Roosa

Just täpselt nii roosa peab olema ühe kuueseks saanud piiga pusa ehk hoodie. Veel parem, kui seal peal on jäätised, muffinid, flamingod, kiisud, sõõrikud ja ükssarvikud.
Sellel kangal on kõik need omadused olemas. Sellepärast on ka sünnipäevalaps rõõmus oma pika ja sooja rõivatüki üle. Ega see nüüd lihtne ei olnud, aga sain suure hädaga sünnipäevalapsega pildistamiseks kauba tehtud. Õues oli palav, külalistega jooksmised parasjagu pooleli…ega ju väga ei viitsiks mingit tootepilti teha :) Täpselt viie klõpsu jagu oli ta nõus mulle poseerima. Üks portreepilt viiest pildist jäi siit välja ja läks otse vanematele ja eksimisvõimalust mulle ei antud. Kõik pidi kohe õnnestuma ja õnneks ka õnnestus. Hea, et maakodu õu nii suur on, et pildistamise koht kohe varnast võtta oli.

hoodie

Sünnipäevakingituste kott on nagu võluri kübar :) Võib tõmmata välja jänese, aga võib kätte saada hoopis sellise rõõmsa pika pusa, ehk nagu noored ütlevad – hoodie :) Kangas on Lillestoffi toodang. Nimeks kangal SELMA, orgaaniline dressikangas, GOTS sertifikaat, Koostis: 95% mahepuuvill, 5% elastaan, Disainer: MISS PATTY/ Lillestoff GmbH. Igati kindel kvaliteet.

hoodie

hoodie

Lõikega on nagu on. Kuskilt kunagi, kui K oli veel väike, on võetud üks tavaline raglaanpluusi lõige. Nüüd vastavalt vajadusele lisan aga laiust ja pikkust. Kapuuts on üldse kuskilt teisest muusikast ja teistsuguse lõikega. Joonistasin selle ise ringi, et oleks piisavalt ülekatet ning kõrgust. Nii saab kapuuts edukalt asendada jahedamal ajal ka salli.

hoodie

Kangas ostetud Nööbijuttudest :)

Posted in MINU KÄSITÖÖ | Leave a comment

Korfu 2019 kokkuvõte

Reisijutud said kirjutatud ja reisist endast on möödas juba kaks kuud.
On olnud aega aklimatiseeruda, kohaneda koduse eluga ja reisimõtteid seedida.
Panen nüüd siia kirja mõtted, mis peale reisi pähe tulid ja pildid, mis meeldisid kõige enam.

korfu

Peale reisi olin veel mõnda aega puhkusel, aga kodust välja meid eriti ei isutanudki. Kui puhata nädala väga intensiivselt ja mõnusas kohas kus päikest, sooja, merd ja rõõmsaid inimesi, siis saab tassike päris täis. Nii täis, et kodu on pikaks ajaks ainus koht, kus olla tahad. Muidugi olen ma endiselt seda meelt, et selline puhkus peaks kestma vähemalt kaks nädalat. Siis oleks ikka väga hea, aga nädal on samuti tore ja parem, kui mittemidagi.

korfu

Vahepealse aja olengi peaasjalikult käinud tööl(mitte et see tore oleks, aga kuis siis muidu), K on võtnud puhkust tõsiselt ning palju niisama olnud – see tähendab, et lugenud raamatuid, joonistanud, koristanud(see on nüüd viimasel ajal mingi väga oluline ja pidev tegevus), tuba ümber tõstnud, sõpradega väljas käinud nii jalutamas, kui ratastega sõitmas ja isegi telkimas ning mis seal salata – klaverit harjutanud. Võttis endale kevadel eesmärgiks õppida suvel ühte Chopin-i pala ja ongi õppinud. Nüüd ootab pikkisilmi seda aega, millal mul on mahti tema toa remondiga tegeleda. Tapeet on olemas, osalt, aga praegu pole selliseks tegevuseks aega. Tuleb veidi oodata, tuba välja kolida ja mõned eeltööd teha.
Peale muu on meil vahepeal olnud hoida poja lapsed, oleme käinud linnas lustimas, pidasime vanaisa 80-ndat juubelit ja tegeleme talveks valmistumisega ehk siis varume marju ja muud head, mida saab sügavkülma panna.
Juuli oli siis selline rahumeelne.
Augustiks ärkasime taas üles ja kalendris hakkasid päevad ahvikiirusel täis saama kõiksuguseid märkmeid. Igasuguseid erinevaid liikumisi ja tegevusi on juba olnud ning tuleb kõvasti veel. Eriti tore on muidugi see, et kuu viimased kaks nädalat olen jälle puhkusel!!!

korfu

Aga…pidin ju kirjutama siiski reisikokkuvõtte.

Oleme seda kahekesi arutanud, et kas oleme rahul ja mis meeldis kõige rohkem ja kuidas edasi.
Seda me ei kahetse kohe üldse, et läksime teist aastat järjest Korfule tagasi. See ON imeline saar ja sinna tõmbab kohe võluväel tagasi. Võin öelda, et sel aastal käisime sellistes kohtades, kus möödunud aastal jäi käimata ja tegelikult on ikka veel kohti, kuhu me pole ka kahe aastaga jõudnud, aga tahaks küll. Korfu jääb kindlasti kohaks, kuhu me varem või hiljem tahame sõita tagasi. Nüüd juba ka sellepärast, et sinna on tekkinud tuttavaid.

korfu

Selle aasta lemmikud?
Pretsedenditult võitis Kassiopi, sellele järgnes Parga linn, siis päikeseloojangurannik Logas ja neljandaks jäi kaunis Arillas. Kassiopi ja Parga on tegelikult üsna ühel pulgal, lihtsalt Parga asub hoopis mandril, mitte saarel.
Kassiopi võitis ja sellpärast käisimegi seal nädala jooksul lausa kaks korda. Sel aastal ei olnud meil eesmärki sisustada reisi kuhja ajalooga ja vaatamisväärsustega. Pigem eelistasime nautida hetke, käia kaunites kohtades, palju ujuda ja hästi süüa. Rannas lebamine pole endiselt meie esmane valik ja see, et selle aasta reisil olime me lausa 2x pool tundi lebotoolil lesimas….oli ikka kõva sõna.

Kassiopi

korfu

korfu

Korfule sattudes minge sinna kindlasti. Juhul muidugi, kui te pole inimesed kes otsivad lärmakust ja pidevat meelelahutust. Hotelli võiks sinna isegi võtta, kui näiteks kolmandat korda saarele puhkama sõita. Sealt ei ole kõige mugavam mööda ülejäänud saart ringi tuuritada, sellepärast soovitaks esmakülastusel võtta hotell suhteliselt pealinna lähedale. Näiteks nii nagu meie majutusime – Benitseses või Gouvias. Mõlemas on mõnus, pole kärarikas aga samas on piisavalt käimist, söögikohtade valikut ja muid toredusi. Kassiopist oleks näiteks üpris kauge minna saarte tuuridele, Parga linna, Meteorasse, pealinna Kerkyrasse. Samas Sidari, Logas, Paleokastritsa, Arillas…on jälle lähedal.

korfu

korfu

Kui aga enamus saart on juba läbi käidud, siis Kassiopi oleks meile kindlasti järgmine hotellivaliku koht. Väga mõnusalt rahulik, palju väikeseid inimtühje ujumiskohti, piisavalt hea tasemega söögipaiku, rahuldav kaubandus ja soovi korral saab sealt sõita teistmoodi ekskursioonidele. Miks mitte Albaaniasse või siis niisama matkata mööda ümberkaudseid kohti.
Ütlen seda muidugi autota liikleja seisukohast. Kui rentida auto, võib saare ka päevaga läbi kärutada….aga kuhu meil kiiret? Et hingata sisse saare õhustikku, tuleks kõike võtta rahulikult. Autoga sõidad küll kiiremini rohkem kohti läbi, aga tegelikult ei jõua ühtegi kohta süveneda ja kohalikku elu nautida. Aga…kõik sõltub ikkagi inimesest endast, tema eelistustest. Minul ei ole reisil olles kiire, kohe üldsegi ei ole kiire. Tahan lihtsalt olla, lasta ajal voolata ja nautida kõike, mis mind ümbritseb. Hingata enda sisse kohalikku koloriiti ja kohtlaselt naeratada.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Parga linn

korfu

korfu

Väga meeldis!!! Kohe väga – väga. See on koht, mis vääriks enamat, kui seal laevareisiga käimist. Napp 3 tundi, mis seal vaba aega antakse on häbiväärselt lühike aeg, et tutvuda selle imearmsa linnaga ja lähiümbrusega. Seal oleks tore mõnes hotellis ankrus olla ja siis lisaks linnale ka ümbruskonda tundma õppida. Jälle selline aeglase kulgemise koht.

korfu

korfu

Netis tuulates on näha, et Eestist on sinna olnud võimalik sõita. Lennujaam pidi seal olema 40 km kaugusel ja mingid lennud on sinnakanti käinud näiteks Aurinkol. Hetkel ma aga midagi meilt sinna suunduvat pole leidnud. Jääb üle muidugi võimalus lennata Ateenasse ja sealt siis siselennuga juba Parga linna lähistele.

korfu

korfu

korfu

korfu

Võrratud maalilised vaated, värvilised nukumajad, sillerdav eresinine vesi, huvitavad paigad ja Kreeka värvikad väikelinnad lähiümbruses….see kõik tasub avastamist. Ja päris kindlasti mine Pargasse sattudes sellesse imetoredasse basseiniga söögikohta, kus meie juhuse tahtel käisime. Puhas nauding!

korfu

korfu

Logas, päikeseloojangu rand.

korfu

korfu

korfu

See oli selle reisi wow-rand. No lihtsalt nii ilusad olid need päikeses küütlevad kõrged liivakaldad ja laia lainega kaldale mühisev vesi. Tunne oli nagu maailma äärel või ma ei oska öeldagi kus. Kindlasti väga väekas koht, samas ka romantiline. Eriti päikeseloojangu ajal. Kui ikka seal kõrgel olles hakkas loojangu ajal mängima vaikne müstiline muusika, siis see olemine oli seal täiesti ebamaine.

korfu

korfu

korfu

korfu

Kuna seal lähedal pole ühtegi suuremat asustatud kohta vaid kõigest väikesed külad üksikute perehotellidega ja mõne tavernaga, siis majutuvad sinna enamasti vanemad inimesed. Need, kes tulevadki lihtsalt kaunisse kohta lesima ja õhtul jalutama.
Loojangut vaatama minnes tasuks vaadata pisut ilmateadet, sest kui õhtuks pilve kisub, jääb ilus vaatepilt nägemata. Samas….eks neid loojanguid näeb tegelikult ju mujalgi. Mõni koht on lihtsalt pisut erilisem, kui teine.

korfu

korfu

korfu

Arillas

korfu

korfu

korfu

Nagu Kassiopi, nii on ka Arillas samamoodi strateegilistest kohtadest üpris kaugel. Sealt on ligi sõita Paleokastritsasse, Sidarisse ja Kassiopisse, aga kõik muu jääb lootusetult kaugele. Jällegi- rendiautot kasutades pole väga vahet, aga bussidega liigeldes on tülikas ning sealt nüüd ekskursioone väikesaartele ja Pargasse ilmselt küll üldse ei korraldata. Aga võib olla siiski korraldatakse, kuid sõitu tuleb sel juhul minna ilmselt enne kukke ja koitu, sest ka lähemalt alustades venib päev pikaks.

korfu

korfu

korfu

Muidu aga on Arillas väga looduskaunis koht. Üks väheseid liivarandu, mis meile meeldis. lai, puhas, selge veega, vähese rahvaga. Nagu ühes eelmistest postitustest kirjutasin….vanemaks saades oleks seal mõnus logeleda. Ära käia tasub seal kindlasti.

korfu

korfu

korfu

korfu

Sidari

korfu

Looduskaunis, huvitava ja omapärase maastikuga koht. Kindlasti väärt külastamist. Meie jaoks pisut ülerahvastatud, kärsitu loomuga ja lärmakas piirkond. Hea meel, et käisime vaatamas, aga hotelli endale sinna ei broneeriks.

korfu

korfu

korfu

korfu

Pole seal meile sobilikku rahu ja lisaks sama nagu Kassiopi ning Arillasega….jääb kõigest olulisest kaugele. Sidari on koht, kus avastad kiiresti basseinide võlu. Nendes on seal kuidagi mõnusam ujuda, kui rannas. Peoloomadele ja erinevate atraktsioonide ihalejatele ilmselt paradiis.

korfu

Kerkyra linn

korfu

korfu

korfu

Saare pealinna ma tegelikult mingisse pingeritta ei seakski, sest pealinn….see on pealinn ja see on linn. Ainus linn Korfu saarel.
Linna ei saa võrrelda ühegi looduskauni kohaga, sest linnas naudid ja imetled hoopis muid asju. Kerkyra linnale tasub pühendada alati aega ja ühe külastusega ei jõua seal tegelikult midagi näha. See linn ei ole tormakas, seega sealt ei tasu läbi joosta vaid tuleb võtta aega…. ja kulgeda rahulikult.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Kindlasti tasub esmakülastusel haakuda mõne ekskursiooniga, kus kuuleb mõndagi huvitavat linna ajaloo kohta. Külastada kindluseid, astuda sisse tänavaäärsetesse kohvikutesse, nautida sööki, vaadata mööduvaid inimesi, tunda oma nahal mõnusat meretuult…

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Uus ja vana kindlus, Kanoni poolsaar oma vaatamisväärsustega, arvukad pühamud, huvitav arhitektuur, kalaturg, põnevad muuseumid, pargid…..ja eelkõige selle linna itaalia/veneetsia hõng.
Ei jõua siin kõike üles loetleda, aga kogenud oleme seda, et Kerkyra ei ole ühe päeva linn. Seal jalutad ja jalutad ja ikka avastad midagi uut.

korfu

korfu

korfu

Gouvia, meie hotelli asukoht.

korfu

korfu

Julgen soovitada, kuigi ka eelmise aasta Benitseses asuv hotell oli hea koha peal. Juhul, kui olete möllu ja tralli turist, siis ei soovita. Gouvia on suurem koht, kui Benitses ja sellevõrra oli seal rohkem valikut söögikohtade osas ja suurem ala ringijalutamiseks. Kaunis Gouvia Marina oma purjekatega on ainult üks neist kohtadest, kuhu tasub jalutama minna.

korfu

Gouviast leiab autentseid Kreeka rahvuslikke tavernaid ja Itaalia sööki ja Hiina toitu jne. Valik on suur. Sõita igale poole mujale saarel on Gouviast väga mugav. Samuti ulatub sinna linna bussiliin, millega saab väga mugavalt liigelda lähiümbruses ja lisaks väljuvad Gouvia peatusest mitmed maakonnaliinid. Nendega saab sõita nii saare põhjaosasse kui ka läände. Kui on soov sõita pealinnast allapoole, siis tuleb suunduda linnaliini bussiga pealinna ja istuda seal ümber mõnele bussile, mis viib lõunasse. Mingi maani läheb lõunasse linnaliin nr.6 ja kui soov kaugemale sõita, siis jälle maakonnaliinid. Gouvia asub suhteliselt saare ranniku keskel, seega vahemaad mujale on mõistlikud.

korfu

10 põhjust, miks me armastame Korfu saart

1. Meekarvaline ja sulnis pealinn Kerkyra meelitab sind alati tagasi. Tema rahulik ja vaikne tempo sunnib ennastki aega maha võtma ja vaikselt kulgema. Nendel põnevatel ja kitsastel tänavatel lihtsalt peab jalutama ja kohvikutes istuma.

2. Imelised lasuursinised ja puhtad rannad. Nii läbipaistvad, et ka rinnuni vees olles näed oma varbaid.

3. Lahked ja sõbralikud kohalikud. Rahulikud, rõõmsad, külalislahked, hoolivad, tähelepanelikud…

4. Maitsev ja taskukohane toit. Kõvasti erinevaid valikuid nii kreeka toitudest kui ka teistest rahvusköökidest….ja oh kui maitsev Freddo Cappuccino!

5. Soe kliima, soe vesi. Põhjamaisele inimesele isegi liiga palav, aga nagu ütleb Eesti vanasõna – ega soe konti murra :P

6. Palju lopsakat rohelust, värvilisi õitsvaid isendeid ja lummavad loojangud.

7. Oliivid, kumquaat….Korfu oliivõli on kindlasti üks parimaid. Kumquaat on palju maitsvam kui see, mis meil Selverites müügil, Hiina päritolu.

8. Vaated, kuhu ka ei pööra pead…vaated. Ja veel millised !!!!

9. Mitmekesisus, vaheldusrikkus. Tahad…naudid linnamelu, tahad….naudid merel seilamist…ujumist…ühesõnaga igav pole seal kunagi. Ja ma tõepoolest ei tea, kuidas sellises kohas saaks raamatuid lugeda :D Nii palju muud on teha! Ok, kui ma seal iga päev elaks, küllap leiaks ka lugemise aega. Reisi ajal on aga ainus koht, kus ma natuke lugesin lennujaam või lennuk.

10. Autentsed külad, serpentiinid – ägedad kitsad ja käänulised teed. Mägiküladesse tahaks aga kindlasti sattuda rohkem, mitte ainult läbi sõites.

korfu

Korful olles on olnud juhuseid suhelda inimestega, kes on reisinud kordi rohkem, kui meie kaks. Ja seda ütlevad nad küll, et reisides Kreekas, õppisid nad armastama Kreekat(Küprose liigitavad samasse kategooriasse), aga käies ära Korful, hakkasid nad armastama Korfut, mitte üldiselt Kreekat :) Sama rääkisid naised, kellega olin hiljuti koos joogalaagris. Paljud neist olid külastanud mitmeid Kreeka saari, aga Korfu jäi lemmikuks. Nii lemmikuks, et visati õhku mõte….kui äkki läheks teeks ühe laagri kunagi Korful :P
Lahkudes Korfult, jätad sinna maha tükikese oma südant ja loodad tulla jälle tagasi.

korfu

Mina hakkan nüüd mõtlema, mida teha tuleval aastal. Ega see reisiraha korjamine pole meile lihtne, aga ikkagi püüame. Tuleval aastal on K-l laulustuudio kooriga ilmselt mingi välisreis mõnele festivalile. Sellest kõik sõltubki, sest sellega kaasneb päris arvestatav väljaminek. Kas ta otsustab sinna kaasa minna, kuhu see reis üldse toimub jne. Sellised reisid on neil olnud Itaaliasse, Kreekasse, Horvaatiasse…eks kuuleb, kuhu järgmisel suvel.
Seniks aga mõtiskleme, mis oleks kui sõidaks avastama…..Horvaatiat? Itaaliat? Makedooniat? Hispaaniat? Mõnda muud kohta Kreekas? Montenegrot? Sloveeniat? Maailm on suur ja lai :)

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 8 kommentaari

Korfu. 9.osa – tagasi Kassiopis

Jah, nii kahju kui sellest ka pole, saab iga reis otsa. Tegelikult kohal olles ma lükkasin seda mõtet peas nii kaugele, kui sai. Täpsemini viimase õhtuni, kui tuli silmitsi seista kohvrite pakkimisega, sest hommikune transfeer oli juba enne hommikusööki. Kohvrite pakkimise lükkasime aga päris hilisesse aega. Alles siis viskasime asjad kokku, kui olime tulnud tagasi hotelli oma puhkuse viimaslt mõnusalt õhtusöögilt kohalikust Kreeka rahvuslikust restoranist/tavernast.

Reisi viimast päeva tuleb alati veeta nii hästi, et pole aega ärasõidule mõeldagi.
Nii otsustasime veeta selle meile kõige enam meeldinud kohas ja nautida päeva 100%-se kohaloluga. Eelmisel aastal võtsime ärasõidu päeval ette matka mägedesse ja oleks seda meelsasti teinud ka sel aastal. Paraku elasime seekord sellises kohas, kus selja taga ei olnud kohe mäge võtta ja nii nagu meile meeldib – püstloodis üles ronida – kusagil lähedal ei saanud.
Kuna kõik ei peagi olema nii, nagu korra on juba olnud, tegime otsuse tänavusest piirkonnast lähtudes. Matkata meile meeldib hullusti, aga jätsime siis selle lõbu mõneks teiseks reisiks.

25. juuni hommikul sõime oma viimase hommikusöögi ja asutasime ennast palavuse kiuste jälle bussipeatusesse bussi ootama. Justnimelt, otsustasime sõita tagasi Kassiopisse. Kassiopi oli meie selle aasta kõige lemmikum paik.
No Arillas ja päikeseloojangu rannik meeldisid meile samuti väga, aga need kumbki polnud kohad, kuhu oleks olnud mõtet minna terveks pikaks päevaks ja pealegi sinna saamine liinibussiga oli pisut raskendatud. Logase rand oma muljetavaldavate kõrgete liivakaljudega on pigem õhtune imekaunis vaatepilt või päevane rannas lustimine. Seal pole terveks päevaks piisavalt tegevust, kui rannas lebotada ei viitsi.
Arillasesse läheks aga pigem siis juba nädalaks ja liiguks sealt erinevatesse kohtadesse. Võib – olla näiteks siis, kui olen kõvasti vanem ja ei viitsi enam nii palju ringi transvaalitada. Ehk õpin ka mina kunagi ära päevad läbi lihtsalt lesimise ( kübar nina peal ja mahlakokteil käes), aga praegu on see minu jaoks veel lootusetult tüütu tegevus. Või kuidas selle vana koera ja õppimisega lood olidki…
Praegu tahan ma veel näha, tunda, kogeda, ronida mööda kaljusid nagu vilgas elukas, naerda koos lapsega laintes möllates ja uusi kohti avastades. Jah, ja miks mitte mõnes nooblis söögikohas head toitu nautides ja sümpaatset kelnerit vaadates :D (minu jaoks liiga noor, K jaoks liiga vana, aga silmailuks väga ok :P)

kassiopi

Niisiis olime taas kella 11 ajal Kassiopis. Ilm oli suurepärane. Palav, lausa kuum, aga seekord väga tuuline. Tuul tegi olemise mõnusaks, aga ettevaatlik tuli olla päikese suhtes sellegipoolest. Näksab salaja nii, et anna aga olla.

Kõndisime mööda tuttavat tänavat alla mere poole.

kassiopi

Jalutasime sadamas veidi ringi ka sellel poolel, kuhu eelmisel korral ei läinud.

kassiopi

Siin paistavad nüüd need vanad kindluse varemed, millest üle – eelmises postituses juttu oli.

kassiopi

Mööda seda teed, mis seal eespool rannast üles lookleb, me edasi läksimegi

kassiopi

Eemalt paistiski varsti see Kassiopi pearand ja poolsaar, mida me peagi avastama suundusime

Kui aga meri vaatab sulle kogu aeg vastu, siis kiusatus ujuma minna tekib lootusetult sageli. Võtsime suuna jälle vasakule, sest paremale jalutada polnud teed. Kui olime piisavalt kõndinud, leidsime endale raja, mis viis alla rannakaljudele. Selles kohas tuli kasutada oma ronimisoskust ja selleks, et leida endale mõnus supluspaik ületada suuremaid ja väiksemaid kivimürakaid. Tuli välja, et mina olen märksa nobedam mägikits, kui K. No eks mul on olnud muidugi juba pikem elu sellist tegevust harjutada ja sellevõrra olen mina ka julgem ning osavam. K -l tuli sellistel kivimürakatel turnimist teha elus esimest korda ja pealegi on ta suhteliselt ettevaatlik, võrreldes minuga. Pea ees väga kuskilegi ei põruta. Nii tuligi tal tegeleda kahe asjaga. Esiteks vaadata, kuhu ise astub ja kuidas kust alla või üles saab ja teiseks pidevalt valvata mind. Mina ei näinud selleks küll vajadust, aga tema arvas, et peab mind taltsutama ja valvama. Kogu aeg pidin ma kuulma seda, et emaaaa, no kuhu sa ronid ja vaata et sa alla ei kuku :D ja ootaaaa, ma tulen kohe annan sulle käe….noh, selle aja peale kui ta saabus olin ma juba ammu seal, kuhu olin teel ja tegin böööö :D

kassiopi

Pole hullu, õpib temagi mägikepslemise selgeks, kus ta pääseb. Mingi annus ettevaatlikkust pole loomulikult kellelegi veel kahju toonud. Eks olin minagi esimest korda Norras mägedes käies nii aastal 1996 ettevaatlikum ja pelglikum. Sellest ajast põen ma muidugi vaibumatut mägedearmastust. No ja tegelikult on selle asjapulgandusega ju nii ka, et ise on alati lihtsam julge olla, kui et vaadata oma laste(või ema) julgustükke kõrvalt, eksole. Meie noorem R on minuga väga sarnane igalepooleronija ja issameie küll- kui ma kõrval olen, olen alati rabanduse servast kinni hoidmas.

kassiopi

See oli siis see koht, kust me üritasime ujuma saada. Korralik pesumasina tsentrifuug. Kivipesu saab teha niks naks ja valmis.

Ühesõnaga me jõudsime sinna, kuhu olime ronides teel olnud. Ühte omameelest mõnusasse kividevahelisse prakku. Viskasime pealisriided maha ja haaa…katsu sa sinna vette saada, kui laine on nii äge, et viskab koos kivide kolinaga sind kuivale tagasi. Ohsamait, see oli lõbus. No see ei olnud muidugi lõbus, kui ülesoolatud vesi silma sattus. Siis roomasid nagu haavatud kaheksajalg(mitte et ma tean milline ta on) kaldale tagasi ja püüdsid käsikaudu leida oma rätikut, et silmad jälle nägijaks saaks. Aga muidu oli ikkagi lõbus ja naljakas.

kassiopi

kassiopi

Ühel hetkel saime aru, et tuleks veidike üle kivide tagasi ronida ja paremasse kohta ujuma minna. Kui ümber abaja on kive vähem, siis peksab ka vett vähem. Jätsime oma riided sinna, kus nad olid, ronisime üle kivide oma urust välja ja jäime sinna lähedale suplema. Just suplema, sest ujumisest oli asi lainega võideldes kaugel. Peale meie olid selles toredas kohas veel 3 inimest, aga keegi ei lasknud ennast üksteisest segada.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Kui lainevõitlusest küllalt sai, vahetasime riided ja asutasime ennast edasi matkama. Jõudsime jälle Kassiopi kõige suurema rannani ja läksime avastama selle kõrval paiknevat väikest poolsaart. Liikusime oliivipuude vahelt ikka edasi ja edasi, kuni jõudsime nii kaugele, et edasi enam ei saanud.

kassiopi

Selle kivinuka taga oli meil hiljem üks ujumiskoht. Ilus väike laht.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Imetlesime vaadet ja ronisime kõrgustest alla, poolsaare alumisele korrusele. Seal oli siis see kohalik nii-öelda tunnusmärk, ehk üksikrahn(kummalisel kombel paistab ta pildil kõvasti väiksem, kui tegelikkuses oli).
Istusime vette laskuval kaljul, vaatasime merd, kuulasime lainete müha, trotsisime tuult ja nautisime päeva. Täiesti kahekesi, nagu maailma otsas.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Eelmisel korral nähtud “kollane kummipaat” võitles lainetega võisteldes ennast ikka edasi ja edasi sõitma. Nagu kummipart pesukausis.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Aeg oli ennast pealelõunasesse aega veeretanud ja pidasime söögiplaane. Olime nälja tekkides paraku umbes sama kaugel, kui eelmisel korral ning nii ei tekkinud meil mingit kahtlust, kuhu me taas oma sammud seame. Ikka sinna imeilusa vaatega restorani terrassile, kus olid maitsvad söögid ja rahulik atmosfäär.

kassiopi

Sealt eemalt see meie restorani terrass paistabki

kassiopi

kassiopi

Kelner tundis meid üle-eelmisest päevast ära, naeratas ja teadis, et meil pole kuhugi kiiret.
Mõne aja pärast võttis meilt tellimuse, ajas juttu ja läks rahulikul mõõdetul sammul tellimust edasi andma.
Meie sel ajal nautisime vaadet, naersime jälle mingeid ainult meile mõistetavaid nalju, tundsime mõnu soojusest ja kaunist päevast ning tajusime aja peatumist. Seekord kohisesid all rannas lained nii kõvasti, et summutasid vaikselt mängiva meeldiva muusika. Vaatamata aga meie mõlemi muusikalembusele, oli sel korral laintemüha ja tuule kokkumäng piisavalt harmooniline, et seda naudinguga kuulata ja kõlarist kostvale muusikale eelistada. Kelner millegipärast vabandas tugeva tuule pärast, aga meie pigem nautisime seda. Tuul, lained…no mõnus oli, kuidas see võiks segada? Pealegi terrassi ääres olev klaasist piire varjas istudes tuule täiesti ära. Vat kui püsti tõusid, siis oli tõesti parukas peas tagurpidi. Aga tühja sellest.

Jah, muidugi! Kui on vaja reisile ilus punkt panna, tuleb seda teha kaunilt. Alustasime oma lemmikjoogiga – külm Freddo Cappuccino mõlemile.

kassiopi

Proovituist oli selles kohas kohvi peaaegu et parim. Sama hea oli see jook ka Pargas, kus saime teada, kuidas seda tehakse ja millist külma kohvi ei tohi kunagi endale tellida.

Mina soovisin meie puhkusereisi viimasel lõunasöögil nautida veel kaheksajalga, K aga otsustas hoopis klubivõikude kasuks. Noh, laps on laps – lihtne toit läheb hästi peale ja maistvalt olid nad tehtud tõesti.

kassiopi

kassiopi

Jagasime sööki sulle – mulle ja nii saime mõlemad erinevaid maitseelamusi.

kassiopi

Praegu ma juba siiralt igatsen neid laisku ja aeglaseid söömaaegu. Tagasi kodus ja tööl pole kahjuks aega istuda lõuna ajal mõnel terrassi, lasta tuulel juustes sasida ning hea söögi juures lubada unistustel lennata. Nii võib lõuna pikaks venida ja kolleegid näljast ära nõrkeda oma söögikorda oodates.

kassiopi

kassiopi

Jah, tore lõunasöök oli ja ainult meie kaks teame, mis meid siiani seda meenutades hirmsasti naerma ajab.

Lõpuks saab aga isegi kõige mõnusam lõunasöök läbi. Tõusime lauast, jätsime personaliga head aega ja läksime oma teed.

Edasi minnes jäime vaatame seda pooleliolevat maja….noh, aknad on tal küll pisut kaootilised ja väikesed, aga pidasime seda kõlbulikuks küll. Ikka selleks, et endal võiks üks mõnus pesake siin tõesti olla. Saaks ise suviti soojas ja rahulikus kohas käia ja armsaid inimesi võõrustada. Unistamine pole ju ometi keelatud :)

kassiopi

Jalutasime mööda maalilist rannikut edasi, kuni jõudsime taas sellisesse kohta, kus tekkis ujumise isu. Ikka kribinal mäest alla ja vett nautima. See abajas oli küll veidi rahulikum, aga lainetas siingi. Kaljukünkaid oli palju ja nende vahelt leidsime mõnusaid rahulikke “vanne”, kuhu perioodiliselt üle ääre vett sisse viskas. Veetsime vees mõnusa lõõgastava tunnikese.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Iga ilus päev veereb omasoodu õhtusse. Mõistliku ajavaruga jalutasime Kassiopi keskusesse tagasi ja plaanisime külastada veelkord ühte sealset kauplust, mis osutus seekordse reisi lemmikuks. Sealsetes poodides müüdav pehme Itaalia puuvill ja lina lihtsalt lummavad. Kui ma kodus leian lõpuks koha, kust selliseid pehmeid ja mõnusaid linaseid ning puuvillaseid kangaid osta saan, hakkan vaid nendest riideid õmblema. Seni ette sattunud ja katsutud pole ükski mulle olnud see õige.

kassiopi

kassiopi

Varsti jalutasime edasi, sest bussi väljumise aeg oli lähedal. Mõnus päev Kassiopis hakkas läbi saama. K ostis endale ühe topsi jäätist, sõi selle bussipeatuse pargipingil istudes ära ja oligi aeg ära sõita.

kassiopi

kassiopi

Teel olid nagu ikka ilusad vaated, mida tuli pildile püüda.

kassiopi

kassiopi

Bussist sõidu ajal pildistamine pole just kuigi mugav, aga siiski teostatav. Mõned stiilinäited kitsastest ja käänuslistest teedest.

kassiopi

Järgmisel pildil on tavaline situatsioon….vastu tuleb auto, koos sõitma ei mahu ja autol tuleb tagurdada, kuni tekib mõni tasku, et buss läbi lasta.

kassiopi

kassiopi

ja mõned vaated veel

kassiopi

kassiopi

Taoline atraktsioon oli olemas meie eelmise aasta peatuspaiga Benitsese rannas ja K-le see väga meeldis. See pildil olev on Ipsose rannas, Gouviast edasi, linnaliini bussi nr.7 lõpp-peatuses.

kassiopi

Olime tagasi Gouvias. Jalutasime vaikselt bussipeatusest asulasse ja enne hotelli minemist tegime ühe jalutustiiru hoopis teise kanti. Seal pidi olema apteek, kuhu meil mitu päeva polnud õnnestunud sisse saada. Nädalavahetusel on seal apteek kinni ja käes oli esmaspäev. Mõtlesime, et ehk avaneb võimalus apteeki siiski enne ärasõitu külastada. Miks me sinna üldse minna tahtsime? Nimelt sellepärast, et eelmisel aastal ostsime apteegist ühe oliivišampooni, mis osutus väga heaks ja pidasime plaani ka sel aastal sealt sellise osta. Täitsa olemas oli apteegis ja ära me ta ostsime ning järgmisel päeval avastasin, et ka lennujaama kaupluses on see sari sees. Tagasiteel külastasime veel ühte poodi, et koju pudelikese kohalikku head oliivõli osta ja siis juba otse hotelli.

Toas pesime endalt päevase palavuse ja soolakihi maha ning asusime kohvreid pakkima. K maadles oma flamingoga, sest sellest oli tarvis viimane kui õhuraas välja pressida. Pean mainima, et see oli lõbus vaatepilt. Kuid…selline oligi kaup, et ise laseb tühjaks ja vaatab, kuidas selle seltsilise oma kohvrisse ära paigutab. Ikka täitsa hea oli, et tulime sel korral reisile kahe pooltühja kohvriga. Sisse ta selle pressis ja oli õnnelik, et kõik kohvrisse mahtus.

Kotid koos, oli vaja minna kusagile sööma oma seekordset viimast õhtusööki Korfu saarel. Valituks osutus rahvuslik taverna, kus mõned õhtud tagasi tegelikult käisime. Toidud olid seal head, teenindus suurepärane, hinnad taskukohased ja meelelahutus meile sobiv. Pererahvas võttis meid vastu nagu vanu tuttavaid ja K haarati kohe tantsima. Mina tellisin rahulikult toidud ja nautisin lapse soovi kõigest osa võtta. Teist korda tegin ainult selle vea, et jätsin jälle fotoka tuppa. K telefoniga tegin küll video, aga kätte ma seda sealt ei saa. Mingi konks on, mis tuleb selgeks saada. Õigemini ma tean, kuhu koer on maetud, aga pole sellega siiani tegelenud. Sõime oma lemmikut, grillitud köögivilju, marineeritud kaheksajalgu ja küpsetatud juustu. K tantsis terve õhtu nii, et selg märg ja silm säras. Kõik nädalaga söödud jäätisekalorid said kõvasti vatti.

Ükski pidu ei kesta lõpmatuseni ja tuli meilgi lõpuks lauast püsti tõusta, südamlikult hüvasti jätta ning enne hotelli minemist külastasime meile tuttavat itaallaste pitsarestorani, kust tellisime endale hommikusöögi. Nimelt hommikune transfeer läks nii vara, et hotellis hommikust süüa poleks olnud võimalust. Üks maitsev pitsa kaasa võtta tundus igati hea mõte.
Oma viimase päevaga võis täiesti rahule jääda. Oli kaunist loodust, vaikust ja rahu, palju ujumist, head sööki, tantsu, naeru ja tulevärki.

kassiopi

See foto on tehtud selle taverna sissepääsu juures. Majaümbrusega sulab kokku taverna õueala, mis läheb edasi üle katusealuseks ja köögiks.

Hommikul läks kõik nagu lepase reega. Pestud, pakitud ja õue transfeeri ootama. Buss jäi minutit 10 hiljaks, aga see polnud probleem. Bussis kohtusime jälle meie tuttava eestlastest perega ja kohe läks muljete vahetamiseks. Kui on suurem seltskond, siis lähevad kõik tegemised ja ootamised kiiremini. Lennujaamas said kõik protseduurid ilma probleemideta tehtud ja olimegi ootealal. Lennukisse laskmiseni oli piisavalt aega, leidsime endale istekohad ja jätsime K ning tuttavate meespoole kohvritega istuma. Mina läksin koos naispoolega poodi. Tahtsin vett osta ja proua soovis kohalikku kommi. Jäime aga rõõmsalt poodi ringi vaatama ja lisaks vajalikule tegime mõne ostu veel. Mina ostan teist aastat juba lennujaamast Tšitsibirat – see on siis selline vurtsuga ingverijook, mis on nende rahvuslik. Veidi aja pärast tuli paari meespool hingeldades meile poodi järgi, et kus me kondame, juba saab lennukisse sisse :) Jah, mehed ja lapsed, alati ärevad :P Ega siis lennuk kohe ära ei lenda sellpärast.

kassiopi

Oma lennuk jäi pildile püüdmata, aga siin on üks, mis ootel ja teine selle taga just läks lendu.

Aga…maksime ära, läksime võtsime oma asjad ja suundusime kõik neljakesi rõõmsalt lennukisse. Tagasilennuks oli SmartLynx-il suur lennuk. Istuma sattusime nii hästi, et kolmeses reas jäi üks koht vabaks. Meil seega ruumi mõnusalt igate pidi ennast sirutada. Lend väljus minutilise täpsusega.

Kaks pilti lennukist linna suunas

kassiopi

kassiopi

ja sellelt paistab Kerkyra linn ja linnast põhja viiv tee

kassiopi

Sellel pildil on nüüd hästi paistmas Gouvia Marina ja sellest edasi ongi kohe meie peatuspaiga ujumislaht.

kassiopi

Kui juba kaugemal olime, paistsid kõrgustest huvitavad lapid, nagu maalähedastes värvides lapitekk. Kus see oli…pole aimugi.

kassiopi

Ja siis tulid pilved….maa jäi kaugele alla…

kassiopi

Eks muidugi, ära lennata on alati kurb, aga midagi pole teha. Selleks korraks sai meie Korfu reis jälle läbi. Tagasilend sujus hästi ja Tallinnas olime kohal plaanipärasest varem. Ka Eestis võttis meid vastu päikeseline ilm, aga õhk oli kõvasti jahedam. Vahelduseks muidugi päris mõnus – ei olnudki palav ja lehvik lebas töötuna kohvris.
Ootasime ära pagasi, jätsime hüvasti uute sõpradega ja suundusime trammi peale.
Käes oli sügav pealelõuna ja teades, et kodus ei oota meid keegi sooja toiduga, läksime esmalt kohe hoopis sööma. Ju me lootsime, et täis kõht leevendab kurbust, sest tahad või ei taha – ikka on natuke kurb tunne, kui puhkus saab läbi.

kassiopi

Lõpuks üks tunnine rongisõit ja olimegi kodus tagasi. Puhanud, ujunud, päikest saanud, käinud, näinud ja õnnelikud.

Reisijutud said jutustatud ja nüüd ma natuke seedin ja siis kirjutan lühikese kokkuvõtva loo.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 4 kommentaari

Korfu. 8.osa – Roda ja tagasi pealinnas

Selle päeva osas oli meil erinevaid mõtteid. Üks plaanidest oli sõita Paleokastritsasse, mida eelmisel aastal põgusalt külastasime. Imeliselt kaunis koht, aga vesi oli seal nagu meil suvel põhjarannikul, umbes +10. Meie uued eetlastest tuttavad käisid Paleokastritsas aga just eelmisel päeval ja mainisid, et vesi on ka sel aastal väga külm. Nii jätsimegi selle mõtte realiseerimata, sest….meie plaanides oli sel aastal siiski ujuda, ujuda ja ujuda.
Teine mõte oli minna korraks sinna, kus me eelmisel aastal hotellis peatusime, ehk Benitsesesse. Nostalgia mõttes ja seal oli väga mõnus rand. Kuid….mõtlesime, et sõita ümberistumisega nii kaugele, et lihtsalt käia sealses rannas ujumas…pole ka päris hea mõte.
Nii otsustasimegi hoopis, et võtame endale suunaks sellise rannakuurordi nagu Roda. Roda asub Korfu saare põhjarannikul ja bussiga sai sinna nii enam vähem veidi alla tunnise sõiduajaga.
Ilm oli hommikul pilvine, kuid endiselt palav.
Esimese asjana tavapärane hommikusöök ja peale seda läks K maja taha basseini oma flamingot ujutama. Aega hommikul jagus, sest eesmärgiks oli sõita Roda poole bussiga, mis välus kell 11.15
Parajal ajal läksin K-d basseinist tuppa kutsuma, et ta jõuaks veel ennast pesta, kuivatada ja valmis sättida ning tabasin lapse ümber basseini jalutamas. Pidas teine läbirääkimisi oma “lemmikloomaga”, et ta kaldale ujuks, sest K ei tahtnud enam ise vette minna.

roda

Kätte ta muidugi oma flamingo lõpuks sai ja tuppa tagasi tassis. Sättis peale dušši all käimist linnu vanni elama ja võisime varsti bussipeatusesse sammuda. Tunni ringis sõitu ja olimegi kohal Roda asulas. Tulime bussist välja seal kus öeldi, vaatasime tagasisõidupeatuses üle bussi väljumise kellaajad ja hakkasime jalutama edasi, eeldades, et meri on kuskil seal, kuhu kõnnime. Muidugi oli. Orienteerumisega on meil igati hästi. Vähemalt minul ja ühest sellisest orienteeruvast isendist kahepeale täitsa jagub. Taevas oli endiselt pilves ja asula tundus kuidagi tühi ja kõle.
Mõne aja pärast jõudsime randa ja jalutades veidi aega mööda veepiiri tekkis meil tunne, et ….see ei ole meie koht. Ilmselt mängis selles oma osa muidugi ka ilm, hall ja sombune. Lisaks veel see, et liivarannad ei ole meie esimene eelistus. Ainsad üliägedad liivarannad olid meiemeelest Paleokastritsas, Arillases ja Lagoses ehk päikeseloojangurannas. Mujal olid liivased rannad sogased ja igasuguse murduga. Jah, ei ole meie koht. Otsustasime välkkiirelt, et liigume tagasi bussipeatusesse ja ehk läheb juba varem mõni buss tagasi.
Läks aga nii, et peatuse lähistele jõudes nägime bussi saba…sellesama bussi, millega olime sinna tulnud. Eh, napikas. Aga….kui nii, siis nii ja midagi tuli võtta ette eelseisva 3 tunniga. Nimelt järgmine buss meile vajalikus suunas läks 3 tunni pärast. Otsustasime, et veedame siis selle aja mõnusasti.
Läksime randa tagasi.

roda

Selline see rannaala oli. Midagi otseselt viga ju polnud, aga meid ei vaimustanud.

Kui ennem randa jõudes jalutasime paremale, siis nüüd läksime hoopis vasakule. Nimelt otsustasime leida endale koha ujumiseks. Peatusime rannas olevate kivide ääres, panime oma riided ja kotid sinna peale ja ronisime vette. Roda rand on jälle üks sellistest, kus ilmselgelt on mugav olla väkeste lastega. Sügavamaks läheb hästi laugelt ja rinnuni vette jõudmiseks tuleb tükk maad kõndida.
Ühesõnaga me ujusime, mõnuga ja just nii kaua, kui isu oli.
Pärast ujumist vahetasime riided ja mõtlesime, et läheme otsime endale söögikoha. Otsimine võtab aega, toidu ootamine võtab aega ja söömine samuti. Enne järgmist bussi aga tuli kõht kenasti täis süüa. Mõte oli meil tegelikult täiesti õige, sest vaikselt hakkas õrna vihma sabistama ja oligi paras aeg leida endale mingi varjualune.

roda

K kohtas rannas väikest krabi.

Jalutasime veidi aega mööda Roda rannapromenaadi.

roda

Kogu asundus oli vaikne ja inimtühi. Me ei hakanud isegi uurima, mida seal elades oleks ette võtta, aga nagu ikka – leidus seal kuulutusi, mis kutsusid erinevatele reisidele ja ei puudunud ka õhtused meelelahutused. Söögikohad olid päevasel ajal suhteliselt tühjad, mis on normaalne, sest Kreekas on põhiline toidunautlemise aeg ikkagi õhtu.
Jäime seisma ühe rannaäärse taverna juures, et lugeda menüüd. See tundus sobilik ja sissekutsuja jooksis ümber K ilmse kavatsusega meid sisse meelitada. Üks vana mees oli, aga küll see K talle meeldis. Ümmardas ja kummardas nii, et meil oli ikka kohe päris naljakas.
Leidsime endale laua ja võtsime istet, et otsustada, millega ennast selle päeva lõuna ajal kostitada.

kassiopi

Esimese asjana tellisime ühe Fredo Cappuccino. Jah, kohal ja kohal on vahe, nii nagu ka sama nimega kohvil. See ei olnud kindlasti parim, mida olime reisil joonud, aga ega tal nüüd midagi väga viga samuti ei olnud. Seekord võtsime ühe kohvi kahepeale ja see oli õige otsus.
Toit oli samuti lihtne. Minul täidetud paprika ja täidetud tomat, K eelistas lasanjet.

roda

roda

Nii see 3 tundi meil otsa saama hakkaski. Kõhud täis, lonkisime palavust lehvikuga eemale ajades bussipeatusesse ja tegime otsuse, et ei sõida oma Gouviasse vaid otse edasi Kerkyrani välja. Ehk siis tekkis mõte veeta veel üks õhtupoolne aeg saare pealinnas. 1,5 tunni pärast olime kohal. Ilm oli läinud taas selgeks ja päike näksis armutult.
Meil ei olnud mitte mingit sihti. Lubasime endale minna sinna, kuhu jalad kandsid. Vanalinn on mõnus koht uitamiseks ja peamised vaatamisväärsused olid meil niikuinii seal nähtud.
Peale veidikest kõndimist sattusime aga sellisele tänavale, kus oli üks Fishspa. Sellest kalaspa-st oli meil juttu juba kodus. Mitte sellest konkreetsest, aga et kui peale satume, siis käime ära ja see kuulub rubriik – esimest korda elus.
Jalad pesti eelnevalt kenasti ja hoolikalt puhtaks ning siis võis minna kalakeste juurde istuma. Sellised spetsiaalsed kalad olid pärit kusagilt kaugelt Aasiast. Salongis oli hästi meeldiv teenindaja ja temaga sai aetud hulga juttu.

korfu

korfu

Päris naljakas kogemus oli. Pistad jalad akvaariumisse ja kalad tormavad karjas jalgade kallale näksima. Naljakas ja kõdi on. Pikapeale harjub ära, kõdi enam ei ole, aga lõbus on ikkagi. Üks hetk jäid salongi ette uudistama 3 naist ja teenindaja läks neid sisse kutsuma. Naised alguses ebalesid, aga kui meie K-ga andsime neile kehakeelega igati märku, et see on väga lahe protseduur, siis andsid nad lõpuks alla ja tulid sisse. Teenindaja kusjuures väga kenasti tänas meid abi eest, et ta kliendid sai. Naised tuli välja, olid just hommikul saabunud USA-st, seega üle elatud pikk lend. Silmnähtavalt olid prouade jalad paistes ja selline jalgu turgutav protseduur kulus neile marjaks ära.

Hindasime peale spa-st väljumist enda olukorda ja jõudsime järeldusele, et palavas kliimas on see igati mõnus protseduur. Jalad olid mõnusalt värsked, puhanud, siledad, pehmed ja palavus leevendatud. Jätsime lõbusad ameeriklannad salongi ja jalutasime sihitult edasi.

korfu

See oli üks sümpaatne koht, kus koguti siniseid plastpudeleid ja sai näha, mida kõike nendest taaskasutuse abil teha saab.

korfu

korfu

korfu

korfu

Nii ja siin jäi jälle silma see, et meie sõbrad Rebelid ajavad äri väljamaal. Esimesel päeval kohtasime nende luksusjahti ja nüüd siis ennäe…müüvad omanimelisi pluuse ka :P

Järgmisena sattusime muinasjutumaailma. Nimelt jäi meie teele laste unelmate pood. Tervislikkusega pole seal vähimatki pistmist, aga vähe on neid lapsi, kes vabal tahtel maiustest ära ütlevad. Teeme reisil olles meiegi erandeid oma muidu tervislikus toitumisviisis.

korfu

korfu

Tegemist on siis Hansu ja Grete muinasjutupoega, kus pakutakse selliseid asju nagu – Ice Rolly, Cotton Candy, Fresh Gelato….ja mida kõike veel. Valikut oli kõvasti – kohapeal küpsetati ernevaid vahvleid ja veeretati magusaid jäärulle, erinevad jäätised, kommid….silme ees võttis kirjuks.

korfu

Ukse kõrval seisev nõid oli õnneks märksa sõbralikuma moega, kui Hansu ja Grete muinasjutus. Teenindajateks olid muidugi rõõmsad ja sõbralikud Hans ja Grete ise :) Jätsin K sinna endale maiust valima ja ise veetsin vahepeal aega kõrval asuvas linaste rõivaste poes. Nagu mulle sealne müüja lahkelt seletas, siis neilt käivad ostmas asju isegi Moskva prominendid. Tooted olid tõesti maitsekad, kvaliteetsed ja kenad, mis seal salata. Hind siiski meile pisut krõbe, aga Moskva rikastele ilmselt odav :)

korfu

Rahulolev laps

korfu

Nagu mulle hetkel meenub, siis õhtupoole laps enam niiväga rahulolev polnudki. Kõht hakkas valutama sellest magusast kräpiportsust :P Ega siis keha rumal pole, annab kohe teada, kui omanik liiale läinud.

Ja jälle edasi linna nautima…

korfu

Järjekordne jäätisepood ja peegelduselt võib leida meid kahte samuti

korfu

Linnas ja ka väikeasulates on väga palju ehetepoode. Just kulla ja hõbeda poode ning hinnad on seal vägagi mõistlikud.
Eelmisel aastal soetas K endale ühed hõbedased meandrikujulised kõrvarõngad, sel aastal ühed pisikesed hõbedased kõrvarõngad lasuursisnise poolvääriskiviga.

korfu

Vaadata tasub alati ka ülespoole, sest sageli kohtab näiteks igasuguseid huvitavad ornamentidega rõdupiirdeid

Kui kuskil kasvab palmipuu, siis seda hoitakse nagu silmatera.

korfu

Mulle meeldivad väga sellised väikesed ja vaiksed tänavad, kus võib leida armsaid retrohõngulisi mootorsõidukeid…..ja muidugi tukkuvaid kreeklastest vanamehi :D.

korfu

Kauneid kohvikuid on igal nurgal ning laudade paigutamiseks on kasutatud ära iga pisemgi lapike maad.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Mõnes kahtlases hoovis võis leida auto, mille katusel lesis kuningakass. No vähemasti oli ta sellise olemisega, et tema on kunn.

korfu

Tasapisi liikusime linnaliinide bussipeatusesse, et istuda meie kodusele nr.7 bussile ja sõita tagasi Gouviasse. Kell hakkas saama õhtul 7.

korfu

korfu

korfu

Iidne saare pealinn kogu oma ilus, mis kannab Korfu saarega sama nime(tõsi küll kohalikud nimetavad teda Kerkyraks- nagu hüüti nümfi, Poseidoni armastatut)avaneb külalisele tegelikult ikkagi merelt. Kaks kõnekat suurt kindlust kutsuvad igat soovijat osa saama kohalikest ajaloorikkustest ja teha seda pole sugugi lihtne. Tänane vaimustunud reisisell, kes läheb iluotsingute teele, tunneb ennast äkki kandununa täiesti teise ajastusse. Sellesse, mis on juba ammu lahkunud, kuid jätnud maha endast seletamatu kauniduse ja külgetõmbe. Nagu teatridekoratsioon…. rullub meie ees lahti imeline linnapanoraam. Vanaaegsed Itaalia palazziod ja pidulikud katoliiklikud templid, ranged XVIII sajandi fassaadid ja pitsilised rõdud….
Kuid…..
kolada mööda Kerkyra vanalinna tänavaid on sama, mis lugeda huvitavat ajaloolist raamatut imeliste illustratsioonidega. Iga ajastu on jätnud siia oma jälje, kuid kokkuvõtteks on nad sulandunud üheks tervikuks, luues kordumatu ja erilise korfiootide stiili. Kuid kahtlemata valitseb siin Veneetsia. Tema uhke õpetatud lõvi – Püha Markuse sümbol, valgusatatuima vabariigi valitseja – mis on raiutud vana kindluse seintesse ja paljudesse linna hoonetesse, tuletab delikaatselt meelde möödunu võimsust.

Aastakümneid hiljem, kui Gerald Durrell oli juba vana, haige ja suremas, tuletas ta uuesti meelde neid vaimustavaid Korfu vaateid, mis muutsid alatiseks tema elu. Meenutas valuga, mis on omane meile kõigile, kui meenutame kadunud noorust. ” Me tulime tagasi, justkui paradiisi” – sosistas ta jõudes Korfule – “Me justkui sündisime uuesti”

Nende Durrelli sõnadega on paslik lõpetada meie seekordse Korfu pealinna nautimise päeva. See on linn, mis mähib sind õrnalt endasse, alati kutsub tagasi ja kunagi ei väsita.

Peale bussisõitu olime Gouvias tagasi.
Meie uuelt sõbralt Elenalt oli tulnud sõnum küsimusega – kus me oleme ja millega tegeleme. Vastasin talle, et jõudsime just hotelli tagasi, kui ta juba helistas. Helistas selleks, et tuletada meile meelde õhtust suurt rahvapidu. Oli 23.juuni ja kõikjal pidutseti. Eestimaal peeti jaanitulesid, Korful aga kõikide nimede päeva, kel polnud oma pühakut. Oli tõesti- tõeline “narodnoje guljanie”, kui väljenduda vene keeles, ehk siis rahvapidu. Lambad vardas, šašlõkid, suhkruvatid, lihapallid jne, jne. Peo keskmeks oli kohalik kirikuplats, kus olid lauad-toolid ning õhtu läbi mängisid väsimatult pillimehed ja soovija vihtusid tantsu. Õues oli ikka täitsa pime juba. Pildid on pisut heledamaks tehtud.

gouvia

gouvia

gouvia

gouvia

gouvia

gouvia

Toimus ka protsessioon läbi asula. Kõigi oma usuliste rituaalidega. Järgmisel pildil on taustal just see itaallaste restoran, kus me eelmisel õhtul pitsat söömas käisime.

gouvia

gouvia

gouvia

Muidugi ei puudu rongkäigust rahvariietes inimesed

gouvia

Kui meile sai pidustustest küllalt, mõtlesime, et läheks hotelli ja süüa nagu väga ei tahagi.
Teel koju möödusime sellest restoranist Vergina, kus esimesel puhkusereisi päeval salatit söömas käisime ja püüdsime tabada omanikku Stefanost, kellele paluti sõprade poolt tervitused edasi anda. Läksime mööda ja vaatame – Stefanos on välja ilmunud. Luurasime sealt mööda minnes teda ju iga päev, aga keda polnud, siis vanahärrat. Otsustasime, et süüa just ei taha, aga lähme siis korraks sisse, anname talle edasi tervitused ja viisakusest sööme midagi väga kerget ja vähest.

gouvia

gouvia

Olime ikka naiivsed, kui arvasime, et pääseme sealt niisama lihtsalt. Kui härra kuulis, et oleme eestlased ja näitasime talle pilti, kus ta tantsib koos meie sõpradega, oli ta täitsa leilis. Hüüdis kelneritele, et kohal on special guests ja teatas meile, et tal tuleb kohe kananahk ihule, kui eestlasi näeb ja nii väga tahaks kohe eesti keelt rääkida. Ja nagu välismaalastel ikka eesti keelega, siis lemmikfraasid on – Kuida käsi käib? Head isu! Tark ei torma! Kuidas maitseb? Tere, tere vana kere! Terviseks! Kas kõik on hästi? Kas toit maitseb? ja kõik muu jutt libiseb sujuvalt ingliskeelseks. Oi, meie eest hoolitseti kuninglikult. Kelnerid jooksid, kummardasid ette ja taha. Toitu valida meil tegelikult ei lastudki, kästi tuua lauda taldrik rahvuslikuga. Hoiatas veel, et võtke ainult 1 kahepeale. Noh, me siis lootsime, et mis see ikka kahepeale süüa, saame ehk hakkama ja tellisime selle eriroa ära.

Edasi tuli meil vanahärraga tanstu lüüa. Esmalt kutsuti ema tantsule ja seejärel tütar :D

gouvia

Ja siis saabus lauale suur taldrik……erinevalt valmistatud lihaga ja mõne kartuliga. Ohsapoiss, vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesim, et kuidas me küll sellise hunniku vastu ööd ära sööme??? Liha!!! Me ei söö nädalas ka nii palju liha :D Eh, hakkasime siis servast peale. Vaikselt näksisime ja ajasime juttu küll omanikuga küll kelneritega ja lõpuks tundsime, et no enam kuidagi ei jaksa. Küsisime, kas nad pakivad ka kaasa? Loomulikult pakivad. Kelner läks meie toiduga toimetama ja maja poolt toodi lõpetuseks meile limoncellot. Ei saanudki ma aru, oli seal üldse alkoholi või mitte, aga lõhnas hästi ja maitses samuti. Enne, kui ära läksime, kutsus härra veel Kirke endaga kuskile taharuumidesse ja lasi tal valida endale ja emale ehteid :D K tuli tagasi nägu nalja täis ja käes igasugused kulinad.

gouvia

Pildile on see taldrik jäänud kuidagi pisike, tegelikult oli siiski ehmatavalt suur ports lihasaaduseid.

Tagasi pimedal õhtusel tänaval arutasime, et kas me ikka hommikul üldse tahame seda külma liha süüa? Või kas me üldse nüüd enam lähiajal tahame liha süüa??? Jõudsime otsusele, et ei….ei tahaaaa. Jalutasime randa, otsisime üles meie valge lemmikkoera ja tegime talle piduliku õhtusöögi. Tema oskas liha hinnata märksa paremini, kui meie kaks.

gouvia

gouvia

Pidustused Gouvias kestsid veel edasi, aga meie suundusime hotelli ja püüdsime vaatamata punnis kõhule ja palavusele und saada.

Ees seisis puhkuse viimane päev. Arutasime, et mis me sellega ette võtame? Jõudsime veendumusele, et lähme sinna, kus meid võlus loodus, oli rahulik ja igal sammul sai ujuda. Jah, valisime viimaseks päevaks meie lemmiku – Kassiopi.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Korfu. 7.osa – Kassiopi

Kassiopi oli üks nendest kohtadest, kuhu me möödunud aastal ei jõudnud ja sellepärast oli see koht kidlasti selle aasta reisi plaanides.
Pean kohe ütlema, et see oli suurepärane plaan. Kassiopist sai koht, mida me hakkasime armastama esimesest hetkest ja me pole sugugi esimesed, kes külastasid seda kohta korduvalt, avades teda enda jaoks ikka uuest ja uuest küljest. Selle paiga ilu ja rahu lihtsalt lummab.
Kassiopi on üks väike kuurortasula Korfu põhja/ida kaldal, millel on rikas ajalugu ja uskumatult ilusad rannad. Kivine rand, mis oli kunagi eelajaloolise mere põhi ja riff, tõusis merest – moodustades kaljudega lõigatud lahesopikestega rannajoone. Nii tekkis palju väikeseid rannaribasid – kiviseid ja liivaseid.

kassiopi

Tee mere äärde

Korfu pealinnast asub Kassiopi 35 km kaugusel. Meilt, Gouviast, oli sinna veel vähem maad, ehk siis umbes 27 km, kuid seda 20 ja seitset kilomeetrit sõitsime sinna terve tunni. Keerdus teedest mööda kõrget rannikut seal puudust ei ole, seega ka liikumiskiirused väikesed.

kassiopi

Vaade bussi aknast õhtusel ajal

Kassiopi asula omab ajalugu alates III aastatuhandest e.m.a. Legendaarse tsaari ja väejuhi Pyrr-i valitsusaegadest. Sel kaugel ajal oli Kassiopi väike kalurite asula ja sadam. Öeldakse, pannes kätt südamele, et viimase kahe ja veidi peale sajandi jooksul on Kassiopis vähe muutunud. Eks muidugi on sinna tekkinud hulgaliselt uusi hotellikesi, aga laias laastus ma usun on see täiesti võimalik. Seal ei torganud silma ühtegi mammuthotelli ega muud suuremat ehitist. Väike, vaikne, rahulik ja armas eheda loodusega paik. Eriti just see osa, mis lookleb piki rannikut.
Tol kaugel ajastul aga oli aeg rahutu. Käis sõda Roomaga, mis viis selleni, et selsamal III sajandil Korfu saar roomlaste poolt ka vallutati. Mõne aja pärast ehitati Kassipoisse roomlaste kindlus. Legendi kohaselt oli selles peatunud kunagi isegi tuntud imperaator Nero.

Aeg paraku seda ehitist ei säästnud. Kindlus purustati täielikult saja aasta pärast ja nendele varemetele ehitati juba uus – Bütsantsi kindlus. Seejärel peale järjekordset Korfu vallutamist võtsid selle üle veneetslased. Sellesama kindluse varemed ongi tänase päevani alles. Need varemed kõrguvad seal mäe otsas valitsedes lähedalasuvate lahtede üle ja nägema peaks neid igast Kassiopi rannast.

kassiopi

Vasakul paistab tükike ajaloost – kahur

Tulles Kassiopisse autoga, saab selle parkida kas mõnda paljudest Kassiopi parkidest või otse rannaala sissepääsu juurde ( 10 m kaugusele rannast). Kassiopisse ja tagasi saab kenasti ka Green Bus liinil sõitva Kerkyra – Kassiopi bussiga. Edasi-tagasi ühele inimesele läheb pilet maksma umbes 6€ või oli see 6.60€. Kui oled inimene, kellele on vajalikud igasugused lõbustused ja turistiatraktsioonid, siis võib Kassiopi muidugi jääda igavaks ning avastad, et poolest päevast seal oleks küll ja küll. Meie vastupidi, oleme looduse nautlejad, vaikuse ihalejad ja vaikselt kulgejad. Trillatrullatrollat me ei vaja, oskame oma päeva huvitavaks teha täitsa ise. Kiirelt läbijooksjatele on sel juhul auto rentimine mugavam tegevus- ei sõltu bussiaegadest. Bussiühendus on tegelikult piisavalt hea, et ka sellega sõites saab valida, kui ruttu tahad edasi või tagasi liikuda. Ise oleks me jäänud meeleldi Kassiopisse viimase bussini, aga eelistasime lahkuda siiski eelviimasega….juhuks kui… eksole. Nii olime mõistlikul ajal tagasi Gouvias ja jäi aega kohapeal jalutamiseks, ujumiseks ning õhtusöögiks.

kassiopi

kassiopi

Just nii lähedale veele seal ongi võimalik igal sammul pääseda ja ruumi parkimiseks jääb ülegi.

Kassiopi põhiranna vastas on Albaania riik. Väina laius on väike ja nii saab päikesevarju all lesides uurida mitte ainult naaberpäevitajaid vaid ka teise riigi elu. Sarande linn oma mitmekorruseliste betoonmajadega ja peaaegu metsatud mäed. Kassiopi sadamast lähevad Albaaniasse ekskursioonid ja erinevaid trippe saab sealt veel teisigi ette võtta. Albaaniasse on kõigest 1,5 km meresõitu. Kassiopist saab võtta näiteks päevast merereisi Kerkyra linna. Päeval minnakse pealinna suunas, pimedas tullakse tagasi. Nii saab sellest rannikust kaks erinevat pilti- päevase ja öise.

kassiopi

Albaania rannik

Saare loodust olen ma juba korduvalt kiitnud, aga ei väsi. Apeslini- ja sidrunisalud, granaatõunte ja pirnide aiad, viinamarjad ja ploomid, lõputud oliivikasvatused, kõige uskumatumates värvides ja toonides luksuslikud roosipõõsad ning mõeldavad ja mõeldamatud õitsvad põõsad-puud-lilled…kõik see värvide pillerkaar ja magus lõhnabukett tekitab mingi ebareaalsuse tunde ja taastab mälus lapsepõlves loetud muinasjuttude võlumetsad.
Siinne loodus – see pole ainult ilu ja inspiratsiooni kaev, vaid kohalike inimeste rikkus. Nende pedantsed turismiteatmikud kirjeldavad uhkelt, et Korful on ligi 4 miljonit oliivipuud. Siin, nagu eikuskil Kreekas, on oliivipuud eriti kõrged – viljad väikesed, aga nendest valmistatud oliivõli on kõige maitsvam ja ravitoimelisem.

kassiopi

kassiopi

Huvitavad lehed sellel puul. Mis puu võiks ta olla?

Oliivide korjeperiood kestab Korful 6 kuud(mujal Kreekas koristatkse saak ära mõne kuuga). Nii kaua aga sellepärast, et korfulased ei raputa oma oliivipuid, vaid ootavad kannatlikult kuni viljad on täiesti küpsed ja kukuvad ise alla. Maas ootavad oliive laialilaotatud võrgud. Pole siis mingi ime, et siinne õli on Kreeka parim. Tootma hakati õli siin juba mükenee – aegadest peale. Vahepealsel ajal, tõsi küll, anti oma eelistus hoopis viinamarjaistandustele, aga XIV sajandil andsid 400 aastat valitsenud veneetslased välja ukaasi, mis käskis kohalikel elanikel istutada oliivipuid. Seega 1766-ndaks aastaks, kroonikate järgi, oli saarel juba 1,9 miljonit oliivipuud.

kassiopi

Kassiopi riffid on rikkaliku mereeluga. Vesi on siin kivise põhja tõttu uskumatult läbipaistev – seega ideaalne paik sukeldumiseks ja snorgeldamiseks. Kohapeal saab kasutada sukeldumiskoolide teenuseid.

kassiopi

Kassiopi randu peetakse Korful ilu poolest teise koha väärilisteks, peale Paleokastritsa randu. Samas mõned paigutavad Kassiopi rannad kohe esimesele kohale. Meie oleme käinud mõlemas kohas, aga kuna Paleokastritsal meil polnud sellist aega, et ise pikemalt ringi luusida, jätan selle kohtadele paigutamise praegu õhku. Hämmastav on pigem see, et rahvast on imelistes Kassiopi randades vägagi hõredalt, Paleokastritsa samas aga väga ülerahvastatud. Abiks ilmselt jälle see, et sealses kuurordis on turisti elu tehtud igati lõbutsemisrohkeks ja kärarikkaks. Meie eelistus kuulub kindlalt inimhõredatele paikadele. Usun, et turistivähesus on tingitud Kassiopi teadlikust hoiakust – pole ööklubisid ja lärmakaid ajaveetmisasutusi. See hoiabki vast suurema massi lõbuturiste kohast eemal. Kassiopi on rahulikult kulgejate ja rahu armastavate inimeste paik.

kassiopi

Idarand, Kassiopi suurim. Seal kalju vastas me hiljem ujumiseks peatusimegi.

Enamus puhkajatest on koondunud Kassiopi idaranda ja selle ranna kiviterrassidele, kus oliivipuude vilus on mõnus lamamistoolidel puhata.

Kui liikuda idarannast edasi, kõigest 20-30 m, pole enam inimesi peaaegu üldse ja privaatrandu leiab igal sammul.

Sealsamas lähedal kõrgub kaljupaljand, mis on omal moel Kassiopi visiitkaardiks.

Vesi on muidugi Kassiopi randades uskumatult kaunist värvi ja silm püüab erinevaid varjundeid.

Suudate te kujutada ette sellist imelist inimtühja randa Euroopas keset suve, keset päeva ja veel kahe sammu kaugusele pargitud autost? Selline rand on tõesti olemas, Korfu saarel Kassiopis.
Seega tasub kiirustada ja külastada seda fantastilist saart veel ennem, kui see muutub ülerahvastatuks ja kaotab oma algupärase ilu ja veetluse.

Keset Kassiopi asulat on Jumalaema Kassiopitissa kirik. Selles hoitakse imettegevat Neitsi Maarja ikooni, mis pidavat omama ravivõimeid sealhulgas tegema priiks isegi silmahaigustest. Kirik ehitati 16. sajandil. Mingite andmete kohaselt vana Zeusi templi varemetele.

kassiopi

kassiopi

Tee lookleb kõrgel mere kohal ja tänu sellele avanevad kõikjalt suurepärased vaated.

Kassiopi asulale oleks kindlasti tore vaade seal olevate kindluse varemete juurest, aga mingil põhjusel me otsustasime sinna üles mitte ronida. Jälle üks asi, mida teha – järgmisel korral(ma siiski loodan, et see järgmine kord pole kohe järgmisel aastal :D).
Asula embab oma punaste katustega majakestega ja oliivipuudega kaunilt lahte. Tänavad, mis on väikesed ja käänulised, voolavad alla sadama äärde kokku. Siin on neem, mis eraldab Joonia merd Aadria merest. Ühelt poolt näeme sinist merd, teiselt rohelist.

Kuidas möödus meie päev Kassiopis?

Ärkasime hommikul mõistlikul ajal, sõime nagu igal hommikul mõnusa aeglase hommikusöögi ja suundusime järjekordselt suure tänava äärde bussipeatusesse, et kell 10.15 Kerkyra – Kassiopi bussiga sõita vastu meie järjekordsele seiklusrikkale päevale. Meil ei olnud mingeid kindlaid plaane, me lihtsalt läksime Kassiopisse kohale ja vaatasime, mis saab :)

Bussid liiguvad Korful plaanipäraselt.Vähemalt seniajani pole ükski neist tulemata jäänud ja ajast kinni on samuti peetud. Bussisõidust tuleks lausa eraldi rääkida, sest mulle kohe väga meeldis seal maaliinibussidega sõita. Erinevalt Blue Bus- linnaliinist, on Green Bus-il personaalne lähenemine.
Näiteks võib välja näha üks sõit nii:
Seisad tee ääres, vaatad….tuleb roheline buss. Üritad lugeda silti, et vajadusel hääletada…aga polegi vaja. Buss peab kinni, bussijuht hüppab välja ja hüüab:” Miss, miss you want to drive Kassiopi? Yes? Come in! Come in! Take the bag off and sit down! Come in lovely miss!” Hüppad aga siis rõõmsalt bussi, võtad koti seljast ja leiad istekoha….tegelikult on bussis alati vähemalt kaks reisisaatjat – noort või keskealist meest, kes aitavad bussijuhti ja kutsuvad vahest ka ise rahvast peale ning bussis otsivad sulle kenasti koha, veendudes, et oled turvaliselt taguotsa maha saanud. Seejärel hüüavad kreeka keeles bussijuhile…pame, pame( lähme, lähme)! Ja sõit algab :) Mõne aja pärast saabub noormees jälle sinu ette ja hakkab müüma piletit. Ütleb kenasti summa ja kui sul on kohe raha peos, annab pileti vastu. Kui pole, ütleb – ah, võta rahulikult, ma varsti tulen tagasi ja läheb edasi asjatama. Kui jõuab ringiga jälle sinu juurde ja sul raha leitud – võtab selle vastu, annab piltei, hüüab näiteks – oh, I love you!…. ja läinud ta ongi. Või siis tänab kenasti – Thank You very much! – sealjuures kreeklased väga naljakalt ja pehmelt venitavad sõna “much” – veri maaats.
Ja selline elav keskustelu käib bussis terve sõidu. Kõik vallatud kurvid, serpentiinid ja ülikitsad tänavad läbitakse filigraanse täpsusega ja meeleolukalt. Bussi istudes ei pea sa kunagi põdema, kas oskad õiges kohas maha minna. Seesama noormees-piletimüüja annab sulle ise teada, kus maha kobida. Lisaks näitab veel omal algatusel, kust õhtul buss tagasi läheb. No me tundsime ennast teate nagu prowwad, need Tallinnast :D Sõitja osaks jääb tõesti vaid maksta pileti eest, nautida kauneid vaateid ja tunda ennast hästi.

Ok, igatahes olime tunni aja pärast Kassiopis kohal. Tund läks lennates, sest kogu aeg olid kael õieli, et ükski vaade kahe silma vahele ei jääks. Astusime keset asulat bussist välja, vaatasime tagasisõidupeatusest järgi, mis kell väljub õhtune buss(mitte et me ei teadnud seda juba, aga kontrolli mõttes ikka) ja hakkasime vaikselt jalutama ranniku suunas. See tänavake, mille ääres buss peatus viibki otse mere äärde. Palavaga muide, ei teki sul mittekuimingit kiusatust minna kuskile vasakule. Ikka otse mere äärde, sest sealt saab vajaduse korral jahutust.

kassiopi

Sinna mere äärde oli vähe maad, aga juba poolel teel tekkis meil – siiski, siiski – kohutav vajadus mõnda poodi sisse astuda. Ei mitte ostlemise pärast, vaid poodides on alati õhku ja normaalne temperatuur. Astusime siis sisse…ja sattusime poodi, mis meile väga meeldis. Kauplus müüs Itaalia kraami ja sealhulgas vägagi nägusaid, kvaliteetseid ning hea hinnaga jalatseid. K jäi neid lummatult uurima ja kuna ta juba pikemat aega palus endale plätu tüüpi jalatseid, siis sealt ta leidis sellised, mis meeldisid. Ühed mugavad rihmikud leidis ka ja siis oli dilemma ees, kas osta ja kui, siis kummad neist osta. Üldiselt on ta väga kehv ostja, nagu ma isegi. Raha kotist niisama umbes välja ei käi. Lõpuks jõudsime järeldusele, et jalatsid on väga mugavad, nägusad ja kvaliteetsed. Plätusi on vaja ja rihmikud lähevad peale suve kooli sisejalatsiteks. Eelmisel aastal olid ülipopulaarsed 15-eurosed Javerid kooli sisejalatsiks….mis ei lase tegelikult jalal hingata, lagunevad ruttu ja kooliaastat vastu ei pea. Rohkem meie koju ükski Javer ma arvan teed ei leia. Jah, K ohkimise saatel ostsime talle kaks paari jalatseid siiski ära, müüja pakkis nad meile kenasti kotti ilma karpideta ja praeguseks võin öelda – laps on jalavarjude üle väga õnnelik.

Poest väljas, leidis K endale kohe ühe istumispaiga ja pani uued plätud jalga. Nii suur rõõm oli, et palavaga jalgadel vähem pitsitamiskohti( isegi sissekantud jalatsid suudavad palavas kliimas jalgadele sõjahaavu tekitada).

kassiopi

Edasi kõndides olimegi sattunud mere äärde, ehk niiöelda Kassiopi tsentraalsadamasse. Sealt väljuvad igasugused turismireisid merele ja saavad randuda purjekad, kalapaadid jne.

kassiopi

Seistes silmitsi merega, tuli otsustada, kas minna paremale või vasakule. Seekord otsustasime minna vasakule ja ma usun, et valitud sai täiesti õige suund.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Käes oli keskpäevane aeg, päike paistis lagipähe ja esimene mõte, mis meil jalutades tekkis oli loomulikult – tahaks ujuma! Kõndisime mööda teed, mis lookles piki kaljust kallast ja leidsime ühest kohast võsastunud raja, mis viis alla. Inimtühi koht ja kutsuv vesi.

kassiopi

Kribinal krabinal alla, mööda kaljukive ühele platvormile üles, riidest lahti…ja olime probleemi ees. Vesi on seal randades nii läbipaistev, et vee sügavust on keeruline määrata. Lisaks on kaljud, mis otsapidi juba vees…libedad! Proovisime niipidi ja naapidi ja jäime hätta. Ei olnud sellist mugavat ja ohutuna tunduvat vette laskumise kohta. Patseerisime seal siis mõnda aega niisama ja leotasime jalgu vees.

kassiopi

Sealsamas kasvas üks õige võimas kaktus. Tegin temast mõned pildid ja siis keerasin okkalisele tegelasele selja, et pildistada merevaateid. Ei tea, kuidas ma sedasi mõtlematult tagurdasin, aga ühtäkki oli kaktus mul käsivarres kinni. Ohsapoiss, mis oivaline tunne. Sellel kaktusel on ju miljon imeväikest okast. K tuli appi ja koos saime neid pea nähtamatuid okkasindreid päris jupp aega minu käest välja nokkida. Edaspidiseks jälle targem – vaata enne tagurdamist, et seljatagune oleks ohutu, muidu võid parkida ennast kaktuse otsa.

kassiopi

kassiopi

Okkad niivõrd kuivõrd minu käest elimineeritud, panime riidesse ja hakkasime edasi jalutama… kuni jõudsime ühe kena rannani. See tunduski Kassiopi üks suurmaid randu olema. Nii rannas, kui kaljupaljandil on olemas lamamistoolid ning päikesevarjud. Meie leidsime endale seal kalju servas paiga, kuhu sai panna riided ja kotid ning sulpsasime kiirelt vette. Veest tõusis ilmselgelt auru, sest me olime korralikult päikese poolt kuumaks köetud. Milline õndsus oli leida lõpuks veest jahutust.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Kristallselge vesi, sealsamas nurga taga hüppasid kohalikud noored kaljult vette ja teised kohalikud kutid panid väitsa jala külge ning sukeldusid kala püüdma. Istusime mõnusatel siledatel lutsukividel, mõnnasime ja jälgisime ümberringi toimuvat elu.

kassiopi

Peale piisavat jahutamist viskasime kleidid märgade päevituste peale ja liikusime edasi. Kell oli liikunud sellisesse aega, et kõht hakkas haledalt niuksuma.

kassiopi

kassiopi

All paistab väike armas Pipitou rand

Jalutasime, imetlesime vaateid ja leidsime üks hetk endale väga kauni koha. Kaljuveerel asuv restoran Trilogia Plous, all väike ja üksikute inimestega Pipitou Beach ning ees imeline vaade. Istusime õue terrassile, mida eraldas järsakust klaaspiire
Ütlemata mõnus oli seal varikatuse all istuda, kuulata vaikset mere kohinat ja nautida päeva. Siin ja praegu tunne oli täiesti olemas. Sellest söögikohast sai meie reisi üks lemmikumaid kohti, kus kinnitada keha ja nautida olemist.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Uurisime menüü läbi ja K esitas tellimuse. Päris naljakas oli, kuidas talle meeldiski kogu aeg ise kõike korraldada. Inimene on teadlik, et keel areneb suuresti läbi praktika. Reisimine on ideaalne võimalus ühendada keeleõpet, esinemisjulgust, silmaringi laiendamist ja kodusest elust puhkamist.

kassiopi

kassiopi

Pean eraldi kiitma selle toiduasutuse maitsvaid ja kauni serveringuga toite ning suurepärast teenindust. Teenindus on muide seal sama rahulik, kui kogu Kassiopi olustik. Rahvarohketes kohtades annavad kelnerid jalgadele tulist valu, Kassiopis kõnnivad mõõdetud sammul. Silmale on see vägagi meeldiv – ei virvenda silmis ja jõuad isegi meelde jätta, milline mees just sinu lauda teenindas. Hinnad on täiesti ok. Kodumail selle raha eest restoranis süüa naljalt ei õnnestuks.
Veetsime ühe mõnusalt pika ja laisa söömaaja. Esmalt tellisime endale kahepeale ühe korraliku jääga Freddo cappuccino….mille K jõi kiirelt peaaegu üksi ära(edaspidi olin targem ja võtsin endale eraldi joogi).

kassiopi

Peale kohvi sõime kumbki ühe salati. Hea toit, korralik annus naeru ja kõht oli täis.

kassiopi

Salat porgandi, suvikõrvitsa ja lõhega

kassiopi

Kana juustuga ja roheliste lehtsalatilistega

Peale sööki läksime mööda teed edasi kõndima, saatjaks ikka ja jälle ilusad vaated.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Kaua sa aga lõõskava päikese käes ikka jalutad, kui meri nii kutsuvalt silme all särab….varsti ronisime ühest järsakust alla ja olimegi jälle ühes täiesti privaatses pisikeses lahesopis. Tundsime ennast nagu kuningakassid.

kassiopi

kassiopi

Mõnulesime vees ja muidugi naersime, naersime ja naersime. Ma ei tea, mis sel aastal selle naermisega oli, aga naer oli reisi üks peamisi märksõnu. Ma ei teagi, mis meid kogu aeg naerma ajas, aga mingid meievahelised naljad ja killud, need saatsid meid terve reisi.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Mingiks hetkeks oli kell sealmaal, et tuli riided jälle selga panna ja vaikselt Kassiopi keskuse poole kõndima hakata. Olime jalutanud sealt päris kaugele ära.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Siit me need kingad ostsimegi

Keskuses tagasi, kilomeetreid kõnnitud…võttis kuumus jälle meie üle võimust ja enne bussipeatusesse minemist leidsime istumiseks mõnusa varjualuse koha, kus pakuti jäätist. Seekord sõin isegi mina ühe väiksema portsu. Muidu ma enamasti ainult ampsasin K jäätisest tükikese.

kassiopi

Peale maiustamist jäi meile aega bussipeatuse läheduses kõndimiseks ja ümbruse uurimiseks.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Ühel pool Kassiopit on meri, teisel pool mäed

Ja olimegi tagasi bussipeatuses, mis asus armsa pargi kõrval.

kassiopi

kassiopi

Jälle bussis, tundsime rõõmu jahedast õhust ja seadsime ennast valmis tunniseks sõiduks. Püüdsin sõidu ajal aknast mõned pildid teha, et jäädvustada veidigi neid ilusaid vaateid.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Gouviasse jõudes jalutasime läbi meile armsaks saanud väikeste tänavate hotelli poole.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

sidari

kassiopi

Õues oli endiselt väga palav ja kass oli leidnud endale mõnusa pikutamiskoha kaupluse külmutuskapi peal

Meie astusime läbi sellesama poe puuviljaosakonnast ja ostsime endale õhtuseks maiustamiseks arbuusi ja aprikoose.

kassiopi

Meie hotellitänava teeäärt palistasid igasugused erinevad söögikohad ja mõnel neist olid armsad dekoratsioonid

kassiopi

kassiopi

K üritas mulle teist aastat reisil olles teha selgeks, et tal on vaja hädasti ühte suurt flamingot. Ok, eelmisel aastal oli selleks vajaduseks sõõrik, millest selle aasta reisil sai flamingo. Kui ta oli järjekordselt mulle juba 5 päeva seda juttu rääkinud, andsin ma lõpuks järgi. Osta endale siis see flamingo, aga täis puhud selle ise ja tühjaks lased samuti ise.
Nii läksime ühte teise tänavasse vaatama, kus mis hinnaga flamingosid leidub.

kassiopi

Teele jäi Gouvia kohalik kirik, kus valmistuti järgmisel päeval toimuvaks suureks peoks. Kui meil tähistatakse jaanipäeva ja võidupäeva, siis sealses kultuuris on 24.06 pühendatud kõikidele nendele inimeste nimedele, kelle nimel pole isiklikku pühaku päeva. Sellel peol on tohutu menu, palju rahvast, hulgaliselt vardasse aetud lambaid, šašlõkki, muusikat, protsessioon läbi asula, tantsu ja mida kõike veel. Sinna juurde käivad paraku ka tüütud mutikesed, kes tulevad ligi, kiidavad ja naeratavad, kingivad sulle roosi, helkiva käevõru ja…hakkavad raha välja pressima. Nendest tuleb heaga kaarega mööda kõndida või olla väga konkreetne.

Igatahes flamingo K endale leidis ja hotelli ära vedas. Puhus, vaatamata palavusele, selle hiiglase täis ja läksime randa ujuma. See minek randa nägi välja nagu meie isiklik protsessioon. Laps kõnnib…suur roosa lind kaenlas…kõik vaatavad ja naeratavad, mõni plaksutab….ja mina kõnnin 3 sammu tagapool ja itsitan :D No nii naljakas oli. K ise oli hämmingus, et mis nüüd siis nalja teeb :) Tegelikult selliseid erinevaid ujumisvahendeid oli inimestel palju, aga eks see õhtuhämaruses roosa linnuga liuglemine torkas silma ja ajas suu naerule.

kassiopi

kassiopi

kassiopi

Pean mainima, et enne pakkimist nägi K kurja vaeva, et õhk sellest linnust välja lasta. Hakkama ta sellega igatahes sai ja kohvrisse kaasa pakkis ka. Lind tegi oma esimese lennusõidu Eestisse ja on nüüd valmis siinsetel vetel liuglema.

Peale ujumist tegime ühe mõnusa õhtusöögi Gouvia pitsarestoranis. Roberto pitsarestoran on täiesti autentselt itaallaste majandada ja pitsad on seal ülimaitsvad, nagu ka muud toidud.
Õhtu oli käes ja tundsime, et päev oli igati korda läinud. Kassiopi meeldis meile väga.

kassiopi

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment