Seelik väikesele tütarlapsele

Ma ei ole seda tütarlast isegi näinud, aga mulle öeldi mõõdud ja telliti seelik. Värvisoov oli ka, selline umbestäpselt ja oluline oli, et seal hulgas oleks ka muffinitega kangast. Eks ma alustasin siis sellest, et ühel päeval läksin Tallinna ja kammisin seal pool päeva kangapoode. Jaa, pole see sugugi niisama lihtne, et lähed ja ostadki kõike, mida sooviti. Muffinitega kangast leidsin tervest linnast ainult ühe, aga hea, et selle ühegi leidsin. Ikkagi muffinid olemas.
Siis hakkas üks satsiribade lõikamine. Ikka cm – pael ees ja käärid järel. Palju ribasid. Kohe väga palju ribasid. Õnneks vähem, kui täiskasvanu seelikule läheks.
Edasi tuli hakata neid täisrattast alusele peale õmblema. Ikka ennem krookides ja siis õmmeldes. No ei ole minu lemmiktegevus see satsimine, ei ole. Õnneks ma ei tee selliseid vahuseid satsikaid iga päev ja vahest harva elab üle. Nunnud on küll, aga teha pole just kõige lõbusam. Fakt on see, et aeg ajalt ma neid ikkagi teen ja kui asi valmis, on hea meel, et tehtud ja ilus asi kellelgi kandmiseks olemas.

Esimene pilt on alles pooleli seelikust, kus suurem osa tööst siiski tehtud.
Lõpetamine jäi värvli materjali taha, sest oma kodustest varudest ei leidnud ma ühtegi piisavalt sobivat kangast selle jaoks.

Lõpuks leidsin kaubandusest ka sobiva kanga ning seelik sai seelik valmis ja nüüdseks kaunistab juba kandjat.

Kui alus lõigata täisratasklošš, siis kokku saab päris palju vahtu ja seelikuga on väga lõbus keerutada.