Eelmine nädalavahetus oli meil väga kultuuritormiline ja kuna küll küllale liiga ei tee, käisime veel lisaks avatud veskite päeval.
Mul oli sinna juba kindel plaan minna, kui lapse klassivenna ema kirjutas, et kuule, kas teil plaanis ning pakkus välja, et lähme õige koos. No miks mitte! Seltsis on ikka segasem nii emadel kui ka lastel. Puraviku veski on meil ju vaat et õue peal, seega jalad selga ja minekut. See veski on tegelikult üks huvitav koht, millel on kenake külgetõmbejõud. Mina olen Kirkega käinud selle juures ikka päris ammusest ajast. Esimesed korrad meenuvad sellest perioodist, kui ta alles õppis sõitma kolmerattalise rattaga ning siis me käisime nii veski juurde, et tema sõitis ja mina jooksin. Oleme käinud veski juures õhtupoolikuti, niisama ilusaid vaateid nautimas ja piknikku pidamas. Piisavalt on ka neid kordi, kui olen seal inimesi pildistamas käinud. Kaunis koht mitmekesiste võimalustega.
Mis aga siiani meil tegemata oli, siis just veskis sees käimine. Oleme seal liikunud ikka õhtustel aegadel ja sepad teadupärast on samuti inimesed, ning peale 5 enamasti kodudes pere juures. Ah jaa, unustasin mainida, et Puraviku veskis pesitsevad sepad.
Ühel hommikul eelmisel nädalal oli millegipärast just veskist juttu tuttava inimesega ja mainisin ka seda, et sisse pole õnnestunud mul siiani kunagi saada. Nagu tellitud, vaatas mulle pealelõunal FB-seinalt vastu ürituse teade – avatud veskite päev. Jess!
Nii me seal siis käisime – kaks ema ja kaks semu – klassikaaslast.
Jalutasime ringi mööda veski rõdu. Sealt paistis päris kaugele.
Alla vaadates, leidsime oma lapsed ka üles.
Eriti toredaks osutus see, et boonusena saime tutvuda sepa tööga. Sepa käest sai küsida igasuguseid küsimusi ja vaadata, kuidas ta huvitavaid asju tule ja haamri abil vormib. Küsiti palju. Mina küsisin ka, sest no huvitav ja loominguline töö on ju see sepatöö.
Palju rahvast oli veskis sagimas. Tulime üsna alguses ja siis hakkas rahvast muudkui juurde tulema ja lõpuks oli seal päris tihe liiklus. Valgust seal üleliia palju ei olnud ja seppa välklambiga ei hakanud ma samuti häirima. Nii saidki pildid sellised seppadele omased, pisut nõgised.
Tuli on seppadel materjali kuumutamiseks kord kollane, kord sinine ja tegelikult nägime veel ka rohelist tuld.
Pildistasin üles ka mõned lahedad sepised, aga neid oli veskis tegelikult ikka kõvasti rohkem. Ütlemata huvitavaid asju saab ikka haamri ja tule abil teha. Soovitan soojalt minna vaatama ja ehk ka endale midagi soetama või tellima. Andekas sepp, see Lauri ja tema abimehed, kelle nime ma ei tea!
Enne kui ära tulime, läksid lapsed ühe laheda seppade ratta juurde pildile. Seda ratast näen ma tegelikult üsna iga päev, kui sepikoja mees tööle ja koju sõidab. Mina sõidan ka umbes samal ajal rattaga enamasti tööle ja koju. Nii me siis teel kohtumegi.
Sepp tagus näidiseks ühe sepanaela ja hüüdis, kes tahab endale….Kirke osutus kõige kiiremaks, kui loosi läks värskelt tehtud nael, aga pärast kinkis ta selle oma klassiõele ära, kes oli samuti seal oma emaga ringi vaatamas. Kirkele ja sõber Kerdile aga tegi sepp ilusad krutskiga noodivõtmed. Pole siis ime, et muusikalaste näod särasid, kui lõpuks koju sõitsime.
Nii täituski siis meie ammune unistus käia veskis sees ja vaadata, kuidas sepp kauneid asju loob.
See veski pilt on tehtud hoopis mõni päev enne veski külastus, kui käisin seal pildistamas ühtesid armsaid noori inimesi, kellel oli väga lahe kollane autopõrnikas.
Nüüdseks oleme saanud veskis sees ära käia, lausa üles katuse alla välja!
