Kui 2021 aasta suvel käisime oma plikadegängiga Ahvenamaal, siis 2022. aasta augustis sõitsime Stockholmi kruiisile. Pojatütred polnud Stockholmis käinud ja nii see otsus tehtud saigi. Enne kooli tuli midagi põnevamat ette võtta ja pealegi oli mul ammu mõttes viia nad Stockholmis Junibackenisse ja enne, kui nad nii suureks kasvavad, et see neid enam ei huvita. Ise olen seal käinud tütrega, kui tema oli väike ja vahetult enne pandeemiat käisin Junibackenis uuesti koos vabariigi lastetöötajatest kolleegidega Stockholmi õppereisi raames.
Ilm oli ilus, jakid polnud vajalikud ja nii alustasime kodunt rõõmuga oma reisi esmalt rongisõiduga Tallinna. Poja tõi oma lapsed rongijaama, kus nad meie tulles juba ootel olid ja kuigi hüvastijätt issiga kiskus pisara välja, oli rongi jõudes kurbus kohe unustatud, sest ees ootas seiklus. No ikka tegi lapsed natuke kurvaks, et issi kaasa ei tulnud, aga paraku polnud issil puhkus ja ega ma tea, kas teda see Rootsi tripp oleks huvitanudki :P Sel korral oli see rohkem minu ja tüdrukute projekt.
Tunnikese pärast olime rongiga pealinnas ja esmalt kõndisime sadamasse toidupoodi, et endale laeva kaasa vett, puuvilju ja pitsat osta. See on meil mingi kummaline harjumus enne kruiisile minekut, aga töötab hästi. Poest lippasime otse sadamasse, printisime välja pardakaardid ja mööda pikka koridori nagu ikka, liikusime hüpetega laeva. Enne laeva jõudmist tegime sadamahoones väikese südamega pildistamise.
Kajuti leidsime kiiresti, veeretasime kohvri sisse ja läksime tekile jalutama, lastele laeva näitama, mängutubasid külastama ja nii see eluke laevas veeres. Tegemist jagus. Käisime kajutis söömas ja päeva lõpetuseks maandusime õhtust showprogrammi vaatama. Lapsed olid vaatamata hilisele kellaajale vapralt lõpuni üleval, sest see vaatamine oli neile väga oluline. Üks tüdrukutest on ise võimleja ja sellest ka suur tantsuetenduste vaatamise huvi. Vaatas silmad suured ja ise pulksirge, nii põnev oli.
Magama saime hilja ja hommikul ärkasime vara. Ikka selleks, et hommikusöögiks akna alla koht leida, süüa, ilusaid skääre aknast vaadata ja pärast tekil jalutada. Väikestest vanem piiga tegi taldrikule toidukunsti. Lapsed jõudsid enne sadamasse jõudmist mängutoaski mängimas käia.
Võtsime päevaks vajalikud asjad kaasa ja laevast välja. Lastega loobusin juba eos sadamast jalgsi linna minemisest. Hüppasime sadama kõrvalt liinibussi peale ja sõitsime taaskord kuni meile tuttava sillani, et minna sinna poolsaarele Junibackenisse. Kes juhtumisi ei tea, siis see on selline laste teemakeskus, mis suures osas keskendunud Astrid Lindgreni raamatute tegelastele. Natuke on Muumisid ja muud tilulilu samuti. Absoluutne lemmik on seal aga vagunikeses läbi Lindgreni loomingu sõitmine. Kahjuks nagu ikka, saab see sõit varem otsa, kui vaimustusest lahti ununenud suu jõuab kinni minna. Igatahes tegemist jagus meil seal lastega tükiks ajaks.
Mitu tundi ringi trallitud, võtsime suuna kesklinna poole. Jalutasime mööda suviselt kaunist promenaadi esimese hooga jäätisekioskini. Teadsime seda kohta varasemast käigust ja suure palavaga on jäätis lastele alati mõnus vahepala. Pealegi oli jäätisetuutu tõsine stiimul, et palava ilmaga jalga jala ette tõsta.
Väikesed tüdrukud olid Stockholmis esimest korda, seega läksime nendega ka vanalinna uudistama. Tõepoolest, käisime jälle värskelt pressitud mahlagi joomas, nagu tavaliselt Stockholmis käies.
Kruiisiga Stockholmis käies, pole kunagi just ülearu palju aega. Tavaliselt jõuab käia ühes kohas põhjalikumalt, siis väike linnatiir ja varsti tuleb asutada ennast sadamasse tagasi. Jõudsime korraks ühes poes käia, kus tipsid lõid isalt saadud taskuraha laiaks ja sõitsimegi juba sadamasse tagasi. See lõvi seljas tehtud pilt on aga teatud mõttes nostalgiline. Kui ma kunagi esimest korda käisin Stockholmis koos poegadega, siis tegin nendest samasuguse pildi. Noorem poeg oli tol ajal umbes sama vana, kui meie kolmest piigast noorim.
Tagasi sõites tõdesime, et laevas pole midagi uut, eksole. Sellest ajast, kui Stockholmi liini sõidab Tallinkil ainult üks laev, on asi ikka päris niruks läinud. Kui juhtud veel samal suvel kaks korda seda liini sõitma, siis ei viitsi laevas isegi ringi jalutada. Käid vaatad programmi ja rõõmustad, kui see on vahetunud. Trubaduurid pianobaaris olid igatahes juunis ja augustis samad. Päriselt, igav. Me oleme ikka üsna mitmeid aastaid kas üle suve või iga suvi Stockis käinud, aga sel korral tekkis tunne, et isu on täis. Ei mitte Stockholmist, sinna ma lähen iga kell meeleldi tagasi, sest käimistele vaatamata on seal ikka veel kohti, kuhu tahaks minna, aga pole jõudnud. Aga see laevasõit, sellest on tõesti isu täis. Kui väljumised olid veel iga päev ja sõitis kaks laeva, oli mingigi vaheldus. Ühesõnaga on nagu on. Vahest on lennusõit nii ajavõit kui hinnavõit. Tuleb peale passida.
Lastega seiklesime tagasiteelgi mängutubades, tegime mõned tiirud poodides, nautisime kõik koos ilusat õhtusööki restoranis, vaatasime õhtust showprogrammi ja läksime magama, et hommikul ärgata juba kodumaal. Ah jaa, kesköö paiku käisime korra tekil vaatamas, kuidas laev andis Ahvenamaal Mariehamni sadamas otsad kaile ja võttis 10 minuti pärast tagasi. Lehvitasime lastega Ahvenamaale. Aasta tagasi just seal me ju sama kambaga käisimegi.
Reis kujunes meil igatahes mõnusaks ja koosveedetud aeg on alati tore aeg.