Rabas käimised on meile kuidagi vajalikud, nagu mere ääres käimised. Satume ikka rabasse päris mitmeid korda aastas. Küll niisama, küll sellepärast, et ma rabas kedagi pildistan.
Sel pühapäeval käisime rabas täitsa niisama. Koos sõpradega jalutamas. Ja järgmisel nädalavahetusel….lähen jälle, aga siis pildistama ühte toredat perekonda ja võimalik, et isegi kahte perekonda, kui ajad klappima saame.
Kui rabasse jõudsime, siis oli selge, et selline mõte polnud ilusal pühapäeval tulnud pähe sugugi ainult meile. Autosid oli kõvasti ja rabavaikusest polnud juttugi. Kui üle sillakese laudteele läksime, olid kohe vastas inimesed ja loomulikult olid nad tuttavad. Mukri raba on meile piisavalt lähedal, et kohalikud just selle raba oma jalutuskäikudeks valivad.
Viimati käisime Mukris mai lõpus ja siis polnud veel uus torn valmis. Nüüd aga oli ja kasutades juhust, pidasime seal kõrgel ka oma väikese pikniku.
Sõpradega koos oli vahva. Kõigil ju omad toimetamised ja kui elatakse erinevates linnades, pole see kokkusaamine alati lihtne. Seda toredam oligi üle pika aja lobiseda ja koos aega veeta. Meie sõbrannaga ajasime omi jutte ja tütred meil ajasid omi jutte. Nemad on täitsa ühevanused ja sünnist saadik tuttavad.
Ja siit siis väike ülevaade meie rabapealelõunast.
Siin eelviimase pildi peal keskel on üks õige pirakas kiil. Kes leiab, see näeb :)
Enne kui rabast välja tulime ja tee äärde parklasse sattusime, tuli läbida üks metsarada. Huvitav oli, kõrged puud, pime, tee läks mäest alla…ja kuidas seal kajas :)
Aitäh, armsad sõbrad, et veetsite meiega koos toreda päeva!