Paradiislik Tai Vol. 16-kokkuvõte

Kuidagi tuleb see pikk jutt nüüd kokku võtta ja alustaks vast hoopis Taist numbrites.

Riigiinfo:

Asukoht – Kagu-Aasia
Naabrid – Laos, Myanmar/Birma, Kambodža, Malaisia
Pealinn – Bangkok
Pindala – 513 115 km2
Riigikeel – tai keel
Rahvaarv – umbes 69 miljonit
Rahaühik – baht (THB)
Ajavöönd – GMT+7

Religioon:  budism 94,6%, islam 4,3%, kristlus 1%

Ilm:

1. Kuum aastaaeg
Märtsist – maini (kuum ja niiske; aasta kõige kuumem kuu on aprill).
Jõed on sellel ajal kuivanud ja madalad ja puud sageli raagus ja ilmetud.

2. Vihmaperiood
Juunist septembrini- üsna kuum, rohkelt sademeid ja päikesepaistet 5 tundi päevas.
Kõige vihmasem kuu on september!

3. Jahe aastaaeg
Oktoobrist veebruarini- see on parim aeg Taisse minemiseks, sest vihmaperioodi lõppedes taevas selgineb, päevad on kuivad ja päikeselised, ööpäeva keskmine temperatuur on 24-28 kraadi.(Olime ise veebruari teisel poolel ja no tegelikult oli ikka kuumem. See 24-28 on äkki kuskil kõrgemal mägedes või varahommikune mõõtmine :))
Öised temperatuurid jäävad 22-24 vahele. (Istusime kella 23 ajal mere ääres, käisime õhtul hilja hulkumas ja oli enamasti +28, mis tundus päevast arvestades…pisut jahe)
Merevesi on aastaringselt vähemalt +28- +31 kraadi.

Tai kultuur on palju mõjutusi saanud Laosest, Birmast, Hiinast ja Kambodžast; selle keskmeks on vanad traditsioonid, austus esivanemate vastu ja budism, mis mõjutavad suurel määral nende käitumist ja igapäevaelu. Tailaste jaoks on oluline igas olukorras äärmiselt rahulikuks jääda ja raske on leida tailast, kes oma ärritust välja näitab – seda peetakse äärmiselt ebaviisakaks ja alandavaks ning see peidetakse alati naeratuse taha. Tihti võib kuulda fraasi mai pen rai, mis tähendab, et ei ole tarvis muretseda. Jah, naeratuste maa :)

Rahvusköök: Kõige tüüpilisemateks Tai köögis kasutatavateks koostisosadeks on küüslauk, tšilli, laimi mahl, sidrunhein, koriander ja kalakaste. Peaaegu iga toidukorra oluliseks osaks on riis – tailased tarbivad aastas keskmiselt pea 100 kg riisi inimese kohta. Populaarseteks roogadeks on näiteks erinevad kookospiimast valmistatud karrid, kalakastme, laimimahla ja palmisuhkruga maitsestatud terav papaiasalat som tam ja Tai kuulsaim nuudliroog pad thai(meie suur lemmik, mida teeme nüüd sageli ka kodus). Muidugi leiab Taist laia valiku eksootilisi puuvilju, näiteks mangostini, vahvate karvapallidena mõjuvaid rambutane, hiiglaslikku jakavilja ja Kagu-Aasia puuviljade kuningaks kutsutavat duriani – vili, mille kohta öeldakse, et see haiseb kui põrgu ja maitseb kui taevas. Tavaliseks magustoiduks Tais ongi puuviljad. Puuviljad on päris kindlasti see, mida jäime koju sõites väga igatsema, sest selliseid mahlaseid maitseid saab kogeda paraku ainult päritolumaal. Kodus ostetud mango on ikka Tai(ja muu sooja maa) mango kõrval hale vari.

Tais räägitavad keeled: Tai riigikeeleks on tai keel, mis on lähedalt seotud laose keelega ning mida räägib ainsa keelena 90,7% inimestest, 6,4% inimestest räägib lisaks tai keelele birma või malai keelt. Laialdaselt on asjaajamises ja kaubanduses levinud ka inglise keel.

Kasulikud väljendid Tai keeles:

  • tere – sà-wàt-dee
  • kuidas läheb? – sà-baai dee m?i?
  • tere hommikust – sà-wàt-dee kráp
  • head ööd – raa-dtree sà-wàt
  • head aega – báai baai
  • head isu – gin hâi a-ròi
  • vabandage – k?r tôht
  • aitäh – kòp kun

Meie 15-päevane seiklus Taimaal sai selleks korraks läbi ja ma lubasin endale, et tagasi sinna läheme päris kindlasti. Tai ja tailased jäid meie südametesse, kliima sobis oivaliselt ja vaadata on seal veel ah kui palju. Jõudsime sellel reisil näha ja kogeda vaid tõeliselt väikese osakese sellest, mida tail pakkuda on. Mis on aga kindel siis see, et ka 2 nädalat päikesemaal laeb akusid nii tugevalt, et terve talve ja kevade takkatraavi lähed tööle lauluga, töölt koju reipa sammuga ja leiad endas jaksu koduski veel samba rütmis tegutseda.

Ma nüüd ei mäleta, kas olen kirjutanud ka ajavahega kohanemisest…aga sinna minnes meil ei tekkinudki mingit probleemi. Kuidagi sujuvalt läksime 5 tunnise ajavahega Tai rütmi ja kindel võib olla selles, et soe kliima aitas sellele kaasa. Eks pärast pikka-pikka ümberistumisega ja lennujaamas passimisega lendu oli Bangkokist saarele sõit unisevõitu ikka, aga nii kui olime hotellis kohal, oli kadunud ka igasugune uni ning järgmisel hommikul helesinist merd vaadates polnud meeleski, et eelmine päev kujutas endast pikka vintsutavat kohalejõudmist. No olgu, nii vintsutav ta nüüd polnudki, kuigi jah…poolest ööst lennujaama, paar tundi passimist, lend Helsingisse, 9 tundi lennujaamas, 10,5 tundi lendu, 6 tundi sõitu (koos testimistega) saarele…..ja sellegipoolest, kui kohale jõudsime, oli kõik see kui peast pühitud ja lihtsalt nautisid elu.

Küll aga andis ajavahe tunda pärast tagasilendu kõva nädala. Äratus kell 5 hommikul, 4,5 tundi lennujaamas, siis 15 tundi lendu + 2,5 tundi laevasõitu + tund autoga kojusõitu….kuskile läks veel vööndivahetus…no seda oli tõesti palju. Pealegi võttis kodumail meid vastu külm, sopane ja vastik ilm….ja ma läksin pärast lühikeseks jäänud ööd kohe hommikul tööle. Sellist taastumisaega ei olnudki. Kirkel läks aklimatiseerumine lobedalt, aga see ilmselt noore inimese asi ja tema võis hommikul hambad laiali magada, sest koolivaheaeg veel kestis. Mina tiksusin nädal aega tööle-koju -magama. Peale nädalat siis oli minulgi tagasi inimese tunne ja energiat kuhjaga. On siiani, kui aus olla.

Millised olid siis need Tai eredamad hetked? Mida ma teeks järgmisel reisil ja kuhu läheks?

Koh Chiangi saar tervikuna – mõnus, mõnus, mõnus! Vapustavad rannad ja rahulik kulgemine. Sain korda oma õla, super!!!

Chiang Mai templid – ära ei tüdinenud, vaata ja imesta, mida inimesed on valmis ehitanud.

Chiang Mai külje all päev elevantidega – üliäge elamus.

Bangkokis õhtune jõekruiis – tõeline tipphetk ja täiesti erinev looduselamustest.

Tegelikult meeldis absoluutselt kogu reis, aga need olid vast jah sellised eredamad hetked. Tai on mõnusalt rahuliku energiaga maa.

Mis puudutab järgmist korda, siis oleme tütrega sel teemal spekuleerinud küll. Et kas kambaga, või julgeks juba kahekesi minna? Jõudsime otsusele, et sobiks vist nii ja naa. Kindlasti läheks mitte vähem, kui kaheks nädalaks ja veel parem, kui kolmeks ning sellestki jääks puudu. Ideaalis oleks kohapeal vähemalt kuu ja teeks perioodiliselt kaugtööd…ideaalis, eks :) ja kes ütleb, et ideaal ei ole saavutatav? Kahekesi minemisel on omad plussid, hea kambaga omad. Rõhutan – hea kambaga! Ja meil oli üliäge kamp! Selle kambaga läheks iga kell uuesti nii reisile, kui luurele.

Et siis Tais kuhu?

Mulle meeldis ikka väga Koh Chiangi saar. Kirke paneks kohe ajama Bangkok-i ja passiks seal vist vähemalt nädala. Teismelise asi. No ok, kuigi mind ahvatleb palju enam rahulikult kulgev ja turistitühi Koh Chiang oma metsikuma looduse ja randadega, siis ka Bangkokis oleks huvitav pisut rohkem seigelda. Jäid ju nägemata päevavalguses kõik suuremad templid, lossid ja muud vaatamisväärsused. Kõrgeima hoone vaateplatvormil võiks siiski õhtusel ajal ära käia, see oli Kirke unistus. Ujuv turg on vaatamisväärsus ja palju muud. Seega kui Bangok uuesti, siis oleksin käpp. Aga 3-4 päeva oleks rohkem, kui küll.

Olen nii huvipärast viimasel ajal ETV pealt järelvaatamises piilunud Milderite pere Tai seiklusi ehk saadet “Pea ees vette Tai kuningriigis”. Nemad käisid seal rohkem Bangkokile lähematel saartel ja sealt vaatas vastu ikka päris suur trööstitus peale koroonat. Mahajäetud majutuskompleksid nagu kummituslinnad, toidukohad….ilmselt konkurents suurem ja nii ka otsa saanud ärisid rohkem. Koh Chiang on Bangkokist üsna kaugele ja sellist masendavat pilti, nagu saates, me ei kohanud. Väikeseid pandeemia tundemärke oli sealgi, aga ei midagi katastroofilist. Täpsustuseks võin öelda, et Tais viibisime me samal ajal, kui Milderid.

Koh Chiangil läheks me aga otseteed oma hipimajutusse(vaatamata sellele, et Tai mõistes väga kallis karantiinimajutus oli samuti üdini mõnus) ja oleks seal nädala paigas, varbad vees. See oli lihtsalt meie kõige askeetlikum ja samas lemmikum öömaja. Milline luksus on elada sooja mere ääres ja uinuda merekohina saatel…..Käiks igal õhtul massaažis, naudiks puuvilju, sooja merd, vapustavaid loojanguid, kookose mahla ja käiks sutsti mõned päevad Kambodžas ära. See on Koh Chiangile väga lähedal. Kindlasti otsiks mõne toidukoolituse, et saada rohkem kogemusi ja nippe taipäraste roogade valmistamiseks. Meile maitses sealne köök väga. Ühesõnaga veedaks nädala aeglases tempos ja ma usun, et nädal sealset elukest tuleks mulle paraku odavam, kui kodus elamine.

Kui sõit oleks kaheks nädalaks, siis teisest nädalast pool veedaks Bangkokis ja pool kuskil seal läheduses, kus pole veel käinud. Võib olla mõned väikesaared…..võib-olla, sest saarte põhiline võlu seisneb randades ja rannad on Tais ilmselgelt igal pool ilusad, olenemata saarest. Ja kuigi ma tahaks kangesti Chiang Maisse tagasi, siis see Bangkokist üle jääv pool nädalat oleks üks suur küsimärk. Võimalik, et nädala teise poole läheks ikkagi Chiang Maisse ja mitte saartele, sest sealgi jäi aeg liiga napiks ja palju vaatamata. Küll aga säästaks ennast ning aega ja käiks Põhja Tais ära rongi asemel hoopis lennukiga. Et teistmoodi. Siselend ei ole seal oluliselt kallim, kui rongisõit magamisvagunis. Ühesõnaga peale lõõgastavat nädalat Koh Chiangil toimetaks täiesti tunde järgi.

Ideaalis oleks aga uute kohtade avastamiseks vajalik päris kindlasti kolmas nädal. Ideaalis! ja siis neljas ja viies ja kuues ja…kuni tekib tunne, et koduigatsus on suur :)

Ah jaa. Olen siin viimasel ajal juhtunud vaatama instas ühe Moskvast pärit venelanna story-sid. Vanust nagu oleks…34, üksik. Rentis seni Moskva kesklinnas korterit ja on instablogija. Otsustas ühtäkki korteri ära anda, oma vähesed kodinad emme juurde viia ja põrutada pooleks aastaks Balile puhkama(kuigi Bali ja Tai on erinevad kohad, siis selle teema puhul ma tõesti kirjutan neiu Bali kogemusest). Kolis 3 nädala jooksul hotellist hotelli seitse korda, sest kuskil polnud piisavalt hea. Küll mööbel liiga pruun, küll õhtul liiga vara pime, küll toit nii võõras ja tahaks pelmeene saada. Uus häda tekkis peale 4 päeva Balil…ameerika keelest kopp ees, isegi kõla on vastik. Pange tähele- ameerika keelest- mis keel see küll on? Noor naine oli kurb, et Balil kõikjal vene keel ei kõlanud. Inglish, nagu ta väljendus, oli tal suht olematu ja petta sai ta omameelest igal nurgal. Tegelikkuses lihtsalt oli ta pehmeltöelda udu ja jäi ise igale poole hiljaks ja ajas asju sassi. Kolm nädalat Balil ja kordagi ei jõudnud ookeani ujuma…. Ja kui kehv kliima!!!…iga päev vähemalt korra sajab. Kes küll keelas uurida, mis ajal on Balil vihmaperiood? Poolest aastast Balil sai lõpuks vaid kolm nädalat ja siis suundus pettunud naine Dubaisse, mida kiitis siis ülivõrdes. Milline infrastruktuur, niii palju venelasi, lahe, rand on spetsiaalselt tehtud, mitte looduslik, kõik käe-jala juures, luksus, meeletult poode, põõsake põõsakese kõrvale istutatud, puuke puu kõrval ja kujutage ette, vesi on seal nii mõnusalt soe, et pole ta sellist kohanud Balil ega Tais ja millised kõrghooned, iiii, nagu Moskva-Citys, ainult palju suurem….ainus häda, et liiga kallis seal elada :) Ise arvab ta, et on väga vaimne inimene …kirik ees ja kirik taga. Ja seal kuulis ikka nii palju totrust…et ah, las ta olla. Mul läks tema jälgimise isu igatahes ära.

Milleks ma seda üldse mainisin?

Mõtlesin siin lihtsalt sellel teemal, et miks minna avastama uut maad, kui sa isegi ei ürita leida kohalikega ühist keelt? Ei püüagi praktiseerida inglise keelt – keelt mida pursivad mõlemad osapooled-, et saada aru ja teha ennast arusaadavaks? Miks lähed üldse reisile ja veel pooleks aastaks kuskile elama, kui tahaksid kohata ja suhelda vaid oma kaasmaalastega ning süüa kodust toitu? Miks minna soojale maale üksi, kui pele kella 5 on kottpime ja välja ei julge enam minna ning halad ja igavled hotellis? Peale viit ei muutu elu ohtlikuks, kui sa ei kakerda kahtlastes piirkondades ja nurgatagustes. Miks elada pool aastas võõras kultuuriruumis, kui sulle isegi nende toit ei maitse? Kuidas minnakse nii pika plaaniga võõrsile tegemata mingisugustki eeltööd? Aga eks inimesi on erinimelisi. Õnneks on tütarlaps “vaimne inimene”, istub kodus ja palvetab eraldatuses koos oma jumalaga vähemalt üle päeva….mis ei sega tal olemast üdini materiaalne….ja pärast Dubaid lendas ta tagasi Moskvasse, üüris taas korteri ja on õnnelik. Jah, kogemus seegi.

Meie oleme igatahes õnnelikud, et taipasime selle Tai reisi moodsa viiruse kiuste kevadel ära teha, sest eeloleval talvel oleks seda reisi ette võtta kõvasti keerulisem, kui aasta tagasi. Päris mitmel põhjusel. Põhikooli viimasel aastal ei taha last õpetöölt ära võtta(vaatamata suurepärasele õppeedukusele) + lõpetamisega seotud kulutused(lõpusõrmus, lennuraamat, lõpuriided, lennu lõpureis jne) + samal ajal on gümnaasiumites sisseastumiskatsed. Talv on ees ja koos sellega ettearvamatud elamiskulud(küte jne), üldine hinnatõus, kallinenud lennupiletid. Jah, ma olen kohe päris õnnelik, et eelmise aasta alguses korontsiku kiuste selle seikluse ette võtsime.

Elu seisneb muutumises ja päris kindlasti miski muutub kogu aeg. Kord paremaks, kord kehvemaks ja siis jälle paremaks. Fakt on see, et ees ongi ootamas muutuste aasta päris mitmes aspektis. Mingi periood hakkab lihtsalt läbi saama ja vajabki muutusi.

Ja reisidki ei jää tulemata, kuigi hetkel ei käi välja, millal ja kuhu, kuid…..ideid on :)

Kas Taisse tasub minna? KINDLASTI!!! Ma pakiks kohe koti ja hakkaks sinna tagasi minema.

Bangkok skyline, Asiatique night shopping plaza.

Seniks aga kirjutan blogis muudest reisidest, mis sellel aastal ette võetud ja lihtsalt elu-olust! Olen siin blogis päris kõvasti ajast maas. Omadega alles märtsi alguses, aga meil siin hakkab aasta läbi saama :D

Läbi mitme kuu neid reisipostitusi kirjutades oli kogu aeg selline mõnus tunne, nagu oleks Tais tagasi. Kõik lõhnad, tunded, maitsed, hetked, mõtted…kõik tulid eredalt tagasi. Minul oli see taas üks tore reis ja loodetavasti tegi selle reisi minuga kaasa mõnigi lugeja :) Aitäh Sulle, kes jaksasid!

Päikest ja rõõmu!

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai Vol.15 – Bangkok, reisi viimane päev

Enne reisi viimase päeva kirjeldamist pisut Bangkokist endast.

Bangkok on teadagi Tai pealinn. Asub Chao Pharaya jõe kallastel Tai lahe ääres.

Nime “Bangkok” kasutavad üksnes välismaalased. “Krung Thep” ‘Inglite linn’ on lühend linna täielikust tseremoniaalsest nimest, mis on ühtlasi maailma pikim kohanimi:

(Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya Witsanukam Prasit).

Linna elanike arv võib ulatuda 12 miljonini. Suurimad rahvusenamused on tailased ja hiinlased. Linnas elab 250 000 mandrihiinlast, 85 000 hindut, 44 114 jaapanlast (suurim jaapanlaste populatsioon Aasias väljaspool Jaapanit)[2], 25 000 ameeriklast, 45 000 eurooplast, 15 000 taiwanlast, 20 000 lõunakorealast, 6000 nigeerlast, 7500 austraallast, 12 000 araabia keelt rääkivatest riikidest, 20 000 malaisialast, 4000 singapurlast, 5000 filipiinlast ja 800 uusmeremaalast. 92% elanikest on budistid.

Mõnele võib Tai pealinn kindlasti mõjuda lausa šokina, aga samas on siin palju vaatamisväärset nendele, kes ei karda kuumust ja segadust. See linn pakub lõputult üllatusi, alates tohututest kaubanduskeskustest, varjulistest templitest ja lärmakatest turgudest kuni restoranide, unisevõitu kanalite ja kireva ööeluni.

Kuningas Rama I kujundas linna Ayutthaya eeskujul – siin on risti-rästi kanaleid ja suurejoonelisi templeid. Kuigi suur osa vanalinnast on asendunud igas suunas laieneva metropoliga, leidub Bangkokis kauneid templeid ja paleesid, ajaloolisi ehitisi ning kurikuulsaid ööklubisid. Ööelu on tegelikult aga peale kahte aastat piiranguid kõvasti soiku jäänud ja paljud sellised asutused suletud. Hilisõhtustel Bangkoki tänavatel liikudes tundus linn pigem suhteliselt inimtühi.

Parimad viisid selles megapolis liikumiseks on kindlasti Skytrain, metroo ja jõetaksod. Kiireim viis liikumiseks aga muidugi mototaksod, mida peetakse ühtlasi ka kõige ohtlikumaks liikumisviisiks.

Tänapäeval aitavad linna kaoses orienteeruda kõige paremini telefonist leitavad kaardirakendused, aga ka paberkaart on kindlasti abiks.

Ja….. kätte ta jõudsiki, reisi viimane päev ning käesolev postitus – enne, kui mälestused tuhmuvad ja nüansse on meenutada kõvasti keerulisem, saabki kõik kirja.

Kahju oli, kohutavalt kahju oli järgmisel päeval lennukisse minna, kuigi sel hetkel märtsi esimeste päevade paiku soovitas ratsionaalne mõtlemine koju pöörduda tänu hiljuti alanud sõjategevusele Ukrainas. Väike pelgus nagu ikka oli, et kui hetkel veel lennud toimisid, mis sest, et enam mitte üle Venemaa, vaid kaarega altpoolt ja kestusega 12 tunni asemel 15 tundi, siis teadmatus oli suur, kuidas ja mis siin maailmas edasi toimub. Oli ka neid, kes tagasi jõudes küsisid, et no mis te tagasi tulite Eestisse, siia segasesse olukorda??? Miks, miks…pere ja lähedased on siin, kõik keda me armastame, vat miks.

ja nüüd selle viimase päeva juurde:

Et viimasest päevast viimast võtta, ärkasime mina ja Pirjo üles enne kukke ja koitu. Kell 7.30 olime me juba kuskil metroojaamas, seega 7 ajal pidime liikuma skytrain-iga ja tõenäoliselt saime hotelli vastuvõtus kokku mitte hiljem, kui 6.30. Plaan oli meil kahekesi teha varahommikune seiklus Bangkoki ööpäevasele lilleturule. Veidral kombel mitte keegi meie kaasreisijatest ei avadanud soovi kaasa tulla :P Ju me siis need meie kamba kõige suurema seiklusvaimuga tüübid olime. Võimalik, et teistel polnud lihtsalt huvi või tundus uni magusam, aga meie…meie võtsime jalad selga, telefon kaardiga ette ja minek.

Sibulakoorija
Ka turul oma altar

7.45 leidsime turu üles ja hakkasime ringi vaatama. Lilled ja lilled ja lilled, palju lilli ja ilusaid lilli ja veel rohkem lilli. Siin seal oli toidukraami müügil ja siis olid need toredad müüjad, kes siin ja seal oma töökohal lihtsalt magasid, sest ega see ööpäevaringne töö mingi meelakkumine ole. Kõikjal käis elu ja vilgas sagimine. Turiste nagu meie…kuskil ei kohanud. Ikka pigem kohalikud, kes oma igapäevast elu elasid ja tööd tegid. Lilleilu võttis silmad kirjuks, osta sai ka kokkulapitud banaanilehti(nendes pakutakse näiteks sooja toitu vabas looduses). Mungad tegid oma hommikusi reide toidu kogumiseks. Kirjutada aga nagu polegi midagi. Pigem illustreerivad seda käiku pildid. Kui ükskord jälle Bangkoki satun, tahaks kindlasti veeturul ära käia. Turgudel on mingi omamoodi vaib ja põnevus ja sinna kohe tõmbab. Üldse mitte ostlema, pigem niisama vaatlema. Kuidas inimesed elavad ja töötavad, milline näeb välja kohaliku lihtinimese päev.

Kui turg läbi kammitud, hakkasime mõtlema, kuidas kõige kiiremini tagasi hotelli saaks. Plaan oli selleks ajaks hotellis ollaa, kui pereliikmed ärkavad, et saaks koos rõõmsalt hommikust sööma minna.

Uurisime siis kaarti, et kus me hetkel metroo peatuse suhtes viibime ja tee ääres oli üks rollumees. Pirjo küsis temalt nõua, aga kuidagi jõudis jutt sinna, et…aga miks mitte rolluga- otse ja kiiresti? Vaatavad mulle otsa – mina ütlen -no, no, no!!! Edasi läks juba minu veenmiseks ja mudimiseks, et no mis see nüüd ära ei ole, teeme ühe sõidu ja saame kiiresti kohale.

Ülemisel pildil paistavadki kaks rollut ja kaks istuvat rollumest, enne kui me nad ennast vedama sebisime.

Kolmekesi ühel rollul istuma polnud ma kohe üldse nõus ja lõpuks kutsus rollumees oma sõbra kampa, et lähme kahe rolluga. Oh, see oli ikka raske südamega tehtud otsus, sest ma olen terve elu mingil põhjusel peljanud kaherattalisi(v.a jalgratas :P) Aga et veel Bangkokis, selles hullumeelses liikluses, mingi võõra kahtlase rollumehe selja taga….see tundus päris napakas mõte. Nojah, ükskord tuleb paraku oma hirmudest üle saada ja nii ma tegin südantkriipiva otsuse, kujutades juba ette, kuidas kõike võib juhtuda – ok, sõidame rolludega hotelli. Mina pakkisin ennast selle mehe selja taha, kellega me vestlesime ja Pirjo istus tema sõbra motole ning sõit võis alata.

Oh sa poiss, kuidas need rollud seal tänavatel lendavad ja iga foori juures nagu tirtsude parv autode ette kogunevad, et esimestena foori alt kummide vilinal startida. Ma klammerdusin juhi külge ilmselt nagu takjas ja võin pea anda, et mehikesele tegi see terve tee hirmsasti nalja, kuidas üks valge tädi ennast kramplikult tema külge haakis. Üks naljakas hirm oli mul see, et kui need motod autode ja teiste rollude vahel siblivad, äkki jäävad mu põlved mõne auto taha kinni :D No tegelikkuses, nagu seletas pärast Pirjo, ei jää ikka küll, sest rollu peeglid on laiemad, kui põlvede asetus ning peeglite järgi motomehed vahemaid hindavadki.

Kuskil sõidu keskel aga hakkas mul täitsa tore. Jõudsi kohale, et maha ma sealt ei kuku, põlvi mõne auto külge ei jäta ja üldse on täitsa lahe juuste lehvides sedasi kimada(mitte et ma aru saaksin, kuidas kohalikud kaunitarid peentes kleitides ja kitsastes seelikutes seal elegantselt külitsi istudes peal püsisid). Pealegi see kiire sõit, oli korralik ajavõit, et õigeks ajaks sööma jõuda. Ma võin nüüd õigesti mitte mäletada, aga see sõit kestis umbes 15 minutit ja maksis umbes 4€. Kohale jõudes(kell 8.38) oli mul aga sellinepisut uimane, aga äge tunne, et jess, tehtud – esimest korda elus.

Ja poisid olid toredad, kiitsid aga takka, kui tubli ma olen :D ja et näed, polnudki nii hirmus. Minul oli nalja nabani selleks hetkeks ja juuksed tuulest viidud. Poisid aga käisid peale, et teeme nüüd ikka pilti ka :D Eks tegimegi, et oleks pildiline tõestus oma tegemistele( muidu mõtlen pärast, et nägin ehk unes) ja saaks aastategi pärast pilte vaadates kõhutäie naerda. Ja minu unekotist tütar jäi sellest lõbust ilma :P

Igatahes jõudsime kenasti hotelli, korjasime oma armsad pereliikmed kaenlasse ja läksime hotelli hommikusöögile. Hommikuks pakuti süüa nii kohalikku, kui kontinentaalset sööki, söök oli hea ja kõhud saime kenasti täis. Kella 10-ks olime söönud.

Üks tore seik oli meil söömise ajal. Pirjo käis wc-s ja unustas sinna oma veepudeli. Meil mõlemil olid ühesugused peenikesed Maaway pudelid, lihtsalt erinevat värvi. Mõne aja pärast tuli teenindaja ja pakkus meile seda pudelit, sest nägi, et meie laual on veel üks sama sorti pudel. Väga armas. Taaskord kinnitus, et Tais saab loota kohalike inimeste aususele.

Peale sööki toimus mõnda aega vabategevus ja edasi otsustasime minna naiste seltskonnaga uuesti poodlema, sest ööga selginesid mõtted ja mõned soovid tuli veel täita. Kirke näiteks tahtis käekotti, mis eelmisel päeval jäi ostmata ja teisel päeval viis ta läbi strateegilise tingimisprotseduuri ning sai oma koti kätte eelmise päeva hinnast märksa odavamalt. Lõppkokkuvõtteks maksime me selle eest häbiväärselt vähe ja kott, mis siiani tihedas kasutuses näeb ponks välja ka pea aasta hiljem.

Kell 11.20 seisime taas jõetrammi kail ja ootasime paati. Sellest paadiliiklusest tahtsin tegelikult juba eelmises postituses pisut rohkem kirjutada, aga teen seda siis praegu:

19.sajandil tunti Bangkoki Ida Veneetsiana, sest kogu transpordiühendus kulges mööda kanaleid. Tänapäeval on Chao Phraya jõe idakalda kanalid täis aetud ja nende kohale on ehitatud teed. Jõe läänekallas on aga säilitanud oma 19. sajandi ilme ja sealne veeteede võrgustik ulatub kuni kaugemate maapiirkondadeni välja. Siin võivad külastajad jälgida kanalite äärset traditsioonilist elustiili ning külastada oma teel selliseid vaatamisväärsusi nagu Wat Arun ja kuninglik pargasemuuseum.

Mida sel ajal Veiko tegi, kui meie šoppasime…sellest vaikib ajalugu. Mingi hetk jagunesime kaubakeskuses samuti eri suundadesse, ehk siis mina ja Kirke läksime oma asju ajama ja Pirjo oma ema ja lastega omi asju. Nii oli pisut mugavam, kui üksteise järel kõndida, kuigi varem või hiljem jooksime ikka kuskil kokku ja jagasime omavahel heade ostude infot. Nii veider, kui see ka pole, aga isegi sellises üüratus keskuses saab omadega varem või hiljem taas kokku. Ostusoove oli meil tegelikult vähe, kuid nad olid vägagi konkreetsed ja läbimõeldud.

Peale ostlemist läks kumbki seltskond omal valikulisel ajal hotelli tagasi. Meie Kirkega sõitsime tagasi 15.10 paadiga. Hotellis tegeles igaüks oma asjadega – kes ujus, kes puhkas ja varsti oli aeg hakata ennast pidulikuks õhtuks valmis sättima.

Järele oli jäänud meie reisi viimane ettevõtmine. Kell 17.40 seisime kogu lillelöödud kambaga taas skytrain-i peatuses ja sõitsime sadamasse, kust sai istuda laevukesele, mis viis meid Asiaticu-sse.

Jõudsime kohale kell 17.45, aga…kuidagi ei saanud selles tihedas laevaliikluses aru, kust ja millisele paadile me pidanuks istuma. Isegi Veiko, kes on palju rännanud ja kogenud nutikas mees, oli nõutu ja ütles, et tunneb ennast nagu jaapanlane Eestis :D Lõpuks aga leidus inimene, kes sai aru, mida me tahame ja vedas meid õigesse kohta õiget laeva ootama.

Tuli välja, et isegi piletit sellele sõidule ei pidanud me ostma, sest meil olid Princess cruis-i piletid väljumisega Asiaticust ja kõik selle kruiisi ostjad said selle otsa tasuta sõita. Kell 18.15 viskas laevuke köie kaile ja podises mööda jõge käbedalt sinna, kuhu vaja. Ega me vist üle 10 minuti ei sõitnud ja kohale jõudes oli loojuva päikese taustal pilt päris muljetavaldav.

Kai ääres seisis suur mitmemastiline purjelaev. Arutlesime, millega me siis mõne aja pärast läheme jõekruiisiled sõitma. Purjelaeva lähemal vaatlemisel jõudsime järeldusele, et see vist sõitmas ei käi, on pigem kai ääres seisev ujuv restoran. Meil oli aga mõnus tunnike aega, et kail niisama ringi patseerida. Üle poole meie seltskonnast maandus kõrval olevasse söögikohta, meie Kirkega jalutasime kail ja Asiaticu kaubatänaval. Sealt ostsime me endile ka reisi ainsamad ehted, pikkade nahkpaelte vahele lükitud poolvääriskivid. Kodus vaatasin neid ja mõtlesin, et eh, oleks pidanud rohkem kui kaks ostma, nii väga meeldivad :) paraku ei jää nüüd muud üle, kui et uuesti Taisse minna või ise teha. Ise teha on loomulikult kiirem ja odavaim viis, kui lennupileteid osta. Kusjuures, see oli kahe nädala jooksul ainus kord, kui selliseid käevõrusid üldse nägime.

Veidi enne 19.30, kui päike oli magama läinud ja õues pime, tuli kohale tuledest särav ja mürtsuva muusika saatel laev nimega Royal Princess Cruise. Rahvas lasti peale ja kõik leidsid endale tasapisi laudades kohad. Just, laudades. See jõekruiis oli tõepoolest kuninglik. Piduliku õhtusöögiga laevalael ehk katuseterrassil ja elava muusikaga. Meeleolu oli pidulik, toitu pikas rootsi lauas igasugusele maitsele. Kõike oli- mereande, liha, juurvilju, puuvilju, magusaid kooke, magustoitu, kohvi, veini…ah, tõesti mida iganes. Sõit võis peagi alata. Pildid peale päikeseloojangut on tehtud kõik telefoniga.

Lisaks minu piltidele saab sellest kruiisist veidi aimu ka siit(võib kohe mitu videot järjest vaadata, et rohkem aimu saada):

Kruiis oli vapustavalt äge. No tõesti, me olime kõik päris vaimustuses. See muidugi oli täiesti normaalne, et meie Kirkega, kes pole liiga palju reisinud ega kogenud, olime vaimustuses, aga sillas olid ka Veiko-Pirjo, kes on maailmas mõndagi näinud. Nägime jõel sõites ära kõik tuledes vaatamisväärsused ja sillad. Kõhu sai rohkem kui täis ja muusika oli hästi valitud. Vaatamisväärsused ja sillad olid õhtujuhi poolt kommenteeritud ja pilditegijad enne silda hoiatatud, et keegi pead ära ei lööks, ega kaamerast ilma ei jääks. Ilm loogiliselt super. Atmosfäär…..vaimustav. Pimedal ajal polnud enam palav, vaid meeldivalt soe. Päris kindlasti pani see sõit meie reisile väärilise punkti ja Bangkoki sattudes soovitame kindlasti sellist meelelahutust nautida.

Kell 21.30 astusime laevalt maha ja hakkasime mõtlema, kuidas tagasi hotelli saaks, sest selleks kellaajaks jõetransport enam ei toiminud. Leidsime takso – lisaks autojuhile veel 4 kohta – ja meid oli 7 :) Pole midagi, leppisime hinnas kokku, Pirko istus ette ja ülejäänud võtsid ennast tagumisel istmel kahte ritta :) Lapsed istusid emme-issi sülle ja mina…Kirke sülle. Vähemalt Kirke ise arvas, et nii on arukam istuda, kui et tema minu sülle istub ja Veiko sai selle üle muidugi kõhutäie naerda :D Lõbusalt sõitsime oma kambaga üksteise otsas istudes hotelli.

Ja oligi kõik. Ülevas meeleolus läks igaüks oma tuppa. Meie Kirkega pidime paraku enne und kohvreid pakkima. Kokku pakkis ennast ka Pirko, sest meie kolmekesi pidime järgmisel hommikul kella 5 ajal istutama ennast taksosse, mis viis meid Bangkoki lennujaama. Nuuks! Pirjo-Veiko lastega said aga veel mõned päevad Tais veeta ja sõitsid järgmisel päeval Patayasse. Jah, sellisel hetkel mõtled küll, et …kurja, miks see puhkus küll nii lühike on!!!!

Enne kui taksoga hotelli sõitsime, jäid silma ühed nupsikud seinamaalingud.

Aga…

…kui reisi alguses Bangkoki lennujama jõudsime, loivasime kõik rahulikult suu ammuli Veiko ja Pirjo sabas ning enda aju võis vabalt peale pikka lennusõitu riiulil puhata. Tagasi minnes tuli meil siiski kogu protseduur teha läbi puhtalt endale lootes. Pealegi vastutasime veel ka Pirko turvaliselt ühest punktist teise toimetamise eest.

Meie õnneks oli Bangkoki lennujaam varahommikul tühi ja vaikne. Midagi keerulist seal samuti polnud. Takso viis meid lennujaama ette. Sisenemisel jälgisime viitasid, mis suunasid lennukompaniide lettidesse ja peagi olime rõõmsalt Finnairi laua ees. Seda immigratsiooni imepaberit, mida reisi alguses kästi meil kuit Hiina imet äralennuni hoida, ei küsinud keegi. Passid letti, piletid näppu ja võisime ootesaali minna. Ei mingit kohvrite pagasisse andmist ega ka mingit kaalumist. Lihtne. Pirkole leidsime käru, mille najale sai ta ennast haige jalaga toetada ja kotti vedada. Nii läks liikumine mugavamalt.

Kuna lennujaamas oli lõpujärgus remont, siis viidad juhtusid meid korraks pisut eksitama, kuid…selleks on suu peas, et selgust saada. Küsisime ja saime jälle õige suuna kätte. Meie lennuväravasse oli muidugi üpris pikk tee vantsida ja põhiline mure oli meil Pirko pärast, sest temal otsustas jalg ärasõidu hommikul põlvest lukku tõmmata, aga ta oli igati vapper ja kõik läks kenasti.

Et lend oli meil edasi lükatud, teadsime juba õhtul, kuid Finnairi äpis anti teada, et kohale tuleb minna ikkagi selleks ajaks, kui lennuk õigeaegselt oleks pidanud väljuma, ehk siis 2 tundi enne väljumist. Väljalend pidi olema kuskil 9 paiku. Eks me siis olimegi sõnakuulelikud ning vedasime ennast enne kukke ja koitu kohale. Kell 6 andsime oma passid letti, kell 7 jõudsime oma geiti. Ja olime seal suhteliselt üksi :D Sõnakuulelikud, eksole. Siiski, parem olla kohal varem ja oodata, kui et avastada ennast jama seest.

Eks me saime seal kohapeal muidugi aru, et enne kella 10 ei juhtu midagi asjalikku. Seega- 3 tundi tuli sisustada. Mis seal ikka, peale väikest istumist läksime Kirkega lennujaama avastama. See on seal ilmatuma suur. Ilus, puhas, särav, valge. Kõiksuguseid peenikesi kaupluseid oli, aga söögikohti suhteliselt vähe. Ja muidugi hinnatase lennujaamas hoopis muu, kui Tais muidu on. Kohe päris kirves. Ühest poest saime lõpuks kodustele kommi osta, sest ega tais muidu kuskilt midagi huvitavamat kommi osta polegi. Poes tuli ostu eest maksmisel täita hunniku pabereid küsimustega…aga no ju see kuidagi selleks, et vaadata, kes, kust ja mida ostab. Poole kaheksa ajal hakkasid meil kõhud pilli lööma, sest hotell unustas meile hommikusöögi kaasa pakkida. Õhtul lubati, et antakse väljaregistreerimisel kaasa, aga hommikul selgus, et …need uued töötajad, kes hommikul letis, ei tea asjast midagi :P Ei tea, siis ei tea. Ostsime mingist McDonald`si taolisest kohast meile ja Pirkole burksi, saiakesi ja juua. Ajas asja ära. Kõige kauem otsisin ma seal majas lõpuks wc-d, sest remondi tõttu olid suunavad sildid vist alles panemata. Selleks aga et lõhna peale minna…oli lennujaam liigagi puhas. Peale mõningast seiklemist ja küsimist leidsin õnneks otsitava üles.

Aeg läks ja kella 10 ajal hakati rahvast lennukisse laskma ning poole tunni pärast tõusime pisut kurva tundega õhku.

Istumine oli meil mõnus. Lennuki esimeses kolmandikus, aknaalune 3-ne rida kahepeale. Pidu! Tühje kohti oli täitsa küll. Kõrval keskmine rida näiteks oli päris tühi. Lendu tõustes rääkis lennuki kapten oma tavapärast juttu ja suure südamest tuleva ohke saatel andis teada ka seda, et maailmas tekkinud olukorra tõttu ei saa me tagasi lennata üle Venemaa ning lend kestab seetõttu kahjuks mitu tundi kauem. Selleks hetkeks polnud see meile enam muidugi uudis, aga mõistsime kapteni murelikku juttu, sest olukord oli veel nii uus, et keegi ei teadnud, kui turvaline seal õhus sul lennata on.

Lend aga sujus meeldivalt. Finnair hoolitses reisijate eest hästi ning 15 tunni jooksul saime kaks korda süüa ja kaks korda vahepalasid ning piiramatult vett, mahla jne. Turbulents meid ei kimbutanud…vist. Vähemalt mina ei mäleta ja järelikult midagi märkimisväärset ei toimunud. Avastasin sedagi, et mina pole lennukis mingi filmivaataja. Niikui üritan, jään tukkuma ja enamuse filmis vegeteerin une ja teadvuse piiril. Küll aga vaatan meeleldi ekraane, kust näeb nii lennukist eespool olevat, kui ka kõhualust. See on märksa huvitavam, kui film. Lisaks jälgin ekraanilt, kus ja millise maa kohal me parasjagu lendame. Lugeda võin ka, aga filmid…tjah, ajavad une peale. Alloleval pildil joonistub siis välja trajektoor, kuidas lennuk sel korral Bangkokist Helsingisse lendas. Kaarega Venemaast ja Ukrainast mööda. Varasem teekond viis päris otse sirgjoonelt üle nende riikide. Viimasel pildil tervitavad meid juba talvise Helsingi tuled.

Pärast 15 tundi, mille ajal me sujuvalt jälgisime monitore, ajasime juttu, tukkusime, sõime ja naersime, maandusime õhtul 8-9 vahel külmas ja lumises Helsingis. Vat see ei olnud tore, see polnud kohe üldsegi tore, sest külm oli ja meie olime õhukeselt riides. Lippasime mööda pikki koridore, esitasime ametnikele korduvalt samu pabereid ja lõpuks olime väljapääsus kohal. Võtsime lennujaamast lõpuks välja saades takso ja lasime ennast viia Eckeroline terminali, et jõuda eelviimasele laevale, mis väljus Tallinna. Tegelikult olid meil ka Helsingi- Tallinn lennupiletid, aga lend…vat see lend läks alles hommikul kell 5. Nii kaua polnud meil viitsimist seal kindlasti peale pikka lendu passida ja otsustasime minna koju meretsi. Pirko saatsime lennukilt tulles otsejoones teise värava poole, kus temal väljus üsna kohe edasilend Tallinna. Siltidega mehikesed juba ootasid, sest pikema lennu tõttu ei jõudnud edasireisijad õigele lennule ning Tallinna minejatele väljus lend uuel ajal. Miks me erinevalt edasi saime? Sest piletid olid meil erineval ajal ostetud. Muide, kui pileteid ostsime, nägime kohe seda suurt ajavahet kahe lennu vahel, aga ilmnes, et Bangkok-Helsingi pilet oli kallim, kui ümberistumisega Bangkok-Helsingi-Tallinn :D Ära küsi miks. Nii oli otsus juba enne reisi tehtud, et tagasi tulles jätame Tallinna lennul oma istekohad tühjaks ja lippame laevale. Need laevas veedetud viimased tunnid olid ilmselgelt päeva pikemad. Kõht oli tühjaks läinud, ostsime endale kaks karpi süüa(saialõik, salat, pläust ja natuke krevette) + 2 tassi kohvi….ja tõdesime, et Tais saime sama raha eest terve nädala kuninglikult ja ülimaitsvalt süüa. Teekonna tegid talutavamaks üks mees ja naine koos vahva kassiga, kes istusid meie kõrvale ja nii me seal kassi kudistades Tallinnani lobisesime.

Keskööks jõudsime Tallinna, kus meid ootasid armsad kodused – suur ja väike R. Üks tõi meile Tallinna jäetud talvesaapad ja joped ning teisega sõitsime koju Raplasse.

Kell üks olime kodus ja kass tegi näuuuu, kus te nii kaua küll kolasite???

Teretulemast paradiisimaalt reaalsusesse!

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai Vol.14 Bangkok, esimene päev.

Pidama jäin ma eelmises postituses selles kohas, kus jõudsime oma broneeritud kesklinna hotelli.

Kuna rong jõudis Bangkok-i suhteliselt vara hommikul, siis paraku oli chek-in-iks aeg liiga varajane. Jõudsime hotelli pisut peale 7-t hommikul. Küll aga oli hotelliteenindus väga viisakas, uksel oli kohe vastas noormees, kes võttis meie pagasi enda hoolde. Saime paberimajanduse korda, ehk sisseregistreerimise tehtud, meile anti saunalinad ja võisime minna rahumeeli kõrge hotelli kaheksandale korrusele, kus sai ennast basseinis jahutada ja päikest võtta.

Päikest olime me saanud muidugi juba kaks nädalat, aga ega siis küll küllale liiga ei tee ja nüüd saime juba päikese käes olla nii, et polnud erilist hirmu ära põleda, mis ei tähenda, et ettevaatlik ei peaks olema. Lahkesti pakuti retseptionis ka kapist erinevaid jooke. Piltide pealt näen, et kell 8.00 olime me igatahes juba basseinis ujumas. Kell 9 olime endiselt basseiniterrassil, aga kell 10.30 oleks saanud meid leida juba hotellist mitte kaugel jõe ääres rotikas sööki tellimas. See tähendab aga seda, et olime oma numbritoad kätte saanud, kohvrid tuppa ja võis söögipoolist jahtima minna.

Kõht oli piisavalt pilli löömas, et kaugele midagi otsima ei viitsinud minna. Ujumisisu oli rahuldatud, pikast öisest sõidust puhatud ja numbritoad saime vahepeal samuti enda käsutusse. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mina Kirkega olin 17-l korrusel ja Pirjo, Veiko, Pirko koos lastega korrus kõrgemal. Vaated ägedad ja toad igati superluks. Muide, Bangkoki kesklinnas oli meie kahese toa hinnaks kõigest 30€ öö. Kesklinnas, eksole!!! Bangkokis!!! Pealegi väga hea tasemega hotell, hommikusöök hinnas, bassein ja jõusaal tasuta kasutada. Kõik oli kena, kuskil miski ei lagunenud, väga puhas ja stiilne tuba. Isegi hambaharjad võisid koju jääda, vannitoast leidis kõik vajamineva.

Aga tagasi rotikasse. No oli ikka paras urgas jõe kaldal :D Toit seevastu….ütlemata maitsev. Meie Kirkega sõime kui mälu ei peta Pad Thai-d, mida teised sõid…ei mäleta. Pirkol oli vist midagi lihaga :D

Kõht täis, lonkisime üle silla teisele poole jõge ja ootasime jõetrammi. Nendega on linnas väga mugav ja lihtne liikuda. Maksis vist 8 kohalikku raha ehk siis umbes 0,22 senti, aga see olenes sellest, mitu peatust sõita soovisid. Meie sõitsime ühe pikema peatusevahe ja väljusime kuskil seal, kus on erinevad kaubakeskused. Orienteeruda pole linnas eriti keeruline, sest tänapäeval on telefonis igasugused head kohad, kust abi leiab. Küll aga tuli vahest tõsiselt mõelda jõetrammile minnes, et…a kummalt poolt me tagasi peame sõitma :D Käid seal siia ja sinna ja lõpuks kõik sassis, kas tulid sealt või pead tagasi minema sealt. Sarnased on need peatused kõik juuuu :D Õnneks me kordagi lepikusse ei liigelnud. Mõtlesime mis me mõtlesime, aga alati välja mõtlesime millisesse suunda minna tuleb.

Üks Bangkokis viibimise õigustus oligi meil äralennueelne shoping. Muud õigustust pikemaks peatumiseks Tai pealinnas me ei leidnud, kuigi…praegu ma tean, et kaks päeva selles hiiglaslikus linnas on siiski pisut vähe. Shopinguks on kaks päeva ok, aga kui tahad midagi näha ka, siis vähe. Kuna meil oli siiski põhirõhk Taimaa loodus, puhkamine, ujumine ja Chiang Mai, siis Bangkokile raatsisime jätta tõesti kaks viimast päeva põhiliselt poodlemise pärast. Küll mahtus meil kahte päeva aga ka ööturu külastamine ja viimasel õhtul Asiaticu kai äärest väljuva laevaga pidulik söögi, tulede, vilede ja muusikaga jõel kurseerimine ning ühtlasi nägi siis ka tuledes linna olulisemaid vaatamisväärsusi. See oli üks muljetavaldav õhtupoolik, aga sellest hiljem.

Korra tahaks selles linnas käia ka nii, et seal pikemalt peatuda. Et käia päevavalguses vaatamas paleesid ja templeid ning veel ühte ja teist huvitavat. Sõita mõne ülikõrge hoone ülemisele korrusele, et imetleda tuledes linna. Päeval pole sel väga mõtet, sets harva on selline päev, kus Bangkokis pole sudu. Meil õnnestus küll isegi päikest ja selget taevast näha, aga see on pigem erand, kui reegel. Üle nelja päeva ma aga sellises gigantlinnas sellegipoolest olla ei kannataks. Liiga lärmakas. Eiei, inimesed on seal viisakad ja normaalsed, aga see linnamüra, mis tuleb liiklusvahenditest, see on küll päris kõrvulukustavalt hull.

Poodelda on seevastu Bangkokis väga huvitav ja kasulik. Ja poodlema me jõetrammiga sõitsimegi. Esiotsa paneb kaubarohkus pea ringi käima, peagi aga hakkab silm haarama seda, mis meeldib. Hindade poolest – paradiis. Peale Tais käimist tekkis kodus kiiresti tunne, et absoluutselt kõik on liiga kallis.

Meie reisisime käsipagasiga ja arvestama pidi siis muidugi ka sellega, et kõik ostetu sinna oma asjade kõrvale ära mahuks. Lisaks tuli kuidagiviisi arvestada pagasi kaaluga…..ja ma tegelikult ikka üldse ei teadnud, palju meie kohvrid lõpuks kaalusid :D Üks hea asi sealjuures muidugi oli….limiteeritud ruum hoidis ära arutu ostlemise :P Ostsime ikka vaid seda, mis väga meeldis ja mida pidasime vajalikuks. Kahepeale 5 kleiti, pojalastele kleidid, Kirke sebis endale soodsa hinnaga käekoti, mõned õhukesed kashmiirsiidised sallid kingituseks ja ilmselt nipetnäpet veel midagi, mida ma ei mäleta. Kuigi tundub, et ega me muud sealt tõesti ei ostnudki. Kodus muidugi pärast arutasime, et ai, oleks pidanud veel seda ja seda ja seda ostma, et miks küll me ei ostnud :D Miks miks, sellepärast, et kõik kohvrisse ära mahuks ja lõppude lõpuks pole inimesel eluks asju üleliia palju tarviski. Nüüd sai aga kõik mis ostetud, ka kasutusse võetud. Ükski ese pole seisma jäänud. Kirke muide on arvestatavalt osav kaupleja, mina sedasi tingida ja discount-i sebida ei suuda.

Igatahes me poodlesime kaubahiigelkeskustes üsna mitu tundi, kuni tekkis tunne, et nüüd on virrvarri üledoos ja aeg minna tagasi paadi peatusesse ning sõita tagasi hotelli. Kaubakeskused muidugi pole seal seda tüüpi, nagu meie oleme harjunud. No võib-olla Siami Icon on selline luxbrandide klassikalisem kaubakeskus, aga need ülejäänud….ikka sageli 5-6 korrust ja müügiruum teises kinni. Samas…ei mingit pealetükkivust, viisakas teenindus, võimalus tingida ja odavad hinnad. Puhas ka. Mis sa muud oskaks veel tahta.

Piltide ajavoogu vaadates, sõitsime 14.30 paadiga tagasi hotelli. 14.47 marssisime juba üle silla hotelli poole. Siit lähtub, et paadisõit on päris lühike, aga…paat on kiire ja läbib selle ajaga arvestatava maa. Jäätise jõuab igatahes ära süüa :P

Ma ei tea täpselt, kuhu me selle vahepealse aja panime, aga järgmine kord väljusime hotellist kella17.30 paiku, et otsida endale söömiseks mõni tore paik. Kuna me ennem kohvreid lahti ei pakkinud, siis tegelesime ilmselt oma asjade mugavama paigutamisega, kes tahtis, käis ujumas või dušši all. Pirjo-Veiko pesakond vahetasid tuba. Mingi probleem neil selle peretoaga oli, et kõigile ei jagunud mugavat magamist ja läbirääkimiste järel said nad suurema elamise. Nendel oli võetud selline nn hotelli korter- 3 tuba- elutuba kööginurgaga ja vannituba. 5-le inimesele mugav. Meile piisas mõnusast toast, kus oli mugav aknaalune lebola, wc- dušširuum, külmik, telekas ja muu vajalik. Muide, Tais oldud aja jooksul ei avanud me üheski hotellis kordagi telekat. Polnud selleks ei vajadust ega aega. Pigem vaadata siis juba “loodusfilme” otse õues :)

Ja vaated olid toast täiesti vahvad, eriti pimedas.

Kuni meie poodlesime, oli Veiko ühe lapsega leidnud hotellist teisel pool tänavat söögikoha, kus sai süüa täiesti Euroopalikku toitu. See oli reisi ajal ka esimene ja ainus kord, kui me sõime mitte midagi muud, kui tai toit. Koha nimeks – Thanon Phetchaburi ja peab ütlema nende kiituseks, et toit oli väga maitsev ja hästi valmistatud. Kohalikust toidust kahe nädalaga isu täis ei saanud ja see oli siis ainus kõrvalepõige kohalikust köögist.

Kella 19-ks olid meil kõhud täis, Veiko läks laste ja Pirkoga hotelli – ujuma ja puhkama. Mina, Pirjo ja Kirke olime energiast laetud ja läksime õhtust turgu otsima. Kirke seekord teistega hotelli minna ei tahtnud, sest Chiang Mais ta nii tegi…ja pärast oli kurb, et meiega turule kaasa ei tulnud, sest…turgudel on alati huvitav. Minna oli turule paras maa ja peale umbes 40 minutit kõndimist olime esimeste müügilettide juures.

Ostsime endale kohe odavalt kooritud jackfruiti ja nautisime mahlast puuvilja. Kõigil oli ju teada, et ülehomme enam sellist luksust endale lubada ei saa. Kodumail võid vaid unistada ülimatsvatest troopilistest viljadest. Kolm alust kooritud jacfruiti maksis 50 kohalikku tugrikut, ehk kõigest 1,36€ !!! ja milline maitse…..

Turul oli muidugi mida iganes soovid. Söödavat muidugi. Ja kõikjal käis vilgas tegevus. Nautisime jäätist, huvitavaid kastmega väikeseid pannukaid, puuvilju…. ühesõnaga kahesõnaga hingasime sisse lõunamaise turu atmosfääri. Kaasa ostsime loomulikult veel erinevaid puuvilju ja sellest ma aru ei saagi, kuidas seal padupalavas lahtiselt lihakraam pahaks ei lähe? Või läheb siiski? Ja keegi ei tee välja :P :D Mittesöödav turg oli teisel pool teed ja seal käisime korra samuti piilumas.

Tagasi jõudes oli kell juba ilmselt 22 kandis, ehk kell oli palju ja kuna me Pirjoga plaanisime järgmisel hommikul ärgata enne kukke ja koitu üles ning seigelda kahekesi kusagile ööpäevasele lilleturule, sammusime 40 minutit tagasi hotelli ning varsti olime kõik pikast päevast väsinutena mugavates voodites lapiti maas ja magasime.

Nii oligi meie reis jõudmas viimasesse päeva. Järele oli jäänud veel üks päev Bangkokis. Nuuks. Lõpmata kahju oli , kohe väga kahju. Viimasest päevast järgmises postituses.

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai Vol.13 Chiang Mai lillefestival linnapargis ja rongiga tagasi Bangkok-i poole.

Eelmise postituse teemaks olid Chiang Mai kuulsamad templid.

Kui templitega saime ühele poole, oli meil mõte minna külastama ühte Chiang Mai linnaparki, kus toimus lillefestival.

Mõeldud tehtud, hüppasime happyman-i taksosse ja sõitsime kohale.

Ilm oli nagu ikka, kuum ja väravast sisse astudes märkasime esimesena voolikuga aiatöölist lilli kastmas. Ega Veiko on meil kiirreageerija, ikkagi piloot- palus kohe mehelt voolikut laenuks ja kes eest ära ei saanud, sai märjaks. Sellise palavusega oli see igati värskendav.

Chiang Mai lillefestival toimub traditsiooniliselt veebruari esimesel nädalavahetusel, jaheda hooaja lõpus. 2022. aastal oli see nädalavahetus 5. ja 6. veebruaril. Tavaliselt toimub avamine nädalavahetusele eelneval reedel. Meie käisime vaatamas tegelikult nii öelda jäänuseid, ehk siis seda, mis oli avalikus pargis püsiekspositsioonina selleks ajaks veel alles. Silmailu jagus igatahes ka kuu hiljem küllaldaselt.

Kohe festivali alguses aga eksponeeriti kollaseid ja valgeid krüsanteeme ning Damaski roosi, mida leidub ainult Chiang Mais. Chiang Mai lillefestivali 2022 näitus asuski Nong Buak Haadi avalikus pargis(kuhu me suundusime) vallikraavi edelanurgas. Müüjad ja aiakaunistajad püstitavad festivali avamise ajal sinna oma müügiletid ning vee peal on värvilised ujukid väljapanekutega.

Festivali tipphetk on lilleparaad, mis toimub eelpool nimetatud nädalavahetuse laupäeva hommikul. Paraadil osalejad kogunevad Charoenmuang Roadile. Paraad ületab Nawarati silla ja läbib Thapae maantee, pöörab Thapae väravast vasakule ja järgib vallikraavi teed Buak Hat Parki.

Mõtlesin tükk aega, et miks oli seal selline Euroopalike majakestega plakat suure plaguna aia ääres….ja hiljam asja uurides avastasin, et veebruari alguses, kui festival avati, oli selle plakati ees suur tulbipõld. Küllap siis Hollandi tulbid. Kuu lõpuks olid nad loomulikult ära õitsenud ja asendama oli neid pandud…sõnajalad :)

Paraadil on kaunilt kaunistatud ujukid, mis esindavad Chiang Mai provintsi piirkondi. Sellel üritusel osalevad tuhanded inimesed. Seal on tantsijad uhketes kostüümides, muusikalised etteasted ja loomulikult palju lilli.

Chiang Mais on tegelikult veel mitmeid huvitavaid ja värvilisi lilleturge, mida tasub külastada. Tonlamyai turg on kõige kuulsam, otse Pingi jõe ääres. Teine vähem külastatud turg on Kham Thiangi turg. Neid tasub külastada terve aasta. Fantastiline Taweecholi botaanikaaed on ka suurepärane koht lillesõpradele. On ka neid kohti, kus toodetakse väga ilusaid paberlilli.

2023 aastal tuleb festival taas 3-5. veebruaril. Niiet, kel mahti, minge nautima.

Park oli kaunis, lilled loomulikult imeilusad, jätsi sõime, linnutoitu sai osta ja linde toita, lapsed said nänguväljakul lustida ja endal oli samuti kohti, kus istet võtta ja jalgu puhata. Me ei saanud küll kõike seda ilu näha nii, nagu see oli kuu alguses, aga ilus oli seal ka kuu hiljem.

Lilleilu piisavalt nautinud, oli meil aeg sõita tagasi hotelli, panna asjad kokku, süüa juba tuttavaks saanud restornis kõhud täis, ning suunduda meie truu taksojuhi abi kasutades raudteejaama, et istuda õhtul väljuvasse öörongi ning olla hommikuks Bangkokis, Tai pealinnas.

Seekordne öörong oli kõrgemast sordist. Uus, ülimalt puhas, mugav ja kena. Vagunimees võttis meid vastu, näitas kohad kätte ja meie võtsime akna alla istet, et hakata peagi aknast välja vaatama, et sel korral viimast korda Põhja -Tai maastikke imetleda. Mõne aja pärast tulid vagunisse mingid järgmised mehed. Vormirõivastes, püstolid vööl. Küsisid pileteid, augustasid piletid ära…ja nende taga liikus kolmas mees, kes pühkis augustamisest maha kukkunud pabermummukesed kenasti kühvlile :D Vaatepilt oli enam kui naljakas, aga…tööd peab kõigile jaguma :) Tagatipuks palusid mundris mehed Kirkega koos pilti teha :D Noh, kena pikkade juustega eurooplann, ikkagi eksootika. Kirke polnu kade ja mundrimeeste päev sai kohe ilusamaks. Ostsime endale enne ärasõitu kuskilt poekesest kohalikke näkse, et oleks mida pika tee jooksul põske pista. Hommikul olid kohal traditsioonilised toidu ja kohvi-tee-kakaolaadsete toodete pakkujad. Jah, toiduga pildil figureerib ka meie truu kaaslane, vett puhastav joogipudel…..mida mul enam pole. Terve pika reisi suutis see säästa meid igasugustest hädadest, kuigi jõime kogu reisi vältel südamerahuga kraanist tulevat vett. Paraku suutsin ma selle täiesti tobedalt unustada aprillis Taani, Aarhus-i lennujaama :( Kui ma sellest lennuki õhku tõustes aru sain, et pudel jäi lennujaamas toolijala kõrvale…tegi see päris kurvaks, aga nii on.

Ülemisel vasakpoolsel pildil on Bangkoki raudteejaam, edasi pääs metroosse ja siis juba skytrain-i platvorm.

Seekord magasin mina rongis all, Kirke üleval…ja ta ei kukkunudki alla :P, nagu esimesel korral pelgas. Hoopis puges hommikupoole minu juurde kaissu ja saime koos õue vaadata ning süüa.

Jõudsime Bangkok-i vara hommikul. Raudteejaamast läksime metroo peale, sõitsime sellega kuskile….kus läksime edasi õhuraudtee rongile. See on Bangkokis üks mugavamaid liikumisviise jõetrammi kõrval. Ja jõudsimegi kohale oma kesklinna hotelli Evergreen Place Siam. Kätte olid jõudnud meie fantastilise reisi kaks viimast päeva…..

Posted in ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment

Paradiislik Tai Vol.12 Chiang Mai imelised templid

Eestimaal on sel suvel olnud kõvasti kuuma ilma ja siis nende kuumalainete ajal ma olen ikka mõelnud, et kuidas seda palavust siin kodus on nii kohutavalt raske taluda??? No kindlasti on üheks põhjuseks see, et kui pead olema kuumaga tööl…on see kaks korda kuumem ja higisem tunne. Ei saa olla lapiti puu all või jahedamas toas, tuleb tööd teha, hingata piiratult(sest õhku ruumis lihtsalt pole) ja püüda liigseid liigutusi mitte teha. Sellepärast ongi siin seda kuuma nii raske taluda. Aga…midagi on teisiti selle palavuse endaga samuti. No ma juhtusin olema enamuse ajast selle kuumalaine ajal puhkusel, kodus. Mingi aja lihtsalt lesisin ja lugesin, sest muud ei saanud teha, kohe vesi jooksis. Isegi kass vaatas mind sellise näoga, et meenus laulurida…”Miks sa mind piiiinaaaad???” Mõned korrad käisin Tallinnas jalgupidi vees Pirita randa mõõtmas(sest lilla lipp keelas karmilt ujuda, kuigi kõik ujusid) ja mingi aja tegin kodus tööd, mis ei nõudnud ülemäärast liigutamist ehk siis arvuti taga, või äärmisel juhul õmblesin. Korra pagesime tipsiga Sockholmi ja seal oli kõvasti mõnusam olla. Ühesõnaga kuidagi jube oli see palavus siin.

Kui ma võrdlen seda nüüd Euroopa Vahemeremaade kuumusega…siis seal oli ka kohutavalt kuum olla(kell 10 hommikul +30), selle vahega, et olid puhkusel, võisidki olla nagu viitsisid ning iga kell sai vajadusel ennast kurguni vette kasta ja kui soovi, siis peanupp samuti.

Tais oli aga midagi teistmoodi. Palav, jah, väga palav, kuumem kui ma kungagi kogenud olin, aga….olla oli kuidagi lihtsam. Ei mäleta, et ohkisime ja ähkisime, et enam liikuda ei jaksa. Liikusime, ronisime, seiklesime ja oli palav küll, aga mitte nii, et lööge maha, ma ei jaksa. Kas on seal niiskem kuumus või mis? Äkki mulle sobibki niiskem kuumus paremini? Ja no muidugi see ka, et ükskõik kuhu sa sisenesid, kõikjal oli õhk jahe, konditsioneeritud. Et siis õnnestus ennast sageli maha jahutada. Mere lähedal oli loomulikult boonuseks võimalus iga kell supelda. Kuigi jah, ega seal õhutemperatuuril ja veetemperatuuril vahet polnud, kuid ujumine oli sulaselge paradiis :) Võib-olla oli aga asi hoopsis selles, et me kulgesime seal üpriski lasikloom Sid-i taktimõõdus. Ehk siis täpselt nii laisa sammuga, kui parajsagu jalga jala ette tõsta viitsisime. Ok, viimastel päevadel Bankokis vast astusime veidi käbedamalt. No natukene.

Igatahes….olime viimast päeva Chiang Mais ja sellest täna kirjutangi. Käes oli reisi 12-s päev. Päris ausalt, mul juba endal ka imelik, et pool aastat ja ikka poleterve reisikiri valmis. Kuumast suvest on üleöö lausa külm sügis saanud, aga mina….. Paraku…kõik võtab aega. Peale templeid tuleb veel lillefestival, siis sõit Bangkok-i, paar päeva seal(mis saab ehk võetud kokku ühte postitusse) ja saabki saaga läbi. Seega…lootust on :)

Aga tagasi Chiang Mai-sse:

Peale hommikusööki otustasime, et tellime taaskord meie happyman-i kohale ning laseme ennast sõidutada templist templisse. Neid on selles linnas palju, üks ilusam kui teine. On päris vanu ja pisut uuemaidki ja kuna õhtupoole oli meil juba ees hops rongile ja väljasõit Bangkok-i, poleks olnud kohe kindlasti aega jalgsi linna ühest paigast teise traavida.

Alustan juttu templitest mõne faktiga.

Chiang Mais on üle kolmesaja “wati” (templi).

Chiang Mais on ühe elaniku kohta rohkem palvekohti kui mujal Tais.

Paljud, kui mitte enamik selle piirkonna templitest, pärinevad 13.–18. sajandist.

On ütlematagi selge, et Tai põhjapealinna külastades on palju vaadata ja palju kus käia, kuid see ei tohiks kedagi üllatada, et turistide üks populaarsemaid tegevusi on sadade templite vaatamine.

Muidugi võib suunduda ka ööturgudele, süüa imelist Põhja-Tai toitu ja uudistada iidse kuningriigiks muutunud linna kauneid tänavaid, kuid olgem ausad, nii välismaalasi kui ka kohalikke meelitavad alati hiiglaslikud watsid, mida leiab tervest linnast ja seda ümbritsevatest maakohtadest.

Ja kuna valida on enam kui kolmesaja templi hulgast (pealegi piiratud aja jooksul), pead valima targalt. Nii valisime ka meie mõned, mida külastada, sest eesmärk ei olnud sada templit läbi ratsutada, vaid mõned huvipakkuvamad vaikselt ja rahulikult oma hinge jalutada.

Chiang Mai tänavakunst

Usun, et suurem osa avastab end uudistamast Wat Chedi Luangi(lagunenud ja restaureerimisel) – see on lõppude lõpuks üks tähtsamaid ja ajaloolisemaid palvekohti Tais ning see asub mugavalt linna keskel.

Siis on kindlasti üks huvipakkuvamaid templeid Wat Phra That Doi Suthep, linna kõige populaarsem ja auväärseim tempel, mis hõlmab soovi korral ka põnevat ekskursiooni mägedesse. Sellest templist olen ma juba üleeelmises postituses kirjutanud.

Õnneks on Internetis üsna palju soovitusi, mis tutvustavad mõnda piirkonna kõige huvitavamatest palvekohtadest ja on abiks otsuste tegemise l- milliseid templeid ikkagi oma Chiang Mais viibimise ajal külastada.

Chiang Mai tänavakunst

Alustasime aga meie hotellist üle tee. Sellest templist, kus me juba mõned korrad napilt osaga seltskonnast käisime, aga ikka oli veel midagi seal vaatamata. Tegemist on templiga Wat Chiang Man. Seda templit nägi ka meie hotelli hoovist ja teepoolsetest akendest ning hulk pilte sellest templist on juba SIIN postituses olemas.

Ehitatud 1296, Chiang Mai üks vanimaid templeid.

Asub Phra Pok Klao 13 ja Ratchaphakhinai 1 tänavate vahel
Vana müüriga ümbritsetud linna kirdenurk.

Sisenedes põhjamüüris asuva Chang Puaki värava kaudu vanasse linnaosasse, pöörake vasakpööret Ratchaphakhinai 1 teele. Tempel on siis umbes 200 meetri pärast paremal pool.

Lahtiolekuajad
Templikompleks on avatud iga päev kella 6.00-17.00.

Sisenemistasu
Sissepääs on tasuta.

Kui kuningas Mengrai otsustas ehitada uue linna ja teha selle Lanna kuningriigi uueks pealinnaks, ehitas ta Wat Chiang Mani uue linna esimese templina kohale, kus ta jälgis Chiang Mai ehitust. Templis on mitu väga vana ja tähtsat Buddha kuju.

Hoone renoveeris 1920. aastatel kuulus munk Khru Ba Srivichai. Selles viharnis on Chiang Mai vanim Buddha kuju. Kuju on seisev Buddha, kes hoiab almusekaussi, mille alusel olev kiri dateerib seda aastast 1465.

Kui 13. sajandi lõpus piiras Chiang Mai kuningas Mengrai Hariphunchai ja põletas selle, elas Phra Sae Tang Khamani kujutis hävingust üle ja seetõttu arvati, et sellel on kaitsevõime.

Kuna seda templita ma juba eelmpool postitustes puudutasin, siis selle lühikirjeldusega piirdungi.

Edasi kõndisime aga templikompleksisse nimega Wat Pan Ping.

Wat Pan Ping (1581. aastast edasi) (tai keeles: ??????????)
Wat Pan Ping (või Wat Baan/Ban Ping) asub Chiang Mai vanalinna kirdekvadrandis, Pingi jõe kallastest umbes kilomeeter edelas. Templi nimi viitab selle kavandatud funktsioonile – tõkestada pahaloomulisi mõjusid või ohte, mis tulenevad Pingi jõe vastaskaldalt. Sellisena oleks see moodustanud üleloomuliku barjääri, mis täiendaks linna füüsilist kaitset, mis hõlmas umbes 6,3 kilomeetrit müüre.

Arvestades templi asukohta linna kõige soodsamas kvartalis (kirdeosas), võib järeldada, et tempel loodi tõenäoliselt linna ajaloo alguses. Virsikukujulise liivakivisildi järgi ehitati (või ehitati ümber) tempel aga 1581. aastal Muan Chalude’i ja tema ema jõupingutustega. Vana viharn püsis heas korras kuni suhteliselt viimase ajani, mil elektrilühisest tekkinud tulekahju hävitas suurema osa saalist. Kuigi peamised Buddha kujutised säilisid, ehitati saal ümber kaasaegsemal kujul, rekonstrueerimine lõpetati 2008. aastaks.

Varasem restaureerimine 1932. aastal paljastas kakskümmend suurt tellist, mis moodustasid ühe vundamendi, iga tellise mõõtmetega 60 x 28 x 28 sentimeetrit. Igaüks neist valmistati nn Yunnani stiilis, mis viitab sellele, et käsitöölised õppisid seda käsitööd Hiina kunstnikelt, kes emigreerusid Yunnani edelaosast.

See kompleks oli vägagi huvitav vaadata. Tavapärasest erinevad valged kujud ja stuupad…jah, silmailu oli kõvasti. Mahlakas ajalugu ja kunst käsikäes. Vaatad ….naudid ja imestad. Ja palju pilte….

Pärast suure ilu nautimist, hakkasime mööda tänavat edasi liikuma ja kohtusime mõne aja pärast Veiko ja lapsega. Jah lapsega, sest üks laps oli meie naistepundiga templeid avastamas, aga Veiko teise lapsega läksid oma asja ajama. Koos maandusime teeäärsesse kohvikusse, tellisime endale hunniku jäätisekokteile ja puhkasime palavusest. Seal alles tekkis meil aga idee kutsuda kohale happyman ja liikuda kiiremas tempos edasi.

Peale kerget kehakinnitust ja kere jahutamist kohvikus saabus happyman ja viis meid oma punase sõidukiga vaatama linna vast kõige grandioossemat, lagunenumat ja vanemat templit. Selle templi ümber on aga suur hoonestus, kus üks on põnevam kui teine ja järgmises suurem budda, kui eelmises. Olime jõudnud Wat Chedi Luangi.

Praegune templiala koosnes algselt kolmest templist – Wat Chedi Luang, Wat Ho Tham ja Wat Sukmin

Templi ehitamine algas 14. sajandil, kui kuningas Saen Muang Ma kavatses sinna matta oma isa põrm. Pärast 10 aastat kestnud ehitusaega jäi see pooleli, hiljem jätkas seda pärast kuninga surma tema lesk. Aega kulus kuni 15. sajandi keskpaigani, et lõpetada ehitus kuningas Tilokaraj valitsemisajal. See oli siis 82 m kõrge ja aluse läbimõõt 54 m, tollal suurim ehitis kogu Lannast. 1468. aastal paigaldati idapoolsesse nišši Emerald Buddha. Aastal 1545 varises pärast maavärinat ehitise ülemisest osast 30 m kokku ja varsti pärast seda, aastal 1551, viidi Smaragd Buddha Luang Prabangi.

  1. aastate alguses rekonstrueeriti chedi, mida rahastasid UNESCO ja Jaapani valitsus. Kuid tulemus on mõnevõrra vastuoluline, kuna mõned väidavad, et uued elemendid on Kesk-Tai stiilis, mitte Lanna stiilis. Chedi 600. aastapäevaks 1995. aastal paigutati rekonstrueeritud idapoolsesse nišši Smaragd-Buddha mustast jadeist valmistatud koopia. Ikoon kannab ametlikku nime Phra Phut Chaloem Sirirat, kuid üldiselt tuntakse seda kui Phra Yok.

Templi territooriumil asub ka Chiang Mai linna sammas (Lak Mueang), mis kannab nime Sao Inthakin. Kuningas Chao Kawila viis selle sellesse kohta 1800. aastal; see asus algselt Wat Sadeu Muangis. Ta istutas sinna ka kolm dipterokarpi, mis peaksid aitama linnasambal linna kaitsta. Linnasamba auks peetakse iga aasta mais festivali, mis kestab 6–8 päeva.

Templi sissepääsu lähedal asuvas wihanis on Buddha kuju nimega Phra Chao Attarot (kaheksateist küünart Buddha), mis valati 14. sajandi lõpus. Teisel pool Chedi on veel üks paviljon, kus on lamav Buddha kuju.

Wat Chedi Luang korraldab iga päev mungavestlusi – turiste kutsutakse munkadega (tavaliselt algajatega) rääkima ja neilt midagi budismi või Tai kohta küsima.

Chiang Mai’s Silver Temple

Üks kaunemaid templeid Chiang mais oli Hõbetempel. Territooriumil sai seal jalutada ja imetleda, aga paraku oli see ainus tempel, mille ruumidesse naisi ei lubatud. Legend aga rääkis, et vanadel aegadel olid hõbedameistrid olnud solvunud, et nende tööd peeti kehvemaks, kui kullameistrite tööd ja nii otsustasid nad tõestada oma võimekust ning kaunistasid templihooned hõbenikerdustega. Sai tõepoolest muljetavaldav.

Ja te peate mulle andestama, kui ma eksin, kuid ma arvan, et pole ühtegi rändurit, kes ei tahaks külastada Wat Sri Suphan templit, mida sagedamini nimetatakse Chiang Mai hõbetempliks.

Tõenäoliselt ei leia sa piirkonnast teisi palvekohti, mis näevad välja nagu nad oleksid kaetud tinakihiga.

Wat Sri Suphan asutati algselt 1502. aastal Lanna kuningriigi Mangrai dünastia kuninga Mueangkaeo valitsemisajal.

Sellest ajast möödunud viie sajandi jooksul on vatti mitu korda ümber ehitatud, jättes originaali kohta väga vähe tõendeid.

Enne kui templit üksikasjalikumalt kirjeldada on oluline märkida, et kuigi “Wat Sri Suphan” on inglise keeles üldiselt viidatud kui “The Silver Temple”, on “hõbedane” osa tegelikult vaid väike osa suurest kompleksist, mis sisaldab palju suuremat viharna-t (jumalateenistuse saal), mitmeid elamuid ja mõnda muud hoonet.

Kompleksi hõbedane ubosoti (ordinatsioonisaal) osa, millest on viimastel aastatel saanud Wat Sri Suphani kuulsus, on hiljuti lisandunud ja see valmis alles 2004. aastal.

Kuigi kohalikud viitavad sellele palvekohale ametliku nimega, kutsuvad turistid seda peaaegu alati “Hõbetempliks”.

Tõenäoliselt pole vahet, kuidas turistid seda inglise keeles nimetavad, aga ma arvan, et mõnel juhul (tõsi, mulle jäi ka algselt selline mulje) tulevad inimesed Silver Ubosotit otsima ja lahkuvad sealt teada saamata tegelikust ajaloost ja (väidetavalt) muudest templi olulistest osadest. Nii meiegi. Rohkem sain ajaloost teada alles kodus uurides.

Suurejooneline viharn ei pruugi olla nii peen või atraktiivne kui naabruses asuv hõbedane Ubosot, kuid see ei muuda tõsiasja, et see on Wat Sri Suphani kõige olulisem hoone, mis pärineb rohkem kui kahe sajandi tagant, mistõttu on see kompleksi vanim hoone.

Suurel Lanna-stiilis viharnil on muljetavaldav kattuv neljakorruseline katus, mille otsas on “Naga” maod ja “Garuda” chofad iga nelja astme tipus.

Hoone välisküljel ei ole hõbedast varjundit ja see on hoopis kaunis kulla ja punase segu, mille ülaosas on vihmavarju lõpp.

Sissepääsu valvavad kaks kõige muljetavaldavamat Naga madu Chiang Mais ja nende taga seisavad rohelisenahalised Yaksa eestkostjad.

Sarnaselt välisilmele on hoone siseviimistlus peaaegu täielikult punane, ainult seinte ülaosad, aknaluugid ja sambad on kaunistatud kuldsete mustritega.

Nagu paljude Tai templite puhul, leiab ka viharna seintelt Buddha elu pilte, kuid praegusel juhul on need traditsioonilised pildid asendatud hõbedatahvlitega, mille on kaunilt kujundanud kohalikud käsitöölised.

Viharni peaaltar on ilus kuldne pühamu, millel on suur Buddha ja teda ümbritsevad kolm väiksemat kuju, mis kõik on valmistatud Põhja-Tai Chiang Saeni stiilis.

Viharni interjöör on üsna lihtne, nii et selle ülevaatamine ei tohiks võtta liiga palju aega, kuid kindlasti peaksid seda vaatama, kui oled seda piirkonda külastamas.

“Hõbetempel” on traditsioonilise Tai Ubosoti kaasaegne tõlgendus ja on uusim täiendus suuremale Wat Sri Suphani kompleksile.

Sellel uhkele suurele gongile sain ma igatahes vaikse hääle sisse. Muljetavaldav.

Kuigi see on kaasaegne tõlgendus ja ehitatud on väärismetallidest, on oluline märkida, et hoone järgib kohalikke traditsioone ja kasutab kaunist Lanna stiili, mille poolest Chiang Mai on tuntud.

Ubosoti ehitamine algas 2004. aastal abt Phra Kru Phithatsuthikhuni juhtimisel ja lõpetati üle kümne aasta hiljem 2016. aastal. Just õigel ajal, et pühendada linna asutamise 720. aastapäevale.

Kuigi hoone pole eriti suur, ei tohiks selle ehitamiseks kulunud aeg üllatada. Hõbedakäsitööliste meeskonnal kulus palju aega, et vormida hõbedast kaunis kunstiteos, mida täna saavad kõik soovijad imetleda.

See nõudis ka märkimisväärsel hulgal annetusi.

Hoone ehitamiseks kulutati üle 35 152 314 bahti, mis võrdub umbes 1 000 000 dollariga.

Sellest hoolimata kasutati hõbedat ainult templi kõige olulisemate elementide jaoks, samas kui valdav osa hoonest ehitati alumiiniumist, tsingisulamist ja niklist, mis on odavamad ja palju paindlikumad materjalid.

Kui rääkida saali välis- ja sisekujunduse keerukatest kujundustest, siis on oluline märkida, et suurem osa tööst tehti stiilis, mida tuntakse repoussé nime all – see tähendab, et suured tempermalmist lehed pressiti materjalist välja.

Kui veedad mõne aja Chiang Mai Haiya linnaosas ringi jalutades, kuuled tõenäoliselt sageli käsitööliste haamrite kopsimist, kes meisterdavad kunsti, et seda kohalikel turgudel müüa.

Samuti leiad templi territooriumilt väikese töökoja, kus töötab hõbesepameister, kes jälgib praktikantide tööd, kes aitavad iidset kohalikku traditsiooni elus hoida.

Hõbetempel, mida täna näeme, ehitati juhuslikult eelmise mittehõbedase ubosoti peale.

Originaalist on alles jäänud vaid alus ja pühad “semakivi” piirimärgid, mis tähistavad ubosoti “püha” ja “profaanse” perimeetri eraldamist.

Kuigi see ei pruugi tunduda nii oluline, on Tais traditsioon, et amuletid ja pühad säilmed maetakse enne selle ehitamist ordinatsioonisaali aluse alla.

Algsest hoonest tänaseni alles jäänud semakivid maeti sinna umbes viis sajandit tagasi ja see on üks põhjusi, miks naised ei tohi Hõbetemplisse siseneda.

Seega….meie vaatlesime kompleksit ainult väliselt ja hõbetemplisse sisse ei saanud. Küll aga selle kõrvale punasesse saime sisse küll ja lapsed said seal ka tähtsa munga poolt õnnistatud.

GTJ-2020-0809-51.jpg
GTJ-2020-0809-55.jpg
GTJ-2020-0809-65.jpg

Templitele sai selleks päevaks ring peale ja edasi viis meid punane takso linna parki lillefestivalile, aga see jääb järgmise postituse teemaks.

Posted in ehk reisikirjad, KLUBI, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Leave a comment