Seelik – seekord ainult minu

Kui eelmine seelik sai selline, et me saame seda Kirkega kanda mõlemad, siis seekordne on minu ja ainult minu. Lapsele on see õnneks liiga pikk :P ( Plikatirts käib juba liiga palju minu kappi revideerimas, et midagi sealt endale näpata)
Sellist lihtsat satsidega seelikut olen ma endale õmmelda tahtnud juba üsna mitu aastat. Paraku on selle asjaga nagu ikka, et kingsepal pole kingi ja….ise kipud olema sageli ikka viimane, kelle jaoks aega on. Ega selle satsiseeliku tegemine ka mingi eriline lust ja lillepidu ole ja nii saigi seda mõtet kaua veeretatud. Nii poolteist kuud tagasi võtsin kätte ja lõikasin vähemasti jupid välja…ja kuna kogu aeg on olnud kibekiire, jäi see jälle seisma. Mõni aeg tagasi oli mul aga sellist seelikut järsku väga vaja. No või ma mõtlesin selle vajaduse lihtsalt välja, aga pole vahet. Nii võtsingi aja iseendale ja õmblesin seeliku valmis. Oh, ma olen nüüd selle üle nii rõõmus. Vaieldamatult hetkel kõige kantavam riietusese minu hõredas garderoobis.
Vahepeal nüüd oli järgmine probleem, et kuidagi ei saanud seelikut pildile. No pole ju tuttavaid fotograafe :D Täna võtsin naabrinaisel sabast kinni, vedasin ta korra õue kase alla ja palusin teha paar plõksu.
Pilt on selja tagant. Vahet ju pole, eest on seelik samasugune :P Pealegi olen ma tagant kindlasti kenam kui eest :D
Tegelik põhjus aga täitsa proosaline, eestvaates ei õnnestunud saada teravat pilti :D
Materjaliks hästi pehme puuvillane kangas, mille ma kunagi ammu ostsin kaltsukast. Satsiridu 5. Alumist äärt kaunistab naturaalvalge heegelpits. Värvlis kummipael, et ma ikka saaks süüa just nii palju, kui ma tahan. Mõnusalt laiaks saab seda seelikut keerutada.