Soe ja sõbralik Korfu, ehk kuidas kõik alguse sai.

NB! Hoiatus! Pikk jutt :)

Mõte reisist hakkas idanema kohe peale seda, kui me eelmise aasta augustis Ahvenamaal käisime. Miks ma eelmise 10 aasta jooksul kuskil kaugemal kui Soome ja Rootsi ei käinud, selleks on omad põhjused, aga peale Ahvenamaad tekkis tunne, et kui väga tahta siis saab ja kui toredaid asju lükata lõpmatuseni edasi oodates paremaid aegu, siis neid võibki ootama jääda. Seega, reisida tuleb praegu ja mitte siis, kui enam ei saa ega jaksagi. Me keegi pole igavesed.
Ka reisivad lapsed kasvavad hoopis teistsugustena, sest reisimine avardab nende maailma. Usun, et lapsed, kes on vanematega või vanemaga palju reisinud ja kogenud, on tulevikus tolerantsemad, toimetulevamad, julgemad, iseseisvamad, laiema silmaringiga ja õnnelikumad inimesed. Pealegi, kui lapsed ei ela lihtsalt paksu rahakoti peal ja naudi sellest saadavaid hüvesid, vaid teavad kust raha tuleb ja pingutavad ka ise selle nimel, et reisiraha tekiks, õpivad varakult eristama olulist mitteolulisest, päriselu võltsist ning säästma seal, kus mõnigi laristaks. Ühesõnaga hariduslikus mõttes on reisi planeerimine väärt kogemus ja reis ise vääriline preemia. K näiteks hoiab kõik oma sügisese sünnipäevaga saadud rahalised kingitused alles just reisi jaoks. Ei käi sealt viieka kaupa raha võtmas, et sõbrannedega poodides kolistada ja kui ma olen talle millegi kindla jaoks andnud raha, siis ülejäägi paneb kassasse, mitte ei jookse esimesel võimalusel poodi tilulilu ostma. Olgu see ülejääk kasvõi 10 senti. Iganädalast taskuraha ta samuti ei küsi. Küsib siis, kui on tõesti tarvis ja kulutus on igati põhjendatud. Niipalju siis rahast, aga räägiks parem reisist.
Peale Ahvenamaad otsustasime, et aasta pärast läheme jälle kusagile reisima ja valime seekord sooja maa. Ahvenamaale oleksime me nõus iga kell tagasi minema, aga prooviks seekord, kuidas seal soojal maal ka on. Polnud me seal kumbki varem käinud ja lennukigagi polnud sõitnud.
Esimese hooga hakkasin ma vaatama hoopis Itaalia reisi, sest naabrinaine perega käis ja oli väga rahul. Uurisin LaStrada reisifirma pakkumisi niipidi ja naapidi ja ikka tundus mulle, et bussireisil on teeloleku aeg liiga pikk. Jah, kui seda metsa ees ei oleks, ehk siis Läti, Leedu ja Poola läbimine võtab kole palju aega ja kuigi akendest näeb mitme päeva jooksul palju maid, bussis öösiti magada pole vaja ja kõik mõeldakse sinu eest ette taha ära, tundus ikkagi liiga palju päevi bussis krõnksus istudes liigse ajakuluna. Uurisin, uurisin ja lõpuks leidsin, et ei – võtame siiski ette lennureisi. Hakkasin netis märkama reisipakkumisi. Väga kauged maad….neid me finantsiliselt välja ei kanna. Egiptus, Türgi…..ei ahvatle kohe üldse. Linnapuhkus? Mitte seekord. Tahaks ikka näha ja lisaks meres palju ujuda. Mõte peatus Kreekal, täpsemalt Kreeka saartel ja mingil põhjusel pilgutas meile silma just imeliselt roheline ja sõbralik Korfu saar. See äratundmine, et Korfu on just see õige, tuli üpris kiiresti ja nüüd juba tagasi olles võin öelda, et see valik õigustas ennast 110%. Nii need killukesed meie südametest mööda maailma laiali pudenevadki ja Korfu on kindlasti koht, mida jääme igatsema ning hinges kandma.
Sihtkoht välja nuputatud, hakkasin jälgima konkreetseid pakkumisi, kuni sattusin Reisiparadiisi lehele ja sealt vaatasid vastu Kreeka reiside pakkumised, mis tundusid hinna poolest sobilikuna. Kirjutasin ja avaldasin soovi asja uurida. Pidasime sealse reisikorraldajaga sisutiheda kirjavahetuse, kus üks kogemusteta reisisoovija oskas ilmselt küsida rohkem, kui üks korraldaja oskas vastata :D Eiei, tegelikult vastas ta kõikidele minu küsimustele, isegi sellistele, mis mulle endalegi tundusid juba naljakatena, aga kogemuste puudumisel oli mul vaja kõike teada ja kui ma lähen lapsega üksi, pean ma olema kõiges kindel ja tema heaolu eest vastutav. Ma ei saa lubada endale, et midagi läheks viltu. Kui mina enam midagi küsida ei osanud, küsis tema – et kas paneb broneeringu lukku? Valikus olid Korfu või Peloponnesose poolsaar. Süda kiskus Korfule. Valisin hotelli ja…
Oli üks kõle ja tuuline sügisõhtu, seisime K-ga hilja õhtul bussipeatuses, et sõita koju ja helistasin nooremale R-ile, kellel meie peres on kogunenud kõige enam lennutunde. Oma 26 eluaasta juures juba 25 erinevat lendu :D Uskumatu, kuidas mõni ikka jõuab. Helistasin ja küsisin, et appi, kuule, mis ma nüüd teen, kas julgen bronnida ja minna? Poeg, toetav ja julgustav nagu alati, ütles et muidugi minge, kindlasti saad hakkama. Sõitsime koju, istusin arvuti taha ja kirjutasin – me broneerime selle reisi. Uhh, tehtud :) Natuke hirmus oli, aga samas tekkis hinge meeldiv elevus. Vaatasime K-ga üksteisele otsa ja naersime, et jeee, me lähemegi lendama ja soojale maale. Mis sellest, et alles poole aasta pärast.
Reisikorraldaja saatis ettemaksuarve, maksin selle ära ja elu läks edasi. Ees oli aeg, mil tuli koguda raha ning teha korralikku kodutööd Korfu saare kohta. Kodutöö on absoluutselt oluline, sest sellest sõltub kohe kindlasti, kuidas sa suudad pärast reisisihtkohas oma asju korraldada. Ma käisin tõttöelda google mapsi abil need hotellilähedased teed ikka korduvalt igatepidi läbi ja tänu sellele oli mul sinna jõudes täitsa kodune tunne. Mida lähemale jõudis reis, seda tugevamalt ma ennast tundsin, sest teadsin juba mida ma tahan ja mis mind ees ootab. Üllatusi ei saa loomulikult välistada, aga etteruttavalt võin öelda, et ees ootasid meid ainult head üllatused.
Igal juhul olin ma siiralt tänulik Reisiparadiisi reisikontsultant Avelile, kes hoolitses selle eest, et me tunneksime ennast reisile minnes hästi :)

Algab järjejutt “Meie Korfu”, et K saaks kunagi lugeda meie toredatest tegemistest ja võib olla on sellest kellelgi kasu oma reisi planeerimisel.

Vol.1 ehk esimene päev – seiklus alaku!

Meie esimene päev möödus tegelikult tänu õhtusele lennuajale suuremas jaos Eestis. Eelmisel õhtul pakkisime enamuse oma kohvrist kokku ja ega meil hommikul väga midagi teha ei olnudki vaja. Kahepeale kokku otsustasime võtta ühe äraantava pagasikohvri ja kumbki oma seljakoti käsipagasiks. Kohvriks oli meil üks ja ainus majapidamises olemasolev turvaline suurem fotovarustuse kohver. Väga mugav, turvaline ja praktiline, aga ega ta üleliia asju ei mahuta. Muide, kohver tasub lennujaamas ära kiletada, sest siis on suurem lootus, et kätte saades on ta terve, puhas ja korras ning keegi pole sinna sisse piilunud.
Minimeerisime oma pagasi ja otsustasime, et kui millestki väga puudus, saab ju kohapeal ometi osta. Soojale maale õnneks ei pea nagu Ahvenamaale pakkima kaasa kummikuid ning jopesid. Pakkisime kaasa vähe asju ja kohapeal selgus, et oleks võinud nendestki asjadest osa maha jätta. Teinekord oleme juba targemad. Minu väikeses fotoseljakotis oli ainult fotokas, tahvelarvuti, rahakott ja reisidokumendid. K kotis olid mõned tema isiklikud asjad ja paar raamatut. Sinna panime ka ühte teist söödavat, kui lennureisil peaks kõht tühjaks minema. Ainus probleem tundus olevat selles, et….õues sadas vihma ning oli meeldivalt külm. Ilma jopeta väga õue ei tikkunud. Kirusime ilma, K pani selga termofliisi, mina otsustasin, et elan üle ühe õhema kardiganiga ja riskisime vihmavarjud koju jätta.
Eee, päris vastik oli. Kergelt vihmane, hästi tuuline, külm… aga jõudsime kiirel sammul rongijaama varju alla ja sealt juba polnud läbi vihma palju rongi peale joosta. Istusime 13.33 rongile. Tallinnas väljumise hetkel sadas päris kenasti, aga õnneks sealgi rongist varju alla väike maa. Kuni poes süüa ostsime, jäi vihm väiksemaks. Siblisime trammipeatusesse ja püsisime kenasti tuule eest varjus. Ühe ümberistumisega olimegi varsti otse lennujaamas. On ikka tore, et nüüd sõidab tramm lennujaama treppi. Varsti oli lennujaamas ka meie noorem R, kes pidi meid ära saatma ja vaatama, et me oleksime ikka õigel ajal õiges kohas. Tema kätte jätsime ka üleliigsed soojad rõivad ning viimasel hetkel viskasin kotist välja oma lisajalatsid. Otsustasin riskida ja leppida vaid nendega, mis said 3 päeva tagasi ostetud ja olid mul jalas. On ju täiesti normaalne avastada mõni päev enne reisi, et meil kummalgi pole mugavaid ja lahtiseid suvejalatseid. (Julgen siinkohal soovitada Ülemiste keskuse CCC jalatsikauplust, kust saab hea hinnaga mugavaid ja kvaliteetseid jalavarje).
Niisiis, R näitas meile ära, kuhu peame viima pagasi, kust (sealtsamast) saame pardakaardid ja kuhu peame edasi minema. Jätsime hüvasti, kallistasime südamlikult ja seal me siis olime – kahekesi ja särasilmselt seiklusele vastu astumas. Pagas kaalus naljakalt vähe, alla 10 kg :) Pardakaardid saime ruttu kätte ja K-l täitus esimene soov – saatuse tahtel oli tal aknaalune istekoht. Lasime piiksutajast oma pardakaardid läbi ning suundusime kontrolli. Tollitöötajad olid väga sõbralikud, probleeme ei olnud ja olimegi juba reisijate alal.
Jaa, Tallinna lennujaam on ilus, loogiline ja mugav. Õnneks mitte ülearu suur. Meie lend pidi väljuma kell 18.00, aega oli. Tegime ootealale tiiru peale ning võtsime istet õige värava ees. K leidis endale mingi lebotooli, aga sellel polnud voolupesa ja veidi aja pärast kolis ta teise samasugusesse, kust sai telefoni akut laadida. Mina läksin ja tõin meile kaks pudelit vett ning siis tekkis küsimus, et kus on meie uhke kübar, mida K ei olnud nõus kuidagi koju jätma? Meie juures teda polnud, aga kuskil rohkem me nagu ei peatunud. K käis tiiru peale meie tuldud teele – ei midagi. Mina läksin siis uurima sinna, kus meie asju kontrolliti, et äkki jättis sinna laua peale? Nendel oli ainult üks nokamüts pakkuda, mis polnud ligilähedaseltki sarnane meie elegantsele kübarale. Mõtles siis veel korra kõik läbi ja leidis, et nende toolide juurde tulles oli kübar veel olemas ja ta vist pani selle sellesse esimesse lebotoolpesasse. Seal pikutas üks noormees. Läksin ma siis sedasi areldi ja piilusin, et halloo, tere, ega teil seal ühte kübarat pole :P vaatas ringi…no pole. Mõtlesime edasi. K ütles, et aga sellel käib peatugi üles, äkki on seal taga? Mina siis tagasi noormehe juurde…eee, et teate, äkki te vaataksite selle peatoe taha, kas seal on midagi näha? Noormees oli kena ja lahke, tõstis selle asjanduse üles, pistis käe selle taha, otsis veidi pimesi…ja hurraa, tõmbas meie kübara nagu mustkunstnik jänese, kübarast välja. Kübar õnnelikult enne lendu üles leitud ja üleliigne aeg otsimisega sisustatud.
Veidike kell kuus läbi avati pardalepääs. Kõik need pea 200 inimest lennukis, lootsime kohe lendama hakata aga siis tuli teade, et tund aega tuleb meil istuda, sest taevas polevat ruumi. Kujutad sa pilti, taevas lennukeid täis. Mis seal ikka, selleks me ju raamatud kaasa võtsimegi. Ilm oli selleks ajaks ilus, päike paistis, veidike kitsas seal lennukis ju oli, aga lugemist see ei seganud. Tunni aja pärast kõlas taas meie piloodi reibas hääl ja lend võis alata.
Kui ma mitu kuud ennem ikka põdesin, et appi, äkki ma siiski kardan lennata, siis lennukis istudes puudus mul igasugune hirm. Nentisin fakti, et ahah, nüüd ma siis olengi lennukis ja kohe lendan kodunt nii 3000 km kaugusele sooja :) Kui lennuk hakkas tõusma, polnud K vaimustusel otsa ega äärt. Mina võtsin asja nagu vana lendurmati ise, aga tema kiljus täiesti ohejeldamatult suurest vaimustusest ja rõõmust. Hea, et mitte liiga kõvahäälselt :D Eesistuv härra küll korraks piilus taha naeratades, et kes see hull seal omaigaaditab vaimustunult. Ju see tegi talle nalja. Igatahes, me istusime lennukis, maa liikus meist aina kaugemale ja pilved tulid lähemale. Ees ootas üle 3 tunni lendu.

Korfu

Üritasime aru saada, kus me oleme, aga ega see pikalt õnnestunud. Kõrgus kasvas kiiresti ja varsti olid ümberring vaid pilved. Ilusad ja valged.

Korfu

Mida kaugemale kodust, seda hämaramaks hakkas minema…

Korfu

Korfu

Päike hakkas loojuma ja varsti oligi pime.

Korfu

Korfu

Ja siis, ühel hetkel, hakkasid alt paistma tuled. Me nägime Korfu saart!!!
Kui lendu tõustes meil kummalgi kõrvad oluliselt liiga ei teinud, siis laskumisel vähemalt minu üks kõrv lõi hoogsalt pilli. No ikka nii, et pool pead oli valus. Ei aidanud ei nätsu närimine, haigutamine ega neelatamine. Kõrvakuulmine kadus esmalt ära, iseenda häält kuulsid nagu sosinat ja meeletu valu. K- kõrvad õnneks ei valutanud, aga olid samamoodi nagu vati sees. Hiljem selgus, et Korfu saarele maandumine ongi paljude kõrvadele valulik, sest nende lennurada on vaid umbes 1370 m pikk ja see on väga lühike ning sellepärast ka maandumine väga järsk.
Õnneks, see ebameeldiv tunne ei kestnud kaua – jällegi lühikese raja ja kiire maandumise võlu valu kõrval. Rattad puudutasid maad, rahvas plaksutas ja peagi seiskusid lennuki mootorid. Ma eeldan, et neid on mitu :) Istusime 30-s reas ja saime tagumisest väljapääsust väga ruttu välja. Kell oli peaaegu 11 õhtul ja meid võttis vastu…..soe, sume õhtu. Bussid viisid unised reisijad lennujaama, mõningase ootamise järel saime kätte oma pagasi ja edasi juba ootasid meid kohapealsed reisikorraldajad, kes saatsid inimesi õigetesse transfeerbussidesse. Umbes poole tunni pärast jõudsime meie hotellini, mis asus Benitses ja Korfu linnast 12 km kaugusel. Bussist väljusid peale meie veel kaks vene daami ja ülejäänud sõitsid edasi oma hotellidesse.
Seal me siis olimegi, kahekesi, kodust hirmus kaugel, õues oli soe, hotelli ees õueterrassil käis disko, rahvas jalutas ringi, rannaäärsed poekesed olid avatud ja meie olime vaatamata hilisele kellaajale rõõmsad ja õnnelikud, et kenasti kohal. Sisenesime meie hotelli Potamaki Beach Hotel ning asusime ennast registreerima. Maksime ära turismimaksu 1.50 öö kohta, saime kaardi ja suundusime tuppa. Lõunamaale kohaselt oli õues juba saarele saabudes kottpime. Niiet ega me oma rõdult õue vaadates midagi väga näha saanud. Panime asjad tuppa ja esimese asjana jooksime üle tee mere äärde katsuma, kas vesi on soe. Oli küll soe :) Kell näitas uut päeva. Läksime tuppa tagasi, käisime pesemas ja vajusime magama. Me olime õnnelikult kohal! Korfu saarel.

Meie esimesest päevast saarel juba järgmises postituses!
Reisist on väga palju pilte ja kõvasti muljeid. Seega nii nagu jõuan pildid üle vaadata, nii jõuavad blogisse ka reisijutud.

This entry was posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD.. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga