Sel hommikul oli meil äratus enne kukke ja koitu. Justnimelt, isegi kuked veel ei laulnud. Imelikul kombel puhkusel olles ja mõnusas kliimas supeldes ei tundu isegi kell 4.45 ärkamine kohutavana. Õnneks jäime õhtul täiesti arukal ajal magama ja isegi väliterrassilt kostev “Elvis” oluliselt uinumist ei seganud. Mingi hetk konstanteerisin fakti, et libaElvisel hakkab vist hääl ära väsima ja veab pisut metsa ning siis ma juba magasin.
Hommikul ärkasime, sättisime ennast korda, vaatasime üle kas kõik päevaks vajalik on kotis ja läksime õue. Kell 5.25 võttis meid peale MessonghiTravel-i buss ja seiklus võis alata. Ok, tegelikult korjati veel mitme hotelli eest rahvast peale ja kui buss oli täis, asusime teele Lefkimmi sadamasse. Sõitu alustades oli veel täiesti pime, aga umbes 40 minuti sõidu jooksul hakkas silm täitsa kenasti seletama. Kohale jõudes, käis bussijuht soetamas meile ülesõidupileteid ja mõne aja pärast võisime minna praami peale ja leida endale tunniseks ülesõiduks mugavad kohad. Ülesõit nii inimesele kui autole on kõigest 5€ ja kohalike ferryde sõidugraafiku leiab SIIT.
Kes soovis, läks järjekorda seisma ja hankis endale hommikukohvi või midagi muud meelepärast. Meie ja enamus teisigi reisijaid hakkasime sööma oma kaasavõetud hommikusööki. Hetk enne väljasõitu hakkas tõusma päike.

Imeline oli see päikesetõus. Päikesetõus ongi vist midagi imelist, sest see kuulutab alati uue algust. Kodused päikesetõusud on vaimustavad, aga kui päike tõuseb mägede tagant, on see teistmoodi kaunis ning seda vaadates soovid tõesti, et aeg peatuks.

Olime teel Igoumenitsa sadamasse Kreeka mandrile, kuhu praam sõitis tund aega. Kohale jõudes oli õues suur valge käes ja sadamas käis vilgas tegevus. Laevad koos inimeste ja autodega tulid ja läksid.

Igoumenitsa linn on Kreeka läänepoolses osas ja viimase 20 aastaga kasvanud poole suuremaks ning tema elanikkond on samuti kasvanud poole suuremaks. Igoumenitsa sadam on tõusnud Kreeka kolmandaks sadamaks. Suur areng toimus hüppeliselt ka siis, kui valmis kiirtee, mis saab alguse sõna otseses mõttes otse sadamast.

Tänu sellele kiirteele saab nüüd Meteora kloostrite juurde kõigest 2 tunniga, kuid enne kiirteed kestis see sõit 7 tundi ning Meteora ekskursioonid kestsid 2 päeva koos vahepealse ööbimisega. Tavaline tee on sellegipoolest alles ja kes soovib sõita mööda käänulisi väikeseid teid nähes igasuguseid toredaid külakesi, võib seda vabalt kasutada. Kiirteel sõites aga ei ole õnneks sugugi igav ja see tee ei kulge kuskil plankude vahel. Kolmes kohas tuleb maksta kiirtee maksu, aga akendest avanevad vaated on maalilised ning terve tee vaatad mõlemale poole silmad pärani. K-le olid need ilmselt seninähtutest suurimad mäed, aga minu jaoks on nad siiski veidi lahjemad, kui Norra mäed. Need mäed on lihtsalt juba täiesti erineva iseloomuga ja välimusega. Sellegipoolest, sõites läbi Kesk – Kreeka kus on tõenäoliselt Kreeka kõige kõrgemad mäed, oli vaadata küll ja küll. Tee viis meid muudkui üles ja üles, läbides vahepeal isegi mõne lühikese tunnel. Ainus pikk tunnel oli 4 km- ne ja ülejäänud olid pigem sellised sutsakad. Üritasin sõidu pealt teha pilte, aga aknast pildistamine on ikka aknast pildistamine, eriti, kui pildistad veel liikuvast sõidukist käänulistel teedel. Ega see kiirtee tähenda seal veel seda, et tee punktist A punkti B kulgeb sirgjoonel :) Õnneks vähemalt Kreeka bussijuhte ei sega see, kui mõni poolearuline nagu mina, bussi vahekäigus perioodiliselt kõõlub ja pildistab :)

Kui olime tunni sõitnud, sai kiirtee läbi ja algas laskumine mööda lõputuid serpentiine. Meie bussijuht Alehandros oli rahulik ja vilunud sõitja ning kahe päeva jooksul ei tekkinud mul kordagi tunnet, et hirmus on – ükskõik millistel teedel me siis parasjagu ka sõitsime.
Jah, ma kirjutasin õigesti – kahel päeval. Järgmisel päeval, kui toimus Korfu ringreisi ekskursioon, oli meil sama buss, sama bussijuht ja sama giid. Superkomplekt.

Niisiis olime teel alla orgu Meteorale lähemale ja lähemale. Maalilised ja käänulised teed ei lasknud vaatamata varajasele ärkamisele kordagi uinuda, sest kogu aeg oli midagi vaadata ja giid rääkis pidevalt midagi huvitavat. Piltidelt vaadates võib märgata, et ilm oli meeldivalt pilvealuse päikesega. Parajalt soe ja päike ei küpsetanud otse pähe. Nagu arvas ka giid ühes jutuajamises, oli see selliseks reisiks ideaalne. Buss on küll mõnusalt konditsioneeritud, aga arvestades sellega, et mitmetes kohtades oli parasjagu treppidest ronimist, oleks suur palavus olnud probleemiks mõnelegi inimesele.

Meteorast.

Mandri-Kreeka keskosas asub ilmselt üks maalilisemaid ning müstilisemaid paiku kogu Kreekas. Siinsamas tungib Pindose mäestikust välja Piniose jõgi, laskudes Thessalia tasandikule. Piniose jõe ülemjooksul Kalambaka linna põhjaserva vahetus läheduses asubki Meteora, kus kummaliste looduslike kaljutornide kogum on koduks paljudele kloostritele. Kreekas on ainult Athose mägi kloostririkkam kui Meteora.

Kuid, ennem, kui läksime uudistama seda eriskummalist paika, külastasime Kalambaka linnas perefirmat, mis tegeleb ikoonide meisterdamise ja müümisega – Zindros Icons.
Mainin siinkohal ära ka selle, et meie K-ga olime sel reisil puhtalt kultuuriliste ja looduslike elamuste otsingutel, aga paljud meie kaasreisijad, kes olid õigeusklikud, käisid sel reisil sõna otseses mõttes, kui palverännakul. Meie giid oli äärmiselt arukas noor naine Ukrainast, kes juba 10 aastat Korful elanud ja ma siiralt imetlesin tema laialdasi teadmisi, mida ta lahkelt meiega ka jagas. Absoluutselt terve reisi oli teda väga huvitav kuulata, kuid jah, ega kõik peensused kuidagi meelde ei taha jääda.

Ikoonide perefirmas võeti meid uksel vastu maiustuste ja jookidega. Pakuti kreeklastele omaselt magusat lukumit ja veini ning mahla. Pärast kostitamist peeti meile üks loeng ikoonide tegemisest. Millised erinevad tehnoloogiad on kasutusel, kuidas neid tehakse, kuidas eristada originaale koopiatest ja kuidas on erineva tehnoloogiaga tehtud ikoonid märgistatud. Pärast väikest loengut sai vaadata ringi nende poes, soovi korral osta omale koju mõne kaitsepühakuga ikooni(valik oli üüratu) või siis käevõrusid, võtmehoidjaid ja muud pudi-padi. Kreeklased ise on muidugi paduusklik rahvas ja seal ei välju naljalt keegi kodunt ilma mõne kaitsepühakuta kotis või misiganes esemeke see olla võiks. Ka bussijuhtidel ripuvad bussides peegli küljes väikesed ikoonid kaitsepühakutega, kelle ülesandeks on neid teel olles kaitsta. Igaks asjaks on erinevad pühakud ja sel teemal on minu peas küll üks suur segadus, et kes nüüd millisel juhul kaitset pakub. Õppimise koht!
Teadmiseks sinna sattujatele aga niipalju, et kui olete huvilised ostmaks ikoone, siis jätke nad sealt ostmata. Kloostrites on nad märksa sõbralikema hindadega müügil.
Tegime meiegi tiiru selles hubases poekeses ja leidsime mõned toredad käevõrud ning K loomulikult Meteora võtmehoidja oma kogusse. Väga ilusa ja soliidse võtmehoidja leidis. Ikoonid ei ole siiski meie teema, nagu meile tundus.
Kõik, kes midagi poest ostsid, said sedelikese numbriga ja teise poole sedelist sama numbriga tuli anda kassaneiukese kätte. Pärast anti need kontsud meie giidi kätte koos kotitäie kingitustega, ning tagasiteel toimus bussis loterii, millest kirjutan hiljem.

Kalambaka linn ise on ehitatud iidse linna Eginio kohale. See linn oli kuulus roomlaste vallutuste vastu võitlemise poolest. Linn asub selle koha lähedal, kus Piniose jõgi voolab välja Pindose mäe kaljupragudest. Seal, kus iidsetel aegadel asus Apollo pühamu, seisab tänasel päeval Bütsantsi tempel, kus on säilinud ka haruldased maalingud – freskod ja kirevad marmorsambad. Teel Kolambaki linnast Meteorasse paikneb Kastraki küla. Küla vähesed elanikud on kuulsad oma külalislahkuse poolest. Sellest maalilisest külakesest avaneb suurepärane vaade Meteora kaljudele.

Kui nüüd minna veidi ajas tagasi, siis jõudes ülevalt 1000 m pealt alla orgu Kalambaka linna lähistele, märkad järsku üüratult suuri kaljumoodustisi. No ikka väga suuri. Ja see pilt on nii vapustav, et unustadki ennast suu ammuli neid vaatama. Päris tõsiselt, kohapeal neid nähes on pilt kordi võimsam, kui ükski foto suudab edasi anda. Ega asjata peeta neid kaheksandaks maailmaimeks. Ma teadsin veel Eestis olles, et tahan Meteorasse minna ning seal me siis olimegi ja kõik see võimas loodusime ehk kaheksas maailmaime, oli meie ees.

Seal kerkisid orupõhjast hiiglaslikud pruunist liivakivist sambad – Meteora kaljud. Mõned neist on otsekui tohutud stalagmiidid, mis tõusevad püstloodis kõrgustesse. Iga vaade tundus eelmisest kaunim, uhkem ja majesteetlikum. Ei teadnud enam kuhupoole vaadata ja kuidas saaks kõike talletada.

Peale ikoonidega tutvumist olime tagasi bussis ja algas sõit ülespoole, kloostrite juurde. Huvilise elu on tänapäeval lihtsaks tehtud.

Sellel järgmisel pildil on üks eenduv kaljuke ja seda nimetatakse kotkakaljuks, sest see näeb välja nagu kotkas, kel tiivad kokku pandud ja istub. Sain sellest teha ühe kiire klõpsu bussi aknast ja juba oligi ta läinud…

Aga…enne, kui ma jõuan oma jutujärjega sinna, et jõudsime paika, kus turistid lastakse bussidest välja ja öeldakes – nüüd pildistage :) – teen juttu veidi Meteorast, kui ajaloolisest müstilisest paigast.

Kloostrite paiknemine

Meteora tähendab kreeka keeles – “õhus hõljuv” ja eks need kloostrid seal küljes tundusidki justkui õhus hõljuvat.

Kloostrite rajajaiks peetakse munk Athanasiost ning mäenõlvadel koobastes elavaid eremiite.
Ükskõik kui palju neid kloostreid ka ei vaata, tabasid end pidevalt mõttelt, et kuidas ometi nad neid 14.sajandil küll ehitasid – 300 ja enama meetri kõrguste kaljude seinad on püstloodis ja siledad, ükski tee ju sinna üles tol ajal ei läinud, kivide otsas pole midagi, millest ehitada ja miks nad seda üldse tegid?
Üheks põhjuseks peetakse soovi olla Jumalale lähemal, võimalik, et eremiidid otsisid lõpuks üksteise seltsi, sest ühiselt kasinuses elada on pisut parem kui päris ihuüksi palvetada või siis eraldatust muust maailmast ja miks mitte ka see põhjus, et nii vapustavast kohast ei tahagi keegi ära minna. Suure tõuke andis kloostrite rajamiseks seesama siia kanti saabunud munk Athanasios, kes Athose mäelt koos mõne järgijaga korsaaride rünnakute eest põgenes jõudis niisiis Meteora lähistele.
Athose mägi on käesoleval ajal autonoomne kirikumaa Ida-Kreekas, kus asuvad ülimalt pühad kloostrid ja kirikud ning kus maa on nii püha, et sinna tohib astuda vaid meessoost olend (kehtib ka koormaeeslite kohta!). Sealseid munki peetakse siiani pühamatest pühadeks ja nende valmistatud ikoonidki on mitmekordse hinnaga – sest neil on juba lisaõnnistus kaasas!
Ning just sellisest tähtsast paigast saabunud Athanasios otsis endale uut elupaika ja asus Meteora kaljusammastele esimest suuremat kloostrit rajama. Sellest sai Suure Meteoroni klooster – kõigist Meteora kloostritest kõige võimsam, tähtsam ning suurem.

Paik muutus kiiresti väga populaarseks, kuna esiteks oldi siin sõna otseses mõttes jumalale märksa lähemal ning teiseks kaitsesid püstloodis võimsad kaljuseinad kloostrielanikke rüüstamise ja rünnakute eest. Ühel korralikul kloostril oli üpris palju hinnalisi aardeid (väärismetallist armulauariistadest hindamatute iidsete illustreeritudtud käsikirjadeni), oli turvalisuse küsimus absoluutselt asjakohane.

Geoloogid on välja arvutanud, et need kaljud on u 60 miljonit aastat vanad ning nende kujunemist on suuresti mõjutanud maavärinad. Samas räägitakse, et vaidlused nende tekke ja koostise üle käivad tegelikult siiani. Ei pidanud nad olema üldsegi nendest kivimitest, millest tavapäraselt koosnevad mäed ja kaljud.

Nende kivide päritolu kohta on hüpoteese palju. Näiteks ka selline:
Phillipsoni hüpotees – ta väitis, et miljoneid aastaid tagasi voolas seal tormiline jõgi, mis pesi välja pehmeid lubjarikkaid kivimeid, jättes asemele märksa tugevama koostisega liivakivi. Jõgi langes iidsesse merre, mis kattis tol ajal Thessalia tasandikku. Pärast tõsiseid tektoonilisi muutusi nendest kohtadest vesi taganes ja siis juba mõjutasid kive päike, tuuled ja vihm.
Miks mitte nii, eks?
!00%-list tekkepõhjust igatahes ei oska vist keegi öelda.

Kivide lähedaltvaade:

Turistide vähesuse üle see paik aga kurta ei saa. Lisaks vaimustavale loodusele on turistide lemmikobjektideks loomulikult nende kaljude tippudel asuvad kloostrid, mis on rajatud ilma vundamendita otse kaljupinnale.

Kuigi kloostrid saavad suurt toetust Kreeka riigi poolt, on nende oluliseks sissetulekuallikaks ikkagi just turistid, keda seal käib tuhandete kaupa (nt 1992. aastal oli Meteora külastuste arv 400 000 inimest, praegusel ajal ilmselgelt veel rohkem). Suurem osa turiste külastab Meteorat maist kuni septembrini – kui Kreekas on suur suvi. Meteora võeti 1988. aastal Unesco maailmapärandi nimistusse, kuhu praegu kuulub 552 haruldast kultuuri- ja loodusobjekti 112 riigist, sealhulgas muidugi ka Tallinna vanalinn. 1972. aastast alates toimuvad kloostrites restaureerimis- ja konserveerimistööd.
Meteora kloostrikogukonna ajaloo alguseks peetakse 11. sajandit, kuigi juba 9. sajandil asusid eremiidid elama kaljudesse kaevatud koobastesse ja orvadesse. Pühapäeviti ja tähtsamatel pühadel kogunesid nad kokku ja viisid läbi pühatalitusi. Kloostrielu hiilgeaeg oli 15. ja 16. sajanditel pärast mida hakkas kogukond mingil põhjusel lagunema ja paljud kloostrid jäeti kahjuks maha. 17. sajandiks oli munkade arv vähenenud umbes 2/3 võrra. Teise maailmasõja ajal kloostreid pommitati ja sel perioodil varastati palju kunstiväärtusi. Kunagi olemas olnud 24 kloostrist on elanikega tänapäeval vaid kuus: Megalo Meteoro, Agia Trias, Varlaam, Agios Nikolaos Anapafsas, Agios Stefanos, Roussanou (viimased kaks on nunnakloostrid).
Mõnedest kloostritest on säilinud varemed ja nendest osad on avatud ka turistidele. Keegi ei tea ilmselt täpselt, kuidas suutsid esimesed mungad ligipääsmatutena näivatele kaljutippudele jõuda. Legend pajatab, et esimese elaniku aitas sinna ehk Jumal ise või viis nad sinna ingel või lind… Hiljem kasutati kloostritesse pääsemiseks köisredeleid ning ülesvinnatavaid korve.
(Vaatasin ühest sellisest vintsiga varustatud ruumist alla….ja no ma tõesti ei tea, mis vägi oleks mind sinna võrku istuma sundinud, et lasta ennast üles tõmmata. Brrr, kui kõrge see oli, aga niid need inimesed seal üles ja alla kunagi liikusid)
Tänapäeval viivad kloostritesse trepid, mis on raiutud kaljudesse. Megalo Meteoro kloostri juures võib näha samuti eelmainitud köie otsa kinnitatud võrku, mida kasutati inimeste ülesvinnamiseks. Ilmselt materjalide transportimiseks üle kuristiku on rajatud midagi köisraudtee moodi , mis koosneb kahest trossist ja nendel kõikuvatest kastikesest.
Kõige rohkem turiste käibki tänapäeval suurimas, Megalo Meteoro kloostris, kus elab alaliselt vaid kümme munka.Peale orgu laskumist tuleb kloostrisse saamiseks astuda üles mööda 115 trepiastet, mis on raiutud kaljusse. Megalo Meteoros on palju kunstiteoseid, kaunis sisearhitektuur ning imelised freskod. Koduloomuuseumi taolistes ruumides saab vaadata vanu munkade töö- ja tarberiistu ning elamist. Endises refektooriumis asub praegu muuseum ja see sisaldab arvukalt haruldasi käsikirju ning raamatuid.
Ka teistes kloostrites leidub palju kunstiteoseid, eelkõige freskosid, mis on enamasti pärit 16. sajandist ning kujutavad endast olulist faasi postbütsantsliku maalikunsti arengus.
Turistidele avatud paigad ning munkade privaatalad on kloostrites rangelt eraldatud väravate ning karmide siltidega, mida tuleks kindlasti austada. Ka kloostrisse sisenemisel võib vastavalt tahvlilt lugeda mitmekeelset kirja, kus rõhutatakse, et tegemist on püha paigaga ning palutakse käituda reserveeritult ning aupaklikult. See muidugi ei tähenda, et siia Hollywood jõudnud ei ole. Nii on Agia Triada (Püha Kolmainsuse) klooster tuntud selle poolest, et seda kasutati Bondi-filmi võtteplatsina (filmis «For Your Eyes Only», peaosas Roger Moore).
Kloostrites on mõeldud turistide peale. Avatud on poekesed, kust saab osta religioosseid esemeid: ikoone (alates kallitest ja hõbedast valmistatutest ning lõpetades odavate plastimitatsioonidega), viirukit jne. Samuti on rikkalik suveniiride valik: võimalik on osta postkaarte, raamatuid, heli- ja videokassette jne. Ning ikka mitmes keeles. Kreeklased oskavad üldse oma muinsusi ja vaatamisväärsusi suurepäraselt serveerida ja reklaamida, eriti torkab see silma antiikajast pärit muististe juures.
Praegusel ajal on kõik Meteora kloostrid üsnagi väikese elanikkonnaga: keskmiselt elab ühes kloostris viis kuni kümme vaimulikku, lisaks kümme kuni kaksteist ilmalikku töölist. Kuid siin elamine on eesõigus! Kõik mungad või nunnad, kel on õnn Meteoras elada, on millegagi silma paistnud ning tingimata on neil taskus ka kõrge ülikoolikraad – enamik siinsetest residentidest on suisa doktorid ja professorid.
Lisaks lõputule palvetamisele tegelevad nad siin erialatööga.
Omades Kreeka telefonikaarti, võite koduseid üllatada telefonikõnega otse Megalo Meteoro kloostrist ja nii mõnestki teisest. Ei puudu nendest ka wifi. Klišeena paistab tõdemus, millega enamasti lõpetavad ülevaate Meteora kloostritest mitmesugused reisijuhid: kloostritest ning mäenõlvadelt avanevaid vaateid nautides võib aru saada, miks mungad oma eluks ning mediteerimiseks just sellise paiga on valinud.
Kas just kaunis vaade munkadele peamiseks põhjuseks oli, see on muidugi küsitav. Tänapäeva turistidele küll, ehkki vähemalt sama sügava kui mitte sügavama mulje jätab vaikne mõtisklushetk mõne kloostri hämaras kirikus nikerdustega puidust toolil istudes. Selleks tuleb siiski pisut kannatust varuda, kuni ülejäänud turistid on ruumist lahkunud. Või siis lihtsalt silmad sulgeda, kuna turiste on seal pidevalt liikvel. Maa ja taeva vahel…võimas tunne.

Niipalju siis sissejuhatuseks ja nüüd jätkan sealt, kus ennem pooleli jäi, ehk et meid viidi turistidele mõeldud platvormile ja öeldi – 10 minutit pildistamiseks. Jee, kõik jooksid ja üleval oli juba turiste kõvasti ees. Ja no te ju ometi teate, mis toimub siis, kui kuskil on asiaatidest turistid :)
Kõigele vaatamata, üritasime sealt midagi pildile saada ja sealjuures mitte kusagilt alla sadada.

10 minutiga ikka mingid turistikad saime. Mälestus seegi. Ja see on siis jälle see koht, kus tunned, et ….oleks tahtnud olla seal omapäi, just nii kaua, et vaatest isu täis nautida ja leida ehk ka vaikuse ning omaette olemise hetk…aga, meie olime koos turistidega ja õnnelikud juba sellegi üle, et viibisime nii väekas paigas.

See järgmine ongi kuulus Bondi kalju. Film “For Your Eyes Only”, 1981. Monastery of the Holy Trinity ehk Püha Kolmainsuse klooster, mis on tõenäoliselt kõige askeetlikum ja keerulisemalt ligipääsetaval kaljul nendest taevastest ühiselamutest. Üksik sammas, mida ümbritsevad ringjalt kaljused valvurid. Mitteteadlik rändaja ei leia kunagi üles jalgrada, mis viib kloostrikalju jalamile ja sinna viivat 140 astet, mis viivad kalju tippu. Kalju taga kõrgub Kosiakase mägi.
Lisaks tavalistele ehitistele nagu köök, söögituba ja munkade lahtrid, on selles ja igas järgmises kloostris kivisse tahutud võimsad veemahutid. Meteora kaljude tippudes veeallika puudumine on askeetide jaoks ülimalt oluline probleem – sel põhjusel ongi sinna tekitatud mahutid vihmavee kogumiseks. Aastasadade jooksul, raske töö ja palvete jõul on sinna kõrgele tõstetud ka mulda köögiviljade ja puuviljade kasvatamiseks. Selle kloostri ehitus kestis ürikute järgi 17 aastat, aga ehitusmaterjali kohaleveoks pakutakse lausa 70 aastat.

Edasi viis meie tee kloostrisse. Meie retke ajal oli plaanis külastada kahte kloostrit ja ega ajaliselt väga rohkem ei jõuagi, sest kloostrid suletakse siestaks üpriski vara. Vaadates muidugi neid turistihorde, pole mingi ime, et külastuste aeg on piiratud. Selline rahu kants ei talukski päevas pikemat aega rahvamasse, kes territooriumil ringi sebivad.

Varlaami klooster

Preobrazhensky samba Megal Meteor-i kõrval, veidi sellest kaldu, seisab eraldi suur basaltkivi, mis on kõikidest külgedest äärmiselt järsk.
Ei pelasglased, kreeklased ega roomlased ehitanud sellel enne midagi, kuni siia Kreeka imelistele kõrgustele ilmusid Jumala soovil esimesed Meteora elanikud.
Iidne sammas, millel asub Varlaami klooster, hakkab vaikselt muutma oma välimust vastavalt seal toimuvale tegevusele. Lähenedes Meteora kaljudele, kõrgub ta sinu ees nagu hiiglane tillukese inimese ees, nagu mänd lille ees, nagu inimene putuka ees. Võimas!

Kloostri elanikud.

Kes asusid sellele kaljule esialgselt elama? Esimesena oligi sellel elama asunud Varlaam. Temast teatakse ainult seda, et ta kaitses röövlite eest oma naabrit Athanasius Meteorskit, kes asutas ennast elama naabruses olevale Great Meteora kaljule ja oli saabunud sinna tõenäoliselt Athosest.
Tol ajal veel nimetule kaljule ehitas munk Varlaam kolme pühaku auks väikese kiriku palvekohtadega viiele vennale. Peagi peale kiriku asutaja surma võeti see tundmatute poolt laiali kuni aluseni ning kalju jäi asustamata kuni 1518. aastani, mil sinna tõusid üles lihased Apsarady Theophanesi vennad ja Nectarios, kes ehitasid praeguseni olemasoleva Kõikide Pühakute kiriku -All Saints ning veidi hiljem ka Püha Ristija Johannese kiriku. 1566. aastal sai kirik, millel oli ristiga kuppel, ikoonimaalingud, mis olid maalitud kuulsa Kreeta kunstniku Franco Catalano poolt. Sammastetagune sein oli vormistatud 1566. aastal teenistuses oleva Georgi poolt. 1627. aastal Kolme Pühaku kirikut uuendati ja ikoonimaalingud olid tehtud Sergi ja Chyrilli poolt.
1922.aastal raiuti kaljusse astmed, et muuta pühamusse liikumine võimalikult mugavaks ja ohutuks. Toiduainete ja muude materjalide üles transportimise jaoks kasutatakse siiani võrku-hälli. Varem tõsteti sellega üles ka munkasid. Mingil ajal saadi üles mööda palke, mis olid paigutatud kaljude vahele avaustesse. Hiljem vahetati need välja nöörredeli vastu, mida mööda tuli ronida üles ületades oma hirmu ja omal vastutusel vähemalt pool tundi.

ja see on siis see vints, millega võrku üles keritakse.

Kloostri reliikviate hulka kuuluvad pühakute säilmed, ristid, hõbedased nõud, kloostri rajajate kullatud mantel, Evangeelium, käsikirjalised koodeksid pärgamendil ja mõned sajad raamatud. Siin hoitakse ka Evangeeliumi, mis oletuste järgi kuulus imperaator Constantinus Porfirio Rodnoi-le/959a/

Aga lähme kloostrisse sisse, muidu läheb jutt väga pikaks.

Meie ees on trepp kloostrisse ja kui ma õigesti mäletan, oli astmeid 120 ja kõrgub see klooster kaljul, mis on umbes 400 m kõrgune. Pilet kloostrisse maksis 3€, laste eest minumeelest ei küsitudki.

Astmetel astudes ei saa üle ega ümber vapustavatest vaadetest ümbrusele. Peale reisi arvutist pilte vaadates, pole ma saanud kuidagi rahu sellest mõttest, et pildil paistavad need kaljud ikka väga lapikud ja lamedad, aga tegelikkuses….no nad on vapustavalt võimsad, reljeefsed, ruumilised, maagilised, muinasjutulised, salapärased, veidi kurjakuulutavad, samas rahulikud…misiganes sõna selle iseloomustamiseks ka sobib.

Nunnaklooster, millest tuleb hiljem juttu.

Jõudes üles, sai liikuda ringi mööda territooriumi vaid seal, kuhu oli lubatud ja see on ka täiesti mõistetav. Siseruumides polnud pildistamine lubatud ja kuigi nägin inimesi väledasti telefonidega pilte tegemas, ei tõusnud minu käsi kordagi keelust üle astuma. Isegi lapsel ei tulnud kordagi pähe eirata munkade viisakat palvet. Mungad ise olid muide peidus, mis peidus, aga ma mõistan neid.

Sellistes vaatides hoiti kunagi vett või veini. Vihmaperioodiga tuli koguda selline hulk vett puidust ja kivist mahutitesse, et seda jätkuks terveks aastaks.

Ja muidugi jälle erinevad vaated.

Need ilusad katused….need katsid kõiki kloostrite hooneid.

Veel vaateid, millest kuidagi ei saanud isu täis.

Siin järgmisel pildil paistab kauguses nunnade klooster, kuhu me hiljem läksime.

Peagi olime tagasiteel ületamas silda, mis viis kaljult üle kuristiku

Ja väljapääsu poole…

Territooriumilt väljas, oli võimalus veel soetada endale meeneid, sest nende müüjaid oli seal kohe terve rida. Hinnad taskukohased ja valik suur. Ise liikusime bussi, et veidike seedida muljeid enne järgmisesse kloostrisse liikumist. Oli mida seedida.

Monastery of Rousanou või Püha Varvara klooster ( Rousanou)

Olime jõudnud nunnade kloostri juurde

Juurdepääs kloostrile toimus kuni 1897 aastani mööda nöör-redelit.
Hiljem ühendati kahe hiigelrahnu vaheline lõhe sillaga ja pärast seda muutus kloostrisse saamine kõvasti lihtsamaks. Nimi Rusanu(Rousanou) eeldab, et esimene kaljulejõudnu oli kas Rosani linnast, mis asus Thessalay (Kreeka keskosas) piirkonnas või tulenes esialgse kiriku rajaja nimest millele pandi alus XIV. sajandil. Kroonikatest võib välja lugeda, et kirikuid ning latreid uuendati 1545. aastal. Mungad Maxim ja Joasaf, kes tulid Ioannia linnast, taastasid hooned, mis olid selleks ajaks lagunenud. Neid peetakse kloostri järgmisteks preestriteks. Kaasaegne viiekorruseline kompleks kitsal kaljul, mida me tänapäeval võime näha, loodi XVI. sajadil ja kuni selle ajani on andmed lünklikud ning vasturääkivad. On olemas andmekillud, et 1288. aastal olid latrite loojateks Rusana kloostris mungad Nicodemus ja Benedict.

Ehitatuna traditsioonilises bütsantsi stiilis, on pühamu rikkalikult kaunistatud tuntud Kreeka kunstnike poolt XVI. sajandi keskel Hegumen Arseny annetuste abil. Maalingud seintel kuuluvad Kreeta koolkonnale. Tõenäoliselt teostas seda pühitsetud Strelitzi Theophanesi õpilane, jüngri nimega Zorzi.
Kirik on risti kujuline, mitmenurkset kuplit toetab kaks sammast ja kaks külgsuunalist apsiidi. Nii nagu tesi kloostreid, siis ka Rousanou kloostrit sageli rüüstati. Allesjäänud reliikvijaid ja käsikirju hoitakse Suur Meteoori Päästja kloostris. Koguduse veranda sissepääsu juures märkame “Teise tulemise” süžeed. Jeesus Kristus asetseb kupli keskel, kõik tema ümber austavad Jumalat. Kogu sammastetagune ruum on täidetud kannatajate stseenidega, kes eelistasid pigem kaotada oma elu kui loobuda oma usust. Põhimõtteliselt on pühamu maalid keskendunud Jeesus Kristuse elu episoodidele.
Kloostri patrooniks oli Varvara, kes kannatas kristlaste tagakiusamise all paganliku keisri Diocletian’i ajal. Kirikus hoitakse õdede poolt tema ning Pious Modest-i ja Panteleimoni säilmeid ja väge. Ta on kõikide inimeste pühak, kelle töö on seotud kõrgendatud riskiga.
Varvara sündis Iliopolis Süüria territooriumil. Ta erines omaealistest erilise ilu ja vaimukuse poolest. Rikka paganlase tütrena uskus ta ühte Jumalat ja ristiti ilma isa loata, võttes vastu kristliku usu.
Saades keelekandja abil sellest teada, andis ta oma lihase tütre kuberneri kohtu alla, paludes teda rangelt karistada Rooma jumalate hülgamise eest. Olles kannatanud ebainimlikke piinamisi andis Kannataja Varvara oma hinge Jumalale peale hukulemõistmist omaenda isa käe läbi.
Eelmise sajandi 60-st aastatest muudeti Rousanou ja Stefani kloostrid nunnakloostriteks.
Vaatamata rangele eluviisile, suudavad nunnad isegi nendel süngetel kaljudel säilitada mugavust ja komforti. Lähenedes kloostrile üle kuristiku viiva silla, märkab siseneja luksuslikke lillepeenraid, mis kaunistavad aastaringselt nende siseõue.

Niipalju siis ajaloost ja lilli oli seal kloostris tõepoolest palju. Naisekätt oli tunda igal sammul. Kloostrisse üles viis 168 astet, kui ma õigesti mäletan.

Selles kloostris elab statsionaarselt 6 nunna ja kogu oma olmega tegelevad nad ise. Liikusid seal rõõmsalt ringi, müüsid erinevat kaupa oma poekeses – ja sinnagi olid nad väga palju asju teinud iseenda kätega. K soovis osta ühte võtmehoidjat, milleks oli lapik kivi ja sellele nunna poolt joonistatud klooster. Müües küsis nunn kenasti K nime, kirjutas selle kivi teisele poolele, lakkis üle ja andis õnnistuse saatel lapsele. Ka üks järjehoidja, mille K soetas oma kogusse, oli nunnade poolt tehtud. Armas kuivatatud lilledega lamineeritud järjehoidja. Wifi oli neil samuti olemas ja meiega samal ajal liikusid seal “mehed mustas”, kelle T-särkide seljal oli mingi telefirma nimi. Midagi seal siis ilmselt salvestati.

Seal all kaugel paistab meie buss.

K uurib treppidest laskudes oma järjehoidjat.

Varlaami klooster

Ja olimegi all tagasi

Teel tagasi linna nägime kaljut, kus sees on pragu. Sinna prakku käisid pühad mehed siis, kui leidsid, et nad pole piisavalt kasinad ja alandliku, kui tundsid, et peavad rohkem kahetsema, paluma enda ja teiste eest.

Järgmisel pildil on ühel kaljueendil palju rätte. See oli hästi kaugel ja parasjagu kõrgel, seega bussist pildistamine oli keeruline,aga midagi sain ikkagi peale.
Neid rätte pidavat viima sinna noored mehed ja naised, selleks, et nende armastus kestaks. Ronivad nad sinna ilma igasuguse julgestuseta ja teadaolevalt pole õnnetusi olnud.

Peale kõrgustes hõljumist olime tagasi Kalambaka linnas.

Meid viidi sööma pererestorani nimega Palazzo

Turiste võtavad seal vastu rahvariietes perenaine ja peremees isiklikult ja juba uksel pakutakse sulle topsike kohalikku veini.

Teenindus on seal kiire, kuigi meie mõistes üldse mitte restorani moodi, vaid kõnnid kandikuga läbi leti äärest, kust siis kokad tõstavad su taldrikule seda, mida soovid. Niiöelda komplekslõuna maksis 10€ ja kui võtsid midagi praele lisaks, maksid veidi juurde. Pärast toodi kauba peale lauda magustoit- marjatarretis. Õhtusel ajal on aga seal tõenäoliselt klassikaline restoran menüüga lauas :)

K võttis endale kreeklaste rahvustoitu moussakat, mis maitses väga hästi, mina eelistasin kala mingite põnevate ubadega. Olime vist hiigelnäljased ja läksime ahneks – enne põhiroogasid sõime salateid. K marineeritud kaheksajala salatit köögiviljadega ja mina traditsioonilist Kreeka salatit. Omavahel muidugi vahetasime, et mõlemad saaks kõike maitsta, aga kõht oli pärast tõesti triiki täis.

Peale sööki sai soovi korral teha rahvariietes pererahvaga pilte. Perenaine kutsus K pildile :)

Pärast õues bussi ootamise ajal jäid pildile ühe hotelli hooned

Kõht täis ja ees ootas tagasitee. Kaks tundi sõitu Igoumenitsa sadamasse. Õhtuks tuli päikegi välja ja tegin bussi aknast mõned pildid ka päikesega.

Ennem lubasin kirjutada loteriist, mis pidi toimuma tagasiteel. Nii oligi, et giidi käes oli kott kingitustega ja kotike paberikontsudega. Ja loosimine algas. Bussis olnud lapsed olid kordamööda fortuunadeks. Jagati igasugust erinevat nänni. K muudkui ootas, et võiks ju ometi ka midagi võita, aga ei midagi. Viimasena läks loosi üks suuremat sorti ikoon(peaauhind), kus oli peal pühaema lapsega ehk kõikide perekondade kaitsja (vist). Meie ees istuv noormees võttis loosisedeli ja K muudkui seletas, et ta nii väga tahab seda võita. Juhtus see, et ta võitiski :) Rõõm oli suur, aga mõne aja pärast laps küsis, et ema, mis me sellega nüüd siis teeme? Mis me ikka teeme, leidsime kodus temale koha ja …kui ta oli juba meile määratud siis loodamegi, et ta hoiab meid hästi :) Me olime seal bussis vist ühed vähestest, kes on iseendasseusku, aga juhtus nii, et tõime koju ikooni.

Jõudsime sadamasse ja laadisime ennast peale. Ees ootas praamisõit meie armsale Korfu saarele.

Korful läbi vanade külakeste sõites nägime sellele piirkonnale tüüpilist pilti. Õhtul istuvad kõik mehed rõõmsalt kohvikus ja kohvitavad, ajavad äri ja jagavad uudiseid, aga naiste koht on kodus, pere juures. Külades on selline kombestik veel täiesti säilinud, aga linnades enam mitte.
Tagasi hotelli jõudes ei läinud kaua, kui asutasime ennast magama, sest kell oli palju ja hommikul ootas taaskord ees üks tore reis.

Kokkuvõte:

Kas tasub minna?

Jaa, kohe kindlasti ja kahel käel soovitan! Midagi nii müstilist ikka iga päev ei näe. Kui K käest olen nüüd hiljem küsinud, mis tuleb tal Korfu reisilt esimesena meelde, siis esialgu ta ütleb, et ma esitan liiga keerulise küsimuse, sest nii palju huvitavat ja ägedat sai näha, aga siis veidi mõeldes, ütleb esimesena Meteora ja siis tulevad alles helesinised laguunid.

Kas grupiekskursioon või omapäi minek?

Sellistele nagu meie, loomulikult grupiekskursioon, aga oma parimas versioonis oleks ma soovinud minna sinna rendiautoga, veeta kohapeal kaks päeva, teha läbi jalgsimatka kloostrist kloostrisse, mis on umbes 15 km pikk ja nautida kõrgustes päikesetõusu ning päikeseloojangut. Ja muidugi talletades endasse rahu ja vaikust, ahmida endasse iidsete aegade väekust. Jaapanlased muide pidavat Meteorasse sõitma miinimum nädalaks ning pühendama siis igale kloostrile vähemalt ühe päeva.

Veel üks asi tuli meelde. Kloostrites on võimalik panna vastavatesse kastikestesse nimekirjad oma lähedastest, kelle eest soovid, et mugad või nunnad palvetaksid. Üks nimekiri tehakse tervise eest palvetamiseks ja teine üldine palve heaolu eest. Soovitatav on sellised nimekirjad kodus valmis kirjutada, et kiirustades ja rahvamassis kedagi ära ei unustaks, kui selline soov olemas on. Kirjutada tuleb kas ladina tähtedes või kreeka tähti kasutades.

ja viimaseks – kloostritesse minnes on kohustuslikud kaetud põlved ja õlad, soovitatavalt seelik. Kes tuleb lühkarites, saab ukselt pika põlle, mis tuleb endale ümber siduda. Meie olime õnneks teadlikud ja põllesid ei vajanud. Oma sarongid olid kotis olemas.

Meteora kaljud. Need iidse mere põhjas siledaks ja ligipääsmatuks voolitud vulkaanilise päritoluga kivisambad on väärt, et neid maailmaimeks kutsuda. Sammaste tippudes asuvad vanad munga- ja nunnakloostrid (räägitakse, et kõige rikkamad), kuhu endistel aegadel roniti mitmekümnemeetriseid nöörredeleid pidi. Iga kloostri ehitamine nõudis 20-30 aastat ränka tööd ja vaeva, kuid jumalasulastest võib aru saada, sest koht on tõepoolest jumalik. Sammastesse on tekkinud hiiglaslikud ristikujulised praod – loodus ise on selle pühamuks kujundanud. Nüüd viib kloostriteni autotee ja sajad turistid – küll mootorratastel, küll autodel – sõidavad sinna üles, et tunda end osana millestki suurest. Vaatasime lähenevaid turiste kiivalt- kauneid kohti tahaks vaid enesele hoida.

Järgmises reisikirja loos oleme juba Korfu saare ringreisil!

Nagu ma eespool olen kirjutanud, ostsime Korfule saabudes endale 3 pikemat ekskursiooni. Üks nendest oli saartetuur Paxos ja Antipaxos. Merereis oli meil kindlalt plaanis ja selle me ka teoks tegime.
Reisipäeva hommikul ärkasime varakult, sättisime ennast valmis ja tõttasime hommikusöögile. Hommikusööki alles hakati serveerima, seega olime seal suhteliselt esimestena uitamas. Võtsime endale ikka aega varuks, et süüa rahulikult ja kiirustamata ning pärast sööki jõudsime veel toast läbi lipata, asjad võtta ja hotelli ette meie MessonghiTraveli bussi ootama minna. Buss saabus täiesti õigeaegselt, nagu ostutšekile märgitud – kell 7.55 Hommikusel ajal vurab hotellide eest läbi arvestatav hulk suuri turismibusse, kes kõik korjavad oma kundesid hotellide eest peale, et viia nad kas päevasele ekskursioonile või sadamasse, kus reis jätkub hoopis laevaga. Nii läksime meiegi selle bussiga Benitsest edasi lõuna poole kuni Moraitikani, sealt keerasime mere poole ja olime varsti Messonghi väikelaevade sadamas. Seal oli meil vastas juba üks naine, kes juhatas kogu kamba mööda kiirakäära tänavat kai äärde ja õigesse laeva( selleks ronisime läbi teise laeva, sest ega kai ääres siis ruumi ülearu ole). Mahutasime ennast kõik kenasti salongi ära ja laeval aeti tuurid üles. Sõit võis alata. Esialgu võttis alus suuna saartest suuremale, Paxosele.
Paxos ja Antipaxos on Kreeka väikesaared ja lähimad saared Korfule.
Paxos on täiesti asustatud saar, kuid Antipaxost peetakse üldiselt asustamata saareks, kuigi tegelikult seal siiski sadakond inimest elab ja territoriaalselt kuulub väikesaar Paxose koosseisu. Oliivipuid on seal vähe, seevastu on saar aga kaetud viinamarjaistandustega. Nendest viinamarjadest toodetakse kanget, hea kvaliteediga veini, mis pidi olema lausa mustjaspunane. Majutusvõimalusi saareelanikud ei paku.
Paxos asub Korfu saare lõunaosast 7 km kaugusel ja 8 km kaugusel Kreeka mandriosast ning 12 km kaugusel mandril asuvast Parga linnakeseses(Parga linnas käiakse ühe teise mere-ekskursiooni raames, mille nimi on ” Helesinine laguun”, aga sinna me ei läinud). Paxose pealinnaks on maaliline väikelinn Gaios.
Paxose saart mainivad ära nii Homeros kui Plutarchus(V-Kreeka ajaloolane). Saare esimesteks elanikeks olid ümberasunikud, kes tulid Korfu saarelt. Kreeka mütoloogias mainitakse Paxost kui saart mille lõi Poseidon oma naisele(või oli see armuke?) Aphroditele ( tal neid erinevaid naisi ikka jagus). Poseidon viskas oma kolmhargiga Korfut, et saada selle küljest lahti ühte tükikest ning sellest tükist saigi Paxose saar, puhkusesaar.
Paxose saare ajalugu on tihedasti seotud Korfu saare ajalooga. Paxos käis samamoodi käest kätte küll roomlaste, veneetslaste, prantslaste ja lõpuks inglaste võimu alla ja nii jäi saarele jälgi igast ajastust.
Üheks hirmsaks viletsuseks saarele oli piraatlus. Esimesed andmed on aastatest 1538 – 1540, kui piraat Turgut pidas Paxoxse saart omamoodi baasiks. Legend pajatab, et Malta rüütli varandus, 70 000 dukaati, mille piraat varastas nende galeeri kambüüsist, on peidetud Antipaxose viinamarjaistandustesse ja mida pole tänase päevani leitud. Prantsuse arst, botaanik Pierre Belon, kes uuris Paxose saare taimestikku 1546. aastal, kirjeldas oma raamatutes, et piraadid võtsid kinni meremehi. 1600. aastal kirjutatakse piraatidest, kes maabusid saarele, tapsid saareelanikke ja võtsid vangi neidusid ning lapsi.
1800- ndal aastal loodi saare pealinn – Gaiose Sadam. Seal hoitakse saare ajaloolisi väärtusi, nende kultuuriloolist pärandit. Säilinud dokumendid meelitavad sinna teadlasi ja ajaloolisi, kes pidevalt kaevavad välja saarest uut informatsiooni.
Saarel asub Paxose ajaloomuuseum, kus võib näha väga ammusesse aega kuuluvaid ajaloolisi esemeid. Muuseum loodi 1996.aastal selleks, et näidata saare kultuuripärandit külalistele ja noorele põlvkonnale.
Paxose saar on umbes 30 km2 suurune ja kõrgeim tipp on 248m ning teda peetakse Joonia mere üheks maalilisemaks väikesaareks. Paxosel puudub lenuväli ja kuna sinna saab vaid mereteed kasutades, tekkis sinna ka turism hiljem. Paxose saarel on lõputud oliivisalud aga Antipaxos on üks lõputu viinamatrjaistandus. Võrreldes läänerannikuga on Paxose saare idarannik lamedam ja ligipääsetavam. Läänerannik on aga järskude kaljudega ja koobastega ning grottidega ääristatud. Pealinna Gaiost kaitsevad mere poolt kaks väikest saart – Agios Nikolaos ja Panagia.
Paxose nimi pidavat olema tekkinud sõnast “pakš”, geomeetriline, trapets, sest saarel on trapetsi kuju, kui seda mere poolt vaadata. Teise versiooni järgi Sitsiilia linna Paxountase elanikud olid saare esimesed elanikud ja sellest ka nimetus Paxos. Veel üks verisoon on selline, et saare nimi on sõnast “paksosas” – kinnised uksed, kuna Gaiose sadam on kaitstud mere poolt kahe saarega.

Niipalju sissejuhatuseks ja nüüd reisi enda juurde, ehk siis pildiline osa kommentaaridega :)

Hommik ei olnud väga paljulubav, sest kui jõudsime sadamasse, muutus ilm häguseks ja hakkas vaikselt sabistama uduvihma. Pilt merele oli suhteliselt hall ja udune, aga me ei kaotanud lootust. Mõtlesime, et aeg alles varajane, päike pole kõrgele jõudnud tõusta ja küll läheb paremaks.

Vaatasin ma siit või sealtpoolt, endiselt oli pilt hägune ja hallikas

Kui suurem sabin üle läks, ronisid kaks kärsitut, ehk K ja mina, kiiresti tekile, ehk laeva vööri. Meie vahva madrus Spiro oli varsti lapiga platsis, nühkis istumispadjad kuivemaks ja elu oli lill.

Peale meie ei tahtnud tekil siiski veel keegi olla ja nii me istusime kahekesi ning vaatasime, kuidas näeb välja Lõuna – Korfu rannik või siis Kreeka rannik meist vasakul.

Peagi hakkas lähenema Korfu saare alumine tipp. Meri oli muutunud kohati huvitavalt peegliseks nagu teda oleks keegi lapiga poleerinud, päike hakkas tasahaaval midagi lubama ja Kirke vaimustus kohatistest türkiissinistest laikudest suurel merel. Ka meie reisikaaslased hakkasid tasapisi välja imbuma ning Spiro koos abilisega käisid pakkumas topse ja jooke – mingit kangemat kahtlast napsi ja Cocat. Meie otsustasime siiski jääda oma veepudelite juurde, sest Cocat me ei joo ja tundmatu jook…no mine tea, kuidas see seedimisele mõjub :D

K võttis sisse Titanicu filmi positsiooni ja sealt ta enam kuni saarele jõudmiseni ei lahkunud.

Kui Korfu saare nina tagant välja avamerele jõudsime, tõusis ka laine ja kuigi piltidelt seda nagu ei paista, loksutas täiesti arvestatavalt. Minul oli päris keeruline pildistades paigal püsida ja hädasti oleks olnud vaja ühte lisakätt, millega reelingust kinni hoida pildistamise ajal. Ühel prantsuse proual hakkas kohe isegi nii paha, et õnnistas oma eaka kaaslase särgi sisse :) Ei jõudnud lihtsalt kalu toitma. Särk sai muidugi kenasti pestud ja saarele jõudes tagasi omaniku selga.

Lõunamaa merede lained on teistsuguse iseloomuga, kui Läänemere lained. Nad on laugemad ja laiema vahega. Kodumerel on laine teravam ja tihedam. Loomulikult on nad omamoodi kurjad mõlemal merel, kui asi käest ära kisub. Seekord õnneks päris tormiks ei läinud, aga hullult lahe oli pidevalt laeva ninaga merd künda. Mina sain igatahes alatasa jalad märjaks. No meie olime ka muidugi segased, kes terve tee püsti seisid serva ääres. Ilus oli neid vahuseid pitsimustreid kaunivärvilisel veel vaadata.

Peagi hakkas paistma Paxos ja pilt läks aina ilusamaks. Päike hiilis, vesi vahetas värvi.

Kui olime juba saarega kohakuti, siis meist paremal tekkisid merre kivimoodustised ja ohaspoiss, kui ilus vesi seal ümber oli :)

Vasakul olid meie ees Paxose saare läänekaldad, kaljused ja järsud. Kaljude vahetus läheduses muutus vesi türkiissiniseks ja lained lõid väikest vahutantsu.

Peagi keerasime esimeste koobaste poole. Oli näha, et kapten ja madrus olid pisut ärevil, sest laine ja tuul segasid koobastesse sisenemist. Katsusime siiski võimalikult lähedale saada, aga selge see, et tuulevaikse ilmaga ja päikesega oleks see pilt olnud kordi kaunim.

Esimese koopaga tutvunud, liikusime järgmiste poole.

Tegelikkuses oli minumeelest veel ilusam, kui piltidel ja kahju, et ilm ei võimaldanud meil seal kauem seista. Oleks tahtnud kohapeal veidi loksuda ja imetleda.

Seega jah, eemaldusime kaunitest koobastest ja võtsime edasi suuna Antipaxose saare poole, mis eemalt tegelikult juba paistiski. Esialgu veel mõned pildid Paxosest.

Saar lõppes sellise huvitava ” kolme vaalaga”

Ees paistab Antipaxox, see parempoolne. Uskumatult imepärane on vaadata, kuidas sõites pidevalt vahetub mere värv. Kord on tumesinine, kord helesinine, kord tume türkiis, kord hele ja särav türkiis. Ma muudkui mõtlesin, et milline see veel siis kõik oleks, kui taevas oleks olnud täiesti sinine ja pilvitu?

Kreekat külastades saba ilmselt üsna ruttu selgeks, et fraas “Kreekas on olemas kõik” pole lihtsalt retoorika, vaid tõepoolest, seal vist ongi võimalik leida kõike. Kuidas tundub, kas on võimalik selles riigis leida saart, kus meri ja rand on nagu Kariibi mere troopilistel saartel või India ookeanis ? Näiteks sellised, nagu Maldiivid või Tai saared? See on siis rannad valge liivaga – just valge liivaga, mis on peenike nagu jahu ja meri on lasuursinine, liivapõhjaga ning asub väikeses lahesopis, mis upub rohelusse?
Selline saar on Kreekas täitsa olemas. Joonia meres asuv Antipaxose saar ning tema rannad Vrika, Mesovrika ja Vatumi. (Kreekas on neid imelisi saari teisigi, aga mina räägin just Korfu ümbrusest)

Antipaxose saar on väga väike, kõigest 5km2 ja paikneb 3km kaugusel oma “suurest vennast” – Paxos-e saarest, või Paxist, nagu kreeklased seda hellalt nimetavad. Kaks kõrvutiasetesevat saart paikevad Korfu saarest lõunas ja sõita saab sinna nii Korfu saarelt kui ka Kreeka mandriosalt Igumenitsa ja Parga sadamatest.
Saartele saab sõita nii ühiskondliku transpordiga kui ka arvukate turismibüroode kaudu, nagu käisime ka meie K-ga. Tõepoolest, kui me oleksime olnud Korful vähemalt kaks nädalat, oleksime võtnud ette justnimelt selle ühistranspordiga saarele sõidu, et veeta seal pikemalt aega, sest olgem ausad, ekskursioonid on toredad, ülevaatlikud, aga siiski liiga napid, et siseneda sellesse oivalisse atmosfääri ja jõuda seda südamest nautida. Õhtuti pilte sorteerides taban ma ennast sageli mõttelt, et näedsa, ma oleks tahtnud siit ja sealt ka veel pildistada ja paremat nurka leida, aga lihtsalt ei jagunud aega. Lisaks lühikesele ajale, mis kaunites kohtades antakse, tuleb võistelda ka mitmesajapealiste turistikampadega ja päris keeruline on saada pilti ilma poseerivate võõraste kodaniketa. Jah, riiki, kus aeg kulgeb aeglasemalt kui oleme harjunud, tuleb minna puhkama pikemaks ajaks kui nädal.
Kui valida saaresõit läbi turismifirma, väljuvad väikesed laevakesed päris paljudes väikesadamatest. Meie kasutasime MessonghiTravel- i teenuseid ja väljusime Messonghi väikelaevade sadamast. Kui minna aga saartele iseseisvalt, siis saab valida kahe koha vahel. Praamid väljuvad Korfu linna sadamast (kuhu saabuvad kõik praamid) ja Korfu lõunatipus asuvast Kavos-e sadamast. Korfust käivad Paxosele ka kiirlaevad ja neid sõite vahendavad kaks firmat: Kamelia Lines ja Flying Dolphin. Esimese firma laevad on niinimetatud Tai kiirlaeva variant, nagu “merebussid”. Kinnine pikk kaater, kus on kahes reas istmed, igas reas kolm istet – nagu lennukis. Kui konditsioneer pole katki, siis on salong konditsioneeritud ja laevukese ahtris on väike diivanitega ala nendele, kes soovivad veeta sõitu värskes õhus. Liigset ruumi nendes laevades enamasti pole ja Paxose saareni sõidab ta 1 tund 15 minutit reisiplaani järgi, aga olen kuulnud, et reaalis kestab sõit ikka 1,5 tundi. Täpsema sõiduplaani võite leida SIIT.

Flying Dolphin- i firma alused on niinimetatud tiiburlaevad. Sõidavad kohale 50 minutiga, aga pilet maksab 2 x rohkem. Nende sõiduinfo leiab SIIT.
Väljuvad tiiburid Korfu uuest sadamast, mis on reisijate terminali Domestic Terimnal kõrval. Paikneb ringliiklusega suure ristmiku juures ja mõlema firma kontorid, kust võib osta pileteid, asuvad seal vastas üle tee. Tiiburid sõidavad Paxose saare Gaios-e linna nn. Uude sadamasse, kust on keskuse promenaadile ubes 800 m või siis 10 minuti rahulik teekond. Sealt promendaadi keskusest väljuvad “marsruutkaatrid” Antipaxosele. Samast väljuvad ka ekskursioonilaevukesed, mis sõidavad ümber saare ja sõidavad sisse ” helesinistesse koobastesse”. Kui saabuda Paxosele üheks päevaks, siis külastada koopaid ja randa läheb pisut kiireks, või kui siiski valida mõlemad, tuleb see trajektoor läbida ikkagi kapakuga. Meie käisimegi seal üldse päevaekskursiooni raames ja see tähendab, et kappasime veel kiiremini läbi, sest lühikese ajaga tuli turstidele näidata nii koopaid, kauneid randu kui ka Paxose saare ainsat linna. Ja nii saigi kõigest kõike vaid nuusatada, millepeale ma teen nüüd “nuuuuks” ja igatsen sinna tagasi, et nautida seda ilu kiirustamata.
Mis puudutab veel neid liinilaevukesi Antipaxosele, siis saabuvad nad seal Vatumi randa ja lähevad tagasi vastavalt täituvusele ja teadjate jutu järgi umbes 15 minutiliste intervallidega. Sõiduaeg tagasi Paxosele samuti 15 minutit. Kui juhtub olema tore kapten, siis teeb ta sõidu ajal miniekskursiooni mööda rannikut, peatudes pildistamiseks ilusates kohtades ja sel juhul venib sõit saarelt saarele pooletunniseks. Mõni kapten aga kihutab täistuuril nii kiiresti, et ei jõua välja hingatagi ning jõuab kohale 10 minutiga. Edasi-tagasi pilet maksab 14 eurot, lapsepilet on tunde järgi ja tagasi võib sõita ükskõik millise kaatriga. Paxosele sõidavad kaatrid kuni 14.00-ni, tagasi hakkavad tulema alates 13.30-st kuni 18.30-ni. Miks just kõik kaatrid Vatumi randa lähevad on see, et ainult selles rannas on minsadamakai. Nagu juttu oli, on Antipaxosel kolm randa, mis kõik asuvad saare põhjapoolses küljes. Varika ja Vatumi on varustatud lamamistoolidega ja veidi saare sisse ronides on seal kõrgemal ka taverna, kus saab süüa. Mesovrika on metsik rand ja seal pidavat vahest olema näha telkijaid.
Rannast randa on võimalik liikuda jalgsi mööda saarel olevaid rajakesi. Kõige optimaalsem saare külastamise aeg jääb hommikul 10-st kella 13-ni, sest siis pole rand veel suvitajatest pungil. Ei soovitata sinna minna ka puhkepäevadel, sest siis külastavad seda imeliste randadega metsikut saart ka Kreeka mandri ja saarte kohalikud, kes tulevad sinna nii isiklike kui ühiskondlike sõiduvahenditega. Lahed on siis igat masti veesõidukeid täis. Seega jah, tekib aluste ja inimeste kompott.
Tavernas on võimalik käia 1 või 2 eurose mündi eest dušši all, aga söökide hinnad on seal üpris krõbedad.

Niipalju kui asja uurides tundub, on Kamelia Lines-i firmal kõige parem mugavuse/hinna kooslus, et teha saartele iseseisvalt ühepäevane reis. Väljudes Korfu linnast 8.15 laevaga(mitte enne kukke ja koitu), jõuab Gaiose sadamasse umbes kell 9.30-9.45. Teel sadamast keskväljaku kai juurde on võimalus teha väike peatus hommikusöögis mõnes teeäärses kohvikus, mida on seal linnakeses valida küll ja rohkem. Sellisel moel peaks jõudma umbes 10.30-ks Antipaxose saare randa. Saab ujuda, jalutada ja pildistada ning kuskil 14.00 paiku oleks paras aeg sõita tagasi Paxosele. Selleks ajaks hakkavad randa tekkima arvestatavalt suuremad rahvamassid. Tagasi linnas, on aeg otsida endale koht lõunatamiseks ja tutvuda linnaga, mis on piisavalt väike, et lühikese ajaga mingi pilt saada. Kaunid õitsvad põõsad, puud ja lilled, arvukalt suveniiride ja ehete poode. Sinna sekka ka päris huvitavate valikutega rõivapoed(enamasti puuvill ja lina), kaunid valikud saronge koos kinnitusehtega( ostsin sealt endale ühe lõheroosa suurte valgete mummudega) ning igasugusele maitsele restorane, tavernaid, kohvikuid ning jäätisekohvikuid.
Ehete puhul ma hindades suuremat erinevust muude kohtadega ei märganud, aga toit võib seal tõesti pisut kallim olla, kui Korfu linnaski ning see on ka mõistetav – sissetulevate erinevate aluste traffic on katkematu. Jahid ja kaatrid täiesti tavalistest superluxideni. Suurem osa külalisi pididki seal olema jõukad inimesed, kes tulevad sinna isiklike jahtide ja kaatritega ning tõenäoliselt kohalikud nendele ka orienteeruvad. Kohalik köök on maitsev ja kvaliteetne. Naljamisi öeldakse, et ka need imelised väikesaare rannad pidid olema täis siidist ujukaid, briljantidega päevituriideid ja Rolexi kellasid tagataskus.
Vabal ajal seal linnas ilmselt muud teha polegi, kui et veidi keha kinnitada, kohvitada, mõned suveniirid osta, ühte ja ainsat muuseumi külastada ja nautida väikelinna imelist valgust ning kitsaid tänavaid värviliste majakestega. Kui kõige palavamal ajal on söödud ja osteldud, võib minna jalutama mööda kaiäärset tänavat. Keset linna on ausammas Paxosel sündinud Georgios Anemoiannisele, kes oli 1821. aastal toimunud Kreeka revolutsiooni kangelane. Pealelõunasel ajal paistab päike mägede poolt, seega vari langeb majade poolt piki kallast, mis teeb jalutuskäigu palavas kliimas üpris nauditavaks. Kui aega on, saab istuda mõnes toredas kohvikus ja uudistada kail defileerivat rahvaste paabelit ning edasi tagasi seilavaid jahte. Aeg möödub märkamatult ja ilmselt kella viie paiku olekski aeg hakata ennast sättima 17.30 praami peale, mis viib umbes õhtul kella seitsmeks tagasi Korfule.
Paxose saarel endal teadupärast normaalseid randasid ei olegi, on kaljused ja kivised rannaääred. Gaiose lähim ujumiskoht on samuti kaljune ja vette hüpatakse otse kividelt.

See oleks siis nüüd ideaalne ajaveetimne nendel kahel kaunil väikesaarel.
Valides teise variandi, nagu tegime meie soetades reisi turismifirmalt, saate pisut teistsuguse päeva. Ma ei ütleks, et kehva, aga tagantjäreletarkusega tean ma kindlasti, et oleks pidanud valima iseseisva saarele seiklemise. Kahjuks sellise tarkuse omandad alles esimest korda kohal käies. Kodus planeerides ei osanud ma selliseid võimalusi otsida. Sellepärast panengi nüüd mõtted kirja, et ehk kellelgi on sellest tulevikus abi. Kui veel juurde mõelda, siis eriti äge oleks Antipaxose saarele minna telgiga. Olla kõigepealt linnas, lõunast sõita liivarandadesse, ujuda, matkata, süüa tavernas ja ööbida peaaegu asustamata saarel :) No hullult äge oleks ju, eks! Järgmisel päeval võiks siis suuremale saarele tagasi sõita. Tagasisõidu pileteid ei pidavat seal keegi üldse kontrollima, kõik korjatakse peale ja viiakse tagasi. Võib valida ka hoopis Paxose saare mõnes majutusasutuses ööbimise ja järgmisel päeval käia saarelt koobastesse sõidul, aga sellega tuleb arvestada, et ööbimishinnad on seal krõbedad.

Tagasi meie reisi juurde:

Hakkasime lähenema Antipaxosele ja nurga tagant ilmus välja rand, see päikesevarjude ja lamamistoolidega. Jõudsin just rõõmustada, aga…me sõitsime edasi :)

Ja siis hakkas paistma see laguun, kuhu meie laevuke suundus….ning pilt muutus iga hetkega aina vaimustavamaks

Kui meie laev oli teiste laevade vahele manööverdamise lõpetanud, lasti vette ankur…..ja see läks ja läks ja läks, põhjatusse sügavusse.

Lõpuks me seisime paigal, laev ei loksunud, mootor seiskus ja ma muudkui vaatasin ja vaatasin, kui ilus seal oli. Ainuke asi, et kaldale ei lastud.

See järgmine kaunis vaade on mulle kuidagi väga tuttav, et oleks nagu kusagil filmis näinud, aga mis seal imestada. Film “Helesinine laguun” on filmitud justnimelt Korfu saare ümbrustes laguunides. Võib – olla nägin selles filmis või siis mõnes teises.

Aga nüüd oli siis käes see hetk kus öeldi, kes soovivad, võivad kohe vette karata, sest varsti liigume edasi. Ega ma ei pannud tähele selle sagina sees, kui pikalt ujuda lubati ja kui sain aru, et K absoluutselt ei pelga ja kavatseb sinna põhjatusse heletürkiissinisesse vette ujuma minna, panin ennast valmis, et neid hetki tema mälestuste jaoks jäädvustada. No ma ise ikka veidi põdesin, et kas ta julgeb. Sel hetkel ma ei mõelnud üldse, kas ma ise julgen :D K vahetas kiiresti riided ja …läks :) Esimesena!

Poid olid lapse sõbrad, sai puhkamas käia. Poid tegelikult märgiks, et sealt edasi on laevadel ohtlik parkida. Sügavus oli seal üüratu, aga mida lähemal kaldale, seda suurem võimalus oli kohata mõnda veealust kaljujuppi.

Kuni mina pildistasin ja rõõmustasin lapse pärast, saigi aga ujumise aeg läbi ja kapten viipas ujujad laeva tagasi. Nii ma ei saanudki teada, kas ma ikka oleksin julenud ka sinna minna :D ja jätan endale õiguse mõelda, et oleks ikka julenud küll, kui aega oleks olnud.

Vaimustunud ja õnnelik laps tuleb tagasi laeva.

Meie laeva kõrvale tekkis kalaparv ja hakkas tibutama vihma

ja oli igasuguseid ilusaid aluseid

Kui meie hakkasime ära sõitma, tuli meie kohale üks suur kruiser, mis ajas välja koledat tossu

Laps ronis vööri koos rätikuga tahenema ja Spiro vaatas, et väljumine laguunist laevade vahelt ohutu oleks

Hakkasime liikuma ja vaatasin, mida merel veel pildistada on.

Peagi hakkasime lähenema Gaiose linnale, Paxose pealinnale. Seal liikus igasuguseid uhkeid laevu ja purjekaid.

Ei läinud palju aega, kui linn hakkaski paistma. Keerasime kahe väikese saare vahelt sisse ja meid ootas ilus suvine linn, mille vihm oli just enne meie tulekut õhrikkamaks niisutanud. Gaios on siis väike kahe sadamaga puhkuselinn: peasadamas silduvad parvlaevad ja lühikese jalutsukäigu kaugusel on ka Veneetsia stiilis aknaluukide ja rõdudega 19. sajandi majadega ääristatud tilluke sadam väikealustele.

Meile anti linnaluba kaheks tunniks. Selle aja sees oli tarvis lõunat süüa ja pidi jõudma niisama ringi vaatada. Jõudsime kõike, aga oleks tahtnud rohkem jõuda.

Kõigepealt otsisime endale ühe söögikoha ja kui tundus, et sobib, astusime sisse. Üldiselt, sind märgatakse alati kohe ja juhatatakse kohale. Järgmisel hetkel on menüüd juba lauas ja võib rahumeeli endale sööki valima hakata. Üheski kohas, kus me sõime ei olnud seda probleemi, et menüü oleks ainult kreeka keeles. Kui veidike teha eeltööd kreekapäraste roogade nimetuste osas, siis on aimu ka sellest, mis ühe või teise nime taga peitub. Kui aga ikka aru ei saa, siis teenindaja on alati valmis sulle seletama, mida üks või teine roog sisaldab. Sel korral valisime midagi mitte keerulist- K valis endale liha sidruni ja millegi veel marinaadis, mina valisin liha tomati ja millegi veel kastmes :D Kreeklased armastavad hirmsasti liha kõrvale friikartuleid pakkuda. Seega lihtsamalt öeldes sõime lahtisel tulel valmistatud liha friikartulite ja värske salatiga.

K ootab oma sööki, sest kõht oli merereisist ja ujumisest juba üsna tühi. Lauad olid seal kaetud kummuli taldrikutega ja kui praad kohale toodi, võeti see taldrik ära.

Kohalik kass ajas tavernas oma asja

Toit oli maitsev ja kõht sai täis. Meiega ühes lauas istus kamp prantslasi ja nendel millegipärast läks toidu tellimine palju vaevalisemalt, kui meil. Küllap nad ootasid konnakoibi :P
Nojah, kõht sai täis ja ma oleks meeleldi tahtnud ära maksta. Istume ja ootame. Kelner muudkui jookseb ringi ( no ma ei tea, võib olla oli vahest ka teine noormees, nad nii ühte nägu ), aga keegi ei astu ligi, et küsida, kas soovime maksta. Lõpuks sain tal sabast kinni, et ….ma sooviksin maksta ja kas teil kaardimakset on? Jaa, muidugi on! Haaras minu kaardi ja pani minema :) Mina vaatan siis juhmilt järgi, et huvitav, mida ta sellega üksi teeb, kui mina peaksin pin koodi sisse toksima? Noh, mine tea, äkki selles kohas on juhtumisi juhtmevaba terminal ja varsti tuleb tagasi. Ootame, ootame, kell läheb – ei midagi. Kutt muudkui jookseb ringi. Lõpuks läksin talle järgi ja koputasin õlale, et kuule noormees, kuhu sa mu kaardi panid? Sul on ju mind vaja, et pin koodi panna :) Aa, jah, tule siia, siin saad ära maksta :) ja suunas mind mingi papi juurde leti taha :D Nojah, oleks ma seda teadnud, oleksin kohe ise läinud mööda nurgataguseid uurima, kus võiks maksmise koht olla :) Maksin kenasti ära, papi tänas ülevoolavalt ja saime minna linnaga tutvuma.

Selline see meie Taka Taka taverna oli. Kamp kasse peab selle ees parasjagu ilmselt minegid plaane :)

Kui edasi läksime, olid meie ees jälle kassid.

Küll on kahju, et meil Eestis vähemalt sirelidki terve suve ei õitse. Selline õitemeri nagu Kreekas, on hullult ilus.

Edasi me lihtsalt jalutasime, ilma erilise sihita. Kaugele ei julenud väga minna, sest laevale minekuni polnud enam liiga paljua ega jäänud.

Nägime isegi ühte mustas rüüs usumeest, kes kõndis reipalt ja oli rõõmsa näoga

Külastasime kaubatänavat, sest K soovis osta endale sealt mälestuseks võtmehoidjat.

Siin puu taga paistab õrnalt see monument, millest eelnevalt juttu oli.

Jõudsime jäätiseni ja jäätist tuleb palavaga kindlasti osta. Vähemalt üks kahepeale, kui kahte ei jaksa ära süüa. Mina pole eriline jäätisesõber, seega enamasti ostangi jätsi K-le ja ise lihtsalt maitsen tema jaost.

Võtsime vaikselt suuna mööda kaiäärset promenaadi tagasi meie laeva suunas

ja olimegi peaaegu tagasi

K tahtis uhke kaatri taustal endats pilti. Seisis teine meie laevukese kõrval.

Ja selline oli see laev, millega me oma merereisi ette võtsime. Spiro ootab trapi juures oma reisiseltskonda.

Kõik meie inimesed tagasi peal, võtsime suuna kodu poole. Välja sai sadamast ka teiselt poolt.

Juba avamerel, kohtasime seda tiiburit, millega saab iseseisvalt saartele sõita.

Mäed, purjekad…

Nagu Gaiosest väljasõidu piltidelt näha, tuli lõpuks välja päike ja taevas läks sinisiniseks. Mis tähendab, et merel sõites kütab ta eriti salakavalalt. Istusime loomulikult tekil ja nali naljaks, aga ma suutsin vist 10 minutiga kõrvetada ära oma põlvenukid :D Järsku tundsi, et ai, keevad :P Määrisin ruttu spf kreemi peale, aga juba oli hilja. Ülejäänud tee hoidsin põlvenukid peidus. Peale pikka päeva küpsetas päike nii kõvasti, et K väsis ära. Tõmbas endale õhukese valge salli peale ja jäi magama.

Kes on aga alati tegus ja rõõmus, see on laevamadrus Spiro. Pakkus rahvale veini ja kutsus tantsule. Muusikaliseks kostituseks lasti enamuse teed meile ABBA laule :)

Ja hakkaski meie reis lähenema lõpule. Korfu saar paistis juba ammu ja peagi olime sadamas tagasi.

Mis on siis teisiti komplektreisil? Nagu ikka ekskursioonidel – kõik käib liiga kiiresti. Jõudsime küll imetleda veidi ka Paxose kauneid koopaid, kuid mitte sel määral, kui lootsime, sest tuul sel päeval oli vali, laine natuke suurevõitu ja suurema alusega ei saanud koobastesse nii sõita, et täit elamust saada. Omapäi käies – üheks päevaks, poleks mõtet sinna koobastesse tegelikult tormata, seega see oli üks pluss organiseeritud reisi kasuks, et sai seal ikkagi käidud. Laev, millega reisile viiakse, on muidugi suhteliselt rahvast täis. Meie laevas oli bussitäis rahvast. Äkki 45 inimest? Väga hull ei olnud, aga kui laevalt pildistada tahtsid, tuli olla kiire, et leida hea positsioon( arukas on terve tee püsidagi heal positsioonil). Päris silgud pütis tunnet ei tekkinud, aga olemisruumi üleliia samuti polnud. Võib olla sellepärast, et alguses oli ilm veidi kehvake – tuuline ja tibutas ning sellest lähtuvalt istusid kõik nagu üks mees siseruumis. Vat seal tekkis kiiresti selline paljuerimõõdulisisilkeühestünnis- tunne. Meil K-ga oli ilmselt kõige väiksem kannatus või siis kõige suurem merel seilamise kogemus ja niikui nägime, et suuremat vett enam taevast alla ei saja, ronisime vööri. Olime seal päris pikalt üksi. Alles siis, kui hakkasime Paxose koobaste juurde jõudma, tulid osad inimesed meie juurde või ronisid kajuti laele, kus olid istepingid. K seisis terve tee saartele laeva ninas ja etendas Titanicu stseeni. Käsi küll laiali ei ajanud, aga ära sealt ei tulnud. Ta lihtsalt terve tee kaifis sõitu, imetles ilusa värviga merd ja otsis läbipaistvast veest kalu. Hiljem me nägime aga laevu, mis olid ikka hullult rahvast täis tuubitud ja tõepoolest, nendel poleks küll tahtnud olla.
Antipaxi saarel sellised laevad ei randu sobiliku kai puudumise pärast, seega liivaranda saab ainult eemalt imetleda. Soovijad saavad helesinisesse laguuni ujuma minna otse laevalt kas hüpates või redelit mööda ja siis pole lootuski, et jalad põhja ulatuks või liivaranda ujuda jõuaks. Nii lähevadki laevalt ujuma ainult julgemad ja enesekindlamad isendid. Peale lühikest suplemist imelist värvi vees hõigatakse kõik ripakil reisijad tagasi laeva ja ankur tõmmatakse üles ning kohe minek Antipaxoselt Paxosele Gaiose sadamasse. Gaioses anti vähemalt meie puhul aega 2 tundi. Tund läheb kindlasti söömisele, kui mitte kauem. Esiteks esialgu sa käid ja vaatad ringi, kuhu maanduda. Seejärel läheb veidi aega söögi ootamisega ning siis sööd (rahulikult, sest saarel olemise ajaga on ka endasse tekkinud see rahuliku kulgemise komme). Seejärel püüad toidu eest maksta, mis ei lähe alati kiiresti. Peale sööki siis jääbki see napp 45 minutit jalutada, kes soovib võib ka kohvitada või midagi mälestuseks kaasa osta. Kui kõik laevas tagasi, algab kojusõit.

Ma loodan, et suutsin ennast arusaadavalt väljendada ja kellelgi ei tekkinud tunnet, et me polnud oma merereisiga rahul. Me jäime tegelikult väga rahule, sest me ei osanud midagi oodata ja olime seiklusele avatud. Lihtsalt nüüd kodus olles juba hakkasin seda reisi analüüsima ja asusin otsime võimalusi, et kas kuidagi saaks teisiti ka. Nagu ekskursioonidega sageli on ju, ikka jääb midagi kripeldama, sest siin ja seal oleks tahtnud veeta rohkem aega. Ronida selles armsas linnakeses mööda kitsaid tänavaid kuskile kõrgemale ja nautida vaateid, avastada mõnusaid nurgataguseid kohvikuid ja looduskauneid kohti, lihtsalt istuda ja nautida olemist, suhelda sõbralike kohalikega, sõita jalgratastega mööda mõnusaid teeradu, mida seal pidi palju olema. Autosid ei olevat seal suurt üldse, seega rattaga saaks täitsa liigelda, erinevalt Korfust, kus ma tõesõna ei julgeks ratastega seigelda :D. Ehk oleks jõudnud isegi saare idaosas paiknevasse väikesesse Porto Lomgose külla, mis olevat saare asundustest kõige silmatorkavam. Seal on veerkividega kaetud rand, peotäis maju, mõned poed ja veepiiril seisvate laudadega tarvernad. Rahulik koht, kus suursündmuseks on puu- ja juurviljalastiga saabuv paat, mis käib seal paari päeva tagant. Ja kuigi me ei ole rannas lesijad, siis sellises imepärases helesinises laguunis Antipaxose saarel oleks isegi meie meeleldi tunnikese aega veetnud; läinud otse liivarannast ujuma, jalutanud viinamarjaistanduse vahelt ühest rannast teise, nautinud muinasjutulist vaadet.
Korra ära käies lihtsalt juba tead, mida tahta :)

Hotellis tagasi olime õhtul viie ajal. Tuppa jõudes loomulikult ajasime päevitusriided selga ja kimasime randa ujuma. Hiljem nautisime nagu ikka, sumedat õhtut ja seekord ilma fotoaparaadita :) Kauaks me peale pikka päeva üles ei jäänud, sest järgmisel päeval ootas meid ees pikk sõid Kreeka mandrile ja buss sinna…väljus juba kell 5.25!

Sellest siis järgmises postituses! Meid ootas ees uskumatult vägev kaheksas maailmaime, Meteora!

Puhkus pole päris puhkus, kui vahepeal üsna niisama ei võiks olla. Kui kõik päevad on triiki täis planeeritud, siis lõpuks ei suuda infohulka alla neelata ja kõik on peas segi nagu üks suur tohuvahobu. Meid ootasid ees kolm pikka ekskursioonipäeva varajaste ärkamistega, seega üks laisalt võetud päev kulus marjaks täiesti ära. 7 päeva kohta 2 niisamaolemise päeva ei ole vist üleliia palju. Pealegi meie niisamapäevad ei tähendanud ikkagi seda, et oleme kogu aeg rannas. Minul polnud üldse plaanis reisilt koju naasta “grillkana kasukas” seljas ja ka laps oli otstarbekam ilma päikesepõletusteta tagasi koju toimetada. Kes neid haavu muidu pärast lakkuda jaksab.
Tegelikult isegi vaatamata meie tagasihoidlikule päevitusajale õnnestus mõned kohad pisut tulitama saada. Endast ma saan veel aru, kuna mulle hakkas viimati päike peale päris ammu :D Lapsena ei läinud päevitus mul talvegagi päris ära, aga mingist vanusest pole enam olnud kunagi nii palju aega õues olla, et väga pruuniks saada ning kuna see pole mul olnud kunagi eesmärk omaette, siis jalutangi rahus ringi nagu kahvanägu. K seevastu( nagu ka mu noorem R) on kadestamisvääselt kiire pruunistumisega. Juba lasteaias kasvatajad kurtsid, et kuidas nii saab olla, et nad on K-ga sama aja õues mänguplatsil ja näost valged, kuid K juba pruun nagu murjam. No mis teha, temal õnnestub tõesti väga kiirelt pruunlaseks saada, kuigi ka tema ei viitsi niisama leboda ja päevitada. Siiski siiski – sel ajal, kui mina harrastan siseruumides töötamist, jookseb tema õues või siis sõidab rattaga ja nii see päikegi peale hakkab. Minu töökohale pole veel paraku avatavat luukkatust peale ehitatud, et tööl olemise ajal saaks palgale lisaks D-vitamiini ja kuldse jume:P
Ühesõnaga võtsime endale puhkamise päeva. Isegi söömas me kusagil eraldi ei käinud. Otsustasime hoopis tutvuda toidupoes pakutavaga. Ostsime endale mingit sepikulaadset toodet, feta juustu, puuvilju, jäätist ja üht teist veel ning saime hakkama. Originaal feta juust on muide võrratult maitsev. Originaalretsept pidavat olema mingites Euroopa Liidu instantsides patendiga kaitstud ja FETA nime all ei tohi keegi muu seda juustu toota peale Kreeka konkreetsete tehaste. Kõik teised toodavad fetalaadseid tooteid, milledel nimed sarnased, aga pole samad. Näiteks Fetaki jne. Nüüd koju tulles olen huvipärast katsetanud ja ostnud erinevaid sorte ja tõesti, Feta nime kandev originaal on teine tera kui kõik muud fetalaadsed tootes. Hind on küll samuti kõrgem, aga see on ka seda väärt.
Mina tegelikult oleksin vist enamus päevadest toitunud puuviljadest, mis olid seal ikka väga mahlased ja maitsvad(viigimarjad ja aprikoosid olid minu lemmikud), aga K tahtis pidevalt süüa ja eelistatavalt midagi soolast. Ei võta see palavus midagi söögiisu ära. Seega me ikka enamus päevadel sõime vähemalt korra kui mitte kaks kuskil söögiasutuses ja valida on seal tõesti igale maitsele ja igale rahakotile.

Seekord säästan seega kõiki, kes mu kirjutisi lugemisvääriliseks peavad pikast jutust ja ajaloolistest rännakutest ning postitan lihtsalt pilte lühikeste vaherepliikidega, kui pean vajalikuks midagi öelda või selgitada.

Hommikul magasime nii kaua, kuni und jätkus, aga arvestusega, et enne 10 peame sööma jõudma. Peale sööki lippas K kohe õue basseini, mina jäin veel veidikeseks tuppa asjatama, sest mul puudub igasugune isu täis kõhuga hulpida ja vähemalt meie hotelli hommikusöögilt tulid alati nagu õhupall :)

K jooksis õue ja varsti oli rõdu alla – emps, viska ujumisprillid :) Tema on üks kõva sukeldaja tüüp.

Mõne aja pärast läksin samuti maja taha basseini äärde ja viskasin ennast pikali lihtsalt plaaniga lugeda. Vedasin tooli sidrunipuu alla varju, sest päikese käes oli ebanormaalselt palav. Ei olnud tegelikult seal viluski hea, ikka oli liiga palav ja liiga valge, et lugeda :D Varsti ajasin K veest välja ja läksime merre ujuma. Vot seal oli mõnus. Kohe kaua olime vees ja mõnulesime. Mulle nii meeldivad need kiviklibused rannad, kus saab vees olles jalataldu masseerida ja lisaboonusena ei vea neid jalatsite ega asjadega tuppa, nagu juhtub liivaga. See on tõesti üks oluline asi, miks mulle kivid meeldivad rohkem, kui liiv :) Liiv on muidugi samuti tore, aga ta tahab sinuga igale poole kaasa tulla :D Tegelikult olen ma liivarannas samamoodi rõõmus ja õnnelik, sest meri teebki mind rõõmsaks ja see, et liiv koju kaasa kipub, see tuleb lihtsalt üle elada nagu ka talvised kuuseokkad keset jaanipäeva mõnes elutoa nurgas.

Niiet jah, pool päeva julgelt muudkui ujusime ja siis läksime süüa otsima, ehk ringi liikuma. Sõime, siis jälle mõne aja pärast ujusime ja kui enam polnud liiga palav, vaid oli meie lemmikaeg umbes poole kuue ajal, läksime Benitsesse jalutama.

Korful olid koerad ka, aga nad olid võrreldes kassidega selges vähemuses. Värvi poolest samasugused kui kassid, liivakarvalised ja üsna üksteisele sarnased. Erinevate tõugude paraadi ei näinud kusagil.

Ja nüüd lihtsalt pilte

Sama päeva järjekorsel tänavaterännakul sattusime huvitava oranži vilja peale, mis pealegi imeilusalt õitses. Ma võin ainult ette kujutada, kui kena on see sein siis, kui vilju polegi ja on vaid õied. Ei osanud ma öelda, mis see on, seega maitsma me kohe seda ei hakanud. Välja nägid nagu aprikoosid, aga katsudes olid seest nagu tossud. Kui hotellis käisime, kirjutasin oma sõbrakesele Ingele ja saatsin ka pildi küsimusega, et on tal aimu, mis vili see on?
Vastuse sain kohe, sest tema poeg korjab hetkel Austraalias neidsamu vilju ja ta arvas, et need on passionfruidi viljad. Ma jäin alguses kahlema, sest need passionfruidid, mida mina ostan ja mis on pärit Ugandast, on teistsugused. Googeldasin veidi ja tuli välja, et ongi passionfruit, lihtsalt sort teine – sweet passionfruit. Ühel teisel õhtul käisime neid siis maitsmas. Olid tõesti seest sarnased meil müüdavatega, aga täiesti mesimagusad. Uganda passionfuit on hapukas ja lõhnab oivaliselt. Need oranžid väga ei lõhnanud.

Sellise imeilusa õiega õitsevadki

Jah, üks ilus jalutamise õhtu oli.

Selle lille nime ma ei tea samutii. Kes teab, võib öelda.

Kuskil kõrgel oliiviaias käisime ära . Mulle oliivisalud väga meeldivad. Nendes on mingi iidsete aegade rahu ja vaikus.

K avastas kassipoja, järjekordse :)

ja üks kass veetis aega vanas lagunenud hoones.

Lõpuks maandusime me nagu igal õhtul – mere äärde.

Järgmise reisipäeva pildid on mul juba ettevalmistatud ja kui jutt sinna juurde valmis saab, tuleb uus postitus. Postitus saartetuurist, mis oli tõeliselt ilus ja tore. Päev merel ja väikesaared.

Sel päeval oli meil plaanis sõita Benitsest 12 km kaugusele saare pealinna Korfusse ehk Kerkyrasse. Korfulased ise ütlevad, et nende saarel on vaid üks linn ja kui kohalik plaanib pealinna külastada ei ütle ta, et sõidab Korfusse või Kerkyrasse vaid sõidab lihtsalt linna. Kõik muud asumid saarel ei ole nende jaoks linnad.

Ärkasime viisakalt kell 8 hommikul, seadsime ennast korda, panime kõik oma laokil asjad toas viisakalt koomale(sest muidu tuleb toateenindus ja hakkab ka meie riideid korda settima) ja läksime sööma. Hommikupoole on söömas vähem rahvast, sest puhkaja armastab ärgata hiljem ja see tähendabki, et sööma tullakse suhteliselt enne kümmet, kui hommikutoitlustus hakkab lõppema. Tõttöelda, nägime seal hommikusööjaid ka hiljem, seega ega nüüd 10-st kedagi kohe välja ka ei visata. Karta, et lõpupoole kõik otsas on, pole samuti mõtet. Toitu tuuakse aina juurde.

Kella 10-ks sättisime ennast üle tee bussipeatusesse ootama bussi nr.6, mis pidigi kell 10.00 väljuma. Vaatasime huviga, kui täpselt buss liigub ja tõesti, 10.05 oli buss ees. Niiet suhteliselt täpselt. Käänuliste ja omapärase liiklusega teevõrgustiku jaoks täiesti mõistuspärane hilinemine. Istusime bussi ja ajasime minu kaustikust näpuga järge bussipeatustel. Jajah, ma olin kodus kirjutanud välja kõik bussipeatuste nimed hotellist linnani, et oleks tore vaadata, kus me juba sõiduteekonnal asume.

Sõit kestis umbes 40 minutit ja bussist lõpp-peatuses, ehk Metropolitou Methodiou peatuses ronisime kenasti välja. Lõpp-peatus on seal lihtsalt ühe tänava ääres, mis kannab peatusega sama nime. Esimese asjana võtsime linna kaardi lahti, asutusime sisse esimesse pagarikohvikusse ja küsisime müüja käest, et ta näitaks meile kaardil kus me täpselt selle tänava suhtes asume. Tänavalt on rikantsem küsida, sest tänaval satud ennem turisti, kui kohaliku peale. Tädike tõmbas rõõmsalt asukohale ringi ümber, meie tänasime ja läskime õue.

Kell polnud veel 11 ja õues oli… +30

Tõepoolest, väga palav oli, aga hakkasime vaikselt liigutama. Võtsime endale eesmärgiks kulgeda rahulikult, mitte tormata ja veeta linnas just nii palju aega, kui jaksame. Olme endale selgeks teinud kus mis umbes asus ja hakkasime astuma selles suunas, kus pidi olema meri, sest selle kõrval kohe on ka Korfu vanalinn, mida me uudistama tulimegi.

Ei läinud just palju aega, kui meri hakkas paistma. Vahemaad on seal linnas üsna lühikesed.

Veidi Korfu linnast

Korfu linn asub Albaania ja Kreeka läänekalda naabruses ning on strateegilise sisenemise paigaks Adraatikasse. Linna alguasjaks võib nimetada VIII sajandit, kui Veneetsia valitsus ehitas sinna kolm sadamat, mis 400 aasta vältel kaitsesid tema kaubalaevu Otomani impeeriumi kallaletungide eest. Aja jooksul sadamaehitisi korduvalt remonditi ja osaliselt ehitati ringi. Linna vanaaegsed hooned, enamuses neoklassitsistlikus stiilis, kuuluvadki veneetsia perioodi. Vahemere kindlus-linn Korfu on unikaalne ja oma säilinud hoonetega autentne. Linn on olnud mõjutatud erinevatest vooludest ja paljurahvuselisest koloriidist. Peale veneetslasi valitsesid saart Prantsusmaa, Inglismaa ja lõpuks Kreeka.
21. sajand ei ole meie suureks rõõmuks linna ära rikkunud ja temas on siiani tunda Euroopa mõjude hõngu.
Korfu saarel ja Korfu pealinnal nagu näha, on üks nimi ja öeldakse nende kohta kas siis Korfu või Kerkyra. Korfu saar on Itaaliale lähim Kreeka saar ja kreeklased ise ütlevad muigamisi, et Itaaliasse on nende juurest saada kordi lihtsam, kui teistele Kreeka saartele. Korfut peetakse Kreeka linnadest kõige itaaliapärasemaks. Siin ei kohta valgeid majakesi siniste luukidega. Kuhu ka vaatad, meenutab siin kõik Itaalia arhitektuuri.

Veneetslased valitsesid siin ju lausa üle nelja sajandi ning prantsuse stiilis kolonnaadide kohal võib näha elegantseid itaaliapäraseid rõdude ja aknaluukidega hooneid. Inglaste võim jättis siia kõvasti monumete, ühiskondlikke hooneid ja kriketiväljaku, mis on osa Esplanaadist ehk Spianadast. See suur park on praeguselgi ajal oma pargimängudega ja mõnusate puiesteedega huvipakkuv samahästi kohalikele kui turistidele. Pargi idaküljes meenutab “linnavalvur” Vana kindlus, et türklased ei suutnudki kunagi Korfut vallutada. Kohalikud ise on selle üle vägagi uhked ja on enam kui kindlad, et nende saar on kõrgemate jõudude poolt olnud alati valvatud ja hoitud. 2007. aastal kanti see kaunis linn UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Kust on aga pärit nimi Kerkyra – Korfu? Olen kuulnud selle kohta kahte müüti, aga meeles on mul paraku vaid üks, mis seotud mütoloogiaga. Teine oli ilmalikum versioon, aga nii juhtub, kui reisil on infot nii palju, et ajab üle äärte. Läks meelest. Midagi oli seal tegemist karjuse ja neiuga…aga nojah. Kuskilt netiavarustest pole ma seda samuti siiani leidnud. Aga see mütoloogiaversioon on siis selline:

Kreekakeelne nimi Kerkyra või Korkyra on seotud kahe tähendusliku veesümboliga: Poseidoni, merejumalaga ja Asopusega, kes oli jõejumalus ning seda nime kannab ka üks suur jõgi Kreeka mandril. Müüdis Poseidon armus Kerkyrasse, kes oli Asopuse ja jõunümf Metope tütar. Poseidon varastas Kerkyra ära – mis oli tolleagsetele müütidele omane tegu. Poseidon viis Kerkyra saarele, mis oli tol ajal veel tundmatu ja olles arutult armunud, nimetas saare armastatu nimega Korkyraks, mis hiljem tasapisi muutus dooria dialektipäraseks Kerkyraks. Neil sündis poeg Phaiaks ja tema auks hakati saare elanikke nimetama feaakideks (feikideks?), haldjarahvaks (siin võin ma kuidagi ilmselt kirjapildiga eksida ja kui keegi on kursis, palun parandage)

Nimi Corfu pärineb itaalia keelest, muudetuna bütsantsi kreeka keelest(Corifo), mis tähendab “mägede linna”, mis tekkis omakorda kreeka keelest(Coryphae, “mäestiku tipp”), mille all peetakse silmas kahte Paleo-Frorio piiki.
Sai vist nüüd üks keeruline jutt, millest ehk kuidagi õnnestub siiski aru saada :)

Olime meiegi siis kohe kohe tunnistamas kaunist mereäärt ja iidset Vana kindlust.
Esimesena olid meie ees aga hoopis mõned monumendid, ülikool ja väike jahisadam, mille kohal oli ilus restoran.

Ülikool

Joonia ülikool( Ionian University 1984 Hellenic Republic) praegusel kujul loodi 1984 aastal. Veidi üle 30 aastaga on ülikool kõvasti arenenud, luues uusi kateederid ja tehes teadust. Tänasel päeval on see dünaamiline ülikool seitsme teaduskonnaga. Igaüks neist erilise kultuurilise ja haridusliku iseloomuga. Toimub pidev koostöö ja akadeemiline vahetus Kreeka ja Euroopa ülikoolidega. Põhieesmärgiks on teadusuuringute toetamine ja uute teadmiste loomine.

Keeled ja tõlge
Asiaatika teadused
Ajalooteadus
Raamatukogundus ja arhiveerimine
Heli ja kultuurimeedia
Informaatika

ja loomulikult Muusika kateeder, kus saab õppida kõrgemat muusikateooriat ja kompositsiooni, pille, vokaali, muusikapedagoogikat, muusikatehnoloogiaid ja muusikaloogiat. Kuidas saakski Kreekas ilma kaunite kunstideta.

Ülikoolihoone oli kunagi saanud kannatada sõjalise tegevuse läbi, kuid tänaseks päevaks täies mahus taastatud. Ülikooli lähedal on üks monument- Yannis Kapodistrias – Corful sündinu ja Kreeka esimene president.
Selline see ülikool paistab, kui selle kõrvalt mere äärde tulla.

Peale ülikooli uudistamist olimegi silmitsi merega. Seal all paistis jahisadam, mille kohal väga vahva restoran, kus lemmiklilledeks olid päis kindlasti kohe kaktused. Reidil seisid uhked jahid ja kaatrid.

Sealsamas jooksid ringi väikesed gekod, samasugused nagu meie hotelli juures.

Vasakule vaadates seisis meie ees täies hiilguses Vana kindlus.

Korfu omab võrreldamatut koloriiti, mida annab edasi tema kaitserajatiste eriline disain ja neoklassitsistlikud eluhooned. Selles plaanis võib teda julgelt kõrvutada teiste tähtsate kindlusrajatistega Vahemere linnades. Päris kindlasti omab Korfu linnahoonete ja sadamaehitiste kompleks mille kohal kõrgub veneetsalste pärandina Vana kindlus, arhitektuuri terviklikkuse ja autentsuse seisukohast, tohutut väärtust.

Nii-siis Vana kindlus.

Arvatakse, et kaljuneemel seisev varemeis päris vana Bütsantsi kindlus ehk Palaio Frourio ehitati vähemalt 7. või 8. sajandil pKr. Praegusel ajal toimuvad seal arheoloogilised kaevamised. Igasugune kultuuripärand, rajatised, saar ise, rannikuala – kõik on rangelt igasuguste seadustega kaitstud ja puutumatud. Ehk siis kaeva ja uuri, aga midagi ei muuda ega uuenda. Sellesama vana Bütsantsi kindluse kohale rajati aastatel 1550 – 1559 veneetslaste poolt praegu näha olev Vana kindlus. Kindluse tipust avanevad vaimustavad vaated linnale ja saare idarannikule. Madalamal asub 1840.aastal ehitatud Briti garnisonile kuulunud Püha Georgi kirik. Kindlust ühendab linnaga raudsild. Vanadel aegadel sai kindlusesse vaid puidust rippsilda ületades. Alles Britid ehitasid 1819. aastal selle asemele märksa toekama ja mugavama konstruktsiooniga silla. Samal ajal ehitasid britid juurde ka teisi kaitserajatisi ja kindlustusi.
Korfu linna Vana kindlust peetakse üheks kõige muljetavaldavamaks kindlustusrajatiseks Euroopas. Kindlus on esimene, mida näeb rändaja, kes saabub praamiga Korfu linna. Kindlus asub linna idapoolses osas kunstlikult moodustatud kaljusel saarekesel.
Vana kindlus on omanud alati olulist rolli linna kaitsmisel. Sõja ajal türklastega suutis kindlus linna suurepäraselt kaitsta ning nii ei saanudki osmanid vallutada Korfu saart. Kõvasti sai kindlus kannatada teise maailmasõja ajal ja peale selle lõppemist viidi läbi ulatuslikud taastamistööd.
Kindlusesse saab minna üle kuulsa Esplanaadi väljaku, mida peetakse Euroopas suuruselt teiseks väljakuks. Väljaku jaoks muide lasti spetsiaalselt mägist maapinda tasandada. Silda ületades näeb enne kindlust arki kujulist sissepääsu, mille kohal on marmorist tahutud veneetslaste sümbol- lõvi. Sissepääsust paremal asub väike Madonna del Carmine kirik. Sissepääsu juures asub ka muuseum, kuhu on paigutatud Korfu ajalooline arhiiv ja bütsantsi reliikviate kogu.( ikoonid, skulptuuris, kunst). Mitte kaugel on vana kasarmuhoone, mis ehitati 18. sajandil inglaste poolt. Praegusel ajal on selles hoones linnaraamatukogu, milles hoitakse rariteetseid käsikirju ja väljaandeid. Vanas hospitalihoones paikneb aga muusikakool. Tähelepanuväärne ehitis on veel seal Püha Georgi kirik, mis on ainus dooria stiilis ehitatud kindlus Kreekas. Kirik ehitati 19. sajandil kui briti pühamu briti sõdurite jaoks, kes viibisid saarel aastatel 1814 – 1864. Arhitekt Antonio Amet. Kirik sai kõvasti kannatada pommitamiste aegu 1943. aastal ja taastati lõpuks algupäraselt 2008-ks aastaks. Peale Joonia saarte ühendamist Kreekaga muudeti pühamu õigeusuliseks. XX sajandi keskpaigani oli see ainus pühamu, kus peeti öist lihavõttepühateenistust. Hiljem viidi see teenistus üle vanalinna kirikusse.
Loomulikult on kindluse territooriumil ka kohvik ja suveniiride poeke.

Mul ei ole eriti pilte kindluse territooriumilt, sest teadsin, et läheme sinna ka eelviimasel päeval planeeritud Korfu saaretuuri ekskursiooni raames ja plaanisin siis rohkem pilte teha. Tegelikkuses meid aga sinna kahjuks ei viidudki. Lepime siis pildiliste üldvaadetega.

Kindlus uuritud, liikusimegi edasi Esplanaadi parki.
Päris kindlasti on see pargi ja linnaväljaku segu üks põhjuseid, miks Korfu linna tullakse. Esplanaadil ehk Spianadal on võimalik suvise palavuse eest varjuda ja puhata turiste täis linnasaginast, istuda pargipinkidel või kohvikutes. Esplanaadilt ja Listonist lähevad läbi ka pühadeaegsed rongkäigud, muutes selle väga poulaarseks paigaks ja räägitakse, et pead olema “varajane linnuke”, et tagada endale rongkäigu ajaks parki hea vaatega koht. Esplanaadil ja selle ümber on palju monumente. Üks neist on Maitlandi rotund(1816), mälestusmärk söör Thomas Maitlandile, kellest sai Briti dominiooni esimene ametlik Korfu esindaja Londonis peale saare saamist Briti protektoraadiks 1814.aastal, kuigi ei armastatud tol ajal ei Maitlandi ega tema poliitikat.

Pargis on kaunis välilava-lehtla, kus kogu suve korraldatakse aeg – ajalt õhtuseid kontserte ja seal esinevad linna Philarmonicu ansamblid. Korfulased armastavad väga muusikat ja on täiesti arusaadav, miks nad seda paika armastavad. Eelviimasel päeval enne kojulendu pandigi selle lava ümbrusesse üles pinke, sest tulemas oli kontsert.
Veneetsia valitsus omal ajal mõjutas ja aitas väga kaasa ooperi levikule Korful. Selle valitsuse ajal tärkas korfulastes palav armastus itaalia ooperi vastu, mis pani sel ajal saarel liikuma ektraordinaarse muusikalise arengu. Justnimelt sellel ajal tekkis siin Kreeka esimene Ooper. Kahjuks Ooperiteater sai sakslaste poolt II Maailmasõja ajal pöördumatud kahjustused. Jah, aga muusikaarmastus õnneks jäi.

Muidugi on see park nagu kogu Korfu saar isegi, rohelusse lausa uppuv ja sealt ei puudu isegi suured kaktused. Loomulikult saab pargis väsimuse korral ka pikutada, nagu ühelt pildilt näha. K joosis ringi ja vaimustus kaktustest. Temast olid nad igatahes pikemad ja laiemad :)

Läbinud pargi, olid meie ees esimesed vanalinna eluhooned…

ja paremale keerates oligi meie ees lõpuks kuulus Liston.
Selleks, et Listonist rääkida, teeksin ühe kõrvalepõike sellesse aega, kui saart valitses Prantsusmaa. Ehk siis veidi ajalugu ei tee kunagi paha.

Prantsuse valitsus (1797-1799)
Prantsuse revolutsiooni ideed kandusid kiiresti Korfu saareni, kus juba kuuldi rahvuslikust iseseisvusest ja Kreeka vabariigi loomisest Joonia saartel. Sellepärast võtsid korfulased suure entusiasmiga vastu prantsuse laevastiku. Prantslased võeti vastu kui Veneetsia võimu alt vabastajad. Paraku üsna peagi muutus vaimustus nördimuseks. Valitsevad prantslased tõstsid kohalikele kiirelt makse ja kui maksudest ilma jäid, hakkasid paljaks varastama kristlikke kirikuid.

Siiski jõudis Prantsuse valitsus lühikese ajaga luua avaliku raamatukogu, teha paremaks üldhariduse, luua esimese kreeka trükikoja, avada kohtumaja, politsei, parendada tervuisesüsteemi ja andsid võimaluse kasutada ametlikes dokumentides kreeka keelt.

Vahepeal(1799-1807) tekkis saarele vene valitsus, mis tekkis seal tänu vene admiral Ušakovile, kes vallutas saare Türgi laevastiku abil, aga sellel ma ei hakka peatuma.

Teine Prantsuse Valitsus(1807-1814)

Pidev võõrväelaste viibimine saarel hakkas kohalikke häirima. 1806 aastal algab vene – türgi sõda ja Venemaa tagastab Joonia saared tagasi Prantsusmaale.
Septembris 1807 määrab Napoleon Korfu saare valitsejaks kindral Cesar Berthier-i. Kindral mõistis suurepäraselt saare asukoha tähtsust ja andis sedamaid käsu luua juurde kaitserajatisi Vidos-e saarel ja kuuel kahuriplatsil ümber linna. Näiteks Kanonis(praeguse lennuraja naabruses). Samal ajal prantslased parendasid linna arhitektuuri, tegid Esplanaadi väljakust suurepärase rohelise oaasi ning ehitasid lõpuni Listoni läänepoolse osa. Samal perioodil hakati esmakordselt kasvatama Korfu saarel kartulit, tekkisid erinevad vaktsiinid haiguste vastu ja loodi Kaunite Kunstide Kool. Selle aja tähtsaimaks sündmuseks sai Kreekas esimese Joonia Akadeemia loomine 1808. aastal, mis on siiani olemas. Peale selle purustamist sõja ajal võttis paraku palju aega, et see uuesti avada.
Peale Napoleoni vallutamist 1814. aastal nõrgestus Joonia saartel prantsuse võim. Viini Kongressil 1815.aastal kirjutati alla lepingule, mis andis Joonia saared üle briti impeeriumile. Üle anti kui iseseisev vabariik, kuid Inglismaa valitsuse kaitse all.

ja nüüd tagasi Listoni juurde.

Listoni projekteeris prantslane Mathieu de Lesseps, kes ehitas selle 1807. aastal. Nimi Liston pärineb Veneetsia tavast pidada aadliperekondade “loetelu” Libro d`Oro`s ehk Kuldses raamatus – siin tohtisid jalutada ainult need, kes olid selles nimekirjas.
Sellesse nimekirja said lugupeetud kodanikud. Lugupeetud kodanik ei tohtinud olla füüsilise töö esindaja, tal pidi olema vähemalt kaks kinnisvara – üks Korfu linnas, teine maamajapidamine saarel või siis pidi olema juba lugupeetud linnakodanik kolmandat põlve.
Niiet jah, kui ikka kaevasid kraave või tegid muud füüsilist tööd, tuli vahetada ametit. Muidu sind Listonile ei lastud.

Tänasel päeval võib loomulikult Listonil jalutada palju soovid. See on ääristatud suure hulga kohvikutega ja seal jalutab karjade kaupa turiste. Jalutasime meiegi :)

Listonilt läksime edasi vanalinna sügavustesse jalutama mõnusatele kitsastele tänavatele. Meile tohutult meeldisid seal need kiviplaatidest teed, mis on hirmus vanad ja nende maa-alune osa on kuni 50 cm. Augukesed kivide sees on selleks, et vihmaveed ära voolaksid ja ilmastik kive ei mõjutaks. Kivid on aastasadade jooksul kõndijate poolt nii siledaks lihvitud, et peab olema ettevaatlik. Kui hooletult astud võib juhtuda nagu Šuriku filmis ehk “Briljantkäes” – libastusid, kukkusid, ärkasid, kips :) Oh, need kitsad tänavad, mulle nad nii väga meeldivad :)

Muide, peale seda, kui me väljastpoolt vanalinna oma bussipeatusest mereni jalutasime, me rohkem linna kaarti ei vajanudki. Kuidagi nii lihtne ja loogiline oli jalutada mere äärest Esplanaadile, sealt Listonile, sealt vanalinna ja edasi ja edasi ja lõpuks tagasi sinna, kust alustasime.

Sellest ehtepoest, mis järgmisel pildil, ostsime K-le ühed väikesed ja armsad hõbedast kõrvarõngad. Ikka kreekapärased. Kujutavad tükikest meandrist.
K valis ikka päris kaua, aga müüja oli rahulik ja kannatlik. Andis talle proovida kõiki kõrvarõngaid, mis lapsele meeldisid, kuni ta leidis need ainsad, mis olid hingelähedased. Ise otsis, ise küsis, ise ajas asja. Mina vaid vaatasin ringi ja nuumasin silma, mida kõike ilusat seal oli…..

Vahepeal tasus liikudes ka kõrgemale vaadata, sest seal võisid olla inimesed ja väikesed koerad. Lisaks ka ilusad rõdupiirded.

Kui suur palavus tahtis juba hinge seest võtta, jõudsime jäätisepoeni. Sealt enam mööda minna ei saanud. Valituks sai Frozen Yogurt Ise Cream. Ehk siis Kreeka jogurtist jäätis. Istusime kohe sinna astmete peale ja puhkasime ning maiustasime. Puhkamisele lisaks on sel viisil istudes võimalus ka lihtsalt elu jälgida. Nojah ja juhtus veel ka selline nali, et K küsib järsku, et….a kust mu käe peale jäätis sai??? eeeeem, kuule see polegi vist jäätis :) Jah, üks kiirustav linnuke otsustas teda õnnistada. Hea, et ära ei lakkunud :P Lohutasin teda sellega, et see pidavat õnne tooma ja saime jupp aega naerda.

Seda lasteaiarühma paelakese otsas nägime ennem Esplanaadi pargis jalutamas. Nüüd olid nad jõudnud vanalinna tänavatele.

Mõned inimesed sõidutavad kärus väikeseid lapsi, aga üks paar sõidutas hoopis roosade tutikestega kaunistatud koera :) Igaühele oma.

Kitsastel tänavatel majade vahel oli palju nööre ja traate. Eks seal oli ilmselt nii elektrit, internetti kui pesunööre. Korful jäid silma rohelise ristiga plafoonid, mis tähistasid apteegi asukohta. Pildil tagaplaanil peaks näha olema.

Ühel tänaval õnnestus ikka kuivama pandud pesu ka ära näha majade vahel.

Tänavatel jalutades kohtasime üht meest, kes tegi soovijatele hennatätoveeringuid. Lubasin K-l valida endale välja ühe viie-eurose kujutise. Valis, mis ta valis, lõpuks jäi sõelale üks hieroglüüf, mille tähenduseks oli – muusika :) Üldse ei üllata, eks. Kui K istus toolile, küsis mees, et kas talle meeldib muusika? K vastaski siis, et jah, väga meeldib ja ise õpin klaverit. Onukesel läksid silmad särama, sest temagi armastab väga muusikat ning küsis, kas ta võiks lisaks hieroglüüfile midagi juurde improviseerida? Mis meil selle vastu ikka oli.

Selline see tatuu sai. Pärast tuli muidugi kõva tund aega käsi püsti liikuda, et märga hennat kuskile vastu ära ei soperdaks :)

Peale vanalinnatänavatel seiklemist otsustasime liikuda järgmise vaatamisväärsuse poole.

Prantslastele järgnes Inglise valitsus (1814-1864)
Inglise valitsuse ajal oli loodud ja kirja pandud Konstitutsioon, mis andis trükivabaduse kreeka keeles kui põhikeeles. 1818.aastal loodi Püha Michael`i ja Püha George`i orden samanimelises palees, mis asus Listoni väljaku lõpus ja milles pidas istungeid ka inglise Senat. Palee ehitati aastatel 1819 – 1624 Malta lubjakivist, tegutses Briti dominiooni ametliku esindaja söör Thomas Maitlandi residentsina ja oli ühtlasi vanim ametlik hoone Kreekas. Kui britid 1864. aastal Korfult lahkusid kasutas paleed lühikest aega ka Kreeka kuninglik perekond, kuid hiljem see hüljati ja hoone hakkas lagunema.
Palee renoveeris hoolikalt taas 1950. aastatel söör Charles Peake, Briti saadik Kreekas. Nüüd asuvad seal liikluspolitsei, raamatukogu ja mõned valitsusasutused. Aeg-ajalt korraldatakse palees ka konverentse ja näitusi.
Inglise valitsuse ajal loodi veel kirjanduslikke koole, avalik raamatukogu, Filharmoonia ja Joonia Pank

Praegusel ajal on selles hoones lisaks muule ka Aasia kunsti muuseum. Muuseumi kollektsiooni tuumaks on 10 000 eset, mille Korfu diplomaat Grigorios ( 1850-1929) oma välisreiside ajal kogus. Ta pakkus oma suurt kollektsiooni riigile tingimusel, et ta tohib erru minna ja muuseumi kuraatoriks saada. Kahjuks suri ta enne oma soovi realiseerimist. Muuseumisse on kogutud esemed, mis kuulusid Hiina peredünastiatele; Jaapani relvad ja maskid; esemed Pakistanuist, Indiast, Nepaalist, Tiibetist, Kambodžast, Koreast, tTaist ja Siiamist. Samuti ka mööbel, portreed, medalid, maalid, mõned Joonia senatile kuulunud esemed ja reliikviad. Selle muuseumi Jaapani kollekstioon sisaldab ligikaudu 6200 eksponaati, enamus dateeritud XIV – XIX sajandini. Seal on samuraide relvi ja esemeid, tuntud Jaapani kunstnike gravüüre ja maale, keraamikat ja portselani, teatrimaske, nõusid, rõivaid jne.

Muuseumi ees seisab söör Frederic Adami kuju. Adam oli Briti dominiooni ametlik esindaja Korful aastail 1824-1831. Ta ehitas linna lõunaossa Mon Repose villa ja tema teeneks oli ka ühe oma lemmikkoha, Paleokastritsa lääneranniku-kuuriordi populariseerimine.

Palee juures kohtasime seda toredat punast kahekorruselist turistibussi, mis teeb linnaekskursioone ja saime teada, kus on tema stardipeatus. Sinnapoole liikudes saime minna palee kaare alt läbi ja liikuda jälle edasi mööda mereäärset promenaadi sadama suunas.

Taas nägime Vana kindlust, seekord teiselt poolt.

Ja loomulikult merevaated

ja siis oli meie ees niinimetatud Uus kindlus

Veneetslased alustasid Uue kindluse ehk Neo Frourio ehitamist 1576. aastal, et sellega linna kaitset veelgi tugevdada. Töö lõpetati alles 1589. aastal, 30 aastat pärast Vana kindlust. Sellest ka nende vastavad nimed. Kindlus asub St. Marki mäel vanalinna sadama lähedal ja kaitseb linna läänepoolsest küljest. See ehitis on mõnevõrra väiksem kui Vana kindlus, kuid seda peetakse arhitektuurilisest seisukohast huvitavamaks. Projekteerimise ja ehitusega tegeles Veneetsia arhitekt Francesco Vitelli. Kindluse ehitamiseks (ehitusmaterjali kogumiseks) hävitati enam kui 2000 hoonet. Hiljem täiendasid kindluse ehitust ka prantslased ja britid.
Uus kindlus on kahetasandiline. Alumise tasandi põhiülesanne oli sadamakaitse. Ülemine tasand oli ette nähtud linna kaitsmiseks. Kindlus koosneb kahest massiivsest bastionist-kaksikuist, mis kõrguvad suurejooneliselt sadama kohal. Kaks peamist väravat on säilinud tänapäevani. Neid kaunistavad Venetsia sümbolid – Saint-Marki tiibadega lõvid. Säilinud on ka maa-alused tunnelid, mis ühendavad uut kindlust vanaga ja linnaga, kuid need on avalikkusele suletud. Ühelt poolt on kindlus ümbritsetud veevaba kraaviga. Kindlus oli tõsiselt kahjustatud Teise maailmasõja pommitamiste ajal, kuid hiljem taastati.
Ametlikult nimetatakse seda majesteetlikku iidset ehitist nimega “Püha Markuse kindlus”, kuid tavaliselt nimetatakse seda lihtsalt “Uus kindlus”. Täna on see avatud iga päev külastamiseks ja saab teha lühikesi ekskursioone keskaegsete käikude labürintides ja kaitserajatistes. Kindluse tipust paistavad ilusad panoraamvaated. Pärast taastamist peetakse siin maalinäitusi, fotonäitusi, skulptuurinäitusi, muusikakontserte ja muid kultuuriüritusi. Kohapeal on ka väike kohvik.
Kreeka merevägi kasutab kindlust treeningbaasina, ümbritsev lossikraav on aga kasutusel turuplatsina.

Lisaks kindlusele leidsime ka punaste busside peatuspaiga üles. Kuna aga sõit maksis 19 eurot per nägu ja külastati seal paljusid kohti, mis meil olid plaanis ühe ekskursiooni raames, jätsime selle sõidu ära. Tagantjärele mõtlen, et miks me küll turgu vaatama ei läinud, aga siis tuli meelde, et kell oli juba piisavalt palju ja turg selleks ajaks lõppenud.

Hakkasime mööda mereäärset promenaadi tagasi Vana kindluse poole minema, et sealt juba võtta suund meie bussipeatusele.

See punakas hoone päikesega on Jumalaema Panagia Spileotissale pühendatud katedraal, mis on ehitatud Joonia saarte arhitektuurile omaselt kolmeosalise basiilikana. Ehitatud XVI. sajandi lõpus. Pühamus on Spiliotissa ikoon, mis kolis sinna peale seda, kui brittide poolt hävitati eelmine temale pühendatud kirik Uues kindluses. Pühamu vaimustab oma välimusega, tema kaunis fassaad on renessansi ere väljendus.

Juba tuttava hoone sammaste taga…

Kirikuid ja pühamuid on Kreekas teadupärast väga palju ja nii ongi, et mõni sai pildile, aga nime polegi tuvastanud. See konkreetne on Virgin Mary Mandrakina
kirik

ja olimegi tagasi Vana kindluse väravates

Üks monument

Veelkord üks ülikooli hoonetest

Korfu linna peal saab nagu Tallinnaski sõita hobukaarikuga

Enne kui maandusime ühte teeäärsesse tavernasse sööma jäi meie teele omapärane ülekäigurada. Hoolikal vaatamisel on põnev tõdeda, et teisel pool teed on hekk ja aed vastas :) Ülekäigurada kreeklaste moodi :) Loomulikult see, kuidas sa üle tee saad, on ikkagi vaid sinu enda asi, ülekäigurada on rohkem niisama.

Bussipeatusesse jõudsime täpselt niipalju enne bussi väljumist, et osta kõrvalasuvast poekesest virsikuid, kirsse ja nektariine ning teisest poest sõidu ajaks värskelt pressitud abuusi mahla. Kella nelja paiku olime Benitses tagasi, palavusest väsinud, aga rõõmsad.

Hotellis esimese asjana viskasime riided ringi ja jooksime merre ujuma. Oo, milline nauding ja kergendus see oli peale seda palavust täis linnapäeva. Hulpisime meres kena tund aega, et pea saaks palavusest selgemaks ja peale pesu ning riietumist läksime meie hotelli kõrval asuvasse Shell muuseumi ehk veealuse maailma muuseumi.

Muuseumi loojaks oli Mr. Napoleon Sagias, kes peale 20 aastat seilamist Austraalia meredel ning India ja Vaikses ookeanis naasis koju ning avas muuseumi. Muuseumis on eksponeeritud haruldased ekspoanaadid nagu mürgised karbid, piraajad, meritähed, haruldased haid, molluskid ja palju muud. Seal on ikka väga mitmesuguseid ja mitmes suuruses karpe. Tibatillukestest hiigelsuurteni. Kalade topised, haide topised, merevaiku, vaala skelett ja mida kõike veel. Uudistamist ja ahhetamist jagub jupiks ajaks. Kes Korfule satub, soovitame kindlasti vaatama minna.

Muuseum asub teisel korrusel ja sealt välja tulles avanes vaade meie hotelliesise varjualuse kaunitele bougainvillea õitele. Nende ilust ei saagi tüdineda.

Merel vedas kaater kedagi langevarjuga :)

Pika päeva peale otsustasime teha lähedalasuvas restoranis mõnusa õhtusöögi, aga ennem otsustas K, et tuleb ka emast suvitaja pilti teha. K arvas, et muidu keegi ei usu, et ma reisil käisin. Mis siis muud, kui tegime paar poosepilti.

Söömiseks valisime Poseidoni restorani – Posidonia Restaurant Cafe

Tellisime toidu ära ja jäime ootama

Ja siis tulid jälle kassid. Alguses üks ja pärast käis neid seal ringi mitu. Kassikesed üldiselt kuskil pealetükkivad ei ole, mis näitab, et nad on täiesti kenasti toidetud. Sort on neil ainult seal kuidagi igerik ja kollane :)

Ootasin mina ka.

Lõpuks saabusid meie road. Tellisin endale planeeritult grillitud kaheksajalga. Ma olin Eestis ühe korra söönud kaheksajalaga pastat, kui käisin ühte pulma pildistamas ja pärast oli meil lõunasöök ühes tipprestoranis ja toonane kogemus oli, et octopus maitses nagu kummivoolik. Otsustasin proovida seda uuesti lootuses, et soojal maal on tooraine saamine lihtsam ja lühema teekonnaga ning et ehk ka maitse sellevõrra parem. Pealegi tahtsin K-le pakkuda elamust – sõin esimest korda elus :) Ekstra temale ei julenud seda kohe tellida, sest mine tea, äkki poleks mekkinud.

Ja maitses see kaheksajalg oivaliselt. Absoluutselt võrreldamatu esimese kogemusega. Hõrk, õrn ja hästi maitsestatud. Tõeline mmmmmm elamus.
Ka K-le maitses kaheksajalg väga hästi. Jagasin pool oma hõrgutisest temale.

Aga tema ise, tema valis endale portsu pastat :) Kohale toodi mitte lihtsalt pasta, vaid väga suur kuhi pasta!!! Ma kodus üldiselt pastat üldse ei tee ja lapsel tekkis igatsus.
Kui rääkida hindadest, siis kahepeale kokku maksis meie õhtusöök 20€

Nii mõnus oli seal õues istuda, süüa, nautida õhtust vaadet ja kuulata mere häält.

Pärast sööki tegime rannas väikese pikutamise

Kui puhkamine puhatud, võtsime suuna Benitsese keskusesse,et jalutada jälle nendel armsatel kiirakäära väikestel tänavatel.

Vaikselt hakkas päev õhtusse veerema. Põikasime veel sisse ühte restorani, et juua tass kohvi. Jaa, mina jõin kohvi. See üks kord oli täpselt selline tunne, et üks tassike kohvi oleks väga hea, mis sest, et minu kohvi tarbimine piirdub aastas enam vähem 3 korraga.
Meil tegelikkuses sellist kohvipeatust plaanis ei olnudki, aga üks noormees nii kenasti kutsus meid nende restorani. Ütlesime, et me tegelikult ei jaksa enam süüa, sest kõht on täis, sooviksime ehk kusagil vaid tassikest kohvi juua. Kohvi?, aga palun, armsad daamid, astuge sisse, kohe toome teile kohvi :) Nii kena kutsumise peale, oleks ju inetu ära minna, eks :)
Jooksuga tuli kelner, vahetas laual lina ja hetke pärast olid meil ees joogid – minul cappuccino K-l jääkohv. Väga tore oli, tõesõna. Meil kodumail vist ükski teenindaja naljalt vaimustust ei tunne, kui tuled restorani ainult tassile kohvile :)

Saabuski õhtu ja meie pikk kuid huvitav päev hakkas läbi saama. Pimeduses jalutasime tagasi hotelli.

Kui nüüd järgmise päeva pildid valmis saavad, kirjutan edasi, aga luban, et järgmine lugu tuleb kõvasti lühem ja ajalugu ei tule üldse, küll aga tuleb Korfu linnast juttu veel ka eelviimase päeva postituses. Võtsime endale enne kolme pikka ekskursioonipäeva ühe lihtsalt olemise päeva. Seega järgmine kord räägingi lihtsalt puhkamisest ja on pisut fotosid – ikka nendest imepärastest tänavatest.
Sealt edasi on aga oht kirjutada jälle üsna pikki postitusi, sest nendes tuleb juttu ekskursioonidel käimisest ja muljeid saime sealt rohkem, kui oskasime oodata.

Järgmise korrani!

Meie reisi teise päeva hommik. Ärkan vaikselt ja midagi on hoopis teistmoodi. On soe, harjumatult soe. Magamiseks piisab linast…ja siis jõuab kohale :) Me oleme puhkusereisil, Korful :) Piilun pimendavate kardinate vahelt õue. Päike paistab. Lähen rõdule ja polegi vaja midagi soojemat selga panna. Lihtsalt nii mõnus on varahommikul ärgata ja minna õue sirutama. Fikseerin ära, et elame hotelli otsapoolses toas, esimesel tubadekorrusel ja vaade on kaunis. Oma vaimusilmas elasin ma kusagil kõrgemal korrusel, kus vaade merele või mägedele, aga otsapealne elamine oli tegelikult mõnus. Seal ei seganud meid keegi. Maja taga basseinitajad käisid hotelli majatagusest pääslast ja maja ees toimuv melu ei jõudnud samuti meieni. Akna all liikumine sisuliselt puudus ja kuna meie hotellis oli väga rahumeelne elanikkond, siis keegi seal ka ei lällanud niisama ringi. Basseinid olid avatud tegelikult õhtul kaheksani, sest peale seda läksid nad puhastamisse ja nii polnudki õhtusel ajal meie rõdu all mingit liikumist.

Vaatan ühele poole – mäed, palmid ja basseinid, sidrunipuu ja apelsinipuu. Ah jaa, K kodus ikka rääkis, et temale tundub, et puhkusereis peaks võrduma palmidega :D Saigi oma palmid.

Vaatan teisele poole ja üle tee näen merd.

Vaatan enda ette – apelsinipuu ja ilus varjualune lauatennise lauaga.
Apelsinid on seal veidi teistsugused, kui meie oleme poes harjunud ostma, aga maitse on neil hea ja mahlased on nad samuti. Kui isutas, käisime tõime endale õuest jälle paar apelsini. Sidruniga on sama. Hästi maitsev. Võib täitsa niisama süüa. Miks nad sellised musta näoga on, ma ei tea, aga katsudes nad kõik kleebivad mahlast ja puude all samuti kõik kleebib. Kleepuv maapind meelitab ilmselt kohale ka väikeseid sisalikke, nii 15 cm pikkuseid. Või on nad mingid gekod? Neid ägedaid elukaid jooksis seal all ringi täitsa palju.

Ma ei tea, milline on paradiis, aga see tundus veidike selle moodi olevat :D

Ja selline oli meie hotell. Lihtne, aga väga armas. Inimesed ülimalt hoolsad ja sõbralikud, toad puhtad, toateenindus regulaarne. Nii usinad, et vahest ei jõudnud veel selga pöörata, kui neil juba voodilinad sirgu tõmmatud, voodi vahele setitud ja käterätid sirgelt reas. Ümber maja käis samuti pidev askeldamine. Kes koristas, kes pühkis midagi, kes kastis või hooldas lilli. Majaesisel oleva baari laudadel ei vedelenud kunagi musti nõusid. Ühesõnaga kõik oli väga hästi selle kolme*** eest. Ülima luksuse eest hotellis ei näe ma üldse mõtet maksta, sest hotell on minu jaoks ainult magamiseks ja pesemiseks vajalik. No ja muidugi selleks, et kusagil hoida oma asju.

Hommikul meil erilisi plaane ei olnud, sest kell 14.10 pidi meil olema turismifirma infotund. Sellepärast otsustasimegi veeta esimese päeva niisama oludega tutvudes, võimalikult palju ujudes, aklimatiseerudes ja lennureisist puhates.
Kuigi reisi ostsin ma läbi Reisiparadiisi, siis tegelik reisikorraldaja oli ikkagi Tez Tour. Transfeerbussis anti kätte Kreekat tutvustav brošüür, eestikeelne infoleht ja infotunni kellaaeg. Kohapealne reisiesindaja oli venekeelne, aga õnneks saan ma sellest suurepäraselt aru. Seda enam pole see probleem, et nägime me teda ainult selle ühe korra infotunnis ja kõik.
Niisiis, peale rõdult vaate nautimist otsustasime minna hommikust sööma. Hommikusöögid olid meil paketi hinnas sees. Hommikusöögid olid kohe üsna rikkalikud. Valikut oli igasugusele maitsele ja kunagi polnud valik täpselt sarnane eelmisele päevale. Nädalaga ära ei tüüdanud. Joogitassid on neil naljakalt tillukesed, aga ega edasi tagasi kõndimine pole tervisele kahjulik. Tood aga uue joogi ja oled jälle õnnelik. Kreeklastele on ilmselgelt omane pakkuda palju küpsetisi. Igal hommikul oli erinevaid väikesi saiakesi ja pontšikuid. Muidugi igasuguseid puuvilju, oliivid, kreeka jogurt, helbed, moosid, erineval viisil munaroad ja munad, peekon, küpsetatud tomat juustuga, tomat, värske salat, kurk, oad jne. Ühesõnaga mida iganes.

Kõht täis, kibelesime ruttu ujuma. Eestis on mul juhtunud küll nii, et suve jooksul vette ei saagi, sest vesi on lihtsalt kole külm. Seega võimalusel, lidume me kohe ruttu merre. Kuna me ei ole leboturistid, siis ei näinud põhjust endale lamaistooli osta ja meie ujumine käis ikka nii, et sups üle tee, rätik muuli või kivide peale ja ujuma. Rand oli meie hotelli ees kiviklibune, aga merepõhi oli ühelt poolt muuli kiviklibune, teiselt poolt liivane. Mere äärde minnes alati arutasime, et kas läheme kiviranda või liivaranda. Sobisid meile aga mõlemad. Kordagi ei tekkinud tunnet, et lähme ostame ometi endale mingid veejalatsid kividel käimiseks. Pigem mulle meeldis, et kivikesed masseerisid jalataldu. Eh, kui puhas see vesi seal ikka on. Korful on enamus randasid sinise lipuga märgistatud, ehk siis väga puhta veega.
Meie rannas oli üks suur veeatraktsioon. Selline.

Sinna saamiseks tuli osta 10 eurone pääse ja siis võisid seal terve tunni ukerdada. Kai peal pandi ohutuse tagamiseks täispuhutav vest selga ja marss ujudes lõbutsema. See värgendis oli ikka seal, kus vesi ammu üle pea. Erinevalt meie randadest läheb seal üldse väga ruttu sügavaks ja sellist asja, et kõnnid pool kilomeetrit kuni vesi lõpuks nabanigi ulatub, seal ei ole. Tõsiselt mõnus. Kui ikka on palav, siis karmauhh vette ja hea olla. Kusjuures, ma ei oska öelda, miks ujumas ei olnud kunagi palju inimesi. Enamus ikka päevad läbi lebotasid seal niisama. Noh, võib olla meile, põhjamaistele tüdrukutele, oli see vesi soe, aga teistele mitte nii väga :D Mina ei kippunud sealt igatahes sugugi ruttu välja. K ammugi, tema on paras morsk.

Inimesed ujusid vahest päris kaugele ja seal vastas paistavad Kreeka mandri mäed. Vahemaa mandriga ongi väga väike, mõnes kohas vaid 2 km.

Kui ujumise isu täis, käisime toas, pesime soolakihi maha, panime riidesse ja läksime ümbrusega tutvuma.
Rannaäärne tee piki Korfut on kitsas, aga aukudeta. Liiklus on kaootiline, kuid rahulik. Kõik liiguvad, keegi ei närvitse ega tuututa. Saavad inimesed üle tee edasi tagasi saalida ja autod, bussid sõita. Suuri turismibusse liigub seal palju ja kui mõnel on vaja keset teed seisma jääda ja kedagi välja lasta, siis seda ta ka teeb. Taga sõitjad siis lihtsalt rahulikult seisavad, ootavad ja kui liigub buss, liiguvad nemadki edasi. Tõepoolest, meil oleks juba ammu sellises olukorras keegi sõimanud, rusikaid vibutanud või midagi hullemat teinud. Tähelepanelik tuli olla eriti rollerite suhtes, sest neid kimas seal palju, kiivreid üldiselt ei kantud ja iial ei teadnud, kust mõni võis välja karata. Lisaks kaootilisele liiklusele ja kitsale teele olid seal veel ka kõik teeääred täis pargitud :) Kõnniteid seal sisuliselt ei ole ja kõndida tuleb lihtsalt täiesti rahumeelselt autotee ääres. Vahest kargab välja mõni agar turist, kes hüüab – astuge edasi, ma hoian teile tee autodest vabana :D

Aga mis koht on siis Korfu saarel Benitses?

Kaluriküla Benitses asub Korfu linnast 12 km kaugusel, lõuna-ida suuna rannikul Perma ja Moraitika tursimipiirkondade vahel ja on üks vanimaid kalurikülasid Korful ning üks esimesi turismi-infrastruktuuriga külasid Korfu saarel. Benitses hakkas esimeste seas hoogsalt 70-ndate aastate alguses arenema. Just sel ajal, kui esimesed turistid hakkasid külastama Korfu saart. Tol ajal oli seal väga raske leida vabu apartemente või hotellitube. Suur diskoklubide ja ööbaaride hulk meelitas sinna palju noori(enamasti inglasi). Ööklubid töötasid varavalgeni ja väga populaarsed olid turistide seas beachparty-d.
Praegu on Benitses turismipiirkond hotellide ja apartementidega, tavernate ja restoranidega, väikese jahisadamaga ja üsna sügava ning puhta merega. Benitsese rand on autasustatud helesinise lipuga, mis omistati talle Euroopa Liidu poolt kristallpuhta vee eest. Ei näinud seal ööklubisid ega pidutsevaid inglise poissmehi :)
Igal hommikul müüvad kalurid randades värskelt püütud kala ja Benitsese keskväljakul on müügiks kogu saak.
Keskväljaku lähedal on toitlustusasutuste tänavad ja tegelikult pole väga vahet kuhu sa seal külakeses vaatad, kõikjal saab süüa ja öömaja.
Randades antakse rendile paate, katamaraane, on erinevaid veeatraktsioone nagu tuubiga sõit kaatri taga jne. Kohapealt saab osta ka erinevaid ekskursioone saarele, mandrile ning lähedalolevatele saartele. Benitsese põhirand asub kohe tee ääres, aga seal on ka väiksemaid eraldatud lahesopikesi. Teeäär on palistatud restoranidega, tarvernatega, kohvikutega, marketitega, suveniiripoodidega, on olemas pangaautomaat ja ka bussipeatused, kust saab sõita iga poole tunni järel sinise linnaliini bussiga nr.6 pealinna Korfusse ning roheliste maakonnaliinibussidega Moraitikasse, Messonghisse. Kavosesse ja Püha Georgi rajooni saare lõuna-lääne rannikule.
Benitseses, otse meie hotelli kõrval on suurepärane Shell Muuseum ehk siis veealuse elu muuseum, aga sellest tuleb juttu mingis teises postituses.

Ühesõnaga jalutasime mööda Benitsese rannaäärt ja nautisime kaunist loodust, arvukaid söögikohti, ilusat ilma ning sõbralikke inimesi.

Peale ujumist oli kõht juba veidike tühi ja suure erandina ostsime endile kahepeale paki kohalikke kartulikrõpse ja kaks jäätist :), sest sel hetkel ei olnud veel plaanis minna kusagile päriselt sööma.

Sellelt tänavalt ostsime K-le ühe saare pildiga saunalina. See plaan oli meil kohe ja kodunt kaasa me rätti sellepärast ei võtnudki. Üks tore mutike müüs ja maksis kõigest 6 eurot

Õues oli palav, tõeliselt palav ja sel kellaajal hakkavad tegelikult kohalikud varjuma juba majadesse päikese eest peitu ja kaugel pole siesta aeg. Turistid muidugi päikest ja palavust ei karda, eks :) Ja jalutavad rõõmsalt edasi.

Tagasi hotelli poole jalutades sattus meie teele Messonghi Travel reisibüroo müügiesindus. Neid on seal tee ääres erinevaid, aga meie pilk peatus just selle büroo peal. Kui Benitseses üldiselt tuleb hakkama saada inglise keelega ja vene keelt kõnelevad inimesed harva, siis Korfu linnas suheldakse sinuga justnimelt enamasti vene keeles. Reisibüroos juhtus aga tööl olema sel ajal üks naine, kes on pärit Ukrainast ja juba aastaid Kreekas elanud. Pikalt Ateena lähedal ja nüüd juba aastaid Moraitikas ning käib vahetevahel tööl lisaks Messonghi peakorterile Benitsese harus. Esimesest hetkest olime selle naisega kuidagi ühel lainel ja jõudsin kiirelt arusaamisele, et just siit kavatsen ma osta ära meie plaanipärased reisid saarel olemise ajaks. Neidsamu reise müüb ka Eesti reisifirma, aga paraku üle poole kallimate hindadega. Mul oli see teadmine õnneks juba Eestis olemas ning sellepärast tegelesingi selle teemaga juba enne infotundi, kus teadsin esindaja hakkab reise pakkuma. K-l sai meie arutamistest isu täis ja tema läks peagi ära hotelli taha basseini ujuma. Mina koos toreda daami Korneliaga jäime arutama, mis reisid võtta ning vormistama ostupabereid. Vastutulelikkus, lahkus, hoolivus ja usaldus oli hämmastav. Ühtegi reisi ei määritud kaela. Kõiges lähtuti just minu soovidest ja vajadustest. Ei häirinud kedagi, et tulles välja minu fotograafiahuvil, soovitati mul üks reis välja vahetada, kuigi paberid olid juba tehtud ja keskusse helistatud. Lihtsalt tema meelest ühel teisel reisil oleks palju rohkem huvitavat pildistada. Mõtlesin, et no võtaks ehk veel neljandagi reisi, aga selle ostmise laitis proua mul maha. Ütles, et tal pole südant mulle seda müüa. Ostku ma parem marketist 1.70 eest tavalise bussipileti ja sõitku sinna ise ja ekskursiooniraha võib millelegi muule kulutada. Tagatipuks tegi ta mulle veel letihinnast soodsamadki hinnad. Need kolm väga head ja huvitavat reisi läksid meil kahepeale maksma 165€ ja kui oleks ostnud needsamad reisid läbi Eesti reisibüroo, oleks nad maksnud 360€. On vist väike vahe sees küll. Ettemaksu sooviti 165-st vaid 25 eurot ja ülejäänu kohta ütles, et ah, tule maksa pärastpoole, või homme või kui ei jõua, maksa bussis bussijuhile :D Uskumatu, eks, aga tõsi. Ja muide, mittemidagi seal saarel ei käi arvutis. Kõik tsekid vormistatakse paberile ja keskusesse helistatakse, mitte ei saadeta meile ning tagatipuks kõik see kaootiline süsteem töötab nagu kellavärk. Tšeki peale on kirjutatud mis kell ja kust sind peale võetakse ja korras. Lõpuks rääkisime veel maast ja ilmast ja peredest ja elust ning lahku minnes kallistasime. Mina ostsin kõrvalolevast poest pool kilekotti aprikoose, hotelli eest kausitäie viigimarju ja läksin vaatama, mida Kirke teeb. Üllatununa inimeste usaldusest ja olles samas täiesti jahmunud sellisest hoolivusest, läksin varsti tuppa raha järgi ja padavai turismifirmasse tagasi. Mulle meeldib, kui asjad on kohe korras. Kornelia muidugi naeris, et mis ma nüüd muretsen ja jooksen edasi tagasi, aega küll ju selle maksmisega :D Vot nii käivad Korful asjad.
Tagasi hotellis oli aeg minna kuulama infotundi. K sulistas edasi basseinis ja mina läksin kuulama, mida on Tez Tour-i esindajal rääkida. Ega peale minu ja eelmisel õhtul kohatud kahe proua seal teisi polnudki. Esmalt tuli anda ära voutsher tagasisõidu vormistamiseks. Esindaja kirjutas üles meie telefoninumbrid ja andis enda oma – igaks juhuks. Ja siis algas müügitöö :) Meile üritati maha müüa neidsamu reise, mida ma just ostmas käisin, aga kõvasti suurema raha eest. Mina vingerdasin kiiresti sellest teemast ära leides loogilise põhjenduse, miks ma kohe midagi ei plaani osta, aga vat neid prouasid ta moosis päris hoolega. Üks proua teatas, et tema ei kavatse kohe midagi osta, sest tema tunneb ennast veel lennust halvasti, kuna meid hoiti tund aega lennukis ja kohale jõudsime alles keskööks :D Teine proua juba peaaegu oli nõus….ja no mina jälle oleks tahtnud neile nii öelda, et ärge palun ostke :D Lõpuks mina läksin ära ja nemad jäid. Üritasin neid pärast leida ja küsida, ega nad ometi ei ostnud neid kalleid reise, aga daamid olid kadunud. Õnneks järgmisel hommikul ma neid kohtasin ja sain teada, et nemadki olid teadlikud ja ostsid reisid mujalt.

Infotund läbi, suundusin maja taha basseini äärde K juurde. Läksime koos tuppa, sõime kõhu puuviljadest täis ja otsustasime minna matkama. Me ei mõelnud selle peale, et kell oli 15, väga palav aeg – ja läksime. Uurisin ennem turismibüroo juures kohalikult näitsikult, kas lähedalt läheb mõni rada mägedesse. Mulle seletati ära, millise maja juurest tuleb pöörata üles ja mida silmas pidada ning sinna rajale meil oligi plaan minna.
Nojah, ilus oli, aga kole palav oli ja mäest üles rühkida oli eriti palav. Niikui ümber nurga keerasime, nägime kassi. Esimest kassi. Pikutas seal mõnusasti vilus.

Ja siis hakkasime minema mäest üles. Ikka kiira käära ja üles. Hästi palju kasvab seal selliseid põõsaid, mis on ilmselt põldmarjad. Hakkasid vaikselt valmis saama.

Ja muidugi igal pool vaimustavalt õitsevad põõsad.

K leidis viinamarjad, veel täiesti toored.

ja siis leidis ta oma lemmikud, kaktused :) Üks väiksem aiast väljas ja üks pikk aias sees.

Edasi minnes tuli meile vastu lahe kividest laotud sein

Edasi hakkas tekkima järjest ilusaid vaateid ja kohti

Kui olime nii 40 minutit ülesmäge keerutanud, arvas K, et ta enam ei jaksa. Tõttöelda, oli keskpäevane kuumus päris tappev, vesi jooksis ja eks ta oli juba hommikust päikese käes olnud küll meres küll basseinis. Pole ime, et lõpuks ei jaksa.

Tegime mõned pildid ja hakkasime laskuma alla tagasi.

Täitsa väsinud näoga laps.

Sellele taimele üritas laps kübarat pähe panna, aga taim ei arvanud sellest midagi ning hoopis torkas teda nii, et näpust veri väljas :) Vot nii, ära ikka näpi kõike.

Järgmisel pildil on ilmselt üks varajasem viinamarjasort, sest need hakkasid juba värvi muutma.

Ja muidugi kõikjal oliivipuud. Neid pidi olema Korfu saarel üle 4 miljoni puu. Igal elanikul pidavat olema omad lapikesed ja et aedu kuskil vahel pole, siis see ei tähendavat, et keegi ei tea, kus lõpeb enda istandus ja algab naabri oma.

Järgmisel pildil on all paremal üks valge põõsas, mille nime ma ei oska öelda, aga mis lõhnas väga hästi.

ja edasi ikka alla ja alla

Kuni nägime jälle kasse. Mis tähendas, et pidime tükk aega aia ääres passima, sest K on loomaarmastaja. Mõne ajaga oli ta igatahes lugenud kokku 40 kassi erinevates kohtades ja siis läks tal sassi ja loobus lugemisest, sest kasse, neid on Korful ikka väga, väga palju :)Neid on kohe üsna igal pool ja keegi nendega ei pahanda ega ära ei aja.

Varsti jõudsime tagasi meie tänavale

ja meie hotelliesisesse randa. Pärast sellist palavust ei tahtnudki muud, kui et ujuma.

Tulles hotelli tagasi, mis seal siis ikka üllatavat, võtsime rätikud ja jooksuga merre. Vahepeal oli tekkinud väike lainetus ja siis me hulpisime ja hullasime seal päris tükk aega. Sellist vees mõnulemist pole päris ammu olnud. Kui isu sai täis, läksime hotelli tagasi. Pesime ennast soolaveest puhtaks ja suundusime maja taha. K muidugi jälle basseini ja mina otsustasin, et proovin veidi lesida ja lugeda. Tehke mis tahate, aga kui meri on kõrval, siis basseini mind ükski asi ei tõmba. K-l vastupidi pole mingit vahet. Temal peaasi, et on vesi. Küll ta on vee all, küll vee peal ja siis vaatad jälle et istub päästerõngas ja ujub ringi. Mina siis lesisin ja lugesin ja vahepeal tegin mõne pildi. Mere ääres pilte me sisuliselt ei teinud, sest tahtsime koos ujuda.

Mõne aja pärast olime tagasi toas, panime riidesse ja läksime jalutama Benitsese keskusesse. Meie elasime veidi keskusest väljas ja sinna on vast 5 minuti teekond. Keskuses on palju poekesi, apteek, hullumoodi söögikohti ja väike jahisadam keskväljaku ääres.
Kõigepealt vaatsime üle bussi sõidugraafiku, sest järgmisel päeval pidasime plaani sõita iseseisvalt Korfu linnaga tutvuma. Selline see on seal. Võib olla tuleb kellelegi kasuks kunagi, kuigi nende linnaliini siniste maršruutide kodulehel on samuti kõik info kenasti olemas.

Päike paistis nii kenasti vastaskalda mägede peale ja õhtuks oli palavuse asemel tekkinud mõnus, mõnus soe õhk ja tuult ei olnud peaaegu üldse. Tõepoolest, jalutad ja naudid.

Keset Benitset on üks pargiala, kus kasvab palju puid, mille tüved meenutavad veidi nagu kaske, aga kased nad kohe kindlasti pole. Hetkel ma pole veel jõudnud uurida, mis puud need siis olid

ja õitsvaid põõsaid on seal tõesti igal pool.

Varem või hiljem ja pigem ikka varem, lähevad inimestel kõhud tühjaks. Otsustasime maanduda kusagile sööma ja valisime ühe perepitsarestorani. Kreekas on teadupärast restoranid(to estiatorio) või siis tavernad. Mina neil vahet tegema ei hakanudki. Kõrvuti nad sageli olid ja minumeelest mõlemas pakuti suhteliselt samasugust toitu enam vähem samasuguste hindadega. Igatahes võtsime istet pitsarestoranis. Kelnerid tulevad söögikohtades juurde väga nobedasti, kedagi otsima ja ootama ei pea. Igal pool oled sa teretulnud ja keegi ei vaata pahasti, kui otsustad restoranis vaid kohvi tellida. Väga harva nägime sellist söögikohta, kus kaardiga maksta ei saanud. Küll pole neil aga wifiterminale ja tuleb minna kusagile eemale, kus terminal nurga taga paela otsas :) Kreeklased millegipärast arvavad, et kaart on kindlasti viipefunktsiooniga ja veendudes, et sellega pole mõtet vehkida, ulatavad sulle terminali pin- koodi sisestamiseks. Sel ajal, kui meie seal olime, vaadati veel enamuses toidukohtades jalgpalli ülekandeid, aga see ei seganud absoluutselt head teenindust. Tellisime endale valikust kahepeale väikese pitsa. Minu Poolas pitsa söömise kogemusele toetudes oleks pidanud see olema ilmatuma suur ja sellepärast otsustasime kohe väikese kasuks. Kreekas väike pitsa siiski liiga suur ei ole, aga kaks naisterahvast saavad kõhu tegelikult täis ikka. Vesi tuuakse lauda enamasti kohe, sest turistile tuleb kindlasti anda juua, et palavusest vedelikupuudust ei tekiks. Ja vett seal tõepoolest kulub. Ma ei tea mis põhjusel, aga korfulased ehk kerkiralased, nagu nad ennast ise nimetavad, kraanivett ei joo. K proovis hotellis juua ja temameelest polnud sel midagi viga, aga otsustasime sellegipoolest pudelivee kasuks. 1,5 liitrit mägede vett maksis seal tegelikult vähe, kõigest 40 kuni 60 senti. Pitsad maksid nii 7.50 – 20 eurot, olenevalt pitsast ja suurusest. Meie oma maksis 9 eurot. Valmis tehti see sealsamas nina all lahtise tulega päris ahjus, kus pitsapõhja klopiti, kolgiti ning küpsetati ja süües maitses see väga hästi.

Kell oli umbes pool üheksa õhtul ja kohalikud lapsed olid õue tulnud. Kes jooksis niisama, kes tagus palli, kes sõitis trikirattaga, kes istus telefonis nagu paljud lapsed erinevates maailmanurkades :)

Jalutades jääb igasuguseid ilusaid asju ette.

Järgmises poekeses me käisime mitmeid kordi head ja paremat ostmas

Pitsarestoranis me magustoitu ei soovinud, aga üks mõnus jäätis kahepeale kulub sooja ilmaga õhtul kindlasti ära :)

Õhtupimedus saabub lõunamaades nagu teada, päris varakult. Meie valgete ööde asemel on jaanide paiku seal juba pool üheksa täitsa hämar ja tunnikese pärast kottpime.
Hakkasime oma hotelli poole tagasi jalutama. Tänavad ja söögikohad ning kauplused olid tegelikult rahvast täis ja magama ei tahtnud veel isegi minna. Nii me siis lihtsalt jalutasime ja istusime hotelli ees mere ääres. Nautisime soojust ja merd.

Peale lõunamaist siniroosa õhtugamma nautimist, oli aeg pöörduda hotelli, kus rõõmustasid silma kaunid hortensiad.

Nii sai esimene päev õhtusse. Meile tundus veel uskumatuna, et oleme nii kaugel ja veel uskumatum oli see, et ilm saabki olla ööpäevaringselt soe. Nii soe, et isegi öösel pole jakki tarvis.
Kesköö paiku läksime magama, et hommikul võtta ette sõit saare pealinna. Sellest siis järgmises postituses.