Jah, aprill oli tavatult külm ja mai saabudes hakkas vaikselt lubama natuke soojemat ilma. Oli ka aeg. Soojemaks läks, aga mitte märkimisväärselt. Hommikuti ja õhtuti ikka tõiesti nahksõrmikute ilm.
- mai, suur töörahva püha ja vaba päev. Tütar oli peale meeleolukat lõpukella/tutipeo päeva oma noormehe juures ja mina seadsin sammud Tallinna, et kuulata sõbranna Saksamaal toimunud karude messi muljeid ja koos läksime vaatama filmi “Saatan kannab Pradat 2”. Ootasin seda filmi juba nii nii ammu ja ei pidanud pettuma. Oli samavõrra hea, nagu esimene osa. Peale filmi suundusime Solarise keskuse 0-korrusele kohvikusse, kus meiega liitus veel üks sõbranna ja siis sain kuulata nende messimuljeid. Ütlasi tõid andekad daamid mulle suure kohvritäie käsitöökarusid, ikka selliseid meistri käekirjaga, sest rahvusvaheliselt auhinnatud meistrid nad mõlemad ka on. Miks kohvritäis karusid mulle? Viisin nad oma töökohta ja panin üles näituse.
10. mai – emadepäev
Mul on hea meel, et olen ammu faasis, kus lapsed on suured ja oskavad ise ema meeles pidada. Mis kõige tähtsam, nad väärtustavad sind igal päeval. Isad, nemad, kes peaksid olema eriti teadlikud, ei taipa sageli, et see on suur väärtus, kui naine on sulle lapse(d) sünnitanud ja unustavad öelda aitäh. Aitäh, et oled meie lastele iga päev olemas, aitäh, et oled neile parim võimalik ema, aitäh, et toetad ja armastad neid, aitäh, et oled pühendunud ja teed kõik, et meie lastest saaksid head ja targad inimesed, aitäh, et oled lasknud mul öösiti magada, olles ise iga kell lapse jaoks olemas. Sest olgem ausad, valdavalt on laste kasvatamine ja nende eest hoolitsemine alates lapseootusest naise kanda. Jah, on suurepäraseid erisusi isade endi näol, aga…see % on siiski väike. Nagu kirjutas ka Kristiina Ehin, siis naised, emad- ei vaja kõlavaid sõnu ja aasta ema tiitlit. Nad vajavad vaikset tunnustamist oma kõige lähemate poolt, laste isade poolt, nad vajavad toetust ja mõistmist.
Aga see selleks. Meil oli vahva emadepäev. Tuli keskmine poeg oma pere ja koeraga, veetsime pisut aega meil ja siis läksime koos vanima lapse juurde – kaasas värskelt ahjust tulnud kook, snäkid ja paar pakki midagi grillimiseks. Tema seal muudkui ehitab oma maja juures või remondib ja pealegi on tal grill(ise tegi väga ilusa). Vennad said ka üle mitme aja kokku ja koerad said väsimuseni mürada. Varsti laekus tütar oma noormehega ja oligi kogu kamp koos. Sõime, lobisesime ja nautisime mõnusat ilma. Lõpuks lendasime kõik laiali – oma elude juurde. Mina, tütar ja tema poiss meile ja no millegipärast oli meil kõigil uinakut tarvis. Mina magasin kuni pesumasin tegi tilulilu.
Pesu sai kuivama, meie noorel kaitseväelasel sain juuksed lõigatud kevadtormile sobivamaks, tütar tegi süüa ja saatsime noormehe kaitseväkke tagasi oma viimast aega teenima. Meil endil aga tekkis isu kohvi juua ja samas kõndida, seega….otsustasime minna jalgsi kohvi ostma 3 km kaugusele ja sealt siis 3 km tagasi. Mõnus jalutuskäik läbi rohelise linnulaulus terviseraja ja tagasi. Kohv joodud, sammud tehtud ja lõbusas meeleolus jutustatud. Koju jõudes aga jutt jätkus, igasugustel elulistel, olulistel, maailmateemadel, haridusteemadel ja mis kõik muud veel, kuni avastasime, et kell on 00.30. Opaa, minul hommikul tööle, aga…lapsega rääkimine on kosutav, vajalik ja huvitav. Tema ise sai õnneks hommikul põõnata pisut kauem ja päev jätkus matemaatikat õppides. Ega mis seal oligi, eksam terendas 10 päeva pärast. Tuli veel õppida seda, mis tundub olevat vajalik.
Aga…tore emadepäev oli koos kõigi oma armsatega.
Mais sai valmis üks tellitud roosa-roosa beebitekk. Tundub, et mu tekikesed nii meeldivad, et selles töökollektiivis jäävad naised järjest lapseootele. Olen sinna neid lähiaastatel päris palju teinud. Minu arusaamist mööda ei peaks seal enam kedagi tööl olema, kõik on lapsepuhkusel :D Võimalus muidugi jääb, et mõni on tööl tagasi ja läheb uuele ringile.
14. mai – kogemuste tuur Viljandis. Külas Anneli Kengsepal – aasta lasteraamatukoguhoidjal 2025. Eelmisel aastal käis toimkonna rahvas külas minul, kui 2024 tiitlisaajal, seekord läksime siis Viljandisse. No ikka rõõmuga. Esiteks on Anneli ja tema kolleeg Kalli nii armsad inimesed. Teiseks on neilt midagi alati õppida. Kolmandaks on alati tore kohtuda üle-eestilise toimkonna rahvaga. Neljandaks, on Viljandi armas linnake ja seal on imelised kohvikud.
Et siis hommikuse rongiga sõitsin Viljandisse ja mul oli ürituse alguseni pisut üle tunni aega. Kõndisin pool tundi Viljandi kesklinna ja kuna kohvikusse polnud asja(sõin hommikusöögi rongis), siis otsustasin teha tiiru lossimägedes ja pärimusaida juures. Tuulisele ilmale vaatamata oli mõnus jalutuskäik. Viljandi meie suhtes rohkem lõuna pool ja looduski meist ees- sirelil olid õied kohe avanemas.
Mõne aja pärast läksin Viljandi Linnaraamatukogusse, kus Kalli juba ootas. Kohalikud lastetöötajad tutvustasid kohaletulnuile mitut huvitavat programmi, mida nad lastele teevad. Huvitav, hariv ja lõbus – just selline peabki üks lastele mõeldud tund olemagi.
Umbes kolme ajal olid kõik teemad ammendatud ja algas vabategevus. Mina suundusin koos Kalli ja veel 3 kolleegiga sööma – mis koht oli, vat ei mäletanudki, aga süüa sai hästi. Kaarti uurides selgus, et asutuse nimi oli Legend, mis pidvat olema Viljandis väga popp koht.
Peale sööki oli minul aeg hakata samme seadma tagasi rongijaama. Kalli ütles, et raamatukogu tagant läheb otsem tee läbi oru – lühem tee, kui ma hommikul tulin. Näitas mulle suuna kätte ja ma siis läksin. Hea, et ajavaruga, sest selgus, et ka minul esinevad blondid hetked. Jah, kõndisin kuni org vastu tuli ja sealt pidin ma diagonaalis läbi minema. Omameelest läksin ka, aga orust välja jõudes tundus, et midagi on valesti. Uurisin mööduvalt inimeselt asja ja sain teada, et rongijaam on ikka hoopis teises suunas ja ma olin sellest pigem eemaldunud, kui lähenenud. Oh jah, ma olin otsaga jõudnud Paala järve juurde ja sealt tuli siis läbi terve aedlinna asuda rongijaama otsingutele. Ei olnud minul aega mapsiga jännata, kasutasin vana meetodit, et ehk iga kord, kui inimest nägin, uurisin, kas mul suund õige. Keel vestil, jõudsin õnneks 6 minutit enne rongi väljumist kohale. Ma tegelikult võtsin asja väga rahulikult, sest umbes 4 tunni pärast läks viimane Viljandi-Tallinn rong ja no kui oleks maha jäänud, siis kand ja varvas tagasi kesklinna lõbusasti kolleegidega aega veetma. Aga ma jõudsin õigeks ajaks!!! Lõpp hea, kõik hea, aga naerma ajas küll. Mis seal ikka, valisin lihtsalt vale diagonaali :D
16. mai – Kadi võimlejad 25
Päeval olin tööl, laupäeval õnneks kolmeni, aga siis oli mul suur plaan minna Sadolini spordihoonesse kontsert-etendusele. Vanema poja mõlemad piigad on mul võimlejad ja nende klubi sai 25. aastaseks. Sel puhul toimus spordihoones suur kontsert- etendus, mille punus ühtseks lavastuseks meie kultuurikeskuse lavastaja Piia. Nii sai sellest üks tore Pöial-Liisi lugu, kus tantsude vahele oli põimitud muinasjutt. Tõesti, 2 tundi möödus linnutiivul ja pikast istumisest andsid tunda ainult tagumise otsa kondinukid. Nii säravad esinejad ja tore etendus. Võimlejad on medaleid koju toonud nii Eestist kui välismaalt. Bravo tantsijatele, nende treenerile, lavastajale ja näitlejatele. Olime vaatamas pojaga kahekesi. Kirke ja pojanaine olid mõlemad Tallinnas LHV Maijooksul jooksmas.
18. mail olin töölt vaba. Tütar läks hommikul pealinna kooli oma viimasesse eksamieelsesse konsultatsiooni, mina järgmise rongiga samuti linna. Plaan oli minna teist tuuri lõpukleiti otsima. Eelmisel kuul me küll 2 kleiti ostsime, aga selgus, et mõlemad siiski ei kvalifitseeru lõpukleidiks vaid jäävad kasutusse muudel juhtudel – teatris, kontserdil jne. Kuni laps koolis, jõudsin mina mitmele kohale tiiru peale teha ja midagi märkimisväärset ei leidnud. Tütre saabudes proovisime Kaubamajas mõned kleidid selga ja üks nendest jäi sõelale juhuks, kui midagi muud tõesti ei leia. Minul tuli hommikul meelde, et on olemas selline koht, nagu Tallinn Dolls. Seadsime sammud Kadrioru poole, et sealsele valikule silm peale visata. Enne TD poodi jäi teele USA kasutatud rõivaste kauplus, kust ma omal ajal olin skoorinud odavalt mitu imelist pidulikku kleiti, mis siiani muide leiavad kasutust. Mingil ajal polnud sealt suurt midagi võtta ja mõtlesime, et vaatame lihtsalt igaks juhuks sisse…ja ega me ikka ei kahetsenud. Esimesena vaatas vastu tütre poolt ammu igatsetud mõmmiga kašmiir/villane kampsun, tutikas! Pealegi ülisoodsa hinnaga. Lisaks leidsin endale tutika kašmiirist kampsiku 15€ ja ilusa pikema uueväärse oravatoonis vihmajope 17€ eest. Milline vadamine. Minul oli tegelikult mõlemat asja täiesti tarvis, ei olnud emotsiooniostud.
TD-is proovis tütar mitut kleiti selga ja oh sa imet, ühe ostsimegi ära ja saime veel -25% soodustust. Jäi väike peavalu leida sinna kõrvale sobivad kingad. Pisut keeruline värvitoon sai valitud. Aga rõõm oli suur, kui selgus, et pesuväel ei peagi kooli lõpetama. Pakkusin vahepeal, et äkki õmblen ikka ise…aga no ta ei tiaaaaa ju, mida ta tahab. Elav näide oli minu kolleeg, kelle tütar samuti lõpetas. Õmbles tütrele juba kolmandat kleiti, sest kaks esimest polnud ikka päris need, mis võiks olla. Probleem sama, ei tea täpselt, mida tahab. Ma eelistasin säästa oma aega ja raha(kangad maksavad!). Nädala lõpuks leidsime õnneks kingad ka jalga.
Kleit kotis, läksime ümber nurga sööma Villa Thai-sse. Vanal hallil ajal, veel krooni ajal, käisime seal sageli. Küll abielu tähistamas, küll jõule ja niisama, aga vahepeal polnud pikemalt sinna sattunud. Kõhu saime täis, toit maitses hästi ja raha kulus üllatavalt vähe.
Söömist lõpetades meenus mulle, et kaltsukasse jäi maha üks imekena sall, mis sobis suurepäraselt ostetud kampsuni juurde ja läksime seda sealt ostma. Nojah, siis avastas tütar, et seal on tuttuuena müügil just selline Longchamp – kott, mida ta ammu vajanud. Üks sellest suurem variant on talle mõned aastad tagasi kingitud, aga see on tal igapäevasest koolis käimisest suht väsinud ja tal oli vaja just pisut väiksemat ja tumedamat versiooni. Jälle arvestatav kokkuhoid. Ühesõnaga igati kasumlik ostupäev, kaetud said mitmed vajadused, lisaks hea tuju ja palju samme.
Tagasiteel kesklinna käisime Kaubamaja kingaosakonnas passitamas kelidi juurde kingi, et milline värv üldse sobiks. Eelviimase rongiga sõitsime koju ja rongist väljudes…sadas ladinal vihma. Lidusime oma pampudega ümber loikude ühe vihmavarju all naerdes ja kirudes koduni. Jalad märjad, ise väsinud, aga õnnelikud. Eksamini jäi üks päev ja no päriselt, mina juba ootasin seda, sest endal hakkas vaikselt valus, vaadates kui pühendunult ja väsimatult üks mul kodus matemaatikat õppis.
Teddy-karude ja muude imeliste loomakeste näitus
Rääkisin oma sõbrannale juba mitu aastat, et tahan tema loomakesi endale tööle vitriininäitusele. Aire on koos oma sõbranna Anneliga rahvusvahelise mainega loojad, kelle originaalkäsitöö on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu ja üks Aire karudest elab isegi Taanis Teddy- karude muuseumis. Seal muide elab ka maailma üks vanimaid ja kallimaid karusid nimega Alfonso. Nende kahe meistri karud on leidnud omale kodusid nii Austraalias, kui Ameerikas ja mujal üle maailma. Kuni juuni lõpuni saab neid näha meie raamatukogus. Kui mul palju raha oleks, ostaksin kõik need karukesed-loomakesed endale. Aa, need pallid vitriinis, need on minu nokitsetud, käsitsi. Ka need karud-loomad kõik on naturaalsest kootud mohäärkangast ja käsitsi valmistatud, liikuvate käte, jalgade ja peadega. Iiimeeeliiiseeed!
20. mail oli gümnasistidel matemaatika eksam, millega sai 12 aastat kooliteed läbi ja oodata jäi vaid lõpuaktust….ja muidugi eksamite tulemusi. Ei saa öelda, et mina eksamipäeval päris rahulik olin. Ok, väliselt muidugi olin, aga sisemiselt ikka elasin lapsele kaasa. Ma tean, et ta oli teinud selleks kõik, et sooritada eksam hästi ja uskusin temasse. Jäi vaid üle soovida tütrele ja tema sõpradele edukat sooritust. Ja peale eksamit…said nad lõpuks pastaka mõneks ajaks nurka visata, et sügisel jätkata juba ülikoolides.
Mai alguses saime meie rõdul kasvatatavast maasikaamplist maasikaid süüa ja mõni õhtu on ilmsam, kui teine.
Mai 29.-l käisime kolleegidega Käru muuseumis, raamatukogus ja veel mõnes toredas paigas.
Huvitav käimine. Muuseum oli täis nostalgiat ja ajalugu. Koos muuseumi loojast giidiga oli seal eriti huvitav. Mõnigi asi oli tuttav enda või oma laste lapsepõlvest. Minu esimene õmblusmasin oli just selline, aga roheline ja klavergi oli sama, aga klassikaliselt must. Peab küll tõdema, et selliseid saapaid mul ei olnud :D Küll aga samasugune täpsusviskamise mäng ja paljud märgid muuseumi märgikogust.
Vankreid oli muuseumis palju, aga sellist, nagu minu lastel oli, ma ei leidnud. No ja oma vankrit ma tõesti ei mäleta. Taolist pedaalidega autot mäletan oma õepojal olevat.
Muuseumis oli ka vanema aja interjööriga tube ja mõne tutud inimese käekotte.
Mai viimase päeva veetsime tütrega meie pere keskmise lapse pere juures. Peab käima oma noorimale lapselapsele ennast meelde tuletamas, et vanaema ja tädi ikka tuttavad oleksid. Vanema poja lastega oli märksa lihtsam, sest elame lähestikku. Meie pisike nummike sai juuni alguses 10-kuuseks.
Mai raamatud:
“Kuninglik ülemteener” Grant harrold
Muhe lugemine. Vahepeal läks igavaks,(palju oli kordamist) siis oli jälle tore. Parasjagu kerge, lõbus, aga ka informatiivne. 7/10
Kuningas Charles III endise ülemteenri Grant Harroldi mälestused pakuvad erakordse võimaluse heita pilk Inglise kuningliku pere majapidamisse. Monarhi ja tema teenijaskonna ainulaadne suhe on alati olnud saladuselooriga kaetud, kuid nüüd saab ka laiem üldsus osa valitsejate koduseinte vahel aset leidnud senikuulmata lugudest. GRANT HARROLD oli kuningaperest vaimustuses juba lapsena ning leidiski lõpuks oma kutsumuse, kui asus ametisse nende majapidamise südames, töötades aastaid kuningas Charles III ja kuninganna Camilla juures. Tema peamiseks töökohaks oli nende maakodu Highgrove House Cotswoldsis, kus tema ülesannete hulka kuulus kuninga ja kuninganna, Walesi printsi ja printsessi ning Sussexi hertsogi teenindamine, kuid ta on töötanud ka lahkunud kuninganna Elizabeth II ja tema abikaasa Edinburghi hertsogi prints Philipi heaks. „Kuninglik ülemteener“ toob Windsorite erakordse koduse maailma lugeja ette viisil, nagu seda pole varem tehtud!
“Minu sõbrad” Fredrik Backman
Lihtsalt nii ilus raamat. Selles mõttes, et keeleliselt, sõnaseadmiselt esteetiline ja ilus. Valus, habras. Vahest kurb, vahest rõõmus. Erinevustest, erilisusest. Väga soovitan. 10/10
Enamik ei pane neid õieti tähelegi – kolme väikest kuju, kes istuvad ühel maailmakuulsal maalil paadisilla otsas. Kõik näevad ainult silda ja merd, aga Louisa, üksildane ja keerulise minevikuga kaheksateistaastane, on neist täiesti rabatud ja otsustab välja uurida kolme mõistatusliku tegelase loo. Kakskümmend aastat varem ühes kauges rannikulinnas leiavad teismelised vanast sadamast mahajäetud paadisilla ja veedavad seal terve pika suve. Teevad tobedaid nalju, jagavad saladusi, suitsetavad salaja ja jahutavad end meres. Seltskond annab neile põhjuse hommikul üles tõusta, põhjuse unistada, põhjuse julgeda armastada. Üks neist maalib tol suvel oma esimese teose. Maali, mida hakatakse hiljem pidama üheks oma aja suurimaks meistriteoseks. Pärast mitut üsna uskumatut sündmust satub maailmakuulus teos Louisa kätte. Ta suundub pikale reisile, et mõista, kuidas see maal sündis, ja et otsustada, mida sellega pihta hakata. Mida lähemale ta maali päritolule jõuab, seda rohkem hakkab ta pelgama seda, mis on jäänud veel avastada. „Minu sõbrad” on paeluv ja südamlik lugu elumuutvast sõprusest lapsepõlve viimastel päevadel, leinast, armastusest ja sellest, et õnnelikud lõpud ei pruugi alati olla sellised, nagu me neid ette kujutame. Fredrik Backmanist (snd 1981) on pärast tema esikteose ilmumist 2012. aastal saanud rahvusvaheline fenomen. Kuus raamatut on jõudnud New York Timesi bestsellerite hulka, neid on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ning esimese raamatu „Mees nimega Ove” põhjal tehtud film nomineeriti Oscarile.
“Ta kinkis mulle vabaduse” Jevgenia Parv
Kiire lugemine ühe naise kujunemisloost. Kuidas lapsepõlve ja noorusaja taak, kasvukeskkond, kasvatus jne. mõjutavad inimest täiskasvanuna, suhetes. Loodetavasti see viies abielu jääb ka peale 8 aastat püsima ja daam lõpetab lõputud eneseotsingud. Eks sellise natuuri kõrvale oligi tarvis tasakaalukat meest, kes kõik selle keevalisuse, pideva rahulolematuse välja kannatab ja maandab. Teistpidi imetlen, et inimene ei väsinud proovimisest, otsimisest, et leida pajale lõpuks sobiv kaas. Ja veelkord tõestus, kui palju on ikka brutaalseid, vägivaldseid(vaimselt ja füüsiliselt), nartsissistlikke, hoolimatuid, tasakaalutuid mehi. 8/10
Jüri pöördub, märkab mu pilku.
„Ženja,“ ütleb ta vaikselt. „Ma pean koju sõitma.“
„Tean.“
Ta muigab põgusalt, kibedalt: „Kummaline, eks? Lapsed on täiskasvanud, igaüks elab oma elu… Aga ikkagi nad ei mõista. Ka naine mitte…“
Ma ei vasta. Lihtsalt vaatan, kuidas ta riietub.Tunnen, nagu oleks see kõik kunagi juba olnud ja lõpp on teada.
Hilisõhtul viin ma ta tagasi Narva. Meie hubasest üürikorterist väikeses lähiasulas.
Kui läheneme linnale, peatan auto tuttavas kohas tema kodu lähedal – seal, kus meid keegi ei näe.”
Selle raamatu autor on RusDelfi ajakirjanik Jevgenia Parv. See on tema isiklik, valus ja aus lugu – teekond läbi nelja abielu sõltuvusest küpse ja vaba armastuseni.
Raamatu keskmes on Jevgenia suhted ERRi ajakirjaniku Jüri Nikolaeviga. See on ühtlasi lugu kahest ajakirjanikust, kes on õppinud muutma senistes suhetes kogetud kontrolli ja hirmu usalduseks ning läheduseks.
“Vaevatud maa” Clare Leslie Hall
Jälle üks väga hea raamat. Mis eriti oluline – ma ei suutnud esimese veerandi peal sõlmpunkte lahti hammustada. Mõni lugu on nii läbinähtav, et saad kiiresti aru, kes mida tegi või kes milles süüdi oli. Selles raamatus püsis saladus ja salapära kaua. Üks üllatus tabas mind lausa viimastel lehtedel. Päriselt väga lummav lugu. 10/10
See oli salajane armulugu. Kuni sellest sai avalik skandaal.
„Tulistab otse südamesse ja tabab sihtmärki.” Delia Owens
„„Vaevatud maa” on lummav, habras ja jõuline, lüüriline, brutaalne ja kirglik.” Miranda Cowley Heller
Armastus on õrn.
Armastus on kirglik.
Armastus on ohtlik.
Armastus on laastav.
Armastus, tõeline armastus, on vankumatu.
Millega ollakse valmis riskima, kui avaneb uus võimalus leida vana armastus?
Kõik külas ütlesid, et Gabrieli tagasitulekust ei sünni midagi head. Ja kui Beth vaatab oma armastatud abikaasat mõrvas süüdistatuna kohtupingis seismas, tundub talle, et neil oli õigus.
Beth oli seitseteist, kui esimest korda Gabrieli kohtas. Sel esimesel tormakal, tundeküllasel suvel õpetas poiss teda teistmoodi mõtlema ja tundma ja nägema. Beth arvas, et see oli tema suure armuloo algus ja et see kestab igavesti. Kui Gabriel lahkus, et saada selleks, kellena tema ema teda nägi, oli Beth murtud.
Frank oli see, kes killud üles korjas. Koos ehitasid nad kodu, mis erines suuresti sellest, mida ta oli Gabrieli kõrval ette kujutanud. Ja oli aeg, mil Beth oli õnnelik. Kui ta vaatas oma abikaasat ja poega, tundis ta nii kindlalt, et see oligi elu, mis talle ette nähtud.
Aga siis tuli Gabriel tagasi ja kõik see, kes Beth enda arvates oli ja mida ta elult tahtis, varises kokku. Isegi kümme aasta hiljem oli nende side endiselt alles. Ta teadis, et see on vale, ja ta teadis, et teised võivad haiget saada. Aga kuidas keelduda uuest võimalusest leida vana armastus?
„Vaevatud maa” on südant puperdama panev romaan võimatutest valikutest ja hävitavatest tagajärgedest. See on armastuslugu ja põnevik ühes.
Pärast mitmeid aastaid Londonis ajakirjanikuna töötamist ning kahe romaani avaldamist, kolis Clare koos abikaasa ja kolme lapsega vanasse talumajja Dorsetis. Nende maja, seda ümbritsevad iidsed põllud ja talunikud, kellel maaga sügav side, olid „Vaevatud maa” inspiratsiooniks.
„Vaevatud maa” ilmub kolmekümne ühes riigis.
Kirjastaja René Tenderann soovitab: „Clare Leslie Hall on kirjutanud ülimalt kauni loo igikestvast armastusest ja seda romaani on ülistanud paljud kirjanikud ja kriitikud veel enne selle ilmumist. Viimastel aastatel on Delia Owensi „Kus laulavad langustid“ olnud menuka romaani võrdkuju. Ma olen neisse võrdlustesse alati suhtunud iroonilise muige või tüdinud ohkega. „Vaevatud maad“ peetakse „Langustite“ mantlipärijaks. Teenitult. Mul pole mingit kahtlust, et „Vaevatud maa“ on üks aasta parimaid tõlkeromaane. See on lihtsalt täiuslik!”
„Clare Leslie Halli „Vaevatud maa” on unustamatu lugu armastusest, kaotusest ja valikutest, mis kujundavad meie elusid… aga see on ka oskuslikult kirja pandud põnevik, mis hoiab lugeja viimase leheküljeni enda kütkes. No see lõpp, päriselt?! Seda poleks ma küll osanud oodata.” Reese Witherspoon
„Liigutav, poeetiline ja salapärane. Clare Leslie Halli romaan „Vaevatud maa” lahkab seda, kuidas õrn ja süütu armastus poisi ja tüdruku vahel võib muuta tervete perekondade elu mitme põlvkonna vältel. Isegi ühes idüllilises ja vaikses lambafarmis Inglismaa põldude rüpes võib ekslik kirg viia mõrva ja kriminaalsüüdistuseni kõige süütuma mängus osaleja vastu, sest inimloomus pole kaugeltki taltsas. Aga kuigi armastus hävitab, võib see ka naasta sellelesamale kalliks peetud aasale, kus kord alguse sai, ja kõik jälle heaks teha. See tundeküllane ja haarav romaan tulistab otse lugeja südamesse ega lase mööda.” Delia Owens, „Kus laulavad langustid” autor
„Armastuslugu, mille sarnast teist ei ole. Kord kõrvetav põnevik, kord vaimustavalt kaunis käsitlus teiste võimaluste hinnast ning saatuse ja andestuse keerukusest. Vapustav.” Chris Whitaker
„Vaevatud maa” on oskuslikult kirja pandud üdini haarav romaan. Selles on kõike – armastust, kaotust, raevu, andestust – ja ma olin esimesest leheküljest peale selle haardes.” Mary Beth Keane
„Vaevatud maa” ühendab Sally Rooney „Normaalsete inimeste” joovastava kire raskesti kätte tulnud elu õppetundidega Ian McEwani teoses „Chesili rannal”. Samuti kirjeldab see Inglise maakohti sama romantiliselt kui Elena Ferrante kirjeldab Napolit. Armastuslugu ja pulseeriv põnevik ühes, teist nii head romaani ei pruugi tulla terve eluaeg.” Jo Furniss
„Vaevatud maa” on romaan armastusest ja kaotusest, isekusest ja isetusest ning neil põhjustel langetatud otsuste tagajärgedest. See on ühtlasi valulik ja vaimustav, see on andeka kirjaniku oskuslik teos.” Booklist
„Elegantselt kirjutatud ajalooline romaan, mille keskmes armukolmnurk ja mõned nutikad puändid.” Kirkus
„Mitmekihiline ja lüüriline, see vaimustav romaan kerib oskuslikult pinget, kui paljastab kildhaaval oma saladusi ning lahkab armastuse ja kaotuse sügavaid tõdesid.” People
“Me kõik elame siin” Jojo Moyes
Moyesi raamatud on alati head ja kergelt loetavad, aga pole kunagi lihtsad naistekad. Nii ka see raamat. Päriselust, pärisinimestest, pärismuredest. Ja terve see perekond oli üks huvitav seltskond. Igal omad kiiksud ja raamatud õpetavad alati meile probleemide lahendamist. 10/10
„Keegi ei kirjuta naistest nii nagu Jojo Moyes.” – Jodi Picoult
Lila Kennedyl on käsil pingelised ajad.
Luhtunud abielu, kaks isepäist tütart, liiga suur lagunev maja ja eakas kasuisa, kes näib olevat vaikselt sisse kolinud. Naise karjäär on vabalangemises ja armuelu… on keeruline. Nii et kui ta pärisisa – mees, keda ta pole kolmkümmend viis aastat näinud – ootamatult tema ukselävele ilmub, tunneb ta, et tema kannatusekarikas on viimseni täis.
Nagu Lila jaoks aga peagi selgub, on isegi neil pereliikmetel, kellele sa enda arvates poleks iialgi suutnud andestada, sulle võib-olla üht-teist õpetada: nii armastuse kui ka selle kohta, mida perekond tegelikult tähendab.
Jojo Moyes on üks praegusaja menukamaid autoreid, kelle sulest on pärit rahvusvahelised menukid „Kellegi teise kingades”, „Tähtede jagaja”, „Mina enne sind”, „Armastatu viimane kiri” ja paljud teised.
„Jojo Moyes kirjutab arukalt, lõbusalt ja oivaliselt nagu alati. Temas ei pea kunagi pettuma.”
– Lisa Jewell
„„Me kõik elame siin” on nii lõbus, liigutav ja tarkust täis. Jojo Moyes oma tuntud headuses.”
– Sophie Kinsella
„Parim raamat, mille ta on eales kirjutanud… küps, kaastundlik, tarkust täis.”
– Marian Keyes
„Soe ja vaimukas lugu perekonnast ja sõprusest, armastusest ja kaastundest. See raamat toob lugedes naeratuse suule.”
– Chris Whitaker
„Ülinaljakas, usutav ja lustakas.”
“Naised” Kristin Hannah
Mine metsa, kui sügav, aus ja hästi kirjutatud raamat. Lugesin ühe hingetõmbega. Juhtub ikka väga harva, et ma mõnda raamatut loen öösel poole kaheni. Seda lugesin. Tõsielul põhinev, kinnitades fakti, et sõjas pole kunagi võitjaid. On ainult kaotajad. 10/10
„Ööbiku” ja „Nelja tuule” autori Kristin Hannah’ romaan „Naised” on ühtaegu isiklik lugu pöördelisel ajal täiskasvanuks saamisest ja eepiline jutustus lõhestunud rahvast.
Ka naistest võivad saada kangelased. Kui kahekümne ühe aastane õeõpilane Frances (Frankie) McGrath neid sõnu kuuleb, saab ta otsekui ilmutuse. Lõuna-California päikeseküllases, idüllilises maailmas konservatiivsete vanemate kaitse all kasvanuna on ta alati uhkusega arvanud, et teab, mis on õige. Aga 1965. aastal maailm muutub, ja järsku söandab ta ette kujutada hoopis teistsugust tulevikku. Kui Frankie vend läheb teenima kodumaad Vietnamis, ühineb Frankie sõjaväeõdede korpusega ja hakkab käima venna jälgedes.
Frankiet, kes on sama roheline ja kogenematu nagu Vietnamisse võitlema saadetud mehed, vapustab sõjas valitsev kaos ja häving. Iga päev on elu ja surma, lootuse ja reetmise õnnemäng; siin sõlmitud sõprussidemed on tugevad, ent võivad hetkega puruneda. Sõjas kohtab ta nii õnneseeni, kangelasi, katkiseid kui ka kadunud hingi – ja muutub ka ise üheks neist.
Aga sõda on Frankie ja tema sõjaveteranidest sõprade jaoks alles algus. Tõeline lahing algab siis, kui nad jõuavad koju, muutunud ja lõhestunud Ameerikasse, kus neid ootavad ees vihased protestijad ja riik, mis tahab Vietnami unustada.
„Naised” on lugu ühest sõtta läinud naisest, aga heidab valgust kõigile naistele, kes julgevad vastu astuda kurjusele ning kelle toodud ohvrid ja pühendumus kodumaale sageli ununevad. See tugevatest sõprussuhetest ja vankumatust patriotismist rääkiv romaan on värvikas lugu meeldejääva kangelannaga, kelle idealismist ja vaprusest tule all saab kogu ajastu märk.
René Tendermann soovitab: „Kristin Hannah on üks võimsamaid kirjanikke sel sajandil. Ta kirjutab sõjast. Naistest sõdades. Naistest kui kangelastest. Kas naise koht on sõjas või on see puhtalt meeste mängumaa? Kindlasti üks selle aasta võimsamaid raamatuid siin ja kindlasti sealpool ookeani.”
„Mitte kunagi varem pole sõjaromaan nii põhjalikult muutunud inimhinge looks.” – Delia Owens, „Kus laulavad langustid” autor
„See on kaunilt kirjutatud austusavaldus veteranidele, kes väärivad suuremat tunnustust oma uskumatute ohverduste eest.” – Bill Gates
„Üllatab ohverdustega, inspireerib kangelaslikkusega … oluline ja ammu oodatud austusavaldus vapratele medõdedele, kes teenisid Vietnamis.” – Bonnie Garmus, „Keemiatundide” autor
“Viimane gambiit” Jennifer Lynn Barnes
Hawthorne`de triloogia kolmas osa. Päris keeruline, kui kahe osa lugemise vahele jääb üsna pikk aeg. Esimese kolmandiku jooksul muudkui meenutasin kes on kes, kuidas kes kellega seotud ja kes pahad, kes head. Ühesõnaga hulgaliselt kes-isid, mis-isid. Lõpuks saabus siiski kõiges selgus ja raamat oli väga põnev. Põnevust hoitakse üleval raamatu lõpuni. Soovitan seda sarja kõigile, kes armastavad fantaasiakirjandust ja suhtepõnevust. 10/10
Mõistatus mõistatuse otsa. Saladus saladuse otsa. Võitja saab kõik. Avery Kylie Grambs peab veel mõned nädalad Hawthorne House’is vastu pidama, et pärida miljardeid. Paparatsod jälitavad teda igal sammul. Rahaline pinge kasvab. Oht on igapäevane reaalsus. Ja ainus, mis Averyt sellest kõigest läbi aitab, on Hawthorne’i-vendade olemasolu. Tema elu on nende omaga põimunud. Ta teab nende saladusi ja nemad tunnevad teda. Saabub aga ootamatu külaline, kes vajab Avery abi ning kelle kohalolu Hawthorne’ide häärberis võib muuta kõike. Peagi saab selgeks, et lahendada on jäänud veel viimane mõistatus. Avery ja Hawthorne’i-vennad tõmmatakse ohtlikku mängu tundmatu ja võimsa vastasega. Kaalul on südamed ja elu, kuid Hawthorne’idele pole midagi omasem kui võitmine. See sotsiaalmeedias laineid lööv noorteromaan on põneva triloogia kolmas osa.
” Eluisu” Eia Uus
Selline armas lühiartiklitest koostatud raamat elust enesest. Armas ja kiire lugemine. 8/10
Siin raamatus on seitsme aasta jagu mõtteid ja kirjutisi sõprusest, armastusest, argipäeva helgetest hetkedest, aga ka isolatsioonist, hirmust, kaotusvalust. Hetkedest, mis laastasid ja neist, mis tõstsid jälle sügavusest üles. Sellest, kuidas kõige suurema kurbuse sees õppisin rõõmu tundma ja igas hetkes kõigi meeltega kohal olema. Eluisust, elujanust ja eluilust. Ka nüüd, ka nüüd, ka nüüd on hetk elamist. See kõik ongi elus olemise tunne.
“Päikeselinnud” Penelope Slocombe
Järjekordselt raamat 10/10! Ja sellise uue nurga alt, et taolisi pole juhtunud varem lugema. Teinekord muidu on küll tunne, et pole enam teemat, mis üllataks, aga näed, ikka on. Väga palju mõtteainet pakkuv lugu.
Anne’i poeg on olnud seitse aastat kadunud. Nüüd on Anne veendunud, et lõpuks on tal juhtlõng, mis viib pojani … 1997. aastal astus Anne’i poeg Torran välja Himaalajas asuva Manali linna hotellist – ja kadus. Seitse aastat hiljem otsib Anne teda ikka veel, olles haaratud kinnisideest, et iga vähimgi vihje võib ta juhatada poja jälgedele, ja vaevatud süütundest, et emana vedas ta oma poega alt. Kuid erinevalt oma abikaasast, poja isast, pole ta kunagi lakanud uskumast, et nende poeg on elus. Kui Anne’i abikaasa õetütar Esther saabub Indiasse värske vihjega, on Anne veendunud, et tema visadus saab lõpuks tasutud. Teineteisest võõrdunud naised sõlmivad hapra vaherahu ning suunduvad sügavale lopsakate orgude ja ettearvamatute mäeahelikega Himaalajasse, otsides vastuseid ja eraldatud kogukonda, kes elab Päikesepaistemajas. See on teekond, mis paneb neid proovile viisil, mida nad poleks osanud ette kujutada. Ja mida lähemale nad jõuavad tõe avastamisele, seda enam hakkab Anne kahtlema kõiges, mida ta arvas end tahtvat. „Päikeselinnud“ on ebatavaline romaan, mis räägib inimesi Indiasse meelitavast individualismi kultusest, samal ajal küsides, kas mahajäänutel on mingeid õigusi nendele, kes ei taha, et neid leitaks. See on kauni keelega romaan emadusest, armastuse koormast, kaotusvalust. Eneseleidmisest. Lahtilaskmisest. Penelope Slocombe (snd 1983) kasvas üles, pendeldades Šotimaa kirdeosas tegutseva Findhorni-nimelise new age’i kogukonna ja pisikese Hebriidi saare Erraidi vahel. Saanud mõjutusi oma Austraalia päritolu vanematelt ja seikluslikku elu hindavalt suguvõsalt, on ta innukas reisija ja kõige õnnelikum, kui kõnnib mägedes või mere ääres. Ta on elanud ja õpetanud inglise keelt võõrkeelena Indias, Hispaanias ja Londonis, kus ta ka praegu koos oma perega elab. Oma debüütromaani „Päikeselinnud“ kohta ütleb Penelope Slocombe: „Tahtsin näidata kedagi, kelle lein paiskab uude ellu – et temast saaks see inimene, kes ta oleks pidanud olema.“ „Päikeselinnud“ on kirjastuse Hea Lugu uue raamatusarja „Naise lugu“ esimene raamat. Sari keskendub naistele ja nende lugudele, mis viivad iga peategelase pöördepunktini – ja seeläbi uue loo juurde tema elus. Sarja järgmine raamat on Moa Herngreni „Mehe ema“.
“Valede suvi” Louise Douglas
Selle autori eelmisi raamatuid olen mitmeid juba lugenud ja alati on nad olnud huvitavad. Nii ka see raamat. Algusest lõpuni köitev, põnev. Huvipakkuv teema, teistmoodi. Empaatiline. 9/10
Käesolev suvi on Bretagne’i Morannez’ rannikulinnakeses kõigi aegade kuumim, ent kui Toussainti kadunud inimeste otsimise agentuuri lauale laekub uus juhtum, ei jää töötajatel aega puhkuseks. Linnale lähenevad hirmuäratavad metsatulekahjud, samal ajal lüüakse häirekella kadunud tüdruku pärast.
Tundub, et unisest Walesi linnakesest röövitud üheksateistaastane Briony Moorcroft on toodud Prantsusmaale. Tüdruku vanemad on segaduses ja hirmu täis – Briony vajab ellujäämiseks ravimeid, nendeta muutub tema seisukord kiiresti eluohtlikuks. Kuna politsei ei võta midagi ette, loodavad Moorcroftid Mila Shepherdi ja Carter Jacksoni inimeste otsimise oskustele.
Milat painavad samal ajal mitmed lahenduseta küsimused. Kaks aastat pärast õnnetust, milles sai hukka Mila kasuõde Sophie ja jäi kadunuks õemees Charlie, tulevad päevavalgele uued tõendid, mis annavad Milale taas ainet kahtlusteks.
Kas Carter ja Mila suudavad leida Briony enne, kui on liiga hilja? Ja kas lõpuks selgub ka tõde Sophie ja Charlie saatusliku õnnetuse kohta?
Arvukate menukite autor Louise Douglas elab koos perega Lõuna-Inglismaal Bristoli lähistel. Mitmeid tema romaane on tunnustatud aasta parima romantilise romaani tiitliga. Romaan „Maja mere ääres“ valiti Romantic Novelists’ Associationi poolt 2021. a parimaks põnevus- või krimisugemetega armastusromaaniks. See on ilmunud ka eesti keeles. Lisaks on eesti lugejate lauale jõudnud raamatud „Tulipunane kleit“, „Tuba pööningul“ ja „Kadunud märkmik“.
“Kui vanaema tantsis vihmas” Trude Teige
Nii valus raamat. Loed ja nutta tahaks, mida inimesed, mida NAISED sõdade ajal on üle elanud ja siis mõtled õudusega, et inimesed ka ei õpi siin elus midagi. Sõdivad tänaseni, teevad jubedusi iga päev. Mis neil ometi viga on???? See kõik on nii valus, vastik, tülgastav, õudne…, samas otsiti igas halvas asjas kasvõi killukest head, sest hea aitas valust üle saada, aitas edasi elada. Aitas mõista, miks mingeid asju oma elust ei räägitud. Raamat on väga hästi kirjutatud. 10/10
Kolm põlvkonda naisi – üks sünge saladus.
„Kui vanaema tantsis vihmas“ on lugu naise valusast valikust vaikida ja selle tagajärgedest tema lähedastele. See on lugu sellest, kuidas aastakümneid tagasi tehtud otsused mõjutavad inimeste elusid, kes pole sel hetkel veel sündinudki. Ent eelkõige on see lugu armastuse tervendavast väest. Romaan baseerub tõsielulistel sündmustel, rääkides seni valgustamata tahu ka meid lähedalt puudutanud mitte kuigi kaugest minevikust.
Trude Teige (snd 1960) on Norra kirjanik, ajakirjanik ja saatejuht. Alates 2014. Aastast lahkus ta telest, et pühenduda ainult kirjutamisele. Tema teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse ning need on kandideerinud mitmetele kirjandusauhindadele.