Juuli-kesksuvi

Mõnus juuni on möödunud ja kätte jõudnud suve teine kuu. 3 esimest päeva oli veel puhkus, neljandal läksin tööle Hagudisse. Teen seda igal aastal kord nädalas sealse töötaja puhkuse ajal. Reedel läksin oma põhikohta ja siis oli taas nädalavahetus, mis tegi tööellu sisse-elamise leebeks. Järgmine jupp puhkust ootas ees augustis ja see oli lohutavalt lähedal.

Juuniga sai läbi üks etapp minu hea sõbra Eda elus. Nimelt sulges ta pikalt tegutsenud käsitöötarvete kaupluse. Minul oli sellega paraku samuti tegemist, sest mitu aastat olid mul tema kaupluses realiseerimisel enda kunagise kaupluse kaubajäägid. Eks ma olin hirmus rõõmus, kui sain mõned aastad tagasi need kaubakastid kodust välja ja esialgu ehmatasin päris ära, kui sõbranna teatas, et paneb poe kinni. Rasked ajad. Mina sulgesin samuti kauplused majanduslanguse ajal, nüüd oli tema samas seisus. Pärast väikest ehmatust ja oma peas asjade läbimõtlemist tõdesin fakti, et mis teha, nii lihtsalt on. Sa võid olla oma asjas ükskõik kui hea, aga vahest mängivad rolli välised faktorid ja midagi pole teha. Tuleb langetada parim võimalik otsus.

Juuli esimesed kolm päeva veetsingi tema juures poes. Eelkõige pakkisin kokku enda kaupa, korrastasin ära nööbikärjed ja ühel päeval asendasin sõbrannat ka letis, kuna temal oli tarvis käia kaugemates kohtades asju ajamas. Mis mind üllatas, et üle 20 aasta tundsin ma ennast taas omas elemendis, ehk siis mulle meeldib väga toimetada käsitöökraamiga ja aidata inimestel teha parimaid oste. Tulid meelde ammused ajad, kui mul endal oli kaks käsitöökauplust ja ma olin alati rõõmus letis töötama, kui olukord seda vajas. Tuli meelde, kui väga ma seda kõike tegelikult armastasin ja kui kahju oli mul omal ajal kauplusi ühel või teisel põhjusel sulgeda. Aga…see terve päev letis, kus inimesed käisid riburadapidi soodustusega asju ostmas, oli tore. Nostalgialaks. Pealegi, oli õhtuks korralik käive tehtud. Koju jõudes olid jalad ümmargused, sest hommikul kodust lahkumisest polnud ma kordagi istuda jõudnud, aga mul oli tore päev. Nüüd hakkan tegelema väikestviisi inventuuriga ja kauba realiseerimisega. Nööpide vastu on huvi juba olemas ja peagi paiskan üles info muu kauba kohta. On kauneid paelu, pitse, mööblipaelu, narmaid, jopenööre, kumme, õmblustarvikuid, lukke, pärleid jne. Kui kellelgi tekkis huvi soodsalt saadava kauba vastu, anna aga teada.

See, et mul oli tarvis uue nädala alguses kaubajäägid taas koju viia, pani mind kiiresti liigutama. Töötuba ootas seinte värvimist. Nädalavahetus sellele kuluski. Laupäeval kaks kihti ühele poolele toast ja pühapäeval teisele.

Õhtuks oli rohelisest toast saanud meelepärane valge tuba ja kõik asjad omal kohal. Silm puhkas ja ma tõesti ei tea, kelle idee oli kunagi see tuba salatiroheliseks võõbata. Lõpetades olin väsinud, aga õnnelik.

9. juuli õhtul peale tööd, panime Edaga minu kraami auto peale ja vedasime 3,5-ndale korrusele. Ei olnud kerge, aga sai tehtud. Nüüd on mul eesmärk see kaup võimalikult kiiresti realiseerida ehk maha müüa. Tuleb vist soodukaid tegema hakata :)

Juuli keskpaigani tegevus minu korteris valdavalt seisis. Osad ehitajad olid puhkusel, teised lõpetasid mingeid muid asju meie majas. Ainus rõõm, et kaks tuba on täiesti korras. Õues on rõdudele paigaldatud uued servad, mis viitab sellele, et veel sellel kuul hakatakse rõdu põrandaid valama. Maja välisuks on eest ära ja seda väikest eeskoda soojustatakse. Majaümbruse pandus on lahti kaevatud. Eks kindlasti on kuhjas neid nähtamatuid töid, mida tehakse kellegi korterites. Trepikojas on aknapaled kipsiga üle löödud.

11-st juulist algasid Tallinnas merepäevad, õigemini sel korral – The Tall Ships Races Tallinn 2024, mille raames jõudis meie sadamatesse üle 60 suure ja uhke purjelaeva. Viimase päeva paraadile oli oodata Tallinna lahele üle 200 erineva suurusega purjeka. Isegi Muhu väina regati purjekad ja Optimistid kuuldavasti ühinesid. Kirke oli üritusel 4 päeva tööl vabatahtlikuna ja merekeeli oli ta Info-ofitser ehk koostöökapten. Tema kantseldada oli Belgiast tulnud purjelaeva meeskond. Peaks ütlema, et suurepärane kogemus noorele inimesele. Ja nädala pärast läks ta selle sama regati raames Soome, et teha kaasa Turu linna merepäevad ja Turu- Mariehamn-i etapp- seekord juba meeskonnaliikmena ühel Eesti purjekal nimega Vesta. Esimesel pildil siin all see purjekas paistabki.

Mina olin esimesed kaks päeva tööl ja linnas ei käinud, aga laupäeva lõunast läksin kohale. Jalutasin Kruiisiterminali poole. Terminali laval oli parasjagu kontsert, kust kostusid mõnusad ladina rütmid ja esinemas oli Ecuadori laeva Guayas-e ansambel. Laeval oli muide nii oma orkester, kui ansambel ja isegi meie “Saaremaa valss” oli neil selgeks õpitud. Tuli seda nii lavalt, kui ka siis, kui kõik laevad auringiga Tallinna lahelt ära sõitsid. Kohtusin enne suurimat regati laeva DAR MLODZIEZY-t(Poola) oma noorema poja ja tema kaasaga. Käisime koos kaunitari pardal. Kui tagasi terminali väravasse jõudsime, saatsin noored auto peale, sest minia luumurrust taastuv jalg tahtis koju puhkama. Hakkasin vaikselt Lennusadama ja Noblessneri poole liikuma, sest Kirke oli oma laevameeskonnaga just viimases, aga siis helises telefon ja tuli välja, et tema hoopis kruiisisadama promenaadialuse kai tagumises otsas laevu külastamas.

Läksin järjekordselt sinna, kus juba korduvalt olin käinud. Nemad olid kolmekesi vabatahtlike eelist kasutades parasjagu ühel Saksamaa laeval ja selle kapten tegi neile põhjaliku ekskursiooni mootoriruumini välja. Ootasin Kirke ära, käisime koos veel ühe Poola laeva peal kaptenit kuulamas ja siis taas terminali. Noored sõitsid koos kaptenitega Vega laevaga Noblessnerisse ja mina hakkasin jalgsi sinnapoole kõndima. Kõikjal liikusid metsikud rahvamassid. Noblessneris saime lapsega uuesti kokku, otsisime mulle süüa, siis hankisime endale gelatot ja lõpuks sõitsime bussiga kesklinna suunas. Kirke väljus varem, et rongiga koju sõita(tal oli kodunt mingeid asju vaja) ja mina alles Veerennis, et minna ööseks poja juurde. Õhtu möödus juttu ajades ja koeraga mürades.

Kutsu Lola on väga mänguhimuline kolmene preili, kes väga armastab oma perekonda. Kui peremees autoga õues hoovi jõuab, ootab ta juba aknal.

Järgmisel päeval sõime hommikust ja suundusime pojaga taas kruiisisadamasse, et vaadata lahkuvate laevade rongkäiku. Võimas, ilus! Laht oli täis purjekaid. 60 alust, mis osalesid The Tall Ships Races regatil, lisaks kõik, kes ennast merele ajasid ja Pirita poolt liitusid Muhu väina regati purjekad ning mõned Optimisti purjetajad. Regati laevastik saadeti väärikalt Turu poole, kus toimus järgmine pidustus.

Pojaga läksime sadamast Poordi tänava pagarikohvikusse La Boulangerie, mis nagu selgus, on Tallinnas meie mõlema lemmik. Mina olen seal käinud siis, kui olen tööasjus linnas ja vaja kiirelt lõunat süüa või olen käinud ostmas maitsvat hapusaia. Noored toovad sealt regulaarselt head ja paremat. Poeg tahtis kangesti pakkuda mulle oma lemmikuid- croissanti ja karamelliekleeri. Karp kaenlas, läksime neid Rotermanni kvartalisse sööma, vaikust nautima ja juttu rääkima. Pühapäeva päevasel ajal oli populaarses kohvikus nii palju rahvast, et kõrgete lagedega kajavas ruumis oli meile mõlemale lärmi üle taluvuse piiri. Edasi kulgesime kumbki oma suunas. Viieks jõudsin koju – väsinud, aga rõõmus.

Kirke saatis oma meeskonna samuti teele ja ilma suurema kurvastuseta, sest nädala pärast kohtuvad nad juba Turu merepäevadel, kui Kirke on sinna osalejana kohale jõudnud. Saavad ka Mariehamnis kokku ning küll siis jõuavad lahkudes kurvastada.

Neiuke jäi meil õhtuks linna, sest vabatahtlikel ja korraldusmeeskonnal oli Iglu pargis after party. Noöp oli kohal ja jazzi said kuulata. Said sauna, mullid lendasid ringi ja süüa sai ka. Mul on päriselt hea meel, et ta sellise vabatahtliku kogemuse sai, pealegi veel nii suurel ja ägedal üritusel.

La Boulangerie-st toodud hapusaiast tegime muna/kaneeli/kookospiimaga praesaiu, mida sõime kreeka jogurti ja värskete vaarikatega. Vaarikate eest täname mu armsat kolleegi, kes need meile oma kätega aiast korjas. Ja muidugi pidin ma ostma mõned kangad varuks. See Itaalia linane on ennast väga heast küljest näidanud ja otsustasin hooaja lõpupoole veel mõned värvid osta, sest lapsel on vajadused. Tõttöelda, ka mul endal.

Aga mida see regatt endast kujutab, kuhu noored said kandideerida ja kuhu Kirkelgi õnnestus saada?

Noortel vanuses 15–25 eluaastat oli võimalus osaleda Tallinna linna korraldataval konkursil, eesmärgiga osa saada suurest seiklusest, omandada purjetamiskogemus ning seda rahvusvahelises meeskonnas.

Purjeõppekoolitus viiakse läbi rahvusvahelise regati Tall Ships Races 2024 purjekatel. Laevastiku koosseisu kuuluvad reeglina nii suured ajaloolised purjekad kui ka kaasaegsed ookeanijahid ning iga aluse meeskonnast on vähemalt pooled eri riikidest pärit 15–25-aastased noored, kellest nii mõnigi teeb oma elu esimese meresõidu.

Igal purjelaeval, millel viiakse läbi purjeõppe programm, on pikaaegse kogemusega professionaalne meeskond, kes tagab noore purjetaja turvalisuse ja kvaliteetse programmi läbiviimise.

17-ndal juulil läksin töölt otse Tallinna, kus pidin saama kokku ühe ammuse tuttavaga. Tema nimelt elab Hollandis ja kirjutab raamatuid. Lisaks õpetab eesti keelt. Kuna ta oli Eestit külastamas, leppisime kokku kohtumise, meiega liitus veel üks tuttav ja koos külastasime Liiva kalmistut, kuhu hiljuti maeti meie ühine tuttav, noor 34-aastane naine. Ütlemata kurb, kui nii noorena peab alla vanduma aastaid kestnud võitlusele vähiga. 3 last emata….aga nii on. Kuna me polnud keegi tema haual käinud, võttis otsimine aega kena 1,5 tundi, kuid üles me ta leidsime. Kesklinnas tagasi, tegime ühise söömingu ja siis oligi aeg kõigil oma teed minna.

Järgmisel hommikul oli kodus väga hullumeelne hommik, sest enne kui ma suundusin Hagudisse tööle, tuli võtta vastu elutoa remondimehed, Telia-tehnik ja magamistoa pahteldaja. Kõikidega tuli tööd ja tegevused läbi rääkida ja ise õigeks ajaks tööle jõuda. Eelmisel päeval olid ehitajad elutoas lae maha võtnud. Lae ja paneeli vahel oli kile, mille vahelt tuli veel ämbritäis vett. Alustati seintel veekahjustuste likvideerimist ja loodetavasti järgmisel nädalal on seinad korras, värvitud ja uus lagi pandud.

Rõdul valati põrand ära.

Magamistoas – seina lauspahteldus, lihvimine + veel üks kiht pahtlit. Järgmisel päeval lihvimine ja parandused ning esmaspäeval läks seina viimane kiht värvi. Jälle üks tuba korras. Tuleks vaid magamistubadesse rulood üles panna ja kardinapuud osta.

Telia tehnik vedas korteri välisukse juurest kapist uue kaabli elamise teise otsa ruuterisse. Ega see meie juhtmepuntras opereerimine lihtne polnud, kuid õhtuks oli kõik valmis ja mina sain nädalavahetusel kappidest välja tõstetud asjad sorteerida ja tagasi panna. Jah, lae alla tekkis nüüd rida karbikuid, millest ma vaimuistuses polnud, aga põranda alla ka enam hästi ei saanud.

19. juuli õhtupoole saatsin lapse regatile ehk siis The Tall Ships Race-le. Õigemini esmalt sõitis ta rongiga Tallinna, kus noorem vend ta peale korjas ja enda juurde viis. Tallinna kesklinnast oli mugavam hommikul vara laevaterminali minna, kui kodunt ja jäi ära enne kukke ja koitu ärkamine. Vikingiga sõitis ta koos Eestist mineva seltskonnaga Helsingisse ja sealt edasi sõitsid nad oma bussiga juba Turu linna, kus käis parasjagu merepidu ja laevadel toimusid meeskonnavahetused. Nii jõudiski ta Vesta peale, et järgmise päeva kell 12 juba koos teiste laevadega rongkäigus Ahvenamaa poole purjetada.

Õhtuks olid nad jõudnud Houtskari saarele, järgmise päeva lõunast asusid purjetama Lappo saarele ja viimaseks peatuseks enne Mariehamni oli Föglö saar. Hullult tore seiklus, kus purjetamise kõrval tuli ka süüa teha, koristada, sai sauna ja ujuma, sääski sööta, laulda ja saartega tutvuda. Ja muidugi purjetamisõpe- sai roolida, pautida, kaarti lugeda jne.! Päriselt, siiralt kadedaks tegi(välja arvatud sääsed). Oleks isegi meeleldi merel olnud. Ja ilmataat oli nendega hell. kapteniks oli neil aga Rakvere teatri näitleja Elar Vahter, kellel näitleja/lavastaja hariduse kõrval ka eelnevalt lõpetatud Mereakadeemia.

Minul kujunes välja teatudlaadi vaba nädalavahetus.

Reede õhtul peale tööd, kui ehitajad olid koju läinud, tõmbasin ehitusmeeste tolmuimejaga korteri üle. Noh, niivõrd-kuivõrd sel mõtet oli. Nädalaga oli siiski liiga palju liiva ja muud jama tekkinud, seega sai paremaks küll.

Laupäeval vahelduva eduga töötlesin pilte ja kui käsi/selg väsisid ära, lugesin raamatut. Pühapäeva hommikul oli plaan A – lähen 10.32 rongiga Tallinna, otsin oma õele sünnipäevaks kingituse ja siis lähen mere äärde istuma ja lugema. Pikaks linna ei jää, esmaspäeval tööpäev. Lihtne!

Tegelikkus: 10.32 rongiga Tallinna, uurisin läbi Kaubamaja kodumaailma ja viskasin pilgu peale mitmele potensiaalsele kingitusele. Jalutasin Rottermanni kvartalisse, vaatasin sisse mõnda poodi ja hakkasin liikuma mere poole. Sain majade vahelt välja ja…tuul tahtis kõrvad peast ära viia. Kusjuures päris jahe tuul. Otsustasin, et nii pole just kõige mõnusam istuda ja lugeda. Tuli meelde, et Artises jooksis üks Prantsuse film, mida tahaks näha. Mõtlesin, et miks üksi, kutsun sõbranna ka. Tema oli rõõmuga nõus. Jõudsin tagasi kaubamajja, otsisin õele kingituse ära ja saime mõne aja pärast sõbrannaga kokku, käisime La Boulangeries söömas(imelised ekleerid!!!) ja siis jalutasime Artisesse, et osta ära kinopiletid. Filmini oli 1,5 tundi aega, mis kulus meil toidupoele ja väikesele istumisele pargis. Kell 19 olime kinosaalis.

Sõbrannale film väga ei meeldinud ja tema otsustas poolepealt koju minna. Mina vaatasin lõpuni ja mulle meeldis. Prantsuse filmid ongi omapärased, grotesksed, ausad, niššifilmid. Mulle sobivad. Kui oled PÖFF-i ja NÖFFI filmide austaja, sobib ka prantsuse filme vaadata. Mulle istub väga ka prantsuse kirjandus. Film oli tegelikult ju meie igapäevaelust. Lõpulausegi kõlas ilusasti – ainus kohustus siin elu s- on olla õnnelik.

Film sai läbi mõned minutid enne 21, läksin kohe Solarise kõrvale bussipeatusesse, sest mäletasin, et 21.02 läks buss Tallinn- Väikesesse(see oli veel nädalalõpp, kus meie rongid väljusid just sealt, mitte Balti jaamast) aga…võta näpust, pühapäeval väljus buss 21.12 ja rong…..juba 21.27. Mis seal ikka, kui ei proovi, ei saa teada. Otsustasin, et kui pean sellele rongile jõudma, siis jõuan, kui aga ei jõua, loen tund aega viimase rongini lihtsalt perroonil raamatut.

Aga ma jõudsin! 3 minutit enne rongi väljumist, kiire jooks, jõudsin rongi ja sõitma ta hakkaski. Muhelesin rõõmust ja hakkasin raamatut lugema.

Nii kujuneski päev pikemaks ja teistsugusemaks, kui planeerisin, aga see oli üks tore päev.

Uue nädala sees lootsin saada korteris pooleliolevad tööd peaaegu lõpetatuks, aga päris nii ei läinud. Juuli viimasesse/augusti esimesse nädalasse jäi elutoa lae paigaldamine ja viimane värvikiht seintele. Vannitoas jõuti lammutatud sein kipsiga üle lüüa. Viimasesse nädalasse jäi pahteldamine ja viimistlus. Eraldi pean kiitma meie ehitusmeest, kes ei pidanud paljuks aidata mul vannitoa märgala ja äravoolutrapp uue silikooniga ääristada. Kratsisin vana välja, puhastasin servad katlakivist ja järgmise päeva õhtuks oli duššinurk nagu uus. Toredad on ka elektrikud, kes meil maja üldelektrit teevad. Kui ma ikka kenasti palumas käisin, olid nad lahked ja tõmbasid mul vannitoas enne seina kinni müürimist elektrikarbikust juhtme tulevase peeglivalgustuse jaoks kipsist läbi. See oli meil korteris elektri tegemise ajal poistega meelest ära läinud.

25. juulil käisin sel suvel viimast korda kolleegi puhkuse ajal Hagudis asendamas. Tulin sealt õhtul ära vihmaga võidu joostes. Rongi oodates lähenesid mustjad äikesepilved, Raplasse jõudes koju kõndides tibaas õrnalt vihma ja kui tuppa sain, vallandus äikesevihma kraan. Mis kraan, terve vaat.

Tunnikese pärast oli ilm pisut taltsam ja sõitsime Edaga Selisse ujuma. Sel suvel oli minul päris esimene ujumine ja vesi oli nii soe. Vihma tibutas ja sulistada oli mõnus.

Laupäeval, 27. juulil käisime Kaiu vanaisa 85-juubelil.

Hommikul jõudsin käia tiiru poes, et osta vanaisale sünnipäevaks head ja paremat, tulin tagasi mööda Vesiroosi terviserada, tegin kitsamaks minia lühikesed linased püksid ja veidi peale kahte jõudsid kohale noorem R oma kaasa ja õekesega, kellel ta hommikul sadamas vastas käis.

Edasi sõitsime koos maale, kus õnnitlemine oli juba peal. Rahvast oli palju, nagu vanaisa juubelitel ikka. Kahjuks kaugelt mitte kõik, kes veel viis aastat tagasi olemas olid. Mõtlesime kodunt minnes, et kaua see vanainimeste pidu ikka kestab, kui algus on kell 15, aga võta näpust – tagasi kodus olime alles veidi enne 23. Tore pidu oli. Lisaks pidutsemisele oli minul ka fotograafi amet, aga õnnestus isegi mõned tantsud teha oma poegadega. Pikka iga ja head tervist vanaisale. Vanaisa on ta siis ikka minu lastele. Imetlesime ja sügasime koos lastega lihaveiseid, sõime puu otsest eestimaiseid aprikoose, viinamarju oli palju, aga veel toored – lihtsalt ilus vaadata. Nii muuseas õnnestus mul isegi vanaisa tundmise viktoriin võita.

Pühapäeval sõitsin taas Tallinna, et sõbrannaga Artisesse kinno minna. Käisime enne seanssi kohvikus ja jalutamas. Film oli väga hea. Madam Clicquot – ajalooline draama.

“MADAM CLICQUOT” põhineb Tilar J. Mazzeo New York Timesi bestsellerist biograafial “The Widow Clicquot”.

Filmivõtted toimusid Prantsusmaal peamiselt Burgundias piltilusa viinapuuaiaga ja suure häärberiga ajaloolises Chateau de Berus, mis asendas Clicquot’de kodu Verzyd, kus 19. sajandi alguses maailmakuulus Veuve Clicquot šampanja ilmavalgust nägi. Peale filmi sõitsin rongiga koju ja lugesin raamatut.

Ees ootas uus nädal, mis igaühel isemoodi – mina läksin tööle, tütar puhkas kodus regatist välja, vanem poeg oma kaasaga läksid samuti tööle ja noorem R oma kaasaga sõitsid kaheks nädalaks Londonisse – pulma ja noorpaari loomi hoidma, kuni nemad mesinädalat veedavad.

Uue nädala alguses hakati kodus panema elutuppa lage. Teisipäeva õhtuks oli uus lagi olemas. Üks kiht veel värvida ja viimistleda lae servad ning saigi elutuba lõpuks valmis ja mina koristama hakata. Vannitoa seina valmimine jääb ilmselt augusti esimestesse päevadesse. Peale neid töid on korteris vaja ehitajatel vahetada köögis kubu ja vahetada korteri uks. Siis ei peaks neil korteritesse enam asja olema. Kui, siis nipet-näpet tööd nagu näiteks küttetorude pindadesse suubumise kohtadesse katete paigaldamine ja kütteperioodi alguses süsteemi tasakaalustamine. Et siis “ehitajad toas” periood on peagi läbi. Kummaline saab olema, sest nad on muutunud pereliikmeteks, kellega väga tihedasti suhtled. Lisaks on see ehitusperiood olnud tore ja üle-elatav just tänu toredatele inimestele, abivalmidusele ja heale huumorile.

Kuna augustis on mul saada jupp puhkust ja juunis ma “puhkasin” 2,5 nädalat ainult kodus, otsustasime lastega midagi ette võtta. Meil ikka need naiste tripid on päevakorras, kus mina võtan oma tütre ja kaks pojatütart ning lähme seiklema. Elukallidus on tasapisi hakanud elu pigistama rohkem, kui see meeldiks ja nii tuleb leida võimalused, mis kuidagigi büdžetti mahuvad. Peaaegu juba otsustasime, et äkki ei lähegi kusagile kaugemale, vaid piirdume Tallinnaga, aga siis kirjutas pojatütar ja küsis, et vanaema, millal me siis Stockholmi sõidame :D Ja saigi otsustatud – läheme kruiisile. Aastate jooksul on seal ikka korduvalt käidud, aga Stockholm on lõputute võimalustega armas linn, kuhu ikka ja jälle lähed rõõmuga tagasi. Küll oleks toredam see, kui laev väljuks sealt kasvõi paar tundi hiljem. Ajaliselt oleks see võimalik, aga….laev soovib hoida inimesi maksimaalselt oma pardal, et reisijad tarbiks ja tarbiks ja tarbiks, kuni pole laevalt jalga lasknud ja raha mujale viinud. Ostsime piletid ära, meenutades aegu, kui saime kajuti kahele 50€-eest ja selle sees oli ka hommikusöök. Praegu jääb selline summa vaid unistuseks. Igatahes Stockholmi me neljakesi järgmisel kuul sõidame. Õnneks on liinil tagasi Victoria laev, sest Baltic Queen-ist on mul päriselt isu täis. Tänu koroonale lihtsalt mitmed aastad muud laeva ei sõitnudki, aga nüüd on taas väljumised iga päev.

Juuli läbi, tervitame augustit!

Juuli raamatud:

“Missis” James E.L.

Mis ma selle raamatu kohta ütleks? Noh, diagonaalis loetav. Laineid löönud raamatu “50 halli varjundit” autorilt. Loobusin omal ajal selle sarja lugemisest. Filmi küll vaatasin ära, kui see telekas oli…nautisin ilusat disaini :P “Missis” tundus kirjelduse järgi huvitava süžeega ja seda ta tegelikult ka oli. Albaaniast pärit, inimkaubitsemise ohvriks sattunud neiu armastuslugu ja sattumine briti kõrgklassi ellu. Aga….ütlemata tihedasti tuli nende kahe armastajaga veeta aega nende voodis, peensusteni minevate kirjeldustega, nii 4 lk korraga. Eks tuleb õppida lihtsalt neid lehekülgi vahele jätma, sest peale esimest akti hakkab valdavalt see tegevus ennast kordama. Jah, sellevõrra võiks raamat vähemalt kolmandiku võrra õhem olla. Aga lugu ise oli tegelikult päris hea. 7/10

“24 päeva uue ja parema eluni” Meelike Eenpuu – Villup

Seda raamatut lugesin sellepärast, et sain autoriga kokku ja võtsin raamatukogu raamatutesse autogramme. Sõitsin koju ja lugesin läbi. Ongi selline ühe õhtu lugu, kuidas kaks sõbrannat esitasid endile väljakutse 24 päeva järjest teha iga päev midagi uut või teistmoodi, et muuta oma elu. 8/10

“Oskar ja mina” Maria Parr

Maria Parr on norrakate Lindgren ja üle tüki aja on ilmunud temalt uus raamat. Lasteraamat, aga ma loen neid rõõmuga. Pettuma ei pea. Armas ja lustakas lugu 8-se piiga ja tema väikevenna igapäevaelust. 10/10

“Vürtsikas elu” Toivo Niiberg

Raamat maitsetaimedest, põhjalik, taimekirjeldused ja kasutusvõimalused. Kuluks ära koduses majapidamises. 10/10

“Proua van Gogh” Caroline Cauchi

Sarja “Säravad naised” järjekordne portreelugu kunstnikust, kelle kuulsuse taga on naine. Suurepärane raamat sellest, kuidas vendade van Goghidega keerulist elu vaid pisut alla 2 aasta elanud naine tegi Vincent van Goghist peale mehe surma kuulsa kunstniku. Abielludes kunstniku kunstikauplejast vennaga ei osanud noor naine iialgi ette näha, et kaotab mõlemad mehed süüfilisele ja hullumeelsusele. Südameasjaks jäi tal aga viia lõpuni oma abikaasa töö- teha Vincent van Gogh maailmakuulsaks. Nagu me teame, see õnnestus.

“Filtriteta filtritest” Heelika Sillamaa

Heelika sulest ilmunud teine ladus ja aus raamat, mis sel korral rääkis sisuloojate ja suunamudijate elust. Mulle väga meeldis. 10/10

“Häid nippe kõhu tervise heaks” Lindsay Boyers

Väga huvitav ja asjalik raamat, lihtsate nippide ja soovitustega. Võiks kodus riiulis olemas olla. 10/10

“ATH-eelised” Anders Hansen

Seda raamatut võiks tegelikult kõik inimesed lugeda. Seletab väga hästi ära, mis see ATH tegelikult on ja kuidas me kõik asetseme tegelikult ATH joonel mingis kohas. Kes ülevalpool, kes allpool. Ja ATH-l pole mingit pistmist autismiga, nagu mõnedki arvavad. Ja ehk poleks ilma selle päriliku ATH-geenita meie inimkondki ellu jäänud. Silmiavardav lugemine. 9/10

“Kirke” Madeline Miller

Meile koju sattus see raamat omamoodi loogilisel teel – meie Kirke on sellesama mütoloogilise merenõia järgi nime saanud ja kui ta avastas, et on ilmunud tema nimega raamat, tahtis ta seda loomulikult endale saada. Minust oli see raamat siiani lugemata, kuni ühel õhtul sai mul raamatukogust võetud raamat läbi ja olin kohe sõitmas Tallinna. Kuidas ilma raamatuta rongis olla? Läksin ja võtsin siis “Kirke” lugemiseks…….Mütoloogiale tuginev ilukirjanduslik muinasjutt päikesejumala tütrest, nõiast Kirkest, kelle seltsis veetis pikemalt aega ka Odysseus, kui sõjaretkedelt koju tagasi üritas jõuda. Põnev lugu Kirke vaatevinklist, tema kujunemisloost ja elust. Voolav, müstiline. 10/10

“Borgo Sud. Õdede lugu” Donatella Di Pietrantonio

Itaalia autori kirjutatud raamat. Meenutas mulle oma stiililt pisut Ferrante Napoli lugusid. Kurvameelne, hüplik, aga nauditav lugemine. 9/10

This entry was posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD.. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga