Korfu. 6.osa – Arillas, Sidari ja imeline päikeseloojang Logases. Vol.3 Logas

Eelmine postitus lõppes Sidarist lahkumisega ja selleks korraks oleme jõudnud vastu õhtut imelisse paika nimega Logas.
Pildil otse ees paistab Kreeka riigile kuuluv viimane kõige põhjapoolsem saareke – Erikousa.

logas

Logas asub mitte eriti kaugel Sidarist ja Cape Drasti-se rannast. Kallas koosneb seal pehmest liivakivimist, kuid erinevalt teistest kohtadest on kallas Logases tavapäratult kõrge. Kohaliku külakese Peroulades-i servas, kus muide võib suhteliselt odavalt kõhu täis süüa – on korraldatud ainus laskumine kõrgelt rannakaljult alla randa.

logas

sidari

sidari

Laskudes mööda seda teed ja betoontreppi, satutegi Logase randa. Tegelikult on seal järsakujalamil mitmeid metsikuid rannaribasid, kuhu võib Logasest liikuda mere mõõna ajal. Tähtis on sealt lihtsalt enne tõusu tagasi tulla, muidu tuleb tagasi hoopis ujuda.

sidari

Inimesi on vähe, randades pole mingeid tavapäraseid atribuute. Kuidas saakski eks, kui tõusu ajal sedasi kõik lamamistoolid ja muu kraam lainte abil ujuma pääsevad ja kaladele pikutamiseks purjetavad.
Kuna see on Korfu saare läänekallas ja kallas on väga kõrge, siis umbes keskpäevani on kogu rand varjus. Pärast aga ei leia te seal rannas lapikestki varjulist kohta. Seega, kui kavatsete minna aega veetma nendesse kaunitesse randadesse, võtke heaga ise päikesevari kaasa. Igas kohalikus marketist saab neid osta umbes 6-8€ eest.

sidari

Üleval, enne allalaskumise treppi, on suur tasuta parkimisala, töötab mitu tavernat kus avanevad vapustavalt kaunid vaated Joonia merele ja loomulikult on Logases päikeseloojangud….kus päike loojub täpselt ranna vastas.

Loomulikult laskusime meiegi alla randa ja veetsime seal tublisti aega. Tundus, et K-le oli see paik eriti hingelähedane, sest seal ta läks kuidagi enda sisse ja oli mõtetes eemal, samas lapselikult rõõmustades lainte üle. Eks endalgi tekkis seal kummaline äraolev tunne.

sidari

sidari

Meri oli sel õhtul päris särtsakas ja vahune.

sidari

sidari

sidari

Leidsin rannast ühe mummulise nässu…ei teagi, mis see olla võiks. Keegi aimab?

sidari

K üritas kaljuõnarustesse saada. Tasuks sai püksid märjaks. Laps lustis ja meri vallatles vastu.

logas

logas

logas

Seal üleval kõrgel on vaateplatvorm, klaasist.

sidari

Otse järsaku kohal on kohvik “7th Heaven”.

logas

logas

logas

Kohvikust on järsaku kohale ehitatud klaasist vaateplatvorm. Justkui eimidagi erilist, aga nii mõnegi süda teeb seal jõnksu, kui näeb enda all tühjust. Loojangu ajal on seal pildistamiseks lausa järjekord.

Rada alla randa tundub kõrvalt vaadates päris hirmuäratav, aga on tehtud sellisena, et laskumine oleks suhteliselt lauge ja kõigile jõukohane.

Trepilt avanevad hingematvalt kaunid vaated. Tahaks sinna seisma jääda ja jäädagi imetlema….

logas

logas

Astmed muide, on väga laiad ja päikese poolt kenasti kuumaks köetud. Sellepärast vastu õhtut kui kuumus raugeb, soojendavad inimesed ennast astmetel nagu sisalikud ja ootavad loojangut.

logas

Seal taga lõpus paistabki Cape(Akra) Drastis

Astmed on paigutatud laskudes mõnusalt amfiteatrit matkides ja sel viisil ei sega keegi kedagi nautimast uinuva päeva värve.

Põhja vaadates paistab Cape Drastis nagu painutatud plasteliinist moodustis.

Kui on soov minna Logase nimetusse naaberranda, kus on vähe inimesi ja keegi kedagi ei sega, tuleb ette võtta teekond piki kaljut, mis ei ole väga pikk ja vee sügavusega kõigest veidi üle põlve. Muidugi mõõna ajal.

Tasapisi saabus õhtu. Jõudsime Logase randa spetsiaalselt suhteliselt hilja, et vaadata loojangut istudes ” Seitsmendas taevas” ja jalutades rannas. Loomulikult ei olnud me ainsad, kes tulid sinna sellise sooviga, aga mingit ülerahvastatuse tunnet ei tekkinud õnneks samuti. Lubasime endale kohvikus mõnusa jäätise ja alkoholivaba mochito.

logas

logas

Sellised kõrged liivakaldad ei ole absoluutselt Korfule karakteersed. Midagi taolist te kusagil mujal saarel ei kohta.

Õhtul värvuvad peaaegu valged kaljud õrnalt kollakas-oranžiks, päike enam ei küta ja õhus hõljub imeline rahu. Inimesed ujuvad viimaste päikesekiirteni, kuni meri hakkab tõusma.

logas

Lõunasuunas, kuhu paistab kõige paremini alumiselt vaateplatvormilt, pasitavad kaljud õhtul eriti reljeefsetena, kuid minna sinnani niisama ei õnnestu. Saab ainult ujuda. Vesi on seal vastu kaljut kohe sügav.

Kuni veel valgust, pakkus Petros meile abi, et saaksime koos pildile jääda.

logas

logas

Klaasist vaateplatvorm….tikk-kontsadel sinna vist siiski minna ei tahaks :D

logas

Viimased kuldse päeva sekundid….

logas

K otsustas, et läheb alla randa tagasi, oma hetki püüdma…

logas

Päike hakkas vajuma horisindi taha ning värvid muutusid sel ajal hetkega intensiivseteks, mitmetoonilisteks õhtuvärvideks.

logas

logas

Pimeduse saabumiseni jääb 20 minutit ja kõik astmed ning parimad kohad kohvikus on inimeste poolt hõivatud. Piirid kaovad ja erinevatest riikidest saabunud inimesed on sel hetkel ühendatud omavahel imekauni loojanguga.

logas

Kohvikust lastakse vaikset ja müstilist muusikat, inimesed püüavad kõneleda vaikselt ja kuulda on ainult lainte sahinat(ning fotoaparaadi klõpse).

Lahkuva päeva viimased sekundid. Aeg ongi ilmselt kõige paremini tajutav päikesetõusul ja loojangul, kui päikese jooks silmapiiri taha muutub eriti rutakaks ja silmnähtavaks. Nii nagu ei kunagi, on tajutav öö ja päeva vaheline õhuke piir.

logas

Päike loojus. Päev hakkas lõppema, kuid maastikud on endiselt kaunid. Taeva värvid on veel erksamad.

logas

logas

Korfule sattudes, käige kindlasti ära Logases ja jääge sinna päikeseloojangut nautima.

sidari

Järgmises postituses suundume Kassiopi randadesse.

PS. Alati ei pruugi muidugi vedada. Meie uued eestlastest sõbrad läksid rendiautoga järgmisel päeval samuti Logasesse, et loojangut nautida ja paraku sellist kaunist vaatepilti ei saanud. tTevas läks loojangu ajaks pilve. Seega jah, ilmaga meil vedas väga ja sinna minekut planeerides peaks vist ilmateadet uurima.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Korfu. 5.osa – Arillas, Sidari ja imeline päikeseloojang Logases. Vol.2 Sidari

Sidari

arillas

Jätkan oma heietust sealt, kus eelmine postitus lõppes.
Olime ettevõetud tripi raames teel Sidari-sse. Põhjaranniku kuulsaimasse turistipaika, kuhu me eelmisel aastal ei jõudnud.

Mida siis Sidarist räägitakse.

Sidarit peetakse Korfu saare kõige romantilisemaks rannaks, mis pidavat vaimustama nii noorte seltskondi, armunute paare, aktiivset turismi armastavaid sportlasi kui ka pereturiste. Tekib küsimus, et kuidas nii erinevad kategooriad mahuvad ära ühele rannale, aga ju siis Sidari seda suudab. Tõenäoliselt suudab ta seda emakese looduse abil, tänu kellele on tekkinud ühte maailma paika selline omapärane koht.

arillas

Sidari rand asub nagu Arillaski, samanimelise küla kõrval. Sõita sinna pole keeruline. Kes soovib, siis autoga ja kes jalakäija – bussiga. Buss sõidab otse Korfu pealinnast kohale umbes 1,5 tunniga, on igati mugav ja akendest avanevad sõidu ajal oivalised vaated sinna ja tänna. Kuna juurdepääs on Sidarile lihtne, siis on ka rannatoolid iga päev hommikust õhtuni päevitajaid täis ning kõikajal valitseb tüüpiliselt laisk ja lõbus rannaolustik.

arillas

Mis on huvitav, siis see, et Sidari pole tavaline liivane rannariba vaid koosneb lisaks liivalappidele väikestest lahtedest, mis on omavahel eraldatud kõrgete ja huvitavate liivakivi- maaninadega. Üks selline maanina peidab oma rüppe kuulsat Armastuse kanalit ehk Canal D`Amour-i – looduslikult väga maaliline paik, millest räägin edaspidi veel.

arillas

arillas

arillas

Mis siis meelitab turiste Sidari randadesse? Esiteks tõenäoliselt hästi arenenud infrastruktuur. Seal saab laenutada päikesevarje, lamamistoole, läheduses on palju Kreeka tavernaid, kohvikuid, baare ja isegi klubisid. Muusika ja noorte lõbusad peod ei vaibu tõenäoliselt hommikuni. Teiseks – Sidaris on suurepäraselt organiseeriud aktiivne puhkus. Saab sõita ATV-dega, paraplaanidega, purjekatega, minna õppima sukeldumist või laenutada sukeldumiseks vajalikku varustust, tegeleda surfinguga. Ka kaatri taha kinnitatava suure kummirõngaga saab seal kambakesi lustida. Aktiivset tegevust igale maitsele.

arillas

arillas

arillas

Kolmandaks – Sidari rannikuveed on tavaliselt eriti soojad ja ei ole liiga sügavad. Sel põhjusel kiirustavad sinna ka pered tähtsate mudilastega ja rahulolematute teismelistega. Kõige vaiksemaks peetakse merd armastuse kanalis, kus isegi laineid ei pidavat olema…aga mina nägin seal laineid küll ja ohutu pole seal samuti. Kui ikka tuult ja laineid, on seal kanalis päris korralik pesumasin. Ujumine kanalis käib omal vastutusel.

arillas

arillas

arillas

Armastuse kanalit peetakse selle ranna kõige atraktiivsemaks ja turiste kohale meelitavamaks paigaks. Eraldatuna tavarannast liivakivimaaninaga, kujutab ta endast maalilist tillikest “fjordi” hämmastavalt sooja veega. See pole muidugi veel kõik. Väike kaarealune – mere poole ranniku poolt – see on see, mis meelitab sinna suuremaid ja väiksemaid reisiselle. Kõik ilmselgelt legendi pärast, õigemini kuhja legendide pärast ja milline on neist see õige – kes seda teab.

arillas

Üks versioonidest kõlab nii:

Ujudes kaarest läbi, tuleb mõelda inimesele, kes sulle meeldib ja siis ta abiellub sinuga kohe kindlasti. Kui sellist nime teie hinges veel ei ole olemas, ikkagi ujuge, sest siis leiategi oma teise poole. Lihtne, eksole :)

arillas

arillas

Kohustuslik turistipilt

Teine legend:

Armunud paar, kes suudab ujuda kaarest läbi kätest kinni hoides, ei lähe iialgi lahku. Sellist rituaali sooritades veenduge ikka, et mõlemad osapooled oskavad hästi ujuda. Muidu ei pruugi aktsioon hästi õnnestuda ja välja ujudes avastad ennast üksi…. paremal juhul endast väljas oleva, vett puristava kaaslasega.

arillas

Kui pole aga usku igasugustesse legendidesse, siis ära käia tasub Sidaris ikkagi. Kasvõi selleks, et sellist omapärast looduse sünnitist vaadata või imetleda sealset kaunist päikeseloojangut. Soovitavalt külastage Sidarit nädala sees, sest nädalavahetusel on seal rahvaste paabel, kusjuures suurem osa turistidest on – britid :P Nende lõbujanu on laialdaselt tuntud(loe: läbulembus).

sidari

sidari

Ükskõik kustkohast Korfu saarel ka ei pildista, kõrgeim mägi Pantokraator on mingis suunas alati silmapiiril :)

Mida me tegime seal ise.

Kohale jõudes anti meile teada, et aega on kaks tundi. Nautige vaateid ja soovi korral ujuge.
See aeg oligi tõesti parasjagu nii pikk, et Sidari külaasundusega tutvuma minna ei jõua ja ega see erinegi oluliselt teistest asumitest. Jõuab siiski käia läbi need liivakivininad, rondia ja turnida, vaadata niisama ringi ja loota, et saab mõned pildid, kus pole peal inimesi. Soovi korral muidugi veidi sulistada ja ennast palavusest jahutada.

sidari

Kui juba Sidaris, siis ka südames :)

Hakkasime reipal sammul edasi astuma.

sidari

See koht, kus K seisab…oh, mul pidi süda seisma jääma, kui järsk ja kõrge seal selja taga kohe oli ja liivakivipinnas ise üks kahtlane asi…

Esimene rand mis vastu tuli…ei tekitanud millegipärast soovi ujuma minna. Otsustasime jalutada edasi liivapaljandite poole.

sidari

Petros meie järel. Tuli välja, et ka meie autojuht pole seal varem käinud. Käis ja uudistas, ajas meiega juttu ja tegi seebikaga pilte.

sidari

Kui kõrgemale saab ronida, siis ronime

Mõne aja pärast tulime alla, jalutasime mööda liivamoodustisi edasi ja järgmiselt pildilt saab vaadata juba seda kohta, kust eelmine pilt tehtud.

sidari

sidari

Jõudsime mööda liivaninasid ja võsa seigeldes nii kaugele, kust enam otse edasi ei saanud. Lõppu jõudes polnud vähemalt ühtegi inimest, kuigi võsas sahistamas siin seal oli neid ikka. Kes uusi radu ja vaateid avastamas, kes ilmselt muid asju ajamas.

sidari

sidari

Sealt hakkasime tagasi tulema.

sidari

Käisime Sidaris seiklemas reedel…ja rahvast oli juba siis rohkem kui küll. Peale vaikset ja suhteliselt inimtühja Arillast oli see kuidagi …..no liiga palju inimesi tunne.
Kahtlemata, looduslikult on see paik ütlemata kaunis ja huvitav. Turnisime seal päris palju ja kui isu täis, läksime tagasi selle kuulsa kanali poole. Ei näinud selt kedagi läbi ujumas ja ise sinna samuti ei kippunud. Leidsime hoopis seal lähedal sopikese ujumiseks ja mõtlesime, et läheks kastaks ennast vette, aga…alla ronides võttis meid vastu liivast pruun ja sodist kirju vesi. Pirtspepud nagu me oleme, otsustasime ujuda mujal.
Enne ujumist lasin endast reisi esimese pildi teha :D Ikka selles kõige ihaldatumas paigas, kus turistid pildistavad. Abistasime pärast veel mõnda paarikestki, et nad saaksid koos poseerida.

sidari

Tagasiteel leidsime endale meeldiva mitme basseiga kohviku puhkeala(võimalik, et selle küljes oli ka mõni hotell) ja ujusime hoopis seal.

sidari

sidari

sidari

Pikutasime päikesevarju all, sõime jäätist ja tegime aega parajaks. Päevane palavus ei anna õnneks eriti muid võimalusi, kui et vette ronida ja puhata. Igasugune turnimine ajab naha märjaks ning ainus soov on lõpuks käia dušši alt läbi ja ennast veel märjemaks kasta :)

sidari

Kokkuvõtteks tõdesime, et kuigi loodus on seal imet teinud, siis oma reisil mõnes sealses hotellis peatuda ikkagi ei tahaks. Liiga ülerahvastatud ja turistikas koht. Korra vaatamas käia tasub aga küll.

Aeg sai täis, korjasime oma seltskonna peale ja hakkasime liikuma viimase sihtkoha poole.
Enne sai veel natuke nalja ka. Meid oli päris osavalt kinni pargitud ja võttis jupp aega, enne kui mitme mehe juhatamise ja õpetamise kaasabil oma parkimiskohalt välja saime. Bussis istuda oli lõbus :D

sidari

Ja lõpetuseks: Kohalikku möllu igale maitsele :D

ning loodusvaated koos inimestega.

Järgmine kord oleme juba Logases, imelist loodust ja päikeseloojangut nautimas.
See oli juba midgai hingele…..

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Korfu. 4.osa – Arillas, Sidari ja imeline päikeseloojang Logases. Vol.1 Arillas

Arillas

Kui üks päev juba peab olema selline, kus lihtsalt kulged ja oled, siis ta selline ka on(kui nüüd hästi järele mõelda, siis seekorde reis meil oligi peaasjalikult olemine ja kulgemine).
Reisi neljas päev sai planeeritud selliseks, et liigume ühest kohast teise, naudime kauneid vaateid, ujume ja tagasi oma hotelli jõuame alles pimedas. Selleks, et selline päev teoks saaks omamata rendiautot, tuli kasutada kohaliku turismifirma teenust. See oligi siis see teine kohapealne reis, mille me esimesel päeval koos Parga reisiga kohe ära ostsime.
Sisaldas pakett kolme kaunist kohta – Arillas, Sidari ja Logas.

Kuna tegemist on ühtlasi päikeseloojangureisiga siis väljasõit oli hiljem kui kohalikud reisid tavaliselt algavad. Nimelt kell 12.30 Gouvia põhjasuunalisest bussipeatusest.
Sellest lähtuvalt magasime hommikul nii kaua kui tahtsime. Tahtsime me magada mitte liiga kaua, sest soov jõuda hommikusöögile oli siiski olemas. Nii me siis ärkasime enne üheksat, lohistasime ennast sööma, sõime aeglaselt ja laisalt ja läksime tuppa tagasi. K suundus basseini sulistama ja niisama logelema, mina käisin sel ajal üle suure tee supermarketis täiendamas meie veevarusid ja teepeal ettejäävast väikesest poest ostsin aprikoose. Aprikoose lihtsalt peab sööma, sest nad on päikesesoojusest ütlemata magusad ja mahlased.
Palavas aeglase kulgemisega läheb aeg kiirelt ning peagi olimegi teel bussipeatusesse. Ikka väikese varuga, sest parem veidi oodata kui avastada, et polegi mida oodata.
Harjumuspäraselt ootasime suurt bussi, kuni üks hetk astus meie poole härrasmees, kes oli mõne aja eest peatunud veidi bussipeatusest eespool ühe musta väikebussiga ja küsis, kas ootame Sunset-tripi reisi? Ootasime jah, aga sellist väikest bussi oodata ei osanud. Igatahes nopiti meid peale ja meie omakorda olime väga rõõmsad, et seekordne tuur sai olema sellise väikese ja kompaktse seltskonnaga. Juht, kelle nimeks Petros, oli sõbralik ja teatas, et saame selle väikese seltskonnaga mõnusa privaatreisi. Vähe oli meid tõesti. Peale meie vaid üks argentiinlanna oma itaallasest peikaga ja kreeklanna oma kahe lapsega. Petros saatis meid enda kõrvale esiistmele ja mida paremat sa veel oskadki tahta – mugav konditsioneeriga buss ning suurepärane vaade terve reisi jooksul. Lisaks kõrval kogu aeg inimene, kelle käest sai küsida peas tekkivaid küsimusi.

Sõit võis alata ja esialgu põhja poole liikudes keerasime mõne aja pärast lääneranniku suunas ning sõit kulges sinka-vinka üle mägede. Ilusad-ilusad vaated, autentsed külad, kitsad ja käänulised teed. See võiks olla meie sõidu iseloomustus. Seltskond oli väga vaikne ja kuna meie istusime juhi kõrval, tuli meil temaga ka vestelda. Petros oli jutukas ja tahtis kõike teada. Küsis meilt, meie küsisime temalt ja juttu jätkus, kuni jõudsime Arillasesse.

arillas

Maaliline Arillase rand asub Korfu põhja/lääne osas. Rand on üks 10-st Korfu randadest, mida on puhtuse eest autasustatud “helesinise lipuga”. Arillas beach on üle kilomeetri pikk ja umbes pool sellest on lihtsalt metsik rand ilma rannaatribuutideta. Rand on väga ilus, mõnusalt peenikese ja heleda liivaga.
Osalt kõrguvad ranna ääres kõrged kaljumäed, mis ulatuvad kõrguses kümnetesse meetritesse ja nende olemasolu muudab ranna veel maalilisemaks, kaitstes seda ka põhjast puhuvate tuulte eest.
Sellepärast on see rand väga mõnus puhkamiseks isegi hooajavälisel ajal. Vesi on Arillase rannas uskumatult eresinine ja läbipaistev vaatamata tema liivasele põhjale. Sügavaks läheb aeglaselt ja sellepärast valivad sageli seda paika puhkuseks lastega pered. Lapsed saavad seal mängida kuldse liivaga ja sulistada madalaveelises – kritallselges vees.
Mööda kaldakaljut lookleb päris korralik kivitee. Seal saab nii jalutades kui ka autoga sõites nautida imelisi vaateid kogu ümbrusele. Sinna tasuks kohe kindlasti jalutada, sest seal üleval on isegi mõnus taverna, kus istuda ja vaateid nautida. Mina avastasin selle tee olemasolu alles reisilt tagasi jõudes ja kirusin ennast, miks ma ei uurinud selle ranna kohta rohkem juba kodus. Meile anti seal olemiseks kolm tundi ja selle aja sees oleks me kindlasti jõudnud sellise matka ette võtta. Kuid…nagu ma ennegi öelnud – midagi peab jääma tulevikus uudistamiseks samuti. Teen küll kodutööd, aga nagu näha, siis lünkadega.
Ranna lähedal on mitmeid asustamata saarekesi, kuhu saab minna rannast paati laenutades.

arillas

Seal kaugel ja kõrgel, kus paistab majake…sinna olekski vaja olnud matkata

Kõrgustes elavad Arillases kohalikud( või siis üürnikud), kes armastavad ilusaid vaateid. Sellised inimesed ei vaja kohe kindlasti televiisorit, sest igast aknast paistab neile uskumatu ilu.

arillas

Arillase rand paikneb samanimelise küla jalamil ja on ideaalseks kuurortpiirkonnaks nendele, kes eelistavad vaikseid, vähese rahvaga randu ning soovivad vältida lärmakaid pidulisi. Nendele, kes ootavad kannatamatult eemaldumist rahutust, mürarikkast suurlinnaelust ning soovivad nautida Korfu looduse avastamist, matkates mööda väikeseid teid, mis viivad ümberkaudsetesse küladesse. Arillase piirkond ei ole liiga kommertslik ja seda maalähedust aitavad säilitada kohalikud, kes töötavad väikestes kohalikes peretavernates ja kauplustes, pakkudes siiski parimat teenindust ka kõige nõudlikumale kliendile. Sõbralik atmosfäär, kaunid kuulsad päikeseloojangud, vaimustavad vaated, soe vesi ning kõikjal leiduvad ehedad Korfu värvid, jätavad külastajale kindlasti mällu unustamatud ” pildid” ning soovi tagasi tulla.

Vaatamata oma vaiksele loomusele on Arillase rand kaasaegne ja kõigi mugavustega. Lamamistoolid, varjualused, baarid, tavernad, restoranid, riietuskabiinid, hotellid jalutuskäigu kaugusel jne.

arillas

Arillase asundus on pigem traditsiooniline puhkekoht – kreeka tavernad, vaiksed pargid, tagasihoidlikud kirikud, kauplused. Suurepärane koht lastega puhkamiseks, lihtsalt lõõgastumiseks ja vaikuse nautimiseks tasakaalukas ja harmoonilises keskkonnas. Kui sõita Arillasesse autoga, saab kõikjal tasuta parkida ning sukelduda mõnusalt kohustustevabasse rannaellu.

arillas

arillas

Mõlemal pool Arillase randa on veel kaks tuntud ja populaarset Korfu randa: Agios – Georgius ja Agios- Stefanos. Mõlemad on iseloomustatud kui metsikud rannad, mis on sellegipoolest tänapäevaselt komfortsed. Pääs randa on võimalik Arillase külast, aga kui on soov seda imetleda linnulennu kõrguselt, tuleb sõita naaberkülla – Stefanosesse.
Arillase rannajoon on muutumises peaaegu iga päev. Kõik sõltub mere pealetungist ja tuule suunast, mis liigutab laineid. Liiv on vedel element spetsiifilise dünaamikaga. Ranna vorm sõltub sellest, kas lained on koonstruktiivsed või purustavad. Konstruktiivsed lained liiguvad liivaga otse üles randa, purustavad lained seevastu paigutavad liiva mööda randa laiali. Kui tuul on lõunast, siis lained kannavad liiva mere poole, mille tulemusena muutub ranna laius väiksemaks. Kui tuul puhub põhjast, toovad lained liiva merest rannale ja muudab rannaala laiemaks.

arillas

Kolm päeva põhja/lääne tuult (Maistro) võivad anda rannale laiust kuni 2 m päevas. Just sel põhjusel puhkajad, kes tulevad ikka ja jälle tagasi, on imestunud rannaala uuenenud vormi üle. Ranna profiil muutub aastaajaliselt, kuna muutub lainete energia. Suve jooksul siis vastavalt rannajoon kõrgem, kuna on leebed lained. Seevastu talvel tõuseb laine intensiivsus ja energia, mis on seotud tormidega. Nii see rand muutubki siia-sinna.

arillas

Niipalju siis Arillasest.

Aga mida tegime seal meie? Meie, kes ei taibanud mööda toredat rada matkama minna, otsustasime sõna otseses mõttes molutada ja lebotada. Palavus paneb põmmdi pähe ja kõik geniaalsed mõtted lähevad ära vasakule.
Kuna ammu oli käes lõuna aeg, läksime esimese hooga otsima söögipaika. Arillase küla tänavad on vaiksed ja armsad. Igal pool on hotellid(väikesed), basseinid ja söögikohad. Maandusime lomulikult Malibu Bar-is, sest sellisest kohast on tõesti võimatu mööda jalutada ilma, et sisse astuks.

arillas

Sõprade eelmise aasta reisi piltidelt olin ma seda kohta näinud ja Arillases olles tabas mind mõnus äratundmine. Sinna me siis istuma jäimegi. Puhkasime sõidust, jahutasime palavusest ja sõime. Kahepeale ühe pitsa

arillas

ja kumbki mõnusa mahlasmuuti.

arillas

arillas

Enne, kui me siit oma looga edasi liigume, tuleb terve hulk pilte. Ah, nii ilus koht ja mina ei oska valida – seega tuleb pilte ehk rohkem, kui vaja.

arillas

arillas

arillas

arillas

Eriti meeldisid meile muidugi need vabalt kasvavad tsitruselised igal pool. Hirmus isu oleks neid seal muidugi kohe noppida…sidruneid, apelsine, kumquaate…aga ei tohi. Muidu poleks seal varsti enam nii ilus midagi, kui igaüks endale mõne kaasa nopiks.
Sellesse kohta soovitame kindlasti minna, sest atmosfäär on seal vaimustav, teenindus väga sõbralik ja kõik pakutu maitsev. Kohe kõrval on Coconut Bar, mis on samuti üks tore koht. Pitsa söödud ja smuutid joodud, toodi meile kingituseks arbuusilõike.

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

arillas

Järgmine mõte oli meil loomulikult ujumine. Kuigi täis kõhuga ei soovitata vette minna, otsustasime me siiski seda teha. Esiteks, ei tegelenud me õgardlusega vaid sõime mõõdukalt. Teiseks, sellises vaimustavas rannas oleks olnud patt mitte ujuda. Selles rannas juhtus esimest korda see, et võtsime endile lamamistoolid, loomulikult päikesevarjuga. Mõnusad, valged ja pehmed toolid. Esiteks oli peale sööki selline mõnus lebotamise vajaduse tunne ja teiseks….no ega seal liiva peal kaua seista ei kannatanud. Kole tuline oli. Toolilt randa tuli minna joostes, et taldu säästa.

arillas

Meil oli samasugune lebola, nagu pildilt paistab ja all vasakul on minu varbad kaadris täitsa olemas. Peagi saabus üks poiss, kes tõi meile suure pudeli vett. Paradiis, ma ütlen.

Oma asjad võis vabalt lebotoolile jätta, sest rand ei ole ülerahvastatud ja veest saab täiesti vabalt kõigel pilku peal hoida. Pirita rannas ma valvaks oma asju märksa tõsisemalt.

arillas

Nii me siis pikutasime varju all, ujusime, pildistasime ja tundsime elust mõnu. Sellised ilusad kohad panevad unustama, et enamuse aastast elame põhjamaises kliimas. Jalge all pehme liiv, ümber lasuursinine ja kristallselge vesi…..puhas nauding.

arillas

arillas

Peagi hakkas aeg otsa saama, pesime ennast soolaveest puhtaks ja ajasime riided selga.

arillas

Jätsime endale väikese ajavaru jäätise söömiseks ja külastasime mõnda poekest ning edasi juba tuligi minna bussi juurde. Kohale jõudes oli Petrose esimene küsimus kõigile – kas te ikka ujumas käisite? Loomulikult kõik käisid, kuidas teisiti saakski. Meeletu palavus + imekaunis rand = ujumine. Eksole.

arillas

Meie buss

arillas

Mõnusad puuviljaautod, mis vuravad ringi mööda saart ja müüvad puuvilju ning marju

Kõik reisisellid peal, hakkasime liikuma. Tegin veel mõned pildid läbi bussi akna ja panin mõneks ajaks fotoka kotti.

arillas

Mägedes on imelised vaated, aga nagu mägedes kipub olema….siis igal pool ka elektrikaablid. Autentsuse huvides ma neid ära ei kõrvaldanud.

arillas

Külatänavad mägedes

arillas

Edasi kulges meie sõit Korfu saare põhjaranniku vasakpoolsesse kanti, kohta nimega Sidari. Olime sellest palju kuulnud ja ootused olid kõrged, aga Sidarist…. siiski järgmises postituses. Kisub muidu vägisi pikaks see lugu :)

Vahelduseks minu fotodele ka üks droonilt tehtud video:

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Laulmise pidu

Seekord teen väikese kõrvalepõike reisilainelt hoopis tagasivaatena meie juubelilaulupeole.
XXVII Üldlaulupidu ” Minu arm” on selleks korraks möödas ja loomulikult on seoses suure peoga omajagu mõtteid ja mälestusi.
Minul siis järjekordselt enda ja lapse mälestused. K-l lauljana ja minul laste valveemana.

Selleks ajaks kui pidu käes, on sügistalvised pikad proovid ja kevadised ülevaatused ning sellega kaasnev pinge juba ammu unustatud. On vaid peo ootus ja laulurõõm.
Alates aastast 2011 oleme kaasa teinud kõik üld-, koolinoorte- ja maakonnalaulupeod ning kogemusi on praeguseks ikka omajagu palju.
Selle suve laulupidu oli aga meile mõlemale esimest korda paljus teistsugune. Minul sellepärast, et esimest korda peale kaheksat aastat ei valvanud ma enam mudilaskoori lapsi vaid minu vastutusala oli lastekoor ning ühe silmaga vaatasin ka et neidudekooril ning noorte meeste kooril oleks kõik ok. Kuna tegemist on ikkagi asjalike noortega, kes ei vaja otsest käehoidmist ja valvamist, oli minu ülesandeks peaasjalikult olla nende jaoks olemas. Väikeste lastega ei tule peo nautimisest midagi välja, sest kogu aur läheb nende valvamisele ja murede lahendamisele. Nende lavale viimisele ja lavalt toomisele ilma selleta, et keegi pudinatest rahvamassis kaduma läheks. Ühesõnaga sebimist jagub mitmeks päevaks ja silmad peavad olema isegi kuklas. Kõik lapsed tuleb ju peale pidu anda vanematele üle ühes tükis ja rõõmsatena.
Suuremate lastega piirdub asi sellega, et hommikul loen nad bussis üle, jagan kõigile enda telefoninumbri ja päeva jooksul lahendan jooksvalt muresid, kui neid üldse esineb. Vahepeal saame soovi korral pesapaigas kokku ja õhtul loen nad jälle bussis üle. Kõiki muid asju toimetavad nad täiesti iseseisvalt. Osaliselt olid mul käekõrval vaid mõned piigad, kellele see laulupidu oli nende elu esimene. K hoidis muidugi samuti minu lähedale(minu käes oli rahakott :P ja esmakordselt osalejad olid tema koorisõbrad) ja käis ära vaid siis, kui tahtis minna teise koori pesasse oma klassikaaslasi vaatama. Sõbranna osales seekord puhkpilliorkestri koosseisus ning temaga tuli samuti kokku saada. Väikese kambaga käisime koos söömas ja jäätist jahtimas.
K-le oli see esimene laulupidu, kus ta esines viimase lauluni. Mudilaskoori koosseisus lauldes viidi mudilased varsti peale nende esinemist koju ja laulupeo lõppu sai soovi korral ülekandena vaadata juba sealt. Sel aastal oli siis pidu täies ulatuses.

laulupidu

Esimene päev oli meie kooril proovipäev.
Mul on siiralt hea meel, et kõik meie laulustuudio koorid sõidavad kodu vahet, mitte ei ööbi mitu päeva Tallinnas. Ka lapsed ise on sellise asjakorraldusega väga rahul. Tallinna lähedus annab õnneks meile sellise hea võimaluse.

laulupidu

Proovipäev tähendas meile seda, et olime pikalt lauluväljakul. Ja sel päeval polnud see teps mitte tore, sest ilmataat otsustas oma luugid avada ja vihma muudkui kallas. Vähe sellest – külm ja tuuline oli samuti. Kokkuvõtteks tähendas see seda, et õhtuks olid jalad märjad, riided märjad ja külm oli sellest lähtuvalt samuti. Mina sain sooja igatahes alles kodus teki all.

laulupidu

Õnneks järgmiseks päevaks olid kõik meie lapsed terved ja rõõmsad. Päris viimased proovid jäeti vihma tõttu lausa ära, aga lastekoorid pidid veel teist korda läbimängu tegema…ja tõesti, kui ikka korralikult lahtise suuga laulda, said samal ajal ka vihmaveest joonuks. Hirmus ilm oli. Üksikud helged hetked, kui päike piilus ja jälle oligi ta läinud…

laulupidu

Proovid said muidugi tehtud ja lapsed elavad selliseid asju kuidagi valutumalt üle, kui täiskasvanud. Koju saamine oli igatahes suur rõõm, sest seal olid kuivad riided ja oma soe voodi.

Teisel päeval saime hommikul mõistlikul ajal mõnusasti ärgata ja siis sõitsime oma kooridega pealinna Raplamaa kogunemiskohta. Ütlemata tore oli see, et ootama peaaegu ei pidanudki. Jõudsime kohale, sättisime ennast õigesse kohta ja üsna pea hakkas rongkäik marssima lauluväljaku poole.

laulupidu

Ilmataadile ma eelmisel päeval ütlesin, et katsugu nüüd kuidagi ennast kokku võtta ja kaks pidupäeva vihm kotis hoida. Vist mõjus, sest rongkäik möödus meil täiesti kuivalt. Ilm oli pikaks tempokaks jalutuskäiguks suurepärane ja minumeelest jõudsime lauluväljakule uskumatult kiiresti. Isegi jalad ei jõudnud ära väsida.
Marssimast suundusime otse sööma, siis oli pisut vaba aega ja edasi läksid lapsed juba laulukaare taha kogunema, et minna laulma koos ühendkooridega avalaule.

Ootamise ajal organiseeris kõrgustest liikumist Laine Jänes. Tervitas viimaseid rongkäiguga saabujaid ja püüdis lapsi reipana hoida. Küll tuli laulda seal Lapaduud, küll Rongisõitu. Mingi hetk tuli tal pähe küsida, kust erinevatest maakondadest seal kaare taga lapsi ootab. Jah, kõik maakonnad ja saared tulid meelde, aga mis läks meelest ära, oli Raplamaa. Meie lapsed olid igatahes sellest vägagi häiritud. Võiks ju seda maakonda siiski mäletada, kui seal enne valimisi kandideeris :P
Varsti lasti aga kõik need lastekooride lapsed laulukaare alla ja pidu võis alata.

laulupidu

Ise sibasin lastekooride liikumise ajal mööda lauluväljakut ja otsisin meie nooremat R-i oma kaaskonnaga. Jõudsin läbikäiguradapidi temani, aga oh häda….poeg tara taga. Taraga siis nimelt eraldatud pinkidega ala pinkideta alast ja nemad seisid justnimelt sellel pinkideta alal kohe tara ääres. No tuli jalad selga võtta ja pikem tiir ümber selle aediku ette võtta. Esimesel kontserdipäeval oli õnneks võimalik selles rahvamassis läbi häda isegi liikuda ja kohale ma õigeks ajaks jõudsin. Kõik ilusad avalaulud ja tule süütamise vaatasime koos ära ja olime uhked, et meie pere pesamuna K laulab samuti seal kaare all. Jah, ilus ja ülev oli.

laulupidu

laulupidu

laulupidu

Kodus kenasti puhanud, alustasime pühapäeval taas teekonda laulupeole. Kohale jõudes oli veidi aega ja peale kella ühte hakkasid lastekoorid jälle kahele poole laululava ootele kogunema.
Sel korral võtsid lapsed mind kaare alla kaasa, et nendest pilte teha. Kahju, et kahele poole korraga ei jõua. Sopranid ja aldid paraku eri servades laulmas.
Ilusad olid need lastekooride laulud ja kaare all näeb nii palju särasilmseid laululapsi, et silm läheb märjaks. Uus laulupõlvkond kasvab jõudsalt peale ja see on äge!
Meeldivalt üllatas mind pärast laulmist lastekooride mõistlik treppidest alla tulemine. Kui mudilased tulid alla ikka nagu kosest ja vaata, et alla ei jää, siis lastekoorid suudavad juba mõista tormamise ohtlikkust ja liiguvad rahumeelselt. Kellelgi polnud liigselt kiire, sest ees ootas söögipaus ehk suur supijärjekord.

laulupidu

laulupidu

Nüüd oli kõigil lastel laialt aega käes, sest lastekoorid pidid tagasi lavale minema alles õhtul seitsme ajal ühendkooridega laulma.
Eks me siis tegime kõik just seda, mis tundus huvitav või vajalik. Käisime isegi mudilaskoori pesas korra ära, kuigi sinna saamine lauluväljaku nõlval muutus aina keerulisemaks. Peale mudilaskooride etteaste kuulamist läksime sealt ära ringi vaatama ja otsustasime lastega, et oma pesa jätame siiski nagu eelmiselgi päeval päris eemale, suure hõbepaju alla. Seal oli ruumi lahedalt ja olemine mõnus. Enne õhtut sõid kõik lapsed kõhu täis, sest järgmist sööki ei osanud keegi prognoosida ning viimasest lahjast supist polnud selleks ajaks kõhus enam haisugi.

laulupidu

Lõpuks oli see siis käes. Pidulik laulupeo ühendkooride lõpukontsert. Algas Tuljakuga ja kestis ja kestis ja kestis….tuli kustus ja rahval olid silmad märjad. Ja siis lauldi veel ja veel. Dirigendiga ja ilma. Tänati, kallistati, rõõmustati. Juubelipidu oli selleks korraks lõpule jõudnud ja pidu oli ilus.

laulupidu

Mina vaatasin siin ja seal seistes kogu kontserdi ära küll, aga nõlva keskele tuttavate juurde…ma lihtsalt ei mahtunudki minema. Reaalselt ei mahtunud.
Ilus oli see pidu aga tõesti. Tundin isegi kergelt siirast kadedust, et K kogeb seda kõike niiöelda seestpoolt, lauljana. Tema seisis seal nende pea 24 000 laulja hulgas, laulis ja lehvitas Eesti lippu. Eks see laulukaare alune pilt oligi suuremas osas sini-must-valge. Muudkui voogas ja lainetas.

laulupidu

laulupidu

Pisut enne päris-päris viimast laulu hakkasin liikuma näitusepaviljonide poole, et leida üles meile järgi tulnud buss ning oodata lapsi- lastekoori, neidudekoori ja noorte meeste koori. Kõik tuli kokku korjata, üle lugeda ja vaadata, et keegi vastu ööd linna maha ei jääks.

laulupidu

Jõudsin paviljonide taha bussiparklasse ja olin silmitsi tohutu hulga bussidega. Tunne oli selline, et neid on vähemalt 100. Katsu sealt siis see õige üles leida. Teadsin, et buss peaks olema valge….aga valgeid busse oli palju. Lasin silmadel kiirelt ringi käia ja õnneks leidsin meie bussi päris kiiresti üles. Jäi üle vaid lapsed kokku koguda.
Mõne aja pärast esimesed jooksuga tulidki. Küsisin, kas olete ikka elus? Vastuseks tuli naerdes “ei ole” ja prantsatati istmetele puhkama. Mis siin imestada. Koos kogunemisajaga olid lapsed ühtejutti üle 4 tunni püsti seisnud. Jah, väsinud nad olid, aga õnnelikud sellegipoolest. K teatas, et see on tema elu üheksast osaletud laulupeost kõige vägevam ja ägedam olnud. Ei osanud ta mõista neid eakaaslasi, kes läksid laulupeolt ikkagi juba päeval ära vabandusega, et ollakse väsinud ja ei jõua õhtuse esinemiseni oodata. See lõpp on ju kõige magusam osa! Eks see ole muidugi osa vastutustundest ja koorikultuurist, kus lauldakse. Meie koori lapsed oli kõik õhtuni kohal ja laulmas.
Iagathes mõne aja pärast oli meil plaan alustada kojusõitu, aga siis lendas meile sisse üks meiekandi koorijuhataja, kes oli “kodutuks” jäänud, ehk bussita. Tema omakorda oli kaotanud ära ühe kolleegi ja telefon sai samuti tühjaks. Olime siis kenasti ootel, kuni ta mööda parklat jooksis ja kolleegi otsis, aga lõpuks said ka nemad kaks meil bussi ja sõit võis alata.

laulupidu

Parkla mäest alla Pirita teele saime sõita ei rohke ega vähem, kui pool tundi. Mõned ummikud hiljem, kell 00.10 olime oma kodulinnas laulustuudio ees. Sõbralik bussijuht viis meid K-ga kenasti veel koju ja selleks korraks oligi laulupidu läbi.

Mis mõtted siis kokkuvõtteks veel kirja panna?

Läbivad joones oli kõik vägagi positiivne, eriti tagantjärgi, kui riided kuivad ja külm ei ole.
Mul oli siiralt hea meel, et territootiumil oli piisavalt prügikonteinereid ja prügi kuskil laiali ei vedelenud. Ma ei tea, mis toimus muidugi lauluväljakul, kui murulapp inimestest tühjaks sai, kuid loodan siiralt, et seegi oli puhas, sest konteinereid oli tõesti kõikjal.

Supijagamise juures toimus prügi sorteerimine. Seegi progress. Bilolagunev ehk toidujäätmed omaette ja muu kraam omaette. Küll oli kahjuks neidki inimesi, kes silte lugemata kogu kupatuse toidujätmetesse viskasid. Toitlustamine ise oli organiseeritud hästi, järjekorrad liikusid kiiresti, õues oli wc-sid piisavalt. Supp ise oleks võinud pisut toekam olla. Kui herneid peab vedelikust taga ajama ja seljankagi on lahja, siis ega see kõht kaua täis ei püsi. Kuid toita ära selline hulk esinejaid….respekt!
Üsna pea pidid lapsed hakkama ostma endale söögipoolist mujalt. Mitte ainult maiustusi, vaid reaalselt süüa.
Selles suhtes võiks olla üks asi pisut teisiti küll. Nimelt esinejatele võiks olla üks eraldi ala, kus toidupakkujad oma kraami müütavad. Enamusel lauljatest pole aega kahjuks pikkades üldjärjekordades seista, et kõhu täis saaks.

Kui nüüd mõelda selle kriitika üle, mis peale pidu meedias oli….siis tegi pisut kurvaks see pidev kiun ja ving, mis saadab meil ükskõik mida.
Tähele panin ka seda, et virisesid peaasjalikult pealtvaatajad. Esinejad ei vingu, nemad trotsivad ilma, näevad vaeva harjutamistega, on pikalt kodudest eemal, trügivad ja nügivad ennast läbi topside ja taldrikutega rahvamasside lavale, sõidavad peale pidu öösel kaugetesse Eestimaa nurkadesse(läbi nendesamade ummikute, mis teisedki) ja on ikka rõõmsad.

Pileteid teiseks päevaks enam ei saanud? Suur pahameel! – piletitele tasub ikka varem mõelda ja ära osta õigel ajal. Kui siis selgub, et minna ei saa või ei taha- saaks need alati maha müüa. Reaalselt, inimesed, lauluväljakule tõepoolest enam inimesi ei mahtunud. No ok, muidugi oleks neid võinud toppida ka kõrvalaladele, söögiputkade vahele, aga peoplatsile polnud neid kusagile panna. Mina ei saanud ka seal olles enam lõpuks kuskilegi ligi, rääkimata lauljatest, kel oli tõeliselt keeruline ennast läbi rahva pressida laulukaare taha kogunema. Nii lihtsalt on. Igale poole ei saagi ega peagi saama, kui õigel ajal ei mõtle.

Peale pidu oli liiklemine keeruline? Jälle kisa taevani! – ma ei tea veel ühtegi laulupidu, peale mida oleks liiklemine olnud lihtne. Tõesti ei tea. Alati on ummikud, alati liigub kõigepealt mööda teed suurem rahvamass läbi ja siis alles saavad liikuda transpordivahendid. Pealinnlane – jäta auto koju, jaluta kesklinna ja Hobujaama kandist läheb juba busse kõikjale piisavalt. Kui ei jaksa seista ja oodata või kõndida, veeda seni aega lauluväljakul istudes ja kui asi veidi laheneb…kõik laabub. Laulupeole minnes tulebki varuda aega ja kannatust.
Kärsitud autojuhid….kas mõni mõtles kordki ka sellele, kuidas saavad sealt minema suured bussid, kes hakkasid väsinud esinejaid laiali vedama? Kui väsinud olid need tuhanded lapsed, kes olid tunde seisnud, pealtvaatajatele suurepärast kontserti pakkunud ja igatsesid nüüd kõik kodudesse igasse Eestimaa nurka! Nende asjade üle tasuks mõelda.

Niiet jah, valus oli kuulata kaasmaalaste virisemist.

Pidu seestpoolt näinutel on õnneks kõvasti rõõmsat meelt, tolerantsi ja hakkamasaamisjaksu, et tulla peolt tagasi mõnusalt positiivse tundega.
Elagu lauljad, tantsijad ja kõik need kes aitasid kaasa korralduslikul poolel.

Posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Korfu. 3.osa – Reis Pargasse

Kolmas päev reisil.
Sel päeval seisis meil ees planeeritud reis Parga linna. Ostsime selle laevareisi ära kohe saarele saabudes ja tegelikult olin ma terve talve uurinud google mapsist Parga kaarti ning imetlenud sellest linnakesest kauneid pilte. Ma ei oskagi öelda miks, aga see väike koht lummas mind esimesest hetkest. Küllap oli siis mingi põhjus, miks me pidime sinna minema, sest Pargas olles saime aru, et see koht meeldib meile tõeliselt ja lisaks tekkis päeva jooksul mitu toredat tutvust uute inimestega. Nendest pisut hiljem.

Ärkasime väljasõiduhommikul varakult, sest ega siis sadamasse viiv reisifirma buss tee äärde ootama ei jää, kuni unimütsid kargud alla saavad. Ei soovinud meiegi mingid päevavargad olla ning reisil pooli päevi maha magada. Sättisime ennast minekuvalmis, lippasime kiirelt hommikust sööma ja peale kõhu täitmist kimasime kiiresti lehvikuga tuult lehvitades sinna teisele poole suurt autoteed rohelise Diellase marketi ette bussi ootama.
Jajah, kella 8 ajal hommikul tuli juba hoogsalt endale tuult lehvitada, sest palavus võttis ennast väga tõsiselt ja oli arulagedalt vara platsis. Sättisime siis ennast sinna tee äärde ootele ja mõne aja pärast oli meiega koos ootamas päris suur bande rahvast. Kes sai, otsis varju puude alt, kes ei mahtunud ohkis-ähkis ja lehvitas tuult, sealjuures uurides oma paberilehte, et saada selgust millist bussi ta passima peab.
Bussid hakkasid tasapisi põhja suunast saabuma. Igasugused erinevad. Näiteks möödus meist terve hulk TUI busse, mis viisid samuti rahvast seiklema. Meie ootasime JOY Cruises bussi. Tuli esimene JC suur buss – kohti pole, tuli teine suur JC buss – ikka kohti pole….no kolmandasse õnneks pressisime ennast sisse. Mõtlesime õudusega, et kas tõesti kõik see rahvas viiakse samale reisile?
Kerkyra linna kõrvale sadamasse jõudes ootaski meid ees “pirakas üllatus”. Rahva ootel olid suured laevad, mis pressitakse inimesi pilgeni täis. Oooo, see oli nüüd asi, mis pani meid kukalt kratsima, sest eelmisel aastal käisime merereisil kordi väiksema laevaga ja sealgi tundus esialgu rahvast palju, kuigi….tegelikult oli laevas mõnus ja lahe olla, seltskond tore ning laevameeskond sõbralik.
Nojah, aga seekord oli meil siiski tarvidus pressida ennast sellele suurele laevale. Kuna meie buss jõudis sadamasse alles kolmandana, siis tähendas see seda, et otsi kohta kus sa saad ja istu ruttu maha :) Polnud meil suurt mujale istuda, kui et tagumise teki õuealale, kus polnud ühtegi varjualust ja inimesi juba nagu silke pütis. Pressisime ennast sellele istmereale, mis oli näoga sõidu suunas ja esimene rida enne laevakoridori, kust sai salongi, tualetti ja trepist alla alumisele korrusele…jalad saime varju, aga pead tuli praadida päikese käes. Istusime, vehkisime endale tuulekest lehvikuga ja ootasime väljasõitu. Oh, kuidas päike praadis. Ees seisis mitme tunni pikkune meresõit ja see ei tundunud just väga piinadeta mööduvat. Üks variant oli muidugi keerata ennast toolil selili, tagumine ots vastu seljatuge ja jalad üles taeva poole. Oleks saanud jalad pruuniks juuliks(ehk ka põlenuks), aga pea oleks varjus ja mõtlemisvõimeline. Siiski siiski, otsustasime oma siredat säärejooksu publikule mitte demonstreerida, istuda nagu viisakas inimene toolil istuma peab ja taluda vapralt kuumust.

parga

Enne sadamast väljumist köitis mu tähelepanu õnneks vaimustavalt ilus brigantiin ja nii suutsin ennast kokku võtta ning hetkekski unustada piinav kuumus – vähemalt mõneks ajaks :D Brigantiin oli kaunis, valgus langes sellele just õigest suunast ja nii ma siis ronisin seal üle higiste poolpaljaste vanahärrade ning tädide, lootes siiralt neile sülle mitte kukkuda. Püsivus viib siiski sihile ning brigantiini pildile.

parga

Kuid…. ees seisis pikk laevasõit.
Esimeseks peatuseks oli planeeritud Blue lagune ehk sinine laguun. Sinna jõudsime umbes kell 11.45 Eelmisel suvel käisime samuti ühes helesinises laguunis, mis oli Antipaxose saare rannikul. Sel aastal siis järgmine laguun.

parga

Meist paremal seisev laevuke lasi mõistlikult tagumise trapi vette ja sealt oli hea vette minna ka nendel, kes kõrgelt hüpata ei julge. Meie laev jättis trapi üles….hüppajaid oli käputäis.

Koht oli muidugi vaimustavalt ilus, vesi fantastiline, aga….kujutage vaid ette, kuidas lähevad laevalt ujuma ligi 300 inimest!!!

parga

Vees on palju kalu

K-l jagus püsivust seista vette saamise nimel pikaleveninud järjekorras ja lõpuks vette saades ujus niikaua ringi kuni jaksas. Mingi aja pärast tuli ta otsima kohta kus puhata ja hüüdsin ta ühe nööri juurde, mis laeva küljest alla tolknes. Redeli juurde puhkama kohe kuidagi ei mahtunud. Seejärel ujus veel ja vahepeal passis, kas õnnestub redelist üles tagasi laeva saada – ei saanud.

parga

Inimesi oli vees nagu sipelgaid, redeli juures oli sipelgapesa ja mina otsustasin selles aktsioonis mitte osaleda. Seisin rahulikult reelingu ääres(hüppasin kohe asemele, kui üks inimene sealt eemale astus) ja tegin mõned pildid. Laps on muidugi laps ja tema oli vaimustuses kõigele vaatamata. Õnneks ujub ta täiesti aksepteeritavalt, sest muidu ma poleks teda sinna üldse lubanud. Seal laeva ümber on siiski põhjatu sügavus. Jalad saab alla esimest korda heal juhul meeter enne kaljukallast ja ega sealgi pole lihtne kaldale saada, sest kivid on libedad ja teravad. Käis korra ujudes seal äragi, aga arvas et kaljule ronimine ei vääri küünlaid ja ujus vabasse vette tagasi. Järgmisel pildil, kuskil keskel, ta peanupp paistabki.

parga

parga

Ujumised ujutud, andis laev signaali, korjas rahva peale ja sõitsime edasi.
Nüüd võisid võtta baarist oma lõunasöögikarbi kõik, kes ujumas käisid, sest enne ujumist öeldi kõvahäälselt ruuporist maha, et kes ujuma, see kohe süüa ei saa. Täis kõhuga ei ujuta. Võtsime ootusärevalt oma toidukarbid ja …üllatusime. Lubatud oli barbeque….aga vastu vaatas külm makaronilasanje, natuke värske kapsa ribasid ja üks saiakakk. Ee ok, ma saan tegelikult aru, et sellisele pea 300-sele rahvamassile olekski keeruline pakkuda sooja korralikku toitu, aga…siis olekski pidanud kohe reklaamima, et pardal on külm makaroniroog, mitte barbeque. Kõht tühi, nosisime selle muidugi enam vähem ära, aga oli näha, et paljud inimesed panid need karbid suht sama targalt otse prügisse. Meie õnneks nii pirtsud ei ole, sõime kõik peale saiakaku ära ja prügisse jõudnud raisatud toidust oli tegelikult kahju. Ei saa olla tõepolest naiivne, lootes sellise rahvamassi toitlustamisel head taset, aga kuidagi võiks selle olukorra siiski lahendada. Ei ole vast vaja seda barbeque reklaami, vaid võiks pigem soovitada võtta kaasa endale sobiv söök või siis pakkuda laevas midagi lihtsat, aga söödavat- puuvilja, pirukaid jne.

parga

parga

parga

parga

parga

Enne meie ärasõitu laguunist tuli sinna seisma aga see laev, millega me eelmisel aastal saartel käisime. Mõnus Messonghi Traveli sinine laev.

Edasi viis meie teekond koobaste poole. Eelmisel aastal sai neid vaadatud teises kohas ja sel aastal saime muidugi kiigata nende poole üldse eemalt, sest pirakas laev sinna sisse ei sõida.

parga

parga

Ega kedagi peale iseenda tegelikult süüdistada sellistes asjades pole. Sinisilmselt mõtlesime, et laev samasugune nagu eelmisel aastal, aga selle asemel oleks pidanud hoopis kohe reisi ostes küsima järgi, millise laevaga on minek. Seejärel siis külastama ka teisi erinevaid büroosid, et leida mõni sobivam sõiduk selliseks reisiks. Kuid…pole halba ilma heata. Pärast mõningasi ebamugavusi ja kergeid pettumisi, kui me just arvasime, et päev enam hullemaks minna ei saa….saabus lõpuks lahendus ning ülejäänud päev oli tõeline rõõm. Ikka tänu sellele, et suhtle inimestega :)

Peale koopa vaatamist istusime tagasi oma kohtadele ja siis tuli tegelikult viimane piisk karikasse, kus mina, muidu rahumeelne ja kannatlik, korraga täitsa vihastasin :D Nimelt meist paremal reelingu ääres istus üks kamp umbkaudu keskealisi inimesi. Keele kõlapildi järgi otsustades ehk ntx albaanlased. Umbes 3 naist ja 3 meest. Meie meelehärmiks osutusid nad ahelsuitsetajateks ja laeval paraku suitsetamiskeeldu ei olnud. Ok. Selle, et meile tulid pidevalt peale suitsupilved elasime kuidagi üle, kuigi meiesugustele suitsuvaba keskkonna inimestele oli see väga ebameeldiv kui mitte öelda, et rõve. Kui aga nende riibakil sõrmede vahel olevatest suitsudest hakkas meie peale langema tuhka ja mäkerdas mu valge pluusi ära….siis sai otsa ka minu kannatus ja ma väljendusin selgelt, mis ma sellest arvan. Õnneks sellega meie laevareisi ebameeldivamad seigad piirdusidki.

Üsna peale seda intsidenti ütlesin K-le, et lähen korra vaatan, milised naised need kogu aeg ruuporisse räägivad, mis, millal ja kuidas toimub. Üks nendest rääkis inglise, kreeka ja prantsuse keeles ning teine vene keeles. Leidsin vene keelt kõneleva naise üles(selles keeles suudan ma ennast sama selgelt kui emakeeles väljendada, kuigi ka inglise keelega saab hakkama) ja küsisin, et kas ta oskab meile öelda, kuidas seal linnas leida oliivimuuseum, millest veidi aja eest räägiti. Proua oli lahkesti nõus seletama ja seejärel küsis, et aga kellega ma laeval olen, kas üksi? Ütlesin, et ei, tütrega. Aga et millise büroo kaudu me oleme Korful? Et tema meid ammu laeval vaadanud, kuidagi me ei haaku kellegagi ja meil pole kedagi kohapealset, kes meie eest hoolitseks. Tõttöelda, ma ei osanud seda soovidagi, sest minuteada satuvad sinna reisile väga erinevate büroode teenuste kasutajad. Väljendasin siis oma imestust ja sõnasin, et oleme seal laeval omapäi. Kurtsin sinna juurde, et tekil on kohutavalt palav ning lisaks oleme varsti nagu konimutid selle suitsu sees istmisest. Sellepeale tegi see armas daam suured silmad ja hüüdis: ” Jumal küll, te olete Eestist, kus ei tohi tänavalgi suitsetada ja istute talute vapralt sellist olukorda!!!! Tulge kohe siia sealt koledast kohast ära( salongi siis, kus polnud kõrvetavat päikest ja oli ka õhku), lükkame siin veidi inimesi koomale ja leiame teile koha, kus parem olla!!!” Oh, me ei suutnud oma õnne uskuda. Ja tõepoolest, sellest hetkest olid meil päeva lõpuni välja vaid toredad ja veel toredamad emotsioonid.
Kolisime siseruumi, leiti meile istekohad ja tundsime ennast lõpuks inimlikult. Veidi enne kella kahte avanes meile kaunis vaade linnale.

parga

Olime jõudnud Parga linna, mille külastamiseks anti meile linnaluba kolmeks tunniks. See armas daam Elena oli tegelikult NovaTours-i kohapealne tugiisik ja toetas reisil käputäit vene keelt kõnelevaid inimesi. Nende seas oli üks vanem abielupaar, üks keskealine paar, üks kahe lapsega noorem pere ja lahkelt võeti punti ka meid. K tunneb muide suurt heameelt, kui satub vene keele keskele, sest koolis on ta seda keelt nüüd aasta õppinud ja sõnavara aina kasvab. Kui kõrval räägitakse, üritab tabada tuttavaid sõnu ja püüda midagi aru saada. Mulle see meeldib, sest absoluutselt iga uue keele oskamine lisaks emakeelele on elus kasulik. Inglise keeles suhtlemine läks tal ladusalt ning julgelt juba eelmisel suvel ja sel aastal aina paremini. Käis ise poes, tellis meile süüa, maksis arveid ja suhtles inimestega. Puhas rõõm. Loomulikult olin ma ise kõrval ja tellimine-maksmine minu teema, aga K otsustas, et temal on vaja kõike harjutada. Nii usaldasingi rahakoti tema kätte ja ise vaatasin vaid kõrvalt, kui osavalt ja elegantselt ta kõigega hakkama saab.

Ühesõnaga sattusime tiiva alla ja veidi enne kella kahte Parga linna jõudes, hakkasime selle seltskonnaga koos liikuma. Tore daam – Elena, ukrainlanna ja juba üle 20 aasta elanud Korful- seletas meile, kustkaudu on mõistlik liikuda ülespoole, sest Parga linn ongi mäe veerul lahesopis. Soovitas liikuda mööda väikesi tänavaid, sest seal ei paista päike lagipähe. Lisaks leiab sealt kauneid merevaatega terrasse, kus mõnus söömas käia, et enne pikka tagasisõitu kõht täis oleks. Ühtlasi külastada soovi korral vanu Veneetsia kindluse varemeid ning erinevaid poekesi.

parga

parga

Poolel teel üles väsis meiega koos liikuv vanapaar ilmselt ära ja otsustas alla tagasi minna, öeldes, et äkki nad ei oska pärast alla tagasi minna. Mägises piirkonnas ei oska mina küll kunagi äraeksimist karta, sest kõrgelt saab ju ometi vaadata, kus asud ja kuhu poole tuleks tagasi minna, aga inimesed on erinevad. Minule paistis see linnake nii huvitavana, et oleks sinna uitama jäänudki. Mõne aja pärast olime nii kõrgel, et ühes söögikohast sai vaadata teise lahe poole ja kuna sealt oli kaunis vaade, otsustas Moskvast pärit paar jääda sinna sööma, sest naisele tundus selle kuumusega ronimisest isu täis saavat. Lastega pere läks laevalt tulles oma teed ja nende liikumissuund oli teadmata. Jäime siis meie ja Elena. Küsisin, et mis temal plaanis ja vastuseks sain, et ta läheb veel edasi jupp maad, jääb seal ühte kena vaatega söögikohta sööma ja kutsus meid ühinema. Kuna meil K-ga oli jaksu piisavalt vaatamata tundele, et kohe läheb kere keema, otsustasime minna kaasa. Ja ega me ei kahetsenud ikka küll.

parga

Vaade Valtos-e rannale

parga

Üleval kõrgel paistavad Veneetsia kindluse varemed

parga

Kõikjal on lopsakas taimestik. Nii roheline ja elujõuline. Pistad aga oma nina igale poole lähemale, et saada aimu , mis kus kasvab.

parga

Suur ja võimas rosmariinipuhmas

parga

Kindlusest allpool paistab üks terrass, kuhu pudenes maha lõunat sööma viimane osa meie kambast.

parga

Igal pool kasvavad sidrunid ja apelsinid

Mida kaugemale liikusime meie kaks koos Elenaga linna kõige käidavamatest teedest ja turistide hordidest, seda kaunimaks läksid vaated ning kui jõudsime kohale sinna kuhu olime teel, valdas meid vaimustus ja rahulolu et kaasa läksime. Lisaks tänutunne, et kaasa kutsuti.

parga

Üks minu lemmikvaadetest.

Jõudsime kohale oivalise vaatega pererestorani, kus töötas fantastiliselt lahke ja südamlik pererahvas, pakuti kaunilt serveeritud imemaitsvaid toite ning lisaks kõigele saadeti ennast värskendama basseini. Olime sattunud keset hullumeelset suvekuumust nagu paradiisi. Restoran asus mäe serval eendudes järsaku kohale, all oli kaunis rand, ees sinisinine laht, kus liuglesid laisalt purjekad. Esimese hooga ma lihtsalt imetlesin ja siis pilditasin sealt avanevaid vaateid.

parga

parga

parga

parga

parga

parga

Kodus pilte vaadates, taban ennast pidevalt mõttelt, et kus mu pea ja silmad reisi ajal küll olid? Näen, et oleks võinud mõnegi pildi teha veel kolmanda ja neljandagi nurga alt ja miks olen mõne omameelest olulise koha üldse pildistamata jätnud…..aga samas ma üldse ei imesta, et nii juhtub. Esiteks, selline kuumus teeb peast juba parasjagu uimaseks ja loiuks. Mõtlemine on suurema tõenäosusega samuti slow-režiimil. Pealegi, kõige rohkem tahad ikka lihtsalt silmadega ahmida endasse seda hunnitut ilu, vaimustavaid vaateid ja talletada mälusse mõnusat atmosfääri. Nii jääbki sageli fotoaparaat jõuetult higisele kaelale ripnema või unustavad käed teda sootuks üles silmade ette tõsta. Kindlasti on oma mõju sellel, kui aega napib. Lisaks muidugi veel see, et kõige ümbritseva keskel eelistad olla pigem seltskondlik. Vestled kaaslastega ja kohalikega. Aga mis seal ikka. Oluline, et ma fotoaparaati kotti päris niisama seisma ei unustanud. Piltidega annab niikuinii edasi vaid killukese sellest, mida silmad näevad ja mis hinge salvestub.

parga

parga

Ajasime Elenaga juttu, nautisime suurepärast toitu ja tundsime elust mõnu. Elena imestas, kuidas üks 12-aastane laps sööb ka selliseid toite, mida lapsed enamasti ei söö. Karbid, kalmaarid, hiidkrevetid jne. Kui olime pikalt ja laialt elust rääkinud, avaldas ta arvamust, et K on meil üks vana aristokraatlik hing. :D Huvitav vaatenurk! Karbid meie ühiselt taldrikult lähevadki tegelikult K kõhtu. Mina heal juhul ühe söön ära…ja ei oska neist eriliselt lugu pidada, aga tema sõi neid kahe suupoolega juba kaheselt, kui ükskord külas olime ja karpe pakuti :D

parga

parga

Kuna see lõunasöök oli nii kaunis, mõnusas atmosfääris ja heas seltskonnas, siis otsustasin, et just see on see koht, kus tahan K-le teha väikese üllatuse, mis mul oli plaanis juba kodus.
Nimelt plaanisin teha talle piduliku söömaaja, koos magusa üllatusega, mida ta pole tellinud ega oska oodata. Üllatus ikka selleks, et tähistada tema edukat kooliaastat. Rääkisin Elenale oma mõttest, tema transleeris selle jutu maja perenaisele kreeka keelde ja sõime rahulikult edasi nii, et K ei saanud millestki haisu ninna.

Kui olime soolase toidu söömise lõpetanud, toodi talle lauda üks Kreekale iseloomulik tükk torti igavesti pika säraküünlaga. Lapsel olid silmad üllatusest pahupidi(pildi tegemise ajaks olid õigetpidi tagasi).

parga

Eriti hea tunne oli lõpuks siis, kui tal soovitati minna basseini ujuma ja võtta kook selle servale kaasa. Tõeline unelmate elu hetk ühele teismelisele lapsele. Meie Elenaga aga lihtsalt nautisime seda lapse siirast rõõmu ja tundsime heameelt kordaläinud üllatusest.

parga

parga

Käisin muidugi ka ise vahepeal seal basseinis ennast värskendamas. Hullult mõnus. Vesi päikesest soe ja olemine kohe kõvasti parem peale kõrvetava päikese käes praadimist. Kuna vesi polnud seal soolane, tõmbasime riided otse niiskete päevitusriiete peale, et tagasi minnes oleks jahutus omast käest võtta. See oli Elena hea soovitus ja tõesti töötas hästi.

Ah jaa, see fantastiline restoran, see oli MEDiterranen Kes Pargasse satub, võtke kindlasti teekond sellesse kohta ette. Luban, et te ei pea pettuma.

Kõht täis, pererahvas igati ära tänatud, hakkasime liikuma tagasi linna poole.

parga

parga

parga

parga

parga

See 3 tundi, mis meile anti…ega seda nüüd üleliia küll polnud. Jalutasime tagasi ja nentisime, et Parga linn väärib kõvasti rohkemat aega, kui see napp aeg, mis meile anti. Iga nurga taga oli midagi ilusat ja põnevat ning linna atmosfäär on isegi vaatamata turistidele soe, rahulik ja aeglaselt kulgev. Tahaks sinna sukelduda ja olla seal kohapeal vähemalt 2-3 päeva.

parga

Nüüd aga veidi sellist informatiivsemat juttu Parga linnast, kuigi linnaks seda väikest armsat paika on tegelikult keeruline nimetada.

parga

Seal all meie laev meid ootabki

Linn asub 65 km kaugusel Aktion-Preveza lennujaamast, suvekuudel on linn ühenduses lähedal asuvate saartega Paxis, Antipaxis ja Korfu – praamiga. Peamiseks linna vaatamisväärsuseks on Veneetsia lossi varemed.

Oliivi – ja apelsinisalud, kuldsete liivadega rannaribad ja lasuursinine meri…..kohati tekib küsimus – on see reaalne koht Kreekas või hoopis paradiis.
Parga asub mandri – Kreeka põhja/ida osas ja on kuulus oma jumalike randade ning sundimatu atmosfääri poolest. Tasub võtta ette jalutuskäike antiikse kindluse varemetesse, külastada Ali – Pasha kindlust lähedalasuva mäe otsas, uudistada ringi oliivimuuseumis(kuhu me ei jõudnudki) ja suhelda sõbralike kohalikega mõnes mereäärses külalislahkes söögikohas. Ka ringireisimiseks lähiümbruses on see suurepärane “baaslaagri” ehk ööbimise koht. Linn oleks justkui mäeveerule ” kleepunud” – seega tuleb intensiivselt kasutada oma kondimootorit – ikka treppidest üles ja alla: hotellidesse, söögipaikadesse, rannale jne.

parga

Pargat teatakse juba XIII sajandi algusest, oli ehitatud Pozovalo mäe tippu ja 1360 aastal viisid elanikud linna üle praegusele asukohale selleks, et vältida albaanlaste pealetungi. Selle tulemusena, Korfu saarel elavate normandide abil, ehitati Pargasse kindlus.

1798 – 1799 aastatel, Ušakovi vahemeredesandi ajal, oli linn Venemaa protektoraadi all.
Parga oli Epiiri piirkonna ainus kristlik linn ja oli kristlaste varjupaigaks. Inglased müüsid linna maha ottomanidelele 1819. aastal, kaks aastat enne Kreeka vabadussõja algust.

Selles linnas sündis Ottomani impeeriumi kuulsusrikas Pargala visiir Ibrahim – Pasha.

Pargat peetakse üheks kaunimaks paigaks Kreekas. Ta hämmastab oma väljapeetud iluga. See Kreeka riigi osa, Epirius, lookleb piki Joonia mere kaldaid ning piirneb Albaaniaga. Erinevalt paljude inimeste külastatud lagedapoolse ja pisut kõrbenud Kreetaga on Parga vapustavalt roheline. Mäed, mis on tihedalt kaetud Vahemere mändidega ja eukalüptidega raamivad merevaateid ning toovad esile selle uskumatult ereda sinise värvi.

parga

parga

Lopsakalt rohelistel mägedel, poolkumeras merelaguunis, laotubki lehvikuna laiali imekaunis Parga linn. Teisiti teda ei saakski iseloomustada. Kitsad tänavakesed, muinasjutulised Kreeka majakesed, kõikjal lopsakad ja värvilised lilled – tänavatel, rõdudel, hoovides…Mis teda siiski eristab teistest Kreeka linnadest, siis ilmselt uskumatult kaunid rannavaated, palju väikeseid saarekesi ja suured kivimürakad meres, mis on kaldale piisavalt lähedal, et sinna saaks ujuda.

parga

Selliseid lilleseinu on linnas hulgaliselt. Imetlusväärselt lopsakad ja värvikirevad

parga

parga

parga

Täitsa päris kaktus. Pidin nina päris vastu panema, et minu lühinägelikud silmad saaksid kaunilt õitseva taime eheduses veenduda.
parga

Sellised kirjud teed on samuti pargale iseloomulikud ja näevad välja väga lõbusad
parga

parga

Vaade kindluse juurde viivalt teelt

Nagu üldse Kreekale kohane, on ka Pargas väikestel saarekestel valged kirikud justkui mängumajakesed. Ega nad lihtsalt ilu pärast seal ole, vaid täitsa tegutsevad. Kaldalt võib näha kuidas sinna sõidavad paadid preestritega ja koguduserahvaga – olgu seal siis pulmad, ristimised, matused või pühapäevane jumalateenistus.

parga

Otse linnaranna vastas saarel, asub Panagia kirik.

Rannale kõige lähemal asuval saarel valendab kirik, mida kutsutakse Panagiaks. 10 minutiga on võimalik sinna kaldalt isegi laisalt ujuda. Mööda seda saart hulguvad päevad läbi ujumisriietes inimesed. Ronivad seal kunagise vana prantsuse kindluse varemetes ja naudivad sealt avanevaid vaateid. Ujumisriietes muidugi kirikusse minna ei tohi. Seal pidavat olema küll aken, kust saab kirikusse piiluda ja selle sisemust näha. Mida sa ikka teed oma nina igale poole toppivate turistidega. Neil ju vaja kõike uurida ja turistist hirmsamat looma ei pidavat olema. Jah, eks on igasuguseid.
Parga linn lookleb oma kitsaste tänavatega mööda mäge üles otse vana Veneetsia kindluseni. Sealt, kindluse kõrguselt, paistab kogu parga justkui peopesa peal.

parga

Vaade taverna aknast
parga

Sellel pildil on vilus ühe söögikoha lauad-toolid, kuhu ma plaanisin algselt Pargasse jõudes sööma minna. Talvel internetist pilte uurides oli mul tunne, et just sealt avanevad kõige ilusamad vaated. Kohapeal muidugi selgus, et oli olemas veel kaunim koht, kus lõunatada ja selle üle oli meil siiralt hea meel. Kuigi vaade on ka sellest pildil olevast kohast ilus, meeldis meile meie lõunasöögirestoran kordi rohkem.
parga

parga

Varemete vahel
parga

Kindlusesse viiv värav
parga

Trepid, trepid….tänavad seal koosnevadki peaasjalikult treppidest
parga

Enamusest söögikohtadest avaneb vaade mõnele lahele

parga

Veneetsia kindluse varemed

Linn on ümbritsetud mitme mõnusa rannaga. Lähim ongi nn linnarand kohe sealsamas keskuses, nimeks tal Krioneri. Kui veeretada ennast üle Veneetsia kindluse mäe, ehk siis näoga Parga poole seistes vasakule…satume vähem rahvastatud randa nimega Valtos. Selle kaldal on mitmeid odavamaid ja kallimaid hotelle, aga siiski piisavalt harva tihedusega, et mitte tekitada ülerahvastatuse tunnet. Kui linnaranna ümbruses on alati melu ja liikumine, siis Valtose randa peetakse pisut metsikuks rannaks, ehk siis vaikseks ja rahulikuks. Seal võib istuda, kuulata vaikust ja tsikaadide siristamist ning varahommikuti linnulaulukoore. Sügavaks läheb seal üsna kohe, sellepärast pole selles lahes enamasti ka laineid.
Kolmas rand on linnast paremal üle mäe, ning see seal on jälle hästi kaljune ja väikeste saarekestega – nimeks tal Väike Krioneri. Omaette olemise otsijate paradiis.

parga

parga

Jah, olime teel tagasi sadamasse, kus ootas meid laev. Põikasime enne alla jõudmist igasse võimalikku tänavasse ja kangialusesse, et ahmida endasse seda võrratut paika.

parga

Elena ja K ootavad mind üles tagasi järjekordsest kõrvaltänavast

parga

parga

Voolav šokolaad

parga

parga

parga

Ilma jäätiseta ei saa kuidagi…

parga

parga

Olimegi jõudnud märkamatult tagasi alla linna, promenaadile. Kuidas küll ei tahtnud ära sõita sellest vaimustavast väikesest linnakesest.

parga

parga

parga

Ka selle väikese mäekünka otsas kiriu kõrval on kindluse varemed

parga

Ärasõit oli siiski vältimatu. Seal vasakul see meie laev meid juba ootaski. Enamus inimesi kenasti peale pakitud. Venitasime pealeminekuga viimase võimaluseni lootes sellele, et ilma Elenata meid ju ometi maha ei jäeta ja Elena oli koos meiega. Temagi ei kiirustanud minema.

parga

parga

Midagi polnud teha, lonkisime meiegi laeva pardale ja õnneks lohutas vaid see, et Elena oli meile kenasti juba enne maale minekut salongi kohad broneerinud.
Viimased pildid tegin laevalt, linnast lahkudes. Jälle üks koht, kuhu killuke meist maha jäi. Loodan väga, et kohtume selle paigaga veel.

parga

parga

parga

Viimasel pildil lehvitame meie Parga reisi lemmikrestoranile. Seal üleval kaarja klaaspiirdega pildi keskel ta paistabki.

parga

Ees ootas pikk kojusõit. Olime valmistunud selleks, et see saab olema parasjagu igav, aga võta sa näpust. K istus meile broneeritud kohale puhkama, aga Elena saatis mind vestlema ühe kreeklannaga, kes millegipärast tundis minu vastu huvi, et kust ma pärit olen. Tegin sel hetkel just viimaseid pilte ühest avatud aknast, kui me vestlema sattusime. Rääkisime Kreekast ja rääkisime Eestist – maadest, ilmast, elust ja olust ning meist endist. Ehk suutsin temas huvi äratada ja satub kunagi Eestit külastama. On meilgi kauneid paiku, mida külalistele näidata. Küll mul oli tore lobiseda, kui K ei seisa kontrollivalt kõrval ega paranda igat minu inglise keele grammatilist viga :P Meie saime vestluspartneriga igatahes üksteisest suurepäraselt aru ja kõik jutud said räägitud. Tegelikult on ju tore, kui inimesed tahavad teada, kust tullakse ja kes ollakse. Sealjuures pole üldsegi tähtis, et kõnes esineb vigu.

Mõne aja pärast läksin K-kõrvale istuma ja olime sattunud kõrvuti selle toreda paariga, kes olid pärit Moskvast ning tänu meievahelisele elavale vestlusele möödus sõit koju üsna märkamatult. Ääretult huvitavad ja intelligentsed inimesed. Tuli välja, et meespool oli enne Eesti taasiseseisvumist ja selle alguses üsna sageli äriasjus Eestis käinud. Eesti on temas alati äratanud vaimustust ja imetledes eestlaste maalähedast eluviisi kolis Eestit eeskujuks võttes aastaid tagasi Moskva kekslinnast ära, ehitas äärelinna endale maja ja sauna ning naudib nüüd seal mõnusat elu eemal linnakärast. Sõidu lõpuks vahetasime telefoninumbrid ja saime kutse külastada Moskvat. Eks elame-näeme.

Tagasi Kerkyra linnas, pani laev meid maha millegipärast mitte seal, kust peale läksime vaid kesklinnas kai äärde. Mis seal ikka. Jalutasime kõige selle ligi 300-se kambaga mäest üles vana kindluse kõrval asuva pargi tee äärde ootama busse. Mõne aja pärast saabusid needki. Rahvas pakiti peale ja laialivedu hotellidesse võis alata.

Tagasi Gouvias, jalutasime mööda ühte kõrvaltänavat just hotelli, kui kohtasime seda armsat eestist pärit paari, kellega Tallinnast ärasõidul tutvusime. Nagu ühe “küla” inimestele kohane – juttu jätkus kauemaks. Vahetasime ohtralt muljeid, kes kus käinud ja mida näinud ning mis plaanis.

Tagasi hotellis oli kell parasjagu palju ning kõht ammu juba tühi. Otsustasime minna hämaras Gouvias jalutama ning lootsime leida mõnusa koha, kus õhtust süüa. K arvas, et ah jäta ema fotokas tuppa, mis sa sellest vead( eks ta oli mu kaela juba ära väsitanud küll päeva jooksul. Fotokas siis ikka, mitte K ). Temal telefon kaasas, et küll teeb sellega pilti. Jätsingi…ja pärast kahetsesin. Muidugi on telefonis pilte meie ägedast õhtust, aga see pole see.

Sattusime sööma Kreeka rahvuslikku Aries taverna – sse. Sellest õhtusöögist kujunes üks lõbus ja meeleolukas päeva lõpetamine. Saime endale toidu tellitud ja juba kisti meid põrandale rahvuslikku tantsu Sirtaki/Zorba`s. Ikka selleks, et palavast saaks veel palavam. Kogu seda möllu juhtisid muidugi pikad ja sihvakad kelneripoisid ja kui kokamees siristas veel mööda põrandat laiali piiritust(ilmselt oli see piiritu, või misiganes, aga mitte süütevedelik) ja põrandal süttisid tantsijate vahel lõkked, läks eriti kuumaks :D
Kui tants läbi, istusime lauda. Samal ajal haarasid tantsivad kelnerid kandikud, et toit lauale kanda. Jah, kuni tantsu lööd, läheb tühi kõht meelest ja kui trall läbi, on kokkadel toit kandikutele sätitud ja laiali kantakse seda lausa jooksujalu. Töö ja vile käib seal koos ja kalanäoga norutamas kedagi ei kohta. Söömise ajal teevad kelnerid veel eraldi tantsushowd ja nii ei märkagi, kuidas aeg lendab.
Söögi vahele käis K veel mitmel tantsutuuril, mina püüdsin seda aga tema telefoniga talletada. Tantsupoisid olid varmad teda kaasa haarama ja K-l oli südikust kogu trall kaasa teha. Ikka kogu raha eest! Nautisime sel õhtul meie ühte lemmikut – grillitud juurvilju ja küpsejuustu. Viimasena toodi meile lauda hiilglama suur ports jäätist, ümbritsetuna säraküünaldest. Meil läksid silmad ikka päris suureks. Kelner haaras K käest telefoni ja tegi meie suurtest silmadest koos sädeleva jäätisemäega jäädvustuse. Ehhhh….sõime siis jälle edasi :D

Kui kell hakkas lähenema keskööle, ütlesin K-le, et mine küsi nüüd poisilt arve, läheks lõpuks koju magama. Olime niigi jäänud sinna söömakohta õhtut nautima üsna viimastena ja eestlase meelest on siiski töötajad samuti inimesed ning võiksid puhkama minna. Aga kus sa sellega, K-võeti tantsupoosi, tehti mõned kiired tiirud üle põranda ja öeldi, et ärge veel minge ning kadus kööki minema :D Sel ajal lasti kusagilt tagatoast välja 3 erimõõdulist koera, kes hakkasid lustlikult ringi traavima ( Kassid patseerisid seal juba ammu ringi). Siis läks loomulikult K-l igasugune mõte koju magama minna üldse ära, sest koerad juuuu :D
Kelner aga tuli varsti tagasi kannu majaveiniga ja arvega. Vein on sõbralik kingitus majarahvalt ja arve oli hämmastavalt väike. See, et sealses kultuuriruumis peale söömist tuuakse lauda alati midagi kingitusena, on täiesti tavaline. Saime nädala jooksul peale sööke nii magustoite, puuvilju, veini kui limoncellot. See, et laps on alles 12 (mainisime selle alati ära)….pole seal probleem. K loomulikult piirdus vaid magusroogadest ja puuviljadest kingitustega ja muu kraam….sellega pidin mina hakkama saama. Joogid on õnneks lahjad ja maitsvad. Võib – olla sellepärast ma ei kohanudki terve nädala jooksul kusagil purjus inimesi, sest süüakse palju ja kanget alkoholi palavas ilmselt samuti naljalt ei pruugita. Või juhtusime siis olema heas kohas, kus viksid ja viisakad turistid. Lapsi aga hoitakse ja nunnutatakse seal väga. Suuri, väikeseid – pole vahet. Sellises sundimatus ja lõbusas õhkkonnas saigi läbi meie reisi kolmas päev.

Järgmisel päeval ootas meid Arillas, Sidari ja päikeseloojangurannik.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment