Juunikuu on läinud meie peres tänavu küll ühest kohast teise rännates ja lihtsalt ideedel ennast kanda lastes. Vahele sekka tööd, aga ikka sellist, mis hinge rõõmsaks teeb.
Algas juuni muidugi veel põhitöiselt, aga siis edasi juba tuli koolinädal ja sellele järgnes puhkus. Jõudsime selle puhkuseajaga liigelda ikka päris erinevatese kohtadesse ja külastada mitmeid toredaid paiku ning üritusi. Rõõmuga avastasin seda, et peale kahte nädalat tagasi koju jõudes, oli mul tohutu tahe igasuguseid asju teha. Sellise energiaga jõuab päris palju asju korda saata ja pärast on megahea tunne. Olgu või väikesed asjad, aga kui nad on ammu olnud plaanis ja järsku hooga tehtud saavad, on ikka väga tore. Igal juhul täna, teisel juulil, on mul hea meel tõdeda, et esimene suvekuu läks vaatamata kehvapoolsele ilmale ikka täieette. Ei ole olemas kehva ilma, on halvasti valitud riided, eks :)
Mingil päeval, kui veel polnud väga soe, nagu täna, otsustasime minna õhtupoolsel ajal randa jalutama. Mõtlesime, et läheks kuskile eemale, mitte Piritale. Võtsime suuna Viimsisse, aga tuli välja, et meri ei olnudki seal päris keskuses :D No eks ma muidugi teadsin seda, aga ma ei teadnud lihtsalt, kui eemal see meri seal täpsemalt on. Küsisime ühe mööduva tädikese käest ja tema vaatas meid kui tulnukaid ning venitas, et nooooooooh, kui teil on aega jalutada, siis sinna ja sinna ja sinna ja varsti oletegi kohal. Mulje jäi selline, et meri on siiski vist Pirital :P Võtsin siis rahus tahvlist kaardi lahti ja läksime. Esmalt Viimsi haigla juurde….ja näitasin sinna sattudes siis Kirkele, kus tema sündinud on. Lapsele tegi see hullult head meelt, et ta merele nii lähedal sündis. Vat siis, mis lapsele rõõmu teeb. Tema oleks taht kohe sisse minna ja näha ka seda ämmaemandat, kes teda ilmale aitas, aga kahjuks pidin ma tõdema, et teda ei pruugi seal mitte kohe olla. Läksime siis kaartipidi edasi ja ei läinudki palju aega, kui avastasime ennast rannast. Meri oli kõvasti lähemal, kui meid hirmutati. Olime otsapidi Haabneeme rannas. Mis aga meid üllatas, oli hullult jahe õhk ja tuul, mida merest eemal üldsegi polnud. Hea, et olime taibanud väljudes pista kotti joped, seega õhtune mereäärne piknik oli päästetud.
Me polnudki tänavu veel mere äärde jõudnud ja seda nauditavam oli seal rannas istumine. Mina siis istusin, mõni hulljulge inimene isegi ujus ja Kirke käis varbaidpidi vees. Sõime ära oma piknikukraami, nautisime madalale vajunud päikese ja pilvede mängu ning tundsime ennast hiigelhästi. Tagasiteel nuusutasime hunnitult lõhnavaid kibuvitsapõõsaid, mida kasvab Viimsi inimeste hoovides ja väljapool hoove hämmastavalt palju. Sel õhtul oli mereäärne rahu meie maapealseks paradiisiks.
