Paradiislik Tai Vol.5. Koh Changi saare avastamine jätkub – mangroovimetsa matkarajal

Nagu eelmise loo lõpus mainitud, maandusime peale elevante ja matkamist üsna lähedal olevasse söögikohta sööma. Valituks osutus U-Turn. Toidud olid seal väga maitsvad, hinnad odavad ja teenindus viisakas. Ja kui muidu olime suunaga saare lõunaossa, siis nüüd hakkasima põhja poole tagasi sõitma.

Kõhud said kõigil kõvasti täis ja peale mõnusat sirutuspausi hüppasime jälle autosse ning algas sõit mangroovimetsa matkarajale. Hakkasime suhteliselt lõunast sõitma, sõitsime ümber saare põhjatipu ja pidime jõudma sisuliselt sama kaugele lõunasse, kui olime, aga teisele poole saart. No mis teha, seal lihtsalt ei saa sõita saarele ringi peale, vahepeal saab tee otsa või kui on, siis selline kitserada, kust autoga läbi ei saa.

Mangrove boardwalk of Salakphet

Punase silla kõnnitee


Üks huvitav paik saarel on Salakpheti kaguosas. 2006. aastal tekkis võimudel idee rajada läbi mangroovide kõnnitee, et külastajad saaksid näha saare osa, kuhu tavaliselt ligi ei pääse. Isegi “Miss Tai” võistlejad külastasid mangroovisalu ja istutasid mangroove. Turismile suunatud suuri plakateid pildistati koos planeeti päästvate armsate tüdrukutega.

Mõneks ajaks oli see väga mõnus paik jalutuskäiguks. Siis hakkas sild kohati kokku varisema, kuna seda ei hooldatud. Paar aastat edasi ja sild sai uuesti korda. Külastajad rõõmustasid. Kuid jällegi seda ei hoitud.

Mõni aasta edasi tuli aga häid uudiseid. Kogu kõnnitee ehitati ümber betoonist vaiadele ja lisati täiendav osa. Lisaks ehitati sissepääsu juurde väike kontorimajake ja WC. Ja taas nautisid mõnda aega turistid seda kõnniteed imetledes loodust. Hoolimata sellest, et kontoris pole kunagi töötajaid ja tualettruumis pole vett.

Stiilinäide WC-st. Uksest sisse on naitsele, nurga taga paistab meeste pissuaar vabas õhus :) Aga….häda ei anna häbeneda.

Paari aasta pärast hakkas tee olukord jälle halvenema, kuna hooldust taaskord ei tehtud. Ja pärast seda, kui paar inimest olid kukkunud läbi aukude või raja servast maha, otsustati see sulgeda ja korralikult parandada. 2019. aasta lõpus avati tee uuesti(koroonaaeg andis võimaluse tegeleda parandustöödega). Tee nägi välja parem kui kunagi varem. Tualettruumid olid siiski endiselt suletud ja kontor sai renoveeritud, kuid endiselt oli see mehitamata. Kuid vaated roostepunaselt kõnniteelt, mis lookleb ümber mangroovide ja viib külastajad 500-meetrisele jalutuskäigule lahe tipuni, on vapustavad.

Minu jaoks oli tipphetk poolel teel, kus sind tervitab 360-kraadine “roheline meri”, kust avaneb vaade üle mangroovide kauguses asuvatele küngastele ning tsivilisatsiooni või arengu jälgi ei paista mitte kusagil.

Jalutusrada on ümber nimetatud ka “Punaseks sillaks” ja saare idarannikule on tee äärde paigutatud sildid, et seda oleks lihtne leida. Jalutusrajal on kirjade ja piltidega tahvlid, mis selgitavad veidi taimede ja puude elupaika, millist tüüpi mangroove näete ja lisaks seal elavat loomastikku. Paraku on kõik tahvlid tai keeles. Et aidata külastajatel käiguteele ligi pääseda, on sinna viiv rada betoneeritud, mis teeb sõitmise lihtsamaks. Parkimisala on väike.

  1. aasta detsembri värskendus.
    Sissepääsu juurde oli ehitatud väike kohvik ja parkimistasu küsiti 20 bahti (tõukerattad 10 bahti). Jalutusrada ise oli aga endiselt tasuta sissepääsuga. WC-bokse poldud uuesti avatud. Jalutusradadel oli näha, et need vajasid jälle remonti. See oli tingitud sellest, et raha ei kulutatud liistude õigeks kinnitamiseks betoonraami külge. Nii hakkasid mõned lipid taas lahti tulema.

2022 – kui meie sinna sissepääsu jõudsime, olid koolitunnid juba alanud ehk siis parkimise eest keegi tasu ei küsinud, ühtegi inimest(töötajat) me seal ei näinud, kohvikus polnud ühtegi hingelist ja rada oli ütleme enam vähem korras. Paar kohta ehk oleks tahtnud kõpitseda, aga midagi ohtlikku ei esinenud. Kahes kohas tuli ainult mõelda, et kas minna rajal edasi ronides puuokste alt või üle puuokste ronides. Ehk et siis puud olid kasvanud nii, nagu ise tahtsid. WC oli…..nagu oli, aga ajas asja ära.

Vaated olid tõepoolest vapustavad. Tsivilisatsioon tundus matkarajal kõndides olevat väga kaugel. Vaikus. Uurisime kõikjal mudas sibavaid krabisid. Lõpuks jõudsime raja lõppu- vastu tuli meri. Ja seal kaugel kaugel, oli tsivilisatsioon. Silmapiiril paistsid purjekad. Tagasiteel alguspunkti tulid vastu mõned turistid, aga neid oli vähe.

Üle vee oli väga huvitav vaadata pilvede mängu. Sel päeval tuli kindlasti saarel kuskil vist veidi vihma, või siis lihtsalt kogunes pilvi, et öösel sadada. Meie jäime kõikjal kuivaks, kuigi ega see törts vihma palavas poleks paha teinud.

Kas soovitan sinna minna? Kindlasti. Väga huvitav ja looduskaunis retk.

Sissepääs on tasuta.

Leia pildi keskelt krabi

Peale matkaraja ühe suuna läbimist oli kõigil hirmus palav, sest ega seal rajal ükski õhuraas väga ei liikunud ja päike küttis täie vungiga. Pisut leevendust sai puude all, aga paiguti tuli kõndida täitsa lagedal ja lõõskava päikese käes. Raja lõpus tegime lühikese puhkepausi/joogipausi merd vaadates ja kellel isutas, sai sitkete mangroovipuude vahel Tarsanit mängida.

Mis on siis mangroov ja millised on mangroovipuud?

Mangroov on hingamisjuurtega igihaljaste puude tihnik troopiliste estuaaride ja merede rannikul.

Nimi tuleneb iseloomulike puude mangroovipuude nimest. Need kuuluvad peamiselt perekondadesse avitsenniamanglipuusonneraatsia ja Ceriops.

Mangroovid on mudased ning soolased soised metsad. Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal ujutatakse mangroov mereveega üle. Mangroovipuudele on iseloomulikud õhujuured ehk pneumatofoorid, mille abil saavad puud mõõna ajal õhust hapnikku.

Mangroovide kaitse on tähtis, sest nad kaitsevad rannikut erosiooni eest ning on elupaigaks paljudele liikidele.

Mangroovi peetakse vahel eraldi bioomiks.

Nagu piltidelt paistab, sattusime meie sinna mõõna ajal. Vesi oli madal, et mitte öelda pigem hästi mudane.

Mangroovipuud kasvavad soolastes veekogudes ja nende lähedastes piirkondades, kus muud puuliigid ei suuda ellu jääda. Mangroovipuud suudavad absorbeerida palju kõrgemat soolakogust kui tüüpilised puud. Paljud mangroovipuu liigid annavad väikesi taimi, mida nimetatakse paljunduspistikuteks, mitte seemneteks, mistõttu mangroovipuude elutsükkel erineb teist tüüpi puude omadest.

Täiskasvanud mangroovipuud kasvavad tavaliselt suurtes rühmades, mida nimetatakse mangroovimetsadeks. Mangroovimetsad on kõige tavalisemad mudase rannajoonega varjatud randades.

Täiskasvanud mangroovipuud kasvatavad väikseid kollaseid lilli talve lõpus ja varakevadel, tavaliselt veebruarist aprillini. Need lilled ei tekita seemneid nii, nagu enamik õisi. Selle asemel toodavad mangrooviõied noori mangroovipuid, mida nimetatakse paljunduspistikuteks.

Paljunduspistikud jäävad kasvades mangroovipuu enda külge. See kasvufaas võib kesta kuni 12 kuud. Pistikute leviku aeg langeb talvisele ajale, tavaliselt on see detsembris. Taime kukkumisel kannab tuul neid üle suurte vahemaade. Kuna mangroovimetsad kasvavad ookeani lähedal, maanduvad paljud taimed vette ja võivad seal püsida pikka aega, kuni 24 kuud. Taime üks ots imab vett, teine aga tõrjub seda.

Kui paljundused maanduvad soodsas kliimas, näiteks isoleeritud ranna mudastes vetes, hakkavad nad ennast mulda juurima ja kasvatavad rohkem lehti. Täiskasvanud mangroovipuudeks kasvades hakkavad nad paljunema ja tsükkel kordub.

Mina nägin esimest korda mangroovisalusid Egiptuses, aga seal oli puid üpriski vähe. Tai mangroovimetsa matk andis nendest puudest hoopis teise pildi ja elamuse. SIIT postitusest neid näebki. Tai mangroovimetsad avaldasid kindlasti rohkem muljet ja olid ilusamad.

Muide, kõik landscap-pildid blogis on suuremaks klikitavad. Peale WordPressi uuendusi ei taha nad kuidagi suurema küljepikkusega siia sisse istuda :( Kui ma saan jälile, kuidas nad jälle normaalses suuruses siia saab, parandan ära.

Mangroovimetsast tagasi, hakkasime tuldud teed tagasi sõitma. Peale ühte teele sattunud takistust suure auto näol, mis tegeles ilmselt mingit sorti elektritöödega, saime edasi sõita ja peagi leidsime tee ääres ühe “kohviku”, mille vastas üle tee oli päris äge tempel.

Jätkub….

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai Vol.4 Koh Changi saare avastamine jätkub- elevandid ja rahvuspark

Neljanda päeva hommikul ärkasime üles, pugisime ennast puuvilju täis ja pakkisime lapsed koos Pirjoga(keegi peab ju valvama, et lapsed kastis liiga vallatuks ei muutuks) taas auto kasti, et sõita avastama Koh Changi saart.

Tegelikult plaanisime me lähedal olevaid elevante ja loodusparki külastada juba eelmisel päeval, aga kuna sõitsime välja suhteliselt hilja, siis ei olnud need nimetatud kohad enam avatud. Seega läksime uuele ringile.

Elevandid

Otsustasime külastada elevante sellises kohas nagu Elephant Ride Tour , või siis õigemini kaardil on see paik nii märgitud. Nimetusest võib järeldada, et seal saab elevantidega sõitmas käia. Meil sellist eesmärki ei olnud ja soovisime pigem elevandusi sööta ja neile pai teha. Meie seltskond koosnes eranditult loomaarmastajatest ja sel põhjusel ei tahtnud me ka loomadega sõitma minna. Vaevalt et elevandi jaoks meietaolised kärbeskaallased rasked on, aga see kobakas raam seljas ja ajamismeetodid…need annavad soovida.

Elevandid seisid katuse all ja ootasid oma maiustusi. Ostsime korvikestega ananassitükke(5 kohalikku tugrikut korvike ehk siis 14 eurosenti), et saaks neid toredaid loomi söötma. Ananass ja banaan on elevantidele kommi eest ja oi nad on ikka väga maiad. Koht ise oli natuke nagu trööstitu. Elevandid seisid betoonalusel ja olid jalgupidi aheldatud väga lühikese ketiga posti külge. Ühtepidi arusaadav….kui suur loom seal sõidutee ääres lahti pääseb, võib see olla ettearvamatu liikumine ja tegutsemine. Teistpidi…kuidagi kurb oli neid loomi seal sedasi vaadata. Saarel mööda seda ainsamat peateed edasi-tagasi sõites nägime neid elevante ka võsas liikumas. Ei oska öelda, kas olid nad seal päris vabalt või pika keti otsas, aga vähemalt on teada, et saavad liikumiseks mingigi vabaduse ja rõõmu.

Meie ühiseks lemmikuks osutus üks kõige väiksem elevant, kes seisis veidike eemal puu all. Poiss pidavat olema 7 aastane.

Kui elevantidele maiustused jagatud, võtsime suuna Koha Chang-i looduspargi suunas. Sinna sai sealtsamast elevantide juurest edasi sõites. Eesmärgiks oli loodusrada ja kosk.

Mu Ko Chang National Park and Khlong Phlu Waterfall

Mu Ko Chang on saarestik, mis koosneb enam kui 50 väikesest ja suurest saarest, asukohaga Tai idaosas Trati provintsis. Bangkokist umbes 330 km kaugusel.

Rahvuspargi suurim ja kuulsaim saar ongi Koh Chang, kus olime ka meie. Mu Koh Changi rahvuspark hõlmab umbes 75% Koh Changi pindalast. Rahvuspark on koduks džungliga kaetud mägedele ja mitmetele koskedele. Sealhulgas kuulus Klong Plu, kuhu me teel olimegi ja Than Mayomi, mida me ei näinud.

Avamerel on lisaks Ko Changile palju ilusaid saari. Need on osa Mu Ko Changi mere- rahvuspargist. Saared, avamere korallid ja neid ümbritsevad veed on kaitseala. Selle peamised pärlid on Koh Rangi ja Koh Wai ümbruses asuvad korallrifid.

Mu Ko Changi rahvuspark avati ametlikult 31. detsembril 1982. See oli Tai 45. rahvuspark.

Sissepääs täiskasvanutele 200 bahti, lastele 100 bahti

(Alla 2-aastased lapsed on tasuta)

Rahvuspark on avatud iga päev aastaringselt.

Avatakse: 08:00 (E–P)

Suletakse: 16:30 (E–P)

Sisenemisel tuleb ennnast registreerida ja väljumisel välja registreerida. Ikka selleks, et keegi peale sulgemist rahvuspargi territootiumile omapäi hulkuma ei jääks.

Kui suur on Mu Ko Changi rahvuspark?
Pargi kogupindala on 650 ruutkilomeetrit (406 250 Rai). Sellest ligikaudu 70%, 458 ruutkilomeetrit moodustab vesi, mis hõlmab mererahvusparki.

Pargi peakorter asub Koh Changi loodeosas, Klong Soni küla ja White Sandi ranna vahel.

Bangbao ja Than Mayomi kose lähedal on rahvuspargi kontorid. Lisaks väiksem kontor Kai Bae vaatepunktis.

Äärepoolsetel saartel on Koh Bai Daengis mehitatud kontor. Turistid külastavad seda saart harva. Ja palju suurem baas Koh Rangil, saarel Koh Changist 20 km lõuna pool. See on Mu Ko Changi rahvuspargi peamine snorgeldamis- ja sukeldumiskoht.

Kui veidi asja uurida, siis selgub, et see on saare lääneranniku peamine kosk …või on ta juga?

Peetakse seda Ko Changi paremuselt kaheksandaks vaatamisväärsuseks. Mida aga peaaegu kuskil ei mainita, siis seda, et sealt kose tipust, näeb merd :P Sellise kõrgel olemise vaimustuse võib tekitada muidugi soov olla üksinda, selmet et olla joa põhjas nn basseinis ja võidelda oma koha eest bussitäie turistidega(jätan rahvuse mainimata). All ümbritsevad sind kaljud ja mets. Õnneks praegusel ajal kohtab seal turiste vähe. Meie kohale jõudes polnud seal peale kahe valvuri üldse kedagi. Küll aga enne tagasi matkamist tekkis paras ports turiste ja nuta või naera, kohe tekkis selline kitsas olemise tunne :D Omaette oli kõvasti mõnusam olla.

Sinna üles aga ärge parem kippuge. Kui seda teha tohiks, oleks seal märgistatud matkarada, aga seda …pole. Ülevalt alla kukkumine ei pruugi kuigi tervislik olla.

Joa juures on üsna muljetavaldav ja hea koht ujumiseks, eriti kui külastate seda kohta detsembrist märtsini väljaspool kuivemat perioodi. Meie olime seal sisuliselt märtsi alguses ja sellest ka üsna tagasihoidlik vee langemine. Ideaalis külastage seda paika hommikul varem, nagu meie. Enne kui reisirühmad sinna jõuavad. Koht on populaarne ja praegusel ajal on elavnenud just siseturism.

Rada on märgistatud ja palju on paigaldatud juhtköisi. Ikka selleks, et joa juurde pääseda oleks lihtsam ka nendel, kellel on raskusi kurnava 1,5 km läbimisega ebatasasel pinnal. No tõsiselt, 1,5 km, aga paras ronimine mööda mitte kõige turvalisemaid kive ja kohati muljetavaldavaid tõuse/langusi. Normaalse füüsilise vormiga pole tegelikult asi kaugeltki hirmus, isegi mina kepslesin seal nagu noor kitseke, kuid sellegipoolest, see 1,5 km on palju kauem läbitav, kui sama maa sirget ja tasast teed. Kui ma õigesti mäletan, läbisime seda kõva pool tundi. Küll aga inimestel,kel liigne kehakaal, kehv füüsiline tervis või mingid probleemid jalgadega…peaksid arvestama, et vajavad seal ehk veidi abi, toetamist, käest hoidmist ja puhkepause. Rajale on paigutatud teabesilte, mis võimaldavad saada ehk üht-teist teada džunglimetsadest.

Koos väga järsu ülesmäge lõiguga jalutuskäigu alguses ja sama järsu allamäge osaga lõpus on see siiski täiesti jõukohane ja mõnus jalutuskäik. Lõpp-punkt on vahetult enne joa juurde jõudmist ja rada saab alguse pargi kontorite juurest, umbes 100 meetri kauguselt peasissepääsust. Metsas suuremaid loomi tavaliselt ei pidanud olema näha, küll aga suuremaid ämblikke(mina ei näinud, teised vist ka mitte). Rada on soovitatav külastada džunglikeskkonnas viibimise tunde saamiseks, ilma et oleks vaja terve päeva džunglis ringi rassida.

Peale palavas ja niiskes rühmamist oli joa juurde jõudmine loomulikult väga kosutav. Sealne vesi oli….tüüpiline Eestimaa suve jahe vesi. Karastav, jahutav, mõnus. Ja küll oli seal kalu!!! Ühed, need väiksemad, need olid need surnud naharakkude näksijad. Seda naha koorimist saab teha kuskil salongis raha eest, aga võib teha nagu näha ka vabas looduses.

Ja siis olid seal üsna suured kalad, keda oli palju. Need võisid ka tagumendist naksata ja ikka nii, et järgmiselgi päeval oli tunda :D

Kui olime matkarajalt tagasi väljapääsu jõudnud, tutvusime loodusmaja eksponaatidega ja ronisime tagasi oma autosse. Oli aeg sööma minna ja seejärel jätkata seiklust. Neljas päev jätkub järgmises postituses.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai. Vol.3 – Koh Changi tegemised

Eelmisel õhtul rannast tulles ja puuvilju ostes, sebis Veiko meile sealtsamast puuviljakioskist kaheks päevaks kastiga auto. Ikka selleks, et saarel ringi seigelda. Ega seal saarel suurt muid autosid tegelikult väga ei liikunudki, kui et kastiga. Võimsad kastikad. Võimsad, et mägistel teedel liikuda jaksaks ja kastikad…no ilmsel selleks, et kõike mõeldavat ja mittemõeldavat saaks vedada. Meie näiteks vedasime oma lapsi. Eksole, kes seda Eestis küll teeks ja lubaks?

Minu üllatuseks ütles Kirke, et tema on alati unistanud auto kastis sõitmisest. Või sa selle teismelise pähe näed, millest nemad kõik ka ei unista. Mina pole osanud sellest unistada, sest minu lapsepõlve juurde kuuluski vahest auto kastis sõitmine. Sedsorti autosid tol ajal muidugi ei olnud, nagu meie rentisime, aga olid päriskastikad. Suured. Igal juhul oli tal nüüd see võimalus reaalselt olemas ja ega ta seda kasutamata poleks kindlasti jätnud. Eks see kannialune oli natuke kõva, aga õnneks olid meil kaasas saunalinad, mis läksid pehmendusena käiku.

Hommikut alustasime sellega, et lapsed viidi üle tee juukslasse. Eelmisel õhtul tehti diil kahele neiukesele paeltega punupatside tegemiseks ja arvati, et kui nad hommikul vara kohale tuua, siis kolme tunniga on patsid valmis. Töötajad nägid tüdrukuid muidugi nende patsidega, mis Kirke oli eelmisel hommikul neile pähe pununud ja see jättis petliku tunde, et ega neid juukseid teab kui palju seal peanuppude otsas ei ole.

Meie Kirkega ja Pirko samuti, sõime hommikusöögiks eelmisel päeval ostetud puuvilju(mida teise toa rahvas sõi, pole teada). Minibanaanid, mangod, papaia, dragonfruit….ah, mul hakkab kirjutadeski suu vett jooksma. Siin kodus selliseid puuvilju ostes ei hakka need enam kunagi maitsma nii, nagu nad päriselt maitsevad. Papaia ja mango olid ikka nii head, et viisid keele alla. Dragonfruiti ma ükskord ammu plaanisin Selveris osta, aga kui kaalule panin ja hinda vaatasin….loobusin ostmisest. Kallivõitu ja mine tea, kas ta üldse süüa kõlbab. Reisil oli selle vilja maitsmiseks hea võimalus ja osutus see lõpuks üheks meie lemmikpuuviljaks. Sõime seda kohe esimesel õhtul ja reisi jooksul veel korduvalt. Eriti küps vili tasub lõigata pooleks ja süüa lusikaga otse koorekausikesest. Ülihea! Ma ei tea kuidas ma ei teinud üldse meie puuviljahunnikutest pilte?! Ikka said nad kiiremini otsa, kui pildile. Puuviljadega opereerimiseks läksid käiku toas olevad kandikud taldrikuna ja kamba peale oli meil üks mitte liiga terav nuga ja üks lusikas. Neid tuli siis vastavalt vajadusele käia üksteise tubadest otsimas. Veel üks eriline lemmik oli kindlasti otse kookospähklist joodav kookose mahl ja pärast sai lusikaga sisu ära süüa. Pehme, sametine valge sisu. Mahl oli väga maitsev ja värskendav. Praeguseks aga lõpetan puuviljade kiitmise(nii väga tahaks neid taas süüa!!!), et saaks mõnes järgnevas postituses uuesti neile ülistusoodi laulda.

Aga….kui 3 tundi sai läbi, tuli Veiko ja ütles, et punumisega läheb ikka mõni tunnike veel. Juuksed osutusid pikemaks ja paksemaks, kui eelmisel õhtul patsis olles tundus ja neiukesed punujad olid pisut nagu hädas. Veetsime siis aega igaüks isemoodi ja kui aeg jälle sealmaal, et nüüd peaks valmis olema…..tuli Veiko ja ütles, et …..eeee, tunnike läheb ikka veel. Ja siis läks veel tunnike ja tegelikult oli selleks ajaks punujatest pisut kahju, natuke naljakas ja lastest samuti kahju, sest nemad istusid seal juuksuritoolides lõpuks 7,5 tundi ja said kumbki pähe 90 patsi ringis. Seda püsivust, eksole. Nii kaua paigal püsida ja ega süüa ka ei saanud. Vanemad viisid vahepeal vist ainult puuvilju ja juua neile sinna ja ega nad oma lapsi väga ei haletsenud – ise nad neid patse tahtsid.

Peale juuksurit, kui lapsed pääsesid iseenda valitud “piinapinkidest”, pakkisime lapsed ja Pirjo rendiauto kasti, Veiko juhtis, Pirko istus kõrval ja mina laiutasin kottidega koos tagumisel istmel ning sõitsime saare lõunaosa kaunisse randa nimega Lonely Beach. Kirke oli sellest kastisõidust muidugi sillas. Unistus täidetud!

Lonely Beach – nagu eelpool mainitud, asub rand saare lõunapoolses otsas.

Väga kena valge peene liivaga rand. Nagu Kai Bae rand, koosneb ka see mitmest osast. Esimese osa hõivab Siami rannakuurort, teist osa liivarannast jagavad veel mitmed rannakuurordid ning ülejäänud hotellid said kivise ala.

Siami rannakuurordi rand on ranna parim osa( seal me suplesimegi), kuid kõik kohvikud, rollulaenutused, pesumaja ja poed on veidi kaugemal. Peale liivaranda on kivisel kaldal kohvik ja see on põnev, kuidas rand muutub: kaunis palmidega liivarand ja siis kohe kivid. Selle kohviku tagant algabki Lonely Beachi küla baaride ja rollulaenutustega. Olemas on minipood, sukeldumiskeskus, mootorsõidukite rent. Suurem melu oma võimalusterohkusega on naabruses asuval Baylani rannal. Õhtuti toimuvad aga Lonely rannas tuleshowd. Pimedaks ajaks olime jõudnud ujumast sööma ja lauast nägime, kuidas sealsamas, kus mõne aja eest ujusime, toimuski tuleetendus.

Lonely Beach Koh Chang - The Beaches Guide | Beach resorts, Asia travel,  Travel

Võimalik, et kunagi oli Lonely Beach vaikne mahajäetud rand Koh Changi saarel. Praegusel ajal ei tunne sa end Lonely Beachil kindlasti Robinsonina, kuigi meie rannas viibimise ajal ei saanud öelda, et rand oli rahvast täis, aga…olime seal siiski piirangutest kubiseval ajal. Oli meie kamp ja mõned inimesed liikusid veel. Lonely Beach on Koh Changi seljakotirändurite rand. Kui oled hingelt noor või lihtsalt noor ja sulle meeldib Bob Marley lipuga rannabaarides aega veeta, siis leiad sealt kindlasti mõttekaaslasi. Lonely Beach on tuntud ka kui üks parimaid kohti Koh Changil päikeseloojangu vaatamiseks. Kuldne kombo!

Kuigi Lonely Beach on endiselt populaarne seljakotirändurite seas ja ööbimiseks leidub endiselt odavaid bangaloid, on nendle lisaks tulnud ka luksuslikumad hotellid. Eriti ranna põhjaosas. Seetõttu külastavad Lonely Beachi üha enam ka pered, paarid või flashpackerid. Lonely Beach ei ole Koh Changi kõige ilusam rand, seal on aga lõbus atmosfäär, mis meelitab kindlasti inimesi ligi.

Kui ma kunagi tahaksin kolmeks kuuks kusagile kolida ja mitte teha muud, kui terve päeva lebada ja öösiti baarides peatudes Bob Marleyt kuulata, oleks Koh Changi saare Lonely Beach selleks üks paljudest ideaalsetest kohtadest. Lihtsam oleks öelda, et oleksin valikute tegemisel raskustes. Lihtsalt saarel on nii palju ägedaid kohti.

Lonely Beach oleks peaaegu täiuslik rand.

Lonely Beach on puhas ja see ei ole inimestest üle ujutatud. Liiv oli pehme , vesi selge ja soe. Lihtne on leida vaiksemaid osi rannast, kus pole kedagi, ja meeli täidab lähedal asuvatest rannabaaridest kostuv reggae.

Ja palmipuud!

Aga…ma ei suudaks nii kaua lihtsalt tegevusetult lesida :D Ma ei suudaks üldse niisama tegevusetult rannas lesida!

Erinevalt enamikust teistest Koh Changi randadest on Lonely Beachi meri piisavalt sügav ujumiseks isegi mõõna ajal. Kohe päriselt- astud vette ja juba ongi meri põlveni, astud kaks sammu edasi, oled vööni vees. Lonely Beachi lõunaosa on kivisem. Meie ujusime kivideta rannas. See rand pole kindlasti selline, mida peaksid oma rännakutel vahele jätma, sest seal saab mõnusalt snorgeldada ning seal on toredaid baare ja restorane. Restoran Monkey on kivise kalda peal kõrgendatud platvormidel. Ka õhtuti on seal mõnus muusika ja tuleetendused. Võimalus sinna sattuda on igal juhul suur, sest see restoran asub avalikul teel, mis viib otse Lonely Beachile. Kasutasime seda meiegi. Ülejäänud juurdepääsuteed randa kulgevad hotellialade kaudu.

Bangalod ja hotellid Lonely Beach-il


Lonely Beachil on palju bangaloid ja hotelle. Lonely Beachi põhjaosas on rand kõige ilusam. Seetõttu asub siin enamik kallimaid hotelle ja rannabangaloid. Lonely Beachi lõunaosas on kaljud, nii et ujumine pole alati võimalik. Paljud bangalod ja hotellid kompenseerivad selle puuduse basseiniga ja isegi soodsatel bangalotel on sageli selles rannaosas bassein.

Mõned näited ööbimiseks:

Oasis Koh Chang

Ööbimine alates tavalistest kuni luksuslike tubadeni – see on just see, mida Lonely Beachil otsitakse. Oasise bangalotel on võrkkiigega rõdud ning need asuvad mõnevõrra kõrgemal ja keset džunglit. Ahvid kiiguvad aeg-ajalt teie bangalo juures! Augustis 2021 töötasid nad kõvasti basseini kallal, seega nüüdseks on see juba olemas. Oasis Koh Chang on 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel rannast ja peatänava lähedal. Naudid väljas käimist ja tuled tagasi oma vaiksesse oaasisesse! Pea meeles, et pead ronima järsust mäest üles (või rentima rolleri). Selle tõusu unustad muidugi kohe, kui jõuad tagasi oma rahulikku peidikusse. Siin magades peaksid kindlasti sööma või jooma kõrges puumajas, kust avaneb fenomenaalne vaade piirkonnale. Huvipärast viskasin silma peale hindadele ja leidsin, et aprillis saaks seal kahekesi ööbida 18€ öö :)

Sea Wiew Koh Chang

See tundus samuti selline väga mõnus paik puhkuse veetmiseks ja vaadates hindu, siis ööpäevaks saab seal elamise 65€ eest. Pole kõige odavam, aga on valikuvõimalus.

LITTLE EDEN Bungalows – 16€ öömaja kahele üheks ööks

Kohchang 7 Guest House 8€ öömaja kahele üheks ööks

Ja seda tasub alati teada, et mida rohkemateks öödeks elamist rendite. seda paremat hinda võib saada.

Teel tegime peatuse kõrgel mäe otsas, kust avanesid kaunid vaated ümbrusele. Tee üles ja muidugi pärast ka alla oli kiirakääraline, mis lisas omajagu põnevust ja adrenaliini. Teedest seal saab ehk veidikene aimu SIIT. Kui tahad vaadata kaardilt, kus oli selline vaateplatvorm, siis tuleb otsida üles selline koht nagu Sylvan Koh Chang – see on küll taas üks majutus/söögiasutus, aga sellesama käänaku peal oli ka vaateplatvorm. Muide sinna alumiste hotellide juurde (Sea Wiev) viis üsna peen köisraudtee. Teel nägime kõike- džungliloodust, ahvikesi tee peal, käänulisi järsu tõusuga teid.

Kohale jõudes parkisime auto söögikohtade parklasse ja avastasime, et oleme sattunud väga hipilikku piirkonda, kust puudu oli vaid Bob Marley ise oma muusikaga. See vibe oli seal kohe ütlemata mõnus. Võtsime jalatsid sõrme otsa ja jalutasime mööda randa sinna, kuhu jalad viisid. Päike oli madalal, õues loomulikult palav ja vesi sama soe, kui õhk. Vähemalt nii tundus.

Riided liivale ja kogu seltskond vette. Väikese erandiga – mina teen tavaliselt esmalt pildid ja siis lähen ise ka ujuma. Aga jah, päikese loojuvates kiirtes oli mõnus ujuda ja taaskord käis peast läbi mõte, et selline ilmselt paradiis ongi.

Õhtu lõpetasime samas rannakülas The Coco Restaurant & Bar-is. Seal oli tegelikult mitmeid huvitavaid söögiasutusi järjest, aga meie valik langes sellele.

Tangkong Coffee and Steak - Restaurants

Söögist Tais pole mõtet mul vist isegi pidevalt jahuda, sest söök oli alati maitsev. No peaaegu, sest vahest juhtub ikka, et kellelegi midagi ei meeldi, mis tellitud sai. Minul endal nii õnneks ei juhtunud kordagi ja Kirke vist ka peale selle ühe esimestest salatitest, mis käis oms vürtsikusega üle võlli, oli iga toiduga rahul. Teiste eest ma 100% vastata ei saa, aga nurinat üldiselt ei kuulnud küll. Ja väikesed lapsed on väikesed lapsed – uute maitsetega harjumine võtab aega ja seni aitavad hädast välja spagetid, friikad, hautatud juurviljad ning muidugi puuviljad igas variandis.

Seal meie valitud koha lähedal oli üks Beautiful Bar – see oli selline eriti äge hipilik koht, mis avaldas mulle muljet just visuaalselt. Pildid on postituse alguses ja ka siin lõpus.

Tagasi oma hotelli sõitsime juba pilkases pimedas. Lastel ja Pirjol avanes kastist vaimustav vaade tähistaevasse(ikkagi džungli vahel sõit ja puuduv valgusreostus) ja meie, kes autos, pidime leppima teele vaatamisega. Poolel teel pidasime kinni puuviljaleti juures, sest see ei tulnud kõne allagi, et toas poleks puuvilju, millega maiustada. Lastele lõppes õhtu loomulikult basseiniga. Mõne aja pärast lisandus neile ööpimedusse tegelikult ka Kirke, aga selleks ajaks olin ma fotoaparaadi juba ära pannud.

Järgmises postituses seikleme saarel edas.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai. Vol.2 Esimest korda elus Tais. Sisseelamine Koh Chang-i saarel.

NiisiisKoh Chang

Trat: Koh Chang | Thailand for farang

Muko Changi mererahvuspark – Trati rannikust 8 km kaugusel asuv Koh Chang on 30 km pikk ja 8 km lai, mis teeb sellest Phuketi järel suuruselt teise Tai saare. Koh Chang on Muko Changi mererahvuspargi peamine saar. Looduskaitseala moodustati 52 saarest koosnevale saarestikule aastal 1982. Peamiselt kauguse tõttu on külastajad saare avastanud pisut hiljem, kui teised kuurordid. Ehkki majutusasutusi ja teisi turismirajatisi ehitatakse hoogsalt, leidub seal veel palju läbiuurimata paiku ja käimata radu.

Koh Chang saarel on imeilusad päikeseloojangud(loomulikult loojub päike ka mujal kaunilt), mis pakuvad taevalikku värvimängu. Kõrged, džunglitega kaetud mäed saare keskel, idüllilised valged liivarannad, kristallsinine vesi ja palmid – see saar pakub palju ja igaüks leiab siit midagi oma hingele ja meelele.

Asustus saarel on hõre, ligi 70% saarest on kaetud ürgse vihmametsaga , mida jääb kahjuks aasta aastalt aina vähemaks. Metsiku välimusega, mägedest ja kaljudest hoolimata, on siin rabavalt ilusad puutumatud liivarannad ja külluslik lopsakas rohelus. Saart võib liialdamata nimetada troopiliseks paradiisiks. Kontrastina metsasele sisemaale ilmestavad rannajoont väikesed lahed ja kaunid rannad, mille seast parimad asuvad saare lääneosas. Põhja poolt lõunasse liikudes on need järgmised: Ao Klong Son, White Sand Beach (Had Sai Khao), Klong Prao Beach, Kai Bae Beach, Lonely Beach. Eestlaste lemmikuteks pidavat olema Klong Prao rand ja White Sand rand, aga ega me ühtegi eestlast seal nädala jooksul ei kohanud küll. Üldse kohtas turiste peale karantiiniperioodi väga ja väga vähe. Koh Chang pole muidugi ka paketireisijate saar. Pigem käivad seal omaette rändajad ja eks sel põhjusl ka meie sinna suundusime – et oleks väiksem rahvaste paabel.

Koh Chang Island Guide - Resorts, Getting There, Beaches - March 2022

Populaarseim neist randadest ongi White Sand Beach, kus on mitmeid meelelahutuskohti, baare, restorane ja lai valik majutusasutusi. Peale pikka turismivaba perioodi on täituvus loomulikult väike ja osad on päris kinni. Teisel kohal on Klong Prao, mis sujuvalt muutub Kai Bae rannapiirkonnaks – sinna võiks minna selleks, et nautida vaikust ja rahu ning samuti on need piirkonnad suurepärased perepuhkuseks. Hipilik Lonely Beach tõmbab ligi seljakotimatkajaid, kuna saare lõunaosas on majutus odav, olgu siis kodumajutus või ööbimine bangalotes. Koh Changi looduse vaatamisväärsuste hulka kuuluvad mitmed maalilised kosed, eriti kaunis on Than Mayom(sinna me ise ei jõudnud, aga vaatasin pilte), mille mitmest joast koosnevad kaskaadid kukuvad aste-astmelt läbi kaljuse kuristiku alla sügavatesse tiikidesse. Meie käisime saarel Klong Plu kose juures ja sellest tuleb pilte järgnevates postitustest.

Koh Chang pidavat olema just eestlaste suur lemmik ning seda saart teavad ilmselt pea kõik reisijaid, kes Taid korduvalt külastavad. Saarel on korralik infrastruktuur: taksod, autod, rollerid ja isegi mõni valgusfoor; poed, korralikud restoranid ja söögikohad, igal nurgal leidub 7-Eleven(kõikmidakiireltvajadjajätsisaabalati pood), hulgaliselt massaažisalonge ja piisavalt pangaautomaate ning rahavahetuspunkte. Saare põhja- ja keskosa on rohkem arendatud, kuid mida lõuna poole liikuda, seda enam kohtab ehedat kohalikku elu. Koh Changi kutsutakse ka Elevandisaareks selle kuju tõttu. Kaardi pealt vaadates meenutab saar elevandi pea kuju. Vaatamata oma hüüdnimele on kõik elevandid, kes saarel elavad, toodud siia väljastpoolt -turistidele meelelahutuseks. Kahes kohas neid seal on ja ühte kohta me külastasime.

Koh Chang Maps: Beach Maps and More - Koh Chang Guide

Koh Chang on rändajatele geograafiliselt üpris mugava asukohaga. Populaarne marsruut on Koh Changi külastades käia ära ka Kambodžas, eelkõige just templite pealinnas Siem Reapis. Isegi lühikese puhkuse ajal pidavat jõudma läbi käia marsruudi Bangkok – Pattaya – Koh Chang – Siem Reap – Pattaya – Bangkok ning kogeda emotsioone, avastada erinevaid kultuure ja tutvuda erinevate rahvuste ajalooga. 

Meie eesmärgiks oli aga Koh Chang-il puhkamine ja sealt edasi liikusime hoopis Põhja Tai linna Chiang Mai-sse ning pärast tagasi Bangkok-i. Ma ei tea, kui mitu korda tuleks Tais ära käia, et näha kõike, mida näha tahaks….

Kõrged, džunglitega kaetud mäed saare keskel koguvad palava päeva jooksul enda ümber niiskust ja kui veab, võib näha äikest ilma vihmata. Meie saarel viibitud aja jooksul kuulsime ühel korral mägede kohal müristamist ja nägime tumedaid pilvi. Vihma ei tulnud. Seega kordan veelkord – idüllilised valged liivarannad, kristallsinine vesi ja palmid, lopsakas loodus – see saar pakub niivõrd palju, et igaüks leiab siit kindlasti midagi oma hingele ja meelele. Meie leidsime ka ja kaotasime sinna…..killukese oma südamest.

Kuidas saab saarele?

Populaarseim viis – transfeer (minibuss). Transfeeriga saab minna saarele Bangkokist ja Pattayalt. Sõiduajad: Bangkok – Koh Chang ca 6-7 tundi, Pattaya – Koh Chang ca 5 tundi. Transfeeri ajal teeb autojuht soovi korral ka lisapeatusi. Transfeeri hind on lõplik, tähendab, teenust osutatakse hotellist hotellini ning praamipiletid juba sisalduvad hinnas. Praam saarele väljub sadamast Laem Ngop ning sõit kestab orienteeruvalt 20-25 minutit. Populaarseim viis – transfeer (minibuss). Transfeeriga saab minna saarele Bangkokist ja Pattayalt. Sõiduajad: Bangkok – Koh Chang ca 6-7 tundi, Pattaya – Koh Chang ca 5 tundi. Transfeeri ajal teeb autojuht soovi korral ka lisapeatusi. Transfeeri hind on lõplik, tähendab, teenust osutatakse hotellist hotellini ning praamipiletid juba sisalduvad hinnas. Praam saarele väljub sadamast Laem Ngop ning sõit kestab orienteeruvalt 20-25 minutit. Sõit saare sadamast hotellini võtab aega umbes 30-40 minutit, oleneb sellest millises piirkonnas hotell asub. Aga see pole üldsegi ainus sadam. Sõit saare sadamast hotellini võtab aega umbes 30-40 minutit, oleneb sellest millises piirkonnas hotell asub.

Juhul kui pikk transfeer ei sobi võib saarele lennata kohaliku lennufirmaga Bangkok Airways. Selline mulje on mulle vähemalt asja uurides jäänud. Otselennud väljuvad ainult Bangkoki lennujaamast (Suvarnabhumi Int Airport) ning lend kestab ca 50 minutit. Pärast saabumist Tarat-i linna, kestab sõit sadamasse orienteeruvalt 20-30 minutit ja sealt juba edasi praamiga saarele. Saarel endal lennujaama minuteada pole. Ehk vaid pisikene, hädaabilendudeks näiteks. Siselend on kindlasti mugavam, aga kulukam. Lugesin netist välja, et Tallinnast algavale lennule on või oli võimalik vormistada Bangkok-Trat (Koh Chang) ühele lennupiletile. See tähendab seda, et pärast lühikest ümberistumist Bangkokis peaks saama jätkata lendamist ning pagasi saab kätte alles lõpppunktis.

Transport Koh Chang-i saarel

Kõige levinum transpordiviis saarel(ja üldse Tais) paistab olevat mopeed (roller). Seda rendivad turistid, kes soovivad omal käel saarega tutvuda ning avastada enda jaoks mitmeid huvitavaid kohti. Üldiselt mopeedi rendifirmad (rendikioskid) asuvad Koh Changil peateel ning on alati hästi nähtavad tänu sildile „bike rent“. Rendihinnad algavad kuskil alates 250 THB per päev, oleneb mopeedi mudelist ning selle võimsusest võib hind olla ka kallim või praegusel turismivaesel perioodil hoopis odavam. Renditakse tavaliselt 24-ks tunniks, näiteks kui alustate renti hommikul kell 10:00, peate tagastama rolleri järgmisel päeval hiljemalt kell 10:00. Juhul kui hilinete tagastamisega võib rendiagent küsida lisatasu järgmise 24 tunni eest, seda isegi kui olete hiljaks jäänud vaid mõni tund. Renditakse tingimusel, et alustate renti täis kütusepaagiga ning tagastate selle samuti täis paagiga. Kütust müüakse saarel bensiinijaamades või siis kohalikes poodides, seda leiab tänu sildile „gasoline“ ning pudelid on paigutatud riiulitele.

Meie sel korral ei rollutanud, sest seitsmest viiel puudusid rollu load ja sõidukogemused. Kirke lubas järgmiseks korraks load teha :P ja siis ma hüppan sadulasse ja viuuuu, sõidame koos ringi – kui ma ikka julgen temaga sõita :D

Tavaliselt kütuse hind varieerub 40-60 THB per liiter. Rendi ajaks küsitakse passi ning rendifirmad jätavad selle endale deposiidiks. Rolluga tasuks käituda korralikult, sest kui juhtub mopeedile tekkima mõni kriips või muu kahjustus võivad tekkida vaidlused selle tagastamise ajal – nagu ikka rendifirmades. Loomulikult on alati tark mopeed\roller\auto kohe alguses üle vaadata ja seda koos rendipakkujaga. Soovi korral võite kõikidest nähtavatest kriipsudest teha telefoniga pilte ja isegi paluda kõik puudujäägid mis silma paistavad, kirja panna. Tundub imelik, kuid läbi selle võite päästa ennast võimalikest vaidlustest sõiduki tagastamise ajal…Minule jäi küll mulje auto rentimise puhul, et inimeste vahel on siiras usaldus.

Kohalik rendifirma võib välja näha kui tavaline telk või putka moodi ehitis, kus varju all seisavad rollerid ning tee ääres paikneb ilus käsitsi kirjutatud silt „BIKE RENT“. Kas tundub usaldusväärne? Minul jäi mulje, et võib usaldada küll. Juhul kui siiski kahtled, millist teenusepakkujat kasutada, võid alati pöörduda oma hotelli vastuvõttu ning uurida sõiduki rentimise võimalusi. Ära imesta, kui kohalik portjee-poiss „võtab sul käest kinni“ ning jalutab teiega koos „üle tee“ täpselt samasse putkasse ning näpuga näidates vastab: „BIKE RENT“. Meie auto rent sai alguse aga hoopis ühest puuviljamüügikioskist. Räägi inimestega, on selle asja nimi.

Üldiselt, saarel ei kohta ilmselt selliseid firmasid, kes meelega tahaksid turiste ära kasutada(pärast tal lihtsalt pole turiste ja see pole kuigi kasulik) ning hiljem küsida lisatasu vms… Loomulikult, kui oled sõbralik ja viisakas, kui käitud vastavalt reeglitele ning tagastad sõiduki õigel ajal, siis kellelgi ei teki soovi teid kuidagimoodi „ära kasutada“. Kui näiteks rendiaja lõpp on lõuna paiku kell 14:00 ja sa tahaksid sellega veel sõita, ei oleks ju keeruline „putkast“ läbi astuda ning uuesti kokku leppida, et tagastad rolleri 4 tundi hiljem. Kõik on seal läbirääkimiste küsimus.

Koh Changi saarel sõidukit rentides peab silmas pidama selle saare teeolusid. Saarel põhjast-lõunani jookseb vaid üks peatee, mis on kahesuunaline. Kohati võib tee minna väga kitsaks, kuid üldiselt tee on korraliku kattega ning piisavalt lai. Saare põhjaosas ning lõunaosas peab arvestama mägedega(arvestatavad tõusud ja langused ning kiirakääralised teed). Mägine tee on enne White Sand rannapiirkonda (saare põhjaosas) ning pärast Kai Bae rannapiirkonda (saare lõunaosas). Kohati on teelõigud keerulised ja väiksematel teedel võib olla vihmaperiood tüki teed kaasa viinud ning tekivad varinguohud(nägime). Just mägiste teelõikude pärast peab arvestama ka sõiduki võimsusega. Juhul kui rendid rolleri, millel ei ole piisavalt võimsust, võib juhtuda, et mäkke pead hoopis jalutama. Kiivri kandmine olevat kohustuslik ning kohates kohalikku politseid võib isegi saada trahvi selle eest, kui kiivrit ei kanna. Muidugi kõik kohalikud ei jälgi seda reeglit, kuid need ongi kohalikud, kes teavad alati, millal, kus ja mis päeval politsei välja ilmub. Mina nägin saarel korra operatiivautot väljakutsele sõitmas ja korra mundris mehi mingis asutuses seismas- kas nad siis kontrollisid midagi või käisid tüdrukuid vaatamas…seda ma ei tea).

Omades juhilube, on sõiduki rent saarel kindlasti mõistlik ning selle abil saate avastada kogu saart. Sõida lihtsalt korralikult, ära ületa kiirust, kanna rollutades kiivrit. Ja loomulikult kõige tähtsam moment millega arvestada – Tais on vasakpoolne liiklus!!! Oh, kui mitmeid kordi ma ehmatasin, et nüüd sõidab teine auto meile otsa…aga no ta sõitis tegelikult teisel pool teed :P Meie oma reisi ajal sõitsime saarel kas siis kohaliku “taksoga” või rendiautoga.

Marsruuttakso

Marsruuttakso ehk tavaline takso ehk „Baht bus“ („Baht“ tuleb kohaliku valuuta nimetusest ning „bus“ tuleb sõnast buss). „Baht bus“-iks nimetavad seda transporti eelkõige turistid ning kohalikud, kui suhtlevad turistidega. Tegelikult selle transpordi nö ametlik nimi on „Song thaew“, mis Tai keelest tähendab „kaks rida“ või „kaks pinki“. Selline nimi tuleb just selle transpordi funktsionaalsusest. Nimelt näeb see välja selline nagu kaubik (veok) millel on kaetud tagaosa, kus asuvad kaks pinki. Seda transpordiviisi nimetatakse eksitavalt „tuk-tuk- iks“. Kuid siiski tuk-tuk on hoopis väike sõiduvahend (roller), millel on tagapool isekohad kahele või neljale inimesele ning mis on väga levinud pigem Bangkokis ja mõnes teises suuremas linnas.

Autot saab peatada käega lehvitades või lihtsalt tänavalt krabades. Maksmisel on mõistlik leida täpne raha. Tundus, et olemas oli mingi kindel tariif, üle mille ei tasu maksta ja reaalne hind selgub kokkuleppel. Meie selliseid ühekaupa sõite ei teinud ja kui oli vajadus liikuda, oli hind tervele “taksole”kamba peale jagamiseks. Chiang Mais näiteks öeldi kohe, et ärge üle 30THB inimese kohta makske.

Hotellid

Majutusvõimalused on Koh Changil igati mitmekesised, ulatudes üliluksuslikest kuurortidest, hotellidest ja villadest lihtsate rannabangaloteni. Praegusel ajal ja kuuldavasti oli nii ka enne kriisi, ei ole mingit vajadust ööbimisi ette broneerida, sest neid leiab seal igale maitsele ja kohti tundub olevat alati. Ainus ööbimine, mis meil oli brobneeritud, oli karantiinihotell esimesel ja viiendal päeval, sest ilma selle bronnita lihtsalt Taisse ei saanudki. Valida saad sellist hotelli sertifitseeritud hotellide seast.

Pisut keelest

Esimest korda Taisse tulijatel võiks soovitada ära õppida paar enam levinud viisakusväljendit. Olen nüüd aus ja ütlen otse välja, et enne reisi meil see pähe ei tulnudki. Küllap oli nii palju muid mõtteid peas. Küll aga olid meil sellega abiks Veiko ja Pirjo.

Pane tähele, et tai keeles tehakse väljendite ütlemisel vahet, kas seda lausub mees või naine. Niisiis, mehed ütlevad väljendi lõppu kap (Bangkokis krap – linnavurlede asi) ja naised kaa.
Tere! – Sawadii Kap/Kaa!; Aitäh! – Kop Kun Kap/Kaa!; Head aega! – La Goon!; Kuidas läheb? – Sabaidii Mai Kap/Kaa? ja kui keegi küsib Sinult seda, siis vasta Sabai Sabai Kap/Kaa ehk läheb hästi:)

Tänamine jäi seal nii külge, et ka koduses Eestis tagasi olles, tahtsime esialgu ikka harjumuspäraselt kõikjal Kop Kun Kaa öelda :P

Veel midagi

Oluline on teada ka seda, et Tais peetakse jalgu räpasteks. Templitesse, salongidesse ja paljudesse muudesse kohtadesse minnakse sisse paljajalu ja jalatsid jäävad ukse taha. Ära muretse, keegi neid ei äranda, kuni salongis massaaži naudid. Ka mitmed wc-d on nn jalatsivabad. Jätad oma papud õue, paned jalga sind ootavad plätud ja lähed asjale. Samuti peetakse halvaks tooniks kuskile oma jalgade toetamist. Kui näiteks istud, ära toeta jalgu teisele toolile jne. Templitest väljudes ei sobi budale selga pöörata. Pole hullu, tagurpidi käik on üpris lihtsalt omandatav ja kohalikke kombeid tuleb austada.

Ja nüüd edasi meie reisist…….

Meie esimene päev Tais algas sellega, et 7 inimest istutati kahte mikrobussi ja algas sõit Koh Chang-i saarele. Justnimelt sellele toredale väikesele saarele ja mitte Phuketile ega Pattayale, kus suurem osa turiste oma puhkust veedab.

Ühes bussis istusid ema Pirjo, isa Veiko ning 6 ja 8 aastased tütred. Vanemad olid Tais juba kuues kord, lapsed kolmas. Ühesõnaga kogenud seltskond. Teises bussis aga esimese “bussitäie” ema/ämm/vanaema Pirko ja meie Kirkega. Kõik kolm esimest korda Tais. Eks me oleks mahtunud seitsmekesi ka ühte bussia, aga…me olime Tais ja selline transfeer oli meile ette nähtud :)

Algas sõit karantiinihotelli, mis kestis Bangkokist Koh Changi saarele meie majutusasutusse Barali beach resort & spa umbkaudu 6-7 tundi. See siis koos meie poolt palutud jätsi/vetsu peatustega ja pcr testi tegemisega Trat-i linna haigla ees ning praamisõiduga saarele. Hotelli võin soojalt soovitada, kuigi see pole odavamate seast ööbimispaik. Kirjutan ehk sellest rohkem viienda päeva ööbimise juures. Sõit oli stiilis tukun/ärkan, aga mida muud oli siis ikka tahta peale pikka lennureisi ja vähest magamist. Liiati polnud Bangkoki äärealadel suurt midagi aknast vaadata. Hiljem, juba ärksam olles, sai akendest siia ja sinna vaadatud, aga kõige enam ootasime me muidugi kõik kohale jõudmist.

Testi tegemine oli omaette elamus. Tädi istus haigla ees läbipaistvas putkas, kus olid käte jaoks kaks ümmargust auku. Ise oli üleni kilekostüümis. Proov võeti ühest ninapoolest ja kurgust. Väga hell see tädi ei olnud, aga ega me papist polnud. Kõrval -paberitega ja meiega sehkendav tädi ei pidanud ennast vajalikuks suurt kuidagi kaitsta- peale maski kandmise. Aga töö oli kiire ja korralik.

Lõpuks jõudsime rõõmsate, roosade, pisut räsitute ja näljastena majutusasutusse. Eriline kiitus siinkohal meie kamba väikestele tüdrukutele, kes nurisemata pidasid vastu pika lennu, testimise, saarele sõidu ja esimene normaalne söök peale lennukit oli alles hotelli restorani õhtusöök.

Planeeritud oli elu nii, et perekond võttis endale basseiniga maja ja meie kolm ülejäänut- basseinita maja. See siis juhuks, kui tulebki kena 12 tundi toas istuda ja testi vastuseid oodata. Sel juhul plaanisime veeta aega kõik koos basseiniga majas lustides. Vastuvõtus toodi meile tervitusjoogid(tundmatu vedelik), toimus registreerimisprotseduur(passid, pcr-test ja vaktsineerimispass) ja siis saadeti meid majadesse. Ah jaa, enne maandumist saime lennukis mõned paberid, mis tuli ära täita. Midagi riiki sisenemise turistikaardi taolist. Hotellis korjati siis üks osa sellest paberist ära ja konts pandi klambriga passi külge ning soovitati seda hoida, nagu silmatera, sest riigist väljudes seda kontsu küsitakse. Keegi otseselt midagi ei keelanud ja nii läkski meil osa seltskonnast peale asjade tuppa sättimist kohe basseini ja mereranda, mis olid meie majadest ehk vaid 2-3 minuti kaugusel.

Mina jäin tuppa asjatama ning hakkasin varsti järgi minema……ja kohtasin vastuvõtu töötajat, kes teatas, et oioi, te peaksite ikka testide saabumiseni majades püsima. Etteruttavalt võin öelda, et majadesse jõudsime vist päeval 3-4 paiku ja testid tulid alles järgmisel päeval pisut peale 2. Nojah, segaduses turistid, nagu me olime…käisin korra toas, vahetasin riided ja läksin randa teistele teatama, mis mulle öeldi. Tegelikult tundus, et nad vajadusel tuletavad meelde seda karantiini, sest peavad, aga….ega me rohkem seda naist ei näinudki ja õhtusöögilauas keegi pretensioone ei esitanud. Seega veetsime rõõmsalt aega basseinis ja rannas, sõime majutuse restoranis mere kaldal maitsva õhtusöögi, korjasime merekarpe ja tundsime ennast hästi. Ja igal pool jooksis ringi krabisid. Siin ülal keskmisel pildil on kõik need liivamügarikud krabide korraldatud. Parasjagu oli merel mõõn. Teisi turiste me üldiselt väga ei kohanud. Kas olid nad siis päeval kusagil ära, või oli neid seal lihtsalt väga vähe. Restoranis söömas olime suisa ainsad…või oli ehk paar inimest veel. Ei mäleta.

Millised olid siis esimese õhtu muljed? Rannas, hea seltskonnaga maitsvat õhtusööki nautides, ma päriselt mõtlesin selle peale. Ma ei ole teab mis palju jõudnud oma elu jooksul reisida, aga kõikjale kus olen käinud, kisub ühel või teisel moel tagasi. Ok, ühe erandiga, Egiptusesse mind millegipärast tagasi ei tõmba. Kuid selle Tais veedetud esimese õhtu emotsiooniks oli ……selline vist ongi maapealne paradiis? Päriselt, oligi selline paradiisi tunne ja tekis tahtmine ennast näpistada, et see polegi pelgalt unenägu. Mitte et ma teaksin, milline see paradiis on ja kindlapeale on maailmas selliseid paiku veel küll ja enam, aga see tunne oli justnimelt paradiisilik. Eks seda tunnet lisas ka väga kaunis paik üsna peenes ööbimispaigas ja hea seltskond. Ebamaist tunnet võib aga kindlasti kogeda ka kõige lihtsamas öömajas otse rannas elades. Mina võin lihtsalt rahumeeli tõmmata paradiisi ja mere vahele võrdusmärgi. Kui on soe, on meri, on hea söök, puhkus, palmid ja mõnus seltskond…siis ongi paradiis.

Hommikul läksime sööma rikkaliku valikuga rootsi lauda ja veetsime aega ranna/basseinimõnusid nautides. Ujusime, päevitasime, sõitsime kajakiga jne. Ja loomulikult suutsime endale kõik “punanahkade kostüümid” selga päevitada. Paar kõrbenud nina ja mõned õlad…. Reisikaaslaste sõnul olid nemad kõik oma eelmised Tai reisid teinud sügisesel ajal ja sel ajal ei pidavat olema naljalt kunagi nii selget taevast ja tugevat päikest. Oli kogenud reisisellidelegi midagi uut :P Õnneks aitavad selliste hädade vastu kohalikud apteegid ja neid on seal igal nurgal. Naturaalne aaloe, bepanteen ja mure murtud. Mina kasutasin rõõmsalt oma YoungLivingu SPF50 ja after sun sprayd eeterlike õlidega ning pääsesin hullemast.

Huvitav oli avastada, et väljas olid kõik kohad täis selliseid taimi, mis koduses Eestis toas kasvavad. Lihtsalt kordi suuremas koguses ja suuremates mõõtmetes. Päriselt, igal pool kasvavad lopsakad ja kaunid taimed, mida oleme harjunud nägema potitaimedena.

Ja muidugi see imeliselt soe vesi, et puhuti ei saa arugi, kas soojem on õhk või meri. Kui meri on olemas, siis basseini tahan ma vähe, aga lastele on muidugi bassein samuti üks rõõmupaik(saab hüppeid sooritada) ja selle majutuse bassein oli nagu piltidelt näha vaatega merele.

Eraldi tahaks kirjutada kajakiga sõitmisest. Sebisime kõik basseini ääres, kui Veiko tuli jutuga, et ta laenutas tunniks kajaki. Nii said kõik, kes soovisid, käia sõitmas. Kirke oli varem kanuuga sõitnud ja temale polnud kajakk probleemiks. Minule aga oli sedasorti sõiduvahend täiesti võõras teema. Ja ikkagi, ma ei saanud kiusatusele vastu panna teha jällegi midagi elus esimest korda. Eksole!!! Läksime siis Veikoga koos merele. Mina ronisin ette, võtsin kenasti asendi sisse, aeru kätte ja siis sel ajal, kui Veiko ronis kajakki ning kallutas paratamatult sõiduvahendit, tuli laine ja keeras selle koorukese kummuli. Põmm, sain paadiga pikki pead ja olin mulinal vee all. Sebisin ennast vee alt välja…veidike võttis aega, et saada silmad soolasest veest puhtamaks ja teha kindlaks, kas tunnen ennast normaalselt ja siis ronisime tagasi kajakki ning tegime merel auringi. Miki merehädas oli päästetud :D Olukorra koomilisus tegi õnneks rohkem nalja, kui pisut valus muhk peas. Kirke ja Laura olid aga väga asjalikud kajakitajad, rääkimata Veikost ja Pirjost.

Teisel saarel viibimise päeval peale kahte saime lõpuks oma negatiivsed testitulemused(juhuu), registreerisime ennast hotellist välja ja jalutasime umbes 10-15 minutit põhitee äärde lõunasöögiks söömamaja otsima.

Meie seltskonna pealik oli selleks ajaks broneerinud meile järgmise majutuse üheks ööks, kuhu kohale jõudes võtsime kaks ööd lisaks, koondudes peale esimest ööd kolmest toast kokku kahte tuppa. Ega see elamine kallis olnud, aga milleks priisata, kui saab üksteisega elu jagada ja seltsi pakkuda. Kondasime ikka ühest toast teise, kui vajadust oli ja Veiko ei jõudnud ära imestada, kuidas meie tuba nii puhas oli…eksole, kummaline :D Igaks juhuks tõi meile vaikselt liiva tuppa, et liiga puhas ei oleks :P Tegelikult oli asi selles, et meie ainus laps oli Kirke ja me Pirkoga olime kurjad hooldajad- laps, liiva tuppa ei tassi!!! Seega kahe väikese lapsega tuba ei saanud kuidagi meie toaga liiva osas võistelda.

Lõunasöögi sõime teeäärses tavalises söögikohas, kus istusid põhiliselt ilmselt kohalikud ja nautisime kohalikku toitu. Kirke valis endale klaasnuudlitega ja mereandidega salati ja no see osutus isegi tema üpris heale teravataluvusele päris kõvaks pähkliks :P Kamba peale sai lõpuks tema salati ülejääk ikkagi söödud. Esimeseks ehmatuseks oli see paras kärts ja mürts kogemus lapsele. Edaspidiseks said meil enamusele selgeks sõnad- no spicy :) See tagas vähemalt selle, et kannatas silmist ja ninast vett pritsimata süüa. Muidu tuli kõrvadest ka tuld :D

Tegelikult nautisime kaks nädalat ülimaitsvat tai toitu ja vaid ühe korra sõime täitsa juhuslikult söögikohas, kus pakuti Euroopa toitu. Tüdimust kahe nädalaga ei tekkinudki. Kirke rääkis juba reisil, et kodus tuleb hakata tegema tema lemmikut- Pad Thai-d ja mis seal salata, olengi seda juba teinud ja koos sellega pälvinud tiitli – ema, sa oled maapealne ingel :)

Kõhud täis, pakkisime ennast ja kotid kohalikku eelnevalt mainitud “taksosse” ja sõitsime umbes 8 km edasi oma järgmisesse majutusse. Selleks oli hotell Alina Grande. Voodid olid seal nii suured(tegelikult olid eelmises majutuses ka king size voodid), et ega ma kindel olnud ühelgi ööl, kas Kirke minu kõrval magamas üldse oli või tutvus salaja Tai ööeluga :D Ei kohtunud nagu magades, aga hommikul oli ta õnneks alati voodis olemas.

Paremal teisel korrusel istub rõdul Kirke ja vasakul esimesel korrusel oli Pirjo, Veiko ja laste tuba

Hotelli taga algab mets ja kohalike majakesed

Pesitsesime selles hotellis kokku 3 ööd/päeva ja selle aja sees rändasime ringi mööda saart.

Esimese asjana suunduvad kõik rännusellid palavaga loomulikult basseini. Sellest hotellist oli mereni tarvis natukene maad kõndida ja sellepärast oli bassein igal võimalusel kasutusel – kui juhtusime hotellis olema. Saabudes siis täiesti loomulikult visati kõik asjad tuppa ja esimese asjana kohe ujuma.

Huvitav avastus minu jaoks, et erineval kellaajal pildistades on bassein erinevat värvi.

Aga, ega siis kaua saa hotellis passida. Väiksemad lapsed jäid oma vanaemaga basseini lõbutsema, aga meie Pirjo, Veiko ja Kirkega läksime randa vaatama ja jäime seda mööda pikalt jalutama. Jalutasime sisuliselt rannariba lõpuni ja leidsime(või Veiko ikka täpselt teadis, mida otsis) bungalow-d, kuhu peale Alina Grande hotelli võtsime ööbimise kaheks päevaks. Superkoht. Pen`s Bungalows. Askeetlik, väga kohalik ja otse rannas. See nägi välja nagu segasumma suvila, aga päris ausalt….see osutus minul selle reisi pretsedendituks lemmiuks.

Tagasi hotelli jõudsime üsna hämaras. Ostsime teelt puuvilju ja suundusime teistele järgi, et minna koos mõnda söögikohta õhtustama. Esmalt aga ühed tänavapannkoogid söögikohas, kuhu sattusime hiljemgi õhtustama ja pannukaid sööma. Need sellised teistmoodi pannkoogid, mille valmimine oli omaette vaatamist väärt. Tulemuseks imeõhuke krõbe pannkook, kuhu määriti soovi korral Nutella kreemi ja lisati soovikohaseid puuvilju. Pannkook lõigati väikesteks ruutudeks ja …ole lahke! Naudi!

Valisime sel õhtul endale söögikoha, mille omanik oli Tais elav valge mees. Mees, kes ilmselt elaski oma töökohas. Päeval nägime teda küll meie hotelli basseinis ujumas, aga õhtuti oli ta alati tööpostil ja laulis rahvale ise või esines bänd. Ühesõnaga mõnus elava muusikaga paik Oodie`s Place, kus igal õhtul oli söögisaal peaaegu täis. Soovitan!

Võib olla pilt järgmisest: üks või mitu inimest, muusikariistu mängivad inimesed, inimesed seisavad, kitarr ja siseruumides

Peremehe foto Oddie`s Place FB lehelt.

Jäime sinna siis õhtustama ja ühtlasi tähistasime Veiko uut töölepingut.

Väljapääsu me siiski leidsime ja teine reisi päev sai läbi, et järgmisel päeval minna juba vastu uutele seiklustele.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai. Vol.1 Kuidas me planeerimatult Taisse sattusime.

Vahest asjad lihtsalt juhtuvad. Meil kuidagi juhtuvad õnneks planeerimatult just ägedad asjad. Nii oli ka Tai reisiga.

Me oleme ikka selle üle arutlenud, et Aasia riikidest tahaks esimeseks just Tais ära käia, aga vat kuidagi polnud julgust sinna üksi minna. Õigemini Kirkega-ga kahekesi. Tema ilmselt vist väga ei kardaks, aga mina…mina olen natukene jänes. Mitte palju, aga naaatukene.

Ja nüüd olime vahepeal üldse kaks aastat kaugemale reisimisest pausil, sest eluke oli selline nagu oli. Siin maailmas pole enam üldse vist midagi stabiilset, kindlat ja arusaadavat. Kaks aastat segadust müstilise viirusega ja nüüd siis veel globaalsemad probleemid otsa. Aga mitte sellest ei hakka ma kirjutama. Püsin pigem positiivsel ja elujaataval lainel.

Tai reis tuli meie plaanidesse täiesti plaaniväliselt ja ootamatult ning tegelikkuses olin ma vaadanud sügisel võimalusi reisida hoopis suvel Itaaliasse või Portugali. Tegin isegi mõne päringu, aga targu ei olnud veel reisi broneerinud, sest kuskil kuklas tiksus teadmine, et mu mõte sihtkoha osas võib veel muutuda. Raha oli kahe aastaga nagu kogunenud, sest reisida pole saanud ja reisifondi saab pandud võimalusel alati lisa. Laps paneb igal aastal sinna kõik oma sünnipäevarahad ja mina kõik, mis vähegi kõrvale panna kannatab ehk siis oma juhuotsade tulu. Pealegi tundus mulle, et vaatamata moodsale haigusele võiks lõpuks ikkagi reisima minna.

Ühel päeval oli mul asjatamist heade sõpradega ja tuli välja, et nendel broneeritud Taisse Koh Changi saarele villade kompleks ning parasjagu kaks kohta vabad ja et äkki tahame Kirkega nende pundiga liituda. Tõttöelda mõtlesin ma peale seda ettepanekut vist täpselt 2 minutit ja ütlesin – jah! Nende seltskonnast olid juba 5-l inimesel lennupiletid ostetud ja nädala pärast olid ka meil lennupiletid väikeste erinevustega samale reisile olemas. See oli siis novembris 2021 ja väljalend ootas meid 17. veebruaril 2022. aastal.

Detsember möödus ladusalt. Minu sünnipäev, jõulud, aastavahetus ja siis hakkasid tõusma moodsa haiguse numbrid.

Ei saa salata, et poolteist kuud enne reisi olid parasjagu ärevad(eriti viimane pool kuud), sest kuidagi ei tahtnud avastada ennast haiguspositiivsena kõige valemal ajal. Ja mida lähemale jõudis väljalend, seda suurem oli….no misasi? Ärevus, hirm…ei, tegelikult elevus ja sisemine teadmine, et vaatamata kõigele kõik õnnestub. Ümberringi haigestusid inimesed rohkem, kui ma kahe aastaga olin enda ümbruskonnas kuulnud, suurel pojal tööl hakkasid mehed järjest haigeks jääma, Kirkel koolis tekkis igal testimispäeval haigestunud lapsi juurde nii enda, kui paralleelklassis, poolteist nädalat enne lendu haigestus peale ühist koosistumist minul tööl kolm kolleegi ja kaks veel järgi. Päris ausalt, käisime iga päev justkui kikivarvul ümber haigestunud inimeste ja lihtsalt …uskusime parimat. Midagi võtsime muidugi igaks juhuks ette ka. Mina käisin viimased 2-3 nädalat tööl ainult maskis, ümbritsesin meid heade eeterlike õlidega, Kirke koolis samamoodi ja lisaks kasutas igapäevaselt BioBlock-i. Olime optimistlikud.

Nädal enne reisi kolis suur poeg meie juurest igaks juhuks välja, et juhuslikult töölt seda nuhtlust mitte koju tassida. Väiksemad lapsed olid sel ajal just värskelt koolist toodud tüütus haiguses ja emaga haiguslehel. Kirke jätsin mõned päevad enne reisi koolist lõpuks lihtsalt koju. Enam ei tahtnud midagi juhuse hooleks jätta. Ise käisin viimse hetkeni tööl. Vahepeal oli meie reisiseltskonnast üks pereke saanud läbipõdemispaberid. Nädal enne reisi haigestus teisest perest poeg. Tagantjärgi mõeldes ajab nüüd juba täitsa naerma, mis ümberringi toimus.

Nädal enne reisi tekkis meil üldse tohuvahobu, kas minna või mitte minna. Kuna segadust oli palju, Tai riik muutis taaskord sisenemistingimusi, siis 1.veebruariks tuli ka broneeritud elamine tühistada. Lükata ehk reis sügisesse…. aga kes garanteerib, et siis midagi paremini on? Juhtus ka see, et Tai riik hakkas nõudma ühe pcr-testi ja karatiinihotelli öö asemel kahte- esimesel ja viiendal päeval. Segadust jagus ja iga päev olid meil kambaga mõttetalgud. Kaalusime jah ka seda varianti, et lükkame ostetud piletid sügisesse ja läheme koos vahepeal kusagile mujale.

Lõpuks saabus siiski kindel otsus. Kuskile mujale ei lähe, sest see pole rentaabel, kui piletid on ostetud. Üks perekond otsustas Tai reisist loobuda. Mõistetav- nendel oleks viieliikmelise perega kulunud kahele karantiinihotelli ööle ja kolmele pcr-testile pere pisimast suuremani ning transfeerile kopsakas summa. Pealegi olid nendel veel lennupiletid ostmata. Kahe pere naispoolte ema kergelt kahtles, aga otsustas ikkagi reisi kasuks. Ja siis viimasel hetkel enne reisi haigestus tema abikaasa…õnneks positiivne test tuli kodust eemal ja ema paigutati kohe kodust mujale elama. Nagu näha, siis pinget ja sekeldusi meil kõigil jagus. Lõpuks aga broneeriti uus Test&Go hotell, ajasime kõik oma paberid kiirelt korda(Olgem ausad, mina saatsin vajalikud paberid ja Veiko ajas kõik korda) ja olime järgmise nädala reisiks valmis. Viimane Tai pass tuli…vist 3 päeva enne väljalendu.

Kirjeldus puudub.

Lõpuks oli käes reisinädala algus. Teisipäeval suundusime Tallinna kolmekesi pcr-teste tegema. Mina, Kirke ja ema Pirko. Mulle muide, oli see esimene pcr üldse. Kuidagi oli nii läinud, et esimesed kiirtestidki tegin ma siis, kui enne reisi tööl kolleegid haigestusid ja varem polnud üldse mingiteks testideks põhjust olnud. Kirke kiirtestitas koolis igal nädalal ja temale oli asi tuttav. Panin ajad kinni meile kolmele Tallinnas Synlabi välitestimispunkti, sest see töötas nädala sees kõige kauem ja meile sobis aeg peale tööd. See on tegelikult eraldi teema, et inimene peab vedama ennast testimisele kodust nii kaugele, kuigi tasuta pcr-e ehk saatekirjaga teste tehakse sul kodu ukse all. Nojah, aga mis teha- on riiklik kukkur ja Synlab-i kukkur. Testid tegime ühesõnaga ära 15. veebruaril ja maksis see 45€ inimese kohta. Jajaa, meil on väga hästi sellega, sest Tais küsiti selle pcr-i eest 70€ inimene sõltumata vanusest. Testija oli sõbralik ja hella käega. Igati kena kogemus(kui ninas sorkimist saab üldse meeldivaks nimetada).

Kirjeldus puudub.

Meie kass oli kohvrit nähes enam kui veendunud, et ilma temata me kuskile minna ei tohi. Tema tuleb samuti kohvrisse pakkida.

Järgmise päeva õhtul peale tööpäeva viskasime asjad kohvritesse(kogu aeg tundus, et midagi on üle ja midagi on puudu) ja sättisime Kirkega ennast teele. Esialgu Tallinna, et enne varahommikust lendu ööbida noorema poja juures ja sealt siis juba 17.veebruari varahommikul otse Tallinna Lennujaama. Tallinnas kasutasime esimest korda Bolt-i taksosi, sest sellise lumejuraga polnud just parim mõte kohvritega sebida. Poja meid lennujaama viia ei saanud, sest tema tuli alles sama päeva õhtul Soomest suusatamast. Pealegi oli tal millalgi kentsakas mõte osta endale vaid kahekohaline auto!!! Tegime siis lennujaamas kerge hommikusöögi ja lendasime kella 6-se lennuga Helsingisse. Ülejäänud reisiseltskonna 5 inimest pidid tulema meile järgi pealelõunase lennuga. See Tallinn- Helsingi lennuk oli ka jälle uus kogemus- väike propellerlennuk. No oli ikka kitsas ja lärmakas :D, aga ega selleks sutsakaks polegi vaja midagi enamat.

Helsingisse on tore lennata. Sutsti õhku ja juba maandud. See hommikune lend oli omamoodi – pardal puhta mehed. Küllap läksid äri ajama Soomemaale ja naised kõik magasid kodus.

Jõudsime Helsingisse varahommikul, lend Bangkokki läks alles peale nelja. Aega laialt, tervelt 9 tundi. Kuna see lennujaam oli meile uus, siis me lihtsalt väga rahulikult kõndisime seal siia ja sinna, tutvusime oludega, Kirke vahepeal kudus, mina üritasin lugeda, aga polnud isu, nosisime kodust kaasa võetud vinkusi(need on meil liikudes tavaliselt hädaabitoidu nimekirjas, kui muud pole) ja muud kraami, jälgisime huvi pärast lennuplaane ning olime niisama. Mingi hetk kolisime ringi pikamaalendude terminali ja mõtlesime, et oleks võinud sinna juba varem minna. See pool oli väga vaikne ja inimtühi ning peale remonti kena ja mugav…kuigi kõle. Tee, mis tahad, aga kodune tallinna lennujaam on hubane ja soe. Mitte et meil muidu normaalne olla ei olnud, aga uues osas oli värskem, mugavam, visuaalselt ilusam ja rahvast seal sisuliselt polnudki. Mingi aja pärast hakkasid lisaks meie lennu inimestele tulema terminali Singapuri lennu inimesed ja ega rohkem seal rahvast polnudki.

Pardale laskmise ajal jõudis kohale ka meie ülejäänud seltskond. Nendel oli ühest lennujaama otsast teise päris kiire tulek, sest Tallinnast tulnud lennuk hilines pool tundi. Kohale nad igatahes jõudsid ja peale passi ning kõigi vajalike paberite kontrolli läksime kõik koos üsna viimaste reisijate seas lennukisse. Täiesti rahulikult, sest kiiret polnud. Algas meie 10,5 tundi kestnud lend Bangkokki.

Kui nüüd paari sõnaga rääkida lennust endast, siis see 10,5 tundi läks valutumalt ja kiiremalt, kui ma oma vaimusilmas ette kujutasin. Oli see ju meile esimene pikamaalend. Suurde Finnairi lennukisse mahtus peaaegu 500 reisijat. Vabu kohti oli kuluaaride info kohaselt 70. Lennuk oli mugav ja kuna paljudes kolmestes ridades, ka meie omas, oli vähemalt 1 vaba koht, siis sai ennast igatepidi seal liigutada ja pika tee jooksul ei kisanud mul ükski koht. Istmeid sai magavasse asendisse panna ja pea tarbeks olid mugavad toed. Ei pidanudki naabri õlal magama :P Süüa anti kaks korda. Ma ei tea, kas meil lihtsalt vedas, aga toit oli igati söödav. Lisaks sai valida punast või valget veini ja muid jooke. Kirss tordil on Finnairi pardal pakutav mustikamahl. Nagu ma olen muidu ennegi kirjutanud, siis igal reisil on mõni…..no seekord kedagi eriti häirivat polnud, aga meist mitte kaugel istusid kaks Soome meeskodanikku ja üks neist ei pannud vist oma suud 10,5 tunni kestel enamaks kinni, kui söömiseks ja joomiseks. Ülejäänud aja ta reaalselt muudkui kõvahäälselt rääkis. Teine mees sai vahepeal ainult ahah, mhmh või ah soo öelda :D Et seda juttu ka jätkus!!! Ega muidu väga seganudki, aga sel ajal, kui lennukis tuled maha võeti ja justkui tuduaeg oli, siis küll tekkis kohati soov teda mõne kõva asjaga visata.

Ülemisel lennupildil on kenasti näha, kuidas me Tai poole lendlesime- ikka otsemat teed üle Valgevene, Ukraina ja Venemaa otse Taisse. Siis veel sai…..

Kell 7.25 hommikul maandusime Bangkoki Suvarnabhumi lennujaamas ja seiklus võis alata.

Airport Aerial View Quiz - By Namioka441

Esimese asjana tuli läbida igasugused kontrollid ja esitada hulgaliselt pabereid- lennupilet, Tai pass, vaktsineerimistõend, enne lendu tehtud pcr-test ja tasutud Test&Go hotelli broneering koos transfeeri ja pcr-testidega. Muidugi pass ka. Kõik käis rahulikult, töötajaid tundus seal olema iga inimese kohta, kes riiki sisenes ja mingeid silmnähtavaid segadusi polnud. Isegi sinised toolid olid hanereas ohutute vahedega, et istuda ja oodata oma järjekorda. Kuna aga väljusime lennukist peaaegu viimaste seas ja loivasime edasi rahulikult wc-st läbi astudes, siis ega me midagi ootama pidanudki. Muudkui liikusime laua tagant laua taha ja esitasime oma pabereid. Lõpuks andsime veel elektrooniliselt oma mõlema käpakese sõrmejäljed ja uimase näopildi ning olimegi kontrolltsoonist väljas. Sellist rahvaste paabelit ja tohuvahobu nagu mina Bangkoki lennujaamalt ootasin- seda seal polnud :)

Veidi ootamise järel, kui meie kamba ainus mees üritas selgeks saada, kust me leiame üles reisi ainsama eelbroneeritud hotelli poolt saadetud transfeerbussi, olimegi valmis lennujaamast edasi liikuma. Etteruttavalt mainin kohe ära, et see meie ainus meesisik seltskonnas ehk Veiko, oli terve reisi vältel nagu hea haldjas – hoolitsev ja tähelepanelik. Lausa imetlusväärne, kui mänglevalt tuli ta toime kuue eri vanuses naisega :) Võimalik, et sellise rahu, otsusekindluse ja tasakaalu tingib tema professioon – lendab ta ju aastaid lennukitega- küll aga suuremalt jaolt kokpitis tähtsat tööd tehes. Et siis lendur. Lisaks on ta kirglik reisisell. Kõik see kokku teebki temast ilmselgelt suurepärase reisikaaslase ja reisijuhi. Mitte et meil teised seda ei olnud. Meil oli väga, väga tore reisikamp ja kõigile neile selle eest suur, suur tänu! Aga Veiko, Sa olid tõesti super!!!

Lugu jätkub järgmises postituses ja kes teab minu kommet reisikirju pikalt ja põhjalikult kirjutada, siis loobuge kohe või vaadake ainult pilte. Eelkõige kirjutan ma seda meie pere jaoks ja kes leiavad ehk oma reisi planeerides siit midagi kasulikku – on tore. Kellel tõusevad pika jutu peale ihukarvad püsti-vut, vut kohe blogi kinni.

Pildid on selles postituses kõik hädised telefonipildid, sest kaamera ma võtsin välja mingil põhjusel alles Tais teise päeva hommikul. Küllap tavatust palavusest ja meeltesegadusest :D No tegelikult tuleb telefonipilte ka hiljem ette, sest kui valgusolud fotoaparaati kasutada ei lubanud, tuli pilte teha telefoniga. Käsipagasiga lennates ei saa poolt elu ja fototarvikuid kaasa vedada, aga ainult käsipagas meil oligi.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment