Vahest asjad lihtsalt juhtuvad. Meil kuidagi juhtuvad õnneks planeerimatult just ägedad asjad. Nii oli ka Tai reisiga.
Me oleme ikka selle üle arutlenud, et Aasia riikidest tahaks esimeseks just Tais ära käia, aga vat kuidagi polnud julgust sinna üksi minna. Õigemini Kirkega-ga kahekesi. Tema ilmselt vist väga ei kardaks, aga mina…mina olen natukene jänes. Mitte palju, aga naaatukene.
Ja nüüd olime vahepeal üldse kaks aastat kaugemale reisimisest pausil, sest eluke oli selline nagu oli. Siin maailmas pole enam üldse vist midagi stabiilset, kindlat ja arusaadavat. Kaks aastat segadust müstilise viirusega ja nüüd siis veel globaalsemad probleemid otsa. Aga mitte sellest ei hakka ma kirjutama. Püsin pigem positiivsel ja elujaataval lainel.
Tai reis tuli meie plaanidesse täiesti plaaniväliselt ja ootamatult ning tegelikkuses olin ma vaadanud sügisel võimalusi reisida hoopis suvel Itaaliasse või Portugali. Tegin isegi mõne päringu, aga targu ei olnud veel reisi broneerinud, sest kuskil kuklas tiksus teadmine, et mu mõte sihtkoha osas võib veel muutuda. Raha oli kahe aastaga nagu kogunenud, sest reisida pole saanud ja reisifondi saab pandud võimalusel alati lisa. Laps paneb igal aastal sinna kõik oma sünnipäevarahad ja mina kõik, mis vähegi kõrvale panna kannatab ehk siis oma juhuotsade tulu. Pealegi tundus mulle, et vaatamata moodsale haigusele võiks lõpuks ikkagi reisima minna.
Ühel päeval oli mul asjatamist heade sõpradega ja tuli välja, et nendel broneeritud Taisse Koh Changi saarele villade kompleks ning parasjagu kaks kohta vabad ja et äkki tahame Kirkega nende pundiga liituda. Tõttöelda mõtlesin ma peale seda ettepanekut vist täpselt 2 minutit ja ütlesin – jah! Nende seltskonnast olid juba 5-l inimesel lennupiletid ostetud ja nädala pärast olid ka meil lennupiletid väikeste erinevustega samale reisile olemas. See oli siis novembris 2021 ja väljalend ootas meid 17. veebruaril 2022. aastal.
Detsember möödus ladusalt. Minu sünnipäev, jõulud, aastavahetus ja siis hakkasid tõusma moodsa haiguse numbrid.
Ei saa salata, et poolteist kuud enne reisi olid parasjagu ärevad(eriti viimane pool kuud), sest kuidagi ei tahtnud avastada ennast haiguspositiivsena kõige valemal ajal. Ja mida lähemale jõudis väljalend, seda suurem oli….no misasi? Ärevus, hirm…ei, tegelikult elevus ja sisemine teadmine, et vaatamata kõigele kõik õnnestub. Ümberringi haigestusid inimesed rohkem, kui ma kahe aastaga olin enda ümbruskonnas kuulnud, suurel pojal tööl hakkasid mehed järjest haigeks jääma, Kirkel koolis tekkis igal testimispäeval haigestunud lapsi juurde nii enda, kui paralleelklassis, poolteist nädalat enne lendu haigestus peale ühist koosistumist minul tööl kolm kolleegi ja kaks veel järgi. Päris ausalt, käisime iga päev justkui kikivarvul ümber haigestunud inimeste ja lihtsalt …uskusime parimat. Midagi võtsime muidugi igaks juhuks ette ka. Mina käisin viimased 2-3 nädalat tööl ainult maskis, ümbritsesin meid heade eeterlike õlidega, Kirke koolis samamoodi ja lisaks kasutas igapäevaselt BioBlock-i. Olime optimistlikud.
Nädal enne reisi kolis suur poeg meie juurest igaks juhuks välja, et juhuslikult töölt seda nuhtlust mitte koju tassida. Väiksemad lapsed olid sel ajal just värskelt koolist toodud tüütus haiguses ja emaga haiguslehel. Kirke jätsin mõned päevad enne reisi koolist lõpuks lihtsalt koju. Enam ei tahtnud midagi juhuse hooleks jätta. Ise käisin viimse hetkeni tööl. Vahepeal oli meie reisiseltskonnast üks pereke saanud läbipõdemispaberid. Nädal enne reisi haigestus teisest perest poeg. Tagantjärgi mõeldes ajab nüüd juba täitsa naerma, mis ümberringi toimus.
Nädal enne reisi tekkis meil üldse tohuvahobu, kas minna või mitte minna. Kuna segadust oli palju, Tai riik muutis taaskord sisenemistingimusi, siis 1.veebruariks tuli ka broneeritud elamine tühistada. Lükata ehk reis sügisesse…. aga kes garanteerib, et siis midagi paremini on? Juhtus ka see, et Tai riik hakkas nõudma ühe pcr-testi ja karatiinihotelli öö asemel kahte- esimesel ja viiendal päeval. Segadust jagus ja iga päev olid meil kambaga mõttetalgud. Kaalusime jah ka seda varianti, et lükkame ostetud piletid sügisesse ja läheme koos vahepeal kusagile mujale.
Lõpuks saabus siiski kindel otsus. Kuskile mujale ei lähe, sest see pole rentaabel, kui piletid on ostetud. Üks perekond otsustas Tai reisist loobuda. Mõistetav- nendel oleks viieliikmelise perega kulunud kahele karantiinihotelli ööle ja kolmele pcr-testile pere pisimast suuremani ning transfeerile kopsakas summa. Pealegi olid nendel veel lennupiletid ostmata. Kahe pere naispoolte ema kergelt kahtles, aga otsustas ikkagi reisi kasuks. Ja siis viimasel hetkel enne reisi haigestus tema abikaasa…õnneks positiivne test tuli kodust eemal ja ema paigutati kohe kodust mujale elama. Nagu näha, siis pinget ja sekeldusi meil kõigil jagus. Lõpuks aga broneeriti uus Test&Go hotell, ajasime kõik oma paberid kiirelt korda(Olgem ausad, mina saatsin vajalikud paberid ja Veiko ajas kõik korda) ja olime järgmise nädala reisiks valmis. Viimane Tai pass tuli…vist 3 päeva enne väljalendu.
Lõpuks oli käes reisinädala algus. Teisipäeval suundusime Tallinna kolmekesi pcr-teste tegema. Mina, Kirke ja ema Pirko. Mulle muide, oli see esimene pcr üldse. Kuidagi oli nii läinud, et esimesed kiirtestidki tegin ma siis, kui enne reisi tööl kolleegid haigestusid ja varem polnud üldse mingiteks testideks põhjust olnud. Kirke kiirtestitas koolis igal nädalal ja temale oli asi tuttav. Panin ajad kinni meile kolmele Tallinnas Synlabi välitestimispunkti, sest see töötas nädala sees kõige kauem ja meile sobis aeg peale tööd. See on tegelikult eraldi teema, et inimene peab vedama ennast testimisele kodust nii kaugele, kuigi tasuta pcr-e ehk saatekirjaga teste tehakse sul kodu ukse all. Nojah, aga mis teha- on riiklik kukkur ja Synlab-i kukkur. Testid tegime ühesõnaga ära 15. veebruaril ja maksis see 45€ inimese kohta. Jajaa, meil on väga hästi sellega, sest Tais küsiti selle pcr-i eest 70€ inimene sõltumata vanusest. Testija oli sõbralik ja hella käega. Igati kena kogemus(kui ninas sorkimist saab üldse meeldivaks nimetada).
Meie kass oli kohvrit nähes enam kui veendunud, et ilma temata me kuskile minna ei tohi. Tema tuleb samuti kohvrisse pakkida.
Järgmise päeva õhtul peale tööpäeva viskasime asjad kohvritesse(kogu aeg tundus, et midagi on üle ja midagi on puudu) ja sättisime Kirkega ennast teele. Esialgu Tallinna, et enne varahommikust lendu ööbida noorema poja juures ja sealt siis juba 17.veebruari varahommikul otse Tallinna Lennujaama. Tallinnas kasutasime esimest korda Bolt-i taksosi, sest sellise lumejuraga polnud just parim mõte kohvritega sebida. Poja meid lennujaama viia ei saanud, sest tema tuli alles sama päeva õhtul Soomest suusatamast. Pealegi oli tal millalgi kentsakas mõte osta endale vaid kahekohaline auto!!! Tegime siis lennujaamas kerge hommikusöögi ja lendasime kella 6-se lennuga Helsingisse. Ülejäänud reisiseltskonna 5 inimest pidid tulema meile järgi pealelõunase lennuga. See Tallinn- Helsingi lennuk oli ka jälle uus kogemus- väike propellerlennuk. No oli ikka kitsas ja lärmakas :D, aga ega selleks sutsakaks polegi vaja midagi enamat.
Helsingisse on tore lennata. Sutsti õhku ja juba maandud. See hommikune lend oli omamoodi – pardal puhta mehed. Küllap läksid äri ajama Soomemaale ja naised kõik magasid kodus.
Jõudsime Helsingisse varahommikul, lend Bangkokki läks alles peale nelja. Aega laialt, tervelt 9 tundi. Kuna see lennujaam oli meile uus, siis me lihtsalt väga rahulikult kõndisime seal siia ja sinna, tutvusime oludega, Kirke vahepeal kudus, mina üritasin lugeda, aga polnud isu, nosisime kodust kaasa võetud vinkusi(need on meil liikudes tavaliselt hädaabitoidu nimekirjas, kui muud pole) ja muud kraami, jälgisime huvi pärast lennuplaane ning olime niisama. Mingi hetk kolisime ringi pikamaalendude terminali ja mõtlesime, et oleks võinud sinna juba varem minna. See pool oli väga vaikne ja inimtühi ning peale remonti kena ja mugav…kuigi kõle. Tee, mis tahad, aga kodune tallinna lennujaam on hubane ja soe. Mitte et meil muidu normaalne olla ei olnud, aga uues osas oli värskem, mugavam, visuaalselt ilusam ja rahvast seal sisuliselt polnudki. Mingi aja pärast hakkasid lisaks meie lennu inimestele tulema terminali Singapuri lennu inimesed ja ega rohkem seal rahvast polnudki.
Pardale laskmise ajal jõudis kohale ka meie ülejäänud seltskond. Nendel oli ühest lennujaama otsast teise päris kiire tulek, sest Tallinnast tulnud lennuk hilines pool tundi. Kohale nad igatahes jõudsid ja peale passi ning kõigi vajalike paberite kontrolli läksime kõik koos üsna viimaste reisijate seas lennukisse. Täiesti rahulikult, sest kiiret polnud. Algas meie 10,5 tundi kestnud lend Bangkokki.
Kui nüüd paari sõnaga rääkida lennust endast, siis see 10,5 tundi läks valutumalt ja kiiremalt, kui ma oma vaimusilmas ette kujutasin. Oli see ju meile esimene pikamaalend. Suurde Finnairi lennukisse mahtus peaaegu 500 reisijat. Vabu kohti oli kuluaaride info kohaselt 70. Lennuk oli mugav ja kuna paljudes kolmestes ridades, ka meie omas, oli vähemalt 1 vaba koht, siis sai ennast igatepidi seal liigutada ja pika tee jooksul ei kisanud mul ükski koht. Istmeid sai magavasse asendisse panna ja pea tarbeks olid mugavad toed. Ei pidanudki naabri õlal magama :P Süüa anti kaks korda. Ma ei tea, kas meil lihtsalt vedas, aga toit oli igati söödav. Lisaks sai valida punast või valget veini ja muid jooke. Kirss tordil on Finnairi pardal pakutav mustikamahl. Nagu ma olen muidu ennegi kirjutanud, siis igal reisil on mõni…..no seekord kedagi eriti häirivat polnud, aga meist mitte kaugel istusid kaks Soome meeskodanikku ja üks neist ei pannud vist oma suud 10,5 tunni kestel enamaks kinni, kui söömiseks ja joomiseks. Ülejäänud aja ta reaalselt muudkui kõvahäälselt rääkis. Teine mees sai vahepeal ainult ahah, mhmh või ah soo öelda :D Et seda juttu ka jätkus!!! Ega muidu väga seganudki, aga sel ajal, kui lennukis tuled maha võeti ja justkui tuduaeg oli, siis küll tekkis kohati soov teda mõne kõva asjaga visata.
Ülemisel lennupildil on kenasti näha, kuidas me Tai poole lendlesime- ikka otsemat teed üle Valgevene, Ukraina ja Venemaa otse Taisse. Siis veel sai…..
Kell 7.25 hommikul maandusime Bangkoki Suvarnabhumi lennujaamas ja seiklus võis alata.
Esimese asjana tuli läbida igasugused kontrollid ja esitada hulgaliselt pabereid- lennupilet, Tai pass, vaktsineerimistõend, enne lendu tehtud pcr-test ja tasutud Test&Go hotelli broneering koos transfeeri ja pcr-testidega. Muidugi pass ka. Kõik käis rahulikult, töötajaid tundus seal olema iga inimese kohta, kes riiki sisenes ja mingeid silmnähtavaid segadusi polnud. Isegi sinised toolid olid hanereas ohutute vahedega, et istuda ja oodata oma järjekorda. Kuna aga väljusime lennukist peaaegu viimaste seas ja loivasime edasi rahulikult wc-st läbi astudes, siis ega me midagi ootama pidanudki. Muudkui liikusime laua tagant laua taha ja esitasime oma pabereid. Lõpuks andsime veel elektrooniliselt oma mõlema käpakese sõrmejäljed ja uimase näopildi ning olimegi kontrolltsoonist väljas. Sellist rahvaste paabelit ja tohuvahobu nagu mina Bangkoki lennujaamalt ootasin- seda seal polnud :)
Veidi ootamise järel, kui meie kamba ainus mees üritas selgeks saada, kust me leiame üles reisi ainsama eelbroneeritud hotelli poolt saadetud transfeerbussi, olimegi valmis lennujaamast edasi liikuma. Etteruttavalt mainin kohe ära, et see meie ainus meesisik seltskonnas ehk Veiko, oli terve reisi vältel nagu hea haldjas – hoolitsev ja tähelepanelik. Lausa imetlusväärne, kui mänglevalt tuli ta toime kuue eri vanuses naisega :) Võimalik, et sellise rahu, otsusekindluse ja tasakaalu tingib tema professioon – lendab ta ju aastaid lennukitega- küll aga suuremalt jaolt kokpitis tähtsat tööd tehes. Et siis lendur. Lisaks on ta kirglik reisisell. Kõik see kokku teebki temast ilmselgelt suurepärase reisikaaslase ja reisijuhi. Mitte et meil teised seda ei olnud. Meil oli väga, väga tore reisikamp ja kõigile neile selle eest suur, suur tänu! Aga Veiko, Sa olid tõesti super!!!
Lugu jätkub järgmises postituses ja kes teab minu kommet reisikirju pikalt ja põhjalikult kirjutada, siis loobuge kohe või vaadake ainult pilte. Eelkõige kirjutan ma seda meie pere jaoks ja kes leiavad ehk oma reisi planeerides siit midagi kasulikku – on tore. Kellel tõusevad pika jutu peale ihukarvad püsti-vut, vut kohe blogi kinni.
Pildid on selles postituses kõik hädised telefonipildid, sest kaamera ma võtsin välja mingil põhjusel alles Tais teise päeva hommikul. Küllap tavatust palavusest ja meeltesegadusest :D No tegelikult tuleb telefonipilte ka hiljem ette, sest kui valgusolud fotoaparaati kasutada ei lubanud, tuli pilte teha telefoniga. Käsipagasiga lennates ei saa poolt elu ja fototarvikuid kaasa vedada, aga ainult käsipagas meil oligi.