Just nii vanaks-nooreks on märkamatult saanud minu pisike päikesekiir.
Küll juba 2 nädalat tagasi, aga kuna elu on olnud vimasel ajal suhteliselt segane ja kiire, et nagu trammis, siis pole varem jõudnud seda kuidagi kirja panna. Äramärkimist väärib see verstapost siiski kindlasti. Kui aasta tagasi oli mul sel ajal pooleaastane beebi, siis praeguseks on mul kodus arvestatav suhtluspartner, kes on vägagi sotsialiseerunud isend. Aastataguse ajaga võrreldes on ka see vahe, et siis läksime me tööle, aga praegu oleme jälle kodused. Töölkäimine kulus meile vägagi ära nii emotsionaalses kui ka majanduslikus mõttes, kuid nagu ikka, on olemas mesit sõltumatud asjaolud ja veebruari algusest tuli meil jääda taas koju. Ega see lapsega tööl käimine polnud lihtne ei talle, ei mulle. Kui esialgsest ehmatusest üle sain, et kuidas edasi….siis ajapikku nägin, et lapsele mõjus see hoopiski positiivselt. Taastus normaalne režiim ja pisike muutus rahulikumaks. Liiati pisike laps on ka tema vaid kord elus ja katsume siis seda aega toredasti veeta.
Tips kaalub nüüdseks veidi üle 11 kg ja on 84 -85 cm pikk. Iga päevaga lisandub tema tegemistesse uusi suundi ja minul ei jää üle muud, kui pidada nendega sammu. Sellist energiat nagu selles lapses on, võiks kadestada küll. Silm särab ja iga hetk on tal mingi mõte teoksil. Võimalik, et ma ei mäleta, aga pojad pole mul nii agarad olnud. Vanem poeg oli hästi tasakaalukas ja rahulik, tõeline raamatulaps. Noorem oli märksa energilisem ja innukam, kuid tütar ületab kõiki. See on ikka tulesäde, mis põleb heleda leegina :)
Preili oskab suhteliselt kenasti juba ennast väljendada. Meil omavahel ei jää enam miski selgusetuks. On palju selgeid sõnu, on selliseid poolikuid sõnu ja on oma sõnu. Miks muna on PULA, seda mina tõesti ei tea :D Nutikas on, edasipürgiv, haarab kõike lennult. Meie loomaraamatutes on enamus loomi selged. Jälgib hoolega kõiki töid ja matkib. Selle preili käes on nohu keerata kruvikeerajat just seal, kus seda ikka tehakse. Mööblit kokku pannes või seinakontakte paigaldades. Viimase pärast ma enam kruvikeerajaid laokile jätta ei julge. Koristab ja teeb kõike võimaliku järgi.
Tea, kas tal on kunstiannet, aga maalib ta kõigega ja kõikjale :D Ei aita ka see, et olen muretsenud talle selleotstarbelised vahendid. Kuigi käsil on meil remont, mõtlen tõsiselt, kas siseviimistlusega ikka tasub kiirustada :D Laulab preili ka. Astub aga statiivil kitarri ligi, tõmbab hoole ja armastusega ükshaaval keeli, kallutab pead siia-sinna ja muudkui laulab midagi heledal häälel :)
Üks päikseline piiga ta on :)
