Selle päeva osas oli meil erinevaid mõtteid. Üks plaanidest oli sõita Paleokastritsasse, mida eelmisel aastal põgusalt külastasime. Imeliselt kaunis koht, aga vesi oli seal nagu meil suvel põhjarannikul, umbes +10. Meie uued eetlastest tuttavad käisid Paleokastritsas aga just eelmisel päeval ja mainisid, et vesi on ka sel aastal väga külm. Nii jätsimegi selle mõtte realiseerimata, sest….meie plaanides oli sel aastal siiski ujuda, ujuda ja ujuda.
Teine mõte oli minna korraks sinna, kus me eelmisel aastal hotellis peatusime, ehk Benitsesesse. Nostalgia mõttes ja seal oli väga mõnus rand. Kuid….mõtlesime, et sõita ümberistumisega nii kaugele, et lihtsalt käia sealses rannas ujumas…pole ka päris hea mõte.
Nii otsustasimegi hoopis, et võtame endale suunaks sellise rannakuurordi nagu Roda. Roda asub Korfu saare põhjarannikul ja bussiga sai sinna nii enam vähem veidi alla tunnise sõiduajaga.
Ilm oli hommikul pilvine, kuid endiselt palav.
Esimese asjana tavapärane hommikusöök ja peale seda läks K maja taha basseini oma flamingot ujutama. Aega hommikul jagus, sest eesmärgiks oli sõita Roda poole bussiga, mis välus kell 11.15
Parajal ajal läksin K-d basseinist tuppa kutsuma, et ta jõuaks veel ennast pesta, kuivatada ja valmis sättida ning tabasin lapse ümber basseini jalutamas. Pidas teine läbirääkimisi oma “lemmikloomaga”, et ta kaldale ujuks, sest K ei tahtnud enam ise vette minna.
Kätte ta muidugi oma flamingo lõpuks sai ja tuppa tagasi tassis. Sättis peale dušši all käimist linnu vanni elama ja võisime varsti bussipeatusesse sammuda. Tunni ringis sõitu ja olimegi kohal Roda asulas. Tulime bussist välja seal kus öeldi, vaatasime tagasisõidupeatuses üle bussi väljumise kellaajad ja hakkasime jalutama edasi, eeldades, et meri on kuskil seal, kuhu kõnnime. Muidugi oli. Orienteerumisega on meil igati hästi. Vähemalt minul ja ühest sellisest orienteeruvast isendist kahepeale täitsa jagub. Taevas oli endiselt pilves ja asula tundus kuidagi tühi ja kõle.
Mõne aja pärast jõudsime randa ja jalutades veidi aega mööda veepiiri tekkis meil tunne, et ….see ei ole meie koht. Ilmselt mängis selles oma osa muidugi ka ilm, hall ja sombune. Lisaks veel see, et liivarannad ei ole meie esimene eelistus. Ainsad üliägedad liivarannad olid meiemeelest Paleokastritsas, Arillases ja Lagoses ehk päikeseloojangurannas. Mujal olid liivased rannad sogased ja igasuguse murduga. Jah, ei ole meie koht. Otsustasime välkkiirelt, et liigume tagasi bussipeatusesse ja ehk läheb juba varem mõni buss tagasi.
Läks aga nii, et peatuse lähistele jõudes nägime bussi saba…sellesama bussi, millega olime sinna tulnud. Eh, napikas. Aga….kui nii, siis nii ja midagi tuli võtta ette eelseisva 3 tunniga. Nimelt järgmine buss meile vajalikus suunas läks 3 tunni pärast. Otsustasime, et veedame siis selle aja mõnusasti.
Läksime randa tagasi.
Selline see rannaala oli. Midagi otseselt viga ju polnud, aga meid ei vaimustanud.
Kui ennem randa jõudes jalutasime paremale, siis nüüd läksime hoopis vasakule. Nimelt otsustasime leida endale koha ujumiseks. Peatusime rannas olevate kivide ääres, panime oma riided ja kotid sinna peale ja ronisime vette. Roda rand on jälle üks sellistest, kus ilmselgelt on mugav olla väkeste lastega. Sügavamaks läheb hästi laugelt ja rinnuni vette jõudmiseks tuleb tükk maad kõndida.
Ühesõnaga me ujusime, mõnuga ja just nii kaua, kui isu oli.
Pärast ujumist vahetasime riided ja mõtlesime, et läheme otsime endale söögikoha. Otsimine võtab aega, toidu ootamine võtab aega ja söömine samuti. Enne järgmist bussi aga tuli kõht kenasti täis süüa. Mõte oli meil tegelikult täiesti õige, sest vaikselt hakkas õrna vihma sabistama ja oligi paras aeg leida endale mingi varjualune.
K kohtas rannas väikest krabi.
Jalutasime veidi aega mööda Roda rannapromenaadi.
Kogu asundus oli vaikne ja inimtühi. Me ei hakanud isegi uurima, mida seal elades oleks ette võtta, aga nagu ikka – leidus seal kuulutusi, mis kutsusid erinevatele reisidele ja ei puudunud ka õhtused meelelahutused. Söögikohad olid päevasel ajal suhteliselt tühjad, mis on normaalne, sest Kreekas on põhiline toidunautlemise aeg ikkagi õhtu.
Jäime seisma ühe rannaäärse taverna juures, et lugeda menüüd. See tundus sobilik ja sissekutsuja jooksis ümber K ilmse kavatsusega meid sisse meelitada. Üks vana mees oli, aga küll see K talle meeldis. Ümmardas ja kummardas nii, et meil oli ikka kohe päris naljakas.
Leidsime endale laua ja võtsime istet, et otsustada, millega ennast selle päeva lõuna ajal kostitada.
Esimese asjana tellisime ühe Fredo Cappuccino. Jah, kohal ja kohal on vahe, nii nagu ka sama nimega kohvil. See ei olnud kindlasti parim, mida olime reisil joonud, aga ega tal nüüd midagi väga viga samuti ei olnud. Seekord võtsime ühe kohvi kahepeale ja see oli õige otsus.
Toit oli samuti lihtne. Minul täidetud paprika ja täidetud tomat, K eelistas lasanjet.
Nii see 3 tundi meil otsa saama hakkaski. Kõhud täis, lonkisime palavust lehvikuga eemale ajades bussipeatusesse ja tegime otsuse, et ei sõida oma Gouviasse vaid otse edasi Kerkyrani välja. Ehk siis tekkis mõte veeta veel üks õhtupoolne aeg saare pealinnas. 1,5 tunni pärast olime kohal. Ilm oli läinud taas selgeks ja päike näksis armutult.
Meil ei olnud mitte mingit sihti. Lubasime endale minna sinna, kuhu jalad kandsid. Vanalinn on mõnus koht uitamiseks ja peamised vaatamisväärsused olid meil niikuinii seal nähtud.
Peale veidikest kõndimist sattusime aga sellisele tänavale, kus oli üks Fishspa. Sellest kalaspa-st oli meil juttu juba kodus. Mitte sellest konkreetsest, aga et kui peale satume, siis käime ära ja see kuulub rubriik – esimest korda elus.
Jalad pesti eelnevalt kenasti ja hoolikalt puhtaks ning siis võis minna kalakeste juurde istuma. Sellised spetsiaalsed kalad olid pärit kusagilt kaugelt Aasiast. Salongis oli hästi meeldiv teenindaja ja temaga sai aetud hulga juttu.
Päris naljakas kogemus oli. Pistad jalad akvaariumisse ja kalad tormavad karjas jalgade kallale näksima. Naljakas ja kõdi on. Pikapeale harjub ära, kõdi enam ei ole, aga lõbus on ikkagi. Üks hetk jäid salongi ette uudistama 3 naist ja teenindaja läks neid sisse kutsuma. Naised alguses ebalesid, aga kui meie K-ga andsime neile kehakeelega igati märku, et see on väga lahe protseduur, siis andsid nad lõpuks alla ja tulid sisse. Teenindaja kusjuures väga kenasti tänas meid abi eest, et ta kliendid sai. Naised tuli välja, olid just hommikul saabunud USA-st, seega üle elatud pikk lend. Silmnähtavalt olid prouade jalad paistes ja selline jalgu turgutav protseduur kulus neile marjaks ära.
Hindasime peale spa-st väljumist enda olukorda ja jõudsime järeldusele, et palavas kliimas on see igati mõnus protseduur. Jalad olid mõnusalt värsked, puhanud, siledad, pehmed ja palavus leevendatud. Jätsime lõbusad ameeriklannad salongi ja jalutasime sihitult edasi.
See oli üks sümpaatne koht, kus koguti siniseid plastpudeleid ja sai näha, mida kõike nendest taaskasutuse abil teha saab.
Nii ja siin jäi jälle silma see, et meie sõbrad Rebelid ajavad äri väljamaal. Esimesel päeval kohtasime nende luksusjahti ja nüüd siis ennäe…müüvad omanimelisi pluuse ka :P
Järgmisena sattusime muinasjutumaailma. Nimelt jäi meie teele laste unelmate pood. Tervislikkusega pole seal vähimatki pistmist, aga vähe on neid lapsi, kes vabal tahtel maiustest ära ütlevad. Teeme reisil olles meiegi erandeid oma muidu tervislikus toitumisviisis.
Tegemist on siis Hansu ja Grete muinasjutupoega, kus pakutakse selliseid asju nagu – Ice Rolly, Cotton Candy, Fresh Gelato….ja mida kõike veel. Valikut oli kõvasti – kohapeal küpsetati ernevaid vahvleid ja veeretati magusaid jäärulle, erinevad jäätised, kommid….silme ees võttis kirjuks.
Ukse kõrval seisev nõid oli õnneks märksa sõbralikuma moega, kui Hansu ja Grete muinasjutus. Teenindajateks olid muidugi rõõmsad ja sõbralikud Hans ja Grete ise :) Jätsin K sinna endale maiust valima ja ise veetsin vahepeal aega kõrval asuvas linaste rõivaste poes. Nagu mulle sealne müüja lahkelt seletas, siis neilt käivad ostmas asju isegi Moskva prominendid. Tooted olid tõesti maitsekad, kvaliteetsed ja kenad, mis seal salata. Hind siiski meile pisut krõbe, aga Moskva rikastele ilmselt odav :)
Rahulolev laps
Nagu mulle hetkel meenub, siis õhtupoole laps enam niiväga rahulolev polnudki. Kõht hakkas valutama sellest magusast kräpiportsust :P Ega siis keha rumal pole, annab kohe teada, kui omanik liiale läinud.
Ja jälle edasi linna nautima…
Järjekordne jäätisepood ja peegelduselt võib leida meid kahte samuti
Linnas ja ka väikeasulates on väga palju ehetepoode. Just kulla ja hõbeda poode ning hinnad on seal vägagi mõistlikud.
Eelmisel aastal soetas K endale ühed hõbedased meandrikujulised kõrvarõngad, sel aastal ühed pisikesed hõbedased kõrvarõngad lasuursisnise poolvääriskiviga.
Vaadata tasub alati ka ülespoole, sest sageli kohtab näiteks igasuguseid huvitavad ornamentidega rõdupiirdeid
Kui kuskil kasvab palmipuu, siis seda hoitakse nagu silmatera.
Mulle meeldivad väga sellised väikesed ja vaiksed tänavad, kus võib leida armsaid retrohõngulisi mootorsõidukeid…..ja muidugi tukkuvaid kreeklastest vanamehi :D.
Kauneid kohvikuid on igal nurgal ning laudade paigutamiseks on kasutatud ära iga pisemgi lapike maad.
Mõnes kahtlases hoovis võis leida auto, mille katusel lesis kuningakass. No vähemasti oli ta sellise olemisega, et tema on kunn.
Tasapisi liikusime linnaliinide bussipeatusesse, et istuda meie kodusele nr.7 bussile ja sõita tagasi Gouviasse. Kell hakkas saama õhtul 7.
Iidne saare pealinn kogu oma ilus, mis kannab Korfu saarega sama nime(tõsi küll kohalikud nimetavad teda Kerkyraks- nagu hüüti nümfi, Poseidoni armastatut)avaneb külalisele tegelikult ikkagi merelt. Kaks kõnekat suurt kindlust kutsuvad igat soovijat osa saama kohalikest ajaloorikkustest ja teha seda pole sugugi lihtne. Tänane vaimustunud reisisell, kes läheb iluotsingute teele, tunneb ennast äkki kandununa täiesti teise ajastusse. Sellesse, mis on juba ammu lahkunud, kuid jätnud maha endast seletamatu kauniduse ja külgetõmbe. Nagu teatridekoratsioon…. rullub meie ees lahti imeline linnapanoraam. Vanaaegsed Itaalia palazziod ja pidulikud katoliiklikud templid, ranged XVIII sajandi fassaadid ja pitsilised rõdud….
Kuid…..
kolada mööda Kerkyra vanalinna tänavaid on sama, mis lugeda huvitavat ajaloolist raamatut imeliste illustratsioonidega. Iga ajastu on jätnud siia oma jälje, kuid kokkuvõtteks on nad sulandunud üheks tervikuks, luues kordumatu ja erilise korfiootide stiili. Kuid kahtlemata valitseb siin Veneetsia. Tema uhke õpetatud lõvi – Püha Markuse sümbol, valgusatatuima vabariigi valitseja – mis on raiutud vana kindluse seintesse ja paljudesse linna hoonetesse, tuletab delikaatselt meelde möödunu võimsust.
Aastakümneid hiljem, kui Gerald Durrell oli juba vana, haige ja suremas, tuletas ta uuesti meelde neid vaimustavaid Korfu vaateid, mis muutsid alatiseks tema elu. Meenutas valuga, mis on omane meile kõigile, kui meenutame kadunud noorust. ” Me tulime tagasi, justkui paradiisi” – sosistas ta jõudes Korfule – “Me justkui sündisime uuesti”
Nende Durrelli sõnadega on paslik lõpetada meie seekordse Korfu pealinna nautimise päeva. See on linn, mis mähib sind õrnalt endasse, alati kutsub tagasi ja kunagi ei väsita.
Peale bussisõitu olime Gouvias tagasi.
Meie uuelt sõbralt Elenalt oli tulnud sõnum küsimusega – kus me oleme ja millega tegeleme. Vastasin talle, et jõudsime just hotelli tagasi, kui ta juba helistas. Helistas selleks, et tuletada meile meelde õhtust suurt rahvapidu. Oli 23.juuni ja kõikjal pidutseti. Eestimaal peeti jaanitulesid, Korful aga kõikide nimede päeva, kel polnud oma pühakut. Oli tõesti- tõeline “narodnoje guljanie”, kui väljenduda vene keeles, ehk siis rahvapidu. Lambad vardas, šašlõkid, suhkruvatid, lihapallid jne, jne. Peo keskmeks oli kohalik kirikuplats, kus olid lauad-toolid ning õhtu läbi mängisid väsimatult pillimehed ja soovija vihtusid tantsu. Õues oli ikka täitsa pime juba. Pildid on pisut heledamaks tehtud.
Toimus ka protsessioon läbi asula. Kõigi oma usuliste rituaalidega. Järgmisel pildil on taustal just see itaallaste restoran, kus me eelmisel õhtul pitsat söömas käisime.
Muidugi ei puudu rongkäigust rahvariietes inimesed
Kui meile sai pidustustest küllalt, mõtlesime, et läheks hotelli ja süüa nagu väga ei tahagi.
Teel koju möödusime sellest restoranist Vergina, kus esimesel puhkusereisi päeval salatit söömas käisime ja püüdsime tabada omanikku Stefanost, kellele paluti sõprade poolt tervitused edasi anda. Läksime mööda ja vaatame – Stefanos on välja ilmunud. Luurasime sealt mööda minnes teda ju iga päev, aga keda polnud, siis vanahärrat. Otsustasime, et süüa just ei taha, aga lähme siis korraks sisse, anname talle edasi tervitused ja viisakusest sööme midagi väga kerget ja vähest.
Olime ikka naiivsed, kui arvasime, et pääseme sealt niisama lihtsalt. Kui härra kuulis, et oleme eestlased ja näitasime talle pilti, kus ta tantsib koos meie sõpradega, oli ta täitsa leilis. Hüüdis kelneritele, et kohal on special guests ja teatas meile, et tal tuleb kohe kananahk ihule, kui eestlasi näeb ja nii väga tahaks kohe eesti keelt rääkida. Ja nagu välismaalastel ikka eesti keelega, siis lemmikfraasid on – Kuida käsi käib? Head isu! Tark ei torma! Kuidas maitseb? Tere, tere vana kere! Terviseks! Kas kõik on hästi? Kas toit maitseb? ja kõik muu jutt libiseb sujuvalt ingliskeelseks. Oi, meie eest hoolitseti kuninglikult. Kelnerid jooksid, kummardasid ette ja taha. Toitu valida meil tegelikult ei lastudki, kästi tuua lauda taldrik rahvuslikuga. Hoiatas veel, et võtke ainult 1 kahepeale. Noh, me siis lootsime, et mis see ikka kahepeale süüa, saame ehk hakkama ja tellisime selle eriroa ära.
Edasi tuli meil vanahärraga tanstu lüüa. Esmalt kutsuti ema tantsule ja seejärel tütar :D
Ja siis saabus lauale suur taldrik……erinevalt valmistatud lihaga ja mõne kartuliga. Ohsapoiss, vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesim, et kuidas me küll sellise hunniku vastu ööd ära sööme??? Liha!!! Me ei söö nädalas ka nii palju liha :D Eh, hakkasime siis servast peale. Vaikselt näksisime ja ajasime juttu küll omanikuga küll kelneritega ja lõpuks tundsime, et no enam kuidagi ei jaksa. Küsisime, kas nad pakivad ka kaasa? Loomulikult pakivad. Kelner läks meie toiduga toimetama ja maja poolt toodi lõpetuseks meile limoncellot. Ei saanudki ma aru, oli seal üldse alkoholi või mitte, aga lõhnas hästi ja maitses samuti. Enne, kui ära läksime, kutsus härra veel Kirke endaga kuskile taharuumidesse ja lasi tal valida endale ja emale ehteid :D K tuli tagasi nägu nalja täis ja käes igasugused kulinad.
Pildile on see taldrik jäänud kuidagi pisike, tegelikult oli siiski ehmatavalt suur ports lihasaaduseid.
Tagasi pimedal õhtusel tänaval arutasime, et kas me ikka hommikul üldse tahame seda külma liha süüa? Või kas me üldse nüüd enam lähiajal tahame liha süüa??? Jõudsime otsusele, et ei….ei tahaaaa. Jalutasime randa, otsisime üles meie valge lemmikkoera ja tegime talle piduliku õhtusöögi. Tema oskas liha hinnata märksa paremini, kui meie kaks.
Pidustused Gouvias kestsid veel edasi, aga meie suundusime hotelli ja püüdsime vaatamata punnis kõhule ja palavusele und saada.
Ees seisis puhkuse viimane päev. Arutasime, et mis me sellega ette võtame? Jõudsime veendumusele, et lähme sinna, kus meid võlus loodus, oli rahulik ja igal sammul sai ujuda. Jah, valisime viimaseks päevaks meie lemmiku – Kassiopi.