Aprill saabus vaba päeva ja väga tavatult sooja ilmaga, aga ega see soe pidama ei jäänud. Juba 4-l ja 6-l sadas mis sadas- tuiskas lund. Ütlemata ebameeldivad ilmad, aga needki möödusid. Eks tegelikult aprillis on selline aeg, kus ilm pendeldabki siia ja sinna. Ei midagi kindlat. Kuu lõpus tuli uuesti sahmakas lund maha ja Tallinnas lausa nii, et poeg läks auto asemel bussiga tööle. 15-20 cm lund ja suvekummid ei käi hästi kokku. Tänu taevale olime meie kaks Eestist sel ajal hoopis ära ja tagasi tulles tõime endaga päikese koos sooja kevadega kodumaale kaasa.
Aprilli lugemised
Rachael Lucas ” Raamatupood vanas postkontoris”
Samalt autorilt lugesin kunagi raamatut “Raamatukogu telefoniputkas”. Uue raamatu tegevus toimus samas külakeses, mõni tegelanegi oli eelmisest raamatust pärit, aga lugu oli uus ja muidugi lõppes kõik hästi. Selline tore ja lihtne lugemine. Naisest, kes oli abiellunud ja emaks saanud noorelt ja pikapeale abielus iseennast kaotanud. Kuna teismelise pojaga oli palju probleeme, otsustas võtta vastu pakkumise külakeses, kus tuli pidada kogukonnapoodi ja muidugi mehest, kes vigastuse tõttu pidi loobuma profijalgpalluri karjäärist ning teostas ennast samas külakeses kohaliku külakoondise uue treenerina. Ehk siis ilus looke elu keerdkäikudest ja armastusest. Kui nad surnud pole, elavad nad siiani õnnelikult koos :)
Katherine Center “Üks samm korraga”
Lugu sellest, kuidas ideaalne elu võib ühe hetkega kokku variseda ja sellest, kuidas sammhaaval sealt august ennast välja kraapida ja kogu oma elu ümber hinnata. Valus ja õnnetuses tuleb seegi välja, kes on sind tõesti armastanud ja kes mitte. Ühe hingetõmbega loetav raamat.
Garvis Graves Tracey “Kuulsin seda armulaulus”
Nagu ikka, suhtelugu. Muusikakarjääri igatsenud naise luhta läinud abielu ja sellest toibumine. Mees, kes abiellus oma koolikallimaga kohe peale küpsuseksameid ja nende lahkukasvamine. Lahutustest toibuvate inimeste arglikud püüded luua uus ja toimiv suhe.
Madis Jürgen “Rock Hotel. Viimane mäng”
Kerge ja kokkuvõtlik Rock Hotel-i lugu. Nii ja naa. Vaimustust ei tundnud, aga omamoodi nostalgiline ja kiire lugemine. Rock Hotel–i osad lood mulle kunagi meeldisid, aga Ivo Linna fänn pole ma otseselt kunagi olnud. Bändi pillimehed on aga kõik klass omaette. Väga head muusikud. Tore, et kunagise kultusbändi lugu kaante vahele sai.
Erika Korolkova “Etikett ja head kombed kogu perele”
Asjalik ja õpetlik raamat. Tasub just nooremal põlvkonnal lugeda. Ja vana tõde – kõik algab kodusest kasvatusest!
Katie Bishop “Suvetüdrukud”
Algul ei saanud nagu vedama, tundus, et venib ja siis peale esimest kolmandikku tekkis pinge, mis sundis aina kiiremini lugema. Lugu noortest, kes on alles gümnaasiumi lõpetanud, mõni nooremgi. Sellest, kuidas vabaduseiha sunnib rännuteedel rumalaid valikuid tegema. Tegusid, mille tagajärjed kummitavad pärast terve elu. Sellest, et kõik ei pruugi olla alati nii, nagu see esmapilgul paistab.
Kadri kassid
Lasin oma ammusel heal sõbrakesel Tartust kasside kollektsiooni saata. Kassikesed peavad saama ju kodustest kappidest ennast tuulutama. Panin nad raamatukogus väljanäitusele. Viimasel pildil on Kadri enda päriskass.
Rampsis oli aprill meil eriti tihe ürituste poolest.
Alustasime ühe saalinäituse avamisega ja järgmisel päeval oli kohe Margus Kalam-i raamatu “Minu Aasia saared” esitlus. Vahva õhtu. Olin ise küll viiest seitsmeni letis, aga kuna õhtul käijaid vähe, sain ikka saali kiigata ja üritusest osa. Margust tunnen isiklikult, raamat samuti loetud ja nii oli lihtne teemas püsida ka siis, kui vahepeal ära käisin. Sai maitsta kuivatatud haisuvilja duriani, juua jasmiiniteed, süüa india pähkleid mingis kohvipläustis(väga mämmad) ja kuulata toredaid lugusid Sumba ja Timori saartelt. Isegi kaunid kangad olid tal vaatamiseks kohal, mis sealsed naised on kudunud. Läksime laiali kui kell oli peaaegu kaheksa.
25.aprillil oli meil raamatu “Aias sajab saia” esitlus. Raamatu kirjutasid koos minu armas kursaõde Siire Vanaselja ja Lia Virkus. Sebisin meile ise selle ürituse ja siis avastasin, et olen samal ajal puhkusel ja Eestist ära. Paraku oli see ainus kuupäev, mis sobis neile ja meile.
30.aprillil esitleti meil raamatut “Korrastades elu korda”, autoriks Marie Pärkma.
Ma ise olen lugenud neid Kon Mari korrastuskunsti raamatuid ja eks Eestis on tekkinud nüüd tema järgijaid.
Kodu
Kodus käib loomulikult maja renoveerimine. Akna tagant on kadunud rõdu piirded ja vaade on “avardunud”. Koos remondiga on tekkinud igasugused uued veidrused. Näiteks mingi ametnik on otsustanud, et korterite uksed peavad avanema sissepoole. Püha porgand, mismõttes!!!? Terve elu on normid näinud ette uste avanemist väljapoole ja nüüd keegi seadis selle kahtluse alla ja teeme kõik ringi. Olevat päästeameti nõuded. Jeebus küll. Lukus tulekindlast uksest ei saa niiehknaa sisse ilma suure vaiaga rammimiseta, praktikas tehakse suitsusukeldumist pigem aknast või rõdult ja kuidas peaks avanema uks sissepoole, kui see ei asu kohe seina ääres? Ja kas mitte eelkõige inimene ise ei peaks korterist välja saama, kui et päästemeeskonda oodata ja otsa saada? Ühesõnaga tulgu keegi ja seletagu mulle see seadus ära nii, et see ka usutav oleks – enne ma sellega päri ei ole. See on jälle mingite ametnike mõtteuit, sest oma palga peab millegagi välja teenima.
Ja siis mingi teema nende prügikonteineritega, mida aina juurde nõutakse. Meie majal on juba klaasi-, papi-, biojäätmete ja olmeprügi konteinerid. Nüüd tuli juurde pakendikonteiner – kokku 5 konteinerit. Kui ma lugesin läbi, mida sinna pakendisse peab panema…siis jäi küsimus, et mida ma siis üldse olmeprügi konteinerisse peaks panema :D Ja mul peaks vist üks päris eraldi tuba olema kodus, kuhu ma erinevatesse kastidesse prügi kogun. Olme, pakend, klaas, papp, bio ja lisaks veel taara…ei mahu kuidagi kraanikausialusesse kappi. Ühesõnaga üks rist ja viletsus. Ilmselt tuleb kana süües minna kohe koos taldrikuga õue ja panna kondid olmesse ja nahad biosse :D Aga…ma tahaks nii väga, et prügikuningad mulle ära tõestaksid, et lõppkokkuvõtteks kõik need asjad suht ühte patta ei lähe. Pakend aga…oi kui mitu korda inimene selle risu kinni maksab. Esmalt poest ostes, siis prügivedu makstes ja lisaks veel kulutan ja maksan vee eest, et pakendid puhtaks pesta. Kuna sinna pakendisse käib palju erinevaid pakendivorme-konservikarp, kilekott, šampoonipudel, hambapastatuub, kosmeetikapakendid jne…no näidake mulle see koht, kus nad pärast erineva numbrimärgistusega plasti järgi laiali sorteeritakse ja plekkpurgid plastist eraldatakse. Aga jah, meil tekib veel vähe prügi, aga mida teevad need, kel suured pered? Meil läheb erineva prügi vedamine kortermaja elanike vahel jagamisele, aga vaesed eramaja omanikud… Kuid …maja kõrvale kerkis kuu jooksul prügimaja konteinerite tarbeks. Vat siis. Plaaditud põrandaga ja puha. Uks käib ainult arusaamatult sissepoole. Tea kas pürügivedajatele on see ikka mugav? Jah, hüvasti prügišaht, mis toimis meie majas ideaalselt.
29. aprillil oli mul kodus lahtiste uste päev. No selles mõttes, et mina hommikul tööle ja laps kooli, aga töömehed pidid terve päeva sisse pääsema. Kuni kella 18-ni. Laps jõudis tagasi peale kuut ja mina lausa tund hiljem. Võeti maha radiaatoreid ja puuriti läbi lagede/põrandate uute keskküttetorude tarbeks auke. Need augud on pisut selgusetud – korterites on tegelikult seinte sees torude šaht. Miks nüüd torud seinte peale tuuakse, on hea küsimus. Hm, meie kodus on näiteks ripplaed tubades ja …peale puurimisi said ripplaed nurgast rikutud ja läbi aukude puhus külm tuul. Aga…pidavat olema vähem tegemist, kui et olemasolevatesse šahtidesse uute küttetorude paigaldamine.
Rattakuuri on valatud uus põrand. Tundub, et sama toimus majaalustes garaažides. Maja taha tekkisid erinevad ehitusmaterjalid. Selle aja sees, kui me nädala reisil ära olime olid garaažidele pandud ette uued uksed. Rattaruumi paigaldati igasuguseid kommunikatsioone(elekter, küte jne), maja taga meie püstakule tekkisid uued aknapesad, seinale paigutati sõrestik, kuhu pandi soojustus, rõdul võeti seina seest välja katusevee äravoolutorud ja ehk oli muudki tehtud, mida silmaga ei näe. Katusel näiteks käisid tööd kogu aeg, paigaldati päikesepaneelid, aga sinna ma ei näinud. Ühesõnaga tasapisi kogu aeg midagi tehti ja “üllatustest” puudu polnud. Lisaks kõigele pandi küte kuu lõpus kinni ja võin öelda, et hullult külmetasime mai keskpaigani, sest õues oli külm ja tubane temperatuur langes lõpuks +15C -ni. Aga inimene harjub kõigega.
Kirke ball
Koolis toimus kuu keskel gümnaasiumi ball, teemaks Moulin Rouge. Tänu tänapäeva sotsiaalmeediale õnnestub vanematel koduski sellest natuke osa saada. Piltide ja storyde põhjal võin öelda, et üks igavesti äge üritus oli. Ikka kabaretüdrukute ja kankaaniga, ägeda bändi ja teemakohase miljööga. Mis eriti tore, siis noored oskavad tantsida seltskonnatantse. Ka perekonnavalssi ja mingit prantsuse ringtantsu nägin. Eks koolis tehakse selle nimel ka tööd – tatsukursused :) Ja milline uhke paraad pikkades kleitides tütarlapsi ja ülikondades noormehi :) Imeline!
Aasta alguses toimus üleriigiline Nukitsa konkurss. Lapsed valisid raamatukogudes kahe viimase aasta sees ilmunud Eesti autorite lasteraamatute seast parimat raamatut ja parimat illustraatorit. Kui konkurss läbi, toimub alati Lastekirjanduse Keskuses tänupidu, kus parimaid autoreid/kunstnikke tunnustatakse ja peost saavad osad ka hääletusel osalenud lapsed. Muidugi mitte kõik, sest osales lapsi hääletamisel üle riigi 6707. Kuid…igast maakonnast sai minna tänupeole käputäis lapsi ikka. Need, kel loosiõnn naeratas. Mina käisin siis meie kogust kahe tüdrukuga. Toimus autasustamine – võitsid tavapäraselt Lotte raamatu autorid, sest alati kui nad üllitavad raamatu, nad ka võidavad. Lotte ju, lastele nii tuttav, et muudesse raamatutesse väga ei süvenetagi. Siiski, siiski…konkursil osalenud 100-st raamatust ükski häälteta ei jäänud. Lastele esines Improteater Impeerium. Lõbus oli, kuigi mina olen neid nii palju juba juhtunud nägema…et ei ühtegi üllatusmomenti. Pärast jalutasin lastega vanalinnas, ostsin neile maiustamiseks makroone ja peagi sõitsime rongiga koju tagasi.
Järgmisel päeval ehk pühapäeval sõitsin uuesti Tallinna, sest pidin saama kokku oma sõbrannaga, kellega pikemat aega olime reisi planeerinud. Lihtsalt et koos aega veeta ja natuke reisi üksikasju arutada. Saime kokku Fotografiska kohvikus ja pühapäeval kell 12 oli seal muljetavaldav hulk inimesi söömas. Hea, et vaba laua leidsin.
Jutud aetud, lippasin kella 14-ks Virku keskuse RahvaRaamatu poodi Literaadi kohvikusse, sest siis pidin saama kokku oma teise armsa sõbrannaga, kel oli just eelmisel päeval sünnipäev ja otsustasime seda kahekesi tähistada. Nagu ikka, juttu jagus kauemaks. Lõpuks vaatasin raamatupoes ringi sellise pilguga, et lapselapsele sünnipäevakingitus osta ja õhtul pool kaheksa olin kodus tagasi.
Tütrekesel oli üks Leelo koori nädalalõpp ja pühapäeval peale proove läks ta sealt otse sõbranna sünnipäevale. Kui tema koju jõudis, olin mina talle kleidi välja lõiganud ja prooviks kokku traageldanud. Tegime proovi ära ja läksimegi magama, sest ees oli töö/kooli nädal. Tänu taevale minul viimane enne puhkust ja lapsel viimane täisnädal enne koolivaheaega. Aprilli lõpus oli tal veel üks koorilaager, sest olulised esinemised, salvestamised ja konkursid olid peagi tulemas.
Noorem M sai meil 9 aastaseks.
Jah, pisikesed nupsikud polegi enam väga pisikesed. Noorem pojatütar sai 9 aastaseks. Käisime peale tööd külas ja patsutasime sünnipäevalapse ära. Kooki sõime muidugi ka ja kook oli väga hea. Lapsed kasvavad kiiresti ja…proportsionaalselt sama kiirusega vananeme me ise – mis pole üldsegi hea uudis.
Puhkus ja reis Gran Canariale
Puhkust olin ma oodanud eelmise suve augusti keskpaigast. Nimelt siis ma viimati puhkasingi. Septembrist algas tööl hooaeg ja hoog polnud siiani raugenud. Lisaks olin talvel haige ja käisin olude sunnil haigena tööl, mis venitas taastumise pikemaks, kui ma oleksin soovinud. Seega päriselt, ma olin väga väsinud ja vajasin pausi. Ma lihtsalt nii väga tahtsin keskkonnast välja.
Et me aprilli koolivaheajal reisile läheme, teadsin muidugi eelmise aasta juulist, sest just siis ostsime ära lennupiletid Gran Canariale. Kraapisin kõik säästud kokku ja ostsime hea hinnaga piletid. Ostsime otselennu, mida on harva saada ja arvestusega, et lastel vaid üks koolipäev läheb raisku. Nimelt me läksime neljakesi- meie Kirkega ja meie sõbrad ehk ema täpselt sama vana pojaga, kui Kirke. 5 tundi neil vanusevahet ongi. Poolteist kuud enne reisi teatas muidugi Air Baltic, et otselend tühistatud ja selle asemel läheb lend hommikul kell 9.10 ja GC-le saame kahe ümberistumisega. No eksole! Esiteks läks lastel veel üks koolipäev raisku ja lisaks ebamugavused ehk ümberistumised Riias ja Billundis. Noh, aga nii siis nii. Mis seal ikka.
Majutus ja autorent oli meil samuti eelmise aasta juulis bronnitud, seega saime needki väga hea hinnaga ja minu suureks rõõmuks kattis tulumatsutagastus selle suuremas osas ära. Reisist endast juba eraldi postitustes.
Enne reisi pidin loomulikult õmblema. Põhiliselt tütrele, aga osasid riideid saame me õnneks ka jagada.
Alustasin õhukestest lühikestest pükstest. Pükstele ma lõiget ei võta, konstrueerin otse kangale. Kuna ta tahtis ka pikki linaseid suvepükse, lõikasingi esmalt need pikad välja ja siis panin samad detailid teise kanga peale, keerasin pikkuse säärest parajaks ja lõikasin välja lühikesed püksid. Millele ma aga ei mõelnud, et sel viisil jäävad lühikesed püksid säärest vähem avarad, kui sooviks. Nojah, õmblesin ühe soojaga lühikesed püksid valmis, panin allääre täpsustamiseks püksid lapsele jalga ja ilmnes….et võiks tõepoolest avaramad olla. Just säärest. Eks ma olin alguses enda peale kuri, et ei mõelnud oma peas seda piisavalt läbi. Panin püksid jalga ja …sain endale samuti midagi uut ja mõnusat. Püksid minule täiesti parajad. Sellest sain aga aru, et tuleb võtta minu ja lapse puusaümbermõõdu vahe ja see number liita tema mõõdule juurde, et saada konstrueerides paraja avarusega lühkarid. Esimesed olid tumedamad hallid, nüüd sai paraku helekreemid püksid. Mõlemad materjalid mõnusad. Pikkade pükstega polnudki mingeid probleeme. Need istusid kenasti jalas.
Kortsuline õhuke puuvillkangas on pärit kauplusest Kangan.
See tume, linase ja puuvilla segu on olemuselt vedelam kangas, aga jalas väga mugavad ja pehmed. Kunagi Karnaluksist ostsin, et teha lapsele pluus…aga no hiir rätsepaks :P. Nüüd on püksid.
Seega – õmblesin peale enda ja Kirke lühkarite lapsele veel – pikad linased püksid, õhukesest batistist triiksärgi, mummulise siidise bikiinide peal kantava seeliku, pitsist tuunika, kortsukangast valge moonidega kleidi, itaalia flanellist pidžaamapüksid(pluus on veel kokku õmblemata) ja endale ühe seotava viskoosist pluusi.
Heledad lühikesed püksid on supermõnusad- pilt on eespool. Materjal puuvillane, aga hoiab ennast kenas vormis, ei kortsunud isegi palavas kliimas ja peale pesu vaja vaid puu peal kuivatada ja ei mingit triikimist.
Heledad pikad linased püksid on samuti supermugavad ja itaalia linane materjalina ütlemata mõnus. Peale pesu käitub samuti hästi. Pükste taga olevad sinepikollased püksid on paksemast pestud puuvillasest kangast. Ostetud kunagi ammu Karnaluksist seeliku tarbeks, aga lõpuks sai kangast hoopis mugav taskutega ja seosega püksipaar. Heledad püksid on etteruttavalt öeldes suvisel ajal olnud tihedas kasutuses ja ega kollasedki kapis seisa.
Batistist triiksärk oli reisil väga vajalik. Esiteks on batist hästi õhuke, teiseks- teda on lihtne pesta ja kuivab kiiresti. Kliimas, kus päike tahab ära naksata, on selline pluus igati abiks. Nahk jääb terveks ja palav ka ei hakka. Teemasse sobis ideaalselt – pluus õrnalt mündirohekas, mustriks palmid ja sisalikud -kõik see, mis iseloomustab Kanaari saari. Triiksärgi õmblemine võtab küll omajagu aega, aga tasub ennast ära. Meile mõlemile meeldib triiksärke kanda nii soolorõivana, kui toppide või ujumisriiete peal kantuna. Pluus on tagant on kahekordse passega, kannaga kraega ja lõhikutega mansetiga varrukatega.
Pitsist tuunika materjali sain ükskord Nymfist, kui Triin kutsus mind oma jääke vaatama. Imeline pits. See kulus meil reisil ära siis, kui düünides pildistamas käisime ja seda on muidu ka mõnus kanda. Kuna kangast oli üks konkreetne jupp, siis varruka pikkust jäi pisut puudu, aga lahendasin selle probleemi ära õmmeldes vahele pitsiriibad. Nii varrukatel, kui küljeõmblustes on lõhikud.
Moonidega kleit on ülikaunist, puuvillasest, 1,5 cm tagant peenikese kummiga läbi õmmeldud kangast. Selga reisi ajal see aga ei jõudnud. Polnud lihtsalt kohta, kus seda kanda või oli lihtsalt liiga palju riideid kaasas.
Millised rõivad veel valmisid?
Mummuline kunstsiid seisis mul kodus ammu – mustal foonil valged umbes cm-sed mummud. Mulle lihtsalt meeldivad mummud ja kui mummud kangal jäävad näppu hea hinnaga, ostan nad ära. Nüüd sai sellest bikiinide peal kantav pikem seelik, aga kangast jäi järgi, et midagi saaks isegi veel õmmelda. Juhtus nii, et reisil seda tarvis ei läinudki, sest kui me ujumas käisime, vahetasime kohe riided ära ja läksime mujale liikuma. No ei ole me rannas lebotajad.
Itaalia flanellist tudupüksid saavad varsti pluusi juurde, aga pükse kiidab laps väga. Flanell on hästi pehme ja ihusõbralik. Ehk siis millalgi saab terve komplekt ka pildile.
Endale õmmeldud viskoosist pluus on ülimalt lihtne. Üks ristkülik, kus keskel ovaalne auk. Kahes servas on seotavate otstega värvel, kaks pikemat serva on lihtsalt puhtaks õmmeldud. Ühed paelad seod ette, teised taha ja ongi pluus olemas. Väga mugav ja tundub, et selliseid võiks juude õmmelda. Kuidas ta välja näeb, saab näha mõnes reisipostituses.
Reisilt tulles ootas mind ees veel kaks vaba päeva, aga need kulusid ära mitte reisist toibumiseks vaid maja remondiga seotud sehkendusteks. Esmaspäeval tööle minnes olin väsinud ja põlved roomamisest valusad. Kuna selsamusel esmaspäeval hakati meie trepikojas korteritest eemaldama radiaatoreid ja puurima läbi lagede/seinte uute torude jaoks auke….nojah, tuli terve elamine kokku lükata ja ära katta ning radikate esised panin samuti ehituspapiga üle, sest ega ehitajad midagi väga säästa. Seinad olid peale torude eemaldamist jubedad ja laed peale uute aukude puurimist samuti :(
Selline oli aprill. Sagimist täis, reisimisest rõõmus, remondist väsitav ja heitlike ilmadega.
