Sellise pisireisi mõte oli mul tegelikult juba aasta tagasi, siis aga meil tütrega ajad kuidagi ei klappinud ja otsustasime, et planeerime selle sõidu aastasse 2026. Kõik viimase umbes 10 aasta Soomes käigud on olnud alati ühe päeva pikkused ehk hommikul sinna, õhtul tagasi. Seekord siis 3 päeva.
Suve alguses panime kuupäevad paika, leppisime minu kahe sõbrannaga Soomes kokku ja jäime augustit ootama. Minul oli planeeritaval ajal puhkus, tütar sättis selleks ajaks oma töökohast 3 vaba päeva. Plaan oli minna kahekesi ja autoga. Sõidu lähenedes selgus aga, et lapse isa autoga ei saa minna. Nojah, me siis mõtlesime, et mis saab, aga kus mure suur, seal abi lähedal. Tipsu noormees pakkus, et tuleb ise oma autoga meiega reisima. Sõbrannad olid rõõmsalt nõus meid kolme võõrustama ja nii oligi plaan paigas. Ostsin ära laevapiletid ja ootasime reisi. Nii muuseas, mulle meeldib väga sõita Tallinki laevadega, aga…kui pileteid otsides selgub, et 3 täiskasvanut, auto ja 3 hommikusööki on Vikinguga kaks korda odavam…siis võib kolm korda arvata, millisele laevale ma piletid ostsin.
Ärasõidu õhtul püüdsime varakult magama minna, sest laev väljub kell 7 ja meilt on sadamasse pea tund sõita. Pealegi peab autoga kohal olema vähemalt tund enne väljumist. Hommik oli kauni päikesetõusuga. Kirke sõitis väikese elevusega esimest korda autoga sadamas laeva sisse(mäest üles, mingist küljeluugist sisse otse neljandale tekile). Sai hästi hakkama. Kohe uue aasta alguses saab tal 2 aastat oldud lubade omanik. Jälle on aeg kuidagi arutult kiiresti läinud, aga see selleks.
2,5 tunni pärast olime sellest ülerahvastatud laevast väljas ja algas sõit Helsingist välja. Noormees võttis juhtimise üle ja meie saime ringi vahtida. Reisi alguse kuupäevaks oli 20. august ja eks me juba eeldasime, et laev saab täis olema. Rahval vaba päev, Soomes lapsed kooli läinud ja paras aeg Linnanmäki lõbustusparki minna, sest siis on seal ainult eestlased ja ühelegi atraktsioonile järjekordi pole. Tegime selle ise eelmisel suvel poja tüdrukutega läbi.
Et siis tee viis meid Hämeenlinna poole. Sinna on umbes 1 tund ja 20 minutit sõita. Ilm oli ilus, päike paistis ja tuju hea. Soome maanteede piirkiirus on 80km/h, kui ei sõida just kiirteel, liiklus rahulik ja sujuv. Suur osa sellest vahemaast oli meil kiirtee ja peagi olime 40 km kaugusel Hämeenlinnast Riihimäkis. Eesmärk oli astuda läbi Iittala outlet-poest, aga sattusime esmalt hoopis Normalisse. Noh, see minu tütre ja poja tüdrukute lemmar, kust saab vajalikke? ja häid hooldustooteid vägagi mõistlike hindadega. Tüdrukutel on alati midagi vaja, eks. Ma ei saa aru, kuidas mul endal pole enamuse elust sellist träni vaja olnud? Aga eks ajad olidki teised. Igatahes käisime seal ära ja mis seal salata, ostsin endale ka ühe vajaliku kontuurimise pulgakese pea olematu hinnaga. Edasi keerutasime ennast Riihimäki asundusest välja ja jõudsime lõpuks Iittala outletti, mis oli tegelikult kohe kiirtee ääres, mitte asunduses sees.
Nagu ma olen varemgi maininud on mul kaks “pahet”. Head kangad ja ilusad/kvaliteetsed nõud. Kangad sellepärast, et ma olen üle 40 aasta olnud peene nimega couturière ja mulle meeldib õmmelda kvaliteetseid rõivaid. Suurema osa elust olen teinud ka tellimustöid servast servani ehk pruutkleitidest mantliteni ja nahktagideni ning lapitekkidest loomakesteni. Viimastel aastatel piirdun rohkem oma perega ja iseendaga(kui aega leian ja midagi on väga ja kohe vaja). Selline töö nõuab aega ja pühendumist, aga kui teed 8 tundi päevas tööd, kipub seda ajakest nappima ja küpses eas vajad pisut rohkem aega puhkamiseks. Sellegipoolest, kui mulle klient ja tema soov sümpaatne, võtan töö vastu. Ühesõnaga olen muutunud valivaks. Kuigi…aina enam olen mõelnud sellele, et tahaksin rohkem pühenduda õmblustööle, kvaliteetsetele disainrõivastele. Olen rõõmus selle üle, et tütar väga hindab minu tööd ning kannab uhkusega minu tehtud kehakatteid, nimetades neid disainrõivasteks. Eks see individuaaltöö ongi couture, kui see on kvaliteetselt tehtud. Teine asi on erialaste oskusteta kuidagiviisi õmmeldud asjad. Aga…olgu rõivaid pigem vähem, aga olgu nad kvaliteetsed, hästi seljas istuvad, heast kangast ja garderoobi sobituvad.
Oh, kus ma nüüd kaldusin teemast kõrvale ja kukkusin heietama. Et siis jõuan tagasi teise “pahe” juurde, milleks on kvaliteetsed ja kaunid nõud. Vahetan aastaid vaikselt kõiki nõukaaegsed igandeid välja mõttega, et ühel kenal päeval kauges tulevikus on mu lapsed ema kapist saadud nõudekollektsiooni üle õnnelikud, mitte ei arutle, kuhu see koledus kõik ära anda.
Olime Iittala poes. Mnjaaa, kuidas silmad sõitsid laiali ja särasid. Oleks sealt mida kõike kaasa rabanud, sest hinnad olid kõvasti paremad, kui meil Eestis. Muumitasse pole ju kunagi liiga palju??? Ega ju? Kahjuks või õnneks ma neid otseselt ei kollektsioneeri, lapselastele kinkisin möödunud jõulude ajal igaühele oma. Meil Kirkega on ka kummalgi oma tass + 1 veel. Niiet jah, ostsin sealt vaid kaks tassi juurde – teinekord hea kingituseks viia. Tegelikult hoidsin ennast ikka väga tagasi, et ma ei ostaks midagi lihtsalt sellepärast, et no hea hind/kvaliteet/disain. Ostan vajaduspõhiselt. Nõudega ma ei tee seda viga, mida kangastega ja olgem ausad, kangaid mahub kappi rohkem, kui nõusid. Nõud on pisut ebamugavad. Aga seal poes, no mõelge ise, kui saad osta paljusid asju nii, et ostes kaks on mõlemale hind -50%. Tahaks ju osta, eks :P
Silmailu rahuldatud, liikusime edasi Hämeenlinna, kuhu jäi sõita vaid 40km. Esimene peatus oli minu armsa põhikooliaegse pinginaabri Helgi juures. Temaga seob meid 53 aastat sõprust, mida ma pean väga, väga kalliks. Aegade jooksul olen Helgi juures Soomes külas käinud mitmeid kordi erinevate koosseisudega. Mõned korrad oleme kohtunud Eestis, aga alati oleme üksteise eluga kursis ja võimalusel saame kokku. Mõtlengi siin, et mida vanemaks me saame, seda enam hindame just neid pikaaegseid sõprussidemeid. Neid kindlaid inimesi, kes saavad üksteisest aru ja mõistavad poolelt sõnalt. Peavad lugu ühisest osast ja aksepteerivad erisusi. Kellega saab järgmisel kohtumisel kohmetust tundmata jätkata juttu sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi.
Tervituskallistused kallistatud tippisime Helgi juurde neljandale korrusele, panime oma kodinad maha ja muidugi pakuti meile kohe süüa. Etteruttavalt võin öelda, et reisi lõpuks teatasid minu noored, et nii tore reis oli, korralik nuumalaager. Mnjah, ega mu sõbrakesed ei lasknud meil kordagi tühja kõhtu tunda ja koju tagasi jõudes jätsin heaga kaalule astumata.
Kuna Helgi on õppinud Hämeenlinna giidiks, oli tema südameasjaks tutvustada meile oma kodulinna ja selle ümbrust. Peale kosutavat lõunasööki istusime tema autosse ja sõitsime kesklinna. Minu noored on õnneks uudishimulikud ja teadmishimulised. Nende jaoks on sellised käigud huvitavad ja ma ei pea tundma piinlikkust, et noored löntsivad ning unistavad, kuidas saaks kusagile minema hiilida ja telefonis istuda. Hämeenlinnas on vähemalt 3 üliolulist märki – Sibelius, Iittala ja Aulango.
Enne igasugust ekskurseerimist külastasime tegelikult mõnda kohalikku kirpparit ehk taaskasutuspoodi. Need erinevad seal suuresti Eesti omadest. Leidsime nendest tütrele tutika hea hinnaga kena Marimekko puuvillase tagi ja Marimekko pudrukausi(poole odavamalt, kui meil poes müügil). Mõnusad püksid ja midagi oli vist veel. Endale sain kena kollase linase pluusi. Järgmisel päeval ostsin ühest supermarketist, kus Soomes on alati mingid Marimekko, Iittala või Muumidega nõud sooduses, teisegi pudrukausi ja panin selleks korraks rahakoti rauad nõude ostuks kinni.
Kesklinnas käisime Sibeliuse sünnikodu juures. Tema muusika pole meile võõras ja peame sellest väga lugu. Kuigi oma hilisema elu elas ta Tuusala järve lähedal ja kirjutas seal ka suurema osa oma loomingust, sündis ja kasvas ta justnimelt Hämeenlinnas. Kui Sibeliusel sai 100 aastat sünnist, juhtusime olema Soomes sõbranna Sirkka juures meie ühist näitust avamas ja käisime tookord Tuusala järve ääres suurel Sibelius 100 tähistamisel. Vaatasime ülisuurelt õue-ekraanilt tema eluloofilmi, mille lõpus sai imetleda vägevat ilutulestikku.
Aga Hämeenlinnas ……jalutasime keskväljakul, imetlesime linna kaunist kirikut ja muid olulisi hooneid. Tegime pitsapeatuse ja lõpus sõitsime autoga ringi ning tutvusime erinevate piirkondadega ja arhitektuuriga. Ilm kiskus õhtuks jahedaks ja vihmaseks. Auto aknast sai aga jälgida kõike, mis teele jäi.
Järgmisel hommikul paistis õues päike ja meie väike seltskond istus taas autosse, et sõita Aulangosse. Aulango looduskaitseala on tõeline Soome looduse ja kultuuri pärand, mis asub Hämeenlinna lähedal. Seal kohtub müstiline muinasaeg, 19. saiandi luksuslik mõisaarhitektuur ja kuanis Soome loodusmaastik. Imeline paik, kust ei puudunud isegi võlumets.
Aulanko ajalugu ulatub tegelikult tuhandete aastate taha. Juba umbes 2000 aastat tagasi asus praegusel Aulangonvuori mäel muistne kultusepaik ja linnamägi (kaitsekindlus). Strateegiliselt suurepärases asukohas asunud mägi raiuti tõenäoliselt puudest paljaks, et ümbrust paremini jälgida.
See muinaslinnus hävitati 13. sajandi keskpaigas, kui piirkonda saabusid rootslased, kes hakkasid paari kilomeetri kaugusele ehitama tänaseni säilinud võimsat Häme kivilinnust. Sajandeid kasutati Aulanko ümbrust peamiselt karjamaana ja metsaalana.
Aulanko sellisena, nagu me seda täna tunnetame, sündis aga tänu ühele rikkale ja ekstsentrilisele mehele. 1883. aastal ostis Venemaal relvatööstusega tohutu varanduse teeninud Soome kolonel Hugo Standertskjöld Vanajavesi järve kaldal asuva Karlbergi mõisa.
Kolonelil oli lennukas visioon: luua oma maadele midagi Soomes enneolematut. Aastatel 1883–1910 palkas ta tööle korraga kuni 250 meest, et kujundada piirkond suurejooneliseks inglise stiilis pargiks. Pargi rajamise taga on ka romantiline legend: räägitakse, et Standertskjöld oli kõrvuni armunud ühte Poola krahvinnasse ning lootis talle luksusliku pargiga muljet avalda, et naine Soome elama tuleks. Kuigi krahvinna ei tulnudki kunagi Itämerest siiapoole ja kolonel jäi vallaliseks, sai Soome endale hindamatu kultuuripärandi.
Koloneli käsul tehti Aulangol ära hiiglaslik töö:
- Tehisjärved: Kaevati kaks suurt tehislikku tiiki – Luigetiik (Joutsenlampi) ja Metsatiik (Metsälampi).
- Eksootiline floora: Piirkonda istutati üle 140 võõrpuuliigi, põõsa ja lille, luues erakordselt liigirikka dendraariumi.
- Esimene loomaaed: Sajandivahetusel asutas ta sinna Soome esimese loomaaia, kus elasid põhjapõdrad, hirved, faasanid ja paabulinnud.
- Graniitlinnus: Muinasjutulise meeleolu loomiseks ehitas ta pargi sisse tehiskindluse varemed ehk Aulanko graniitlinnuse.
- Karukoobas: Pargi graniitastmete all asub skulptor Robert Stiggeli 1905. aastal loodud tuntud karupere skulptuur.
Vaatetorn ja rahvusmaastiku sünd
Koloneli projektide krooniks sai 1907. aastal muistse linnamäe tippu püstitatud 33 meetri kõrgune graniidist vaatetorn. Torni tipust avanev vaade Vanajavesi järvele ja seda ümbritsevatele metsadele on ametlikult nimetatud üheks Soome ametlikuks rahvusmaastikuks (kansallismaisema). See vaade on inspireerinud paljusid Soome suuri kunstnikke ja heliloojaid, sealhulgas Jean Sibeliust, kelle kuulus sümfooniline poeem „Finlandia“ sai väidetavalt inspiratsiooni just nimelt Aulanko vaadetest.
Erinevalt paljudest oma aja rikastest maaomanikest hoidis kolonel Standertskjöld oma pargi uksed linnarahvale ja turistidele alati avatuna. Pärast tema surma ostis Hämeenlinna linn 1926. aastal maa-ala endale.
Selleks, et unikaalset looduse ja inimese kätetööd säilitada, sai Aulanko 1930. aastal ametliku looduskaitseala staatuse. Tänapäeval haldab ala Soome riiklik metsaamet (Metsähallitus) ja see kuulub ka Soome esimese riikliku linnapargi (Kansallinen kaupunkipuisto) koosseisu.
Kaunil looduskaitsealal käidud ja matkatud, sõitsime edasi Vehoniemi vaatetorni juurde.
Vehoniemi vaatetorn (soome keeles Vehoniemenharjun näkötorni) on üks Soome tuntumaid ja ajaloolisemaid vaatetorne. Kuigi seda nimetatakse vahel ekslikult observatooriumiks, on tegemist klassikalise maastikuvaatlustorniga, mitte tähetorniga. Paik asub Pirkanmaa maakonnas Kangasala linnas, umbes 20-minutilise autosõidu kaugusel Tampere linnast. Hämeenlinna sõitsime sealt tagasi palju kauem. Pidasime vaatetorni platvormil väikese võikupikniku ja imetlesime loodust. Meie noormees käis tornis ära, naisseltskond imetles ümbritsevat metsa ja järve. See on üks tore asi Soomes, et kuhu ei vaata, näed järvi – ega ta asjata ole tuhande järve maa…kuigi neid on seal ikka vist rohkem :P
Torn ei asu keset tühjust, vaid on osa terviklikust turismikompleksist:
- Vehoniemi automuuseum: Otse vaatetorni kõrval asub Soome üks populaarsemaid vanade sõidukite muuseume – Vehoniemi automuuseum (Vehoniemen automuseo). Muuseumisse sisenemine ja autoajaloo uurimine on kõigile tasuta.
- Legendaarne kohvik: Muuseumihoones tegutseb kohvik, mis on kogu piirkonnas kuulus oma majas küpsetatud traditsiooniliste kohapealsete munkade (Soome tüüpi rasvasõõrikud/pontšikud) ja käsitööjäätise poolest.
- Loodusrada: Auto parklast algab umbes 2 km pikkune loodusrada, mis viib läbi kaitsealuse okaspuumetsa järve kaldale, pakkudes võimalust nautida puutumata loodust.
Vaatetorni külastamine ja treppidest üles ronimine on täiesti tasuta ning platvorm on avatud ööpäevaringselt ka siis, kui automuuseum on suletud.
Käisime automuuseumis, noored tegid lausa kaks tiiru peale ja siis istusime kohviku terrassil laua taha maiustama. Lapsed sõid jätsi, meie Helgiga neid kuulsaid rasvapalle. Huvitavad jäätisesordid olid seal – näiteks vana diisli nimeline. Lapsed kiitsid heaks. Automuuseumis nägime punaste klahvidega klaverit…no ei, mulle meeldib ikka klassikaline must-valge. Punased on kuidagi väga ….kriipivad :P
Ja siis tagasi Hämeenlinna, kus Helgi pakkus muidugi veel süüa ja oligi aeg hüvasti jätta ning edasi liikuda. Jääme jällenägemist ootama.
Umbes 40- minutilise sõidu järel olime järgmises peatuspaigas ehk Teuros. Teuros elab minu teine sõbranna, kellega meid seob 43- aastane sõprus, palju ühiseid huvisid, tegemisi ja toredaid koosolemisi. Tutvusime ühisel töökohal, kuhu mõlemad peale kooli toimetama asusime. Algusest peale sidus meid armastus kujutava kunsti ja õmbluskunsti vastu. Koos osalesime Tartu kujutava kunsti kursustel ja tööl muudkui õmblesime. Vabal ajal ka :D Praeguseks Sirkka sisuliselt midagi ei õmble, aga see-eest on ta ülimalt andekas ja produktiivne kunstnik. Suuremaid ja väiksemaid maale tuleb nagu Vändrast saelaudu. Kui mina liikusin pigem fotokunsti poole, siis tema jäi maalikunsti juurde. Koos oleme ka ühe toreda näituse kokku pannud, kus kohtusid mustvalged portreefotod ja nende põhjal loodud värvilised pastellmaalid. Näitus oli eksponeeritud mitmes paigas üle Eesti ja mitmes kohas Soomes. Meie vanimad lapsed on ühevanused ja Sirkka tütrega seob mind pikka aega kestnud ilus sõprus. Samamoodi olen seotud Sirkka õe perega. Tema õemees ütles mulle toredasti, et no nii, nüüd oled sa mu mõlemad tütred mehele pannud – õmblesin mõlemale eri aegadel pulmakleidid, tegin pulmafotod, pulmameigid, pildistasin pulmapidusid 5 aastat ja 10 aastat hiljem, pildistasin nende beebiootusi ja peresid. Ka Sirkka tütre Helena pulma pildistasin, nagu ka beebiootust ja mõlemat beebit. Mis ma siin heietan, see on minu laiendatud perekond, kes on mulle väga kallis.
Ühesõnaga jõudsime Sirkka juurde…..ja loomulikult otse lauda, kuigi 40 minutit tagasi me lauast just tõusime. Oli ju nuumalaager :D Aga meil oli tore. Ja Sirkkal on toredad kiisud. Üks neist pigem ilvese suurune. Õhtu möödus lobisedes, aias jalutades ja saunas käies. Kodune ja armas.
Järgmisel päeval peale hommikusööki käisime kohalikus hetegevuslikus kohvikus lagritsakomme ostmas ja niisama juttu ajamas. Ühel paaril oli seal samasugune koer, nagu minu noorema poja peres ja kohe jätkus meil juttu kauemaks. Eks me sellises eesti-soome segakeeles rääkisime, aga aru saime üksteisest küll.
Kodus veel viimane kõhutäis(oioioi) ja hakkasime liikuma tagasi Helsingisse. Nagu selgus, õigel ajal, sest Sirkka sai samal ajal telefonikõne sugulastelt, kes olid ootamatult kohe-kohe tema juurde saabumas. Suur rõõm kohtumisest hinges, jõudsime peagi tagasi Soome pealinna.
Tütrel olid mõned mõtted, kus käia. Panime auto Kamppi keskuse maa-alusesse parklasse ja läksime keskuse viimasele korrusele Jaapani brändi Muji poodi. Tegemist on Euroopa suurima MUJI kauplusega, millel on pinda üle 3500 ruutmeetri ja mis laiutab tervel kaubanduskeskuse neljandal korrusel.
Kuna pood on hiiglaslik, on seal lisaks tavapärasele minimalistlikule jaapani tootevalikule palju muudki:
- Tooted: Rõivad (naistele ja meestele), kodukaubad, minimalistlikud sisustustooted, kosmeetika ning lai valik jaapani möblit ja kirjatarbeid.
- MUJI Ravintola: Kaupluses asub spetsiaalne kohvik ja restoran, kus pakutakse jaapanipäraseid toite ja magustoite.
- MUJI Local Design Village: Eraldi ala, kus müüakse kohalike Soome väikeettevõtjate ja disainerite tooteid ning toidukaupa.
- MUJI Small Gallery: Väike kunstigalerii, kus vahetuvad pidevalt kohalike kunstnike näitused
Edasi valisime endale Kamppis ühe Korea söögikoha Seoul 88 ja sõime õhtust.
Kõht täis, otsisime üles populaarse kohviku nimega Cafe Berry.
See on väga populaarne prantsusepärane käsitööpagarikoda ja kohvik, mis asub üsna kamppi keskuse lähedal.
Koht on sotsiaalmeedias saanud tohutult tähelepanu oma erakordsete hedelmäleivoste (puuviljakujuliste mousse-kookide) poolest, mis näevad välja nagu päris puuviljad ja on tõelised kondiitri kunstitööd.
Mis seal salata, ka hind on muljetavaldav. Rahvast oli seal palju ja ilmselt juhtub harva, et sedasi hopsti kohe laua saad. Meil vedas. Mekutasime kolmepeale kahte kooki , aga mina oleks võinud kohvi võtmata jätta. Kahjuks küsiti seal filtrikohvi eest 5€ ja maitses see väga kehvasti. Jätsin joomata. Koogielamus tasus ennast õnneks ära.
Kohvikust väljudes jooksime peagi ühe autentse matcha-kohviku otsa. Matcha Life Kamppi – populaarne ja kõrgelt hinnatud matša-kohvik, mis on spetsialiseerunud autentsele ja kvaliteetsele jaapani matšale. Traditsiooniline valmistusviis, sõbralik teenindus ning suurepärane joogi- ja magustoiduvalik (sealhulgas matša-jäätis). Tütar on mul matchasõber, seega keerasime sisse. Mina pole veel seda murujooki armastama õppinud, aga tema jäi väga rahule.
Õhtu oli käes, õues tõusis tuul ja hakkas tibutama. Meil oli õnneks aeg minna autosse ja sõita sadamasse. Ajastus oli super. Sadamasse jõudes tuul möllas ja vihma sadas üsna kõvasti.
2,5 tunni pärast võttis meid Eestis vastu tormilaadne ilm. Vett lendas ja tuul kõigutas autot. Poolel teel koju muutus ilm õnneks kenaks ja suts peale keskööd koju jõudes polnud tormist jälgegi. Olime südamesoojusega reisilt tagasi kodus ning minu sõbrannadele südamest tänulikud sooja vastuvõtu eest. Jällenägemiseni!