Ongi käes nädala viimane päev ja nii nagu ma planeerisin, et teen ühe nädala kohta sellise päeviku vormis sissekande 7 päeva järjest, nii on see ka õnnestunud. Mõtlesin, et proovin, sest ma ei ole üldiselt selline päevikuinimene, kes suudaks igat päeva kirja panna. Ikka läheb meelest või tundub, et polnud nagu mida kirja pannagi.
Edaspidi jään siiski harvemate ja temaatiliste sissekannete juurde.
Kuid ikkagi, pühapäev!
Öö läks täna kuidagi üle kivide kändude. Kirkel tekkis mingi öine köhatamine ja see segas alates neljast magamist. Kui hommik tuli, läks elu helgemaks. Muud hädad taandusid, aga lapsel on nüüd hääl ära. Kui kellelgi on häid nippe, kuidas hääl ruttu tagasi saada, palun teada anda.
Hommikupoole askeldasime kodus niisama, ehk panime ripakil asju oma kohale, lükkasime koerakarvu kokku, täitsime pesumasinat vaheldumisi kuivatiga ja oligi kuidagi märkamatult lõuna käes.
Ah jaa, tegelesin oma esinemise outfitiga, sügasin kukalt ja koostasin lavakostüümi. Kaelaehheee tuli ka lahti harutada.
Peale lõunat sain küüti (õnneks, sest ilm oli lausa vastik-vastik) meie kultuurikeskusesse. Täna oli esimene lavaproov, homme kontsert. Istusin saalis ja ootasin meie proovijärge ja siis hakkas järsku keps värisema. Noh et, oh seda jama, kohe peab minema häält tegema ja sellest on ikka juba hiigelpalju aastaid möödas, kui ma viimati lavalaudu tallasin.
Tuli mu duetipartner ja eelmised lõpetasid proovi ja astusime siis rõõmsalt lavale oma laulu proovima koos bändiga. Mis sa ikka teed, kui käpa andsid. Tuleb laulda. Novat ja tuli välja ka õnneks. Hääl jäi samuti alles. Kodus määrisin veidi meega ja kannatab vast homme laulda küll. Kes kurja siis käskis mind valida vokaalselt nii rasket laulu, aga samas ma ei kahetse jälle grammigi oma lauluvalikut. Mis puutub nüüd sellesse värinasse enne lavale minemist, siis imekombel kaob see ära, kui oled mikrofoni kätte võtnud…siis lihtsalt lähedki laulu sisse ja kunagised ajad tulevad meelde. Igatahes tundsin ma ennast laval väga mugavalt ja loodan, et homme kontserdil on sama mõnus tunne. Jätaks meeleldi selle pabistamise kuidagi vahele.
Peale proovi sai tehtud poetuur ja siis kodus kokkasime. Menüüs olid täidetud baklažaanid.
Sehkendasin edasi oma kostüümiga ja lõpuks vaatasime lapsega Superstaari saadet. Vedas, et saime oma neti jälle korda ja seega ka televiisorist nädala ainukest olulist saadet vaadata.
Nüüd laps magab, kohe käin koeraga õues ja siis mõtlen…..kas teha veel midagi vajalikku ära või suunduda unemaale, et homme ärgata puhanuna.