Augsutikuu kahel hästi palaval päeval käisime Lõuna – Eestis. Ega me peale Tartu polnudki K-ga koos sealkandis üldse käinud. Kunagi ammu vist mõne korra käisime, kui K oli alla kahene ja needki korrad korraks vahmiili üritustel. Sõbrad plaanisid minna Rõugesse oma pojale ehk siis K klassivennale laagrisse järgi ja kutsusid meid kaasa. Äge, meie oleme alati nõus ja tänulikud, kui oleme vähegi vabad seiklema.
Nii me siis hakkasimegi ühe neljapäeva hommikul lõuna poole sõitma. Kuna Rõugesse meil väga kiire polnud, siis esimese hooga põrutasime hoopis Suurele Munamäele. Mina polnud seal tõttöelda enam väga ammu käinud ja K üldsegi mitte.
Jõudsime kohale ja tegime kõigepealt kohustuslikud pildiraamifotod ära.
Ja edasi juba mäest üles…võis siis tegelikult ikkagi treppidest üles
Ees ootas meid torn ja veel üks trepiralli – väga palav trepiralli :)
Jah, ülevalt laiusid kaunid vaated, aga K küsis – et kus see mägi siis on? Eks ta ole, ikkagi Baltikumi kõrgeim tipp, aga ega väga aru ei saa, et kõrge oleks. Selline ta meil on ja peame rahul olema, et sedagi :)
Igatahes saab sealt kaugele vaadata.
Vahepeal käisime ära meie peatuskohtades ja panime ära ööbimisasjad ja siis sõitsime vaatama Hinni kanjonit. Mina isegi ei teadnud, et selline koht olemas on, kuigi omal ajal sai lõunapool käidud üsna sageli.
Ammutasime pisut värskendavat allikavett, sest ilm oli kohe väga palav…kuigi tänavusele ülisoojale suvele täiesti kohane.
ja ikka edasi
K avastas oma nime lühendi…ja rääkisime sellest, miks ei tohiks sellistes kohtades liiva sisse midagi uuristada.
Konnalonni oli palava eest vette pikutama jäänud
Osade puude juures saaks viia läbi loodusõpetuse tundi ja uurida juurestikku
Pisut ronimist ja saime edasi minna
Ameerikamaa suure kanjoniga meie oma muidugi võrrelda ei saa, aga seal ringi matkata oli sellegipoolest väga vahva :) Jälle üks uus koht Eestimaal avastatud.
Peale kanjonit läksime Rõugesse pesapuud vaatama.
See pesapuu on üks äge ehitis. Ööbikuorus olen kunagi üle 10 aasta tagasi käinud, aga siis polnud seal mingit pesapuud. Tore, et nüüd on.
Kõrgelt pesapuu pealt avanevad kaunid vaated Rõugele ja lähiümbrusele
Kena on see pesapuu ja ülevalt kaunid vaated Rõugele ja Rõuge järvedele. Tegime väikese jalutuskäigu ööbikuorus,
eemalt paistis Ööbikuoru Villa
Pikk päev ringi kõnnitus, suundusime lõunasöögi otsingule. Kõht täis, tuli ju midagi kaloreidpõletavat teha ja kuna ilm oli 30+ palavust, siis loogiline tee viis meid Rõuge suurjärve juurde. Esmalt külastasime Eesti ema monumenti
ja siis punusime ujuma.
Väga värskendav suplus Eesti sügavaimas järves. K loomulikult hüppas ja kargas põhjatusse vette ja meie, kaks ema – suplesime niisama. Kaasasolev isa istus kaldal ja kadestas. Mis sa hing teed, kui ujukad jäid koju :P
Ma nüüd enam ei mäleta, mis järjekorras see täpselt oli, aga kas enne või peale ujumist külastasime kohalikku käsitöötarekest. Mõnus, hubane ja huvitavate leidudega. K valis endale voodi ette kaltsuvaiba, mina aga leidsin moosikeldrist kuusevõrsesiirupi.
Käigud käidud, suundusime kõik koos meie elutsemispaikadesse, et vahetada veidi riideid ja minna üsna varsti Rõuge kultuurimajja Eesti Flöödiühingu laagri kontserdile. Kuni me oma seltsilisi ootasime, leidis K endale neljajalgse sõbra.
Teel kontserdile lõbutsesime Rõuge sildi juures
Eemalt paistis meie elupaiga plats
Ja peagi olime Rõuge kiriku juures, et minna sealt üle tee kultuurimaja saali kontserdile.
Kontsert oli äge! K rõõmustas muidugi, et kohtas seal noort klassikatähtede pianisti, kellega nad on saadete ja kontserdite jooksul juba nii tuttavaks saanud, et kohtudes alati tervitavad ja ajavad paar sõna juttu. Flöödilastel olid laagris õpetajad Saksamaalt ja Eestist ning laagri lõpetamise kontserdil näidati meile ette kõik, mida vahepeal õpitud. Ja seda polnud kaugeltki vähe. Kontsert kestis tubli 2 tundi ja veidi peale. Õnneks muusikahuvilistele lastele ja vanematele on see kökimöki. Seda enam, et kontsert oli üsna lustakas. Eriti teine pool, kus mängis orkester. K käis ja laulis pärast veel mitu päeva ühte orkestripala meloodiat, kus lapsed hüüdsid vahepeale – Maria!- Maria oli nende dirigent. Originaalis hüütakse muidugi selles palas hoopis – tequila! SIIN on üks selle loo esmaseid versioone :)
Kui kontsert lõpuks läbi sai oli käes pilkane pimedus ja kell juba kümme läbi.
Laagrilapsed läksid oma asju ajama ehk viimast laagriööd korraldama, aga meie matkasime tagasi Ööbikuoru poole, et minna vaatama tuledes pesapuud. Pesapuu muna pidavat olema iga õhtu ise värvi. Ilus on see tuledes pesapuu. Ronisime muidugi uuesti üles ja see oli hoopis teistmoodi elamus. Tuul oli päris vali ja pesapuu kõikus.
Peale pesapuud jalutasime tagasi koolimaja juurde, kust meie sõbrad läksid edasi Alam- Rõugesse oma ööbimispaika ja meie läksime kohe kiriku kõrvalt läbi põõsaste oma majakesse. Veidi näksimist, ööhäälte nautimist ja magama läksime meiegi.
Hommikul ärkasime aegsasti ja peale reeglipäraseid protseduure võtsime suuna mäest alla oma sõprade külalismajja. Meie ööbimispaik ei pakkunud hommikusööki ja nii saime eelmisel päeval nende külalismaja omanikuga jutule, et saame süüa nende maja rootsi lauas. Mõnus päikeseline hommik tegi rõõmu ja söök maitses hästi.
Selline oli meie hommikune pilt peale ärkamist:)
Ja see oli meie terrassiga majake
Pärast sööki korjasime siin ja sealpool oma kodinad kokku ning varsti olime teel Tartu linna. Oh, milline palavus oli õues ja tõeline tugev kõrbekuum tuul. Tartus toimus parasjagu puhkpillifestival ja selle raames esinesid raekoja platsil ka flöödilaagri lapsed. Meie olime kohal varem. Saatsime K kaheks tunniks Ahhaa keskusesse ja ise käisime jalutamas botaanikaaias.
Kui K jälle sappa haagitud, tegime väikese lõunasöögi Vapianos ja suundusime kuulama kontserti.
Kontsert kuulatud ja K klassivend laagrist ära võetud, oligi aeg Tartust ära sõita, Viimase kohana külastasime kuulsaks saanud tagurpidi maja.
No mis ma oskan öelda – oli kah. Mina tundsin seal ennast normaalselt, K samuti. K klassivennal aga hakkas küll pisut kehv olla. Eks see aju teeb seal uperpalle – kellel rohkem, kellel vähem. Lõbus oli aga küll.
Nii saigi meie Lõuna – Eesti tripp loogilise lõpu ning ees ootas pikk kodutee. Koju jõuda on alati tore, aga olime kõik rõõmsad õnnestunud reisi üle ning tuleval aastal võtame ehk midagi jälle koos ette:)
