Eelmisel õhtul rannast tulles ja puuvilju ostes, sebis Veiko meile sealtsamast puuviljakioskist kaheks päevaks kastiga auto. Ikka selleks, et saarel ringi seigelda. Ega seal saarel suurt muid autosid tegelikult väga ei liikunudki, kui et kastiga. Võimsad kastikad. Võimsad, et mägistel teedel liikuda jaksaks ja kastikad…no ilmsel selleks, et kõike mõeldavat ja mittemõeldavat saaks vedada. Meie näiteks vedasime oma lapsi. Eksole, kes seda Eestis küll teeks ja lubaks?
Minu üllatuseks ütles Kirke, et tema on alati unistanud auto kastis sõitmisest. Või sa selle teismelise pähe näed, millest nemad kõik ka ei unista. Mina pole osanud sellest unistada, sest minu lapsepõlve juurde kuuluski vahest auto kastis sõitmine. Sedsorti autosid tol ajal muidugi ei olnud, nagu meie rentisime, aga olid päriskastikad. Suured. Igal juhul oli tal nüüd see võimalus reaalselt olemas ja ega ta seda kasutamata poleks kindlasti jätnud. Eks see kannialune oli natuke kõva, aga õnneks olid meil kaasas saunalinad, mis läksid pehmendusena käiku.
Hommikut alustasime sellega, et lapsed viidi üle tee juukslasse. Eelmisel õhtul tehti diil kahele neiukesele paeltega punupatside tegemiseks ja arvati, et kui nad hommikul vara kohale tuua, siis kolme tunniga on patsid valmis. Töötajad nägid tüdrukuid muidugi nende patsidega, mis Kirke oli eelmisel hommikul neile pähe pununud ja see jättis petliku tunde, et ega neid juukseid teab kui palju seal peanuppude otsas ei ole.
Meie Kirkega ja Pirko samuti, sõime hommikusöögiks eelmisel päeval ostetud puuvilju(mida teise toa rahvas sõi, pole teada). Minibanaanid, mangod, papaia, dragonfruit….ah, mul hakkab kirjutadeski suu vett jooksma. Siin kodus selliseid puuvilju ostes ei hakka need enam kunagi maitsma nii, nagu nad päriselt maitsevad. Papaia ja mango olid ikka nii head, et viisid keele alla. Dragonfruiti ma ükskord ammu plaanisin Selveris osta, aga kui kaalule panin ja hinda vaatasin….loobusin ostmisest. Kallivõitu ja mine tea, kas ta üldse süüa kõlbab. Reisil oli selle vilja maitsmiseks hea võimalus ja osutus see lõpuks üheks meie lemmikpuuviljaks. Sõime seda kohe esimesel õhtul ja reisi jooksul veel korduvalt. Eriti küps vili tasub lõigata pooleks ja süüa lusikaga otse koorekausikesest. Ülihea! Ma ei tea kuidas ma ei teinud üldse meie puuviljahunnikutest pilte?! Ikka said nad kiiremini otsa, kui pildile. Puuviljadega opereerimiseks läksid käiku toas olevad kandikud taldrikuna ja kamba peale oli meil üks mitte liiga terav nuga ja üks lusikas. Neid tuli siis vastavalt vajadusele käia üksteise tubadest otsimas. Veel üks eriline lemmik oli kindlasti otse kookospähklist joodav kookose mahl ja pärast sai lusikaga sisu ära süüa. Pehme, sametine valge sisu. Mahl oli väga maitsev ja värskendav. Praeguseks aga lõpetan puuviljade kiitmise(nii väga tahaks neid taas süüa!!!), et saaks mõnes järgnevas postituses uuesti neile ülistusoodi laulda.
Aga….kui 3 tundi sai läbi, tuli Veiko ja ütles, et punumisega läheb ikka mõni tunnike veel. Juuksed osutusid pikemaks ja paksemaks, kui eelmisel õhtul patsis olles tundus ja neiukesed punujad olid pisut nagu hädas. Veetsime siis aega igaüks isemoodi ja kui aeg jälle sealmaal, et nüüd peaks valmis olema…..tuli Veiko ja ütles, et …..eeee, tunnike läheb ikka veel. Ja siis läks veel tunnike ja tegelikult oli selleks ajaks punujatest pisut kahju, natuke naljakas ja lastest samuti kahju, sest nemad istusid seal juuksuritoolides lõpuks 7,5 tundi ja said kumbki pähe 90 patsi ringis. Seda püsivust, eksole. Nii kaua paigal püsida ja ega süüa ka ei saanud. Vanemad viisid vahepeal vist ainult puuvilju ja juua neile sinna ja ega nad oma lapsi väga ei haletsenud – ise nad neid patse tahtsid.
Peale juuksurit, kui lapsed pääsesid iseenda valitud “piinapinkidest”, pakkisime lapsed ja Pirjo rendiauto kasti, Veiko juhtis, Pirko istus kõrval ja mina laiutasin kottidega koos tagumisel istmel ning sõitsime saare lõunaosa kaunisse randa nimega Lonely Beach. Kirke oli sellest kastisõidust muidugi sillas. Unistus täidetud!
Lonely Beach – nagu eelpool mainitud, asub rand saare lõunapoolses otsas.
Väga kena valge peene liivaga rand. Nagu Kai Bae rand, koosneb ka see mitmest osast. Esimese osa hõivab Siami rannakuurort, teist osa liivarannast jagavad veel mitmed rannakuurordid ning ülejäänud hotellid said kivise ala.
Siami rannakuurordi rand on ranna parim osa( seal me suplesimegi), kuid kõik kohvikud, rollulaenutused, pesumaja ja poed on veidi kaugemal. Peale liivaranda on kivisel kaldal kohvik ja see on põnev, kuidas rand muutub: kaunis palmidega liivarand ja siis kohe kivid. Selle kohviku tagant algabki Lonely Beachi küla baaride ja rollulaenutustega. Olemas on minipood, sukeldumiskeskus, mootorsõidukite rent. Suurem melu oma võimalusterohkusega on naabruses asuval Baylani rannal. Õhtuti toimuvad aga Lonely rannas tuleshowd. Pimedaks ajaks olime jõudnud ujumast sööma ja lauast nägime, kuidas sealsamas, kus mõne aja eest ujusime, toimuski tuleetendus.
Võimalik, et kunagi oli Lonely Beach vaikne mahajäetud rand Koh Changi saarel. Praegusel ajal ei tunne sa end Lonely Beachil kindlasti Robinsonina, kuigi meie rannas viibimise ajal ei saanud öelda, et rand oli rahvast täis, aga…olime seal siiski piirangutest kubiseval ajal. Oli meie kamp ja mõned inimesed liikusid veel. Lonely Beach on Koh Changi seljakotirändurite rand. Kui oled hingelt noor või lihtsalt noor ja sulle meeldib Bob Marley lipuga rannabaarides aega veeta, siis leiad sealt kindlasti mõttekaaslasi. Lonely Beach on tuntud ka kui üks parimaid kohti Koh Changil päikeseloojangu vaatamiseks. Kuldne kombo!
Kuigi Lonely Beach on endiselt populaarne seljakotirändurite seas ja ööbimiseks leidub endiselt odavaid bangaloid, on nendle lisaks tulnud ka luksuslikumad hotellid. Eriti ranna põhjaosas. Seetõttu külastavad Lonely Beachi üha enam ka pered, paarid või flashpackerid. Lonely Beach ei ole Koh Changi kõige ilusam rand, seal on aga lõbus atmosfäär, mis meelitab kindlasti inimesi ligi.
Kui ma kunagi tahaksin kolmeks kuuks kusagile kolida ja mitte teha muud, kui terve päeva lebada ja öösiti baarides peatudes Bob Marleyt kuulata, oleks Koh Changi saare Lonely Beach selleks üks paljudest ideaalsetest kohtadest. Lihtsam oleks öelda, et oleksin valikute tegemisel raskustes. Lihtsalt saarel on nii palju ägedaid kohti.
Lonely Beach oleks peaaegu täiuslik rand.
Lonely Beach on puhas ja see ei ole inimestest üle ujutatud. Liiv oli pehme , vesi selge ja soe. Lihtne on leida vaiksemaid osi rannast, kus pole kedagi, ja meeli täidab lähedal asuvatest rannabaaridest kostuv reggae.
Ja palmipuud!
Aga…ma ei suudaks nii kaua lihtsalt tegevusetult lesida :D Ma ei suudaks üldse niisama tegevusetult rannas lesida!
Erinevalt enamikust teistest Koh Changi randadest on Lonely Beachi meri piisavalt sügav ujumiseks isegi mõõna ajal. Kohe päriselt- astud vette ja juba ongi meri põlveni, astud kaks sammu edasi, oled vööni vees. Lonely Beachi lõunaosa on kivisem. Meie ujusime kivideta rannas. See rand pole kindlasti selline, mida peaksid oma rännakutel vahele jätma, sest seal saab mõnusalt snorgeldada ning seal on toredaid baare ja restorane. Restoran Monkey on kivise kalda peal kõrgendatud platvormidel. Ka õhtuti on seal mõnus muusika ja tuleetendused. Võimalus sinna sattuda on igal juhul suur, sest see restoran asub avalikul teel, mis viib otse Lonely Beachile. Kasutasime seda meiegi. Ülejäänud juurdepääsuteed randa kulgevad hotellialade kaudu.
Bangalod ja hotellid Lonely Beach-il
Lonely Beachil on palju bangaloid ja hotelle. Lonely Beachi põhjaosas on rand kõige ilusam. Seetõttu asub siin enamik kallimaid hotelle ja rannabangaloid. Lonely Beachi lõunaosas on kaljud, nii et ujumine pole alati võimalik. Paljud bangalod ja hotellid kompenseerivad selle puuduse basseiniga ja isegi soodsatel bangalotel on sageli selles rannaosas bassein.
Mõned näited ööbimiseks:
Ööbimine alates tavalistest kuni luksuslike tubadeni – see on just see, mida Lonely Beachil otsitakse. Oasise bangalotel on võrkkiigega rõdud ning need asuvad mõnevõrra kõrgemal ja keset džunglit. Ahvid kiiguvad aeg-ajalt teie bangalo juures! Augustis 2021 töötasid nad kõvasti basseini kallal, seega nüüdseks on see juba olemas. Oasis Koh Chang on 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel rannast ja peatänava lähedal. Naudid väljas käimist ja tuled tagasi oma vaiksesse oaasisesse! Pea meeles, et pead ronima järsust mäest üles (või rentima rolleri). Selle tõusu unustad muidugi kohe, kui jõuad tagasi oma rahulikku peidikusse. Siin magades peaksid kindlasti sööma või jooma kõrges puumajas, kust avaneb fenomenaalne vaade piirkonnale. Huvipärast viskasin silma peale hindadele ja leidsin, et aprillis saaks seal kahekesi ööbida 18€ öö :)
See tundus samuti selline väga mõnus paik puhkuse veetmiseks ja vaadates hindu, siis ööpäevaks saab seal elamise 65€ eest. Pole kõige odavam, aga on valikuvõimalus.
LITTLE EDEN Bungalows – 16€ öömaja kahele üheks ööks
Kohchang 7 Guest House 8€ öömaja kahele üheks ööks
Ja seda tasub alati teada, et mida rohkemateks öödeks elamist rendite. seda paremat hinda võib saada.
Teel tegime peatuse kõrgel mäe otsas, kust avanesid kaunid vaated ümbrusele. Tee üles ja muidugi pärast ka alla oli kiirakääraline, mis lisas omajagu põnevust ja adrenaliini. Teedest seal saab ehk veidikene aimu SIIT. Kui tahad vaadata kaardilt, kus oli selline vaateplatvorm, siis tuleb otsida üles selline koht nagu Sylvan Koh Chang – see on küll taas üks majutus/söögiasutus, aga sellesama käänaku peal oli ka vaateplatvorm. Muide sinna alumiste hotellide juurde (Sea Wiev) viis üsna peen köisraudtee. Teel nägime kõike- džungliloodust, ahvikesi tee peal, käänulisi järsu tõusuga teid.
Kohale jõudes parkisime auto söögikohtade parklasse ja avastasime, et oleme sattunud väga hipilikku piirkonda, kust puudu oli vaid Bob Marley ise oma muusikaga. See vibe oli seal kohe ütlemata mõnus. Võtsime jalatsid sõrme otsa ja jalutasime mööda randa sinna, kuhu jalad viisid. Päike oli madalal, õues loomulikult palav ja vesi sama soe, kui õhk. Vähemalt nii tundus.
Riided liivale ja kogu seltskond vette. Väikese erandiga – mina teen tavaliselt esmalt pildid ja siis lähen ise ka ujuma. Aga jah, päikese loojuvates kiirtes oli mõnus ujuda ja taaskord käis peast läbi mõte, et selline ilmselt paradiis ongi.
Õhtu lõpetasime samas rannakülas The Coco Restaurant & Bar-is. Seal oli tegelikult mitmeid huvitavaid söögiasutusi järjest, aga meie valik langes sellele.
Söögist Tais pole mõtet mul vist isegi pidevalt jahuda, sest söök oli alati maitsev. No peaaegu, sest vahest juhtub ikka, et kellelegi midagi ei meeldi, mis tellitud sai. Minul endal nii õnneks ei juhtunud kordagi ja Kirke vist ka peale selle ühe esimestest salatitest, mis käis oms vürtsikusega üle võlli, oli iga toiduga rahul. Teiste eest ma 100% vastata ei saa, aga nurinat üldiselt ei kuulnud küll. Ja väikesed lapsed on väikesed lapsed – uute maitsetega harjumine võtab aega ja seni aitavad hädast välja spagetid, friikad, hautatud juurviljad ning muidugi puuviljad igas variandis.
Seal meie valitud koha lähedal oli üks Beautiful Bar – see oli selline eriti äge hipilik koht, mis avaldas mulle muljet just visuaalselt. Pildid on postituse alguses ja ka siin lõpus.
Tagasi oma hotelli sõitsime juba pilkases pimedas. Lastel ja Pirjol avanes kastist vaimustav vaade tähistaevasse(ikkagi džungli vahel sõit ja puuduv valgusreostus) ja meie, kes autos, pidime leppima teele vaatamisega. Poolel teel pidasime kinni puuviljaleti juures, sest see ei tulnud kõne allagi, et toas poleks puuvilju, millega maiustada. Lastele lõppes õhtu loomulikult basseiniga. Mõne aja pärast lisandus neile ööpimedusse tegelikult ka Kirke, aga selleks ajaks olin ma fotoaparaadi juba ära pannud.
Järgmises postituses seikleme saarel edas.