Enne, kui sain emaks. (L.Tungal)
Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.
Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.
Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.
Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.
Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
– mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.
Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.
Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.
Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.
Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.
Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab.
Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda…
Eks nii ta ongi. Väga palju tõtt ja tuttavaid tundeid. Ja on see emakssaamine esimest, teist, kolmandat või kümnendat korda, ikka on see sama harras-habras tunne.
Ja vaatamata sellele, et vahest on raske, ei keera sa iial oma lapsele selga. Oled kõrval, toetad, julgustad, tunnustad, oled alati olemas, lastes olla lastel nemad ise.
Mina olen õnnelik just nende laste kõrval, kes on mul olemas. Olen õnnelik, et juba mehemõõtu pojad on tublid ja jagavad minuga oma mõtteid ning tundeid. Olen õnnelik, et pesamunast tirts tuleb iga päev kallistama ja sosistab kõrva-emme, sa oled armas, kallis :) Olen õnnelik, et oleme koos.
Pühapäevane emadepäev oli mõnus ja vaikne. Ei liigset pingutamist, ei liigset kära. Lilled, kallistused ja teadmine, et oled oluline.
Kohupiimapannkoogid, armsad inimesed, vanaemade külastused, lihtsalt olemine ja parimad soovid.
Õhtul vaatasin uudistest värskeid emadepäeva emmesid….ja nutt tuli peale. Nostalgia vist.