Pool aastat hiljem ehk lummav Ahvenamaa

Jah, pool aastat hiljem hakkasin ma mõtlema sellele, et peaks siiski panema ajaloo tarbeks kirja möödundsuvise reisi muljed. Eks nad ole nüüd juba ajapikku hägusemaks muutunud, aga samas ehk ka objektiivsemaks ning miks mitte nad siis kirja panna. Seda enam, et mõne kuu pärast on meil juba uus sihtkoht ees ootamas.
Eelmise aasta augustis käisime nimelt Ahvenamaal. Nojah, Soomes ju tegelikult, sest Ahvenamaa kuulub Soome koosseisu. Käies aga seal mõnusas ja rahulikus saarestikus ära, saab peagi selgeks, et Ahvenamaa on riik riigis.
Mul oli juba üsna pikka aega soov Ahvenamaad külastada. Siis sattus kätte raamat ” Minu Ahvenamaa”, kus autor Janne Kütimaa kirjutas saarestikust vägagi nauditavalt. Jäi kripeldama see rahu ja vaikuse kant. Lõpuks täpselt aasta enne Ahvenamaale reisimist, käisime K-ga Rootsis ja tagasiteel olime sel ajal väljas , kui laev Mariehamnis sees käis. Vaatasime linna poole ja veel teadmata, et aasta pärast oleme tagasi, ütlesin lapsele: varsti tuleme siia tagasi. Tol hetkel ei teadnud ma veel millal ja kuidas, aga mu südames oli teadmine, et tuleme.
Kui tööl algas sügishooaeg, ehk siis suvekuud olid möödas, hakkas liikuma jutt, et tuleval suvel organiseeritakse ilmselt raamatukogunduslik väljasõit Ahvenamaale. Mõne aja pärast algas registreerimine ja pikemalt mõtlemata panin meid K-ga sinna kirja. Reisiseltskond koostati maakonna raamatukoguhoidjatest ja kui kohti vabaks jäi, siis ka nende lähedastest ja sõpradest. Koos K-ga olid nimekirjas veel 3 toredat piigat, kes reisil kõik mõnusasti sõbrunesid. Nimed kirjas, hakkasime rõõmsalt raha koguma ja hinges pesitses rõõm eesootavast reisist. Pisut tekitas minus kahetisi tundeid bussireis ja see, et programm oli väga tihe. Ma ei ole kunagi olnud selline ekskursioonide inimene ja käsu peale siia sinna minemised pole mind vaimustanud. Eelmised reisid on reisitud kõik omapäi, ise maršruudid paika pandud ja aja üle otsustatud. Pelgasin, et programmi tihedus hakkab mind ahistama ja muutub liiga tüütuks ning pealiskaudseks. Liiati ei köitnud mind teadmine, et ma pean tapikorras kõik muuseumid ja vaatamisväärsused läbi käima ja kinni maksma, kuigi mind mõni asi väga ei huvitaks ja ma eelistaksin hoopis omal käel looduses ringi vaadata.
Etteruttavalt võin siiski öelda, et minu kartused ei osutunud tõeks, kuigi need olid kantud kolleegide juttudest eelmistest reisikogemustest. Minu kogemus ütleb seda, et kõik sõltub reisisaatjast ja bussijuhist ja meil läks nendega väga hästi. Bussijuht oli rahulik ja sõbralik, giid tark, asjalik, paindlik ja arvestav. Nii juhtuski, et minu esimene bussireis kujunes üleootuste toredaks ja mõnusaks.
Reis kestis mitu päeva ja kõike ühte postitusse ilmselgelt ma kirjutada ei suuda ega taha. Seega tuleb mitu postitust. Pöördume siis nüüd alguse juurde.

1. päev, 17.august

Hommikul tuli ärgata enne kukke ja koitu – kell 3.45. Püüdsime me õhtul kuidas püüdsime varem magama minna, uni ikka ei tulnud. Asjad olid koos, kõik hästi, aga polnud ju harjumust sellisel varajasel ajal magama minna ja eks pisuke reisiärevus oli ehk samuti kallal. Vähemalt K-l. Tema jaoks oli see üks esimesi pisut pikemaid reise, kui välja arvata kruiis Stockholmi või mõned päevad minu sõbranna juures Soomes külas. Varajasel kellaajal söömisele me aega ei pühendanud, panime riidesse ja marssisime oma kodinatega kell 4.40 õue, kus ootas meid minu kolleeg autoga ja sõitsimegi kesklinna raamatukogu juurde, kuhu pidi tulema meie Tensi reiside buss. Mõne aja pärast oli reisiseltskond bussis, kompsud bussi kõhus ja sõit Tallinnasse D – terminali võis alata( kell 5.15). Sadamas ühines meiega reisisaatja, saime kätte oma piletid ning suundusime Tallinki laevale. Juhtus olema see kõige uuem Tallinki laev Megastar, mis väljus kell 7.30. K- l oli muide perioodis 07.08 – 20.08 tervelt 6 levasõitu liinil Tallinn – Helsingi ja tagasi. Nii lihtsalt juhtus. Aga, sõit algas. Tegime tutvumistiiru laevas ära ning etteplaneeritult võtsime suuna hommikusöögibuffeesse. Seal me oma järgmised 2 tundi üldiselt veetsimegi. Sõime, nautisime vaadet, vestlesime kahe reisikaaslasega ja jälle sõime. Helsingisse saabudes( 9.30) ronisime bussi ja algas sõit Turu suunas – 150 km. Sõidu ajal rääkis giid Soomest ja soomlastest, Ahvenamaast ja ahvenamaalastest, nende kultuurist, traditsioonidest, loodusest, ajaloost ja tänapäevast. Kui kodus ma mõtlesin, et selle aja magan tagasi öist puudujääki, siis tegelikkuses ma hoopis kuulasin, sest giid rääkis huvitavalt.
Ennelõunasel ajal saabusime Turu linna, kus oli planeeritud Turu raamatukogu külastus ja vaba aeg jalutamiseks ning soovi korral lõunastamiseks.

Turu

Raamatukogus võttis meid vastu eestlanna Piret, kes on juba pikki aastaid Soomes elanud ja raamatukogutööd teinud. Spetsiifikasse ma laskuma ei hakka, aga majatuur oli huvitav. Tore ju vaadata, kuidas kolleegid mujal elavad, mida teevad ja mis tingimustes töötavad.

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Raamatukogus käidud, läks igaüks sinna, kuhu soovis. Meie K-ga külastasime Turu toomkirikut ja käisime poest vett ostmas. Raamatukogus, oh imet, polnud ühtegi veeautomaati ja oma veepudel oli bussis. Nautisime siis kaunist jõeäärt ja toomkirikut ümbritsevat parki. Hommikune pikk söömaaeg andis võimaluse lõunasöögist loobuda, sest kõht ei olnudki tühi. Veest ja huvitavast lagritsajäätisest täitsa piisas.

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Turu

Kõik rahvas bussis tagasi, algas kell 14.20 meie teekond Turu saarestikku, mis koosneb enam kui 20 000 saarest ja laiust. Peagi jõudsime Kustavisse, kust pidime väikese valge laevukesega tegema ülesõidu Brändö saarele.

Turu

Turu

Turu

Sõit kestis napilt 40 minutit ja peagi pidime Muki kõhust välja ronima. Sõitsime läbi Brändö valla, mis koosneb omavahel teetammide ja sildadega ühendatud saarekestest. Siin seal vilksatamas majakesed, metsatukad, kaljunukid, lahesopid. Mere lähedus oli seal ikka väga tuntav ja puhuti viis tee otse üle avara veevälja. K-le oli see eriti huvitav ja vaimustust tekitav ja mina vaatasin kõike pisukese nostalgiaga, sest minu armastus põhjamaade vastu sai alguse tegelikult Norrast, kus ma olen päris palju käinud. Norrat ja Ahvenamaad on nüüd võrrelda muidugi pisut vale, sest Norra lihtsalt on nii ülimalt äge ja ilus maa, kuid Ahvenamaad külastades saab piiiisikese aimduse, milline veel Norra võiks olla :) ja tõepoolest, ka Ahvenamaa on väga, väga ilus. Teistmoodi ilus.

Turu

Turu

Turu

Hästi pisut sõitmist ja õhtuks olime jõudnud Brändö saare Gullivani ehk Nurmenuku hotelli.

Turu

Turu

Saime kõik oma toad kätte ja varsti sättisime ennast rannamajakese kõrvale piknikule. Kiirelt sai valmis värske salat, vorstikesed grillile ja mekkimiseks oli toodud kohalikku toodangut.

Turu

Turu

Turu

Minumeelest oli vesi ikka täitsa külm, aga lapsed käisid ujumas :)

Turu

Turu

Turu

Peale pikka reisipäeva oli mõnus lõõgastuda, veeta aega toredate kolleegidega, nautida kauneid vaateid, süüa kõht täis ja võtta ette jalutuskäike lähiümbrusesse, kuni hakkas hämarduma ja oli aeg tubadesse minna.

Turu

Turu

Turu

Turu

K- maandus lõpuks suurele kivile ja hakkas joonistama. Mis seal imestada. Kaunis loodus inspireerib.

Turu

Hommikune äratus oli bussireisile kohaselt vara, seega poole ööni polnud mõtet konutada. Kiiresti pessu ja tuttu, et hommikul olla puhanud, värske ja valmis uuteks elamusteks. Nii jõudis esimene päev õhtusse.

Järgmisest päevast järgmises postituses.

Rubriigid: ehk reisikirjad, Meie kirjumirju maailm, MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | 1 kommentaar

Kaks maitsvat smuutikaussi

Vahelduseks vedelamatele smuutidele, sööme vahest kausismuutisid. Need siis sellised, mis konsistentsilt paksemad ja neid saab endale sobivalt kaunistada ning lusikaga süüa.

Esimene: Banaan, maasikad, õun,Energy supertoidusegu, veidi vett. Kaunistuseks kookoslaastud, india pähklid, rosinad, ja Crunchy segu

smuutikauss

Teine: banaan, maasikas, kiivi, india pähkel, Berry supertoidusegu ja kaunistuseks kookoslaastud, rosinad, banaanid, india pähklid, mustsõstrad
Smuutid lähevad meil peres peale absoluutselt kõigile. Söövad ja matsutavad kõik – väikesed ja suured.

smuutikauss

Rubriigid: TOIDUST NII JA NAA | Lisa kommentaar

Talv

Sel aastal on meil tõepoolest talv ja kroonika tarbeks pean ma selle siia kirja panema. Ei ole nii nagu viimastel aastatel, et aina löga ja vesi ja ei mingeid talvemõnusid. Pikemat aega on õues maa valge ja selle aja jooksul on olnud üksikud sulailmad. Prognoosi uskudes läheb veel külmemaks ja siiani on püsinud enamasti -5–11 vahel. Ikka hommikuti kooli minnes on K öelnud, et on -11 või -12 ja oleme ka õhtul koos tagasi kõmpinud sellise külmaga. Tuleme ja arutame, et kuidagi väga näpistab täna ja koju jõudes vaatabki plafoonilt vastu jälle korralik -12 näiteks.
Aga….tänu külmale on saanud kelgutada, suusatada ja uisutada. Õues on olnud päikest ja nii mõnus on sellise ilmaga õues mütata. Üle mitme aasta sai isegi korralikult vastlapäeva peetud. Muidu on sel ajal enamasti vesi väljas olnud ja mida sa sedasi ikka liugu lased. Sel vastlapäeval said lapsed koolis lõbutseda ja õhtul käisime sõbranna ja K-ga omakeskis kelgumäel kelgutamas. Loomulikult polnud me seal üksi. Rahvast oli kelgumägi täis. Tore oleks muidugi, kui lapsevanemad saaks ise aru ja õpetaks ka oma lastele, et nad seal kelgumäel pole ainukesed :) Kui kelguga alla jõuad, oleks viisakas tulla üles raja kõrvalt, mitte sealt, kust kelgutajad alla sõidavad. Nojah, aga suusarada on meil siin maja juures valgustatud, kelgumägi ka ning uisuväljadele jõuab tulede kuma. Kõike saab teha isegi üsna hilja õhtul. K igatahes on mitmeid kordi käinud pimedas suusatamas.

õues

õues

õues

Nädala alguses olid pojatütred mul hoida ja siis käisin nendega õues möllamas. Täna olime kella 10 ajal hommikul koos K, vanema poja ja pisikeste tirtsudega kelgumäel. Üksi olime :) Umbes paar tundi hiljem hakkas alles rahvas terviseradadele tekkima ja siis jagus neid kõikjale. Meie kõigepealt kelgutasime kõik koos ja siis läksime uisutama. K on nüüdseks juba uisutamisnõksud selgeks saanud ja liugleb probleemitult. Pojatütred viisime jääle täna esimest korda. Neljane sai hämmastavalt kiiresti tunde sisse ja sisuliselt kohe hakkas ilma abita uiskudel liikuma. Võttis aga endale sihiks uisutada hokiväravast hokiväravani ja meie vaatasime ning imestasime. Kolmene proovis ja proovis, aga leidis, et istumine on kindlam tegevus. Eks katsetame teinekord uuesti. Kõigil lastel tuli peale õues lustimist väga hea uni :)
Niiet jah, talv jätkub ja seega ka kelgutamised, uisutamised, suusatamised. Prognoosi järgi läheb lähinädalal isegi veel külmemaks. Veebruaris on tegelikult see ju täitsa ok, seega rõõmustame. Seda enam, et õues on nüüd täitsa mõnusalt valge ja aina valgemaks läheb. Kooli saab juba valges minna ja see on täitsa suur asi. Nädala pärast algab talvine koolivaheaeg ja siis saab südamest õues lustida. Nädalavahetusel plaanime ühte ja teist ette võtta kodust kaugemal, aga vaheajanädal tuleb lapsel ennast ise lõbustada. Töölt naljalt vaheaega ei anta. Minu talvine vaheaeg tuleb alles koos kevadise koolivaheajaga ja siis põrutame küll mõneks päevaks kohe no….näiteks Pärnusse :)

õues

See uisupilt on tehtud nädal tagasi ja siis ei olnud õues päikeseline :) Täna oli.

Kell hakkab kuus saama. Meie väike neljane helistas, et läheks õige veel uisutama. Ja lähemegi :)
(Vahepeal oleme uisutamast tagasi jõudnud. No nii äge oli !!! Peale meie nelja polnud jääl mitte kedagi, aga päeval paistab oli seal hokit mängitud ja uisuplats lumest veidi puhtamaks lükatud)

õues

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar

Kargelt sinine

See padi oli mu tütre tellimus. Klassivend kutsus sünnipäevale ja talle tundus, et oleks vaja viia kingituseks üks mõnus padi. K-le endale hakkas see nii väga meeldima, et tahab endale samuti sinisemustrilist patja. Eks selline sinisearmastaja on ta alati olnud ja küllap sellepärast see padigi nii hinge läks. Mulle endale meeldivad kõik padjad, mida ma teen, sest muidu ma neid lihtsalt ei teeks. Mõõdud on 40 x 40. Paras kaisukas. Pealiskangad ikka puuvillased, sisuks täitepadi. Tagumisel küljel lukk, et padjakatet saaks vajadusel kenasti pesta. Ja muidugi tikitud nimega.

padi

padi

padi

padi

padi

padi

Rubriigid: MINU KÄSITÖÖ | Lisa kommentaar

Päevad venivad juba pikemaks.

Just nii see ongi. Täna, 6. veebruaril, on õues juba märgatavalt valgem, kui mõned nädalad tagasi. K läheb hommikul 7.30 toast välja ja enam ei olegi sel ajal kottpime. Kell 8 kooli jõudes on aga peaaegu täitsa valge. Kui mina üheksaks tööle lähen, on õues suur valge. Kui vahest imekombel saan kell viis töölt koju minna, on nüüd samuti valge, kui aga hiljem, nagu enamasti, siis on ikkagi veel pime, aga see on väike asi. Kohe varsti on jälle valgem. Valgus, see on minu suurim rõõm. Tänavu läks kuidagi sügispimedus ja talve esimene pool libedalt ja kaamos ei tulnudki meile külla. Võib olla aitas see, et elutoa akna taga panin varakult juba tulukesed põlema ja põlevad nad mul siiani. Samamoodi on kuusega. Sai teine pea 2 nädalat enne jõulu tuppa ning kolmekuningapäeval polnud mul südant imelist kuusepuud välja visata. Jah, toas seisab ta meil siiani, täies ehtes ja rõõmustab meie silma. Tõsi küll ilmselt mitte enam kauaks. Naistepäevani välja ei vea, kuigi ma “lootsin”, et seisab järgmiste jõuludeni :D Õigemini lootis poeg, et siis ta ei peaks jälle metsa kuuske otsima minema. On nagu on. Nädalavahetusel tuleb ta siiski ilmselt viimasele teekonnale saata.

kuusk

No ja mis aitab pimedal ajal reibas olla? Muidugi smuutid. Hommikul stardiks üks roheline smuuti ja päevapeale midagi punasemat või kakaoga. Igal juhul on väga abiks. Blender hakkab meie smuutitamise peale aga ära väsima. Tal endal pole ilmselt häda midagi, kuid kann on heaks arvanud omale mõned praod sisse tekitada ja pole aimugi, kaua ta meid nii veel teenib, kuni päris läbi laskma hakkab. Järgmine kord olen targem ja ostan klaaskannuga blenderi. Võimsama ostaks ka, kui uut otsima hakkan.
Selles smuutis siin on:
banaan
jõhvikas
kultuurpihlakas
india pähkel
Balance segu
vesi

kuusk

Mis siis veel. Pojad said jälle kumbki aastakese vanemaks. Kolmepäevase vahega tähistame igal aastal nende sünnipäevi ja iga kord ma mõtlen, kui õnnelik ma olen, et saan nende ema olla. Mul on au :)

Kuna K noorem vend käis sel aastal sünnipäeval kodus, sest sünnipäev juhtus olema pühapäeval ja mitte tööpäeval, otsustas K meisterdada talle sünnipäevakoogi. Nimelt pavlova tordi. Eelmisel õhtul tegelesime põhjade küpsetamisega ja kuna meie praeahi küpsetab nii, nagu tahab, olime pisut hädas. Beseepõhjad said valmis, aga üldse mitte nii õiged, nagu oleks võinud. Õhukesevõitu tulid. K küpsetas lisaks veel terve portsu beseenööpe ja need suutis ahi enam vähem hästi valmis küpsetada. Besee hulgas oli veidi toorkakaod.
Hommikul jäi tal siis üle ainult kook kokku panna. Vahele läks vahukoore mascarpone kreem, kaunistuseks ja vahele kiivid ning jõhvikad, kreemi sisse riivitud sidrun ja laimi. Täitsa ise tegi ja kook sai väga maitsev. Vanem R koos oma perega tulid ka meie sünnipäevahommikusöögile ja kook sai täitsa otsa.

kook

Kui veidi ajas tagasi vaadata, siis jaanuaris käisime lastega tiiru linnas. Külastasime loodusmuuseumi perehommikut, käisime jõuluvanal külas, jalutasime niisama ja käisime nautimas jäätise –
šokolaadi maiustusi Pierre kohvikus. Selle jõuluvana juures on K käinud 7 aastat. Jah, vähemalt nii kaua on olnud seal istumas just see üks ja sama jõulumees. Sel aastal otsustas K loobuda, et aitab, suureks kasvanud. Kuna me aga linnas käies olime koos vanema pojatütrega, siis tema rõõmuks koputasime ikkagi jõuluvana uksele. Küll oli jutukas vana, rääkis meile maast ja ilmast ja järjekord ukse taga muudkui kasvas. Ah jaa, suur kuusepuu oli veel pühapäeval linnas täitsa täies ehtes keset platsi.

kuusk

kuusk

kuusk

kuusk

kuusk

Väike vahepala Vapianos ja jälle edasi

kuusk

Lõpuks siis jah, üks mõnus ja õdus õhtupoolik vanalinnas.

kuusk

kuusk

kuusk

kuusk

kuusk

kuusk

Praeguseks on õnneks lumi maha tulnud. Lasi teine ennast küll pikalt oodata ja mitmeid kordi on narritanud ning ära sulanud, aga praegu paistab, et lähima kahe nädala jooksul on meil õues talv, kui midagi ei muutu.
Ühe armsa perega, kus käsil beebiootus, ootasime poolteit kuud lund, et teha plaanitud talvemuinasjutu pilte. Õnneks jõudsime ära oodata ja nüüd võib beebi juba sündima hakata. Veebruaris on aeg.

kuusk

Praegu on meie põhieesmärk jääda terveks ja varsti tuleb kevad. Ees on palju huvitavaid kursuseid, tegemisi, kultuurielamusi ja muidugi sellist tööd, mis rõõmu silmadesse toob. Koolivaheajani on 2 nädalat ja 2 päeva. Jeeee !!! :) Seda ütlen mina, sest laps ütleb, et temale meeldib koolis käia. Nojah, aga väike puhkus kulub sellegipoolest ära!

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD. | Lisa kommentaar