Meile meeldib koos lapsega vahest minna lihtsalt kusagile hulkuma. Veel parem, kui on kaashulkujaid. Kuigi me oleme Tallinnas oitaevas, kui palju käinud, siis minumeelest on linna alati uus ja huvitav. Muutuv ja üllatav. Vahest heast, vahest kehvemast küljest. Mõni nädal tagasi septembris olime 12-ks linnas, varsti saime kokku minu sõbranna ja tema pojaga, kes on päev Kirkest noorem ja avastusretk linnas võiski alata. Etteruttavalt võin öelda, et me sedasi marssisimegi mööda linna õhtul kaheksani. Vaid korra, kui sõime, siis istusime. Lapsed ei istunud sedagi, aina tuiskasid ringi. Järgmisel päeval sain mina igatahes aru, et olin vist liiga palju kõndinud. Lapsed on sitked, Kirkel polnud häda midagi.
Alustasime sellega, et seiklesime Kirkega natuke aega kangapoes. Jajaaa, ma ostsin sealt ikka mõne jupi, mida oli HÄDASTI vaja :) Naaaatukene, sest kangaid pole just lõbus päev otsa seljas vedada. Edasi saimegi sõpradega kokku. Matkasime lapsed kahekesi ees ja meie sõbrannaga sabas otse Kadriorgu. Kuna NOP-i hoovis oli mahetoidu laat, siis sinna me ka suundusime. Ma ei teinud seal ühtegi pilti, sest seal oli liiga palju, mida maitsta ja vaadata. Ostuta ma ei lahkunud – mõned ingveritooted ja talunikult ostetud küüslaugupekisink said kotti küll.
Edasi läksime Kadrioru parki. Lapsed jäid Miia – Milla – Manda ette mänguväljakule mängima ja meie läksime parki ning Kumusse jalutama.
Enne KUMU-t oli üks aiake, kus kasvasid imelised daaliad ja jörjenid. Üks usin mesilanegi tegi veel tööd.
KUMU sissepääs oli sügisvärvidest ümbritsetud ja ilutses oma peegeldustes.
Majas sees kohe peale sissepääsu oli hetkel üks huvitavate tünnide ekspositsioon. Huvitavad vormid tekkisid. Jooned ja tünn…
Kauaks me sisse pidama ei jäänud ja varsti olime teisest uksest juba siseõues. Treppidelt pildistasin hoonet oma peegeldustega päikeses…ja kodus avastasin ennastki sealt peegelpildilt :)
Sõbranna sihtis parasjagu mingit olulist kaadrit…
Pöörasime lõpuks otsa ringi ja läksime laste juurde mänguplatsile. Pargis jäi silma ilus sügisene vahtraleht. Üksik, paljude omasuguste seas. Sügis oli juba oma kirju poole meieni toonud, aga ilm oli veel suviselt soe. Mõne päeva pärast algas kalendrisügis ja kohal olid kohe ka külmad ilmad.
Kadriorukant läbi hulgutud, suundusime sujuvalt hoopistükki Kalamaja poole. Kõigepealt sööma, sest lastel olid kõhud värskes õhus trallimisest tühjad ja eks me isegi polnud enam väikese supi vastu. Söödud, joodud ning puhatud, suundusime edasi Kalamaja sügavustesse. Käisime vaatamas sõbranna kunagist lapsepõlvekodu ja sealt edasi läksime Kalmistuparki. Sinna sattusin ma elus esimest korda.
Enne parki säras päikeses ülesvuntsitud vana Volta hoone.
Pargis sees oli üks ilus purskkaev, mis tekitas udu.
Väike tutvus kohaliku kabeliga ja peagi olime pargi teises servas.
Peale pargitiire olime äkki mere kaldal Lennusadama ja Patareivangla juures. Seal me siis kolasime edasi.
Patareis piirdusime ainult õuel kondamisega. Mina ja sõbranna olime mõlemad siseruumides käinud. Mina nii ekskursioonil kui ka fotokoolitusel ja tõttöelda pole mul enam isu sinna müüride vahele sattuda. Veel vähem koos lastega. Viimane käik põhjustas mulle terveks õhtuks ebameeldiva köha ja vastiku klombi kurgus. Niiskus ja hallitus teevad seal ilmselgelt oma tööd.
Õuepeal oli aga päike ja päikeses nägime kunagiste kohalike asukate ja ilmselt veel kellegi kunstilisi väljendusi.
Ja hetk, kus kohtuvad merepoolne vabadus ja traadist sissepoole…vabaduse kaotus…
Jätsime vangla seljataha
Ja veidi linnapoole minnes, nägime sellise kirjaga treppi…nojah, sügavamõtteline väljenuds.
Patareist läksime mööda serva edasi kuni Linnahallini. Millegipärast meenub mulle sellist pilti rannal nähes ammu loetud raamat ” Krahv Monte Cristo” Ma ei oskagi öelda miks, aga meenub.
Ja teisele poole vaadates vaatas juba vastu nõukaaegne legendaarne Linnahall, sadamakai ääres truult seismas LindaLine punased laevad.
Natuke veel ja olimegi ise ka Linnahalli kõrval.
Oleks meeleldi teinud tiiru vaaterattal, aga emal- lapsel oleks 4 minuti sõidu eest olnud vaja käia välja 8 raha sulas…meil oli ainult 3 :) Noh, seekord siis imetlesime ratast eemalt.
Sõbranna oma pojaga saatsime sealt trammile, aga ise läksime veel läbi Rotermanni kvartali kesklinna, et tuua ära Virust üks sinna jäetud pakk ning siis juba jalutades läbi vanalinna üle Raekoja platsi…minna rongile.
Kirke tellis roosa kastiga pildi :)
Nii jõudsime oma rännakutega tagasi kesklinna ja üle Raekoja platsi rongijaama minnes polnud üldse tunnet, et sügis on kohe kohal. Nii palju oli linnas turiste ja kohvikutes lõbusat sagimist…
Olime kohal. Rong juba ootas, et viia meid koju
Eiei, koju sõites me ei maganud :) Ajasime lapsega juttu ja vahetasime päevaseid muljeid. Kodus olime juba pimedas ja kõigest paar tundi enne keskööd. Jah, mis seal salata – uni oli sel ööl hea :)