Käes on kevadine ehk viimane vaheaeg enne suurt spurti ja suurt suve.
Ühe õppeperioodi vaheaja me tavaliselt puhkame K-ga koos ja seekord oli see just kevadine vaheaeg. Tõttöelda lootsin ma siiralt, et aprilli viimastel päevadel on juba õues mõnusalt soojad ilmad, aga võta näpust. Terve nädala on olnud vinged tuuled, veel vingemad vihmahood ja hämmastavalt suurte teradega rahe sinna sekka. Mis sa sellpeale ikka kostad. Kehitad õlgu ja puhkad rõõmsalt edasi.
Kohe esmaspäeval võtsime hommikul suuna Pärnu poole. Meil oli sel aastal veel tegemata traditsiooniline spa-tuur, mis on igal aastal kuulunud K sünnipäevakingi hulka. Sünnipäev on teadagi sügisel, aga meile meeldib spaatada kevadel. Tänavu ostsime endale paketi ära juba turismimessilt. Liisk langes Pärnu kasuks, sest Tallinnas on juba mitmes spa-s käidud ning aeg oli tuua sisse väike muudatus asukoha osas. Messil neiud lahkelt pakkusid hea hinnaga pakette Strand-spasse ja sinna me minna otsustasimegi.

Esmaspäeva hommik, päev 1

Asjad kokku ja jooksuga 8.41 rongile. Justnimelt jooksuga ja kui poleks jooksnud, oleksime pidanud leppima koduse dušširuumi protseduuridega :) Üleval olime aegsasti ja valmis minema samuti, aga kuidagi läks nii, et toast välja astudes tabas meid ehmatus – kell oli rohkem, kui oleks võinud olla. Eks tuli jalgadele valu anda ja nii tegimegi selle kevade esimese jooksu. Metsarajal oleks kindlasti aeglasema tempo võtnud.
Igatahes rongile me jõudsime ja Pärnuni oli aega lõõtsutada küll. Terve tee lugesime raamatut ja nii saabus Pärnu lõppjaam üsna kiiresti. Esimese bussiga, mis meile ette juhtus, sõitsime 3 pikemat peatust edasi, siis 10 minutit kõndimist ja olimegi Strandis kohal. Nagu telefoni teel kokku leppisime, saime varajase chek-in-i.
Tuba üles leitud, pakkisime oma kompsud lahti ja otsustasime minna linnapeale jalutama, sest esmaspäeviti avatakse veekeskuse osa alles kella kahest, aga meie olime juba 11 ajal kohal.
Jalutasime me igatahes palju. Tagasi jõudes olid kepsud päris valusad.
Kõigepealt muidugi kohe merd vaatama. Nagu me siin suht veekogutult elame (mis vesi see väike jõgi ja paar tiiki ikka on), siis kevadeks on mereigatsus muutunud üüratuks. Kohe käisime ja hingasime sügavalt sisse mereõhku, nautisime päikest ja imetlesime, imetlesime, imetlesime. Isegi see polnud oluline, et ujuda veel ei saa. Vapramad muidugi saavad, aga meie pole veel talisuplejateks ei klassifitseeru. Rannas oli palju liiva, palju valget liiva.

Kui merd tagaplaanil poleks, tunduks nagu kõrbes olevat.

Rannas sai aga ronida ja eemal paistis üksik elevant ja traktor. Traktor vuras muudkui ringi, aga elevant seisis paigal :)

Elevant tundus kohe päris üksik ja nukker, aga küllap ta ootab soojemat aega, kui lapsed rannas lustimas karjade kaupa.

Rannas ja vees oli peale talve igasuguseid huvitavaid jälgi

Ilus oli rannas, meri sillerdas

Kõndisime veel kaugemale ja lõpuks keerasime merest eemale rannahoone poole

Selle seene all on mõnedki päikeseloojangud ära vaadatud, aga sel korral oli loojanguni veel kõvasti aega ja etteruttavalt võib öelda, et loojangu ajaks oli taevasse siginenud pilvi ning kaunist loojangust võis vaid unistada.

Üritasime selgeks saada, kuhu me sattusime ja avastasime ennast kuursaali juurest silmitsi Raimondi endaga.

K puhkas koos Raimondiga

ja aitas pilli mängida…

Hea tõdeda, et ka nooremale põlvkonnale on Valgre nimi ja muusika tuttav.

Valgre juurest suundusime edasi, et leida tee Pärnu vanalinna, ehk siis Rüütli tänavale. Ma tegelikult otsisin Supeluse tänavat ja küll väikese kaarega, aga üles me selle tänava leidsime. Kõht hakkas tühjaks minema ja lootsime leida selle tänava äärest Supelsakste kohvikut.
Paar omapärast maja…

ja oligi kohvik meie ees… aga kahjuks esmaspäeviti suletud

Peale kohvikut imetlesime ühte ilusat koolihoonet. Tundus olema Pärnu Vanalinna Põhikool Pühavaimu tänaval. Ega ikka igal koolil ei ole torni.

Sakstes me süüa ei saanud, seega kõmpisime edasi Rüütli tänava poole. Mahedik oli meie järgmine valik, aga seal ei leidnud K midagi huvipakkuvat süüa. Lõpuks juhtus nii, et maandusime ühes täitsa tavalises nn sööklas, kus tädikesed tõstsid konveiermeetodil sööki taldrikutesse ja erilisele tseremoonisemisele aega ei kulutatud. Koht oli lihtne, Rüütli tänaval, aga süüa sai ausalt ja odavalt.
Kõht sai täis ja meid ootas ees samapikk teekond tagasi hotelli. Tegime tagasitee veidi lühemaks ja silkasime otse läbi pargi.

Pargis jalutas rahulikult üks pardipaar. Täitsa kahekesi jalutasid. Ühtegi teist parti läheduses ei liikunud. Kõndisid mõõdetud sammul ja tundus, et pidasid läbirääkimisi tuleviku osas.

Tagasiteel jäi ette üks vahva mänguväljak. K-l pikkust juba kõvasti, aga 11 on ikka 11, tahaks ronida. Tõttöelda nägime seal ka ühte vanapaari atraktsioone proovimas. Härra kenasti proual käest hoidmas ja toetamas. Niiet mis vanusest me ikka räägime – kui hing ihkab, tulebki ronida nagu lapsed.

Olimegi jälle Rannahotelli juures. Seoses Rannahotelliga ja veel mõne hoonega Pärnus rääkisin K-le ka seda, kuidas need kaunid hooned teda ennast võiksid puudutada. Nimelt Rannahotelli projekteerisid kunagi koos tuntud Eesti arhitektid Olev Siinmaa ja Anton Lembit Soans. Rannahoone on tõepoolest üks õnnestunumaid funktsionalistlikus stiilis hooneid Eestis ja ehitama hakati teda 1935. aastal. Miks ma talle aga sellest rääkisin oli see, et Anton Soans on K-le vanavanavanaisa :) Nii ta siis seisis ja imetles oma eellase projekteeritud kaunist hoonet.

Ühele poole vaadates meri sillerdas ja teisele poole vaadates ei sillerdanud.

Mere äärest keerasime Terviseparadiisi poole ja kui sellest möödas, olimegi Strandis tagasi. Ruttu ujumisriided selga ja lippasime veekeskusesse, mis asus Strandi 0-korrusel.
Natuke istusin mina mullivannis, K ujus mõned otsad basseinis ja tiirutas madalas lasteosas, kus paar massaažidušši….ja no poole tunniga hakkas meil kole igav. Mis seal ikka. Panime aga riidesse, toast läbi, asjad kotti ja lippasime kõrvalolevasse Terviseparadiisi veekeskusesse. Hinnad seal nagu koolivaheaegadel ikka, krõbedamad kui muidu, aga 25(seal hulgas oli minu pileti -10%, mille sain Strandist) raha eest saime 3 tundi lustida. K suureks rõõmuks jooksis talle veekeskuses sülle üsna varsti sõbranna-klassiõde koos oma väikese õega ja nii me seal kõik kampas siis lõbutsesimegi. Kolme tunniga väsisid lapsed peale pikka päeva õnneks parasjagu ära ja minule ei jõudnudki veel uimed selga kasvada, nagu tavaliselt siis, kui oleme olnud spa-s kohe terve päeva vees. Tagasi hotellis, lubasime endale tagasihoidliku õhtusöögi ning varsti ootas meid pehme voodi, raamatud ja peagi saabuv uni.

Päev 2

Äratus, hommikused protseduurid ja sööma. Hommikusöögi kohta võib lausuda ainult kiidusõnu. Valik rikkalik, toit maitsev, teenindus soe ja sõbralik.
Peale sööki suundusime hotelli veekeskusesse, sest kaugel see chek out-ki enam oli. K võttis viimast ja ujus, mina lebotasin soojal alusel ja lugesin raamatut.
Kui oli aeg ennast välja kirjutada, andsime kotid pakihoidu, haarasime kaasa fotoka ja tengelpunga ning läksime tagasi Pärnupeale seiklema. Õhtuse rongini oli ju veel aega küllalt.
Nautisime jälle merd, mänguplatsi ja sel korral saime ka Supelsaksa kohvikusse sisse. Otsustasime teha seal ühed koogid ja jõime mõnusat chai teed, mida me mõlemad armastame. Igavesti armas kohvik ja väga sõbralikud teenindajad-näitsikud. Istusime helesinisel ja valgusküllasel verandal. Kõige armsam koht selles majas.

K sõi mingit kirsikooki, aga minu valitud nisujahuvaba pirnipähklirull viis küll keele alla. Ülimaitsev.

Edasi tegime väikese shopingtuuri. K proovis nii 25 rõivaeset selga, millest jäid sõelale 2 kleiti. Lõbus oli.
Kell muudkui tiksus ja oligi aeg tagasiteele asuda. Mere ääres oli päris vali tuul ja lohesurfarid ning purilaudurid olid juba väljas.

Peatusime veel vaid korraks Mahediku kohvikus, et süüa tindikala vägagi sõbraliku hinnaga ning edasi juba otseteed Strandi tagasi. Kotid selga, maja eest bussi peale ja rongijaama. Meie Pärnu tuur sai selleks korraks läbi.

Kokkuvõtteks võib öelda seda, et Strand on viisakas ja puhas koht, aga lastega seal pole midagi teha. Seda tuleb võtta kui ööbimispaika ja ülejäänud tegevus suunata mujale. Järgmine kord otsustasime minna Terviseparadiisi. Küll aga sobib Strand hästi täiskasvanutele, kes tahavad minna õhtul näiteks teatrisse ja pisut veemõnusid vaikselt nautida. Siis on seal väga mõnus.

Ülejäänud koolivaheaja oleme veetnud rõõmsasti kodus, sest ees on hull kuu ja K-l oli tarvis käia ka muusikakoolis tundides, harjutada kodus klaverit(mida ei saa ringiseigeldes teha), õppida seda mis segane solfi eksamiks ja lõbutseda oma vennatütarde ning sõbrannaga, kes olid meil siin kõik mitu ööd-päeva.
Jah, minu puhkus hakkab samuti läbi saama. Homme tahaks veel kangesti midagi õmmelda. Lõike võtsin täna juba välja. Ja siis tuleb mai. Lapsele kõige pingelisem kuu. Muusikakoolis üleminekueksamid, jätkuv laulukarusselitamine, mitmed kontserdid esineda ja kooliasjad niikuinii. Igatahes mina hingan kergemalt 2. juunil, sest selleks ajaks on kõik olulised ja närvesöövad asjad lapsel läbi ja ema närvid saavad puhata :) Kaasaelamine pole mitte teps lihtne tegevus.

Millalgi nädal poolteist tagasi tegi suur R meie ratastele kevadise tehnoülevaatuse ja sellest ajast saame jälle rõõmsalt oma kaherattalistel ringi vurada. Käisime siis esimeseks asjaks kohe suure R-i juures külas, et katsetada rataste töökorda. Ilus õhtupoolik oli ja päris natuke jäime hiljaks, et päikest loojumas näha. Asusime tagasiteele veidi peale loojangut. Sellegipoolest, õhetava taeva saime sel õhtul kätte ja mõned pildid veel.

Meie majatagune on märtsikellukesi täis.

Olgu neid üks või palju – ilusad on nad alati ja pealegi tekitavad hea tunde, et kevad küll viibib, aga tuleb siiski.

Naabrinaise peenardel ajavad ennast krookused välja. Peakski minema vaatama, kas neid ilusaid kevadlilli on juurde tulnud või on talvega maa-alused elukad osa sibulatest rotti pannud. Mõned kaunidused on veel tärkamata roheluse vahel puude otsas rippumas ja varakevadel väga ilusad.

Poja kodu lähedale järvele on tekkinud valge luik. Ujus seal õhtuhämaruses uhkelt ringi ja piilus parte.

Ja päike oligi loojunud…

Et kuidas seda hullarit defineerida siis – hullar, kui hullumaja või hullar nagu hullama ? Tegelikult on meil nii seda kui teist ja see on täiesti üleelatav ning tegelikult väga tore.
Vahepeal polegi mahti saanud blogisse meie tegemistest kirjutada ja täna on see hetk, kus mõtlesin, et ahhaaa, paneks õige midagi kirja. Ükskord jälle hea üle lugeda ja kroonika tarbeks tuleb ülestähendusi teha. Hilise õhtu võib kirjutamiseks täiesti ära kasutada, sest nädalavahetusel tahaks jälle kõvasti muid asju teha jõuda.
Et siis kodulugu, meie kodu lugu.

Ilmselt olen ma maininud, et meil on remont. Just, juba pikemat aega kestev remont. Tegelikkuses see isegi ei sega eriti meie igapäevast elu, kui välja arvata see, et töölt koju tulles ma siin pidevalt midagi nokitsen. Misasi on vaba õhtu, seda ei tea ma enam päris ammu. Kui nüüd tekib tunne, et miks ma sellist tohuvahobu endale korraldan, siis pean nentima fakti, et…mulle selline elu meeldib. Ma ei olegi see tüüp, kes tahaks õhtud läbi lihtsalt olla või telekat vaadata(telekat meil niikuinii ei ole). Ok, lugemise aega võiks pisut rohkem olla, aga eks tuleb jälle ka see aeg. Praegu loen tõesti väga vähe korraga, sest palju ei jaksa ega jõua. Tavapäraselt käib elu aga nii, et kas teen kodus tööd või lehvime kusagil K-ga ringi. Kontserdil, trennis, konkursil, kusiganes.( Siis ikka palgatöövälisel ajal)
Nojah, niisis – remont :)

Sügisel sai valmis elutoa remont. Sai kohe täitsa valmis, kui välja arvata, et uut mööblit praegu sinna ei tule ja üks siin tuleb lae alla panna, kuhu külge saab riputada fotod.
Mõni kuu hiljem tulid välja mõned probleemid. Lae servast oli lahti löönud silikoon ja mõnedes kohtades olid pahtli alt praokesed välja pressinud. Ka pistikupesade ümbrused tahtsid ületegemist, sest nii nagu see asi oli, ei olnud mitte kohe ilus. Nüüd kevadel said need parandused tehtud ja eelmisel nädalal sai värvitud esiku ja köögi laed ning töötasapinna tagune sein ning akna sein köögis. Selleks oli mul abiline. Mina lage pahteldada ja värvida ei taha ja tunnistan ausalt, et mulle meeldib, kui seda teeb professionaal. Kui tema lõpetas, tuli minu etteaste.
Esikus võtsin kõigepealt maha vana tapeedi, ehk värvitud seeneksi.

Sa püha porgand, kui õudne töö see oli. Tundub, et mis see siis ära ei ole. Sirr ja sorr, tapeet seinalt maha, aga võta näpust, üldse pole nii lihtne. Kuna esikus on meil seintes ei muu, kui kipsplaat, siis ei saanud ma seda ka veega väga leotada. Enamus tuligi tegelikult sipsniuhhti tõmmates alla, aga mingi osa oli nii kõvasti seina küljes, et kraabi sa noaga või pahtlilabidaga…eimidagi. Ennem saad kipsplaati augu, kui tapeedi sellelt kätte. Nii ma siis kraapisingi, et higipull otsa ees. Suurema enamuse sain lõpuks kätte. Veidi pahtlit sai siia sinna peale ja siis ka nats lihvitud. Nojah, piltidelt nüüd vaatan, et tapeedi ma kraapisin siiski alla ennem, kui laed värvitud said :) Aeg läheb kiiresti ja juba ongi peas kõik sassis. Ühesõnaga see tapeet sai sealt maha nii või naa.

Kui abilisel said laed värvitud, hakkasin mina värvima. Sel nädalal kohe mitu õhtut värvisin ja muskel kasvas :) Köögi seintel pole enam heledaid kollast ja sinist vaid on valge. Esikus ei ole enam helekollast ja oranži, vaid on valge. Lõpuks jälle valge.
Oma esimese päris oma korteri köögis lasin kunagi 30 aastat tagasi ehitatavas majas samuti värvida köögi seinad valgeks. Sel ajal oli maja ehitusjärgus ja mina kepslesin hommikul vaatama, mida maalrid minu korteris teevad :P Olid just alustanud köögi seinte värvimist…sinepikollakaspruunika värviga. Ohsapüss, kus mul tõusid juuksed püsti pähe. Palusin maalritel kohe töö katkestada ja nemad siis küsisid üllatunult, et aga mis värvi ma siis seinu tahan? Palusin värvida valgeks. Sel ajal oli see ikka päris tavatu, et keegi midagi valgeks värvis. Ikka kasutati mingeid kummalisi toone ja pandi kirjusid tapeete. Kuskilt oli minus aga olemas see valge ihalus juba siis, kui olin puhta noor ja roheline. Nii tol korral see köök valgeks saigi ja vannituba sai samuti valgeks. Esikusse tuli väga hele tapeet.

Nüüd on meie kodus asi sealmaal, et hetkel on kõik valge. Sellele osale, mis oli oranž ehk siis ümber vannitoa ja ka ukse seina, tuleb mõne aja pärast tegelikult veel tapeet, mis pole päris valge, aga sellest ma praegu ei räägi. Sellesse seina, mis on vannitoa vastas ja ulatub ukse alt väikeste ukseavadega köögi aknani, tuleb ka midagi lisaks. Valget, aga sellest ka veel vara rääkida. Esiti tuleb veidi nutsu koguda, investeerida, värvida ja siis saab sein selliseks, nagu oli plaanis. Kui ma just vahepeal ringi ei mõtle, sest ka seda ma oskan teha. Mõtted ja ideed lihtsalt vahepeal muutuvad.

Köögi kapp-laud on tänaseks tagasi täiesti seina vastas. Üleeile õhtul me K-ga nägime hullu vaeva, et see peale värvimist tagasi seina vastu saada, aga jõudu nappis. Lihtsalt see tagumine vasakpoolne väike jalake tuli siia sinna nügimise käigus alt ära ja siis otsustas see raske nurk ennast linoleumi sisse kittida. Nügi kuidas tahad, päris seina vastu me teda ei saanud. Mina sain ainult mõningad sinikad lõpuks. Tegelikult oli vaja ainult ühte meesisikut, kes tuli ja vuhh, tõstis kapi õigesse kohta. Mina aitasin natuke nügida ka. Igatahes on ta nüüd seal, kus peab olema.

Ahah, ja siis see aknalaua alune osa. Sellega on nagu pildilt paistab, nii ja naa. Kunagi oli sinna ette planeeritud perforeeritud roostevaba plekk ja ilmselt siis seoses sellega peale akna vahetust jäi aknalaua alune selliseks, nagu ta kunagi oli. Hirmus koledat tumedat värvi. Tagatipuks olid seinas ka mõned praod. Mina seda plekki enam sinna ei taha(vähemalt praegu ma mõtlen nii) ja värvisin selle lihtsalt valgeks. Lihtsalt, et ta mind enam nii hullusti ei häiriks. Plaan on aga selline, et nädalavahetusel panen sinna pahtlit ja lihvin ja siis värvin uuesti kõik üle. Selle vanamoodsa radika värvimine on muidugi omaette ooper. Täpsemalt öeldes, nikerdamine. Jajah, ma kavatsen esimest korda elus pahteldada. Õnneks on pind väga väike, pahtel on mul kodus olemas ja nii kõver mu silm ometi pole, et asi päris viltu saaks:) Igatahes läheb see sellesse rubriiki, et sel aastal tegin esimest korda elus.

Põrand esikus ja köögis….see linoleum on maas olnud kõik meie seal elatud 18 aastat ja oli juba maas eelmiste elanike aegu. Seega väga kaua. Mul on temast tõsiselt kopp ees. Kohe tõsiselt. Uue põranda plaadid seisavad kenasti seina ääres ootel ja kasvõi nui neljaks, aga varsti saab see põrand meil maha. Ega see mingi lihtne tegevus pole, aga küll saab. Esiteks, on meie korteri põrandad hullumoodi ebatasased. Vähe sellest, siis ka ruumist ruumi üleminekutel on tasapindadel kõrguste vahed. Vat sedasi ehitati kunagi. Selleks, et köögis põrand maha panna, on vaja köögimööbel välja tõsta – lahe :) Aga küll kõik saab tehtud. Varem või hiljem, aga tehtud saab. Mul on lihtsalt eesmärk ja siis tuleb lihtsalt järjepidevalt selle suunas liikuda.

Kui kunagi pea 20 aastat tagasi sai eritellimusel lastud teha kööki mööbel, siis tundus meile selline sinine värk jube lahe. Praeguseks, ütlen ausalt, ma kohe üldse enam seda mööblit ei armasta. Esialgu jääb ta aga sellisena edasi ja ma mõtisklen, mis ma sellega peale hakkan. Pliit tuleb välja vahetada niikuinii, sest praeahi ei ole enam kuigi koostööaldis. Mööbli osas on mul mitmeid mõtteid ja aeg näitab, millised neist käiku lähevad.

Aga nüüd väike sissepõige elutuppa meie lillede juurde.

Kamina ette pani mu kallis vanem poeg maha uued plaadid. Väga hästi pani, kuigi esimest korda elus. Millalgi eelmisel suvel ostsin tuppa korvi, et panna sinna sisse meie tekid ja pleedid. Muidu vea neid nagu kass poegi ja kuskil nende jaoks seda õiget kohta pole. Nüüd on nad kenasti korvis ja neid saab sealt võtta ja vajadusel endale peale laotada. Kui muidugi just pojatütred pole meil. Nemad armastavad tekkidega mängida ja siis on pleedid mööda elamist laiali.
Talvel ostsin ühe samasuguse korvi juurde puude jaoks ja nii see seisabki nüüd kamina kõrval puud sees.

Täna transporditi meile koju üks suur ja ilus havisaba. See seisis tegelikult meil tööl ja millalgi talvel ütles töökaaslane, et seisab siin teine nukralt nii pahas kohas ja paremat kohta tal samuti pole ning pakkus seda mulle. Loomulikult tahtsin ma seda endale, sest meie suures toas on ruumi päris mitmele suuremale taimele. Leppisin kokku, et viin selle ära siis, kui õues enam külm pole ja kodus suuremad pahtlitolmutamised tehtud. Nii oligi täna see päev, kus mul oli transport võtta ja lill rändas uude koju. Natukene tuleb mul teda putitada, sest ebasoodsates oludes kaua kasvanuna on ta veidi ühele poole kasvanud. Keerasin ta siis selle kiibaka poolega valguse suunas, et ehk kasvab varsti otsemaks. Pott on tal ümber hetkel samuti täiesti vale ja ajutine. Sõbrannaga on varsti plaanis võtta ette üks Hansaplanti tuur ja ehk leian sealt midagi sobivat. Meie kodulinna kauplustes pole kahjuks ükski potiümbris mind kõnetanud. Igatahes on mul selle havisaba üle hea meel.

Aa, need roosad – valged pallid muide on K-sünnipäevast veel rippumas, sest ta ei ole lubanud neid alla võtta. Las nad siis mõnda aega veel ripuvad. Seinal kummaline laik ei ole värvimispraak vaid päikeselaik. Meie elutuba on väga valgusküllane ja päikeseline, sest päike paistab sinna varalõunast hilisõhtuni.

Ja minu teine suur lill. Kunagi vast 3 aastat tagasi käisime töökaaslastega Tartumaal ekskurseerimas ja külastasime ühte sealset raamatukogu. Näppasin sealt kaasa ühe lille küljest umbes 10 cm-se jupikese. Tänaseks on sellest jupist kasvanud arvestatav taim. Jah, taim, sest ega ma ei saagi aru, on ta lill, põõsas või puu :D Kui keegi oskab mulle öelda, millega on tegemist, oleks tore, sest lilleraamatutes tuhnimine pole mind tõele lähemale viinud.
Mingi aja oli ta mul teises kohas ja seal ta otsustas kasvada suuremalt jaolt akna poole. Lõppes see sellega, et üks õhtu jäin kuulatama – mis seal elutoas küll maha kukkus? Loogiline, lill oli kasvanud ühele poole liiga raskeks, pott oli liiga kerge ja kukkuski teine kummuli. Järgmisel päeval tegime käigu poodi ja ostsime uue suurema poti. Nüüd on pott piisava raskusega(panin igaks petteks suurema kivi samuti potti) ja lill pööratud hõredama poolega akna suunas, et seegi külg saaks kosuda.

Tegelikult on mul lilledega olnud nii, et kümmekond aastat tagasi suretasin ma kodus kõik lilled välja. Oli lihtsalt selline eluperiood, et ma ei jaksanud nende eest hoolt kanda. Nii ma siis olingi täiesti rahul, kui järjekordne taim saba andis ja viskasin ta rõõmuga välja. Nüüd aastat 4 tagasi tärkas minus lõpuks uuesti soov enda ümber taimi näha. Alustasin tasa ja targu, et vaatan, kas nad lepivad minusuguse udupeaga, kes kipub unustama kastmist. Praeguseks olen ma igatahes täiesti tubliks tubaseks aednikuks arenenud ja minu suurim rõõm ongi rõdupotipõllumajandus ja toalilled. Siiski sellised, kes pole väga kapriissed.

See lill, mis elutseb kamina nurgal, sai toodud töölt väikese lehekese näol. Võttis päris kiiresti vaasis juured alla ja sai potti. Mõne aastaga on temast lopsakas taim kasvanud. Nimeks peaks olema Peperoomia. Väga leplik lilleke.

Aknalaual on hetkel ühes nurgas suhteliselt seosetu kompositsioon. Hinge vaakuv draakonipuupojuke, väike säntpoolia, üks mingisugune kaktus, mis sai kevadel lõpuks endale pisut suurema poti ja üks orhideeline, mis plaanib kohe õitsema hakata. Vaasis on juuri ootavad turdlehe oksad. Need said mul samuti töölt toodud, sest sealne suur turdleht kukkus ümber ja läks katki. Kaks oksa tõin koju. Selle nurgaga tuleb tegelikult midagi veel korraldada, aga las praegu olla nii.

Keset lauda troonib meil ikka veel üks jõulutäht. Sain selle detsembri alguses sünnipäevaks ja sellisena nagu ta sain, selline on ta praegugi. Esimest korda on mul jõulutäht nii hästi säilinud. Vaatan ja imestan, et ikka veel pole lehekestki ära kukkunud ja lill näeb hea välja. Eks ma suvel pean ta vist kuskile mujale sokutama, sest tahaks vahepeal midagi muud laua peale, aga praegu on ta seal, kus on.

Trepikoja aknalaual on mul tegelikult 5 jõulukaktust, mis südamerahuga vaata et terve aasta väikeste vahedega õitsevad. Täiesti uskumatud tegelased. Kui nüüd õues soojemaks läheb ja öökülmad enam ei kimbuta, viin mitmed taimed rõdule suvitama. Seal neile meeldib. Nädala pärast on mul aga ees nagu mainisin, aianduspoe külastamine ja mine tea, mida ma sealt kõike kaasa vean.

Kokkuvõtteks:
Remont edeneb. Mai lõpuks peaks olema tapeet seinas ja ideaalis ka põrand maas :)
Meie kodus on lõpuks jälle rohelised taimed ja me saame nendega sõbralikult läbi.
Elu on ilus!