Laps kasvab. Juba hakkavad tekkima põnevad ideed ja kindlasti on üks osa lapsepõlvest enamusel lastest puude otsas ronimine. Mulle meeldis lapsena ka ronida. Kohati meenub, et puude otsas ma elasingi. Niisama, onni ehitamas, luurekat mängimas, mõtteid mõtlemas, kaugemale vaatamas….igaks asjaks oli puu hea abivahend. Ka selleks, kui vahest lihtsalt omaette olemise isu ja tundus, et puu lohutab, kui teda kallistada. Puu otsa ronisin siis ka, kui oli vaja vaadata, kas isa juba mööda jõge kaatriga kodu poole sõidab, kui ta juhtumisi ilma minuta sõidus oli. Seda juhtus õnneks küll väga harva.
вот о чем они думают