõigepealt tuli siiski kõht täis süüa ja selleks läksime hotellist välja, keerasime ümber nurga ja leidsime endale lõunaks väga meeldiva söögipaiga nimega The Chef. Saime seal väga hästi süüa ja nii maandusime selles kena teenindusega ja hea toiduga kohvik/restoranis veel järgmiselgi õhtul ja ärasõidupäeval. Kusjuures kõigil kolmel korral olime ainsad külalised. Loodame, et neil oli sellest rõõmu. Turistidega on praegusel ajal kõikjal kitsas käes.

Enne reisi loeti mulle sõnad peale, et söö Tais kindlasti ananassiriisi. Ega ma täpselt ei teadnud, mida otsima pidin, aga kui selles kohvikus menüüd sirvisin, siis esimest korda jäi mulle silma toit, mis serveeritud ananassi sisse. Ju see oligi see õige- ananassis küpsetatud riis või oli see küpsetatud riis ananassis :D, mida otsima pidin ja valikus ei pidanud ma pettuma. Hästi maitsev ja kenasti serveeritud toit. Magusapoolne, vürtsikas ei olnud. Riisi hulgas tundus olevat äratuntavalt ananassitükke ja rosinaid, garneeringuks pähklid ja narmastatud liha. Meiepoolse soovituse saab see söögikoht kohe kindlasti. Sõime igati uhke lõuna koos mõnusate jookidega ja maksime kahepeale Kirkega 267 kohalikku raha ehk tervelt 7.34. See on Tais juba pisut kallim söömine :)

Tegelikult…..sel ajal, kui me ootasime oma söögitellimuste valmimist, käisin mina Pirjo ja preili kaheksasega ümber nurga ühte templit uurimas. Sellest templist tuleb mõne aja pärast kuskil järgmistes postitustes veel pikemalt juttu, aga seekord käisime seal hästi kiirelt ära. Tegemist on templiga Wat Chiang Man. Seda templit nägi ka meie hotelli hoovist ja teepoolsetest akendest.

Väga huvitav tempel ja templi taha suurt elevantidega stuupat me sel korral vaatama ei jõudnudki. Kuna aga oli plaanis sinna tagasi minna, polnud see suureks mureks. Pealegi, templid on kindlasti sellised ehitised, mida sa võidki lõputult vaatamas käia ja ärge küsige miks. Veiko ilmselt minuga seda arvamust ei jaga, aga ega me teda ei sundinud. Kõigil oli võimalus käia tegemas ja vaatamas just seda, mida hing ihkas.

See on väike kujuke kunagisest väga tähtsast mungast, kes on kujukese taga fotol.

ja edasi…

Chiang Mai on Tai põhjaosas üks populaarsemaid linnu. Ümbritsevad mäed ja kaunid templid, samuti erinevad joogakoolid, Tai massaaži- ja kokandustunnid meelitavad ligi palju turiste ja rändureid. Lastega reisijad saavad (ja lausa peavad) külastada loomaaeda, mis asub äärelinnas.

Chiang Mai loomaaia külastus tõotas kogu seltskonna jaoks lõbusat päeva! Nägime loomi nii kogu maailmast kui ka mõnda just Põhja-Tai kõige kuulsamatest elanikest, sealhulgas gibbon ahve.

Chiang Mai loomaaed on esimene ja ainus Tai põhjaosas, kus külastajad saavad jälgida loomi oma loomulikus elukeskkonnas. Loomaaed asub Doi Suthepi mäestiku ala, mis on lopsaka taimestikuga 200-aakrine maa-ala. Loomaaed on pärit ajast, kui Harvard Mason Young, Ameerika-misjonäride poeg, hakkas tegelema vigastatud loomade abistamisega. Külastajad hakkasid tulema vaatama loomi, keda ta hooldas, mis ajendas teda lõpuks avama loomaparki üldsusele 1957. aastal. Loomaaed võeti ametlikult üle 1977.aastal Tai Kuninga Zooloogiapargi Organisatsiooni poolt ja avati esimene ametlik Põhja-Tai loomaaed.

Chiang Mai loomaaias on üle 400 loomaliigi, sealhulgas koaalad, pingviinid, ninasarvikud, sebrad, kaamelid, laamad, kaelkirjakud, valged tiigrid, lõvid ja palju muid loomi. Tähelepanuväärne on see, et enamik loomi asub avatud aedikutes. Külastajate ohutuse tagavad kraavid veega või ilma, kuid kujundatud nii, et loomad ei saaks neist üle hüpata. Paljusid loomi, näiteks elevante, kaelkirjakuid, jõehobusid ja kalu, saab loomaaias toita. Loomaaia prioriteediks on loomade kaitse ning loomade eest hoolitsetakse hästi.

Eraldi tuleks mainida ära hiiglaslikud ja haruldased pandad, mis on selle loomaaia eripäraks. Chiang Mai on ainus Tai ja Aasia linn, kus saab neid hämmastavaid loomi imetleda. Alates 2003. aastast elasid Chiang Mais kaks täiskasvanud pandat Lin Hui ja Zhuang Zhuang ning alates 2009. aastast nende laps Lin Bing. Kõik pandad kuuluvad Hiinale ja asuvad Tais üürilepingu alusel. Nad on kogu riigi peamised lemmikud ning Lin Bingi sünnipäeva tähistatakse pidulikult. 2012. aastal kinkis Hiina suursaadik isiklikult pandapojale sünnipäevatordi. Oluline on see, et Lin Bing sündis kunstliku viljastamise teel ja vangistuses ning see juhtum tegi loomaaia kuulsaks üle maailma. Fakt on see, et maailmas elab 35 pandat, neist 20 on Hiinas. Selles loomaaias elab praeguseks hetkeks ainult 2 pandat: üks on suletud alal, teine avatud aedikus. Teda saab pildistada ainult ilma välguta ja läbi klaasi. Parim aeg pandade külastamiseks on pärastlõuna, lähemal lõunasöögile – siis saab näha, kuidas loomaaia töötajad neid toidavad. Pärast lõunat pandad magavad.

Kui meie pandamajja jõudsime, oli kodus seega ainult üks panda. Istus laisalt maas ja järas bambustoigast. Küllap oli teine siis kusagil peidus või kodunt ära.

Loomaaias asub Aasia suurim akvaarium, mis on rikas igasuguste kalade poolest, samuti maailma suurim tunnel-akvaarium pikkusega 133 meetrit. Akvaariumis on palju mereelukaid, sealhulgas mitmed selgrootud ja Aasia arowana, koaalad, vombatid. Seal on ka lihasööjad kalad nagu haid. Loomaaias on suur lindude ala.

Loomaaia territooriumil saab külastada isegi lumemaja, ruumi, kus hoitakse püsivat temperatuuri -5 kraadi Celsiuse järgi.

Sissepääsupiletid Chiang Mai loomaaeda on 150 Tai bahti (4.20€) täiskasvanutele ja 70 bahti (1.90€) lastele, alla 135cm lastele on sissepääs tasuta.(mina näen oma märkmetes real lomaaed summaks 500 bahti ehk 13.75€ Kirke ja mina. Võimalik, et olin sinna veel midagi juurde liitnud loomaaia jooksvatest kuludest, aga võimalik, et pilet oligi kallim)Täiendavalt 30 Tai bahti(0,80€) kehtib neile, kes soovivad kasutada alal liikuvaid transpordivahendeid, et mitte kõndida ümber suurte komplekside jalgsi. Meie valisime suuremalt jaolt jalgsi liikumise ja vaid ühe korra kasutasime sisetransporti, et jõuda õigeks ajaks väljapääsu juurde tagasi. Panda maja külastamiseks, Chiang Mai Zoo akvaariumi külastamiseks ja Snow Dome külastamiseks saab osta territooriumil eraldi piletid. Territooriumil on mitmeid toidukohti, mis pakuvad nii Tai kui ka rahvusvahelisi roogasid. Samuti on lähedal mitmeid restorane, sealhulgas Krua Sillapacheep ja Huen Huay Keawi restoran. Et Chiang Mai loomaaias mugavalt ringi liikuda, tasub kasutada loomaaia kaarti, mis antakse sulle sissepääsus piletit ostes. Avatud: 8.00-18.00

Mida pikemat siin ikka kirjutada. Loomaaias oli tore ja meile kõigile meeldis. Pirjo-Veiko lastega käisid oma radu, mina Kirke ja Pirjoga liikusime pool aega koos ja mingist ajast läks Pirko oma teed ja meie kahekesi kepsutasime oma teed. Hetkeks maandusime kohvikusse jäätise ja külma bobajoogi peatusele ning kokkusaamiskellaajal olime kõik oma naeratava happymani takso juures.

Edasi läksime ennast kuumusest jahutama ja tuulutama paika nimega Huay Kaew Waterfall. Kosk oli muidugi pea olematu, sest ilmselgelt polnud Chiang Mai taevas ammu vihma näinud, aga väikesed joakesed olid piisavad, et jahutada jalgu. Enne jalgade jahutamist võtsime siiski ette lühikese ronimisretke mäest üles. Lootsime sealt ilusat vaadet ning suurt koske, aga seda me sealt ei leidnud. Seega veeretasime ennast alla tagasi ja jahutasime jalgu.

See on Chiang Mai kesklinnast kõige hõlpsamini ja kiiremini ligipääsetav juga. See asub vahetult pärast Chiang Mai loomaaeda ja sinna pääseb Wat Kruba Sivichai templi parkla tagant, mis on vaid tee algus, mida mööda saab edasi sõita Doi Suthepi mäele. Seda teed käivad mõned eriti sitked jalgsi templini välja, aga …..meile piisas ka sellest, et autosõit sinna oli parajalt pikk. Pärast sissepääsu jõuab niiöelda kose põhja, kus on kivide vahel olevad “basseinid”. Lapsed saavad vees turvaliselt mängida ja seal me oma jalgu jahutasimegi.

Kosk ise on veidi kaugemal, vähem kui 5 minuti jalutuskäigu kaugusel (parklast kokkuvõttes 10 minutit jalgsi), minnes mööda väikest teed sillast paremale (sildi ”Huay Kaew juga” tagant). Raja pikenduses kose otsa ronides näeb paremal väikest rada, mis viib üles kaskaadi tippu. Sinna me omameelest ronisimegi, lihtsalt võimsat koske ägeda vaatega polnud näha.

Ütle juhile “Nam tok Huay Kaew” ja ta teab, kuhu sind viia.

Sissepääsutasu puudub. Nädalavahetustel on rahvast sageli rohkem, sest kohalikud tulevad sinna paariks tunniks oma pere ja sõpradega aega veetma.

Huay Kaew kose juurde sõitmiseks saab võtta ühe punase auto (songthaews), see peaks maksma umbes 30 bahti inimese kohta. Linna naasmiseks võid liituda peatee ääres mõnega Doi Suthepi templist laskuvast punasest songthaewidest, kuid kõik nad ei pruugi peatuda, eriti kui teid on palju, sest need on tavaliselt juba täis. Kui teid on rohkem kui 2 inimest on ilmselt parem kasutada oma transporti. Ühesõnaga kahesõnaga seda keerulist juttu kokku võttes: trajektooril loomaaed-kosk-tempel saab liikuda punase taksoga :)

Et postitus ei veniks liiga pikaks(mida ta juba niikuinii on), jätan Doi Suthepi templi külastuse järgmiseks korraks.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 1 Comment

Paradiislik Tai Vol.8 Koh Changi saare avastamine jätkub- viimased päevad saarel. White Sand Beachil elu nautides

Kuues päev saarel, 23. veebruar. Kui küsida minu käest, milline paik oli saarel viibimise nädala jooksul just elamiseks parim, siis minu jaoks oli see kindlasti Pen`s bungalows White Sand Beachi-i lõpus. See oli meie reisi kõige odavam(10€ kahene tuba ööpäevaks) ja lihtsam ööbimiskoht, aga see oli minu pretsedenditu lemmik.

Jätkates sealt, kus eelmine postitus pooleli jäi…..

….sõitsime kastitaksoga karantiinihotellist White Sand Beach-i külakesse täpselt nii kaugele, kus oli viimane võimalus sellesse randa jalgsi sisse pöörata. Ehk siis küla viimase 7Eleveni juurde, kust edasi viis tee mäkke. See tähendas meile seda, et edasi tuli mööda randa oma kodinatega minutit 10-15 sumada läbi liiva, kuni olime ööbimiskohas. Sellisteks seiklusteks on kõige parem rännata seljakotiga, aga meil Kirkega olid loomulikult kohvrid (ja mõned kodinad lisaks). Kohvri rattad on liivarannas täiesti tarbetud(üllatus, eks!) ja kohale tuleb oma kraam vedada muskilite jõul. Papist piigad me ei ole ja kohvrid viisime käe otsas kohale(lisaks seljakotikestele, fotokotile jne), jäädes ise sealjuures täiesti ellu. Kõrvalt vaadates võis meie kohvritega vänderdamine paista üpris koomilisena, aga või see meile korda läks. Meil oli lihtsalt palav, pisut raske ja siht silme ees. Pirjo ja Veiko suurte seljakottide valik on aga täiesti põhjendatud, sest väikeste lastega reisides peavad käed laste jaoks vabaks jääma.

Aga rannast:

White Sand-i rand – on Koh Changi peamine rand
Kena, ilus, pikk ja lai valge liivaga rand. Kõige rahvarohkem rand, kust leiab ikka vaikse nurgakese. Rahvarohke on ta olnud loomulikult turismi kõrghooaegadel. Praegu on seal üsnagi inimtühi ja ruumi on nii, et löö või tantsu.

Mõõna ajal on vesi madal, kuid vesi on selge ja ilusa värviga.

Tänu sellele, et rand on lai, on rannas palju restorane, õhtuti tuleshowd.

Rannaäärsel tänaval on poed(kus on müügil ujumisriided, mütsid, kleidid, särgid ja suveniirid), pangaautomaat, apteegid, haigla, massaažisalongid, mootorrattarent, baarid, väike ööturg, pesumaja, turismipoed koos transfeeridega naabersaartel ja ekskursioonidel.

Rannaäärne tee on lai, pargitud autod/mootorrattad ja möödasõitvad sõidukid mahuvad sellele hästi ära ja ise mahud samuti nende vahele liikuma. Endiselt meeles pidades parempoolset liiklust.

White Sand Beachil saab hakkama ka ilma mootorrattata, kõik vajalik on jalutuskäigu kaugusel.

Hotelle on rannas palju – igale maitsele ja igale rahakotile.

Ranna lõpupoole leiad mõned odavad ööbimiskohad, Bob Marley muusika ja mõnusa hipiliku õhkkonna, mis sarnaneb 15 km lõuna pool asuva Lonely Beachi atmosfääriga. Majutuskohad on Mylamean Rock Sand, Star Beach ja Baan Na – k mäenõlval asuvad bangalod. Siis on veel ainulaadne “Independent Bo’s”, mida soovid kindlasti pildistada. See on pigem liiga suur kunstiteos, kui bangalo-kuurort. Sinnasamasse ritta kuulub ka meie Pen`s bungalows. Praegusel ajal tuleb lihtsalt veenduda, et nad sind vastu võtavad. Moodne haigus on teinud siingi oma töö.

Need väikesed majakesed kallistavad kõik mäenõlva ja võib juhtuda, et tõusulaine ajal saad hommikusöögile minnes jalad märjaks. Kuid sel tühjal rannaribal pikali heites, ja maailma aeglaselt mööduvat vaadates, on lohutav teadmine, et lähim 7Eleven ei ole sinust rohkem kui 5 minuti jalutuskäigu kaugusel.

Näib, nagu lõppeks rand Rock Sand -iga Aga ei. Jaluta ümber restorani (mõõna ajal) või läbi restorani (tõusu ajal) ja jõuad White Sand Beach rannaosasse, mis on 500 meetrit vaikset ja täiuslikku selge veega liiva. Meie jalutasime sinna tõusu ajal läbi vee…no oli tegemist, et kahel jalal püsida. Selle koha peal leidus parasjagu kive, vesi oli üle põlve ja laine loksutas….meenutan siiani, kui naljakas see retk oli, aga me saime püstijalu, väikeste koperdamistega, sealt läbi. Tagasi tulime siiski läbi restorani, sest vahepeal oli sinna vette üks kohalik kalavõrgud paigutanud nii, et isegi serviti ei õnnestunud läbi lipsata. Küll aga oli mul tol hetkel seda juppi läbides hea meel, et telefoni ega fotokat kaasas polnud. Nüüd kirjutades….on pigem jälle kahju, sest nii jäid tegemata huvitavad pildid. Nojah, aga vähemalt fotokaamera ja telefon jäid kindlalt ellu. Kuigi me ei kukkunud vette kordagi, siis mine tea…kui oleks tehnika kaasas olnud :P

See on ilmselt saare parim rannariba.

Kõigile, kes siin viibivad, ranna kaugemas põhjapoolses otsas – otse üles peateele pääseb mööda uskumatult järsku rada( alla muidugi ka pea püstloodis). See tee võib osutuda katsumuseks. Palju lihtsam on liikuda 15-minutit mööda randa lõuna poole, et jõuda poodide ja restoranideni.

Ja isegi kui sa ei ööbi White Sand Beach-il, tasub sinna jalutama minna – mööda armsat randa, mööda bangalotest ranna kaugemasse põhjatippu. Sealt leiad väikeseid rannabaare, eraldatust ja rahu. Kerged eined ja odavad õlled serveeritakse sõbralikult väikese mereäärse majakese terrassil või tuuakse otse randa…juhul, kui on parasjagu mõõn ja seal saab istuda/pikutada. See on täiesti erinev maailm sellest, kui mõni minut lõuna poole jalutada. Õnneks ei kõnni enamik White Sand Beachi külastajaid puhkusel kuigi kaugele ja seetõttu on see rannaosa suurepärane koht, kus sellest kõigest eemale saada ka aasta kõige aktiivsemal ajal.

Teeääre põhjapoolne osa on kõige tihedamini hoonestatud ning teed ääristavad kõikvõimalikud söögi-, joogi-, ööbimiskohad- ja kauplused. KC Coffeeshop on selle piirkonna Interneti-kohvikute valik ning 15 Palms on populaarne rannarestoran, kus pakutakse päris head toitu, kuid “turistihinnaga” Tai ja lääne mugavustoitu. Rannas on suured mugavad kott-toolid ja need on alati inimesi täis, kui näidatakse spordiüritusi.

Sabuy Bar on saare suurim rannabaar. Selle juures veepiiril toimuvad igaõhtused tuleshowd, mille poolest baar ongi kuulus – nägime meiegi. Tulemöllu teevad seal üpris noored poisikesed. Baar on suhteliselt kallis ja on populaarne koht, kust kell 1 öösel võib kohata vabakutselisi prouakesi – kellest osa on naised, osad mitte, kuid loodavad naiseks saada, kui on operatsiooniks piisavalt raha säästnud.

Piirkonna kõige luksuslikumad majutusvõimalused on KC Grande Resortis, kus uutes hotelliplokkides on merevaatega toad, mille rõdul on privaatne mullivann, ning peateest sisemaa poolel on suurepärase vaatega katusebassein. Mullivannid võivad olla pagana seksikad, kui asud ülemisel korrusel, aga võib-olla pole see nii ok, kui elad esimesel korrusel ja loodad vannis veidi mõnuleda. 2017. aasta lõpus avas see resort uhiuued rannaäärsed villad. Need on suurepärases kohas. Avad seal aga maast laeni klaasukse ja kõnnid merre. Kui soovid luksuslikku bangalot suurepärases rannas, ei saa Koh Changil nendest paremat.

Kirjeldus puudub.

Restoranid, poed ja baarid valge liivaga rannas

Mida populaarset siis veel selle ranna peatänava ääres on? Juba eespool postitustes mainitud Oodies Place, mis asub Cookiesist põhja pool. See on koht, kust leiad alati elavat muusikat ja head toitu ning see on aastaid olnud populaarne turistide ajaveetmise paik. Aga turistitoidu eest tuleb maksmisel jällegi arvestada turistihindadega. Kuid see on muusika pärast igati seda väärt. Majabänd koos peremehega on suurepärane ning külalisesinemisi teevad regulaarselt muusikud Bangkokist ja mujalt. Kui oled seiklema tulnud muusik või laulja, kellel on andekust ja soovid jämmida, siis mine lavale. Oled teretulnud. Margus – midagi Sulle :P

Kui soovite rannaäärset Tai toitu vahele jätta ja vajate lihtsalt lihatükki koos kartulitega ja külma õlut, siis Buffalo Bill’s on see koht, kus võiks isegi peatuda. Buffalo Bill’sil on ka mehaaniline pull, millega kliendid saavad toidu saabumist oodates lustida – ilmselgelt on sõita sellega parem enne söömist, mitte pärast.

Lähedal asuvad ka kõik kauplused ja teenusepakujad, kust saab tellida passipilte, mälukaarte, uut telefoni või kaamerat, mis asendab selle, mille purjuspäi õhtul merre kukutasid. Tõenäoliselt sinuga seda ei juhtu ja meiega samuti ei juhtunud. Seal on ka mitme Tai panga filiaalid – Bank of Ayudya, Bangkok Bank ja Thanachart Bank. ( Pank võimaldab turistidel üsna lihtsalt pangakontot avada. Vaja on vaid passi ja 1000 bahti, 15 minutit hiljem oled uksest väljas pangaraamatu ja sularahaautomaadi kaardiga, mida saad kasutada kõikjal Tais või välismaal. Väga mugav, kui viibid Tais pikaajaliselt või reisid üle terve Tai ja sul on vaja hoida oma sularaha turvaliselt, kuid hõlpsasti juurdepääsetavana.)

Selles piirkonnas on ka paar valuutavahetust veidi paremate kurssidega kui pankades.

Asjaolu, et igal hotellil/bangalol kuurordis on rannas restoran ja baar, tähendab seda, et õhtuti on peateed ääristavad tänavaäärsed poed üsna inimtühjad…. kuni kõik on söönud. Hilisel pärastlõunal, Kacha kuurordist põhja pool 100 meetri pikkusel väljaehitamata teeserval, kerkivad aga odavad toiduputkad ja seal on alati külastajaid, kes soovivad proovida mõnda imelikku ja imelist liha pulkadel. Tasub vaadata rannast tagasi tulles ringi, seal on palju valikuid.

Otsi värskelt valmistatud roogasid – mitte neid, mis on paar tundi pärastlõunase päikese käes lesinud.

Ostlemine valge liivaga rannas


Seal on mõned üksikud kunstilihõngulised poekesed, kuid üldiselt on suurem osa sellest tavaline suveniirikaup, mida leiad kõikjalt Taist. Ja väga vähe on seda, mida te Bangkoki üheltki turult odavamalt ei leia. Niiet tee oma suveniiriostud seal, kus Sul on aega. Kõikides poodides müüakse tavaliselt sama kraami – kui näed elevantiga T-särki, mis sulle meeldib, kontrolli hindu mõnes poes, ära unusta kaubelda ja osta ära. Kui sa seda tõesti vajad, või tahad suveniiriks koju viia.

Alati ei maksa aga sellele loota, et küll ma Bangkokis selle asja ära ostan, ei viitsi vahepeal vedada. Mina jäin sedasi imetlema saarel ühte imekaunist batiktehnikas kleiti ja arvasin ka, et ah, Bangkokist ostan – ei leidnud ma seal kusagil samasugust, kuigi otsisin.

Hea uudis on see, et unikaalsemat suveniiri soovides on üks koht, mida tasub otsida, Peace Moon, mis müüb käsitööna valmistatud nahast esemeid – kõike alates väikestest käevõrudest kuni rahakottide, vööde ja käekottideni. Asub maantee ääres, Kacha kuurordist veidi lõuna pool ja Thanacharti panga kõrval – otsi kõnniteel õues ereoranži fassaadi vana mootorratta ja jalgrattaga.

Kui vajad korralikku massaaži või spaakogemust, siis soovitatakse Mac Resorti vastas suures koledas hoones peidus olevat Bua Spa-d. Pidi olema parim koht hea massaaži tegemiseks White Sand rannas. Asub maja ülemisel korrusel ja hinnad on mõistlikud. Ise ei oska kiita või laita, sest sinna me ei jõudnud. Küll aga avastasime teise suurepärase koha, millest kirjutan hiljem.

Kiire ülevaade apteekidest – need riisuvad teid rohkem, kui võite ette kujutada(siiski kõvasti vähem, kui Eestis). Seetõttu kohtad apteeke palju. Küll aga saad mõnegi vajaliku asja odavamalt hoopis 7Eleven-ist. Puhas Aloe kreem, Bepanteen, tiigrisalv….ühte teist läheb apteegist/7Elevenist enamasti vaja.

Aapteegiäri on väga tulus äri. Mis maksab Bangkokis 30 bahti, on saarel 100 bahti või rohkem. Ära tunne end ka apteekriga kaubeldes halvasti.

Ja nüüd meie reisi juurde tagasi

Järgmisel pildil näeme seda teed, mida mööda meil tuli oma majutuse poole sammuda. Pilt on küll tehtud teisel päeval ja taganeva tõusu ajal. Kohvritega tuli meil ennast edasi lohistada mõõna ajal ja liivariba on sel ajal märkimisväärselt laiem.

Kirjeldus puudub.

Igatahes – jõudsime ööbimiskohta. Sinna, kus me mõned päevad tagasi käisime diili tegemas. Majutuse omanik on austraallane ja elanud saarel juba paar aastakümmet. Ilmselgelt on tal Tai kohalikust partner või naine, sest Tais firmat luues, peab vähemalt 51% osalusest kuuluma kohalikule. Ja maa ostust võid üldse ainult und näha. Kui aga mees ongi otsustanud oma elu saarega siduda ja lisaks ärile elu nautida, siis mis seal ikka. Võtab aga kohaliku naise endale seltsiliseks ja peab äri kasvõi varbad vees. Milline kolmest seal nähtud naisest oli tema oma, see jäigi meile saladuseks, aga meie asi see polegi. Oma elu tundus omanik igatahes nautivat täiel määral. Elas samas kompleksis, õhtul peale 22 palus hoida vaikust, hommikuti toimetas ja abistas naisi söödavate limuskite otsimisel, mida öine tõusuvesi randa kandis. Kui isu tekkis, tinistas kitarri- oma lõbuks, inimeste meeleheks ja tabasime ka hetke, kus ta mängis pilli oma koerale. Koer Tai oli loomulikult kõigi suur lemmik(noor, aga kahjuks vigane koer, kellel liikumine raskendatud) ja Kirkega sai koer väga ruttu sõbraks, sest Kirke viitsis alati sügada. Tai-d armastavad seal kõik.

Kohale jõudes näidati meile toad ette. Läbi rannas oleva majutuse söögiasutuse treppidest üles- kes kõrgemal, kes madalamal- saime endale selles segasummasuvilas 3 tuba. Pirjo-Veiko lastega suurema, Pirko kõige madalamal privaatse toa ja meie Kirkega saime kahese toa, mis oli merevaatega. Super!

Katuste kohal nööril sai oma pestud asju kuivatada, aga juhtus ka selliseid seiku, et riidehilpu tuli katuselt kõhuli taga ajada(aitäh, tuulepoisid!). Enne eluruumidesse sisenemist, ehk siis juba enne rõdu, on iga toa juurde viival teel kauss veega. Saad kenasti oma jalad liivast puhtaks lobistada ja mõnusalt edasi astuda. Aitab vältida liiva tuppa kolimist. Vesi kausis muide vahetub üllatavalt sageli ja märkamatult.
Voodi vastas on riiulid, kuhu mahub kõik su maine vara. Uksepoolses seinas meile sobivad pistikupesad- ehk et telefonid laadimata ei jää ja wifi on kõikjal olemas. Teises seinas on dušširuumi/wc uks.

Vaatamata sellele, et ruumis leidus kõikjal selliseid kohti, kust nägi praost läbi maa peale või taevasse, oli tuba puhas, voodi lai ja mugav ning sooja veega dušširum koos vesiklosetiga täiesti olemas. Mida sa hing oskad veel soovida, kui saad elada reaalselt sooja mere kaldal sisuliselt varbad vees??? Uinud merekohina saatel ja ärkad samuti merelainete randa loksumise muusika peale. Olgu, olgu. Öösel võib ennast vahest ka üles ehmatada hullu mütsatuse peale. Konstanteerid fakti, et- ahhaa, ahv maandus katusele, loodetavasti ei aja ta selga sinu nööril rippuvaid päevitusriideid ja magad edasi.

See kollane majake on meie merevaatega tuba :)
Tuppa saab käia uksest, aga ka aknast, kui oled ukse juhuslikult lukku lasknud
Teokarbid teevad öösel tuulega uskumatult palju lärmi, aga millegipärast see ei häiri
Vaade meie rõdult merele
Leia pildilt Kirke

Istusime peale tubadega tutvumist oma majutusasutuse kohviku ette toolidele ja jõime värskendavaid mahlu. Kes mida- banaani, mango, papaia, kookose, segu….vali ja naudi. Ja muidugi nautisime ujumist soojas vees.

Selles rannas oli väga palju ilusaid merekarpe ja igal hommikul tõi tõusuvesi kenasti kaldale lisa. Polnud vaja isegi väga kaugelt otsida, sest peale söödavate karpide väljanokkimist kallati ülejäänud teokarbid võrgust randa hunnikusse. Ole lahke ja korja meeldivad välja. Korjasimegi. Tõime koju ja õnneks nii, et kõik olid terved. Nüüd on nad klaasist purki talletatud, kui kaunis mälestus Tai randadest. Igas rannas seal muide teokarpe ei olegi.

Kirjeldus puudub.

Need kaks päeva, mis me seal rannas elasime, olid täis puhast naudingut. Meil polnud plaanis kuskilegi seiklema minna. Nautisime rannas puude all mõnulemist, head sööki, mõnusat vaibi, aja aeglast kulgemist, omavahelisi jutustamisi seistes samal ajal tundide kaupa kaelani vees või hilisõhtul rannas istudes, külastasime massaažisalonge, tegime iluprotseduure, jalutasime rannas ja tänaval, vaatasime tuleetendust…lihtsalt nautisime elu, sest need päevad olid viimased, kui külje all loksus imekaunis meri. Teine reisinädal tähendas juba pikka sõitu Põhja-Taisse ja lõpuks Bangkokki. Ja pean ausalt tunnistama- see teadmine, et käes on viimased kaks päeva sooja mere ääres, kus iga hetk said vette hüpata…see kriipis ikka hinge küll.

Hoole ja armastusega ehitatud liivaskulptuur teokarpidega oli hommikuks kahjuks merega kaasa läinud. Tõusuvesi viib selle lihtsalt öösel ära, sest vesi jõuab peaaegu majutuse terrassini.
Selle koha peal, kus esiplaanil tool ja laud, on hommikuks põlveni vesi.

Esimesel õhtul me enda majutuses süüa ei saanud, sest tegemist oli teisipäevaga ja teisipäeviti on nende kokal puhkepäev. Süüa sai sel ajal naaberasutusest nimega Star Beach bungalows. Seal nautisime siis kõik koos õhtusööki ja televiisori asemel vaatasime merre loojuvat päikest.

Õhtusel pimedal ajal võtsime meie Kirke ja Pirjoga suuna lähedalolevasse ilusalongi. Veiko sehkendas lastega ja Pirko tegi seda, mida ise tahtis. Astusime sisse meile lähimasse salongi, mille nimeks oli “Relax Thai Massage”. Kaardil teda ihgatahes märgitud ei ole, aga kuna ma täpselt tean, kus ta asub, siis selle Google mehikesega jalutades, leiab salongi kenasti üles. Pealegi olin meie käiguteel teinud hulgaliselt pilte.

Siin see salong paistabki. Selle ees seisab roheline harkjalg hinnakirjaga.

Kirkel oli juba reisi algusest soov lasta endale teha esimest korda elus maniküür ja pediküür. Maksis see koos 20 küüne lakkimisega 600 kohalikku bahti ehk siis umbes 16€. Nii see manipedi tehtud saigi, samal ajal kui meie Pirjoga nautisime tai massaaži. Olgem ausad, ma pole kunagi leidnud, et laps peaks sellist teenust kodus iga kuu või üleüldse saama, sest pigem paneme sellelt säästetud raha reisifondi. Tais aga on see teenus nii palju odavam, et miks mitte puhkuse ajal seda lapse unistust täita. Võin küll kohe öelda, et sõrmedel see lakk ei seisnud kohe üldse ja juba järgmisel päeval lasi ta laki ühes teises küünesalongis maha võtta ja täiesti tasuta teenusena. Varbad said ilmselt paremini lakitud ja kuivatatud.

Tai massaaž paistis saarel olevat fikseeritud hinnaga. Kui muud massaažiliigid võisid salongiti olla erineva hinnaga, siis klassikaline tai massaaž oli kõikjal 250 bahti, ehk siis ümmarguselt 7€ !!!!!!!!! Mina, kes ma pole olnud kunagi mingi massaažifänn, oleksin nõus iga aasta Tais käima juba selleks, et võimaldada endale tai massaaži kuur. Miks? Sellest ma selles postituses veel kirjutan. Natuke hiljem.

Peale meie polnud salongis tol hetkel ühtegi klienti. Nii saime kohe ette ja viskasime ennast Pirjoga kõrvuti massaažilaudadele pikali. Kirke oli seal lähedal toolis oma protseduure tegemas ja kuna rahvast polnud, saime omavahel vajadusel ikka midagi rääkida, kui mõtted või emotsioonid tahtsid kehast välja pääseda. Kirke näiteks konsulteeris värvivaliku osas meiega ja meie Pirjoga kirusime, kui kuskilt jube valus oli. No mis teha, kui igapäevaselt pole harjunud ennast kringliks keerama.

Kes on seda blogi ammu lugenud, siis teab, et kuskil möödunud aasta väga vara kevadel tuli mulle kallale mingi häda, mis väljendus õlaliigese kinnijäämises. Ehk siis ei saanud ma enam vasakut kätt tõsta kõrvale üles ega ette üles. Valu oli täiesti haige ja võis tabada sind ükskõik mis liigutusel. Ikka nii, et silmade eest must. Öösiti selle küljel magada ei saanud jne. Ühesõnaga täitsa pekkis värk oli.

Nii ma siis lähenedes massaažilauale näitasin tailannale ette, kusmaani mu käsi liigub, ehk et seletasin piltlikult ära, et midagi on seal tuksis. Ei saanud abi ma siin kodus arstilt ega füsioteraapiast.

Naised vaatasid sellepeale üksteisele otsa, vadistasid midagi tõsiselt tai keeles ja hakkasid tegutsema. Nooh, eks see tai massaaž on paras väänamine, naersime Pirjoga mõlemad läbi pisarate, aga jäime ellu. Käega oli pärast nii nagu ennegi, aga muidu oli mõnus olla. Tunnikese pärast tõusime seega üles ja jalutasime kolmekesi mööda pimedat randa oma pessa tagasi. Istusime natuke aega veel rannas ja varsti saabus öö. Pererahvas oli sel ajal juba ammu magama läinud ja ainult meie truu jälgija, mees, kes meile aina naeratas….tõi putukate peletamiseks topsis tossava viiruki. Pean mainima, et selle esimese nädala jooksul ei närinud mind õnneks ükski putukas. Teistel ikka leidus mingeid tillukesi puremisjälgi, aga mina kohalikele tegelastele ei maitsenud.

Järgmist hommikut, Eesti Vabariigi sünnipäevahommikut, alustasime meie enda majutuse söögikohas. Kohalik taikast mees, kes teenindas kliente oli jälle kohal ja asusime hommikusööki tellima. Tema oli üks isevärki tegelane. Juba esimesel korral, kui käisime alles majutust bronnimas, meeldis talle meid hirmsasti vaadata. Eriti teenindusest vabadel hetkedel. Kui ta võttis vastu tellimusi, oli ta surmtõsine ja tähelepanelik. English oli tal sisuliselt olematu ja eks siis tuligi väääga tähelepanelikult kliente kuulata. Aga…kui ta oli tööst vaba, siis ta seisis natuke eemal, kummardas toetades käed põlvedele, naeratas suu kõrvuni ja vaatas meid üksisilmi. Pikapeale avastasin, et ükskõik kus ma seal segasummasuvilas ka ei liikunud, kuskilt need uudishimulikud silmad sind jälle luurasid :D Algul oli kummaline, pärast ajas naerma. Eks turiste pole enam ammu näinud ja küllap me siis paistame neile samamoodi eksootilistena, nagu nemad meile. Selle vahega, et meil on see tagasihoidlikkus ja valehäbi, et uurida seda, mis on teistsugune ja huvitav. Või teeme me seda lihtsalt peenetundelisemalt :P

Peale sööki toimus tavaliselt vabategevus. Kes nautis niisama istumist, üks lastest tegi vahest koolitöid, mõni käis jooksmas ja mõni ujumas. Rääkides nüüd õppimisest, siis 1. klassi lapsel oli seda suhteliselt lihtne teha. Õppida antakse neile vähe ja õpetajad panevad materjalid päris hästi e-kooli üles. Kirke puhul tegin kohe otsuse, et reisil mingit õppimist ei tule. On puhkus. Eks sellise otsuse tegin ma puhtalt selle pealt, et nimetatud preili õpib väga hästi ja kahe nädala peale läks “raisku” ainult nädalajagu koolipäevi. Käsipagasisse mahutada 8. klassi õppematerjal…pole kuigi hea mõte. Pealegi suurematele lastele ei pane õpetajad praktiliselt üldse üles materjale, millega tunnis tegeleti ja sageli on need tunnis kirja pandud materjalid, mida õpikust/töövihikust ei leiagi. Mõne töö tegi ta juba ette ära ja koju jõudes tegi käbelt järgi need, mis tegemata. Vahepealse materjali omandas kiirelt ja mingeid probleeme ei tekkinud. Nüüd on see ära proovitud ja asi selge….õppimist reisimine ei sega. Me pole üldiselt õppeperioodil reisinud, aga seekord oli nii ja sai selgeks, et saab hakkama küll.

Võtsime ette järjekordse teokarpide retke. Mööda seda ilusat ja pikka rannajoont sai ikka muljetavaldavalt palju edasi-tagasi liigutud. Oleks pidanud telefonis õhtuti fikseerima, palju päevas samme kokku tuli, aga või ma sellele seal olles mõtlesin. Meri, kiigud, soe….eksole, mis neist sammudest.

Kui vabategevused tehtud, läksime “linnapeale” seiklema. Linnast oli asi loomulikult kaugel, pigem rannaküla, aga tegemist leidus sealgi. Veikol oli plaan juuksurit külastada. Tema pidavat käimagi juukslas ainult reisidel olles. Lenduri värk, kogu aeg reisib siia-sinna. Vist mäletan õigesti, aga korra Hiinas oli tal õnnestunud saada täiesti vale soeng ja peale seda ta Hiinas enam juuklsas ei käinud. Ühesõnaga – Veiko läks juukseid lõikama. Samas salongis sai tüdrukutest noorim, ehk kuuene piiga oma esimese maniküüri. Salong oli tegelikult sama, kus tüdrukud said endale patsid pähe.

Mina, Kirke ja Pirko läksime omaette uitama. Lihtsalt kõndisime tänaval ja tegime pilti, kui tunne tuli. Seda tänavat olime me tegelikult juba mitu päeva edasi tagasi läbi kõndinud, aga kordagi ei teinud ma nende käikude ajal pilti. Olles seal piirkonnas viimast päeva, võtsin selle pildistamise siiski ette.

See on nüüd see koht ja sillake, kustkaudu me viimase võimalusena tänavalt randa saime tulla, et edasi oma elamise poole juba vee piiril liikuda. Ah jaa, kui me järmisel hommikul enne saarelt ärasõitu kohvritega sellesse kohta jõudsime, ilmnes tõsiasi, et mõõn polnud veel saabunud. Päris kaelamurdvaks osutus see kuiva jalaga ja kohvrite-kottidega trepini saamine. Ehitasime laudteed ja lõpuks ronisime üle käsipuu või käsipuu vahelt…mis seisis seal küll vist püsti lausa jumala armust :D Igatahes nalja sai ja trepile saime ikkagi kuiva jalaga.

Vot selliseid elukaid liikus seal ringi
Juba varasematest postitustest tuttav, üks meie meelissöögipaiku The Tropical Bar&Kitchen
Ja veelkord Alina hotell, kus me enne rannaelu nautimist mõned ööd veetsime.

Niikaua jalutasime, kuni jõudsime samuti teiste juurde salongi. Juukselõikamise ja maniküüriga pidi seal veel aega minema, seega pikemaks istuma sinna me jääda ei tahtnud. Pirko jäi teistega salongi palavusest ja kõndimisest puhkama, aga meie Kirkega otsustasime minna otsime ühte salongi, mis juba eelmisel päeval meile jalutades silma jäi. Mingil imelikul põhjusel nina kohe viis meid sinna, sest tundus, et sinna lihtsalt peab minema. Ei tea ma siiani, miks…lihtsalt kõhutundest ja ega vaist ei petnudki. Meiega koos otsustas sinna kaasa tulla ka preili kaheksane. Temal oli suur soov proovida jalamassaaži.

Jõudsime kohale. Ilmnes, et päevasel ajal töötajad kõik kuskil lennus. Maja ees istuv vanem härra ütles- üks minut daamid, ja kukkus helistama. Peale kõnesid ütles – 5 minutit daamid ja põrutas minema. Meie saime seni rahulikult salongi jaheduses istuda ja mõtiskleda, millist teenust keegi soovib ja uurisime hinnakirja.

Siin tegelikult pool hinnakirjast, sest teine pool oli õues

Neiu Laura jäi truuks jalamassaaži(6.80€) mõttele, Kirke otsustas alustada oma massaažiteenuse kasutamise karjääri näo, pea, kaela ja õlamassaažiga(6.80€), sest pianistina on tal turi alailma pinges. Minu valik langes jalataldade koorimisele(6.80€). Mõne aja pärast vuras härra motorolleriga tagasi, tuues kaasa ühe naise. Hetke pärast jõudis kohale veel üks rolluga tädi. Kolmandat tädi polnud neil ilmselt võtta(sest tema tegi ühe kardina taga ühte eriti pikka massaaži) ja nii sai kõigepealt oma protseduuri kätte Kirke. Teine tädi võttis käsile minu jalad ja Laural tuli pool tunnikest oodata. Niikui mina sain jalatallad siledaks ja kuumusest jahutatuks, sai platsi sisse võtta väike piiga. Kujutage vaid ette, kui palju pidi üks kaheksane tunni jooksul ennast kokku võtma, et naerust mitte väänelda, sest massaaž oli tema jaoks ikka korralik kõdiprotseduur.

Vahepeal sai läbi Kirke massaaž ja meil avanes suurepärane võimalus vaadata kõrvalt Laura “piinu” ning rüübata samal ajal maitsvat kosutavat teed.

Lõpuks olime kõik mõnusalt lõõgastunud ja selleks ajaks jõudis ka preili kaheksase ema teisest salongist meie juurde. Jäime teenindusega nii rahule, et lubasime õhtul tagasi tulla.

Etteruttavalt võin öelda, et seda salongi, mille nimi on “Star”, julgeme tõesti soovitada lausa südamest. Ilma liialdamata.

Nüüd aga seisis meil ees tagasitee rannamajakestesse. Võtsime seda minemist laisalt, ilma liigselt kiirustamata, sest päike oli kõrgel ja kärsatas kukalt. Kolasime läbi erinevaid müügiputkasid, aga ostudeni ei jõundnud meist keegi. Küllap ei viitsinud asju tassida ja panustasime sisseostude tegemisel pigem Ciang Mai-le ja Bangkokile.

Majade ja autode vahelt ära, nautisime aeglast jalutamist imelises rannas. See, et sooja oli 37-38 pügalat, ei tundunudki seal teab kui palavana. Varbad vette ja naudid jalutuskäiku.

Mitmeid tunde merest eemal veedetud, siis kohale jõudes oli ainus mõte minna kohe ujuma. Seal me siis jälle ligunesime kaelani läbipaistvas soojas vees ja ajasime juttu. Lapsed, need ei väsinud iialgi vees olemisest. Kes aga soovis pidas rahulikult pärastlõunast siestat.
Kirjeldus puudub.
Seal vasakul pool ongi see koht, millest eelnevalt juttu oli. Sellel kellaajal vesi aina tõusis ja sinna ülimõnusasse vaiksesse tühja randa läksime nende vaiade eest üle põlve vees, kivisid trotsides ja tagasi tulime ülevalt kohviku kaudu. Tühjast rannast leidis muidugi imelisi teokarpe. Nagu näha, käisin ma kaugel sügavas vees nii kaameraga kui ka telefoniga. kasutasin ära hetke, kui meri oli rahulik.
Kirjeldus puudub.
Kirjeldus puudub.
Kirjeldus puudub.
Kirjeldus puudub.
Kirjeldus puudub.

Õhtu saabudes nautisime “kodu” juures maitsvat toitu ja päikeseloojangut. Päike loojub seal päris vara, millest lähtuvalt päev läheb rõõmsalt edasi, lihtsalt pimedas.

Mina ja Kirke läksime tänavale jalutama, teised jäid meist rannamajakese juurde. Meil oli suhteliselt konkreetne siht – minna päeval külastatud salongi “Star” ja panna endale kinni ajad massaažiks. Kohapeal selgus tõsiasi, et salongis polnud vabu aegu ega vabu käsi. Neil oli pakkuda meile vaid kaks kohta 20.30-ks. Mul tekkis sellega seoses küsimus, et kuidas me saame nii tund aega massaaži, kui kirjade järgi sulgevad nad salongi kell 21? Loomulikult öeldi sellepeale, et ära muretse, oleme avatud nii kaua, kui tarvis. Kolme massaaži me paraku ikkagi ei saanud bronnida, sest lihtsalt kolme massööri õhtul ei olnud. Otsustasime, et tulen pärast tagasi Pirjoga ja Kirke loobus. Haarasime ette jäänud kohvikust Boba pärlitega joogi ja marssisime tagasi oma peatuspaiga poole.

Umbes poolel teel tulid meile Pirjo-Veiko lastega ja Pirko juba rannas vastu ning läksime koos tuldud teed tagasi. Siht oli meil selge- tuleb tähistada kodumaa sünnipäeva ja selleks on vajalik kook või tort. Enne tänavale pööramist sattusime tuleetenduse peale, vaatasime selle täiesti toreda show ära ja liikusime tänavale jätkama koogiotsinguid. Ei maksa arvata, et Tais on täiesti normaalne minna ja osta üks priske tort. Kammisime tänava läbi, küsisime isegi tänaval inimestelt ja ainus, mida lõpuks leidsime, oli mingit omamoodi liiki küpsis, mis meile huvi ei pakkunud. Nii läksime hoopis poodi, ostsime jäätist, lapsed joonistasid ise lipukesed ja nii said meie pidulikuks tordiks hoopis sinimustvalgete lippudega jäätised. Lõppkokkuvõtteks oli tähtis eelkõige soov tähistada.

Pärastised plaanid nägid ette seda, et Veiko viib seltskonna 4 naist koduranda tagasi ja meie Pirjoga maandusime 20.30-ks massaažisalongi. Natuke tuli isegi õues istuda ja oodata, sest eelmiste kundedega alles lõpetati, aga meie rõõmuks saime sel ajal vestelda omanikuhärraga, kes istub seal maja ees vist iga päev ja juhatab vägesid. Mees oli 23 aastat tagasi maabunud Šveitsist Koh Changi saarele ja sinna ta jäigi. 9 aastat tagasi hakkas ta pidama oma tailannast naisega seda salongi, mille seinal on hulgaliselt sertifikaate ja tunnustusi. Mees on tõeline polüglott ehk et haarab tänavalt kliente igas keeles. Loomulikult räägib ta ka tai keelt.

Ja siis oli meie aeg massaažilaudadele pikali minna. Valisime mõlemad Tai Mix massage. Sooritasin taas oma pantomiimi, seletades massöörile pikaleveninud õlavöötme häda. Seletasin pigem selleks, et ta mulle teadmatusest liiga ei teeks, sest miks peaks endale massaažikogemuse ebameeldivaks tegema ja massööri sealjuures ehmatama. Massöör aga tegi seepeale – ahhaaaa ja saatis mind pikali. See, mis sellele järgnes, on sõnuseletamatu. Alates õlavöötmest ja kaenlaaugust kuni sõrmeotsteni….töötas ta läbi vist iga koha, mida üldse töödelda andis. Vahepeal pani sinna mingeid erinevaid salve ja muudkui mudis mind edasi. Põhirõhk saigi olema haige käsi koos õlaga ja ülejäänud keha sai nii möödaminnes samuti üles äratatud. Kui üks hetk pidin laual istuli ronima ja rätsepiste sisse võtma, oli seda teha üllatavalt lihtne. Jõudsime selle ajaga Pirjoga vist kõik ellujäämise mantrad mõttes läbi lausuda :D Tunni asemel pühendas massöör mulle tervelt tund ja 20 minutit.

Ja kui ta siis lõpetas ja liigutas minu kätt….siis see töötas nagu kulda. Nagu poleks haige olnudki. Ja sellepeale tega ta uuesti naeruselt mulle- ahhaaaaa :) Eksole, tund ja 20 kannatust, 7€ ja terve aasta painanud häda unustatud!!!

Ja siis ma saingi aru, MIKS MA PIDIN TAISSE SATTUMA ja miks mul kõhutunne vedas just sellesse salongi!!! Sain ka sellest aru, et tai massaažil ja tai massaažil on vahe sees. Üks oskab viga parandada ja teine mitte. Peale protseduuri istusime õues ja ajasime omanikuga juttu. Meile pakuti teed ja oli ilus õhtu jutuajamiseks. Vanahärra pajatas meile igasuguseid lugusid sellest ajast alates, kui ta Koh Chang-ile elama sattus ja klientide puuduse üle ta ei kurtnud.

Kui nüüd keegi, kes satub lugema, teab Eestis tegutsevat tai massaaži spetsialisti, kes on tõepoolest tasemel…siis anna mulle palun teada. Püüan ise nüüd kätt korralikult heas konditsioonis hoida, aga aeg-ajalt lasta spetsialistil sellega tegeleda, ei teeks ilmselt paha. Või tuleb siis jälle Taisse lennupileteid hakata vaatama :P

Kell oli kümme läbi, kui jalutasime massaažist uimastena mööda tänavat ranna poole ja siis pimedas rannas oma elamise suunas. Jah, tuli ikka telefoni taskulamp vahepeal appi võtta, et pimedas orienteeruda. Tõus oli alanud. Kohale jõudes ei tulnud uni aga sugugi. Nii istusime veel tükk aega rannas ja ajasime juttu. Kohale jõudes leidsime meid ootamast Kirke, kes sügas kutsat ja liitus meiega juttu ajama. Sel õhtul sai kinnitust reisi alguses Pirjo poolt pillatud lause. Kui Taisse jõudsime, siis ta küsis, et usud sa, et siin võib ka õhtul jahe hakata? Ega ei tundunud ikka usutavana küll. Aga, kui me sel ööle läheneval õhtul rannas istusime ja lobisesime, tekkis mul järsku tunne…et võtaks õige midagi peale, jahe nagu :P Jah, jahe, 28 soojakraadi!!!! Lihtsalt päeval harjub keha nii ära selle ligi 40-se kuumusega, et +28 tundub tõepoolest ühtäkki jahe.

Paraku selle õhtu jutud ei olnud ainult helged ja rõõmsad. Päeval jõudsid meieni alanud sõja uudised ja poeg juba kirjutas murelikult, et kas me ikka koju saame Taist, sest kuskil kirjutas, et Finnair lõpetab Aasia lennud. Paanikat meil otseselt ei tekkinud, aga magama minnes uni päris kohe ei tulnud. Kuulasin merekohinat ja mõtisklesin, kust kaudu siis probleemi korral koju saaks lennata…..kuni merekohin uinutas mind magama.

Järgmises osas algab päev varahommikuse suplusega ja jätkub sõiduga saarelt Bangkok-i

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment