Sügis meie auulis

Sügis tuli seekord järsku. Augustis oli ilus ja soe ja siis järsku, pauhhh, nagu noaga lõigatud…ilmad läksid jahedaks ja vihmaseks. Sügis tuli plärtsuga kohale.
Koos augusti lõpuga olime taaskord asises maailmas. Koolivaheaeg ja puhkus läbi….tuli asjalikuks tagasi hakata. Mitte et me seda muul ajal ei oleks, eksole.

Ja nüüd, kui septembrit on olnud juba paar nädalat on vist aeg teha algust kokkuvõttega möödunud suvest ning mõelda, kuidas uus aasta algas. September on mulle millegipärast alati rohkem uue aasta algus, kui jaanuar.

Kooli läks meie peres sel aastal kaks last. Üks neiuke läks esimest korda kooli, ehk esimesse klassi ja teine neiuke alustas põhikooli progümnaasiumi astet, ehk on nüüd seitsmendas.
Jaaaaa….muusikakoolis on käsil viimane, seitsmes aasta klaveriõpet. Kevadel seisab ees lõpetamine ja kuhu see aeg on lennanud…mina ei tea. Isegi minul tööl on muutusi ning üle aastate sees tunne, et võiks kooli minna. Näiteks magistriõppesse, kunstiajalugu õppima. Noh, selline mõtteuit käib peas. Tööl aga on mul igasuguseid muutusi tööülesannetes ja nende vastu pole mul miski. Kui see palgas kajastuks, oleks veel parem.

Mis olid selle suve märksõnad?
Kodulähedased tegevused
K toa remont
Puhkuse ilusad ilmad
Haapsalu
Pärnu
Sõpradega Lätis
Korraks natuke Leedus
Pulmakleit
Mitmed toredad pildistamised
Palju jalutamisi perega ja sõpradega
Lastega veedetud aeg
Tallinna vanalinn
Loomaaed
Metsas marjul
K Lõuna-Eestis
Puhkus kodus (ilmadega vedas)

Seekord siiski pigem septembrist ja suvejutustused jäävad mingiks teiseks korraks, sest hulk suviseid piltegi alles kaameras.

Niisiis….september.

läti

Algas nagu ikka, esimese koolipäevaga.

Hommikul vudisin mina tööle. K läks pisut hiljem oma kooli, kus aktust ei tehtud(oli ainult 1. ja 9. klassile) ja esimene päev piirdus klassijuhataja tunniga.

Mina sõitsin töölt 10.30-ks meie kodukooli juurde, kus sain kokku suure R-i ja tema väiksema tütrega. Emme oli meie uhke värske koolilapsega juba eelnevalt läinud klassi, et lapsed saaksid enne aktust endale kohad välja valida.
Kogu koolipere aktus toimus aga ilusasti koolimaja ees vabas õhus. Kõigil oli ruumi ja turvaline olla ning esimene koolipäev võis oma pidulikkuses särada.
Peale aktust said suuremad lapsed jäätist ja võisid koju minna. Esimesse klassi minejate vanemad ja lähedased läksid aga kooli saali, kuhu mõne aja pärast astusid sisse koolitee alustajad ja põhikooli lõpetajad.
Armas aktus oli ja minul põksus süda ärevusest. Ikkagi esimene lapselaps läks kooli.
Kui aabitsad käes, mindi oma klassidesse ja õpetaja jagas kätte õpilaspiletid, jäätised ning ümbrikud väikeste kingitustega.
Klassijuhataja on neil noor, krapsakas, lahke, ettevõtlik ja elurõõmus. Parim, keda võis tahta.

läti

Pärast aktust tegime traditsioonilised esimese koolipäeva pildid koolimaja ees ja läksime laiali. Kes koju, kes tööle. K-l oli muidugi kahju, et ta ei saanud vennatütre esimesest aktusest osa, aga mis teha, kui enda kool oli linna teises otsas ja klassijuhataja tund samal ajal.

Peale tööd tegime kodus maja taga väikese esimese koolipäeva grilli ja läbi see päev saigi.

läti

Möödus terve nädal ja siis…

K on meil väikestviisi üllataja.

Tuli koju jutuga, et kõik, mine räägi kodukooli direktoriga. Tema tahab vahetada kooli. Mina tegin selle peale suured silmad ja sinna see jutt jäigi. Paari päeva pärast küsib jälle…ema, kas sa rääkisid direktoriga??? No polnud jah rääkinud, sest ma kuidagi ei võtnud asja tõsiselt.
Ok, pidasin maha tõsise vestluse, et saada aru, millised on tal kooli vahetamise motiivid. Kas midagi on koolis pahasti? Ei ole pahasti. Kas keegi kiusab? Ei kiusa. Mis siis lahti? No tegelikult polegi midagi väga lahti.
Miks siis mulle juba augustis ei öelnud, et tahad kooli vahetada? No augustis ma ei teadnud, et mu lemmik matemaatikaõpetaja jääb kohe-kohe dekreeti ja meil pole JÄLLE head matemaatika õpetajat.
Oh jah, mis ma oskasin öelda. Tõepoolest, matemaatikaga pole neil seal lihtne olnud. Peale esimest 3 klassi hakkas probleem peale, sest neljandas andis neile matemaatikat uus õpetaja ja selleks polnud mitte matemaatikaõpetaja vaid üks algklasside õpetaja. Õpetaja, kelle õpetamisest ei saanud alati enam aru isegi klassi kõige tugevamad matemaatikud. Neljandas klassis oli väga hea tasemega klass matemaatikaga hädas ja olime vanematega üsna nõutud. Kui K tunnistusel olid muidu kõik viied, siis sel aastal oli matemaatika stabiilne 4. Õnneks tuli lõpuks viies klass ja lastel õnnestus saada endale päris matemaatikaõpetaja, hea matemaatikaõpetaja….ning matemaatika hinne oli kogu aeg 5. Kuuendas otsustati A ja B klassid koos kaheks jagada ja ühtedele jäi endine õpetaja, teistele uus õpetaja…kes mõne nädala pärast jäi dekreeti. Selle õpetajaga paralleelselt õpetas juba uus nooremapoolne matemaatikaõpetaja neid samuti ja tema neile jäigi…ning meeldis täiega. Tark, hästi seletas, heatahtlik, innustav…kõik omadused, mis ühel matemaatika õpetajal peaksid olema. Ka distantsõppe perioodil oli ta lemmikõpetaja ning matemaatika – lemmikõppeaine. Matemaatika oli K-l alati 5 ja nii tunduski, et uus kooliaasta on oodatud ja tore. Mis me selle matemaatika ümber nii palju jaurame? Kaks põhiainet – matemaatika ja emakeel võiksid lastel koolis olla siiski väga heal tasemel ja neid ei peaks õpetama erihariduseta inimesed. Selline on meie pere seisukoht ja meil jagub siin nii reaale, kui humanitaare.

Teine suur põhjus oli aga hoopis proosalisem….vennatütar läks ju sinna kooli ja nüüd tahaks K olla tema lähedal, koos hommikul kooli minna ja olla pisikesele tirtsule koolis toeks – “suur õde”, kes on alati lähedal.

läti

Ühesõnaga…otsustasin lapse soovile vastu tulla.

Olin sel jutuajamise õhtul pikemalt tööl ja kui K läks muusikakooli, võtsin nõuks helistada kodukooli direktorile. Liiati oli mul tarvis temaga ajada ka tööalast juttu ja peale kõige muu, on ta meie pere väga ammune tuttav. Äärmiselt tore ja meeldiv inimene.
Tööjutud räägitud, võtsin üles teema nr.2. Et kas sa tahad ühte viielist tüdrukut oma kooli tagasi võtta. Tegelikult kodulähedases koolis K oma kooliteed alustaski ja see valik oli tookord meil ainuõige. Millega me ei osanud aga arvestada, siis sellega, et väike laps ei jõua kuidagi õigeks ajaks linna teise otsa muusikakooli, laulustuudiosse ja trenni. Peale esimest veerandit olime mõlemad stressis ja ahastuses ning vahetasime nuttes kooli. Uus kool oli nii võõras, sest kõik meie pere lapsed on käinud just selles armsas kodukoolis ning kooliga seonduvad meil ainult head kogemused ja positiivsed mälestused. Õnneks läks sisseelamine uues koolis ja uute kaaslastega libedalt ning see tüdrukute punt, kes neil sel ajal tekkis on püsinud koos siiani. Kogu punt käib koos ka muusikakoolis ning ma usun, et sõprus ei katke ka siis, kui nad ei ole enam päevast päeva ühes klassis. Muusikakooli tunnid on aga viimasel aastal nihkunud nii hilisele ajale, et peale kooli jõuab kojugi lipata, kuhu meil on koolist reaalselt 7 minutit astuda. Jõuab õppida, süüa ning siis muusikakooli tundi minna.

Kodukooli direktor oli loomulikult igati nõus K-d oma hoole alla võtma ja arutasime vaid selle üle, millisesse kolmest 7-ndast ta saab minna. Leppisime kokku, et arendame seda teemat hommikul edasi, kui ta saab tööl vaadata järgi, millised on klasside täituvused. Kohe hommikul saingi temalt telefonikõne. Kahes klassis oli võimalik võtta üks laps juurde ja üks neist kahest oli K-le sobilik. Tal ei olnud vahet, kas satub A või B klassi, sest mõlemas klassis on tal sõpru, tuttavaid ja endisi lasteaiakaaslasi. Õhtul helistas mulle juba uus klassijuhataja ja pall läks veerema.
Eile käisin hommikul koolis lahkumisavaldust kirjutamas ning täna oli K-l koolis, kus ta õppis 6 aastat, viimane koolipäev. Ta ei olnud kurb, ta on lootusrikas ja õpitahet täis. Kurvaks muutusid täna klassikaaslased, kui reaalsus jõudis kohale – K lähebki tõesti ära. Ja kurvastasid õpetajad. Eriti matemaatikaõpetaja. Ja kurvastasid isegi garderoobitädid. Kuid….selline see elu on. Garderoobitädidele läheb K üks päev veel tänukingitust viima, sest garderoobitädid pidid olema kooli kõige paremad inimesed – alati lahked, hoolitsevad, abivalmid ja kuulavad kõik nende mured ära.

läti

Minul oli täna lühike tööpäev ja kell 15.30 pidime kodukoolis saama kokku uue klassijuhatajaga. Uus klassijuhataja muide on noor ja tegus matemaatikaõpetaja – just see, mida K on soovinud. Meil oli kolmekesi väga tore jutuajamine ja lõpuks liitus meiega direktor ning olime koos sekretäri juures, kus K vormistati nende kooli õpilaseks. 3 tundi lindpriiks olemist – ühest koolist teise liikudes – said läbi.

Läksime koolist välja kergel sammul ja rõõmsatena. Otsus tuli ootamatult ja kiiresti, kuid usume, et hetkel oli see parim valik. Väike vennatütargi vedas suu kõrvuni, et saab nüüd K- ga koos kooli minna. Süda oli kerge…järelikult oli õige otsus.

Me ei olnud sel teemal veel kordagi rääkinud meie pere noorema R-iga, kes on K-le haridusteel suur eeskuju ja suunanäitaja…..täna kui üleminek sai korraldatud, helistasin…..ja sain täieliku heakskiidu! Jess!

Soovin kõikidele koolilastele head ja turvalist kooliaastat!

This entry was posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD.. Bookmark the permalink.

2 Responses to Sügis meie auulis

  1. oravake says:

    Ohh. Kõike head ja ilusat teile kõigile ja lastele aina rõõmuja edu!

  2. Administrator says:

    Aitäh, kallis oravake :)

    Eks seda jaksu läheb vaja ja mida klass edasi, seda rohkem.
    Tõttöelda igal aastal mõtlen, et ehh, mul on nüüd laste koolitamisest kopp ees :D Mitte laste pärast, vaid süsteemi pärast. Ära hakkab tüütama :D Ja kogu aeg läheb meie peres keegi jälle kooli, kelle pärast pead südant valutama ja toeks olema ning saaga jätkub.

    Praegu tundus see liigutus aga väga õige ja ma siiralt loodan, et K sellest ainult võidab. Ja eks me oleme rahutud edasi :D Vaatame ikka horisondi poole…GAG-i, VHK, 21-se ja veel mõne kooli poole. Tänapäeva haridussüsteemi ja valitsuse stabiilsusetuse tuules, pead olema ainult ise tugev ja järjekindel. Muu siin ei aita :D

    Praegu aga keskendume arukale õppimisele ja muusikakooli lõpetamisele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga