Korfu. 1.osa

Korfu vol.2 ehk tagasi paradiisisaarele

Tõepoolest, me tegime seda jälle ja siin ei ole mingit eksitust. Läksime sel suvel tagasi oma armsale Korfu saarele.
Tegelikult oli sügisel plaan siiski kusagile mujale minna, aga läks nii, et sõitsime jälle Korfule ja me ei ole seda hetkekski kahetsenud. Sügisest peale lasin endale saata erinevaid pakkumisi Euroopa piires sinna, kus on soe vesi. Välistasin vaid Türgi. Kuna olen suhteliselt põhjalik reisiks valmistuja, siis saades pakkumise asun esimese asjana uurima, kus hotell asub ja kuidas on sealkandis võimalik liikuda ilma rendiautota. Hotell võib olla vabalt odavamat sorti, aga ta peab olema merele vägagi lähedal. Hotelli lähedal võiks kindlasti olla bussipeatus, kust pääseb igasse ilmakaarde liikuma. Kui neid tingimusi pole täidetud või siis piltide järgi ei avalda ümbruskond mulle muljet – siis ei sobi. Kindlasti ei meeldi mulle näiteks mammuthotellid kuskil teiste suurte hotellide vahel. Olgu seal kasvõi 1o basseini ja baari…ei köida. Tahan minna hotellist välja ja saada kohe mere äärde või loodusesse. Nagu ma olen ennegi kirjutanud – me ei käi mere ääres päevitamas, vaid ujumas. Me ei käi hotellielu nautimas, vaid seiklemas. Ja selleks et ujumismõnusid nautida, ei taha ma kaugele minna ega sulistada basseinis. Bassein sobib, aga teatud erandkordadel. Sellest tuleb kunagi ka juttu.
Ühesõnaga vaatasin ja vaatasin neid pakkumisi, aga reaalsuses polnud mul ikkagi veel otsust langetatud isegi mitte veebruari alguseks. Üks mõte oli tegelikult veel omal käel lennata Milanosse ja sealt edasi mööda Itaaliat seiklema, aga kas ma ei osanud otsida või ei sattunud ette piisavalt magusa hinnaga lennukipileteid, siis selline mõte jäi mõneks teiseks aastaks reservi.
Veebruari esimesel poolel oli nagu ikka, turismimess. Enne messi vahetasin mõned meilid Karoli reisifirma esindaja Ave-ga ja lubasin messile tulles nende boksist läbi astuda. Jalutasime messiala läbi, midagi huvipakkuvat ei kohanud ja viimasena suundusime Karol-i boksi. Peale mõningat vestlemist oma reisikontsultandiga jõudsime koos K-ga veendumusele, et läheme siiski oma armsale saarele tagasi. Esiteks meile seal väga meeldis, teiseks – meil jäi seal palju kohti nägemata, mida oleks näha tahtnud. Maksime oma 20% kohe sisse, lisasime veel reisikindlustuse ja võisime rahulikult jääda ootama suve. Reisi ajaks juhtus olema päevase vahega täpselt sama aeg, kui eelmisel aastal. Ehk siis ärasõit oli 18. juuni hommikul kell 6. Aasta tagasi oli väljalend õhtul kell 18.

Alustan nüüd meie reisikirja ja hoiatan kohe, et kes ei viitsi, ärgu parem jätkaku, sest pikale venivad postitused niikuinii. Kuigi….kindlasti on vähem juttu, kui eelmise aasta reisi kohta, sest sel aastal võtsime oma käiku rohkem looduses puhkusena ja vähem kultuuriloolisena. Üles täheldan kõik rohkem iseenda tarbeks, mälestuste hüvanguks ja muidugi on tore, kui kellelgi on nendest postitustest ka abi oma reisi planeerides. Ise otsin ma just peaasjalikult inimeste postitusi, kust asjalikke infokilde ammutada. Reisibüroo, on reisibüroo, aga isiklik kogemus on kulda väärt.

Kui reisi ostsime, hakkasin kohe mõtlema sellele, kuidas olla kell 4 hommikul lennujaamas. 50 km kauguselt tulemine….noh, peaks ikka juba kahest ärkama ja varsti teele asuma. Lisaks veel kedagi omaksetest tülitama, et ta meid autoga linna viiks. Minna ööseks juba kellegi juurde pealinna…sama asi. Ikka varakult ärkamine, pererahva ülesajamine, takso tellimine…..ei lähe mitte. Uurisin veidi asja ja leidsin, et lennujaamast 10 minuti tee kaugusel on mõnus hostel. Ülemiste City Student Hostel ja öö kahele maksab seal 27 eurot. Vähemalt sel hetkel kui ma uurisin, oli hind selline. Mõeldud tehtud ja ostsin meile ööbimiskoha ära.
17. juuni hommikul hakkasime siis pakkima.

pakime

Kui eelmisel aastal suures reisiärevuses enne esmakordset lennusõitu lõunamaale hakkas K pakkima juba kuu ennem, siis sel korral polnud kiiret kusagile. Naljakas oli lihtsalt see, et kui eelmisel aastal pakkisime ennast kokku ühte kohvrisse ja kahte käsipagasiseljakotti, siis sel aastal võtsime kumbki oma äraantava kohvrikese(käsipagasimõõdulised, aga andsime ära) ja lennukisse sisse võtsime kumbki oma seljakoti hädavajalikuga – minul seljakotis fotoaparaat, tahvelarvuti, rahakott, raamat ja lennukisse snäkki. K-l kõigest raamat, rahakott ja mõned vajalikud vidinad veel. Miks kaks kohvrit, kuigi asju polnud sugugi rohkem kaasas, kui eelmisel korral? No ikka pigem sellepärast, et igaüks tegeleks oma kraamiga. Laps harjutaks oma asjade eest vastutamist, mitte et mina vaatan, kontrollin, pakin.
Pealalõunase rongiga sõitsime Tallinna, noorem R tuli meile rongijaama vastu ja viis otse hostelisse ära. Meil oli tegelikult vaja kokku saada hoopis sellepärast, et laenutasime temalt mugavat õhukest ja kiirelt kuivavat rannalina ( tuleb endale ka sellised osta) ja kodunt oli temale vaja tuua üks asi vastu. Hostelis kohal, läksime nõutama oma tuba. Vastu võttis meid tõmmu inglisekeelne noormees. Väga viisakalt, registreeris ära ja juhtatas kuni meie toani välja. Hosteli tuba on muidugi askeetlik, aga enamat pole mõneks tunniks magamiseks vajagi. Puhas tuba, pesemisvõimalused ja ongi elu lill.

hostel

Panime asjad tuppa ja läksime lähimasse ehk siis Ülemiste kaubanduskeskusesse õhtusööki otsima. Tagasi tulles oli meil kõht täis ja mõlemil uued päevitusriided kotis. Läksime neid tegelikult planeeritult otsma, sest reisil on väga mugav, kui on olemas ühed vahetusujukad. Hostelisse tagasi jõudes võtsime ühe kohvri kaasa ja jalutasime lennujaama. Sinna on hostelist tõepoolest 10 minutit jalutada.

lennujaam

Ühe kohvri vedasime kaasa selleks, et lasta see ära kiletada. Eelmise aasta kogemus näitas, et see on kohvrit säästev tegevus ja lisaks on teda lihtne pagasilindilt silmata. Teine kohver oli poja vana nässu ja selle jätsime nii nagu on, panime vaid lukku.

lennujaam

Hommikul väljuvaid lende vaadates avastasime, et mingil põhjusel on hommikusi Kerkyra lende juba kaks ning väljuvad nad 10 minutilise vahega. Ei pidanud vajalikuks sellega oma pead vaevata ja läksime hostelisse tagasi.
Õhtused toimingud tehtud, otsustasime naiivselt heita varakult magama. Kus sa sellega, tuba palav ja uni ei tule. Kui akna lahti teed, siis väikelinna inimesena ei suuda harjuda tänavalt tuleva müraga. Lisaks lennujaama lähedus ja pidevalt undavad lennukid. Igatahes kell 1 öösel olime veel mõlemad üleval ja kuna mulle kirjutas messangeri puhtjuhuslikult tuttav emme, kes töötab lennujuhtimiskeskuses, siis lohutas ta meid et varsti lennuliiklus vaibub ja jõuame veel paar tunnikest magadagi :D Muidugi nii juhtuski, kuskil enne 2 jäime magama. 03.45 helises kell, tõusime üles, pesime hambad, võtsime kohvrid ja jalutasime lennujaama.

Kuna jõudsime kohale veidi peale 4, siis registreerimine algas peaaegu kohe. Järjekord liikus kiiresti, peagi olime juba pagasikontrollis ja ootesaalis. Lennujaamas selgus ka see, miks oli tekkinud kaks ühesugust lendu sisuliselt samale ajale. Korfule lendav inimmass suunati kahte väravasse. Tõenäoliselt polnud mingil põhjusel SmartLynx-il anda suurt lennukit ja väljus kaks väiksemat. Meie lend väljus neljandast väravast ja osade lend 17-st.

lennujaam

Leidsime endale värava kõrval aknavaatega istekohad ja mina läksin ostma meile vett ning asusime sööma hommikust. Peale sööki hakkas juhuslikult arenema vestlus meie kõrval istuva vanema paariga, kes sõitsid esimest korda Korfule. Nendel oli palju küsida ja meie oskasime õnneks vastata. Nii tekkis meil tore vestlus ja ooteaeg möödus kiiresti. Juba pidimegi minema lennukile. Buss anti ette ning meid sõidutati veidi eemal seisva Nordic/LOT lennuki juurde. Lennuk tangitud, pagasikärud seisid lennuki ees ja ootasid pealelaadimist.

lennuk

Lennuk oli väiksemat sorti ja istuma sattusime avariiväljapääsu juurde ehk siis jalgadel oli ruumi kasvõi tantsimiseks. Meie uued tuttavad istusid meil kohe üle vahekäigu, aga kuna nad kumbki ei saanud aru inglise keelest, paigutati nad paraku ümber kuskile mujale. Tuli välja, et varuväljapääsu juures istumiseks tuleb tonksida inglise keelt.
Lennuk rahvast täis, laususid eestlastest piloodid tervitussõnad ja lend võis alata. Õhkutõus sujuv, lend kiire ja korralik.

lend

lend

Enamuse teest me lapsega millegipärast naersime ja ei tulnud nii välja midagi magamisest ega raamatu lugemisest. Tekkisid mingid selle reisi naljad ja lisaks lõbustas oma markantse persooniga lennukirahvast ka üks väga pikakasvuline pikkade afropatsidega transvestiit. Stjuardessid said kena 3 tundi teda lõputult teenindada ja kohale jõudes oli tegelase samm juba üsnagi ebakindel. Küllap peab ka selliseid olema. Tagasilennul oli ta muide millegipärast näost üsna kaame ja olemiselt vagur :D Meie aga ootasime maandumist armsaks saanud saarel ja nagu hiljem selgus, mõtlesime K-ga samu mõtteid. Aastatagune reis seadis ette kõrge lati, ootused on suured. Ega me ei pettu seekord? Etteruttavalt võin öelda, et ei, ei pettunud. Kohe üldse mitte. See reis oli hoopis teistsugune, kui eelmine, aga liigitub samasse kategooriasse – 110% rahul!!!

Igatahes olime varsti oma soojal ja mõnusal Korfu saarel. Kuna meie uued tuttavad pidid tulema meiega samasse kanti ehk siis Gouviasse, võtsime nad sleppi ja peale pagasi kättesaamist suundusime TezTour-i esindajat otsima. Meile anti ette väiksemat sorti kena konditsioneeritud bussike ja kella 11-ks olime rõõmsalt oma hotellis kohal.
Nagu enamasti täistuuridel töötavate hotellidega ikka, siis ka selles hotellis oli chek – in tegelikult alles kell 14. Vastuvõtja oli siiski väga kena ja peale meie sisseregistreerimist näitas, kuhu panna pagas, kus on wc-d, dušširuumid ja muu vajalik ning soovitas minna kas randa või jalutama ning esimesel võimalusel antakse meile tuba kätte.
Otsustasimegi teha esmalt väikese tiiru oma kodukülas, leida üks kohalik turismibüroo ja vaadata, kas sealt saab osta neid kahte reisi, mida me juba kodus plaanisime osta. Kogemustele toetudes teadsime, et oma reisioperaatorilt ei tasu ühtegi sõitu osta, kui just raha peale kuri ei ole. Kohtumine reisisaatjaga oli meil määratud kella neljaks päeval.
Nii me siis marssisime sisse teeäärsesse turismifirmasse, ostsime ära need kaks reisi, mis meid huvitasid ja läksime uudistama meie koduranda. Võrreldes eelmise aastaga, kus meri oli meil hotellist üle tee, tuli sel aastal randa umbes 10 minutit jalutada. 10 minutit on ok, pole üldse kaugel.

korfu

Esimese asjana muidugi katsusime, kas vesi on soe. Kummaline oli selles tegelikult isegi kahelda :D Muidugi oli vesi soe. Käisime varbaidpidi vees, nautisime vaadet ja otsustasime, et lähme hotelli, vahetame riided ja tuleme tagasi ujuma.

korfu

Taamal paistab Korfu kõrgeim tipp – Pantokraatori mägi

Kui me aga kell 12 hotelli tagasi jõudsime, tuli välja, et meie tuba on juba korda tehtud ja ootab meid. Kolisimegi rõõmsalt sisse. Sättisime asjad korda, panime ujumisriided selga ja läksime randa. Oh kui mõnus oli ennast lõpuks vette kasta ja isegi mitte lõdiseda, nagu Eestis tavaliselt. Sulistasime oma pool tundi seal ringi, tundsime rõõmu päikesest ja soojusest, aga seda tõdesime küll, et eelmise aasta hotellirand oli mõnusam. Vahe oli ilmselt selles, et üks asus avamere ääres, teine kahe poolsaare vahel. Kuna poolsaared embasid vett nagu kahe käpaga laiskloom, siis paratamatult kogunes sellele alale igasugust mudru ja adru. Olime harjunud kristallselge veega ja kui juba üle põlve vees varbaid ei paistnud, tundus see veider. Põhi oli teistsugune, peene kivi ja liiva segune. Sellest ka erinevused. Igal juhul ujusime oma isu ikkagi täis ja suundusime tagasi tuppa, et pesta ja vahetada riideid, sest kõht hakkas küsima süüa ja kaugel polnud ka reisisaatjaga kohtumine.

Eelmisel aastal oli meie hotell Potamaki Beach Hotel 3* Benitseses Korfu linnast 12 km lõuna suunas. Sel korral hoopis 7-8 km linnast põhja suunas, Gouvias – Popi Star 2*.

korfu

Popi Star Hotel

korfu

korfu

Pildilt paistab ehk vannituba väike, aga tegelikult oli see ruumikas ja mõnus vanniga pesuruum/wc

Vahet 2* ja 3* vahel tegelikult ei olnudki ning mõlemad hotellid olid sümpaatsed. Üks lihtsalt suurem, teine väiksem. Mis puudutab hotelli asupaika saare suhtes, siis need piirkonnad ja Korfu linna ümbrus ongi parimad kohad kuhu võiks majutust vaadata, sest nendest on mugav liikuda nii saare lõuna- kui põhjasuunas. Põhja- Korful elades lähevad vahemaad juba tülikalt pikaks, sama lõunas ööbimisega. 30 km mägises piirkonnas ei tähenda 20 minutit sõitu, vaid tund ja peale käänulistel, kitsastel teedel liikumist.

Veidi Gouviast endast.

Gouvia — see on asula, mis asub Korfu saare idakaldal ja nagu mainisin 7-8 km Korfu pealinnast Kerkyrast põhjas. Kunagi oli see lihtne kaluriküla, seejärel veneetslaste laht ja nüüd siis suhteliselt populaarne kuurortpaik.

Gouvia paikneb suures kuid vaikses lahes. “Külake” pole suur, aga seal on olemas kõik, mida turist vajab.

Meri on kahe sammu kaugusel – asula ise paikneb piki mereranda.
Elamist võib leida igale maitsele – odavamatest apartmendist, viietärnihotellideni.

Restorane, tarvernaid ja kohvikuid on väga palju. Domineerivad kreeka ja itaalia köögid. Ma usun, et iga inimene leiab endale midagi südamelähedast. On isegi hiina restoran.

Turiste on siin igasuguseid. Armastavad Gouvias puhata nii noored, kui ka pered ning keskealised. Siin on palju pubisid, restorane, baare ja klubisid, mis on avatud varajaste hommikutundideni, kuid sealjuures melu nendes kuidagi nagu kedagi ei sega.
Lastega pered armastavad Gouvia randa ka sellepärast, et seal muutub vesi sügavaks aeglaselt. Põhi on lauge.

Rannaala on suur, peene kiviga, puhas. Vesi ise, nagu mainisin pole nii säravalt läbipaistev, sest laht korjab mudru enda sisse. Samas on seal vesi soojem, kui paljudes muudes randades.

On olemas autorendifirmad, rollerite, rataste rendid ja ATV-de rendid.

Päris mugav on ka see, et suhteliselt lähedal asub suur supermarketiketi kauplus Diellas. Normaalsed hinnad ja suur sortiment. Laupäeviti on seal palju rahvast, sest kohalikud teevad sisseoste. Pühapäeval kauplus suletud.

Kohalik vaatamisväärsus – vanad varemed/kivikaared, kus kunagi ehitati ja remonditi laevu. Sel suvel oli ala piiratud ja nende juurde ei saanud minna. Eemalt neid nägime, aga pildile ma neid millegipärast ei püüdnudki.

Teiselpool lahte on väike maaliline valge kirik.

korfu

Võib öelda, et sellised kirikud: pisikesed, korrastatud, lumivalged – asuvad enamasti täiesti vee ääres ja on nagu Korfu saare sümbolid. Selliseid kohtab sageli postkaartidel, maalidel ja suveniiridel.
Paljud valivadki Gouvias elamise tema suurepärase asukoha pärast. Pealinnani kiviga visata ja mugav igasse kanti sõita. Diellase supermarketi ees mõlemal pool teed on bussipeatused, kus peatuvad nii linnaliinid kui maakonnaliinide bussid. Linna sõidab sealt buss nr. 7, mille teekond ulatub Gouviast edasi Ipsoseni. Buss liigub nädala sees iga 20 minuti järel. Linnast tagasi väljub viimane buss kell 23.30. Nädalavahetusel liigub see buss pooletunnise intervalliga.

Peale pikaleveninud hommikut hakkas kõht endast märku andma. Juhtumisi elasid ühed meie armsad sõbrad eelmisel aastal Korful samuti Gouvias, nagu meie tänavu. Lihtsalt kõrvalasuvas hotellis. Tänu nendele teadsime otsida ühte sealsamas asuvat restorani nimega Vergina, mida peab üks vanem kreeklasest härrasmees Stefanos, kellele väga meeldivad eestlased ja eesti keel. Õpib seal aga aastaid eesti keelseid fraase ja eestlased on tema aukülalised.

korfu

korfu

Ka restorani ees on väljas juba reklaam täiesti eesti keeles.

korfu

Kuna sõbrad palusid minna teda nende poolt tervitama, astusime sinna sisse. Istusime lauda, kohe toodi meile vett juua ja lapsele lilled :D

korfu

Tellisime endale alustuseks traditsiooniliselt kreeka salatit ja tadzikit. Kreeka salat jäi imekombel meil sedakorda ka esimeseks ja viimaseks sellel reisil. Küllap siis eelmisel aastal saime üledoosi ja kuigi salat maitseb oivaliselt, eelistasime maitsta rohkem erinevaid toite.

korfu

Vanahärrat me sel korral siiski kusagil ei näinud. Mis seal ikka, sõime kõhu täis( portsud on vaevu ärasöödavad, nii suured)

korfu

ja läksime tagasi hotelli. Mina hakkasin ennast sättima kohtumisele reisikontsultandiga ja K läks hotelli taha basseini ujuma.
Kohtumine läks tänavu kiirelt ja lõbusalt. Reisisaatja juhtus olema väga armas ukrainlanna. Kui kuulis, et me saarel juba teist korda, hakkas naerma ja arvas kohe, et meile pole siis mõtet midagi müüa, sest teame ise kõike. Nii oligi ja mina olin tänulik, et ta meile midagi kaela ei üritanud määrida. Ajasime niisama juttu maast ja ilmast, lobisedes saime kõvasti naerda ja liikuma hakkas ta alles siis, kui oli aeg järgmisse hotelli kohtumisele minna.
Mina suundusin edasi basseini juurde K-d otsima, et peagi võtta ette ümbruse avastamise jalutuskäik. Gouvia piirkond on päris suur ja seal on mõndagi vaadata. Plaan oli minna saare pealinnapoolse käpa suunas, kus asub Gouvia Marina jahisadam. Oma “külast” kaugemale me esimesel päeval ei viitsinudki minna, sest öine magamatus ja soojus roiutasid ning lihtsam oli niisama kulgeda, kui sihipäraselt liikuda.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Nii me siis kõndisime ja nautisime soojust, päikest, niisama olemist, kreekalikku rahu, kohalikku koloriiti ja ilusat loodust.

korfu

korfu

korfu

korfu

K ostis endale võimalusel jäätist ja nii oli aklimatiseerumine lihtsam.

korfu

Mõne aja pärast jõudsimegi sadama väravasse, astusime mööda kriketiväljakust ja olime uhkete ja veel uhkemate aluste vahel.

korfu

Nii mulle kui lapsele meeldivad väga purjekad ja kaatrid ning nende imetlemiseks me omale ajapiirangut ei seadnud. Väikelaevasadamates on tavaliselt mingi veider rahu. Eriti muidugi siis, kui meri on rahulik. Loojuva päikese valguses sillerdav meri, vaikselt õõtsuvad purjelaevad…mõnus.

korfu

korfu

korfu

korfu

Gouvia sadam saab võtta vastu 1235 jahti pikkusega kuni 80m ja süvisega kuni 5,5m. Sadamas on mitu tšarterfirmat, kust saab purjekaid rentida. Gouvia Marina -s on loomulikult kõik vajalikud teenused jahisõitjatele: vesi, elekter , tualetid, duššid, supermarketid, jahitarvete kauplused, purjetamisrõivaste kauplused, bassein ujumiseks.

korfu

On olemas ka jahtide remontimise teenused.

K leidis sealt endale isegi unistuste auto :D

korfu

Kui üks hetk tundus, et nüüd aitab, hakkasime jalutama tagasi. Tagasiteel nägin ühte huvitavat puud, mida reisi ajal märkasin korduvalt. Mis puu see on, seda ma aga ei tea. Peab välja uurima. Puu tuvastatud, pidi olema jaanikaunapuu!

korfu

Kassid käivad seal poodides jalatseid uurimas ja luurekat mängimas.

korfu

Kõht oli vahepeal tühjaks läinud, palavus uimaseks teinud ja nii maandusime ühe teeäärse söögikoha terrassil, mille nimi oli minumeelest Grand Kafe.

korfu

Ei midagi erilist, aga sõime kahepeale ühe vaagnatäie friikaid koos sandwich-itega. Kreekas muide tasub olla toidu tellimisega ettevaatlik. Võib juhtuda nii, et kui iga inimene tellib oma….ei jõua kõike seda ära süüa. Võtsimegi toidu kahepeale ja kummalegi värskelt pressitud apelsini mahla.

korfu

korfu

korfu

korfu

Enne hotelli naasmist käisime ära veidi eemal paiknevas suuremas marketis, kust tõime endale tuppa joogivett. Korful nimelt kraanivett ei jooda, kuna kraanist tuleb filtreeritud merevett ja merevesi on seal väga lubjane ning soolane. Pudelivesi on õnneks väga odav. Selleks, et marketi juurde saada, tuli ületada suurem tee.

korfu

ja teede ääres on seal toredaid telefoniputkasid

korfu

Poes käies vaatasime üle ühtlasi juba ka bussiplaanid

korfu

korfu

Teede ääres kasvab seal palju sellist meie raudrohu tüüpi taime, aga päris samasugune see ei ole.

korfu

Tagasi hotelli läksime mööda väikseid tänavaid seigeldes.

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

korfu

Hotelli tagasi jõudes oli päike juba üsna madalal ja otsustasime minna veelkord randa. Sai seal ujuda ja vaadata toredaid suuri linde ( peale meie keegi ei ujunud). Need ühed linnud olid eriti huvitavad. Lestajala järgi vaadates ilmselt mingid pardilised, aga tavalised pardid nad polnud. Tavalisi ujus seal samuti ringi. Emane oli valge punase nokaga, isane kirju ja punase noka ning nokapealsega. Mis oli nende puhul huvitav, siis see, et ta tuli ja vaatas sulle otsa nagu koer. Kui hakkasid temaga rääkima, liputas saba – jälle nagu koer :D Kui mõni linnutark siin seda loeb ja vaatab, valgustage palun mind ja täitke lünk minu isiklikus linnuriigis :) Tänud Killukesele ja Krissule- muskuspart on tuvastatud :)

korfu

korfu

korfu

Muide, mis puudutab meres ujumist, siis vaatamata ülisoojale ja mõnusale veele, ujub turiste meres hämmastavalt vähe. Uurisin selle kohta reisikorraldaja käest, sest selline asi torkas silma juba eelmiselgi aastal. Tuli välja, et liigub selline teooria. Kohalikud, endised sotsmaad ja veel mõned riigid – nende inimesed on harjunud meres ujuma ja teevad seda rõõmuga. Eeuroopa suurriikidest tulijad(Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa ja mõned veel) aga eelistavad basseine ja niisama rannas päevitamist. Tuleb välja, et nende reisikindlustus ei pidavat katma õnnetuste kulusid, mis juhtuvad lahtistes veekogudes. Kindlustus katab vaid neid kulusid, mis juhtuvad basseinis. Pühaporgand, kui see tõesti tõsi on, siis kõlab see vägagi kummaliselt. Nojah, igatahes sellist juttu mulle räägiti ja nali naljaks, aga ilusas, puhtas ja soojas meres ujujaid on tõesti vähe.

Rannas olles läks päike lõpuks täitsa looja. Imeliselt ilus on see värvide mäng loojangu ajal, kui ees on vesi ja taustal mäed.

korfu

korfu

korfu

korfu

Rannas olid kõik lebotoolid juba kokku korjatud ja rannaäärsed restoranid-tavernad-baarid-klubid olid valmis õhtusteks üritusteks.

korfu

Suundusime hotellituppa, vahetasime riided ja läksime meie lähikonda jalutama. Õhtu lõpetuseks istusime tänavaäärsesse kohvikusse nimega Fresh, kust sai jäätist ja smuutisid. Muud toitu muidugi ka, aga enne ööund midagi muud nagu ei soovinud. K lõbustas ennast jälle väikese jäätisega ja mina võtsin ühe mustika-ingveri smuuti. Ohsapoiss, ingverit oli seal ikka päris kõvasti. Võisin pärast täitsa tuldpurskavat lohet etendada, aga õhtuks oli magamatusest juba nii suur uimasus, et peale kosutavat jooki vedasid lohe ja tema tütar ennast magama :) Esimene reisipäev jõudis õhtusse.

korfu

korfu

Meie eelmise aasta seiklusest saab lugeda alates SELLEST postitusest.

This entry was posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD.. Bookmark the permalink.

10 Responses to Korfu. 1.osa

  1. Kaja Nargla says:

    Aitäh -ülipõnev …:) Olin justkui reisil kaasosaline…:)
    Jään järge ootama! Lahedaid elamsi Teile!
    Lugemiseni!
    K.N.

  2. Ingrid says:

    Aitäh Kaja! Jõudumööda tuleb kindlasti mitu järjepostitust :)

  3. Mari says:

    Lemmik kommentaar on “pühaporgand”????Tôsiselt mônus lugemine ja Kirke on nii armas igal pildil????

  4. Ingrid says:

    Aitäh, Mari :D Eks ma kirjutan just nii, nagu otse peast ja tunnetest tuleb :D Kirke tänab :)

  5. Killuke says:

    Paistavad nagu muskuspardid. Kunagi 80ndatel peeti neid Eestiski. Pole kindel, kui populaarsed nad nüüd oleks. Minu isa pidas neid suvilas.
    Aga hästi tore tõsilugu jälle ????

  6. Killuke says:

    *reisilugu :-) Ma ei õpi ka ära, et nutiisendid võivad su teksti eriti nutikalt muuta :-/

  7. Krissu says:

    Muskuspardid tunduvad jah. Mu vanaema kasvatas neid kunagi.
    Mõnus lugemine, võtan kohe uue osa ette :)

  8. Krissu says:

    Ahjaa…minu mälestus lapsepõlvest on see, et muskuspart liputas saba samal ajal kui ta…. s**us ????

  9. Ingrid says:

    Aitäh teile Killuke ja Krissu :) Nii armas, kui kaasa mõeldakse :) Igavesti ägedad olid need pardid küll :D Ma küll ei täheldanud, et nad liputades s***sid, aga ega ma tõttöelda saba alla ei vaadanud ka :D
    Uus lugu juba täitsa üleval ja hakkan vaikselt nokitsema kolmanda kallal.

  10. Administrator says:

    Killuke, mõistan Sind 100% :D Kui ma teinekord tahvlis midagi kiirelt kirjutan ja edasi saadan….loen sealt välja ikka imelisi asju, mida tahvel on omatahtsi tõlgendanud :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga