Laps sai uue kleidikese. See vahva pehme peenetriibuline velvet oli mul juba ammu lapse jaoks ostetud, aga kuidagi polnud seda õiget mõtet, mida sellest õmmelda. Ja nii ta seisiski. Üks päev võtsin riidejupi välja ja muidugi lapsel kohe silm särama, et õmble temale midagi ilusat. Eile hommikul vedsin siis jälle kanga lauale ja küsisin piigalt, mida ta tahaks, et emme sellest õmbleks. Väikese mõttepausi järel teatas iseteadlik preili: ” Palun tee mulle kleit. Selline varrukatega. Pikkadega.” Tegingi :)
