Aasta 2020 sai ajalooks. Head Uut alanud 2021. aastat!

Ja ongi ta läinud, aasta 2020.
Oli ta hea või halb?
Globaalses mõttes ei saa teda heaks nimetada, kui vaadata aastale sellest küljest, et alates märtsist on maailm olnud sisuliselt lukus ja paljud eluvaldkonnad omadega käpuli. Mis tähendab seda, et paljud kaotasid töö ja sissetuleku. Vaevalt ka seda saab nimetada heaks, et koos selle tüütult leviva viirusega kaotas maailm sel aastal hulgaliselt inimelusid. Ilmselt. Sest eks sedagi teame kõik, et koroonasurmade hulka on kirjutatud mida iganes lisaks reaalsetele koroonasurmadele ja inimesi saab otsa selles maailmas ühel või teisel moel iga päev. Pigem võib öelda, et aasta oli eriline ning aasta teine pool kujunes maskiballiks. Aga ega ma siis sellest tahtnud kirjutada.
Isiklikus plaanis võin vabalt öelda, et aasta oli täiesti kenake. Ainus, mis oleks võinud tagantjärgi vaadates tõesti teisiti minna oli teema nimega reisimine.
Nimelt eelmise aasta alguses tõdesin, et tuleb üks suuremat sorti reisimiste aasta. Ja üsna loogiline, et tundsime selle üle väga suurt rõõmu – reisihimulised, nagu me oleme. Aastat alustasime reisiga, istudes lennukisse juba 3. jaanuaril ja nende ridade kirjutamise ajal olime tulnud perega äsja tagasi Egiptuses.

egiptus

Veebruaris turismimessi külastades võitsime kaks head paketti Soome reisimiseks, mida plaanisime otseloomulikult aasta jooksul kasutada. Lisaks oli K-l plaanis kooriga Montenegro bussireis koos festivalil laulmisega, minul tööalane Taani reis sügisel ja kevadel mais Berliinis konverents. Augustiks oli planeeritud mul lastega sõit Rootsi, et viia ka pere noorimad mõnda huvitavasse paika. Nojah, aga läks nagu läks. Kõik need plaanid läksid vett vedama. Tööalane Taani reis on vist küll edasi lükatud tänavuse aasta kevadesse, aga eks me näeme, mis sellest saab. Lootus sureb teadupärast viimasena. Punkt.

egiptus

Meie pere aasta oli täiesti hea kui välja arvata paar aspekti. Õnneks ka need on leidnud lahenduse ja kui mitte veel 100%-lise lahenduse, siis ehk teadmise….et kui läks nii, siis järelikult ootas ees midagi märksa paremat ja nii pidigi minema. Tähtis on hoiak ja arusaam, et kõik läheb mööda. Ka see läheb mööda. Elu ju käibki spiraalipidi, ikka tõusude ja mõõnadega. Kord väiksema lainena kord, jälle suuremaga. Ja mida enam me õppetundidest õpime, seda vähem häirivateks sellised lainetused elus muutuvad ning teadupärast miski muu, kui optimism pole kasulik ega jätkusuutlik.
Seega kõik on hästi ja ma usun et see ongi meie kõigi jaoks ülioluline.
“Üllatuste” tagajärjel oleme K-ga saanud endale 3 pereliiget koju juurde ja kuigi see on kindlasti ajutine lahendus, oleme ikkagi rõõmsad, et suur R ja tema lapsed on suure aja meiega koos ning saame neile toeks olla.

pere

Ah jaa, eile tegin ühe huvitava avastuse. Räägitakse ju, et inimese elu kulgeb 7-me aastaste tsüklitena ja kui vigade parandus on piisav olnud….läheb aina paremaks.
Selle süsteemi järgi peaksid perioodid vahelduma järgmiselt: 7, 14, 21, 28, 35, 42, 49, 56, 63, 70…..
Seega on eelmise aastanumbri sees nii minul, kui mu kolmel lapsel ja ühel lapselapsel alanud elus uus ajajärk. Poegadel aasta algusest ja nende puhul on reaalselt ka teada, et algaski uus ajajärk, minul ja K-l alles aasta lõpus, seega ma ei oska veel seda kommenteerida. Kuigi…teatud mõttes on ka meil olnud 2020 muutuste aeg. K-l näiteks kasvõi koolivahetus. Seega…eeldan, et meil on olnud piisavad vigade parandused, et kõik läheks edasi suurepäraselt. Ja lapselapsel samuti muutus – läks kooli :)

teatris

Edasi…

Nagu mainisin, algas meil aasta reisiga. Täpsemalt sõitsime välja 3.jaanuari öösel koos K ja vanema R-i ning tema lastega Tallinna lennujaamast, et maanduda mõne tunni möödudes Egiptuses, Sharm el Sheikh-is. Otsus jaanuaris reisile minna tekkis meil suhteliselt sopntaanselt ja selle taga oli pigem poja vajadus siit keskkonnast ära saada ja veidi kõigest eemal olla, kui et kellegi suur armastus Egiptimaa vastu. Talvel pole suurt kuskile mujale sooja minna(kui just rahakott pole puuga seljas) ja nii see Egiptus sõelale jäigi. Tagantjärgi olen küll mõelnud, et veidi rohkem rahaliselt punnitades oleks võinud ehk isegi Tenerife valida, aga valisime näed teisiti ja kogemus seegi.

teatris

teatris

Me tõesti ei oodanud, et Egiptuses on jaanuari alguses nii jahe, seega Tenerifel oleksime saanud umbes samasuguse temperatuuri, aga palju mõnusama atmosfääri. Samas…nüüd on seal eestlaste sageli külastatavas Egiptuses käidud ja tegelikult oli meil seal ju üpris tore. Iseäranis vahva oli soe vesi ja imeline veealune maailm. See, et peale päikeseloojangut oli õues vaid napp 10 soojakraadi ja hullult tuuline….teeme nii, et seda me lihtsalt ei mäleta. Ja ka selle unustame ära, et lastest väiksemal tõusis palavik, mis tekitas meile mõned ööd muret, aga läks õnneks kiirelt üle. Kogemus: nüüd tean, et detsembrist märtsini pole Egiptus see koht, kus sooja saab ja et seda riiki rohkem kogeda, peab olema seljas väga paks nahk ja immuunsus kohalike suhtes. Vastasel juhul tasub piirata oma puhkust vaid hotelli territooriumiga ja ringi liikuda ekskursioonigrupiga. Mis on aga tähtis siis see, et ma sugugi ei kahetse seda reisi. Seda enam, et ülejäänud aasta reisiplaane oli suhtkoht keeruline või võimatu teostada.

teatris

teatris

teatris

Peale reisi oli nii umbes kuu ja peale tavaline rutiin ja kevadvalguse ootus. Käisime tööl ja koolis, K valmistus järjekordseks laulukarusselliks, kuhu ta ei tahtnud minna ning midagi erilist ei toimunud….kuni hakkasid kõrvu kostma ärevad jutud maailmas levivast viirusest. Esialgu ei pööranud sellele mingit tähtsust, sest viiruseid ennegi liikunud ja see pole nagu kuidagi probleemseks osutunud. Ja siis äkki pauhh, 15. märtsist pandi koolid kinni ja kus võimalik, saadeti inimesed kodukontoritesse tööle. Lennuliiklus jäi vaat et päevapealt seisma, hiidlinnud paremaid päevi ootama ja ega laevaliikluski enam suurem asi polnud. Kõik riigid hakkasid koju kutsuma ja erilendudega koju tooma oma kodanikke.
Alates SELLEST postitusest saab meie Egiptuse reisist muljeid lugeda.

Mis muutus ja mida me selle ajaga õppisime?
Kõigepealt muutus see, et pojalapsed kolisid meile.

teatris

Lasteaiad pandi kinni ja koolilapsed suunati koduõppele. Seega mul oli iga päev kodus kaks koolieelikut ja üks koolilaps, kellele tuli päevaks toit ette valmis teha. Meil juhtumisi käisid kõik täiskasvanud peres tööl, kes me siin lähestikku elame. Linnanoored olid kodukontoris, aga nendest polnud meil abi. Nendel tuli passida Tallinnas kodus ja olla terved. Nii juhtuski, et K oli meil ainus võimalik lapsehoidja ja minul tuli äratust kõvasti varajasemaks timmida.
Ei saanud enam ka trennis käia, sest kuskile ei lubatud, aga avastasin enda jaoks ülimõnusad live-trennid koos imelise treeneri Shaliniga.

teatris

Foto: Delfi

Trenni on saanud aastal 2020 teha kindlasti rohkem, kui varasematel aastatel. Esiteks juba see, et peale liitumist sooja ja andeka Shalini trennigrupiga tekkis ülioluline võimalus teha online-trenne. Kas lihtsalt otse keskkonnast või siis live-trennina. Ja Shalini on naine, kes oskab ka ekraani vahendusel olla nagu su parim sõber sinu enda toas. Seda ma ei väsi kordamast, et endast noorematelt on väga palju õppida. Kellel on soovi saada aimu sellest imelisest treenerist ja tema GraceFit trennidest, kuidas saada vormi naiselikult, siis SIIT saab.

Kõik poest toodud toiduained kästi üle pesta….veidral kombel sügisese teise lainega sellest enam keegi ei räägi.
Reaalselt poes käimise asemel tellisin toidu koju. See oli asja positiivne pool, sest ega ma poodides väga käia ei armastagi ja veel vähem asju seljas koju vedada. Täiesti tore on, kui keegi “nähtamatu” tassib kastidega toiduained ukse taha ja endal jääb üle vaid netist tellida, maksta ja asjad ukse tagant tuppa tõsta. Loomulikult polnud see keegi päriselt nähtamatu, vaid reaalne lihast ja luust inimene, kellel vaatamata pandeemiale säilis töö ja seda tuli aina juurde.
Kogu selle tohuvahobu käigus saime aga kõik hoopis tervislikumalt toituma hakata, sest keegi meist ei söönud enam väljaspool kodu.
Ka muid vajalikke asju tellisin sageli ja tellin praegugi interneti vahendusel.

teatris

Kuna kodust väljas ei saanud enam osaleda ei trennides ega kehalise kasvatuse tundides….siis käisime ise rohkem õues liikumas, läbisime kohutava hulga kilomeetreid ja õppisime oma kodukoha ümbrust tundma rohkem, kui kunagi varem. Ka väikesed piigad, kes olid seni olnud vähese käimaga, harjusid palju jalgsi käima.

teatris

teatris

Pärast kõige sulgemist käisime esimest korda Tallinnas alles 1. mail.
Kohtusime üle mitme kuu oma noorema pojaga, K seega vennaga ja tema kaasaga ning käisime Kakumäe poolsaarel matkamas.
Sama seltskonnaga tegime mai lõpus toreda matka Rabivere rabas ja veel mõnes kohas.

teatris

Kui väga paljud said teha tööd kodukontoris, siis mina käisin endiselt iga päev tööl. Sain võtta vaid mõned kodukontori päevad, mille ajal tegelesin lasteraamatute sisselugemisega või ristsõnade ja kahoot-keskkonnas viktoriinide koostamisega. Tööl muutus vaid niipalju, et külastajaid ruumidesse ei lubatud ja raamatuid sai ette tellida. Meie muudkui pakkisime ja inimene sai oma tellitu fuajeest ise kätte. Samal ajal jõudsime väga palju sisetööd tehtud ja see oli meile väga vajalik aeg.

Igasugused üritused väljapool kodu jäid aastal 2020 enamuses ära ja selle kevade jooksul saimegi hoopis väga palju aega looduses liikuda, trenni teha ja üksteisega lähedasemaks saada. Võta või lapselapsed. Tavaelus elasime ju kõik oma igapäevast tööinimese elu ja ega nendega ülearu palju kokku saanud. Ikka pidupäeval ja vahest nädalavahetusel, aga muidu ikka nii, et vanaema tööl ja lapselapsed lasteaias või nädalavahetusel oma vanematega omi asju ajamas. Siis aga olid lapselapsed ühtäkki pidevalt meil ja nii tekkis võimalus üksteist paremini tundma õppida. Nii tekib mõlemapoolne soojus ja lähedus, mis on lapse arenguteel ülioluline. Nii me siis koos rändasime ringi õues, tegime koos süüa, lugesime, meisterdasime ja kaisutasime.

lapsed

lapsed

lapsed

lapsed

lapsed

lapsed

lapsed

K oli sel perioodil ja tegelikult siis õppeaasta lõpuni koduõppel ja tema sai ikka korraliku kooli kuidas jagada ennast õppetöö ja lastehoiu vahel.

lapsed

lapsed

Kogu selle segaduse alguses tundsin ma siiralt heameelt, et ei mina ega K ei pidanud enam mööda igasuguseid kontserte, üritusi ja konkursse traavima. Nüüd talveks on küll tekkinud väikene kurbus, et laulustuudio kontserte pole olnud kevadel ega jõulude ajal. Konkursid on aga K-l siiani teema, millest ta ei taha midagi kuulda. 9 lauluaastaga on neid kogunenud omajagu palju ja järelikult tuligi pausi pidada.

Sõbrannadega(osadega) on sel aastal olnud palju rohkem kooskulgemisi. Pikki jalutuskäike looduses või linnas või varbad vees. Või siis oleme üksteisel külas käinud. Ja rääkinud, palju rääkinud. Elust.

smuuti

Suve jooksul see pandeemia pisut taandus ja saime rohkem kodust välja. Mis mul siis esimesena meenub?

Sõpradega Lätis-Leedus

Selle reisi kolmanda päeva pildid on mul siiani tegemata ja kui aega leian, siis saavad needki valmis ning reisikiri blogisse üles, aga….see reis oli ütlemata äge ja meeleolukas. Juba see oli super, et käisime reisil vanade armsate sõpradega. Meie ühise ajaarvamise tiksumine on kestnud umbestäpselt varsti 36 aastat ja mul on ikka nii hea meel, et Lea ja Ain tahavad endiselt meie sõbrad olla :P Reisi esimesed lood on SIIN, SIIN, SIIN ja SIIN.

läti

läti

Lastega loomaaias

loomaaed

loomaaed

tloomaaed

loomaaed

Pärnu rannas

teatris

teatris

teatris

teatris

Mitmeid kordi loomulikult Tallinnas. Küll lastega midagi huvitavat tegemas ja vaatamas ja käisin isegi päris üksi…lihtsalt pildistamas. Vahest peab saama päris üksi olla, omaette, vaikuses…sest muidu hakkavad servast narmendama ka kõige sitkemad.

teatris

Siin oleme lastega Radissoni hotelli katuserestoranis. Läksime sinna peale pikemat linnapäeva maiustama. Lapsed soovisid jäätist ja need portsud olid igati ootamist väärt. Vihmavarjukesed sai kaasa võtta ja see oli veel rõõm omaette.

teatris

Lisaks mõnusatele jäätiseportsudele vaimustas lapsi imeline vaade meie pealinnale. Ja sinna üles paistab tõesti kõik kätte kui peopesal. Kui tahad imetle vanalinna, kui tahad, siis Tallinna lahte koos kaunite laevadega.

teatris

teatris

teatris

Kui käisin üksi linnas, sattusin keskaja laadale….mis imekombel kõigele vaatamata toimus

teatris

Ja siin meie oma Maria, reklaamimas küll hoopis Eddi keraamikat Andsin minagi oma panuse Eddi keraamikale, sest neidsamu pokaale, mida Maria käes hoiab, ei saanud kuidagi sinna jätta ja nii ma need viimased kaks ära ostsingi, mis Mariast järgi jäid. Imelised. Kõlisevad kui kristall ja imeõhukesed. Just sellised, nagu mulle meeldivad.
Järgmisel pildil kaunite sepistatud ehete taustal paistab samuti meie Raplamaa naine, sepp Aira Heiste Meil ikka neid andekaid jagub.

teatris

teatris

teatris

teatris

Pildil, mis selle teksti kohal, müüb aga TaevaniMaani keraamikat Maria ema. Maria ema kujundatud keraamilised nõud on väga kaunid ja neid tunneb juba kaugelt ära naisenägude järgi. Minul on kodus üks tema joonistatud vaagen, mis mulle väga meeldib.
teatris

Ega minu päev siis laadaga piirdunud. Tikkisin tookord vanalinna vist tänav-tänavalt risti ja põiki läbi ning teel olles avastasin mõndagi uut. Ja palju uksi, imeilusaid ja huvitavaid uksi. Nendest peaks ükskord vist terve postituse tegema. Seekord piirdun vaid mõne pildiga.

teatris

teatris

teatris

See viimane uks on meile K-ga tähenduslik, sest sellest käisime sisse tema üheksandast elukuust peale ja lõpetasime uksepaku kulutamise alles siis, kui ta oli 4 aastat ja kaks kuud vana. Nimelt käisime seal Musamaris laulmas. Viimasena täitsime Musamari jõulukontserdil tema suure unistuse laulda Estonia laval ja peale seda kolisime meie enda kodulähedasse Thea Paluoja Laulustuudiosse.

Suvelugejatega Haapsalus, kus külastasime mitmeid huvitavaid kohti

teatris

teatris

teatris

Sellest sõidust rohkem pilte on SIIN

Detsembris jõulude ajal käisin väikeste piigadega Tallinnas jõulutulesid imetlemas ja sellest on juttu SIIN postituses.

Palju palju käisime…
Metsaradadel
Matkadel

teatris

Ja üle mitme, mitme aasta käisin isegi metsas marjul.

teatris

Ning tervelt ühe korra jõudsin mina teatrisse. K-l õnnestus vist paar etendust rohkem näha tänu muusikakooli ühiskülastusele.

Sügisel käisin GraceFit-i päeval Tallinnas Swissotel-is. See oli üks megaäge üritus, kus mattidel oli ühiselt trennimas ja hingamas üle 100 naise ja see, kuidas Shalini meid kõiki seal hoidis, oli omaette kogemus. Tema on see inimene minu elus, kes on lõpuks õpetanud mind iseendast hoolima. Iseendale andeks andma ja iseenda vastu leebem olema. Minu möödunud aasta sädeinimene.

Loomulikult olen ma aasta jooksul õmmelnud. Paar tuunikat, paar-kolm kleiti, ühe pulmakleidi, paar beebitekki, lasteaia lõpukleidi, kolm pusa, kolm jõulusokki, kostüümi, retuuse, patju…ilmselt kõik ei tule meeldegi. Ja kahjuks tulid sellest aastast kaasa uude mõned võlad, mis tuleks jaanuaris ära lahendada. Kõige suurem häda juhtub nende asjadega, millega pole algusest peale väga kiire ja siis nad jäävad ja jäävad ja…njah, endal on tegelikult padupaha sellest, kui see kedagi lohutab. Ma tahaks alati rohkem jõuda, kui tegelikult jõuan. Fakt on see, et lõpuks saavad kõik asjad tehtud. Varem või hiljem.

Möödunud aastasse jääb ka minu esimene ajakirja esikaas + ajakirjas sees suur foto üle kahe lehekülje. Mul oli selle üle tõesti hea meel.

Aastal 2020 oli vaatamata kõigele piisavalt palju pildistamist. Kevadel ilmselgelt vähem, aga suve alguses juba hakkas tulema ja sügis läks eriti tihedaks. Eks oli ka ilus kuldne sügis, palju värve ja pikalt sooja ilma. Mais oli isegi üks pulmapildistamine, õigemini noorpaari ilupiltide fotosess. Ja veebruaris pildistasin ühte beebiootust vahetult enne pandeemiat ning sündis see beebike juba karantiini ajal. Aastasse 2021 on juba uusi fotosessioone kirjas.

teatris

Oktoobrilõpu peresessioonil Kadrioru pargis, kus pildistasin armsat noort peret koos oma beebiga, püüdsin pildile isegi oma varbad. Ilm oli küll sombune, aga mõnus ja lõpuks tuli ka päike välja. Neid noori oli nii hea pildistada, sest poose võeti mängleva kergusega….mis seal imestada, kui pereisa on näitleja.

Ahjaa. Ma ei ole olnud kunagi mingi uue aasta lubaduste genereerija, aga…eelmise aasta alguses lubasime K-ga, et ei osta poest põhjuseta ühtegi rõivaeset(ega ma ei osta riideid ülearu ka siis, kui ei anna endale lubadusi).
Kuidas meil sellega läks?
Kui lähtuda statistikast, siis Eestis pidavat iga inimese kohta ostetama poest 7 rõivatükki KUUS. Mammamiia, keegi on igatahes suurem šopahoolik, kui ma ette kujutada oskaks, sest meie seda statistikat küll ei täida. Meie oleme kahe peale kokku ostnud eelmisel aastal ehk 16 rõivatükki + ühed jalatsid. Nendest 16-st olen mina saanud ühe linase kleidi ja kahed alukad. K sai endale uue talvejope, sest vana jäi väikeseks ning selle sain endale mina(nagu ikka). Kahed teksased – ühed sügisel ostsime ja kuu aja pärast olid nad kandmiskõlbmatud. Peale seda läksime poodi, kus müüdi kalleid teksaseid ja ostsime järgmised. Need käivad nüüd juba neljas kuu ja ei näita kulumise märkegi. Veel sai ta endale mõned aluspesutükid, sest kasvas vanadest välja ja mõned spordiriided kooli alguseks. Vanus selline, kus asjad jäävad lihtsalt väikeseks või kuluvad läbi.
Oleme oma tulemusega igatahes väga rahul ja rõõmustame, et tarbime mõistlikult vähe.

Jaaaaa….aasta lõpus tuli minu juurde üks uus asi, esimest korda elus. Selle asjakese nimi on nutitelefon. Jah, minule uus, tegelikult tütre vana. Eks ma ole ennegi laste vanu telefone endale saanud, sest minu vajadused kasvavad kuidagi aeglasemalt, kui lastel. See ongi vist normaalne.
Kuid jah, lõpuks läks minu vanake nuputelefon pensionile ja taskus istub nüüd nutitelefon. Lapsed küll naersid, et emme hakkab peagi samuti nagu nemad telefonis istuma, aga ei….ma ei viitsi. Olen päeva jooksul esiteks liigagi palju arvuti taga tööd tegemas ning ühegi asjaga mul “ei põle”, et rahu ei saaks sellest telefonist. Ja lõppude lõpuks annab endale seada reegleid….näiteks et enne kella 12 ma sotsiaalmeediat ei ava ja kaks tundi enne und ka mitte. See on lihtne. Hommikuti pole mul niikuinii selleks aega ja õhtuti eelistan raamatut telefonile.
Nüüd tegelen aga sellega, et vahetada telefonipaketti. Sellise vastu, mis oleks taskusõbralik ja kus oleks internet olemas. Mitte palju vaid piisavalt. Enamuse päevast olen niikuinii wi-fi alas ja internetti vajan vaid siis, kui kuskile ära sõidan. Vanasti oli mul opeeraatorfirmas käpp sees, ehk siis seal töötas mu sõbranna, kes asjadel silma peal hoidis. Ilma oma inimeseta on aga neid asju ajada paras rist ja viletsus. Ka selles osas tuli mul kiirelt ringi harjuda, et nüüd on mul õunakese telefon ja õunakese asjadega pole mina varem tegemist teinud.
Et siis sellised lood. Ühe lõbusa asja sain endale küll juurde uue telefoniga – Snapchat-i, kus saab naljakaid pilte teha ja nendega oma teismelist last “ärritada”. No tegelikult naerma ajada :D Naerda peab siin elus saama igal võimalusel. Üks õhtu naersime koos kolme piigaga voodis koos nii, et silmad märjad.

Teine – esimest korda elus– oli piparkoogitaigna tegemine. Otsast lõpuni. Isegi siirupi tegin ise. Loomulikult ei midagi erilist ja paljud teevad seda aastast aastasse, aga minu jaoks oli see tõesti esimene kord ja jäin sellega väga rahule.

teatris

Aasta 2020 meie pere haridusmaastikul.
Õpilasi oli meil eelmisel aastal täpselt kaks.
K lõpetas kuuenda klassi viitega ja kiituskirjaga.
Seitsmenda klassi alguses peale esimest nädalat vahetas K kooli, mis oli suurepärane otsus.

teatris

Vanem M lõpetas kevadel lasteaia ja läks sügisel meie armsasse kodukooli esimesse klassi.
Õpivad mõlemad lapsed rõõmuga. Väiksem võttis juba lugemiseks 250-leheküljelise raamatu ja minule, kui raamatukoile teeb see ainult rõõmu. Iseäranis sellepärast, et varajane hea lugemisoskus on kõvasti abiks koolis heaks hakkamasaamiseks. K üllatab vahest täiesti jaburate asjadega. Näiteks luges hiljuti mingit ajuteemalist kirjutist ja selleks, et loetu kinnistuks, võttis kätte ja koostas tähtsamatest punktidest esitluse. Täitsa enda jaoks. Mis ma ikka sellepeale oskan kosta.
Peale talvist vaheaega on jäänud kooli umbes-täpselt pool aastat, kus sees on veel kaks nädalat vaheaega. Seega napp 5,5 kuud. See tähendab, et varsti saab seitsmes klass läbi ning tuleb otsustada, mis saab edasi. Ja muusikakool saab täitsa läbi ning selleski osas tuleb teha mingid otsused.
Aastal 2020 sai erandkorras nühkida koolipinki märksa vähem, kui varasematel aastatel. Sõna otseses mõtttes nühkida koolipinki. Koduõpet on olnud päris palju ja kooliaastad mööduvad kuidagi nii, et …alles ta algas ja juba läbi. Lapsed on ju alailma kodus, mitte koolis. Kuigi õpivad.

teatris

Aasta 2020 meie potipõllunduses
K sai endale maja taga isikliku peenra, kus ta kasvatas lilli. Ehk siis harjutas rohimist. Lisaks tegime oma rabarberipõõsa juurde maad juurde ning kasvatasime seal salatilisi, suvikõrvitsat ja kuumaasikaid. Eks siis vaatame, kuidas kevadel jätkame.
Rõdul oli meil nagu igal aastal…päris kasutoov ja silmailu pakkuv taimekasvatus. Eelkõige tegid rõõmu erinevad lilled ja lisaks mitmed hästi saaki andvad tomatitaimed, kurgitaim ja salatilised ning maitsetaimed.

teatris

Mis siis veel? Nojah, kodu jäi veel puudutamata.
Kuna sel suvel reisida suurt ei saanud, panustasin kodusse.
Lõpuks said meie kodus maha kõik, kõik põrandaliistud(enamasti kipuvad olema just liistud need, mis maha ei saa, aga mina olen nende suhtes kiiksuga. Peavad maha saama, sest muidu nad jäävadki panemata) – tänusõnad ja maani kummardus vanemale pojale.
Pikka aega remonti oodanud K tuba läks lõpuks töösse ja kui alguses oli plaanis teha vaid kaks asja- värvida lagi ja vahetada tapeet, siis tegelikult sai seal tehtud väga suur ja põhjalik remont, aga lõpptulemusega oleme mõlemad väga, väga rahul.
Lagi värvitud – alustasin ise ja poeg lõpetas, sest mul oli kehv töövahend ning värvirull kippus pähe kukkuma. Nalja sai ja hea on, kui keegi halastab ja aitab.
Tapeet vahetatud – tänu läheb sõbranna Kristiinale, kes tuleb mulle alati tapeetimisel appi, sest koos on lõbusam ja teda usaldan ma tapeetimisel rohkem, kui ennast. Lisaks on see suurepärane põhjus mulle külla tulla.
Kunagi, kui me sinna korterisse kolisime, sai sellest toast kahe noorema poisi tuba(sel ajal oli meil poisslapsi kasvatada 3). Tegime toas remondi ära, aga mingi häda oli selle toa ukse pealsega. Uks on kandvas seinas, seega uksepale ukse kohal on lai. Ühesõnaga ei mäleta enam mina, miks, aga see oli tegemata. Mingi puit isegi turritas sealt välja. Kuna nüüd tegime aga väga ilusa remondi(omameelest vähemalt), siis selline katkine asi kuidagi sinna enam ei sobitunud. Seega…kurtsime K issile muret ja saimegi ta appi oma kunagi lõpetamata tööd korda tegema ning olime väga tänulikud, et see lõpuks korda sai.
Aknapaled, uksepaled ja uks ise kenasti valgeks värvitud- ise tegin, sest värvida ma oskan väga hästi.
Toa otsasein helehalliks värvitud – jälle ise värvisin, sest äkki tekkis tunne, et ei paneks tervet tuba tapeedi alla. Eelnevalt tuli muidugi seda ja teisi seinu pahteldada ja lihvida ja lihvida. Oh seda tolmu, aga tehtud ma selle sain.
Uus põrand + liistud – Kui lagi ja seinad said korda, tundus kuidagi näotu jätta maha vana päevi näinud põrand, kus oli koeral omal ajal isegi kurv sisse joostud. Korgist põrand pole teadupärast piisavalt küünekindel. Poeg on mul tubli ja tegi selle töö ära. K-ga on neil vastastikuse abistamise klubi vist- üks hoiab vajadusel lapsi, teine aitab remonti teha.

teatris

teatris

Ja lõpuks värvisin veel K voodi üle, sest seda ma keeldusin talle uut ostmast.
Kuid…tuba sai uue kummuti ja uue kirjutuslaua.
Aasta lõpus tõstsin enda toast kardinad K tuppa, sest tuli selline tunne. Tahan sinna küll teisi kardinaid, aga siiani pole leidnud neid õigeid. Nii peavadki seal rippuma ajutised, mis küll samuti sobivad, aga pole see, mis mul mõttes.

Nüüd on jäänud pisiasjad nagu uus tool, väiksemat sorti vaip, uued seinalambid ja veel nipet-näpet.

teatris

Kui see tuba lõpuks päris valmis saab, tuleb ka rohkem pilte.

Vahetasime tänavapoolse akna taga välja jõulutuled. Paari hooajaga sõi ilm vanad ära.

Kodu kahte esikusse said lõpuks seina lambid. Päris kaua said seal lihtsalt pirnid juhtme otsas rippuda, kuni leidsin sobivad kuplid. Nüüd on kõik 4 kuplit olemas.

Ja muidugi uus laste kingitud külmutuskapp, mis vajas väljavahetamist juba tükk aega.

teatris

Selline see aasta laias laastus siis välja kukkus ja kaugelt ei saanud siia kirja kõik, mis aastasse mahtus, aga ei peagi kõik kirjas olema. Lihtsalt neid häsid asju oli nii palju, et kõike ritta seades läheks jutt liiga pikaks(mitte, et ta seda juba ei oleks).
Uue võtsime vastu suures tänutundes ja soovides kõikidele head. Et meiele armsad eakamad inimesed püsiksid terved ja kõik teised loomulikult ka. Olge kõik hoitud, armsad lähedased, sõbrad ja tuttavad. Head alanud aastat 2021! Tulgu ta rõõmus, helge ja armastust täis!

teatris

This entry was posted in MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD.. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga