| Lehekülg 39

Soe ja sõbralik Korfu, ehk kuidas kõik alguse sai.

Administrator, 02.07.2018

NB! Hoiatus! Pikk jutt :)

Mõte reisist hakkas idanema kohe peale seda, kui me eelmise aasta augustis Ahvenamaal käisime. Miks ma eelmise 10 aasta jooksul kuskil kaugemal kui Soome ja Rootsi ei käinud, selleks on omad põhjused, aga peale Ahvenamaad tekkis tunne, et kui väga tahta siis saab ja kui toredaid asju lükata lõpmatuseni edasi oodates paremaid aegu, siis neid võibki ootama jääda. Seega, reisida tuleb praegu ja mitte siis, kui enam ei saa ega jaksagi. Me keegi pole igavesed.
Ka reisivad lapsed kasvavad hoopis teistsugustena, sest reisimine avardab nende maailma. Usun, et lapsed, kes on vanematega või vanemaga palju reisinud ja kogenud, on tulevikus tolerantsemad, toimetulevamad, julgemad, iseseisvamad, laiema silmaringiga ja õnnelikumad inimesed. Pealegi, kui lapsed ei ela lihtsalt paksu rahakoti peal ja naudi sellest saadavaid hüvesid, vaid teavad kust raha tuleb ja pingutavad ka ise selle nimel, et reisiraha tekiks, õpivad varakult eristama olulist mitteolulisest, päriselu võltsist ning säästma seal, kus mõnigi laristaks. Ühesõnaga hariduslikus mõttes on reisi planeerimine väärt kogemus ja reis ise vääriline preemia. K näiteks hoiab kõik oma sügisese sünnipäevaga saadud rahalised kingitused alles just reisi jaoks. Ei käi sealt viieka kaupa raha võtmas, et sõbrannedega poodides kolistada ja kui ma olen talle millegi kindla jaoks andnud raha, siis ülejäägi paneb kassasse, mitte ei jookse esimesel võimalusel poodi tilulilu ostma. Olgu see ülejääk kasvõi 10 senti. Iganädalast taskuraha ta samuti ei küsi. Küsib siis, kui on tõesti tarvis ja kulutus on igati põhjendatud. Niipalju siis rahast, aga räägiks parem reisist.
Peale Ahvenamaad otsustasime, et aasta pärast läheme jälle kusagile reisima ja valime seekord sooja maa. Ahvenamaale oleksime me nõus iga kell tagasi minema, aga prooviks seekord, kuidas seal soojal maal ka on. Polnud me seal kumbki varem käinud ja lennukigagi polnud sõitnud.
Esimese hooga hakkasin ma vaatama hoopis Itaalia reisi, sest naabrinaine perega käis ja oli väga rahul. Uurisin LaStrada reisifirma pakkumisi niipidi ja naapidi ja ikka tundus mulle, et bussireisil on teeloleku aeg liiga pikk. Jah, kui seda metsa ees ei oleks, ehk siis Läti, Leedu ja Poola läbimine võtab kole palju aega ja kuigi akendest näeb mitme päeva jooksul palju maid, bussis öösiti magada pole vaja ja kõik mõeldakse sinu eest ette taha ära, tundus ikkagi liiga palju päevi bussis krõnksus istudes liigse ajakuluna. Uurisin, uurisin ja lõpuks leidsin, et ei – võtame siiski ette lennureisi. Hakkasin netis märkama reisipakkumisi. Väga kauged maad….neid me finantsiliselt välja ei kanna. Egiptus, Türgi…..ei ahvatle kohe üldse. Linnapuhkus? Mitte seekord. Tahaks ikka näha ja lisaks meres palju ujuda. Mõte peatus Kreekal, täpsemalt Kreeka saartel ja mingil põhjusel pilgutas meile silma just imeliselt roheline ja sõbralik Korfu saar. See äratundmine, et Korfu on just see õige, tuli üpris kiiresti ja nüüd juba tagasi olles võin öelda, et see valik õigustas ennast 110%. Nii need killukesed meie südametest mööda maailma laiali pudenevadki ja Korfu on kindlasti koht, mida jääme igatsema ning hinges kandma.
Sihtkoht välja nuputatud, hakkasin jälgima konkreetseid pakkumisi, kuni sattusin Reisiparadiisi lehele ja sealt vaatasid vastu Kreeka reiside pakkumised, mis tundusid hinna poolest sobilikuna. Kirjutasin ja avaldasin soovi asja uurida. Pidasime sealse reisikorraldajaga sisutiheda kirjavahetuse, kus üks kogemusteta reisisoovija oskas ilmselt küsida rohkem, kui üks korraldaja oskas vastata :D Eiei, tegelikult vastas ta kõikidele minu küsimustele, isegi sellistele, mis mulle endalegi tundusid juba naljakatena, aga kogemuste puudumisel oli mul vaja kõike teada ja kui ma lähen lapsega üksi, pean ma olema kõiges kindel ja tema heaolu eest vastutav. Ma ei saa lubada endale, et midagi läheks viltu. Kui mina enam midagi küsida ei osanud, küsis tema – et kas paneb broneeringu lukku? Valikus olid Korfu või Peloponnesose poolsaar. Süda kiskus Korfule. Valisin hotelli ja…
Oli üks kõle ja tuuline sügisõhtu, seisime K-ga hilja õhtul bussipeatuses, et sõita koju ja helistasin nooremale R-ile, kellel meie peres on kogunenud kõige enam lennutunde. Oma 26 eluaasta juures juba 25 erinevat lendu :D Uskumatu, kuidas mõni ikka jõuab. Helistasin ja küsisin, et appi, kuule, mis ma nüüd teen, kas julgen bronnida ja minna? Poeg, toetav ja julgustav nagu alati, ütles et muidugi minge, kindlasti saad hakkama. Sõitsime koju, istusin arvuti taha ja kirjutasin – me broneerime selle reisi. Uhh, tehtud :) Natuke hirmus oli, aga samas tekkis hinge meeldiv elevus. Vaatasime K-ga üksteisele otsa ja naersime, et jeee, me lähemegi lendama ja soojale maale. Mis sellest, et alles poole aasta pärast.
Reisikorraldaja saatis ettemaksuarve, maksin selle ära ja elu läks edasi. Ees oli aeg, mil tuli koguda raha ning teha korralikku kodutööd Korfu saare kohta. Kodutöö on absoluutselt oluline, sest sellest sõltub kohe kindlasti, kuidas sa suudad pärast reisisihtkohas oma asju korraldada. Ma käisin tõttöelda google mapsi abil need hotellilähedased teed ikka korduvalt igatepidi läbi ja tänu sellele oli mul sinna jõudes täitsa kodune tunne. Mida lähemale jõudis reis, seda tugevamalt ma ennast tundsin, sest teadsin juba mida ma tahan ja mis mind ees ootab. Üllatusi ei saa loomulikult välistada, aga etteruttavalt võin öelda, et ees ootasid meid ainult head üllatused.
Igal juhul olin ma siiralt tänulik Reisiparadiisi reisikontsultant Avelile, kes hoolitses selle eest, et me tunneksime ennast reisile minnes hästi :)

Algab järjejutt “Meie Korfu”, et K saaks kunagi lugeda meie toredatest tegemistest ja võib olla on sellest kellelgi kasu oma reisi planeerimisel.

Vol.1 ehk esimene päev – seiklus alaku!

Meie esimene päev möödus tegelikult tänu õhtusele lennuajale suuremas jaos Eestis. Eelmisel õhtul pakkisime enamuse oma kohvrist kokku ja ega meil hommikul väga midagi teha ei olnudki vaja. Kahepeale kokku otsustasime võtta ühe äraantava pagasikohvri ja kumbki oma seljakoti käsipagasiks. Kohvriks oli meil üks ja ainus majapidamises olemasolev turvaline suurem fotovarustuse kohver. Väga mugav, turvaline ja praktiline, aga ega ta üleliia asju ei mahuta. Muide, kohver tasub lennujaamas ära kiletada, sest siis on suurem lootus, et kätte saades on ta terve, puhas ja korras ning keegi pole sinna sisse piilunud.
Minimeerisime oma pagasi ja otsustasime, et kui millestki väga puudus, saab ju kohapeal ometi osta. Soojale maale õnneks ei pea nagu Ahvenamaale pakkima kaasa kummikuid ning jopesid. Pakkisime kaasa vähe asju ja kohapeal selgus, et oleks võinud nendestki asjadest osa maha jätta. Teinekord oleme juba targemad. Minu väikeses fotoseljakotis oli ainult fotokas, tahvelarvuti, rahakott ja reisidokumendid. K kotis olid mõned tema isiklikud asjad ja paar raamatut. Sinna panime ka ühte teist söödavat, kui lennureisil peaks kõht tühjaks minema. Ainus probleem tundus olevat selles, et….õues sadas vihma ning oli meeldivalt külm. Ilma jopeta väga õue ei tikkunud. Kirusime ilma, K pani selga termofliisi, mina otsustasin, et elan üle ühe õhema kardiganiga ja riskisime vihmavarjud koju jätta.
Eee, päris vastik oli. Kergelt vihmane, hästi tuuline, külm… aga jõudsime kiirel sammul rongijaama varju alla ja sealt juba polnud läbi vihma palju rongi peale joosta. Istusime 13.33 rongile. Tallinnas väljumise hetkel sadas päris kenasti, aga õnneks sealgi rongist varju alla väike maa. Kuni poes süüa ostsime, jäi vihm väiksemaks. Siblisime trammipeatusesse ja püsisime kenasti tuule eest varjus. Ühe ümberistumisega olimegi varsti otse lennujaamas. On ikka tore, et nüüd sõidab tramm lennujaama treppi. Varsti oli lennujaamas ka meie noorem R, kes pidi meid ära saatma ja vaatama, et me oleksime ikka õigel ajal õiges kohas. Tema kätte jätsime ka üleliigsed soojad rõivad ning viimasel hetkel viskasin kotist välja oma lisajalatsid. Otsustasin riskida ja leppida vaid nendega, mis said 3 päeva tagasi ostetud ja olid mul jalas. On ju täiesti normaalne avastada mõni päev enne reisi, et meil kummalgi pole mugavaid ja lahtiseid suvejalatseid. (Julgen siinkohal soovitada Ülemiste keskuse CCC jalatsikauplust, kust saab hea hinnaga mugavaid ja kvaliteetseid jalavarje).
Niisiis, R näitas meile ära, kuhu peame viima pagasi, kust (sealtsamast) saame pardakaardid ja kuhu peame edasi minema. Jätsime hüvasti, kallistasime südamlikult ja seal me siis olime – kahekesi ja särasilmselt seiklusele vastu astumas. Pagas kaalus naljakalt vähe, alla 10 kg :) Pardakaardid saime ruttu kätte ja K-l täitus esimene soov – saatuse tahtel oli tal aknaalune istekoht. Lasime piiksutajast oma pardakaardid läbi ning suundusime kontrolli. Tollitöötajad olid väga sõbralikud, probleeme ei olnud ja olimegi juba reisijate alal.
Jaa, Tallinna lennujaam on ilus, loogiline ja mugav. Õnneks mitte ülearu suur. Meie lend pidi väljuma kell 18.00, aega oli. Tegime ootealale tiiru peale ning võtsime istet õige värava ees. K leidis endale mingi lebotooli, aga sellel polnud voolupesa ja veidi aja pärast kolis ta teise samasugusesse, kust sai telefoni akut laadida. Mina läksin ja tõin meile kaks pudelit vett ning siis tekkis küsimus, et kus on meie uhke kübar, mida K ei olnud nõus kuidagi koju jätma? Meie juures teda polnud, aga kuskil rohkem me nagu ei peatunud. K käis tiiru peale meie tuldud teele – ei midagi. Mina läksin siis uurima sinna, kus meie asju kontrolliti, et äkki jättis sinna laua peale? Nendel oli ainult üks nokamüts pakkuda, mis polnud ligilähedaseltki sarnane meie elegantsele kübarale. Mõtles siis veel korra kõik läbi ja leidis, et nende toolide juurde tulles oli kübar veel olemas ja ta vist pani selle sellesse esimesse lebotoolpesasse. Seal pikutas üks noormees. Läksin ma siis sedasi areldi ja piilusin, et halloo, tere, ega teil seal ühte kübarat pole :P vaatas ringi…no pole. Mõtlesime edasi. K ütles, et aga sellel käib peatugi üles, äkki on seal taga? Mina siis tagasi noormehe juurde…eee, et teate, äkki te vaataksite selle peatoe taha, kas seal on midagi näha? Noormees oli kena ja lahke, tõstis selle asjanduse üles, pistis käe selle taha, otsis veidi pimesi…ja hurraa, tõmbas meie kübara nagu mustkunstnik jänese, kübarast välja. Kübar õnnelikult enne lendu üles leitud ja üleliigne aeg otsimisega sisustatud.
Veidike kell kuus läbi avati pardalepääs. Kõik need pea 200 inimest lennukis, lootsime kohe lendama hakata aga siis tuli teade, et tund aega tuleb meil istuda, sest taevas polevat ruumi. Kujutad sa pilti, taevas lennukeid täis. Mis seal ikka, selleks me ju raamatud kaasa võtsimegi. Ilm oli selleks ajaks ilus, päike paistis, veidike kitsas seal lennukis ju oli, aga lugemist see ei seganud. Tunni aja pärast kõlas taas meie piloodi reibas hääl ja lend võis alata.
Kui ma mitu kuud ennem ikka põdesin, et appi, äkki ma siiski kardan lennata, siis lennukis istudes puudus mul igasugune hirm. Nentisin fakti, et ahah, nüüd ma siis olengi lennukis ja kohe lendan kodunt nii 3000 km kaugusele sooja :) Kui lennuk hakkas tõusma, polnud K vaimustusel otsa ega äärt. Mina võtsin asja nagu vana lendurmati ise, aga tema kiljus täiesti ohejeldamatult suurest vaimustusest ja rõõmust. Hea, et mitte liiga kõvahäälselt :D Eesistuv härra küll korraks piilus taha naeratades, et kes see hull seal omaigaaditab vaimustunult. Ju see tegi talle nalja. Igatahes, me istusime lennukis, maa liikus meist aina kaugemale ja pilved tulid lähemale. Ees ootas üle 3 tunni lendu.

Üritasime aru saada, kus me oleme, aga ega see pikalt õnnestunud. Kõrgus kasvas kiiresti ja varsti olid ümberring vaid pilved. Ilusad ja valged.

Mida kaugemale kodust, seda hämaramaks hakkas minema…

Päike hakkas loojuma ja varsti oligi pime.

Ja siis, ühel hetkel, hakkasid alt paistma tuled. Me nägime Korfu saart!!!
Kui lendu tõustes meil kummalgi kõrvad oluliselt liiga ei teinud, siis laskumisel vähemalt minu üks kõrv lõi hoogsalt pilli. No ikka nii, et pool pead oli valus. Ei aidanud ei nätsu närimine, haigutamine ega neelatamine. Kõrvakuulmine kadus esmalt ära, iseenda häält kuulsid nagu sosinat ja meeletu valu. K- kõrvad õnneks ei valutanud, aga olid samamoodi nagu vati sees. Hiljem selgus, et Korfu saarele maandumine ongi paljude kõrvadele valulik, sest nende lennurada on vaid umbes 1370 m pikk ja see on väga lühike ning sellepärast ka maandumine väga järsk.
Õnneks, see ebameeldiv tunne ei kestnud kaua – jällegi lühikese raja ja kiire maandumise võlu valu kõrval. Rattad puudutasid maad, rahvas plaksutas ja peagi seiskusid lennuki mootorid. Ma eeldan, et neid on mitu :) Istusime 30-s reas ja saime tagumisest väljapääsust väga ruttu välja. Kell oli peaaegu 11 õhtul ja meid võttis vastu…..soe, sume õhtu. Bussid viisid unised reisijad lennujaama, mõningase ootamise järel saime kätte oma pagasi ja edasi juba ootasid meid kohapealsed reisikorraldajad, kes saatsid inimesi õigetesse transfeerbussidesse. Umbes poole tunni pärast jõudsime meie hotellini, mis asus Benitses ja Korfu linnast 12 km kaugusel. Bussist väljusid peale meie veel kaks vene daami ja ülejäänud sõitsid edasi oma hotellidesse.
Seal me siis olimegi, kahekesi, kodust hirmus kaugel, õues oli soe, hotelli ees õueterrassil käis disko, rahvas jalutas ringi, rannaäärsed poekesed olid avatud ja meie olime vaatamata hilisele kellaajale rõõmsad ja õnnelikud, et kenasti kohal. Sisenesime meie hotelli Potamaki Beach Hotel ning asusime ennast registreerima. Maksime ära turismimaksu 1.50 öö kohta, saime kaardi ja suundusime tuppa. Lõunamaale kohaselt oli õues juba saarele saabudes kottpime. Niiet ega me oma rõdult õue vaadates midagi väga näha saanud. Panime asjad tuppa ja esimese asjana jooksime üle tee mere äärde katsuma, kas vesi on soe. Oli küll soe :) Kell näitas uut päeva. Läksime tuppa tagasi, käisime pesemas ja vajusime magama. Me olime õnnelikult kohal! Korfu saarel.

Meie esimesest päevast saarel juba järgmises postituses!
Reisist on väga palju pilte ja kõvasti muljeid. Seega nii nagu jõuan pildid üle vaadata, nii jõuavad blogisse ka reisijutud.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 1 kommentaar

Nõelapadi

Administrator, 02.07.2018

Meie K-l oli sel õppeaastal esimest korda selline päris käsitöö tund. Varem oli rohkem meisterdamine, aga sel aastal siis poisid-tüdrukud eraldi ja ikka päris käsitöö või kodundus. Õnneks said nad poistega vahepeal ka vahetust teha ja peaks ütlema, et meie preilile meeldis see puutöövärk ikka väga. Tüdrukud olid päris nördinud, et nad said puutööklassis nii vähe aega veeta, kui poisid samal ajal õppisid võikusid tegema. Aga, peale puutöö oligi siis kodundus, ehk veidi söögitegemist ja ilmselt veidi lauakombeid, heegeldamine, kudumine ja õmblemine. Õmblesid koolis ühe nõelapadja ja ühe palkmaja tehnikas väikese padja. Õmblemise hoog oli sees ja kodus tahtis K hirmsasti minu õmblusmasina taha pääseda. Nii ma siis üks päev pakkusingi talle, et tehku üks veidi teistmoodi nõelapadi. Mina õpetan ja tema teeb. Mul on terve elu olnud põhimõte, et ma ei tee laste eest midagi ära, ma õpetan neid, kuidas õigesti teha. Selline oli ka minu enda kodune kasvatus. Tehnoloogilisest alusest sõltub alati lõpptulemus ja kui teha asju õigesti, ongi tulemus kena. Õnneks on ka lapsel endal siht ja jonn ise pusida, kui et öelda, ema aita, ma ei oska. Sestap ma saan aru ka tema pahameelest, kui näidates rõõmuga oma tehtud tööd koolis õpetajale ja lootes, et temagi rõõmustab, kui laps lisaks koolile tahab kodus veel midagi teha, saab vastuseks – tegid ikka ise või? Kahelda põhjust tegelikult ju polnud, sest ka koolis tehtu oli korralik ja kena. Kodus õppis ta lihtsalt tegema pisut enamat, kui koolitundide aeg võimaldab. Kui kodus on käsitöös pädev ema, ei tähenda see veel automaatselt seda, et laps asju ise ei tee.
Niiet jah, sooviks õpetajatele vahest pisut rohkem usku oma õpilastesse. Minul on igatahes hea meel näha, et tütrel on olemas käsitöögeen. Kellele ma siis ikka üks kena päev oma käsitööraamatute kogu muidu pärandan :) Poisid on pigem tehnikainimesed ja miniad pole samuti käsitöösoolikaga. Vanem R on küll meister ehitama ja misiganes töid tegema ning remontima, aga kudumine, heegeldamine ja õmblemine pole siiski tema teema. Seega on tore, et K jätkab minu käsitööarmastuse liini.

Kevadel vaatasin, et Nobiinas on haldja tegemise koolitus ja mõtlesin kohe, et seda ma tahaksin proovida. Vaatasin kalendrisse – nagu ikka, just koolituse laupäeval olen mina tööl. Mis seal ikka, pakkusin lapsele, et äkki tahab minna, sest mulle tundus see täiesti jõukohase tegevusena ühele 11- aastasele preilnale. Õnneks tema on mul selline tüüp, kes haarab kohe kõigest kinni ja ei ütle, et ei oska või ei viitsi. Leppisimegi siis kokku, et läheb ja õpib ning pärast õpetab mulle kodus haldja tegemist.

Selline oli lapse haldjas:

Ja sellise tegin mina. Ei saanud küll just minu lemmikvärvides, aga hetkel mul muud värvi materjali kodus ei olnud. Ükskord ostame juurde ja teeme neid haldjaid veel. Mulle päris meeldivad.

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD., MINU KÄSITÖÖ | Lisa kommentaar

Tekk värskele beebile

Administrator, 29.06.2018

On küll täitsa maikuine töö, aga siiani pole blogisse jõudnud. Mis teha, suvi lendas sellise hooga peale, et väga siia arvutisse ei jõua. Kuid…siiski, siiski – mõnel vihmasemal ilmal ikka. Tegelikult istun siin perioodiliselt ka ilusa ilmaga, sest töö tahab tegemist ja pilditöötlust mujal teha paraku ei saa kui arvutis, kus pilt on normaalse suurusega :) No või vähemalt mina ei saa, sest mulle ei meeldi töö piiluaugus. Kindlasti on andekaid inimesi, kes saavad sellise töö tehtud ka muudmoodi. Jah, eks ma tasapisi püüan siia lugusid lisada, sest materjali rohkem, kui küll ja kuigi enamus inimesi on kolinud instagrammi, meeldib mulle ikkagi blogi ja eelkõige just iseenda ja oma pere tarbeks sel viisil mälestusi talletada. Proovin küll vahest päevikusse kirjutada, aga see pole see. Pilte sinna ei saa panna ja kirjutada käsitsi väga ei viitsi. Alustan ilusasti, aga lõpuks vajub ikkagi käekiri ära :D

Nii ma siis istun tavaliselt oma tööruumis arvuti taga, kui just ei õmble midagi :) Kalender ees, sest sinna tuleb pidevalt midagi jooksvalt üles märkida ja hetkel küll avatud hoopis e-kool, sest pilt on tehtud nagu tekikegi, juba mais ja ikka tuleb kiigata, kas klassijuhataja on midagi vanematele kirjutanud. Hinnete pärast pole olnud põhjust muretseda.
Vaatan ja mõtlen, et peaks vist toa teist värvi värvima. See roheline on sellest ajast, kui noorem R oma vanema venna toa endale võttis, aga nüüdsest on temagi juba siit toast ammu välja kolinud.

Aga tekist.
Puuvillasest trikotaažist beebitekk värskele poisslapsbeebile. Meeter x meeter suurusega, kahekordsest trikotaažist. Personaalse sünniandmete sildiga varustatud ja pakkimisel lisatud õnnesoov.

Rubriigid: MINU KÄSITÖÖ | Lisa kommentaar

Õppeaasta ja muusikaaasta lõpp on käes

Administrator, 09.06.2018

Märkamatult oleme otsapidi juunis ja kuigi lapsed käivad veel koolis ning vähemalt meie koolis on aktus alles 12-l kuupäeval, on mõtted siiski suves. Ilmad on juba pikemat aega soojalt suvised ja mõnusad.
Olge valmis päris pikaks monoloogiks. Kes ei jaksa ega viitsi, võib kohe loobuda.

Seoses ühe koolivaheaja lisandumisega on nüüd õppeaasta venitatud poolde juunisse, aga selle mõttest ma väga aru ei saagi. Lisavaheaeg on ok. Lapsed olid kooliaasta vältel märksa vähem väsinud. Noh aga see venitamine kevadsuvel….on kuidagi mõttetu. Õppekavad olid juba mai lõpuks tehtud, kontrolltööd samuti, juuni alguses anti õpikud ära. Nüüd siis longivad kooli ja koju ja midagi asjalikku ei toimu. K oma sõbranjedega vähemalt istub peale tunde rõõmsalt raamatukogus, kui nad just õues ratastega ringi ei sõida. Rampsis algas igaaastane suvelugemise programm ja nii nad siis kambakesi seal istuvad – lobisevad ja loevad raamatuid. Kooli kamandatakse rohkem neid, kellel mingid võlgnevused likvideerida. Kui kõik korras, siis polegi väga muud, kui tilulilu. Nädala sees sai K ja veel mõned tema klassikaaslased kel õppimine korras, minna koos kolmandate ja teiste klassidega kahepäevasele Lõuna – Eesti ekskursioonile. Käisid lausa kahe suure bussiga, sest reisile läks 4 klassitäit lapsi + 6 neljanda klassi last. Programmis oli Viljandi koos lossimägede, järve, pikniku ja Pärimusmuusika aidaga, Pokumaa ja Pokukoda, matkamine, liikluslinnak, ööbimine Tarvastu Gümnaasiumis, matk Holstre – Polli matkaradadel, Olustvere loss, keraamikakoda, leivakoda, Võhma küünlavabrik ja uisutamine parafiinist uisuväljakul. Ühesõnaga päris palju tegemist. Tagasi tulles räägiti mulle õhtu otsa muljeid ja reisiga jäädi vägagi rahule.
Neljas klass on saanud läbi kuidagi märkamatult ja kiiresti. Isegi K ise ütleb, et uskumatult kiiresti. Küllap siis sellepärast, et õppimine on olnud korras ja mingeid probleeme ega muresid pole esinenud. Üks neli on tunnistusel viite sekka ära eksinud, aga see pole isegi arutlemist väärt. Loodame lihtsalt, et seda õppeainet tuleval aastal ei anna sama õpetaja. Seda loodavad vist meil enamus lapsevanemaid. Eile pidasime selle õppeaasta viimase klassiõhtu, mis toimus ühe klassivenna vanaema õuel ning kuhu olid kutsutud ka lapsevanemad ning endine algklasside klassijuhataja. Väga meeleolukas õhtu kukkus välja. Jalgpallis tegime emadega lastele ära :) Mälumäng vanematele oli nii raske, et andis ikka nuputada. Tõesti, vahva õhtu.
Neljapäeval oli muusikakoolis viimane päev. Tunnid tegelikult seal ammu läbi. Peale 11. mai solfieksamit solfi tunde enam ei toimunud, muusikalugu sai samuti vahepeal läbi ja klaveritunnid päädisid 1. juuni eksamiga. Solfi eksamit lapsed kartsid, aga eks õpetajad andsid selleks ka oma panuse neid terve aasta sellega hirmutades :) Tegelikkuses läks kõik hästi. K sai oma viie kätte, nagu unistas. See oli talle hirmus oluline ja seda rohkem see hinne teda ka rõõmustas. Eks elu näitab, aga tulevikus ta sihib muusikakeskkooli poole ning seda arvestades on oluline õppida hästi ja saada eksamitel häid hindeid. Järgmiseks oli muusikakooli kevadkontserdil esinemine ja peale seda ootas ees vaid klaverieksam, mis oleks võinud olla juba tegelikult varem, sest lood olid selged ja see venitamine hakkas tekitama pigem ülemängimist. Nüüdseks on see eksam samuti tehtud ja seegi viiele. Meil on musakoolis viiepallisüsteem, mõnes kuuldavasti on 10-ne. Ühesõnaga neljapäeval käis K klaveriõpetaja juures oma viielise tunnistuse järgi ja suvi alaku. K istus siin eile ja valis endale suveks pala, mida õppida ja no ma ei tea, alla 6 lk-line talle millegipärast ei sobinud :D Ma pakkusin ikka lihtsamaid asju ja lõpuks soovitasin õpetajaga konsulteerida. Igatahes on hea vaadata, et peale 4 aastat on lapsel endiselt suur tahe muusikat õppida. Mõni, kellega samal ajal alustati, on kahjuks juba loobunud. Üks piiga, jättis selle aasta keskel pooleli klaveriõpingud. Oma lapsepõlvekogemusest tean, et tegelikult oleks pidanud lapse üle aitama sellest kriisist. Aga eks igaüks teeb oma valikud ise. Niiet jah, K-l neljanda klassi üleminekueksamid tehtud. Hurraa!

Üks K eksamipaladest. Burgmülleri “Torm”. Kes kaevata viitsib, siis on seal kuulata kevadistest paladest ka Chopin-i “Prelüüd” ja Dvarionase “Teema variatsioonidega”.

Nüüd veel pisut laulustuudios toimunust.
K- l lõppes ei rohkem ega vähem, kui kaheksas hooaeg. Laulustuudiosse tuli ta laulma 4 aastaselt eelkoori ja nüüd on ta 11.
Esimest aastat peale mudilaskoori olla kohe neidudekooris, on korralik väljakutse, aga piiga paistab olevat hullult rahul. Lastekoor jäi lihtsalt vahele, sest seda meil nagu enam polegi. Aasta jooksul on õpitud hulgaliselt laule ja repertuaar pole kergemate killast. Lihtne pole, aga on huvitav. Eriti peale mudilaskoori lastelaulukesi. Suvisel maakonna laulupeol lauldakse koos segakooridega. Laulavad aga piigad hästi, lust kuulata. Jõulupeo kontsert, kirikukontsert, kooride festival, kevadkontsert, laulupidu…need on suuremad selle aasta märksõnad seoses kooriga.

Ja siis veel soololaulmine.
Sügisel oli vaikne hooaeg. Mõned jõuluaegsed esinemised erinevates kohtades kontserttrupiga ja laulustuudio jõulukontsert muidugi ka. Võluhääle konkurss toimub üle aasta, seega sügisel sellega rabeleda ei olnud vaja. Kevadel läks laulukarusselliga sebimiseks. Ise võtsime asja väga rahulikult, sest muusikakooli üleminekueksamite aasta nõuab suurt panustamist ja keskendusime eeskätt sellele. Jama algas siis, kui valla karussell oli ukse ees ja K-l polnud laulu :D Mittemidagi ei sobinud, neli laulu vahetati välja ja kaks nädalat enne konkurssi leiti lõpuks see õige. Olav Ehala ” Valulaul”. Ehalat laulda on jällegi väljakutse. Nõudlik harmoonia ja keeruline rütmika. Lõime käega, et ah, läheb kuidas läheb. Käime seal valla karussellil ära, edasi vaevalt et saab ja saabki jälle rahus klaverit harjutada. Läks aga teisiti.

Enne etteastet väike avastus- mikril juhe kadunud. Õnneks laulmist elus harjutatud küll. Leidis juhtme, pistis tagasi mikri külge ja võistlustulle.

Žürii otsuste tegemise ajal on väike kook abiks

Kõik 11 selle vanuserühma lauljat ootavad, mida žürii esimees ütleb

ja tuli teine koht

Esikolmikusse said vall karussellil kõik oma laulustuudio lapsed, kellega nibinnabin täpselt ühepalju aastaid koos lauldud

Laulis ennast kolme parima hulka ja ees seisis maakonna poolfinaal, kus võistlevad juba üle maakonna parimad lauljad. Igas vanuserühmas umbes 10. See minek oli pisut nukker, sest konkursiga samal päeval oli tegelikult klassiekskursioon Viljandisse. Teatrietendus ja töötoad Pärimusmuusikaaidas. Valikute tegemise aeg siin elus tuleb kiiresti kätte. Kuna ambitsioone finaali saada ei olnud, siis oli see valiku tegemine eriti nukker. Juhtus aga nii, et kolmest valla parimast sai K ainsana poolfinaalist edasi maakondlikku finaali.

Ohsapoiss. Me polnud sellega üldse arvestanud, teist laulu tal tagavaraks polnud ja kohe algas koolivaheaeg. Asi lõppes nii, et teise laulu õppis ta selgeks 3-4 läbilaulmisprooviga ja taaskord osutus valituks üks Olav Ehala laul. ” Lambalaul”. Lambad on siin ja lambad on sääl…. :P Jällegi kaugelt mitte lihtne. Finaalis tuleb laulda kaks laulu bädi saatel. Bändiga sai proovida ühe korra konkursipäeva hommikul ja ega bänd neid lugusid ei osanud mängida niikuinii, sest üle öö ei hakka ka kogenud pillimehed ehalameesteks. Peale läbilaulmist küsis õpetaja, kuhu K oma hääle jättis :) No kuhu, kuhu. Nagu ikka, kevadisel hooajal lihtne külmetada. Esimeste soojadega mindi kehalises kasvatuses õue, koolimajas olid aknad lahti ja higise nahaga teeb tuuletõmbus oma töö. Päev enne konkurssi ravisime köha, nohu ja haigeid kõrvu. Lavale läks neiu ilma ootusteta, kuigi muidugi oleks olnud tore võita :) Millimeetrike jäi aga võidust puudu, sest rokkiv väike noormees on alati nunnum, mis sest, et vokaalselt nõrgem. Neiu on õnneks nii suur, et võtab nüüd juba selliseid asju täiesti rahulikult. Tegelikult on sügiseks meil nii palju plaane, et võit oleks tekitanud omajagu probleeme. Seega – nii pidigi minema. Kripeldama ei jäänud midagi. Andis endast parima ja kõige tähtsam, et õpetaja oli väga, väga rahul.
Kogemuse võrra jälle rikkam, sest bändiga laval olemist pole saanud veel üleliia harjutada.

Viimasena jäi laulda laulustuudio kevadkontserdil. See oli juba puhas lust ja rõõm. Enne kontserti oli teada, et laulab “Valulaulu”, aga lavale minnes sosistas õpetaja, et kuule, laulame ikka “Lambalaulu”. Vahet ju pole, mõlemad tulevad hästi välja.

Kontserti konfereeris seekord õpetaja ise ja nii juhatas ta kõik solistid sisse mõne lausega. K- läks lavale ja õpetaja ütles, et nojah, K laulab meil juba neljandast eluaastat peale ja nüüdseks on ta sirgunud 11-seks ning temaga on keerulised lood. Jõudsin juba mõelda, et issversussver, mis nüüd lahti….aga lugu oli hoopis proosalisem. Nimelt temast on aegamisi kujunenud välja üsna kõrgehäälne ja tugev sopran. Sellistele neidudele on keeruline valida repertuaari. Neile ei sobi igasugused poplookesed ja nii langebki liisk väga nõudlikele lauludele, mida pole lihtne leida. Üks sopran meil on aasta pärast lõpetamas laulustuudio karjääri seoses keskkooli lõpetamisega, kellel on sama tüüpi hääl. Selliseid esineb harva ja nii ongi, et repertuaari nendele valida on korralik väljakutse. Mina ütleks, et huvitav. Vaatame siis, mida lähiaastad tooma hakkavad. Minu lugupidamine õpetajale, kes oskab lastes seda õiget asja ära tabada ja viimase hetkeni otsib neile seda kõige sobivamat lugu. Mis sellest, et endal on siis juba närvid krussis mis krussis, et loo valik nii hiljapeale jääb enne esinemisi. Õnneks on neiuke võimekas ja õpib kiiresti. Mõned meie lahingukaaslased ehk laululaste emad teavad küll, kuidas ma enne esinemisi närvitsen, palju rohkem, kui laps ise, sest minumeelest on laulu õppimiseks liiga vähe aega :D
Kevadkontserdilt puudusid seekord poisid, sest nemad pidasid poistekoori 20. sünnipäeva mõni nädal varem. Mõned head sõbrad olid ju sellepärast peolt puudu. Natuke kurb oli ilma nendeta, aga ilus kontsert sellegipoolest.

Laulustuudio staažikad sõbrannad peale kevadkontserdit

Nii, nendest asjadest nüüd aitab.

Üks muusikaga seotud asi on muidugi veel meeles mõlkumas. Nimelt ETV-s jooksnud järjekordne Klassikatähtede saatesari. See on ikka nii, nii äge saade. Käisime saadet stuudios otsesaatena vaatamas kõik korrad peale esimese saate ja sinna mahtus kõvasti kaasaelamist, rõõme, kurvastusi ja isegi korraks kaduma läinud telefon, mille Heidi Pruuli kenasti samal õhtul üles leidis ja järgmisel päeval rõõmsalt K vennakese kätte andis. Igatahes ei pidanud me paljuks mitmetel ja mitmetel reedeõhtutel linna sõita, et nautida head muusikat noorte interpreetide esituses. Estonias käisime vaatama lisaks otseülekandega kontserdivooru ja peale saate lõppu noorte galakontserti. Ootame uut hooaega!!!

Stuudio on saanud kahe hooajaga päris tuttavalt koduseks:)

See uks viibki stuudiosse, kus toimub Klassikatähtede otseeeter. Otseloomulikult lähevad sealt telepurki ka arvukad teised saated.

Enne igat saadet istub klaveri taga üks mees, kes häälestab.

Kaamerad oma logilehega saateks valmis

Viimase saate asjalik žürii on samuti saateks valmis

Nii see kaameramees saates ümber esinejate jooksiski papude klõbisedes

Stuudiopublik vaatas telekas jooksvaid vaheklippe ekraanidelt

Kui telekas jooksid vaheklipid, käis stuudios vilgas sebimine. Hetkel pannakse üles Tanel-Eiko pilli ja saabub keelpillikvartett

Kõik saatesolijad esitasid saate lõpus ühise loo

Ja siis tuli otsustav hetk ning tähesadu. Tanel-Eiko Novikov võitis. Meie lootsime küll Linda- Anette Verte võitu, aga Tanel oli samuti väga äge.

Nii saigi saade läbi. Rahvas valgus tribüünidelt alla õnnitlema ja juttu ajama.

Noored ja andekad :)

Ja lemmikutega: Pöialt hoidsime algusest peale loomulikult pianistile – Arko Naritsale, aga esikolmikus oli meie sümpaatiaks imekaunis ja väga andekas Linda-Anette Verte

Kevadel käisime kuulamas Estonia kontserdisaalis eelmise hooaja võitja Sten Heinoja soolokontserdit. Puhas nauding ja teda saab Eestis kuulata nii harva, et me isegi ei kaalunud mitteminemist.
Viva musica! Nagu hõikab alati saatejuht Marko Reikop.
Homme laulame laulu- ja tantsupeol!

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Kevad on täies ilus

Administrator, 21.05.2018

Kevad läks ootamatult järsku soojaks ja kohe väga soojaks. Kõik läks korraga õitsele. Terve ilm on uinutavmagusat lõhna täis ja kuhu ka ei vaata, igal pool on erinevad õied.

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar