Kuu algas tööl suure maakondliku üritusega ja kahjuks tänu sellele ühe loobumisega. Linnas toimus Laura salongis samal õhtul üritus, kuhu ma väga oleksin soovinud minna, aga läks nii.
Et mis üritus? Lõpetasime maakondlikku suvelugemist ja võõrustasime meie kultuurikeskuses pea 200 tublit lugejat üle terve maakonna. Külas oli armastatud lastekirjanik Ilmar Tomusk ja nagu muusikapäevale kohane, siis ka üks muusik – hea huumorisoonega pianist Johan Randvere. Ülimalt tore pidu oli. Lastel ja täiskasvanutel silmad särasid, mina sain oma improviseeritud peojuhtimisega hästi hakkama(ma ei kirjuta endale kunagi tekste ette) ja esinejad olid suurepärased. Esimene hooaja ettevõtmine sai kenasti lõpetatud ja liikusin edasi. Järgmine maakondlik üritus mida vedasin, oli 20. oktoobril – ettelugemise võistlus. Seegi läks hästi ja osalejatele meeldis, nagu kuluaaridest kuulsin.
3. oktoobril olin tööl ja siis otse Järvekülla pojatütart hoidma, et vanemad saaksid kahekesi juubelisünnipäevale minna. Olen alati rõõmsalt nõus lapsi aitama ja veetma aega oma tupsukesega. Minule on see kvaliteetaeg. Käisime kahekesi ümbrust avastamas, maja taga mängimas ja magamamapanekuga sain hakkama hästi. Eks neid pisikesi ole elus tuttu pandud omajagu. Tagasi koju sõitsin alles järgmisel päeva õhtul. Vanemad said pisut koduseid töid teha ja mina neile abiks olla.
5. oktoobril – käisin juuksuris!!! Eksole, mis selles märkimisväärset ometi on? Ikka käivad inimesed, kel juuksed peas – juuksuris. Noh, minu jaoks oli see erilisem käik, kui muidu. Esiteks käin ma juukslas üldse harva, sest ma värvin juukseid jooksvalt ise ja juuksuris käin 2-3 korda aastas otsi lõikamas ja üle terve pea värvimas. Seekord aga läksin hoopis Tallinna juuksurisse. Minu kunagine ja läbi elu lemmikjuuksur ning hea sõbranna peab salongi pealinnas ja mul pole mingist ajast olnud lihtsalt lihtne tema juurde minna. Kui juuksuril on järjekord 2 kuud, nädalavahetusel ta ei tööta ja minul on kuus 2 vaba esmaspäeva…siis pole lihtne aegu sobitada ja ju ma siis väga ei pingutanud ka. Nüüd otsustasime, et on aeg oma suhted uuendada ja võtame minu karvapea käsile. Tahtsin pisukest stiilimuutust ja nii saigi see samm ette võetud. Hommikul sõitsime koos Tallinna, saime juttu ajada ja kell 10 istusin juuksuritooli. Oi kui rahul ma olin toolist tõustes. Ega see stiilimuutus kardinaalne polnud ja selleks, et see välja paistaks, läheb pisut aega. Osad juuksed peavad lihtsalt pikemaks kasvama. Algus on tehtud ja hetkel on sonksil üleminekuaeg, mis on omajagu tüütu, aga küll saab korda.
8. oktoobril käisin Tallinnas Põhjamaade ministeeriumi Eesti esinduse poolt korraldatud inspiratsioonipäeval. Eelmisel aastal tehti sellega algust ja seekord läksin sinna teatud ootustega. No tore oli, mõnda huvitavat kuulis ka, aga vastust oma küsimustele ikkagi ei saanud. Ministeerium algatab igal aastal Põhjamaades ja Balti riikides Põhjamaade kirjanduse nädalat, aga endiselt ei arvestata, et sageli pole nende pakutud raamatud eesti keelde veel tõlgitud ja ka koondteema on tänavu selline, et anna kannatust. Ei saanud ka kohtumisel targemaks, MIDA sel teemal siis peaks rääkima näiteks väikelastele. Eks teeme siis omaloomingut nii hästi, kui oskame. Muidu oli tore. Pakuti süüa salatit ja kooki ning sai kuulda, milliseid huvitavaid näitusi on Soome, Rootsi, Norra ja Taani saatkondadel meile pakkuda. Keskmisele koolieale on tänavu ettelugemiseks raamat “Kepler 62” ja raamatu 4 osa tõlkija käis meile esinemas. Küsimusele, millal tulevad järgmised sarja osad ei osanud ta kahjuks aga vastata. Üle 10 aasta tagasi tõlkimisega alustanud “Ajakirjade kirjastus” pole enam hinges ja õigused omastanud kirjastus Hea lugu….ei tõlgi, ei anna kapsaks loetute asendamiseks kordustrükki välja ega ei müü ka õigusi ära. Vat sulle siis kooki moosiga. Tõttöelda ajab pahaseks küll, sest raamat on huvitav ja põhiline osa loost jääb meie lugejale kättesaamatuks. Kuu lõpus kohtusin Rahva Raamatu kirjastajaga ja rääkisin sel teemal…piiiisuke lootus, et ehk ta proovib seda asja liigutada.
Hommikul linna sõites kohtusin rongis oma tütretirtsuga, tore. Saime juttu ajada ja õhtul käisin tal veel kooliski vastas, et koos aega veeta. Tööasjade ja lapsega kohtumise vahele jäi aega jalutada vanalinnas, kus ei hakka kunagi igav. Juhtusin nägema mingit India filmitegijate võtteid, kus tegevus toimub osaliselt vanas Londonis, aga noh, ilmselt sobis ka meie vanalinn, et nagu odavam tõenäoliselt eestis filmida. Uh, segane lause sai.
Saabunud nädalavahetusel, oh imet, olin mõlemad päevad kodus, kuigi kiusatus seiklema minna oli olemas. Lõpptulemusena olin väga rahul, et koju jäin, sest tegin ära töö, mida ma oleksin pidanud juba väga ammu tegema. Reedel peale tööd oleks nagu välk mind tabanud, et just see töö on tarvis ära teha. Hakkasin tegema ja päriselt mõtlesin, et miks alles nüüd? Ammu juba oleks pidanud sellega tegelema. Nimelt lappisin oma nahkdiivaneid. Need on kena 25 aastat vanad, elanud üle 12 aastat suure koeraga ja väikese lapse. Mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et mul lihtsalt polnud õigel ajal selleks jõudu- ei füüsilist, ega vaimset. Kogu aur läks üksi hakkamasaamisele ja lapsele. Ehk siis ellujäämisele, või mine tea, mis mu peas sel ajal toimus. Igatahes nii ta jäi ja nüüd on see tehtud. Diivaneid loomulikult uueks enam ei tee, aga vähemalt on kattealused istumised täidetud, lapitud ja sirged. Ideaalis unistan loomulikult uuest diivanist. Ükskord! Ükskord ma ta saan!
Uus töönädal algas üllatusega. Planeerimatult olin kohe esmaspäeval seitsmeni tööl, sest reisilt tulnud ja juba enne reisi tõbine olnud kolleeg jäi päris haigeks ja jäi pooleks kuuks haiguslehele. Paratamatult peab keegi tema õhtused vahetused lisaks omadele täitma. Üks kolleeg oli selle aja sees veel puhkusel, seega lihtne pole meil olnud, kuid egas haigused luba küsi.
Sellesse nädalasse jäi veel täiskasvanud õppija päev ja ülemaailmne kaisukaru päev ning Karupoeg Puhh sai 100. Kolleegidega meisterdasiime märk-helkureid ja karud said kaisutatud.
Nädala sees olid mõned päris vihmased ilmad :) ja hommikune puder….mul on alati kurb, kui ta otsa saab, sest no nii maitseb. Küllap hooaeg on selline.
16. oktoober sõbrannaga Linnateatrisse. Etendus “Krum”
Sõitsin peale tööd rongiga pealinna ja rongis istus minuga kõrvuti tuttav kooliõpetaja. Tema läks seltskonnaga restoranide nädala raames õhtust sööma, mina teatrisse. Kui ütlesin talle, mida vaatama lähen, hakkas ta muigama ja ei kommenteerinud, ütles – vaata :) Noh, see juba pani lambikese peas põlema. Sõbrannaga saime jaamas kokku ja suundusime Linnateatri poole. Uus maja on kena, nautisime tunnikest kohvikus ja siis istusime esimesse ritta, et keskenduda etendusele. Peale 1,5 tundi saabus “päästja koolikell” ehk vaheaeg. Kõigipeale me vaatasime üksteisele otsa ja hakkasime naerma, saades aru, et see oli nüüd tõeline dejavu. Rahvas oli kohvikutesse voolanud ja meie ikka naersime. Mis paganama jant see nüüd siis oli?….küsisime üksteiselt. Kunagi käisime samamoodi kahekesi Linnateatris, kuhu on ju pileteid pea võimatu saada ja läksime peale poolt etendust ära. Niisiis küsisime taaskord, et kas järgmine 1,5 tundi saalis istumist väärib küünlaid? Jah, mõni üksik naeris etenduse ajal, aga kas kõik labane ja vulgaarne on naljakas? 1,5 tundi segast janti, amelemist ja labaseid nalju, toiduga pläkerdamist…ütleks, et oma ajaga on paremat peale hakata. Millest seal veidras võtmes rääkida taheti, sai tegelikult esimese poolega selgeks ja milleks siis veel edasi kannatada? Kavast selgus, et loo autor on Iisraelist…no me vist ei haakunud selase kultuuriga ja arusaamadega elust. Tekkis veel küsimus, et kas näitlejatele tõepoolest meeldib mängida sellist jura? Igatahes mina seda etendust soovitada ei julge. Kindel see, et sellele etendusele on olemas oma vaatajaskond. Meie need paraku polnud.
Etenduse kirjeldus:
Krum naaseb koju, unisesse linnakesse, kus teatab oma eluplaanide luhtumisest. Kuid peagi selgub, et ka teiste elu pole vahepeal edasi läinud. Kõik jätkavad sealt, kus pooleli jäi. Kõik on tardunud, paralüüsis, pidevas ootuses ja lootuses. Nii saab ka Krumi elust ootamismäng, mille käigus selgub, et elu ise – see suur ja hoomamatu – kipub mööda voolama. Unistustest joobununa ja elust hirmununa tunneb Krum, kuidas üha enam libiseb tal käest kontroll reaalsuse üle, mis paiskab väikese inimese aina suuremasse kaosesse.
Oo, projektsionist,
tee saal pimedaks,
et me üksteist ei näeks
ega peaks üksteisele
silma vaatama.
Ja nüüd
näita meile filmi …
Huumoriga vürtsitatud „Krum“ on Iisraeli tuntuima näitekirjaniku Hanoh Levini eksistentsialistlik absurdinäidend, mis kuulub kirjandusklassikasse. See 1972. aastal kirjutatud ja maailma lavadel rohkelt mängitud teos avab skalpellteravalt kodanlikku elu, mis justkui filmina inimestest mööda jookseb.
Osades: Kristo Viiding, Argo Aadli, Epp Eespäev, Jan Ehrenberg, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Maiken Pius, Anne Reemann, Elisabet Reinsalu, Indrek Sammul, Rain Simmul, Sandra Uusberg
17.oktoober – teise sõbrannaga Estonia kontserdisaalis kontserdil “Festival klaver. Galakontsert. Eesti noored pianistid”. Kontserdil mängis teiste seas üks meie pere tuttav lootustandev pianist. Kontsert oli ilus. Muusikat nautida on lihtsam, kui teatrietendust. Muusikat sa ei osta nagu põrsast kotis, vaid vaatad järgi, kes esinevad ja kelle muusikat mängivad. Nii ei ole hilisemat pettumust. Tänavuse klaverifestivali pani kokku meile hästi armas Sten Heinoja, kes vestles enne kontserti laval Valdur Mikitaga. Kena vestlus oli.
Esitajad:
Havryil Sydoryk, Mattias Heina, Rasmus Andreas Raide, Sofia Khvichia, Peeter Kivistu, Tiit Tomp, Madis Sikk, Mariam Miqeltadze, Fortunato Salvador García Piquer, Viola Asoskova, Tähe-Lee Liiv
Kavas: Ferenz Liszt. „ Transtsendentsed etüüdid“ S.139
Vaheaeg
Robert Schumann. Klaveritsükkel „Lastestseenid“ op. 15
Liszti „Transtsendentsed etüüdid“ on klaverimängu kõrgem matemaatika, mis paneb proovile ka kõige kindlama tehnikaga noored talendid. Kuna Liszt kirjutas teosed oma fenomenaalsete pianistivõimete demonstreerimiseks, on nende etüüdide esitamine alles õppiva interpreedi jaoks tõeline küpsuseksam, kus tuleb korraga hakkama saada nii füüsilise kurnatuse kui ka keeruka poeetilisusega.
Schumanni kolmteist lühivormi „Lastestseenid“ on täiskasvanu tundeküllane tagasivaade lapsepõlve süütusele ja unistustele. Tsükliosade hiljem pandud pealkirjad on autori tagasihoidlik suunaviit esituse ja tõlgenduse jaoks.
Peale kontserti kutsus sõbranna mind endale öömajale. Sõitsime Nõmme mändide alla ja maitsva veini saatel jätkus meil juttu pea kaheni öösel. See vahva Väikese My-ga tass sai sõbrannale kingituseks.
Ärgates sõime hommikust ja suundusime jalutama Pirita teele. Kesklinnast kuni Pirita TOP-ini. Mõnus hommik, päike paistis, mõningase tuule eest oli abiks kapuuts ja maandusime lõpuks Kalevi jahtklubi restoranis. Ilusale ilmale kohaselt oli seal lõuna ajal päris palju rahvast, aga kahene laud ootas meid. Jahtklubi restos olen ma varasemalt mitmeid kordi käinud, aga seekord oli seal kuidagi eriliselt helge, valge ja mõnus. Peale lõunasööki ja sooja kakaod liikusime kesklinna tagasi. Käisime mõnes poes otsimas sõbrannale randmesoojendajaid ja varsti oli aeg laiali minna. Tema koju, sest sai eelmisel päeval taaskord vanaemaks ja suurem lapselaps oli hoida tulemas ning mina rongijaama ja koju. Õhtu veetsin vanema poja juures oma armsate seltsis.
Saabunud töönädal oli rahulik. Ilmad õues päikeselised ja mõnusad. Riburadapidi tulid mulle kulleriga kohale kõik uue arvuti jaoks vajalikud osad ja uus kuvar. Andsin pojale teada, et mul tead uus arvuti, kuigi tükkideks laiali…et siis see oli vihje – aeg tulla ja see kokku panna. Muidugi selgus siis, et üks vajalik ventikas on veel puudu. Nohjah, lõpuks tõi selle ise ja siis…(lõpus selgub)
Ma ostsin jälle kangaid!!!!! Pean vist oma lemmik-kangakaupluse insta konto ära kustutama, et ma ei näeks kõiki neid imelisi kangaid, mida ta Prantsusmaalt, Itaaliast ja Portugalist tellib!!! Kangaste ostmiseks kulub kõvasti vähem aega, kui nendest asjade valmisõmblemiseks!!! Kogu aeg on järg ees, mida oleks vaja õmmelda. Mida pole, on aeg ja sageli ka jaksu peale pikka tööpäeva pimedal ajal. Igatahes – selle aasta sees enam ei ühtegi uut kangast koju! Küll aga loodan midagi valmis õmmelda. Viimases pakis olid ülimõnus puuvillane popliin Lora Piano-lt, Itaalia pluusipuuvill, Portugali 100% villane ja ei mäleta kust pärit 100% meriinovillane. Muahhh, millised iludused. Pluusidega on mõtted suhteliselt paigas, villastega peab veel mõtlema.
Kahest seisnud villasest kangajäägist valmistasin tütrele kapuutsi- laadse toote. Tütar saab kanda mantli peal, kui ei taha mütsiga sonksi rikkuda. Rohkem selles kuus ei õmmelnud. Ok, ühed püksid tegin pikemaks. Kõik!
26.oktoobril käisin Tallinna Lastekirjanduse keskuses seminaril “Laps kirjanduses”, 14-ndat korda. Silmaringi avardav, huvitav ja esimest korda 14 aasta jooksul pakuti kohapeal lõunat. Muidu oleme lõunapausi ajal ikka ise käinud otsimas söögipoolist siin ja seal. Sisukas päev ja sai suhelda keskuse kolleegidega.
Peale seminari imetlesin õhtust linna ja avastasin enda jaoks mõnusa söögikoha, kust mugav midagi kaasa osta ja asub täpselt teel rongijaama. Whippet to go. Asub Golden Gate majas. Viimati oli samades ruumides üks sisustuspood, kust ostsin nii oma RainKiss vihmakeebi, kui tütrele ilusa fluffy voodikatte. Söögikohas võttis mind vastu armas teenindaja, tutvustas kõike, mida nad pakuvad ja nii õnnestus päris lihtsalt oma valik teha. Nimelt kell oli sealmaal, et tuli rongile minnes midagi endale õhtusöögiks osta. Omega-kauss oli selleks sobiv ja….see osutus väga, väga maitsvaks. Pealegi tervislikuks. Hea, et märkasin Instas Liisu Milleri soovitust selle koha kohta. Kindlasti lähen sinna veel ja veel. Jääb teele ja hea valik. Neil on müügil ka näiteks isefermenteeritud köögiviljad ja macha-tee, mis pidavat olema linna parim.
Hüppasin läbi Kaubamajast ja seal on jõulud, mis jõulud. Ilus! Minu lemmik on muidugi kodumaailma Villeroy & Boch ning Muumide nõude väljapanekud.
29. oktoobril olime siis jälle sõbrannaga Linnateatris(no me püüdsime müügipäeval koos kaks etendust kinni), vaatamas minu valitud etendust “Muusikale”.
Etendusele eelnes pool tunnikest pimedas vanalinnas kõndimist ja siis teatri kohvikus pisike kohv ja võileib.
Sellele etendusele aplodeerin püsti. Suurepärane!!! See oli ikka nii minu tassike teed, kui olla sai. Suurepärane süžee fantastiliselt autorilt, kes on ise üliandekas muusik ja kirjanik. Etendusepäeval tuvastasin raamatukogust tema samanimelise raamatu, mille järgi etendus tehtud on ja sellele on ka järg olemas. Kahjuks kolmandat osa pole kirjastus taaskord suutnud ära tõlkida. Kahju. See on meie kirjastuste häbipleki koht, et sageli jäävad head sarjad pooleli.
Aga etendus – ilus, valus, suurepärane näitlejatöö, andekad inimesed. Noor Aksel Vinding meie noore 17-aastase MUBA õpilase Theodor Teppo kehastuses ja tema vanemat versiooni mängiv Sander Roosimägi – super duo. Saal vist ei hinganud ka, kui Theodor etenduse viimast lugu klaveril mängis. Hele Kõrve Aksli emana – super ja nagu ikka, milline vokaal. Theodori isa Allan Noormetsa kehastuses ja Egon Nuter Aksli õpetajana – vanakooli mehed ikka oskavad. Mis siin rääkida, kiidusõnad kõigile ja minge vaatama, kui pileti suudate hankida. Mina läheks meeleldi veelkord vaatama, koos tütrega.
Kui teatrid suudaksid veel väljapoolt Tallinna tulijatega arvestada ja alustada etendust pool tundigi varem või siis etenduse pikkus 3 tunni asemel 2 tundi 45 min….oleks super. Ok Elron võiks Edela-suuna viimase rongi väljumise nihutada 22.25-lt 22,45-le, siis saaks ka olukorda lahendada. Praegusel juhul juhtub nii, et kui etendus kestab 3 tundi, siis viimase sõna/noodi kõlades tuleb tõusta ja liduda rongi peale. Tahaks aga näitlejatele austust avaldada ja plaksutada pikemalt. No ja see on veel juhul, kui liikuda Linnateater- Balti jaam. Kesklinna Estoniast on juba pikem maa ja sügistalvel lisanduvad üleriided ning teeolud. Et siis palun, arvestatagu sellega, et kultuurirahvas elab ka mujal, kui pealinnas. Sellest ei räägigi, et pikalt etenduselt jõuad koju öösel ja hommikul ootab ees tööpäev, kui etendus nädala sees. Nojah, õnneks/kahjuks saab headele etendustele pileteid väga harva.
Mida tähendab olla parim tegelikult? On see pigem vabadus või vangistus?
Ketil Bjørnstadi romaani „Muusikale“ põhjal on Diana Leesalu loonud lavastuse, mis räägib pühendumisest eesmärgiga saada parimaks. Üks ajaloo suurimaid pianiste, Arthur Rubinstein on väitnud, et ta ei harjuta päevas kunagi üle kolme tunni. „Sest on olemas raamatud, mida ma tahan lugeda, naised, kellega ma tahan tutvuda, pildid, mida ma tahan vaadata, vein, mida tuleb juua,“ ütles ta. Aga selleks, et lubada endale harjutamist ainult kolm tundi päevas, pead sa olema Arthur Rubinstein. Teised harjutavad seitse tundi või kaksteist tundi päevas. Kuid kahtlemata on see ränk hind, mida maksta võimaluse eest olla tipus. Seda enam, et alati harjutamisest üksi ei piisagi. Selleks, et vahendada teistele midagi erakordset, peab kunstnikus olema olemas ka see seletamatu miski … Kuid mis asi see veel on?
„Ma alustan Chopini etüüdidega nagu tavaliselt. Kui mitu korda olen neid juba mänginud? Kolmsada viiskümmend? Viis tuhat? Kui mitu korda on parema käe neljas sõrm mind teise etüüdi kromaatilistes käikudes alt vedanud? Kui mitu korda ei tundnud ma C-duuris etüüdi nooni võttes lihasevalu?“
Ketil Bjørnstad, “Muusikale”
Osades: Sander Roosimägi (külalisena), Theodor Teppo (külalisena), Hele Kõrve, Allan Noormets, Sandra Uusberg, Egon Nuter, Hele Palumaa, Maris Nõlvak, Simo Andre Kadastu, Kristiin Räägel, Helo Kaplinski (külalisena), Alo Kõrve, Evelin Võigemast (külalisena)
Kuu eelviimasel päeval jõudis koju tütar, plaaniga 31.10 tähistada pereringis tema saabuvat juubelit. Uskumatu, aga kohutavalt keeruline on leida see üks ja kõigile sobiv päev, et korraks kokku saada ja pereliiget tähistada. Kuidagi siiski leidsime.
Mina olin reedel seitsmeni tööl, tütar tuli mulle vastu, käisime poes ja ostsime kõikvõimalikku vajalikku kraami. Sünnipäevalaps pidi nimelt ise laua tegemisega hakkama saama, sest mina olin ka järgmisel päeval tööl. Lõpetasin kell 15, käisime veel korra poes ja kell 16 tulid juba külalised. Eks suur inimene, ongi aeg ise oma asju korraldada. Mina aitasin siis pärast koristada ja mainisin nii muuseas, et minu sünnipäeval võiks ka keegi teine koristada :P Pidu pidasime perega ja esimest korda tütre elus ei pidanud ta seekord sünnipäeva sõpradega. Paratamatus – sõbrad mööda ilma laiali õppimas. Kes Tartus, kes välismaal. Parima sõbrannaga lähevad õigel päeval lihtsalt koos kusagile tähistama.
Poeg oma perega olid Järvekülast samuti sünnipäeval ja see tähendas seda, et ta pani õhtu jooksul minu arvuti kokku. Päriselt, mu rõõm oli üüratu. Hea töövahend on tegelikult asendamatu ja mul on nüüd uus arvuti ja uus kuvar. Uue kuvariga sain aru, et udune pilt pole minu silmade viga vaid vana kuvari probleem :D
Nii see kuu siis läbi saigi, sünnipäevapeoga. Nüüd veel vaid raamatutest.
Oktoobri raamatud:
“ChatGPT käsiraamat”
Võtsin selle vihiku koju kaasa, et visata pilk peale. Sobib lugejale, kellel AI teadmised täiesti puuduvad. Õpetab algteadmisi ja valdkondi, kus saaks tehisaju kasutada. Minule seal uudiseid ja üllatusi ei olnud, aga päris hea materjal, kui oled täiesti alguses.
Kas tunned vahel, et igapäevaelu korraldamiseks kuluks ära nutikas abiline? „ChatGPT käsiraamat” näitab praktiliste näidete ja selgete juhendite abil, kuidas kasutada tehisintellekti aja säästmiseks, probleemide lahendamiseks, õppimiseks ja tööde paremaks korraldamiseks. Saad teada, kuidas koostada treeningukava, valmistuda töövestluseks, planeerida nädalat või perepuhkust ning muuta ChatGPT enesekindlalt oma igapäevaelu väärtuslikuks osaks. Alusta põhitõdedest ja avasta samm-sammult võimalused, mis muudavad elu lihtsamaks.8/10
“Villa Alba saladus” Louise Douglas
Selle raamatu autori eelmised raamatud on mulle meeldinud, meeldis ka see. Omamoodi kurb ja keeruline lugu. Aastakümnete pikkune lein, tagakiusamine ja muus kurbus. Mida võib teha inimesega meedia. Jah, päris omapärane lugu, aga õnneks kõik lahenes. 9/10
1968, Sitsiilia. Mõni kuu pärast kohutavat maavärinat, mis hävitas mägilinna Gibellina, on Enzo ja ta naine Irene Borgata autoga teel tagasi koju, taustal varemeteks varisenud kummituslinn. Kui nende auto läheb katki, jätab Enzo naise autosse ootama ning suundub abi järele. Kui ta aga auto juurde tagasi jõuab, pole Irene’ist jälgegi. Ei surnukeha ega ühtegi märki võitlusest, mitte midagi.
Tänapäev. TV sõumees ja krimilugude fanaatik Milo Conti on itaallaste lemmik, kes fännide rõõmuks avastab ja lahendab ajaloolisi kuritegusid. Kui ta hakkab uurima kadunud Irene Borgata lugu, süüdistades mõrvas Irene’i abikaasat Enzot, palub Enzo tütar Maddi appi oma lapsepõlvesõbra. Endine detektiiv April Cobain peaks tal aitama isa süütust tõestada. Aprili ees rullub aga lahti küllaltki sünge pilt: maffiakogunemised, truudusetus, valeidentiteet, lein, vankumatu armastus. Kui Villa Alba saladused hakkavad päevavalgele tulema, siis kas Borgatade perekond ei tunne pigem kahetsust, et nad Aprili appi kutsusid. Pealegi, mis ikkagi juhtus Enzo naise Irene’iga?
Mitmete menukite autor Louise Douglas elab koos perega Lõuna-Inglismaal, Bristoli lähistel. Mitmeid tema romaane on tunnustatud aasta parima romantilise romaani tiitliga. Romaan „Maja mere ääres“ valiti RNA (Romantiliste romaanide autorite ühing) poolt 2021. a parimaks põnevus- või krimisugemetega armastusromaaniks. See on ilmunud ka eesti keeles. Lisaks on eesti lugejate lauale jõudnud raamatud „Tulipunane kleit“, „Tuba pööningul“, „Kadunud märkmik“ ning “Valede suvi“.
“Sidrunikevad” Maija kajanto
Jälle hea sooritus kirjanikul. Jätkusid Krisse lood neljandas raamatus. See raamat oli võrreldes eelmistega ehk isegi sügavam ja muidugi oli see kurb. Meeldis väga, nagu ka eelmised osad. Nüüd tuleb oodata varsti ilmuvat viimast, viiendat osa. 10/10
„Krisse mõtles memmele ja tajus, et esimest korda suutis ta seda teha ilma halvava kurbuse ja valuta. Igatsus oli alles ja see ei kao kindlasti kunagi, kuigi see ehk mingil ajal ei ole enam lõikavalt valus. Esimest korda üle pika aja tundis Krisse ennast vähemalt mingil määral hästi. Nagu oleks ta natuke aega saanud olla kusagil väljaspool valu ja kurbust. Nagu oleks ta koos aiaga saanud tagasi väikese tükikese memmest.
/…/ Krisse võttis terrassilt ühe toolidest, viis selle puude alla ja vajus istuma. Oksad kaardusid tema üle nagu roosa lagi, mille vahel kumas sinine kevadtaevas. Krisse vaatas ringi, tunnetas aeda kõigi oma meeltega ja jäi siis võimast kaske silmitsema.“
Maija Kajanto Krisse lugude sarjas on eesti keeles varem ilmunud romaanid „Kaneelirullisuvi“, „Datlitalv“ ja „Safranisügis“. „Sidrunikevad“ on neist kõige kurvem. Tommi on haige ja Krisse vanaema sureb. Uus üürnik on teinud kohvikust räpase pitsabaari. Memmest jäi maha salapärane Pajula talukoht, millest pere ei teadnud. Krisse teeb korda sealse aia ja kirsside õitseajal annavad talle lootust mitmed uued algused.
Sel aastal ilmub ka Krisse lugude viimane raamat „Kardemummajoulu“.
“Väike raamatupood Provence`is” Gillian Harvey
Selline armas ja hea lihtne lugemine. Natuke müstikat ehk usku saatusest määratud kohtumistesse ja paras annus päriselus juhtunut…saamegi ühe toreda loo õhtuteks, mil pea midagi tõsisemat lugeda ei taha. 8/10
Igas loos on varjul võlujõud. Selle leidmiseks peab vaid lehte keerama …
Üksikema Adeline kolib oma tütre Liliga Provence?is asuvasse külakesse. See on vaikne koht, kus kõik tunnevad kõiki ja elu kulgeb rahulikus turvalises rütmis. Siin saab Adeline unustada valed, mida tema perekond talle rääkinud on. Siin saab ta otsast peale alustada.
Adeline asub tööle pisikeses raamatupoes. Ta avastab oma suureks üllatuseks, et see ei ole tavaline raamatukauplus. Poeomanik Monique?i salapärased raamatusoovitamise meetodid ja külaelanike vihjed tema kohta tekitavad Adeline?is nii kummastust, tõrget kui ka aukartust. Ent sedamööda, kuidas rullub lahti see, mis saatusel neile mõlemale varuks on, peab Adeline oma senised arusaamad ümber mõtestama ja tunnistama, et nii mõnigi peatükk meie elus kirjutab end valmis ise. Aga … kas mineviku eest põgenenud naine võib üldse kunagi leida selle, mida otsib? Või on õnnelik lõpp üksnes järjekordne väljamõeldis?
See empaatiline, kaunis ja romantiline romaan viib teid Provence’i külaelu lummusesse. Gillian Harveylt on eesti keeles ilmunud ka „Kesköö Pariisis“ (2025).
“Teekond laiult ära” Anni Blomqvist
Suurepärase loo viimane osa. Viienda osa lõppedes jõudis kohale arusaamine, kui paju erines raamatulugu filmist. Natuke ikka erines, aga sellegipoolest on nad eraldi võetuna mõlemad väga head. Jah, eluke oli tol ajal keeruline, eriti veel pisikesel saarelapil, kus pere elaski päris üksinda ja tegeles ellujäämisega, tuues ilmale lapsi ja kaotades neid elule. Milline on aga elu ühel pereemal elades sellises kohas, kui ta kaotab merele mehe…. 10/10
Tormisaare Maia lugude viimases osas peab Maia oma elu üksi, ilma Janneta, jätkama. Vähemalt on tal olemas lapsed, kes teda leinas toetavad. Kõik pereliikmed peavad õppima uusi oskusi ja võtma endale suurema vastutuse. Ikaldusaastad, kui maa ei taha loomi ja inimesi toita ning loota saab vaid mere peale, õpetavad igapäevast leiba veelgi kõrgemalt hindama. Viimaks saab Maia täita oma ammuse unistuse – hankida kaljase ja õppida kirjutama. Kuid lõpuks tuleb hetk, mil Maia peab Tormisaarega igaveseks hüvasti jätma.
„Teekond laiult ära“ on viimane Anni Blomqvisti viiest saarestiku-teemalisest romaanist, mis kokku moodustavad suure ja muljetavaldava terviku, tõelise Ahvenamaa eepose. Romaan jutustab lasterikka pere töörohkest ja mõnikord ohtlikust elust üksikul laiul.
Tormisaare Maia lugude sarjas on ilmunud „Teekond laiule“, „Meri naabriks“, „Maia“ ja „Lahing merega“.
“Lazar” Nelio Biedermann
Väga hea raamat. Uskumatult noor kirjanik on kirjutanud ülimalt nauditava ja sügava loo. On raamatuid, mida saab panna käest, keeta vahepeal putru ja raamatule mitte mõelda. Puder valmis, saad raamatut edasi lugeda. “Lazar” oli selline raamat, mida ei saa enam peast. Keedad putru, mõtled. Lähed tööle, mõtled. Sööd lõunat, ikka mõtled ja nii vee mitu päeva, kuni mingi emotsionaalne tegevus mõtted mujale viib. 10/10
Lajos von Lázár on blondide juustega sinisilmne laps, keda parun vaatab kahtlustavalt. On see üldse tema laps? Peagi saabuva 20. sajandi kuma paistab isegi Ungari metsalossi ning Lajosist saab selle pärija. „Lázár“ on võrratu stiiliga lugu, mis jälgib Habsburgide langust ühe perekonna loo kaudu läbi kahe maailmasõja ning sellele järgnenud punasel ajal.
Nelio Biedermann (snd 2003) on šveitsi kirjanik. Ta on õppinud Zürichi ülikoolis saksa kirjanduse ajalugu ning filmindust. „Lázár“ on tema teine romaan ja see on tõlkimisel kümnetesse keeltesse.
“Keelatud sõnad” Ene Sepp
Meie oma kohalik kirjanik Ene Sepp on kirjutanud väikestviisi oodi raamatukogudele. Armas. Viivuramma lugude sarja kirjutavad raamatuid Eesti erinevad noortekirjanikud ja nii on selle formaat pisut kammitsetud. Seda on näha ka Ene raamatust, et ta suudab enamat, aga formaat, on formaat. Lugu ise on tore ja lugesin seda tööalaselt. Uue hooaja Netikirjariini võistluse esimene raamat, mille kohta teen lastele küsimused. 8/10
Oled sa kunagi mõelnud, mis tunne see on, kui keegi teine otsustab, mida sa lugeda võid ja mida mitte? Mis juhtub, kui raamatud kaovad kooliraamatukogu riiulitelt, sest kellegi meelest on neis liiga palju ropendamist, joomist, kurbust või seksi? Kas sõna on vaba või on tsensuur hädavajalik? Värske 10. klassi õpilane Roosi ehk Rozemyne ei jõua kooli algust ära oodata, sest see tähendab ligipääsu Viivuranna Gümnaasiumi värskelt remonditud kooliraamatukogule ja uusi raamatukoidest sõpru. Roosi teine lootus täitub, ent kooliraamatukogu riiulitelt vaatavad raamatute asemel vastu pigem potililled ja dekoratiivsed kujukesed. Uus raamatukoguhoidja Klaara leiab, et noorteraamatute sisu ei ole väljakujunemise eas ja tundlikele teismelistele sobiv. Roosile ei sobi raamatukoguhoidja maailmavaade sugugi ja ta asub võitlusse sõnavabaduse eest. Ene Sepp on tunnustatud Eesti noortekirjanik, kes tuli kirjandusmaailma juba 16-aastaselt, kui tema noorteromaan „Medaljon“ saavutas 2008. aastal algupärase noorteromaani võistlusel kolmanda koha. Praeguseks on tema sulest ilmunud 12 raamatut, millest mitu on talle ka uusi auhindu toonud. Raamatukogud on Ene jaoks alati olnud erilised kohad ja tema jaoks on lausa hirmutav mõelda, et keegi võiks hakata päriselt määrama, mida keegi lugeda võib. Juhul kui kuskil peaks aga selline olukord tekkima, siis saab „Keelatud sõnadest“ mõtteid, mida noored saaksid sõnavabaduse kaitseks ette võtta.
“Mata mu süda telemajja” Elo Selirand
Aliis Jõe nime all ilmunud Elo Seliranna raamatud on ühed minu lemmikud. Ta valdab väga hästi vahetu huumori ja tõsielu murede sidumist üheks nauditavaks tervikuks. Vähemat ei oodanud ka tema viimasest raamatust. Paraku nii libedalt mul sellega ei läinud. Mingi hetk sain aru, et raamat on minu jaoks kuidagi tüütu ja mõistliku struktuurita. Loomulikult elu telemaailmas ongi kaootiline ja igasuguseid ootamatusi täis, aga see pole mulle ka üllatus. Midagi läks seal raamatus lappama. Oli tüütu, liiga pikk, samas ka mitte selline, et pooleli jätta. Jõudsin võiduka lõpuni, kuid Aliis Jõe meeldib mulle ikkagi rohkem, kui Elo Selirand :D 7/10
„Mis juhtub peale esimest tundi?“ küsis Elo oma esimese suure otseülekande eel.
„Nagu elu on näidanud, algab siis kaos,“ tähendas pearežissöör isalikult vastuseks.
„Telesaade ei saa valmis. See läheb eetrisse. Alati,“ kirjutab režissöör Elo Selirand, kasutades Mati Talviku sõnu. Matit sundis ta ühe saate käigus üle Narva jõe ujuma, aga huvitaval kombel oli saatejuht režissööri kapriisiga nõus.
Elo on teinud režissöörina tuhandeid tunde otseülekandeid ja salvestanud laste-, teatri-, lavastuslikke saateid. Nii suur- kui minivorme. Töötanud raadios, olnud mängufilmide juures režissööri esimene assistent, kirjutanud 10 raamatut. Osa neist Aliis Jõe nime all. „Tormpuudlane“ sai A. H. Tammsaare preemia.
Autorile omase huumoriga („huumor“ on siin veel vähe öeldud – see raamat ajab luksumiseni naerma) kirjeldab ta olukordi ja räägib inimestest, kes on ekraanil, ja neist, kes jäävad kaadri taha.
„Ning nagu kaadri autor on jäänud ajas anonüümseks, on jäänud anonüümseks paljud inimesed, kelleta miljonite elu oleks teistsugune. Liialdamata. Mul on hea meel, et ma saan mõnest neist kirjutada.“
Paavsti külaskäik Tallinna, tragikoomilised seigad matuseülekannetelt, staaroperaatori tuleristsed, murtud luud ja haiglast põgenemine … Ükski saade ei ole lihtsalt saade – see on seiklus, milles pead sa vastu pidama. Parem on nina mitte norgu lasta.
Margus Saar:
„Elol on omadus mäletada juhtumeid, mille peategelased seda enam ise meenutada ei suuda või milles enda osalemises tugevalt kahtlevad. See on mõnuga eneseirooniline paksudes värvides armastusromaan imelisest telemaailmast ja tema inimestest. Kuhjuvad mosaiigikillud võtavad lugejal silmad nii kirjuks, et lõpuks saab see olla vaid puhas fantaasia, kus nimede ja situatsioonide kokkulangevus on täiesti juhuslik ja tegelikkusega mingit pistmist pole. Ja kui see fantaasia teid veenab, olete ikkagi vähemalt poolega petta saanud.“
Reet Linna:
„Elolugu lugedes saad naerda ja nutta. Nagu temaga tööd tehes, sest tal on kombeks panna oma kaasteelisi tegema asju, mis ei sobi ehk vanusega või tunduvad liiga ootamatud. Hull ja kiiksuga tööloom, kes oma Eloloosse kirja pannud ajaloo, kultuuri, kunsti ja kõik, mis on atraktiivne. Ja mulle see hull tööloom meeldib!“
Indrek Treufeldt:
„Elo toimetab nagu tubli ja nutikas arheoloog. Võtab väikese kühvlikese ja asub argielu hallist saastast välja puhastama põnevaid aardeid, mis selgub – on kalliskivid. Täitsa äge! Hea, et leidub häid teleelu arheolooge!“
“Minu Šotimaa. Täiuslik elu” Birgit Itse
Üle pika aja selline väga ladusalt ja mõnusalt loetav Minu-sarja raamat. Tundub, et Birgit ise pole päris lihtne inimene oma natuurilt, aga kirjutada oskab ta väga hästi ja lugedes tekitas enda vastu sümpaatiat. Võtta lihtsalt oma laps koos seitsme asjaga ja kolida teise riiki…nõuab ikka omajagu julgust ja pealehakkamist. Šotimaa oli mul imelikul kombel mõne aja eest peas, kui võimalik sihtkoht, kuhu võiks kolleegidega raamatukogude tööd uudistama minna. Peale lugemist tunne aina süveneb. Jah, väga mõnus lugemine. 10/10
„Noh, kas seal on siis parem elada?“ Parem on suhteline mõiste. Kes mida otsib.
„Mis sul siin Eestis puudu oli?“ Mitte mis, vaid kes. Mina ise olin oma elust puudu.
„Kas nüüd on siis unistuste elu?“
Sarnastele küsimustele olen pärast Šotimaale kolimist pidanud korduvalt vastama. Minu unistus täiskohaga kirjaniku elust on mõne jaoks liiga hull, teisi paneb see õlgu kehitama.
Muidugi on vahel olnud raske. Väga raske. Kultuurilised erinevused ilmnevad kohtades, mille peale ei oska tullagi. Asju, mida ma isegi ei tea, et ma ei tea, ilmub päevavalgele ka kuus aastat pärast kolimist.
Muidugi on mulle nende aastate jooksul osaks saanud ka palju imetlust ja tunnustust, olgu siis loovuse ja kirjutamise koolitajana või TEDxi kõnelejana.
Muidugi on mulle jagatud manitsusi mitte uhkeks minna ega täiuslikkust taga ajada.
See täiuslikkus aga mind Šotimaale tõigi. Täiuslik elu on nagu südame EKG, pidevate muutuste ja vastandite kombinatsioon. Otsides Šotimaa tõelist olemust nii selle paikades, ajaloos, sündmustes kui ka inimestes, olen lähemale jõudnud ka endale.
“Kardemonijõulud” Maija Kajanto
Sarja viies ja viimane raamat. Endises headuses, soe ja eluline ja inimlik. Mulle Kajanto kirjastiil väga meeldib ja soomlastega samastuda on kohati väga lihtne. Natuke kahju ka, et polegi enam Krisse lugusi oodata. 10/10
„Kardemonijõulud“ lõpetab Maja Kajanto Krisse ja Kasekese kohviku lugude sarja. Varem on seal ilmunud romaanid „Kaneelirullisuvi“, „Datlitalv“, „Safranisügis“ ja „Sidrunikevad“.
Krisse ootab last ja nad elavad Tommiga oma uues majas. Krisse püüab keskenduda rõõmsale beebiootusele, kuid samas vajavad sõbrad ta abi. Lisaks Pühajõe rahvale toovad detsembrikuusse elevust Hollandi uisutajad ja kolm tegelast, kes elavad kohviku kohal loomeresidentuuris. Need on viiuldaja, matkaraamatute kirjutaja, tuntud sisulooja ja juutuuber. Kui Krissel tuleb ootamatult korraldada sõbranna Maisale Lumekuninganna vääriline laulatus ja pulmapidu, siis on kõik raamatu peamised tegelased talle toeks ja oma annete kohaselt tulevad kogukonnale appi ka sportlased ja kolm residenti.
xxx
„Kõik lumelaternad olid saanud uued küünlad ja heitsid lumele hubisevat valgust. Jalgtee külatänava servast karussellini oli puhtaks pühitud ja karusselli ette laotatud veinpunane vaip. Vaibal seisis valge linaga kaetud laud, milles Krisse tundis ära ühe kohvikulaua. Karussell oli presendist vabastatud ja selle tuled heitsid pehmet valgust üle terve platsi. Vaatepilt oli nii võimas, et Krissele tõusid pisarad silmi.
Mikaela tuli platsilt, käes suur korv, milles olid küünlad, tuletikud, väikesed LED-tuled ja muud kraami. Mikaelal oli seljas Krisse antud vatijope ja käes töökindad, peas punane barett, ta hingeldas kergelt, ent rõõmustas Krisse nägu nähes.
„Mõned lumelaternad olid katki läinud, parandasin neid nii nagu oskasin ja pani igaühe sisse mitu küünalt, et kui ka mõni peaks ära kustuma, on laternates ikkagi valgus,” selgitas Mikaela.“