Joonia mere saared on Kreeka saartest kõige rohelisemad ja viljakamad. Saari iseloomustavad oliivisalud ja küpressid. Neid mandri – Kreeka läänerannikul asuvaid saari on suuresti mõjutanud Lääne – Euroopa kultuur, osaliselt seetõttu, et türklased ei suutnud siin kunagi oma võimu kehtestada.(v.a. Lefkada saarel)
Homerose Odüsseuse kodumaana tuntud saari asundasid 8. sajandil eKr korintlased ja need õilmitsesid jõukate kauplemispunktidena. 5. sajandil eKr lõi Korfu Korintost ja ühines ateenlastega. See sai Peloponnesose sõja ajendiks. Rooma valitsemise ajal muutusid Joonia saared esmakordselt puhkuste veetmise paigaks.
Bütsantsi valitsemisajani ei olnud saared omavahel poliitiliselt rühmitatud. Hiljem vallutasid saared veneetslased, kelle valitsemine algas 1363 ja kestis 1797. aastani. Peale lühikest prantslaste valitsemisaega võtsid britid 1814. aastal võimu enda kätte.
Erinevate valitsemisperioodide jälgi võib näha kõigil saartel, eriti Korfu linnas, mis ongi segu itaalia, prantsuse ja briti arhitektuurist.
Igal saarel on oma eriline iseloom, alates tillukesest oliivisaludega kaetud Paxosest kuni kaljuse Ithaka, karmi iluga Kefallonia ja mägise Korfuni.
Ebakorrapäraselt piki Kreeka läänerannikut kulgeval joonel paiknevad saared on pidanud taluma rohkesti maavärinaid. Eriti Kefallonia ja Zakynthos kannatasid 1953. aasta suvel tohutute purustuste käes.
Suved on kuumad ja kuivad, kuid ülejäänud aasta jooksul valitseb saartel pehme kliima; üle keskmise vihmasajud soodustavad rikkalikku rohelust. Tohutu hulga mererandadega Joonia mere saartel võib valida elavat ööelu pakkuvatest kuurortidest vaiksemate ning turistidest sisuliselt puutumata paikadeni.

See oli siis selline ametlik kokkuvõte Joonia saartest.

Kuid…

Miks minna Korfule?

Kui tahad tunda tõelist Kreeka hõngu – sõida saartele!
Nii öeldakse.
Ma ehk ei saanud esiti aru, miks arvatakse just nii, sest päris Kreeka tundus olevat – jumalad, kangelased, mütoloogia, antiikfilosoofia, arhitektuur…
Kõik asetus aga oma kohtadele, kui käisime ära Korfu saarel.

Alustan ehk sellest, et Korfu (või Kerkyra) pole tüüpiline Kreeka saar. Teda lihtsalt ei peeta tüüpiliseks. Veel nimetatakse teda “kõige itaaliapärasemaks” saareks Kreeka saarestikus. Kuid sealjuures troonib seal just seesama atmosfäär, mida ei armastata liiga manjanaliku suhtumise pärast ja sealsamas just seda suhtumist sealjuures jumaldataksegi. Sellesama kreeka atmosfääri pärast usutavasti sõidavadki saartele igal aastal tuhended turistid.
Korful on kõige tähtsam lõdvestuda ja mitte muretseda. Isegi siis, kui kõik pole organiseeritud 100% nii, nagu eeldasite, ei maksa muretseda. Kõik on organiseeritud tegelikult väga hästi, lihtsalt kreekapäraselt :) Tõõttöelda, meid endeid küll mitte üks asi seal ei häirinud. Heal juhul pani kulmu kergitama või muigama, aga võtsime seda kui teistsugust kogemust. Tegelikult on seal ju kõik organiseeritud just nii, et saada eemale kiirustamisest ning suurlinnade ja igapäevaelu melust. Kõik on korraldatud nii, et saaks nautida merd, vaateid, kohalikku kööki ja kreekapärast elustiili.

Korfu – see on meri

Sinine, rohekas, sillerdav, muutuv, loojanguaegne, päikesetõusuaegne, liivaste randadega, kiviklibuste randadega, kaljuste äärtega…..igale maitsele ja igale rahakotile.
Meri tundub seal olema igal pool ja tõesti, nii mitmepalgeline, et ei väsi selle imetlemisest. Mitte ainult imetlemisest vaid ei väsi ka sinna sisse hüppamisest.

Korfu – see on palju rohelust

Oma geograafilise asukoha tõttu on saar eriliselt roheline. Talvisel perioodil on siin piisavalt vihma ja udu, et toetada lopsaka looduse vohamist.
Ma üldse ei imesta, et minus tõstis saarel pead kaduma läinud botaaniku hing :) Lõputud oliivisalud, küpressid, palmid, apelsinipuud, sidrunipuud, viinamarjavälud, granaatõunapuud, küpress, eukalüpt, kumquaat, viigimarjapuud…no mida kõike veel. Rääkimata võrratutest bougainvilleatest ja muudest õitsevatest taimedest. Tõepoolest, õiterohkus ja rohelus tekitab tunde, et oled paradiisis. Silmailu jagub kõikjale, kuhu vaatad.

Korfu – see on kumquaat

Just – just, siin kasvab see väike hiina apelsin. Ainus Euroopa saar, kus see väike puuke otsustas juurduda ja mida kasvatatakse tootmiskogustes. Kumquaadist tooteid saab osta nii tootjakauplustest kui ka igast suveniiripoekesest. Väga põnev vaheldus harjumuspärastele tsitruselistele.

Korfu – see on oliivid

Mitte ainult viljad ise vaid ka tooted, mis tehtud oliivipuust. Tooted oliivipuust on masstoodang ja kunstiteos ühes eksemplaris. Oliivipuust suveniirkaupade valik on tõenäoliselt kõige laialdasem Korfu linnas. Kui saare pealinna külastamine ette võtta, siis tasub seal jalutada mööda kitsaid tänavaid, uudistada Vana ja Uut kindlust, astuda sisse Püha Spiridoni säilmetega kirikusse, jalutada rannajoonel, istuda mõnel arvutute kohvikute terrassil ja lõpuks külastada suveniiripoekesi, mis on avatud hiliste õhtutundideni. Kuigi see ei puutu oliividesse, siis rääkides suveniiridest ei saa mainimata jätta ka ilusaid keraamikatooteid. Pisikesed amforad on imearmsad. Meist jäid küll kõik suveniirid saarele, aga mitte sellepärast, et ei meeldinud vaid ma lihtsalt ei osta neid omale koju kokku.

Korfu – see on vaated

Kõige kaunimate vaadete järgi soovitatakse sõita Paleokastritsasse. Lisaks kaunile lahesoppidest ja saarekestest rikkale rannikule on tore istuda mõnes kohvikus, mis on mäe otsas ning nautida – kreeka kööki ja imelisi vaateid. Seal võiks istuda tunde – nautides külalislahkust, toitu ja vapustavalt ilusaid vaateid. Lisaks Paleokastritsale on muidugi Korful neid kohti hulgaliselt, kus on suurepärased vaated. Minumeelest ilusatest vaadetest see saar koosnebki.

Korfu – see on Achilleuse palee

Palees elas Austria keisrinna Elisabeth. Lisaks taastatud lossile on silmailu pakkumas kaunid aiad ning Achilleuse ning kreeka muusade skulptuurid ja muidugi vaated. Tantsumuusa kõrval võib tekkida endalgi soov teha paar tantsusammu…

Korfu – see on rannad

Rahvarohked ja inimtühjad, metsikud ja kõigi mugavustega. Kõige muljetavaldavamad on muidugi metsikud rannad, mida leiab erinevates saare piirkondades. Et sellisesse randa saada, tuleb teha kaupa mõne väikese kaatri kapteniga. See merekaru viib teid tühja randa ja kokkulepitult toob sealt õhtul tagasi. Seal rannas pole midagi peale sooja ja läbipaistva mere, päikese, kivide ja roheluse. See – eest on täielik eraldatus.

Korfu – see on mitmekesisus

Arvukalt lahtesid ja kuurorte: Dassia, Moraitika, Gauvia, Sidari, Paleokastritsa, Benitses, Messhongi, arvukad väikesaared….ja kõik nad asuvad üksteisele üsna lähedal. Võta rendiauto, kasuta ekskursioonibüroode teenuseid või hoopis suurepäraselt toimivat ühistransporti ning kõik on sulle kättesaadav. Lihtsalt tuleb otsustada, kas täna suplete mõne saare lähistel, tutvute huvitavate paikadega, matkate või lesite lihtsalt oma hotelli taga basseini ääres palmi all. Agaramad turistid jõuavad käia isegi Kreeka mandril, Albaanias või Itaalias(sinna minemiseks peaks küll rahakott olema veidi priskem :P Päevased ekskursioonud lennukiga Itaaliasse täitsa toimuvad). Kõige kitsamas kohas on vahemaa Albaaniaga kõigest 1,5 km. Miks mitte, eks! Oleks seal isegi ära käinud, kui oleks olnud arukust võtta reis nädala asemel kaheks nädalaks :)

Korfu- see on lennujaam rannikul ja lennukid pea kohal

Lennurada asub maalilise Hiiresaare kõrval. Maandumisi ja tõuse võib seal jälgida 100 või vaat et 50 m kauguselt. Jätsime heaga lugemata, mitu lennukit päevas me maandumas ja õhku tõusmas nägime.

Korfu – see on serpentiinid

Serpentiine jagub seal igasse saare osasse ja kuigi vahest võib tekkida tunne, et olete lootusetult eksinud, viib tee teid peagi tagasi tsivilisatsiooni. Külalisena ma seal rattaga väga ei soovitaks sõita, sest see ei ole päris ohutu, kuid kohalikud bussijuhid sõidavad nii rahulikult ja kindlalt, et pabistamiseks pole põhjust. Kes on julge, võib katsetada ise neid täisnurksete kurvidega teid rendiautoga sõites. Serpentiinidel sõitmine pakub kõvasti silmailu. Samamoodi ka serpentiinidel jalgsi käimine või ka üle sepentiinide lõikamine oma matkateel, nagu meie tegime.
Ja üldse, Korfu elanikelt tuleks õppida tühja-tähja mittemärkamist ja ilu nautimist. Ilu võib märgata igal sammul. Jaaa….näiteks kits ületab kellukese helinal teed ühes taktis tsikaadide sirinaga ja lõunatuul toob kohale põllulillede aroomi…farmer naeratab, kui möödub teist oma traktoril…ja sealsamas saad sa aru, kui ilus on viibida seal saarel, millegi üle mitte muretseda, kuskile mitte kiirustada – see ongi päriselu :D No või vähemasti selline võiks päriselu olla.

Korfu- see on kindlasti Euroopa üks suurimaid, kui mitte suurim veeatraktsioonide park

See on koht, mida nägime eemalt, aga kuhu meil puudus soov minna. Isegi 11 aastane leidis, et nii palju muud on vaadata ja kogeda, kui et torudest alla lasta. Kel aga väiksemad lapsed ja soov soojal maal niisama olla – suurepärane koht, kus jagub tegevust hommikust õhtuni ja kuni kannatust jagub. Veepargi territooriumil on muidugi ka hotellid. Korfu linnale on ta üsna lähedal.

Korfu – see on Jerald Durrell ja “Minu pere ja muud loomad”

Ühed räägivad, et maja, milles elas Durrell on säilinud, teised – et seda pole enam ammu olemas ja ei maksa otsida. Tuleb endal otsustada, suunduda seda otsima või mitte. Asi pole ju tegelikult majas vaid saare atmosfääis ja hinguses, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. Meie saarel viibimise aeg jäi pisut lühikeseks, et jõuda kirjaniku jälgi taga ajada.

Veidi praktilist info:

Hooaeg on Korful maist septembrini

Meri on rahulikum idakaldal, läänekaldal on lained.

Kui soovite saart külastada reisibüroo vahenduseta, siis lennujaama transfeeri tellida pole mõtet. Lihtsam on kasutada taksot, mis viib teid igasse saare kuurortpaika ja maksab olenevalt sõidukaugusest 30 – 50€
Liikuda saarel on lihtne nii bussidega kui rendiautoga. Autoga oled kella vaatamisest vaba, aga pead arvestama pideva närvidemänguga mägistel teedel. Bussiühendused on mugavad ja odavad, kuid arvestama peab sõidugraafikutega. Kui valid ekskursioonibüroo teenused, siis vali kohalikud.

Hooajal on vist enam vähem igas majas renditubasid ja hotelle on samuti külluslikult. Saarele lihtsalt kohale potsatades leiab kindlasti omale peatumispaiga.

Kindlasti on midagi veel, aga praegu ei tule kohe pähe.

Korfusse armud kord ja igaveseks.

Siin hakkad mõistma, et “igaveste tagasitulemiste saar” pole lihtsalt kaunis epiteet. Sellele saarele tahad tõesti tulla tagasi ikka ja jälle, et nautida sedasama kreeka atmosfääri ning võtta väikese tüki saarest oma hinges koju kaasa. Ma olen enam kui kindel, et kauneid ja muljetavaldavaid paiku on maailmas oh kui palju, aga mõned neist saavad erilisteks. Unustamata sealjuures seda, kui kaunis on meie enda väike Eestimaa, koos oma heitlike ilmadega, soode ja rabadega, liivarandadega, männimetsadega, kaunite loojangutega, sillerdava lumega, värviliste sügislehtedega.

Tulevaks aastaks meil veel kindlaid plaane ei ole, aga Korfule läheksime tagasi iga kell. Hoiame kätt pulsil, kogume raha ja jälgime pakkumisi. Eks paistab, kuhu me satume.

Lõpetuseks tahaks aga tänada kõiki neid armsaid inimesi, kes meie reisi teadlikult ja teadmata panustasid, tuues meie sünnipäevadel kaasa kingituse asemel väikese ümbriku. Ega see reis meile kahepeale kergelt kätte ei tulnud, aga me tegime selle ära. Aitäh ka teile, armsad lugejad, kes jaksasite minuga koos selle rännaku virtuaalselt läbi teha!

Toredaid elamusi ja rõõmsat meelt kõigile!

Hommik. Ärkan üles ja kuulen vihma sabinat. Oh, tukun vist veel edasi, pealegi K alles magab.
Uni ei tule tagasi :( Kuulen jätkuvalt tugevat solinat.
Otsustan siiski üles tõusta ja minna rõdule asja uurima, et kuidas ka taevas välja näeb.(Toas olid pimendavad kardinad)
Minu suureks rõõmuks õues väga ei sadanudki, vaid õrnalt tibutas. Suurema saju tunde tekitas hoopis üsna rõdu lähedal olev vihmaveerenn :)
Taevas polnud just selge, aga lauspilves ta samuti enam polnud. Lootus tõusis!

Mõne aja pärast tõusis K üles ja otsustasime minna sööma hilist hommikusööki. Istusime ja nautisime laisalt sööki, sest see oli meie saarelviibimise viimane hommikusöök. Kuna vihma ei sadanud ja pilvedki hakkasid hajuma, otsustasime peale sööki minna Benitsese külakesse jalutama, et külastada veel mõnda teeäärset poekest, kust oli plaanis ühte ja teist osta. Meelega jätsime mõned sedalaadi tegevused viimasele päevale. Ei midagi erilist, aga K soovis osta oma sõbrannadele käevõrud, mõnele lähedasele tahtsime kohalikku maiust viia ja mul kipitas hingel ikka üks linane kleit. Õigemini oli seal üks linaste ja puuvillaste rõivaste kauplus, kus oli nii ilusaid asju ja kuna ma haruharva endale midagi üldse ostan, siis mõtlesimegi K-ga, et ühe linase kleidi võiksime osta – kahepeale. Meil nüüd see rõõm, et kanname ühte suurust ja saame üksteise kapis laenamas käia :) Kaupluse omanik oli üks eakam härra ja tema juba naeratas, kui meid nägi. Muidugi, me käisime seal ju mitu korda ennemgi neid kleite uurimas. Passitasime ja valisime ja lõpuks ühe sealt ka ära tõime. Kahvatusinise valgete herneterasuuruste täppidega.
Varsti oli kell sealmaal, et tuli minna tagasi hotelli pakkima. Eelmisel õhtul oli enamus asju kohvrisse pandud, seega üle jäi vaid nipet näpet, viimane ülevaatus ja veeretasime oma kohvri hotelli vastuvõttu.
Juba eelmisel õhtul ajasin seal administraatoriga juttu ja selgus, et neil pole paraku meile anda asendustuba ega saa pikendada ka meie kasutuses olnud toa kasutusaega, sest kohti lihtsalt polnud. Uurisin siis kohvrite hoiustamist ja meile soovitati panna pagas lihtsalt vastuvõtus akna alla. Olemas olid ka tasulised kapid, aga neid ei soovitatud, sest iga kord kui tahad sealt midagi võtta, tuleb uus münt sisse panna. Meid rahustati, et siiani pole seal kunagi midagi kaduma läinud ja pealegi on aknad adminnileti vastas ja pagas pidevalt silmaulatuses. Nädala jooksul ei tulnud meil seal üheski inimeses pettuda ja nii me lihtsalt usaldasimegi. Panime kohvrid akna alla ja otsustasime minna lähiümbrusesse jalutama. Kõht oli täis, ilm muutus aina kenamaks….viimane päev tuli veeta mõnusalt.

Viimasel päeval ei riskinud sõita kusagile kaugemale, seega läksime jalutama lähiümbrusesse, sest olgu või väike koht, käimata tänavaid leiab ikka ja igalt tänavalt leiab jälle midagi ilusat ja huvitavat.
Sellised põnevad trepid ja tegelikult oli terve see tänav selles stiilis kujundatud

Viigimarjad….alles valmimas, aga need mida sai saarel osta ja süüa, need lausa sulasid suus. Kunagi varem polnud ma nii maitsvaid värskeid viigimarju söönud.

K võttis ühe viigimarja puu otsast alla, et seda pisut uurida ja toorest viljast immitses valget piimjat vedelikku. See vedelik osutus aga väga kleepuvaks ja jäi sõrmede külge nagu liim. Järgmisel pildil püüabki K seda oma sõrmede küljest ära saada, katuselt tilkuva veega.

Ploomid olid samuti toored, aga juba võtsid sinakaslilla tooni peale. Võib vaid kujutleda, kui palju küpset, head ja söödavat kasvab saarel igal pool juulis, augustis…

Igale poole vaadates oli toredaid maju ja hoove

Ja omapäraseid taimi

Tulime tagasi oma küla peatänavale…

Ühtäkki olime jälle selle tänava juures, kust esimestel päevadel üritasime hakata ronima mäkke, aga kuumus oli nii suur, et tulime üsna pea alla tagasi. Tegin K-le ettepaneku katsetada uuesti. Aega meil ju oli ja ilm oli sedakorda peale öist vihma palju värskem. Muidugi väga soe, aga mitte hullult palav. K tegi esialgu sellepeale viltust nägu, et kas me ikka hakkame ronima, et jälle on siis hirmus palav ja paha…. Mina jäin siiski endale kindlaks, et päev otsa ma hotellis istuda ei kavatse ja lähen katsetan, kas õnnestub mäe otsa ronida. Pakkusin K-le, et ta võib minna hotelli tagasi, aga õnneks jagus tal tahtejõudu ja otsustas kaasa tulla.

Ja siis me hakkasime minema. Esimesena nägime meile juba tuttavat kassiperet.

Jäin vaatama seda ilusat põõsast, millele ei osanud nime anda. Kasvas kellegi hoovis ja sellist olime mitmes kohas ennegi juba näinud. Põldmarjad on minumeelest madalamad, mooruspuu marjad need ka ei tundunud olema, kuigi korra mõte tekkis…igatahes ei hakanud neid maitsma. Kodus asja uurides selgus, et see on tõenäoliselt Lantana camara. Mis ta eesti keeles on, ei oska ma ikkagi öelda, seega taimetargad – teie etteaste :) Lugedes tundub, et ikkagi täitsa mürgine, aga kui õigesti kasutada, siis saab mõnede hädade puhul temast abi ka. No peaaegu et siis nagu kanep? :D

Jõudsime juba mõnda tuttavasse kohta. Näiteks kaktuste juurde :)

Esimene vaade kõrgemalt, kui mere tasapinnalt.

Jälle taimed. Pean mainima, et Korfu saarel tekkis minus huvi taimede vastu. Huvi, mida ma pole endal varem täheldanud. Olen nüüd tagasi kodus olles hulga uusi teadmisi saanud – tänu headele inimestele ja ise muudkui uurides.

Liblikad – nendega on saarel omaette lugu. Esiteks nägime saarel liblikaid väga vähe ja kui nägime, siis olid nad üsna ilmetud ja pealegi hirmus närvilised. Üks sai nüüd pildile küll, aga on teine üsna loodusesse sulanduv.

Ja need lõputud oliivisalud. Oi kuidas nad meile meeldisid ja milline ilus valgus nende vahel oli.

Edasi jõudsime juba sinna, kust eelmisel korral alla tagasi keerasime. K proovis teha sellist väsinud nägu, nagu tal selleks hetkeks eelmisel korral oli, aga tal ei kukkunud see väga hästi välja :P – seega läksime reipalt edasi.

Koera sabast saime üle ning läksime rõõmsalt edasi. Mõne aja pärast jõudsime ühe vana kloostri väravasse ja siis tuli mulle meelde, et kohalik, kes meid sellele rajale juhatas mainiski mingit kirikuvärki.

Samal ajal saabusid sinna teiselt poolt tulles ühed lapsega vene inimesed, kes olid Peterburist pärit ja elasid saare teises servas. Nemad olid tulnud sinnani rendiautoga ja mõtlesid nüüd, mis edasi teha. Astusime kellatorni alt läbi ja sattusime toredale platsile, kus oli võimalik juua allikavett. Oli see ilm veidi vähem palav küll, aga sellegipoolest olime pidevast ülesmäge ronimisest näost punased ja palavad.

Allika juures istusid kaks keskealist prouat ja nende härra ammutas nõudesse allikavett. Jäime kõik oma veejärjekorda ootama ja nii arenes vestlus. Autoga tulnud perekond teadis, et kuskilt peaks siit minema väike matkarada üles. Kaks prouat kinnitasid seda, et jah, siit läheb, pidavat saama päris üles mäe peale, kust on head vaated, aga nemad sinnani ei jõudnud, tulid vahepealt alla tagasi.
Mõningase ootamise järel saime pea allika alla pista, käsivarred ja näo üle pesta ja juua. Me tarkpead ju ei võtnud veepudelit kaasa, sest hotellist väljudes polnud meil otsest plaani mägedesse matkama minna :) Leidsin nuka tagant ühe sildi, kus oli kirjas, et üles jõudes ootab meid ees punane inglise telefoniputka ja taverna ning sealt veel veidi üles ja saabki suurepärast vaadet nautida. Küsisin K-lt, et nii, mis teeme? Rada, mis edasi läks, ei olnud enam eriline teerada, vaid paras padrik :D Otsustasime, et kuna vihma ei paista, siis riskime ja rühime aga edasi. Mina olen teada tuntud ronija ja seikleja, kui saab kusagile kõrgemale minna, aga K-le oli see esmakordne mäkke ronimise kogemus ning mul oli siiralt hea meel, et ta oli rõõmsalt nõus seiklusele vastu minema. Hirmu ära eksida mul õnneks polnud, sest kõrgelt saab ju alati vaadata, kus sa asud :D Küsisime veel vene perekonna käest, kas nad tulevad ka meiega edasi ja hakkasime astuma. Nemad arvasid, et mõtlevad veel veidi, kas riskivad seda teed väiksema lapsega ette võtta. Meie arvasime, et see tüdruk on umbes 5-6 aastane, aga hiljem selgus, et juba esimese klassi lõpetanud :) Nii me naersimegi, et ühtedel on tütar alakasvanud, teistel ülekasvanud :D

Igatahes me läksime edasi ja kui mõne aja pärast olime just roninud üles ühest järsemast ja mudasemast tõusust, kuulsime selja tagant eemalt krõbistamist. Jäime kuulatama ja saime selgeks, et Peterbusi pere otsustas siiski samuti matka jätkata. Saime tõusust üles ja jäime neid järgi ootama.

Veidi veel üles ja avanesid järjekordsed vaated.

Enamusest matkast muidugi nüüd pilte ei ole, sest see kitserada vajas päris kõvasti tähelepanu ja energiat ning pildistamise asemel ma ikka vaatasin pigem, et käpuli ei käiks. Igaks juhuks korrutasin ka K-le, et vaadaku hoolsalt jalge ette, sest kes ta siit kõrgelt alla viib, kui kepsu ära murrab. Mis oli aga positiivne, siis see, et mida kõrgemale, seda paremaks läks õhk. Lämbus kadus ära, õhk läks värskeks ja üldse polnud liiga palav. Lisandus muidugi kõrvade klõksumine, sest mida kõrgemale me jõudsime, seda hõredamaks läks õhk. Oliivisalud ja muud puud andsid mõnusat varju. Vahepeal leidsime mõned pirnipuud ja maitsesime neid metsikuid vilju. Muidugi märkasime uusi huvitavaid taimi. See järgmine tundus päris kahtlane, et teda maitsta.

Leidsin tema kirjelduse ühest mürgiaiast :) Arum italicum – Itaalia Aarum

Perioodiliselt ületasime autoteed, mis viis samuti üles ja lõikasime aga jälle läbi padriku mööda oma kitserada edasi tipu poole. Meie teekaaslastel oli õnneks olemas telefon ja nii saime kasutada gps-i, et veenduda oma liikumise õiges suunas. Mõned korrad oleks muidu ka vales suunas rühkinud, aga õnneks saime aru ja keerasime tagasi, et õigele poole minna. Sellised segadused tekkisid just radade lahknemisel.

selle vaate ette oli mingi võrk paigutatud, sellest ka triibud fotol.

Metsas nägime tokkroose. Vähemalt mina tean neid sellise nime all, sest sellised kasvasid minu lapsepõlve aias. Isale nad väga meeldisid, emale mitte väga.
Metsas olid nad igatahes väga uhked ja kuna me isaga käisime neid ikka aias vaatamas, siis lapsepõlvest peale on mul nende vastu säilinud selline lihtne imetlus.

Mis tegi selle seikluse veidi ebamugavaks oli see, et seal padrikus kasvas igasuguseid taimi, milledest kõik ei olnud sugugi väga sõbralikud. Ega nad ei haukunud meie peale, aga kriimustada üritasid küll. Õhtuks olid jalad igatahes mõnede kriimude võrra kaunimad :) Mõni ogalik üritas kleidist kinni haarata, aga siis sai ennast jälle sealt haardest välja päästetud ja matk jätkus.

Näiteks kasvas seal iileks ehk astelpõõsas. Mina märkasin esimest korda iileksit jõlukaartidel, mida tädi meile kunagi Inglismaalt saatis. Hakkasin nende kaartide pealt lapsena iileksit joonistama, sest see tundus selline huvitav ja eksootiline taim, mida Eestis polnud kohanud. Kui joonistasin küünalt, siis tegin sinna ümber ka iileksipärja. Metsas ei olnud meie matka ajal iileksil marju küljes, aga need punased nööbid teevad taime veel eriti pilkupüüdvaks.

Siis oli seal metsas veel üks okkaline tegelane, mille nime ma pole leidnud. Taimetargad, palun abi. See oli madal, pigem selline pinnakattetaim metsaradadel ja oi kui naksakas torkima.

Kohtasime ritsikaid ja muid elukaid ei näinudki

Ootasime muudkui seda tavernat, mida lubati, aga seda kuidagi ei tulnud ega tulnud. Vahepeal, kui sattusime jälle mõnele asfaldilõigule ja metsast välja, saime võimaluse kiigata kaugusesse.

Lõpuks ronisime padrikust välja ja sattusime teerajakesele. Seal meil tekkis korra segadus, et kummale poole minna. Alguses läksimegi vales suunas, aga taibates eksimust, pöörasime tagasi. Mõne aja pärast hakkaski paistma küla, siis juba kuked ja kassid, majad ja olimegi seal, kus see punane telefoniputka ja taverna.

Viimane tõus külasse

Ka seal kõrgel üleval on hotellid, isegi basseiniga.

Tõepoolest, oligi punane telefoniputka :)

Putka juures näitas juba viit, et 200 m pärast terendab see koht, mis ongi mäe kõige kõrgem koht.

Kes päris üles ronida ei soovinud, sai vaadet imetleda ka väikeselt siledalt vaateplatvormilt.

Hakkasime siis sinnapoole astuma – 3 täiskasvanut ja 2 last :) Ega siis see viimane tõus polnud lihtsaks tehtud, oli ikka paras ronimine ja sinna jagus ka märga, libedat savi.

Ah jaa, mis mulle selle pika teekonna jooksul läbi metsa silma jäi oli see, et mittekusagil ei vedelenud inimtekkelist prügi. Keegi pole kusagile midagi visanud teel olles, ega lihtsalt metsa alla vedanud. See tegi rõõmu.

Nii, lõpuks olime me üleval – Kostas Bar Walkers Point Dafanta– ja vaade mis sealt avanes, oli kõiki kannatusi ja ronimist väärt. K oli vaimustuses ja rahul, et ma ta kaasa meelitasin. Nägi ikka hirmus kaugele ja nägime alla ka meie hotelli juurde, mis sealt ülalt paistis piiiisikene. Rada läbi metsa üles oli umbes 2,5 km ja mäe kõrgus veidi üle 400 m. Aega kulus veidi üle pooleteise tunni. Viimase pildi all külas enne mäkke suundumist tegin kell 12.58 ja tipus tegin esimese pildi kell 14.39

Paistis kätte meile sinna Korfu linn, Kreeka manner, Albaania ja isegi kaugel asuv Pantokraatori mägi. Meie enda Benitsese küla on näha otse all ja meie hotell on umbes seal, kus kaks muulikest vaatavad otse mere poole – seal vahel ongi hotell.

K turnis veel kõrgemale kivinukile, aga kutsusin ta sealt alla pildile.

Vaated teistesse suundadesse

Läbi nende metsade me siis üles rühkisimegi

Fotoaparaadi zoom on hea asi – tõmbasime meie “koduranna” lähemale :)

Ja Korfu linna tirisime samuti lähemale. Paistab seal kenasti Kanoni, lennurada, kruiserite sadam, Hiiresaar, vana kindlus, Uus kindlus, vanalinn, mandri Kreeka ja Albaania mäed.

Kui pildid ja videod tehtud, ütlesin mina meie kaaslastele, et läheme selle 200 m alla tagasi tavernasse, et osta juua ja ootame neid järgi.
Järgmiselt pildilt ei paista üldse, et see allaminemine oleks kõrge ja ebamugav, aga tegelikkuses oli see 200 m üles ja alla päris vaevanõudev sooritus :) Tõdesin seda Norras ja tõdesin ka nüüd, et kõrguste vahed pole fotodel väga edasiantavad ja tõesed. Kõik tundub madalam ja lamedam, kui tegelikkuses.

Alla me ronisime ja tavernasse jõudsime:)

Tavernas võttis meid vastu sõbralik ja tore perenaine, kelleks oli juba 26 aastat Korful elanud poolatar. Meiega suhtles ta inglise keeles ja natukese ajaga saime sõpradeks ning rääkisime maast ja ilmast. Talle hirmsasti meeldis meie K ja teda ta siis seal poputas nii kuis jaksas :D Kui tualetis käidud, jääkohvi joodud ja vesi tagavaraks ostetud hakkasime sättima tagasi, aga keda polnud, siis meie teekaaslasi. Olime tavernas kena pool tundi, aga neid eikusagil. Mõtlesaime, et küllap nad siis läksid juba alla ära. Ajasime perenaisega veel pisut juttu ja küsisime, et kas see autotee viib alla meie külasse või kuskile mujale. Pidi viima alla küll, aga ta ei soovitanud meil seda kasutada, sest võtab palju aega. Autoteedpidi oli alla midagi üle 4 km. Kuna üles mägedesse oli lubatud varsti vihma, siis leidsime, et nii pika tee valimine pole vist arukas. Perenaine juhatas meile kätte ühe teise teeotsa, mis pole autotee, aga on siiski tee, et sedapidi jõuame kiiremini alla.

Hakkasime siis minema, aga mõne aja pärast keeras tee kuidagi padrikuks ja tundus meile kahtlane. Otsustasime minna veidi tagasi ja laskuda alla siiski mööda sama kitserada, kust üles tulime. Algselt otsisimegi muid võimalusi, sest see rada oli perioodiliselt ikka väga püstloodis ja mõtlesime, et alla minnes on see veel kehvem tegevus. Aga…julge hundi rind on rasvane ja läksime siiski tuldud teed alla tagasi. Ikka korralikult meeles hoides, et tark ei torma.
Lõpuks jõudsime viimase kolmandiku peale, kust tuli ületada autotee ja seal bussiootepaviljonis istus meie tuttava pere ema ja laps. Jällenägemise rõõm oli kõigil suur.
Küsisime, et kuhu nad kadusid ja tuli välja, et nemad ei näinud meid kusagil ja hakkasid alla tagasi minema. Küllap me siis seiklesime parasjagu seal tavernas tagumistes paikades, kuhu perenaine meid ekskurseeris. Igatahes jäime nendega juttu ajama ja ema arvas, et me võiksime nendega koos alla sõita ja sööma minna, kuna nemad saatsid isa jooksuga autot tooma, sest laps ei jaksanud enam kõndida. Nii me sõitsimegi viimase kolmandiku laskumisest hoopis autoga ja olime mõne aja pärast meie Benitsese külakeses tagasi.

Söömiseks valisime Sunshine kohviku, kus pakuti erinevate täidistega kreppe, oli väga mõnus atmosfäär ja suurepärane teenindus. Krepid olid mahlakad, prisked ja maitsvad.

Kõht täis, jalutasime(hästi aeglaselt) hotelli ja avastasime, et meie pagasit olid vahepeal rünnanud sipelgad. Kloppisime nad kõik meie asjade pealt ära ja kolisime kodinad fassaadakende juurest ära teise seina, kus olid mugavad diivanid. Järgneva tunni veetsime niisama istudes, kodustega netis suheldes ja lugedes.
Pärast seda võtsime nõuks teha veel viimase õhtuse jalutuskäigu meie armsaks saanud külakeses ja enne hotelli naasmist nautida kerget õhtusööki, sest niipea enam süüa ei saanud. Õigemini järgmine kord sõime alles kodus :)

Jah, kuigi eelmisel õhtul tundus pilt nukravõitu – veeta vihmapäev hotelli fuajees konutades – siis tegelikkuses oli see üks väga tore ja tegus päev. Kohe väga tore ja me olime üliõnnelikud, et võtsime ette selle ägeda matka kohtudes sealjuures toredate inimestega. Vaatamata füüsilisele pingutusele polnud me isegi väsinud.
Lõpuks hakkas kell saama täiesti ootamatult 10, õues oli pime ja meil oli aeg võtta pagas ning kõndida üle tee ootama transfeerbussi.

Seisime seal sumedas õhtus mere ääres ja nukrutsesime. Ühtepidi me olime nii õnnelikud, et meil kujunes välja äärmiselt tore reis. Teistpidi olime täitsa kurvad, et reis juba läbi sai. Benitsese küla ja Korfu saar olid just jõudnud saada väga koduseks ja omaseks, aga paraku oli ees kojusõit.

Buss korjas meid peale täiesti õigel ajal ja algas sõit lennujaama. Kanoni poolsaarel tekkis väike seisak, sest sealsest hotellist ei tulnud välja kaks inimest, kelle järgi mindi. Kui bussijuht ja reisisaatja olid veerand tundi närviliselt ümber bussi jooksnud ja helistanud, ilmusid kohale kaks inimest, nägu nalja täis. Ei tea jah, mis seal siis segadust tekitas. Natukese aja pärast olimegi lennujaamas. Kõik protseduurid läksid sujuvalt ja peagi olime juba lennukis. Kell 00.30 startis lennuk Korfu lennurajalt, et võtta suund tagasi Eestisse.
Öine lend. K toetas ennast minu õlale ja magas peaaegu terve tee õndsat und. Mina seevastu olin enamuse ajast üleval. Pisut nagu kitsas ja ebamugav ja pealegi tuli kogu aeg K pead toetada ja õlale tagasi sikutada. Tallinn võttis meid vastu päikesetõusuga, veel taevas oleva suure täiskuuga ja temperatuuriga + 12*C kell 03.30
Poole tunni pärast hakkas liikuma pagasilint, võtsime oma ainsama kohvri ja rullisime õue – kus ootas meid rõõmsa näoga noorem R.

Nii saigi meie esimene lennureis ja esimene soojamaareis läbi. Aitäh kõigile, kes blogi vahendusel tegid selle meiega koos läbi :)

Kuid….üks postitus Korfust tuleb veel. Lühemat sorti kokkuvõte.

Kui rõõmsavärvilised kumquaadid said eelmises postituses maitstud, suundusime oma bussiga Palaiokastritsasse.

Paleokastritsa(Palaiokastritsa) asub 25 km kaugusel Korfu linnast saare lääneloode servas. Korfust viib sinna korralik asfalttee. See on üks ilusamaid ja maalilisemaid paiku Korfu saarel. Paleokastritsa oma lahtedega on ka üks populaarsemaid paiku saarel. Metsaga kaetud neeme ümber on kolm peamist abajat, mis jagunevad arvukateks turvaliste ujumisvõimalustega ja perede seas populaarseteks randadeks. Peamised ja suuremad lahed – neid on kolm, aga kokku on neid koos väiksemate lahesoppidega lausa 17. Nad on mattunud rohelusse, nende ümber on lõputud oliivisalud nagu kõikjal saarel ja neid ääristavad ägedad kaljud, mis vaimustavad ka paljunäinud rändureid. 5 lahe juurde saab ligi autoga, ülejäänute juurde tuleb seigelda mõne ujuva alusega. Kas siis rendialusega ise, või kasutades kohalikku paaditaksoteenust. Kuna seal on paljudes randades paadilaenutused ja taksoteenused olemas, siis on väga mugav minna avastama kauneid kaljugrotte. Rentides paadi kapteniga on suurepärane võimalus lasta ennast sõidutada ükskõik millisesse valitud randa, mis on meeldima hakanud. Eriti kaunis on Super Paradise rand, mis asub kahe valge rippkalju vahel ja on lumivalge liivaga. Randades pakutakse erinevaid veespordivõimalusi.
Kuni 19. sajandini oli sellesse kaunisse paika keeruline pääseda. Briti dominiooni ametlik esindaja Korful söör Frederick Adam armastas siin piknikku korraldada, kuid talle ei meeldinud ohtlik teerada Korfu linnast Paleokastritsasse. Lasigi siis mees sinna korraliku tee ehitada,
Põhineemel seisab 17. sajandist pärit Moni Theotikou kuid esimene klooster seisis siin juba 1228.aastal. Kiriku laes on kaunis puunikerdus ” Elupuu”.
Kloostrist paistab Angelokastro, Epeirose Bütsantsi valitseja Michail Angelos Komninos II 13. sajandi varemetes kindlus. Seda Paleokastritsast läänes, kaljude kohal paiknevat kindlust, ei suudetud kunagi vallutada ja 1571. aastal türklaste teise äpardunud katse ajal Korfut võita, pakkus see kohalikele varjupaika. Muude vaatamisväärsuste hulka kuuluvad ka künka tipus asuv kabel ning eremiitide kongid ja koobas.

Kaunid lahesopid on saanud autasuks Euroopa Liidu helesinise lipu väga puhta merevee ja rannikuala eest. Nagu kõikjal mujalgi, saab randades laenutada lamamistoole ja päikesevarje. Kõht seal tühjaks ei jää, sest rannikualadel on hulgaliselt söögikohti ja mitmeid kalatavernaid.

Kui jõudsime bussiga sellesse imelisse paika, läksime aega raiskamata kaile ja kui paat oli leitud, sõitsime väikesele rannikutuurile. Meil oli väga äge kapten, kes terve tee rääkis lugusid ja oli valmis meid viima iga kell privaatranda ning pärast järgi tulema. Paraku ekskursioonil olles seda aega ei teki, et selliseid lõbustusi ette võtta.
Igatahes läksime me toredale sõidule, käisime sees erinevates lahesoppides ja grottides, imetlesime mere poolt kallast ja kauneid värve koobastes. Julgen sellist sõitu kindlasti soovitada, kui mitte ise aerutades, siis kapteniga paadis. Seal grottides liikus ringi ka süstasid. Kui meri juhtub rahulik olema, on seal seigelda ohutu. Lihtsalt peab olema tähelepanelik kaasliiklejate osas.

Järgmised kaks pilti on Paleokastritsa kuulsast Blue eyes-ist ehk sinisest silmast. See on selline päris vahva elamus, kui sõidad grotti sisse ja mõtled, et kus siis see sinine silm nüüüd on….ja kui siis äkki vaatad selja taha, siis see sinine silm lausa kirkalt helendab ja see on nii äge, et tõepoolest tekitab vaimustust. Ümber selle silma tiirutab arvutu hulk kalu. Vesi kohe päris elab nendest. Leidsin ka netist ühe video, kus saab seda käiku vaadata. Endal oli tegemist pildistamisega ja videot ei teinud. Kuna me polnud ka privaatsõidul, siis tuli arvestada paadikaaslastega, et kõik saaksid pilti teha ja sealjuures et paat ei läheks kummuli, kui kõik ühte serva kallutavad :) VIDEO

Kes soovib aga nautida Paleokastritsa ilu droonilt filmituna, võib vaadata seda VIDEOT. Pilt on täiesti tõene kui välja arvata see, et meie seal käimise päeval ei olnud väljas säravat päikest ja sellevõrra olid kõik värvid vähem erksad.

Peale paadisõitu suundusime randa, et katsuda ära sealne vesi. Imeilus valge liivaga rand lausa meelitas vette, aga see vesi…..see oli ikka päris jääkülm :) Isegi K, kes on meil korralik hüljes, plõgistas hambaid ja oli väga kiiresti väljas tagasi. Kogu asi seisneb nimelt selles, et Paleokastritsas kohtuvad Joonia meri ja Aadria meri ning sinna satuvad külmad hoovused. Väga harva pidi seal olema tõeliselt sooja vett.

Rannas märkasin ühte kaunist puud, millel olid õisikud nagu lavendlil ja lõhnasid nad samuti nagu lavendel, kuid minuteada on lavendel pigem madal taim….või on olemas ka lavendlipuu? :)
Kellel on infot, olen tänulik. Tahaks teada, millega tegemist.

Ei ole enam vist uudis, et seal on igal pool kellatorniga pühamu, olgu või pisikene, aga olemas on.

Rääkides veel Paleokastritsa elust, siis suvel pidavat siin olema kohutavalt palju inimesi. Kohe ikka väga palju. Meie sealviibimise hetkel oli neid samuti juba palju, aga hooaeg oli siis alles alanud ja võin vaid ette kujutada, palju on seal inimesi juulis ja augustis. Kohalikud elatuvad turismist ja kalapüügist. Kohalikud pidid elama seal ainult suveperioodil ja talveks kolivad kõik sealt minema, Miks? Sest seal pidi olema talvel väga kehv kliima, ikka väga niiske ja tuuline ja raskesti talutav. Nii nad kolivadki talveks mujale.
Vanadel aegadel oli aga see kant piraatide lemmik ning sellepärast ehitasid kohalikud oma elamuid kõrgele mägedesse ja niiöelda selg vee poole. Ikka nii, et akendest tuled merele ei paistaks ja võimalusel ehitati maja nii, et puud varjaksid maja ära. Ei tahtnud keegi, et piraadid nende maja merelt märkavad ja tulevad rüüstama. Mida kõrgemal aga elati, seda väiksem oht piraate ukse taga kohata, sest need tegelased polnud just alati parimas vormis, et kõrgele mägedesse ronida. Teedki olid tehtud nii, et võõras neid saludest üles naljalt ei leia.

Tund aega seiklemist ja aeg oli sealmaal, et tagasi bussi minna. Ees oli sõit kõrgele üles, mööda kitsaid ja käänulisi teid, kus paiguti tuli vastutuleval sõidukil tagurdada, et buss läbi lasta või siis võimaluselt tagurdas buss.

Vahepeal oli tee nii kitsas, et tuli foori taga oodata

See järgmine teelõik oli täpselt nii kitsas, et meie suur buss mahtus hädavaevu sellest läbi. Sealkohal pidas giid vajalikuks meile öelda, et meid vedav bussijuht on oma ala proff ja sõitnud juba laitmatult üle 20 aasta ning seda küla kitsaimat tänavat läbib ääretu filigraanusega….mida ei saavat öelda paljude teiste juhtude kohta, sest majade seintel oli kriipse ja täkkeid kõvasti :)

Sõitsime aina kõrgemale…

Ja lõpuks olime kohal. Söögikoha ja vaateplatvormi juures. Meie liikusime kohe sööma, sest aega anti suhteliselt vähe ja kuna taverna oli kolmekorruseline, siis eeldasin, et sealt ülevalt sai veel paremini ümbrust vaadelda.

Vot see oli nüüd söögikoht, kus ma lausa itsitasin, kui kiiresti ühed mehed üritavad sul kõhtu täis sööta :D Niikui me lauda istusime, olid viuhh menüüd ees. Jõudsime sellega vaevalt tutviuda, kui kelner saabus jooksuga tellimust võtma. Ja tagasi koos toitudega oli ta samuti kiiresti, vaatamata sellele, et sisse sadas terve bussitäis rahvast ja ega me seal siis ainukesed polnud. Olles juba ära õppinud, et kreeka salati portsud on üldiselt väga suured, me seekord salatiga piirdusimegi, ilma põhiroata. Küll aga võtsime magustoiduks kohalikku maiust baklava-d. Salat oli üllatusteta- väga, väga maitsev, aga baklava on meie jaoks pisut liiga magus. Meiega ühte lauda istusid 2 noort naist Valgevenest, kes olid meiega ühes bussis ekskursioonil ja neljakesi oli meil jutukas lõunaaeg. Tüdrukud olid siiralt hämmeldunud K keeleoskusest, sest üha piiga vend pidi olema K-st kaks aastat vanem, aga keeleoskus märksa kehvem.Valgevenes pidavat olema inglise keele õpe kehvavõitu. Eestisse pole nad veel reisida jõudnud, kuigi Lätis ja Leedus on käinud. Küsisin, et miks siis Eesti on külastamata? Sellepeale nad ütlesid, et neile on alati tundunud, et Eestis on hirmus külm kliima :D Noh, sellist tõsiselt kuuma suve nagu tänavu meil tõepoolest iga aasta ei ole, aga päris jääkarumaa me samuti vist pole :)

Selline oli see söögimaja.

Ja nüüd need imelised vaated Paleokastritsa lahtedele.

Nagu järgmiselt pildilt näha….hiilis lähiümbruses ringi vihm :)

Meie aga tulime söömast, vaatasime veel pisut vaateplatvormil ringi ja suundusime bussi. Mingil imelikul põhjusel istus seal maja ees üks vanem mees akordioniga ja laulis ennastunustavalt vene keeles “Katjušat”. Keegi meie bussi inimestest sellest vaimustuses ei olnud ja isegi vene rahvusest inimesed pigem vaikselt ignoreerisid. Vanamees ise muidugi ei lasknud ennast sellest absoluutselt häirida ja lõõritas kõvahäälselt edasi. Mis seal ikka – kui see temale rõõmu tegi, las siis laulab :)

Meie sõit läks edasi järgmisesse perefirmasse ja tee lookles kiirakääraliselt vägagi kitsastes oludes.

Meid viidi ühte kohalikku perefirma kauplusesse MakriFamily. Nad kasvatavad oliive ja toodavad igasugust head ja paremat kraami. Eelkõige on nad uhked oma naturaalse kosmeetika sarja üle. Esimese asjana pakuti meile degusteerimiseks väga erinevat mett. Oli seal oliivimett ja mis taimedest kõike veel. Mina ei saanud enam kuidagi lahti apelsinimee mõnusast maitsest ja nii sealt üks pisike purgike minuga koju kaasa rändaski.
See perefirma toodab suurepärast oliivõlibaasilist naturaalset kosmeetikat, kus ei kasutata kahjulikku keemiat ning teevad nad seda ka ekspordiks. Tooteid sai kohapeal proovida ja kaasa osteti sealt ikka päris palju. Mina valisin endale välja ühe kehaõli – Body Oil with Organic Olive & Kumquat scent. Sisaldab veel ka mandliõli ja saialille. Tõeliselt hea lõhnaga(mina, kes ma eelistan iga kell lõhnatut kosmeetikat!!!) ja kehal ääretult mõnus. Kust ma seda nüüd ainult juurde saan, kui otsa saab :P No eks sealt oleks võinud ikka päris palju head kraami veel kaasa osta, aga mõistus ja rahakott panevad õnneks piiri.

See suur oliivipuu on üle 400 aasta vana ja asus külastatavast perekauplusest üle tee. Nende pere oliivipuud on seal ümberringi.

Ja see ongi see koht, kus käisime

Kaua meil poes ostelda õnneks ei lastud ja varsti olime jälle teel. Ikka kitsal teel.
Mõned vaated bussi aknast

Täisnurksed kurvid :P

Peale mõningast sõitmist mägedest alla, olimegi meie viimase vaatamisväärsuse juures kohal.

Achilleuse palee

Aga esmalt veidi külast, kuhu palee on ehitatud.

Kaunis ja maaliline külake Gastouri asub Korfu kesklinnast 9 km kaugusel. Meie Benitsesest asus see umbes 3-4 km kaugusel. Austria keisrinna Elisabeth ehk Sissy, nagu teda hüüti, valis välja justnimelt selle külakese, et ehitada sinna Achilleuse palee. Valitud koht on kõrgel ja väga kauni vaatega. See palee pakkus keisrinnale lohutust peale tema ainsa poja Rudolfi traagilist surma ning soe ja sobilik kliima mõjus hästi tema kehvale tervisele. Põdedes raskekujulist haigust ennustasid arstid keisrinnale vähe elupäevi, kuid Korfu kliima mõjus nii hästi, et keisrinnale lubatud mõne elukuu asemel elas ta veel kena 40 aastat.
Küla oli asutatud sel ajal, kui sinna ehitati kuulsat Bulgariste aristokraatliku suguvõsa talu 1715. aastal. Bulgariste suveresidents koosnes suurest majast, kus paiknes esimesel korrusel oliivipress ja teisel korrusel arvukad magamistoad. Maja oli ümbritsetud suure aiaga, kuhu kuulusid suured puud, bassein ja amfiteater, kus juba Bulgariste eellased korraldasid oma külalistele teatrietendusi.
Bulgarise perekonna eellased olid tuntud kui kreeka kirjanduse loojad, sealjuures Evgenios Bulgaris, kes oli saarel üks esimesi kreeka keele õpetajaid veneetsia valitsemisperioodi ajal.
Ta õpetas kohalikus koolis, mis oli ehitatud veneetslate poolt rikaste perede järeltulijate koolitamiseks.
Talu on heas korras tänase päevani ja asub teel, mis viib Gastouri külast Perma kvartalisse.
Gastouri külas on säilinud ka aadlike maju XVIII ja XIX sajanditest. Need on suured kivimajad massivsete väravatega.(üks selline on ülevalpool asuval pildil) Alumises külas, kitsastel tänavatel asub kohvik, mida sageli külastas keisrinna Sissy. See on just seesama kohvik, mida Sissy armastas külastada peale jalutuskäike ja kus ta armastas vestelda kohalike inimestega.
Sissepääsu kõrval asuval seinal võib näha tänini säilinud keisrinna portreed, mis oli maalitud natuurist tundmatu kunstniku poolt. Kohviku välisseinal on kujutatud Achilleuse palee fragmenti.
Kohviku vastas asub traditsiooniline pagarikoda ” Ektoras”, mida tasub külastada. Omanik küpsetab vanade traditsioonide järgi vanaaegses sütel töötavas ahjus. Tulemuseks on maitsev leib, mis püsib värske mitu päeva. Leib lõunamaalaste mõistes on muidugi teine asi, mis meie leib.
Küla keskel väikese silla taga asub puhta veega allikas. Allikas asus külas iidsetest aegadest ja tema nimeks oli Platanos, iidsete vahtrate pärast, mis kasvasid allika kõrval. Siit ammutasid vett kõik lähedalolevate külade inimesed. 1893. aastal otsustasid Gasturi küla elanikud, et annavad talle keisrinna nime – suure armastuse eest, mida jagas Sissy sellele külale ja külaelanikele. Allikale pandi marmortahvlike, kuhu oli tahutud kiri – Keisrinna Elisabethi allikas.
Sissy võttis sellise kingituse rõõmuga vastu ja au eest, mida osutasid talle külaelanikud kinkis Mitropolise katedraalile vaniku, mis oli tehtud bütsantsi stiilis Austria embleemiga ühelt poolt ja Püha Georgi ikooniga teiselt poolt. Peale seda omistati keisrinnale Korfu aukodaniku tiitel.

Achilleuse paleesse korraldatakse väga palju ekskursioone. Palee ehitas itaalia arhitekt Raphael Carita Austria keisrinna Elizabethi( 1837 – 1898) soovil. Palee sai valmis 1892. aastal, kolm aastat peale ehituse algust. Ehituse ja maatüki üldmaksumuseks loetakse 18 miljonit Šveitsi franki – suur summa isegi praeguses vääringus. Sissy kasutas seda puhkusepaigaks, kuhu eemaldus Habsburgi õukonna intriigide eest. Keisrinnal oli kehv tervis, kaugelearenenud astma ja tema abikaasa, keiser Franz Josef polnud samuti teabmis truu kaaslane. Nii sõitiski keisrinna igal võimalusel Korfu saarele oma paleesse.

Palee sai oma nime keisrinna Kreeka mütoloogia lemmiktegelase Achilleuse järgi. Sissy oli Korfu rahust ja ilust vaimustatus, veetis saarel palju aega ja eriti meeldis talle saart külastada sügisel ja kevadel.

Pärast keisrinna mõrva 1898. aastal Itaalia anarhisti poolt seisis palee peaaegu 10 aastat hüljatuna, kuni 1907. aastal keiser Wilhelm II selle ära ostis. Wilhelm armastas nagu Sissygi väga Korfu saart ja viibis seal sageli. Mingil perioodil I Maailmasõja ajal kasutati paleed serbia ja prantsuse sõdurite hospitalina. II Maailmasõja ajal oli seal saksa ja itaalia vägede staap. Sel ajal kaotati ja rööviti paleest väga palju hinnalisi esemeid. 1962. aastal anti Achilleuse palee kasiino valdustesse, mis paiknes seal järgmised 20 aastat. Ja kas on kohta, kuhu pole jõudnud James Bond? Oh ei, isegi paleesse ta jõudis. Filmi ” Eriti salajane” kasiino stseenid on filmitud just sel perioodil Achilleuse palees, kui seal tegutses kasiino.

Palee anti üle saare turismiametile alles 1983. aastal ja samast ajast on see avatud ka külalistele. Aegamisi on üles otsitud ja tagasi ostetud väga paljud originaalesemed ja mööblit.
Praeguseks on palee restaureeritud ja näeb välja nii, nagu keisrinna ajal. Achilleuse paleed peetakse saare üheks tähtsamaks vaatamisväärsuseks.

Järgmisel pildil on skulptuuri näol sissepääsu kõrval keisrinna ise.

Palee arhitektuuristiili on püütud ikka ja jälle kuidagi ära määratleda. Küll peetakse seda neoklassitsistlikuks, küll saksa stiiliks, aga Lawrents Durrell nimetas seda otsekoheselt ” koletuks hooneks”. Ma ei tea küll, mis selles nii koledat on, sest mulle tundus see üpris kena hoonena, kus märkab nii joonia kui kreeka stiili. Ma ei tea küll muidugi millisena lootis seda näha keisrinna ise, kes polnud lossiga päris 100% rahul, aga koletu see hoone kindlasti ei ole. Keisrinna otsustas õnneks samuti suurest armastusest Korfu vastu sinna paleesse jääda.

Kohe paleesse sisenedes näeme sellist laemaalinguga lage. Iga kord selliseid võimsaid maalinguid vaadates taban ma end mõttelt, kui kohutavalt pikaajaline ja ebamugav töö see võis olla, kõõluda lae all ja samal ajal luua midagi kaunist.

Palee sisaldab siiski hulgaliselt artefakte. On originaalmööblit keirsinna ajast ja mööblit keiser Wilhelm II ajast. Seintel on kauneid maale Achilleusest, kes oli keisrinna lemmiktegelane mütoloogiast ja kellega sarnanes temameelest ta enesetapu sooritanud poeg. Kõikjal on loomulikult maale keisrinnast endast. Achilleust näeme me ka erineval moel kõikjal lossi aias.

Terves palees näeme väga palju saksa ja austria kunstnike maale, kuid muidugi on kõige kuulsam neist maal ” Achilleuse triumf”, kus on kujutatud Achilleust teotamas Hectori laipa. Tegevus toimub Trooja müüride taustal. See on saksa kunstniku Franz Matsch- i maal, mille suurus on 4 x 10 meetrit. Seda maali peetakse palees kõige hinnalisemaks ja tähendusrikkamaks tööks.
Jah, kuna rahvast oli palees murdu, siis see maal jäi mul kahjuks pildistamata. Küll aga on järgmisel pildil maal, kus samuti stseen mütoloogiast- kaldale uhutud Odüsseus ja tema leidja.

K ja suur valge sammas.

Keisrinna voodi

Achilleuse palee aiad

Lopsakad ja rohelised aiad paiknevad astanguliselt piki mäe nõlva 150 m langusega kuni rannikuteeni. Vaated nii põhja kui lõuna poole piki kaljust rannikut on suurejoonelised. Müüre kaunistavad minu lemmikud, kaunid ja värvilised bougenvillead ja muidugi palmipuud. Aedadsesse on laiali paigutatud arvukalt kujusid, eelkõige Achilleusest, kes oli keisrinna kangelane ja kelle järgi on palee oma nime saanud.

See massiivne ja muljetavaldav 15 meetri kõrgune Achilleuse kuju on valmistatud keiser Wilhelm II tellimusel. Nagu ta ise seepeale oli öelnud, siis suurelt sakslaselt suurele kreeklasele.

K Achilleoni aias

Poeedi skulptuur

Magnoolia lõpetas parasjagu õitsemist

K suur armastus ja puhkuse sümbol – palmid. Ja neid tuli igal võimalusel kallistada.

“Sureva Achilleuse” kuju autoriks on saksa kujur Ernst Herter. Arvatakse, et kuju loodi õnnetule keisrinnale pärast seda, kui ta poeg ertshertsog Rudolph Mayerlingis traagilise enesetapu tegi.

Achilleuse legend:

Achilleuse ema Thetis kastis lapse peale sündi Styxi jõkke, mispeale muutus poeg haavamatuks – välja arvatud kand, millest ema teda kinni hoidid. Achilleuse saatus on seotud Troojaga. Paris viis Sparta kuninga Menelaose abikaasa Helena Troojasse, mida siis Menelaos ja liitlased läksid vallutama. Kreeklaste tugevaima sõjamehena oli Achilleus see, kes tappis Trooja kangelase Hectori, kuid Achilleusel ei õnnestunud näha Trooja langemist, sest enne tabas teda saatuslik nool Parise vibust.

K võttis ühe Achilleuse seltsidaami käevangu.

Kui siin piirde ääres seista, avaneb merele väga kaunis vaade, mida pildilt küll ei paista. Seal kauguses on tegelikult meri :)

Palee ja pargikompleks on rajatud mäele, kust avanevad suurepärased vaated Korfu saarele. Siin leidis keisrinna Elisabeth oma sagedaste visiitide ajal rahu ja tasakaalu peale peredraamasid ja ebaõnne. Tol ajal sai mööda jalgrada laskuda palee juurest otse randa, kus oli väike paadisild ( sild lammutati sõja ajal) Korralikum sild ehitati juba Wilhelm II ajal, kes tahtis sinna oma purjekaga silduda, kuid lammutati jällegi sakslaste poolt(nagu ehitatigi) 1944. aastal, kuna sild segas sõjatehnika liikumist. Nüüd on muidugi sild jälle taastatud ja seal asub sedapuhku hoopis söögikoht.

Meie lühike palees ja selle aedades viibimine saigi läbi. K seisis veel korraks meie suurte lemmikute bougenvilleade alla ja oligi aeg minna bussi. Pool tundi koos giidiga ja pool tundi omapäi sai läbi kiiresti ja päris kindlasti oleks tahtnud seal viibida kauem, kui sai. Taimestiku liigirohkus võlus mind eriti. Neid oleks muudkui imetlenud ja imetlenud. Soovitaksin sinna minna mitmeks tunniks ja eelistades hommikust aega või siis õhtupoolsemat, kui liigub veidi vähem turiste.

Ekskursioon läbi ja buss asus ekskursante hotellidesse laiali poetama. Umbes 10 minutit enne meie hotelli hakkas sadama vihma. Tõenäosus oli olemas, sest Paleokastritsa piltidelt on ju näha, et äikesepilved liikusid. Sadama hakkas ikka nii, et ojad voolasid. Bussist hotelli ukseni oli meil joosta üle sisehoovi, aga sealgi oli kõvasti vett maas. Nalja ja naeruga jooksime hotelli, märjaks saime, aga sooja õhuga pole sellest lugu.

Eelviimasel õhtul oli aeg vaadata stendile….ja seal oli kirjas, et meie äralend hilineb 2 tundi. Õnneks oli see varakult teada ja ei olnud vaja lennujaamas passida. Lihtsalt transfeerbuss läks hotelli eest mitte kell 20.00 vaid kell 22.00.

Õues möllas vihm ja äike, müristas ja välgutas. See oli selline mõnus lõunamaine vihm, aga ometi ei paistnud kusagilt heledamat lapikest, et oleks lootust vihmasaju lõppemisele. Võtsin siis ette ilma uurimise ja pilt, mida ma nägin, ei rõõmustanud mind kohe üldse. Ilmateate kohaselt pidi terve järgmise päeva sadama lausvihma :(
Eks meil tekkis mure ikka küll. Mida teha terve päeva, kui õues sajab, chek out on juba kell 12 päeval ja transfeer lennujaama läheb alles kell 22 õhtul? Tuba pikendada ega asendada kahjuks samuti ei saanud, kuigi ma seda mõtet kaalusin. Lihtsalt hotell oli nii täis, et nii palju, kui inimesi lahkus, samapalju tuli ka sisse.
Õhtu möödus meil igarahes toas. Õnneks olime priskelt söönud ja kuskile toidujahile polnud tarvidust minna. Pealegi, süüa oleks saanud ka hotellis. Nii me siis istusime, pakkisime osaliselt asjad kokku, ajasime juttu ja kui pimedaks läks, sättisime ennast magama – mure ilma pärast hinges.

Terve öö sadas…..aga kuidas läks meil viimane päev tegelikult, sellest juba järgmises postituses :)