Sel päeval oli meil plaanis sõita Benitsest 12 km kaugusele saare pealinna Korfusse ehk Kerkyrasse. Korfulased ise ütlevad, et nende saarel on vaid üks linn ja kui kohalik plaanib pealinna külastada ei ütle ta, et sõidab Korfusse või Kerkyrasse vaid sõidab lihtsalt linna. Kõik muud asumid saarel ei ole nende jaoks linnad.
Ärkasime viisakalt kell 8 hommikul, seadsime ennast korda, panime kõik oma laokil asjad toas viisakalt koomale(sest muidu tuleb toateenindus ja hakkab ka meie riideid korda settima) ja läksime sööma. Hommikupoole on söömas vähem rahvast, sest puhkaja armastab ärgata hiljem ja see tähendabki, et sööma tullakse suhteliselt enne kümmet, kui hommikutoitlustus hakkab lõppema. Tõttöelda, nägime seal hommikusööjaid ka hiljem, seega ega nüüd 10-st kedagi kohe välja ka ei visata. Karta, et lõpupoole kõik otsas on, pole samuti mõtet. Toitu tuuakse aina juurde.
Kella 10-ks sättisime ennast üle tee bussipeatusesse ootama bussi nr.6, mis pidigi kell 10.00 väljuma. Vaatasime huviga, kui täpselt buss liigub ja tõesti, 10.05 oli buss ees. Niiet suhteliselt täpselt. Käänuliste ja omapärase liiklusega teevõrgustiku jaoks täiesti mõistuspärane hilinemine. Istusime bussi ja ajasime minu kaustikust näpuga järge bussipeatustel. Jajah, ma olin kodus kirjutanud välja kõik bussipeatuste nimed hotellist linnani, et oleks tore vaadata, kus me juba sõiduteekonnal asume.
Sõit kestis umbes 40 minutit ja bussist lõpp-peatuses, ehk Metropolitou Methodiou peatuses ronisime kenasti välja. Lõpp-peatus on seal lihtsalt ühe tänava ääres, mis kannab peatusega sama nime. Esimese asjana võtsime linna kaardi lahti, asutusime sisse esimesse pagarikohvikusse ja küsisime müüja käest, et ta näitaks meile kaardil kus me täpselt selle tänava suhtes asume. Tänavalt on rikantsem küsida, sest tänaval satud ennem turisti, kui kohaliku peale. Tädike tõmbas rõõmsalt asukohale ringi ümber, meie tänasime ja läskime õue.
Kell polnud veel 11 ja õues oli… +30
Tõepoolest, väga palav oli, aga hakkasime vaikselt liigutama. Võtsime endale eesmärgiks kulgeda rahulikult, mitte tormata ja veeta linnas just nii palju aega, kui jaksame. Olme endale selgeks teinud kus mis umbes asus ja hakkasime astuma selles suunas, kus pidi olema meri, sest selle kõrval kohe on ka Korfu vanalinn, mida me uudistama tulimegi.
Ei läinud just palju aega, kui meri hakkas paistma. Vahemaad on seal linnas üsna lühikesed.
Veidi Korfu linnast
Korfu linn asub Albaania ja Kreeka läänekalda naabruses ning on strateegilise sisenemise paigaks Adraatikasse. Linna alguasjaks võib nimetada VIII sajandit, kui Veneetsia valitsus ehitas sinna kolm sadamat, mis 400 aasta vältel kaitsesid tema kaubalaevu Otomani impeeriumi kallaletungide eest. Aja jooksul sadamaehitisi korduvalt remonditi ja osaliselt ehitati ringi. Linna vanaaegsed hooned, enamuses neoklassitsistlikus stiilis, kuuluvadki veneetsia perioodi. Vahemere kindlus-linn Korfu on unikaalne ja oma säilinud hoonetega autentne. Linn on olnud mõjutatud erinevatest vooludest ja paljurahvuselisest koloriidist. Peale veneetslasi valitsesid saart Prantsusmaa, Inglismaa ja lõpuks Kreeka.
21. sajand ei ole meie suureks rõõmuks linna ära rikkunud ja temas on siiani tunda Euroopa mõjude hõngu.
Korfu saarel ja Korfu pealinnal nagu näha, on üks nimi ja öeldakse nende kohta kas siis Korfu või Kerkyra. Korfu saar on Itaaliale lähim Kreeka saar ja kreeklased ise ütlevad muigamisi, et Itaaliasse on nende juurest saada kordi lihtsam, kui teistele Kreeka saartele. Korfut peetakse Kreeka linnadest kõige itaaliapärasemaks. Siin ei kohta valgeid majakesi siniste luukidega. Kuhu ka vaatad, meenutab siin kõik Itaalia arhitektuuri.
Veneetslased valitsesid siin ju lausa üle nelja sajandi ning prantsuse stiilis kolonnaadide kohal võib näha elegantseid itaaliapäraseid rõdude ja aknaluukidega hooneid. Inglaste võim jättis siia kõvasti monumete, ühiskondlikke hooneid ja kriketiväljaku, mis on osa Esplanaadist ehk Spianadast. See suur park on praeguselgi ajal oma pargimängudega ja mõnusate puiesteedega huvipakkuv samahästi kohalikele kui turistidele. Pargi idaküljes meenutab “linnavalvur” Vana kindlus, et türklased ei suutnudki kunagi Korfut vallutada. Kohalikud ise on selle üle vägagi uhked ja on enam kui kindlad, et nende saar on kõrgemate jõudude poolt olnud alati valvatud ja hoitud. 2007. aastal kanti see kaunis linn UNESCO kultuuripärandi nimekirja.
Kust on aga pärit nimi Kerkyra – Korfu? Olen kuulnud selle kohta kahte müüti, aga meeles on mul paraku vaid üks, mis seotud mütoloogiaga. Teine oli ilmalikum versioon, aga nii juhtub, kui reisil on infot nii palju, et ajab üle äärte. Läks meelest. Midagi oli seal tegemist karjuse ja neiuga…aga nojah. Kuskilt netiavarustest pole ma seda samuti siiani leidnud. Aga see mütoloogiaversioon on siis selline:
Kreekakeelne nimi Kerkyra või Korkyra on seotud kahe tähendusliku veesümboliga: Poseidoni, merejumalaga ja Asopusega, kes oli jõejumalus ning seda nime kannab ka üks suur jõgi Kreeka mandril. Müüdis Poseidon armus Kerkyrasse, kes oli Asopuse ja jõunümf Metope tütar. Poseidon varastas Kerkyra ära – mis oli tolleagsetele müütidele omane tegu. Poseidon viis Kerkyra saarele, mis oli tol ajal veel tundmatu ja olles arutult armunud, nimetas saare armastatu nimega Korkyraks, mis hiljem tasapisi muutus dooria dialektipäraseks Kerkyraks. Neil sündis poeg Phaiaks ja tema auks hakati saare elanikke nimetama feaakideks (feikideks?), haldjarahvaks (siin võin ma kuidagi ilmselt kirjapildiga eksida ja kui keegi on kursis, palun parandage)
Nimi Corfu pärineb itaalia keelest, muudetuna bütsantsi kreeka keelest(Corifo), mis tähendab “mägede linna”, mis tekkis omakorda kreeka keelest(Coryphae, “mäestiku tipp”), mille all peetakse silmas kahte Paleo-Frorio piiki.
Sai vist nüüd üks keeruline jutt, millest ehk kuidagi õnnestub siiski aru saada :)
Olime meiegi siis kohe kohe tunnistamas kaunist mereäärt ja iidset Vana kindlust.
Esimesena olid meie ees aga hoopis mõned monumendid, ülikool ja väike jahisadam, mille kohal oli ilus restoran.
Ülikool
Joonia ülikool( Ionian University 1984 Hellenic Republic) praegusel kujul loodi 1984 aastal. Veidi üle 30 aastaga on ülikool kõvasti arenenud, luues uusi kateederid ja tehes teadust. Tänasel päeval on see dünaamiline ülikool seitsme teaduskonnaga. Igaüks neist erilise kultuurilise ja haridusliku iseloomuga. Toimub pidev koostöö ja akadeemiline vahetus Kreeka ja Euroopa ülikoolidega. Põhieesmärgiks on teadusuuringute toetamine ja uute teadmiste loomine.
Keeled ja tõlge
Asiaatika teadused
Ajalooteadus
Raamatukogundus ja arhiveerimine
Heli ja kultuurimeedia
Informaatika
ja loomulikult Muusika kateeder, kus saab õppida kõrgemat muusikateooriat ja kompositsiooni, pille, vokaali, muusikapedagoogikat, muusikatehnoloogiaid ja muusikaloogiat. Kuidas saakski Kreekas ilma kaunite kunstideta.
Ülikoolihoone oli kunagi saanud kannatada sõjalise tegevuse läbi, kuid tänaseks päevaks täies mahus taastatud. Ülikooli lähedal on üks monument- Yannis Kapodistrias – Corful sündinu ja Kreeka esimene president.
Selline see ülikool paistab, kui selle kõrvalt mere äärde tulla.
Peale ülikooli uudistamist olimegi silmitsi merega. Seal all paistis jahisadam, mille kohal väga vahva restoran, kus lemmiklilledeks olid päis kindlasti kohe kaktused. Reidil seisid uhked jahid ja kaatrid.
Sealsamas jooksid ringi väikesed gekod, samasugused nagu meie hotelli juures.
Vasakule vaadates seisis meie ees täies hiilguses Vana kindlus.
Korfu omab võrreldamatut koloriiti, mida annab edasi tema kaitserajatiste eriline disain ja neoklassitsistlikud eluhooned. Selles plaanis võib teda julgelt kõrvutada teiste tähtsate kindlusrajatistega Vahemere linnades. Päris kindlasti omab Korfu linnahoonete ja sadamaehitiste kompleks mille kohal kõrgub veneetsalste pärandina Vana kindlus, arhitektuuri terviklikkuse ja autentsuse seisukohast, tohutut väärtust.
Nii-siis Vana kindlus.
Arvatakse, et kaljuneemel seisev varemeis päris vana Bütsantsi kindlus ehk Palaio Frourio ehitati vähemalt 7. või 8. sajandil pKr. Praegusel ajal toimuvad seal arheoloogilised kaevamised. Igasugune kultuuripärand, rajatised, saar ise, rannikuala – kõik on rangelt igasuguste seadustega kaitstud ja puutumatud. Ehk siis kaeva ja uuri, aga midagi ei muuda ega uuenda. Sellesama vana Bütsantsi kindluse kohale rajati aastatel 1550 – 1559 veneetslaste poolt praegu näha olev Vana kindlus. Kindluse tipust avanevad vaimustavad vaated linnale ja saare idarannikule. Madalamal asub 1840.aastal ehitatud Briti garnisonile kuulunud Püha Georgi kirik. Kindlust ühendab linnaga raudsild. Vanadel aegadel sai kindlusesse vaid puidust rippsilda ületades. Alles Britid ehitasid 1819. aastal selle asemele märksa toekama ja mugavama konstruktsiooniga silla. Samal ajal ehitasid britid juurde ka teisi kaitserajatisi ja kindlustusi.
Korfu linna Vana kindlust peetakse üheks kõige muljetavaldavamaks kindlustusrajatiseks Euroopas. Kindlus on esimene, mida näeb rändaja, kes saabub praamiga Korfu linna. Kindlus asub linna idapoolses osas kunstlikult moodustatud kaljusel saarekesel.
Vana kindlus on omanud alati olulist rolli linna kaitsmisel. Sõja ajal türklastega suutis kindlus linna suurepäraselt kaitsta ning nii ei saanudki osmanid vallutada Korfu saart. Kõvasti sai kindlus kannatada teise maailmasõja ajal ja peale selle lõppemist viidi läbi ulatuslikud taastamistööd.
Kindlusesse saab minna üle kuulsa Esplanaadi väljaku, mida peetakse Euroopas suuruselt teiseks väljakuks. Väljaku jaoks muide lasti spetsiaalselt mägist maapinda tasandada. Silda ületades näeb enne kindlust arki kujulist sissepääsu, mille kohal on marmorist tahutud veneetslaste sümbol- lõvi. Sissepääsust paremal asub väike Madonna del Carmine kirik. Sissepääsu juures asub ka muuseum, kuhu on paigutatud Korfu ajalooline arhiiv ja bütsantsi reliikviate kogu.( ikoonid, skulptuuris, kunst). Mitte kaugel on vana kasarmuhoone, mis ehitati 18. sajandil inglaste poolt. Praegusel ajal on selles hoones linnaraamatukogu, milles hoitakse rariteetseid käsikirju ja väljaandeid. Vanas hospitalihoones paikneb aga muusikakool. Tähelepanuväärne ehitis on veel seal Püha Georgi kirik, mis on ainus dooria stiilis ehitatud kindlus Kreekas. Kirik ehitati 19. sajandil kui briti pühamu briti sõdurite jaoks, kes viibisid saarel aastatel 1814 – 1864. Arhitekt Antonio Amet. Kirik sai kõvasti kannatada pommitamiste aegu 1943. aastal ja taastati lõpuks algupäraselt 2008-ks aastaks. Peale Joonia saarte ühendamist Kreekaga muudeti pühamu õigeusuliseks. XX sajandi keskpaigani oli see ainus pühamu, kus peeti öist lihavõttepühateenistust. Hiljem viidi see teenistus üle vanalinna kirikusse.
Loomulikult on kindluse territooriumil ka kohvik ja suveniiride poeke.
Mul ei ole eriti pilte kindluse territooriumilt, sest teadsin, et läheme sinna ka eelviimasel päeval planeeritud Korfu saaretuuri ekskursiooni raames ja plaanisin siis rohkem pilte teha. Tegelikkuses meid aga sinna kahjuks ei viidudki. Lepime siis pildiliste üldvaadetega.
Kindlus uuritud, liikusimegi edasi Esplanaadi parki.
Päris kindlasti on see pargi ja linnaväljaku segu üks põhjuseid, miks Korfu linna tullakse. Esplanaadil ehk Spianadal on võimalik suvise palavuse eest varjuda ja puhata turiste täis linnasaginast, istuda pargipinkidel või kohvikutes. Esplanaadilt ja Listonist lähevad läbi ka pühadeaegsed rongkäigud, muutes selle väga poulaarseks paigaks ja räägitakse, et pead olema “varajane linnuke”, et tagada endale rongkäigu ajaks parki hea vaatega koht. Esplanaadil ja selle ümber on palju monumente. Üks neist on Maitlandi rotund(1816), mälestusmärk söör Thomas Maitlandile, kellest sai Briti dominiooni esimene ametlik Korfu esindaja Londonis peale saare saamist Briti protektoraadiks 1814.aastal, kuigi ei armastatud tol ajal ei Maitlandi ega tema poliitikat.
Pargis on kaunis välilava-lehtla, kus kogu suve korraldatakse aeg – ajalt õhtuseid kontserte ja seal esinevad linna Philarmonicu ansamblid. Korfulased armastavad väga muusikat ja on täiesti arusaadav, miks nad seda paika armastavad. Eelviimasel päeval enne kojulendu pandigi selle lava ümbrusesse üles pinke, sest tulemas oli kontsert.
Veneetsia valitsus omal ajal mõjutas ja aitas väga kaasa ooperi levikule Korful. Selle valitsuse ajal tärkas korfulastes palav armastus itaalia ooperi vastu, mis pani sel ajal saarel liikuma ektraordinaarse muusikalise arengu. Justnimelt sellel ajal tekkis siin Kreeka esimene Ooper. Kahjuks Ooperiteater sai sakslaste poolt II Maailmasõja ajal pöördumatud kahjustused. Jah, aga muusikaarmastus õnneks jäi.
Muidugi on see park nagu kogu Korfu saar isegi, rohelusse lausa uppuv ja sealt ei puudu isegi suured kaktused. Loomulikult saab pargis väsimuse korral ka pikutada, nagu ühelt pildilt näha. K joosis ringi ja vaimustus kaktustest. Temast olid nad igatahes pikemad ja laiemad :)
Läbinud pargi, olid meie ees esimesed vanalinna eluhooned…
ja paremale keerates oligi meie ees lõpuks kuulus Liston.
Selleks, et Listonist rääkida, teeksin ühe kõrvalepõike sellesse aega, kui saart valitses Prantsusmaa. Ehk siis veidi ajalugu ei tee kunagi paha.
Prantsuse valitsus (1797-1799)
Prantsuse revolutsiooni ideed kandusid kiiresti Korfu saareni, kus juba kuuldi rahvuslikust iseseisvusest ja Kreeka vabariigi loomisest Joonia saartel. Sellepärast võtsid korfulased suure entusiasmiga vastu prantsuse laevastiku. Prantslased võeti vastu kui Veneetsia võimu alt vabastajad. Paraku üsna peagi muutus vaimustus nördimuseks. Valitsevad prantslased tõstsid kohalikele kiirelt makse ja kui maksudest ilma jäid, hakkasid paljaks varastama kristlikke kirikuid.
Siiski jõudis Prantsuse valitsus lühikese ajaga luua avaliku raamatukogu, teha paremaks üldhariduse, luua esimese kreeka trükikoja, avada kohtumaja, politsei, parendada tervuisesüsteemi ja andsid võimaluse kasutada ametlikes dokumentides kreeka keelt.
Vahepeal(1799-1807) tekkis saarele vene valitsus, mis tekkis seal tänu vene admiral Ušakovile, kes vallutas saare Türgi laevastiku abil, aga sellel ma ei hakka peatuma.
Teine Prantsuse Valitsus(1807-1814)
Pidev võõrväelaste viibimine saarel hakkas kohalikke häirima. 1806 aastal algab vene – türgi sõda ja Venemaa tagastab Joonia saared tagasi Prantsusmaale.
Septembris 1807 määrab Napoleon Korfu saare valitsejaks kindral Cesar Berthier-i. Kindral mõistis suurepäraselt saare asukoha tähtsust ja andis sedamaid käsu luua juurde kaitserajatisi Vidos-e saarel ja kuuel kahuriplatsil ümber linna. Näiteks Kanonis(praeguse lennuraja naabruses). Samal ajal prantslased parendasid linna arhitektuuri, tegid Esplanaadi väljakust suurepärase rohelise oaasi ning ehitasid lõpuni Listoni läänepoolse osa. Samal perioodil hakati esmakordselt kasvatama Korfu saarel kartulit, tekkisid erinevad vaktsiinid haiguste vastu ja loodi Kaunite Kunstide Kool. Selle aja tähtsaimaks sündmuseks sai Kreekas esimese Joonia Akadeemia loomine 1808. aastal, mis on siiani olemas. Peale selle purustamist sõja ajal võttis paraku palju aega, et see uuesti avada.
Peale Napoleoni vallutamist 1814. aastal nõrgestus Joonia saartel prantsuse võim. Viini Kongressil 1815.aastal kirjutati alla lepingule, mis andis Joonia saared üle briti impeeriumile. Üle anti kui iseseisev vabariik, kuid Inglismaa valitsuse kaitse all.
ja nüüd tagasi Listoni juurde.
Listoni projekteeris prantslane Mathieu de Lesseps, kes ehitas selle 1807. aastal. Nimi Liston pärineb Veneetsia tavast pidada aadliperekondade “loetelu” Libro d`Oro`s ehk Kuldses raamatus – siin tohtisid jalutada ainult need, kes olid selles nimekirjas.
Sellesse nimekirja said lugupeetud kodanikud. Lugupeetud kodanik ei tohtinud olla füüsilise töö esindaja, tal pidi olema vähemalt kaks kinnisvara – üks Korfu linnas, teine maamajapidamine saarel või siis pidi olema juba lugupeetud linnakodanik kolmandat põlve.
Niiet jah, kui ikka kaevasid kraave või tegid muud füüsilist tööd, tuli vahetada ametit. Muidu sind Listonile ei lastud.
Tänasel päeval võib loomulikult Listonil jalutada palju soovid. See on ääristatud suure hulga kohvikutega ja seal jalutab karjade kaupa turiste. Jalutasime meiegi :)
Listonilt läksime edasi vanalinna sügavustesse jalutama mõnusatele kitsastele tänavatele. Meile tohutult meeldisid seal need kiviplaatidest teed, mis on hirmus vanad ja nende maa-alune osa on kuni 50 cm. Augukesed kivide sees on selleks, et vihmaveed ära voolaksid ja ilmastik kive ei mõjutaks. Kivid on aastasadade jooksul kõndijate poolt nii siledaks lihvitud, et peab olema ettevaatlik. Kui hooletult astud võib juhtuda nagu Šuriku filmis ehk “Briljantkäes” – libastusid, kukkusid, ärkasid, kips :) Oh, need kitsad tänavad, mulle nad nii väga meeldivad :)
Muide, peale seda, kui me väljastpoolt vanalinna oma bussipeatusest mereni jalutasime, me rohkem linna kaarti ei vajanudki. Kuidagi nii lihtne ja loogiline oli jalutada mere äärest Esplanaadile, sealt Listonile, sealt vanalinna ja edasi ja edasi ja lõpuks tagasi sinna, kust alustasime.
Sellest ehtepoest, mis järgmisel pildil, ostsime K-le ühed väikesed ja armsad hõbedast kõrvarõngad. Ikka kreekapärased. Kujutavad tükikest meandrist.
K valis ikka päris kaua, aga müüja oli rahulik ja kannatlik. Andis talle proovida kõiki kõrvarõngaid, mis lapsele meeldisid, kuni ta leidis need ainsad, mis olid hingelähedased. Ise otsis, ise küsis, ise ajas asja. Mina vaid vaatasin ringi ja nuumasin silma, mida kõike ilusat seal oli…..
Vahepeal tasus liikudes ka kõrgemale vaadata, sest seal võisid olla inimesed ja väikesed koerad. Lisaks ka ilusad rõdupiirded.
Kui suur palavus tahtis juba hinge seest võtta, jõudsime jäätisepoeni. Sealt enam mööda minna ei saanud. Valituks sai Frozen Yogurt Ise Cream. Ehk siis Kreeka jogurtist jäätis. Istusime kohe sinna astmete peale ja puhkasime ning maiustasime. Puhkamisele lisaks on sel viisil istudes võimalus ka lihtsalt elu jälgida. Nojah ja juhtus veel ka selline nali, et K küsib järsku, et….a kust mu käe peale jäätis sai??? eeeeem, kuule see polegi vist jäätis :) Jah, üks kiirustav linnuke otsustas teda õnnistada. Hea, et ära ei lakkunud :P Lohutasin teda sellega, et see pidavat õnne tooma ja saime jupp aega naerda.
Seda lasteaiarühma paelakese otsas nägime ennem Esplanaadi pargis jalutamas. Nüüd olid nad jõudnud vanalinna tänavatele.
Mõned inimesed sõidutavad kärus väikeseid lapsi, aga üks paar sõidutas hoopis roosade tutikestega kaunistatud koera :) Igaühele oma.
Kitsastel tänavatel majade vahel oli palju nööre ja traate. Eks seal oli ilmselt nii elektrit, internetti kui pesunööre. Korful jäid silma rohelise ristiga plafoonid, mis tähistasid apteegi asukohta. Pildil tagaplaanil peaks näha olema.
Ühel tänaval õnnestus ikka kuivama pandud pesu ka ära näha majade vahel.
Tänavatel jalutades kohtasime üht meest, kes tegi soovijatele hennatätoveeringuid. Lubasin K-l valida endale välja ühe viie-eurose kujutise. Valis, mis ta valis, lõpuks jäi sõelale üks hieroglüüf, mille tähenduseks oli – muusika :) Üldse ei üllata, eks. Kui K istus toolile, küsis mees, et kas talle meeldib muusika? K vastaski siis, et jah, väga meeldib ja ise õpin klaverit. Onukesel läksid silmad särama, sest temagi armastab väga muusikat ning küsis, kas ta võiks lisaks hieroglüüfile midagi juurde improviseerida? Mis meil selle vastu ikka oli.
Selline see tatuu sai. Pärast tuli muidugi kõva tund aega käsi püsti liikuda, et märga hennat kuskile vastu ära ei soperdaks :)
Peale vanalinnatänavatel seiklemist otsustasime liikuda järgmise vaatamisväärsuse poole.
Prantslastele järgnes Inglise valitsus (1814-1864)
Inglise valitsuse ajal oli loodud ja kirja pandud Konstitutsioon, mis andis trükivabaduse kreeka keeles kui põhikeeles. 1818.aastal loodi Püha Michael`i ja Püha George`i orden samanimelises palees, mis asus Listoni väljaku lõpus ja milles pidas istungeid ka inglise Senat. Palee ehitati aastatel 1819 – 1624 Malta lubjakivist, tegutses Briti dominiooni ametliku esindaja söör Thomas Maitlandi residentsina ja oli ühtlasi vanim ametlik hoone Kreekas. Kui britid 1864. aastal Korfult lahkusid kasutas paleed lühikest aega ka Kreeka kuninglik perekond, kuid hiljem see hüljati ja hoone hakkas lagunema.
Palee renoveeris hoolikalt taas 1950. aastatel söör Charles Peake, Briti saadik Kreekas. Nüüd asuvad seal liikluspolitsei, raamatukogu ja mõned valitsusasutused. Aeg-ajalt korraldatakse palees ka konverentse ja näitusi.
Inglise valitsuse ajal loodi veel kirjanduslikke koole, avalik raamatukogu, Filharmoonia ja Joonia Pank
Praegusel ajal on selles hoones lisaks muule ka Aasia kunsti muuseum. Muuseumi kollektsiooni tuumaks on 10 000 eset, mille Korfu diplomaat Grigorios ( 1850-1929) oma välisreiside ajal kogus. Ta pakkus oma suurt kollektsiooni riigile tingimusel, et ta tohib erru minna ja muuseumi kuraatoriks saada. Kahjuks suri ta enne oma soovi realiseerimist. Muuseumisse on kogutud esemed, mis kuulusid Hiina peredünastiatele; Jaapani relvad ja maskid; esemed Pakistanuist, Indiast, Nepaalist, Tiibetist, Kambodžast, Koreast, tTaist ja Siiamist. Samuti ka mööbel, portreed, medalid, maalid, mõned Joonia senatile kuulunud esemed ja reliikviad. Selle muuseumi Jaapani kollekstioon sisaldab ligikaudu 6200 eksponaati, enamus dateeritud XIV – XIX sajandini. Seal on samuraide relvi ja esemeid, tuntud Jaapani kunstnike gravüüre ja maale, keraamikat ja portselani, teatrimaske, nõusid, rõivaid jne.
Muuseumi ees seisab söör Frederic Adami kuju. Adam oli Briti dominiooni ametlik esindaja Korful aastail 1824-1831. Ta ehitas linna lõunaossa Mon Repose villa ja tema teeneks oli ka ühe oma lemmikkoha, Paleokastritsa lääneranniku-kuuriordi populariseerimine.
Palee juures kohtasime seda toredat punast kahekorruselist turistibussi, mis teeb linnaekskursioone ja saime teada, kus on tema stardipeatus. Sinnapoole liikudes saime minna palee kaare alt läbi ja liikuda jälle edasi mööda mereäärset promenaadi sadama suunas.
Taas nägime Vana kindlust, seekord teiselt poolt.
Ja loomulikult merevaated
ja siis oli meie ees niinimetatud Uus kindlus
Veneetslased alustasid Uue kindluse ehk Neo Frourio ehitamist 1576. aastal, et sellega linna kaitset veelgi tugevdada. Töö lõpetati alles 1589. aastal, 30 aastat pärast Vana kindlust. Sellest ka nende vastavad nimed. Kindlus asub St. Marki mäel vanalinna sadama lähedal ja kaitseb linna läänepoolsest küljest. See ehitis on mõnevõrra väiksem kui Vana kindlus, kuid seda peetakse arhitektuurilisest seisukohast huvitavamaks. Projekteerimise ja ehitusega tegeles Veneetsia arhitekt Francesco Vitelli. Kindluse ehitamiseks (ehitusmaterjali kogumiseks) hävitati enam kui 2000 hoonet. Hiljem täiendasid kindluse ehitust ka prantslased ja britid.
Uus kindlus on kahetasandiline. Alumise tasandi põhiülesanne oli sadamakaitse. Ülemine tasand oli ette nähtud linna kaitsmiseks. Kindlus koosneb kahest massiivsest bastionist-kaksikuist, mis kõrguvad suurejooneliselt sadama kohal. Kaks peamist väravat on säilinud tänapäevani. Neid kaunistavad Venetsia sümbolid – Saint-Marki tiibadega lõvid. Säilinud on ka maa-alused tunnelid, mis ühendavad uut kindlust vanaga ja linnaga, kuid need on avalikkusele suletud. Ühelt poolt on kindlus ümbritsetud veevaba kraaviga. Kindlus oli tõsiselt kahjustatud Teise maailmasõja pommitamiste ajal, kuid hiljem taastati.
Ametlikult nimetatakse seda majesteetlikku iidset ehitist nimega “Püha Markuse kindlus”, kuid tavaliselt nimetatakse seda lihtsalt “Uus kindlus”. Täna on see avatud iga päev külastamiseks ja saab teha lühikesi ekskursioone keskaegsete käikude labürintides ja kaitserajatistes. Kindluse tipust paistavad ilusad panoraamvaated. Pärast taastamist peetakse siin maalinäitusi, fotonäitusi, skulptuurinäitusi, muusikakontserte ja muid kultuuriüritusi. Kohapeal on ka väike kohvik.
Kreeka merevägi kasutab kindlust treeningbaasina, ümbritsev lossikraav on aga kasutusel turuplatsina.
Lisaks kindlusele leidsime ka punaste busside peatuspaiga üles. Kuna aga sõit maksis 19 eurot per nägu ja külastati seal paljusid kohti, mis meil olid plaanis ühe ekskursiooni raames, jätsime selle sõidu ära. Tagantjärele mõtlen, et miks me küll turgu vaatama ei läinud, aga siis tuli meelde, et kell oli juba piisavalt palju ja turg selleks ajaks lõppenud.
Hakkasime mööda mereäärset promenaadi tagasi Vana kindluse poole minema, et sealt juba võtta suund meie bussipeatusele.
See punakas hoone päikesega on Jumalaema Panagia Spileotissale pühendatud katedraal, mis on ehitatud Joonia saarte arhitektuurile omaselt kolmeosalise basiilikana. Ehitatud XVI. sajandi lõpus. Pühamus on Spiliotissa ikoon, mis kolis sinna peale seda, kui brittide poolt hävitati eelmine temale pühendatud kirik Uues kindluses. Pühamu vaimustab oma välimusega, tema kaunis fassaad on renessansi ere väljendus.
Juba tuttava hoone sammaste taga…
Kirikuid ja pühamuid on Kreekas teadupärast väga palju ja nii ongi, et mõni sai pildile, aga nime polegi tuvastanud. See konkreetne on Virgin Mary Mandrakina
kirik
ja olimegi tagasi Vana kindluse väravates
Üks monument
Veelkord üks ülikooli hoonetest
Korfu linna peal saab nagu Tallinnaski sõita hobukaarikuga
Enne kui maandusime ühte teeäärsesse tavernasse sööma jäi meie teele omapärane ülekäigurada. Hoolikal vaatamisel on põnev tõdeda, et teisel pool teed on hekk ja aed vastas :) Ülekäigurada kreeklaste moodi :) Loomulikult see, kuidas sa üle tee saad, on ikkagi vaid sinu enda asi, ülekäigurada on rohkem niisama.
Bussipeatusesse jõudsime täpselt niipalju enne bussi väljumist, et osta kõrvalasuvast poekesest virsikuid, kirsse ja nektariine ning teisest poest sõidu ajaks värskelt pressitud abuusi mahla. Kella nelja paiku olime Benitses tagasi, palavusest väsinud, aga rõõmsad.
Hotellis esimese asjana viskasime riided ringi ja jooksime merre ujuma. Oo, milline nauding ja kergendus see oli peale seda palavust täis linnapäeva. Hulpisime meres kena tund aega, et pea saaks palavusest selgemaks ja peale pesu ning riietumist läksime meie hotelli kõrval asuvasse Shell muuseumi ehk veealuse maailma muuseumi.
Muuseumi loojaks oli Mr. Napoleon Sagias, kes peale 20 aastat seilamist Austraalia meredel ning India ja Vaikses ookeanis naasis koju ning avas muuseumi. Muuseumis on eksponeeritud haruldased ekspoanaadid nagu mürgised karbid, piraajad, meritähed, haruldased haid, molluskid ja palju muud. Seal on ikka väga mitmesuguseid ja mitmes suuruses karpe. Tibatillukestest hiigelsuurteni. Kalade topised, haide topised, merevaiku, vaala skelett ja mida kõike veel. Uudistamist ja ahhetamist jagub jupiks ajaks. Kes Korfule satub, soovitame kindlasti vaatama minna.
Muuseum asub teisel korrusel ja sealt välja tulles avanes vaade meie hotelliesise varjualuse kaunitele bougainvillea õitele. Nende ilust ei saagi tüdineda.
Merel vedas kaater kedagi langevarjuga :)
Pika päeva peale otsustasime teha lähedalasuvas restoranis mõnusa õhtusöögi, aga ennem otsustas K, et tuleb ka emast suvitaja pilti teha. K arvas, et muidu keegi ei usu, et ma reisil käisin. Mis siis muud, kui tegime paar poosepilti.
Söömiseks valisime Poseidoni restorani – Posidonia Restaurant Cafe
Tellisime toidu ära ja jäime ootama
Ja siis tulid jälle kassid. Alguses üks ja pärast käis neid seal ringi mitu. Kassikesed üldiselt kuskil pealetükkivad ei ole, mis näitab, et nad on täiesti kenasti toidetud. Sort on neil ainult seal kuidagi igerik ja kollane :)
Ootasin mina ka.
Lõpuks saabusid meie road. Tellisin endale planeeritult grillitud kaheksajalga. Ma olin Eestis ühe korra söönud kaheksajalaga pastat, kui käisin ühte pulma pildistamas ja pärast oli meil lõunasöök ühes tipprestoranis ja toonane kogemus oli, et octopus maitses nagu kummivoolik. Otsustasin proovida seda uuesti lootuses, et soojal maal on tooraine saamine lihtsam ja lühema teekonnaga ning et ehk ka maitse sellevõrra parem. Pealegi tahtsin K-le pakkuda elamust – sõin esimest korda elus :) Ekstra temale ei julenud seda kohe tellida, sest mine tea, äkki poleks mekkinud.
Ja maitses see kaheksajalg oivaliselt. Absoluutselt võrreldamatu esimese kogemusega. Hõrk, õrn ja hästi maitsestatud. Tõeline mmmmmm elamus.
Ka K-le maitses kaheksajalg väga hästi. Jagasin pool oma hõrgutisest temale.
Aga tema ise, tema valis endale portsu pastat :) Kohale toodi mitte lihtsalt pasta, vaid väga suur kuhi pasta!!! Ma kodus üldiselt pastat üldse ei tee ja lapsel tekkis igatsus.
Kui rääkida hindadest, siis kahepeale kokku maksis meie õhtusöök 20€
Nii mõnus oli seal õues istuda, süüa, nautida õhtust vaadet ja kuulata mere häält.
Pärast sööki tegime rannas väikese pikutamise
Kui puhkamine puhatud, võtsime suuna Benitsese keskusesse,et jalutada jälle nendel armsatel kiirakäära väikestel tänavatel.
Vaikselt hakkas päev õhtusse veerema. Põikasime veel sisse ühte restorani, et juua tass kohvi. Jaa, mina jõin kohvi. See üks kord oli täpselt selline tunne, et üks tassike kohvi oleks väga hea, mis sest, et minu kohvi tarbimine piirdub aastas enam vähem 3 korraga.
Meil tegelikkuses sellist kohvipeatust plaanis ei olnudki, aga üks noormees nii kenasti kutsus meid nende restorani. Ütlesime, et me tegelikult ei jaksa enam süüa, sest kõht on täis, sooviksime ehk kusagil vaid tassikest kohvi juua. Kohvi?, aga palun, armsad daamid, astuge sisse, kohe toome teile kohvi :) Nii kena kutsumise peale, oleks ju inetu ära minna, eks :)
Jooksuga tuli kelner, vahetas laual lina ja hetke pärast olid meil ees joogid – minul cappuccino K-l jääkohv. Väga tore oli, tõesõna. Meil kodumail vist ükski teenindaja naljalt vaimustust ei tunne, kui tuled restorani ainult tassile kohvile :)
Saabuski õhtu ja meie pikk kuid huvitav päev hakkas läbi saama. Pimeduses jalutasime tagasi hotelli.
Kui nüüd järgmise päeva pildid valmis saavad, kirjutan edasi, aga luban, et järgmine lugu tuleb kõvasti lühem ja ajalugu ei tule üldse, küll aga tuleb Korfu linnast juttu veel ka eelviimase päeva postituses. Võtsime endale enne kolme pikka ekskursioonipäeva ühe lihtsalt olemise päeva. Seega järgmine kord räägingi lihtsalt puhkamisest ja on pisut fotosid – ikka nendest imepärastest tänavatest.
Sealt edasi on aga oht kirjutada jälle üsna pikki postitusi, sest nendes tuleb juttu ekskursioonidel käimisest ja muljeid saime sealt rohkem, kui oskasime oodata.
Järgmise korrani!
Pingback: Korfu. 2.osa |