Ei rohkem ega vähem kui kaks kuud on möödas sellest toredast reisist. Lõpuks sain esimese osa valmis kirjutatud.

Nii nagu mõnel eelnevalgi aastal, võtsime selle suve lõpus ette päevase reisi koos K-ga ja minu sõbrannaga, et avastada Eestimaad. Üle-eelmisel aastal me tegelikult käisime sama seltskonnaga läbimas sarnast teekonda suunaga ülevalt alla ja mõte oli jõuda mööda põhjarannikut Narva. Juhtus aga nii, et aega läks rohkem, vaadata oli kõvasti ja hämara saabudes olime jõudnud mööda rannikut vingerdades kõigest nii kaugele, et üle Palmse mõisa auto nina tagasi kodu poole pöörata. Eelmine põhjaranniku tuur on mul kajastatud SIIN ja SIIN.
Sel aastal otsustasimegi, et väljume kodunt varakult ja sõidame ühe jutiga Rakvereni välja. Ärgates kell 6 süüa väga ei taha ja Rakvere tundus meile mõistliku kohana, et teha üks peatus ja nautida hommikusööki.

Rakvere poole sõites tegime mõned peatused, et imetleda Eestimaa kaunist loodust. Ilmataat oli meile selleks päevaks kinkinud suurepärase ilma. Päikeselise ja sooja.
Kõigepealt peatusime ühel põlluserval, kus oli ridamisi ämblikute võrgukunsti.

Midagi ei saa öelda, ägedalt punuvad. Võrgud saavad mustrilised ja hommikuses kastes säravad piisad nagu pärliread.

Korra tegime ühe peatuse veel, sest sellest kohast kohe kuidagi ei saanud mööda sõita. Imekaunist moonipõldu ei kohta just iga päev.

Isegi mõned rukkililled olid moonide seas…

Vahelduseks püüdsin Inge pildile.

Jah, ilus ja uhke lill on see moon, väljakutsuvalt punane…aga samas habras ja koju teda viia ei ole mõtet. Meist jäid nad kõik põllule ja piltigi tegime muru pealt põllu äärest.

Enne Rakveret tiirutasime korra Tapa linnas, kus meil õnnestus veidi ära eksida ja siis olimegi Rakveres kohal. Otse südalinnas. Ei pidanud vajalikuks muud söögikohta otsidagi, kui nägime enda ees Pihlaka kondiitriäri kohvikut. Tellisime endile toekad talumehe omletid ja mõne väikese koogi.

Muidu poleks vist Pihlaka äris käimine täiuslik, kui kook jääks söömata. Praegu saab maitsvaid kondiitritooteid väga paljudest kohtadest, aga omal ajal olid Pihlaka tooted üle Eesti kõige hinnatumad. Igapäevaselt pole me mingid koogisööjad, aga väljasõitude juurde käib pisike koogiamps alati.

Kõht täis, võis rahumeeli edasi liikuda. Tegime väikese tiiru kesväljakul ja selle ümbruses. Noor Arvo Pärt oma rattaga muusikat kuulamas tuli kindlasti üle vaadata.

Peale hommikusööki sõitsime ühe jutiga Narva välja. Viimati käisime Narvas K-ga kaks suve tagasi ja kuna K luges hiljuti toredat lasteraamatut ” Elli kirjad”, kus räägiti väga palju vanast Narvast, oli ta eriliselt huviline. Tõttöelda, kui ta selle raamatu lugeda võttis, arvasin ma skeptiliselt, et lõpuni ta seda ilmselt ei loe. Pidasin raamatut liiga ajalooliseks, et teismelisel lapsel oleks püsivust sellesse süveneda. Nagu välja tuli – alahindasin oma võsukest. Raamat meeldis talle väga ja vähe sellest…tal olid ka väga paljud faktid ja lood meeles. Kui me kindluses käisime, oskas ta meile väga palju ajaloost ja sündmustest rääkida. Eksole – giid omast käest.

Narva linnas liigelda on meil alati lihtne, sest kui oled veetnud kuskil oma elust 15 esimest aastat, tunned seda kohta väga hästi. Ok, mõni asi ajapikku ju muutub ja igast kohast ei pruugi läbi saada kust kunagi sai, aga….üldjoontes on kõik meeles ja kui otse ei saa, siis seda tean ikka, kuidas ringiga saab.

Esimese asjana sõitsime kesklinna, panime auto keskväljakule seisma ja suundusime Narva linnuse väravate poole.
Vaatasime paremale – piiripunkt.

Vaatasime vasakule- Peetri platsi taga paistab 12 korrusega tornelamu mille katusel on veepaak. Omal ajal oli see üks väheseid nii kõrgeid maju selles linnaosas, kus oli lift. Nii me siis sõbrannaga käisime seal aeg – ajalt liftiga sõitmas ja kõrgelt linna vaateid nautimas. Pildil oleva Lux Ekspressi bussi tagusel maalapil oli vanal hallil ajal nii tribüün, kui suur Lenini kuju. Enam ta seal loomulikult ei seisa ega näita näpuga.

Edasi läksime kindluse poole. Lunastasime endale piletid ja astusime põhjaväravatest sisse. Meid võtsid vastu rõõmsad talurõivastes naised, kes kutsusid osalema töötubades ja pakkusid müügiks toredaid käsitööesemeid.

Saime kassast kaasa koos piletitega paar “ööri”, mille eest võis endale valida meeneid ja nii me siis hiljem vaatasimegi ringi, mida nende eest soetada. Pärast pikemat vaagimist rändasid kotti kaks vahvat takunöörist kaitsenukku.

Esmalt käisime linnuse müüridel vaateid nautimas.

Müürilt vaade Eesti ja Venemaa vahelisele sillale

Ivangorodi(Jaanilinna) kindlus

Preili müüridel

Hermanni kindluse torn

Tagaplaanil hüdroelektrijaam

Tulime müüridelt alla ja saatsime K pesu pesema :P

Hermanni tornis on üks suur saal, mida kasutati omal ajal ilmselt usulisteks talitusteks. Nüüdsel ajal pigem kontserdisaalina. K tormas muidugi esimese asjana klaveri juurde, et uurida, mis nime see kannab.

Kindluse õuel käisime K-ga ka viimati Narvat külastades, aga kuna sattusime sinna juba suhteliselt õhtusel ajal, siis kindluse sisse me ei saanudki. Sel korral olime hommikul kohal ja lubasime endale ühe huvitava ajaloolise rännaku Hermanni torni. Igal korrusel oli midagi vaadata ja nii ei tundunudki üles ronimine eriti piinarikkana vaid jõudsime üles pigem ootamatult.

Ümber torni liikudes nautisime vaateid.

Kui järgmist pilti vaadata, siis selle taga servas paremal pool paistab üks vesine triip. See seal on Narva veehoidla ja kui mööda seda edasi sõita, siis jõuab Narva jõe kärestikulisele ülemjooksule ja lõpuks Peipsi järvele.

Järgmine vaade on tornelamule ja muudele majadele.

Ja edasi on pildil näha raekoda ning
punase katusega Tartu Ülikooli Narva Kolledži hoone. Vanu hooneid on Narvas tegelikult äärmiselt vähe, kuigi omal ajal oli seal väga kaunis vanalinn. Paraku pommitati see sõja ajal maatasa. Tore, et raekodagi püsti jäi. Õigemini ime, et jäi.

Ülevalt oli hea vaade linnuse väikesele aiamaale.

Korra veel vaade promenaadile ja hakkasime tagasi alla ronima.

Tagasi all, vaatasime ringi põhjahoovis.

Edasi sammusime põhjahoovi väravast välja kindluse siseõuele ja liikusime territooriumil ringi.

Ja siit tuleb üks stiilinäide, kuidas võib kindlust pildistada. Surud aga ennast maadligi, ajad tagumise otsa upakile ja pildistad :)

ja mõned vaated veel

Kindlus sai meil igatahes igatepidi ära vaadatud. Rääkisin kaaslastele ka loo lapsepõlvest, kui me kunagi olles sellised algklasside juntsud, leidsime ühe sõbra pööningult korraliku suure ja raske mõõga. Mõtlesime siis oma väikeste peadega, et see kindlasti ajaloolise väärtusega ja viime selle kindluse muuseumi. Läksimegi, mõõk võeti kenasti vastu….aga loodetud kommiraha meile selle eest küll ei antud. Ei tea ma siiani, oli sel mõõgal mingi väärtus või mitte.

Hoovist väljudes tekkis meil küsimus, kust kaudu läheme edasi jõeäärsele promenaadile…saab sinna ju nii ühelt, kui teiselt poolt. Loobusime mõttest minna tiiruga silla alt ja otsustasime võtta ette lühema tee. Välja tuli aga nii, et lühem tee on piiripunkti poolt igati ära barrikadeeritud ja selleks, et saada sinna kuhu vaja, ajasime autole hääled sisse ja sõitsime sinna autoga. Ometi oleks jalgsi saanud vanasti promenaadi algusesse keskväljakult 5 minuti kõndimisega…aga on nagu on. Ühesõnaga jõudsime promenaadile.

Kiirevoolulisel Narva jõel on ajast aega olnud kalamehed.

Järgmisel pildil on näha vee ääres vanu puust toikaid….kunagi oli seal väike sadam ja sealt sai laevaga sõita isegi Narva – Jõesuusse. Veel ammusemal ajal oli sellel kohal aga tegelikult kaubasadam ja reisijate sadam.

Ja nüüd üks sõudebaasi pilt. Minu ajal oli seal jahiklubi, kus suviti toimetasid ka kiirpaadisõitjad. Igal suvel korraldati jõe peal üleliidulisi kiirpaadivõitlusi ja seda paatide vingumist jagus mitmeks nädalaks. Elasin ma ju üsna jõe lähedal ja mööda jõge kandub teadupärast heli üpris kaugele.

Teisel pool jõge on Venemaa piirivalvekaatrid.

Ja olimegi jõudnud meie plaanitud lõpp-punkti. Jõeäärsesse trahterisse sööma.

Kena on see jõeäärne promenaad, mingi maani…..ja siis said ilmselgelt Euroopa Liidu rahad otsa ja edasi tuli mahajäetud kant, kust me 2 aastat tagasi murdsime küll läbi, aga tänavu seda matka enam ette ei võtnud. Liitai tahsime me veel paljudesse kohtadesse enne pimedat kohale jõuda. Seega edasi minna polnud mõtet.

Ei läinud sel aastal vaatama minu lapsepõlvekodu mängumaid, sest eelmisel külastusel jõudsin arusaamisele – seda minu Bullerbymaad enam ei ole. Jätan endale õiguse mäletada seda paika sellisena, nagu ta oli ja ei hakka kurvastama sellepärast, mida enam ei ole.

Jalutasime tagasi promenaadi algusesse, ronisime sealt üles bastionile….vaatasime Pimeaia purskkaevu ja sõitsime edasi. Sellest aga järgmine kord. Kisub muidu liiga pikaks.

Reisijutud said kirjutatud ja reisist endast on möödas juba kaks kuud.
On olnud aega aklimatiseeruda, kohaneda koduse eluga ja reisimõtteid seedida.
Panen nüüd siia kirja mõtted, mis peale reisi pähe tulid ja pildid, mis meeldisid kõige enam.

Peale reisi olin veel mõnda aega puhkusel, aga kodust välja meid eriti ei isutanudki. Kui puhata nädala väga intensiivselt ja mõnusas kohas kus päikest, sooja, merd ja rõõmsaid inimesi, siis saab tassike päris täis. Nii täis, et kodu on pikaks ajaks ainus koht, kus olla tahad. Muidugi olen ma endiselt seda meelt, et selline puhkus peaks kestma vähemalt kaks nädalat. Siis oleks ikka väga hea, aga nädal on samuti tore ja parem, kui mittemidagi.

Vahepealse aja olengi peaasjalikult käinud tööl(mitte et see tore oleks, aga kuis siis muidu), K on võtnud puhkust tõsiselt ning palju niisama olnud – see tähendab, et lugenud raamatuid, joonistanud, koristanud(see on nüüd viimasel ajal mingi väga oluline ja pidev tegevus), tuba ümber tõstnud, sõpradega väljas käinud nii jalutamas, kui ratastega sõitmas ja isegi telkimas ning mis seal salata – klaverit harjutanud. Võttis endale kevadel eesmärgiks õppida suvel ühte Chopin-i pala ja ongi õppinud. Nüüd ootab pikkisilmi seda aega, millal mul on mahti tema toa remondiga tegeleda. Tapeet on olemas, osalt, aga praegu pole selliseks tegevuseks aega. Tuleb veidi oodata, tuba välja kolida ja mõned eeltööd teha.
Peale muu on meil vahepeal olnud hoida poja lapsed, oleme käinud linnas lustimas, pidasime vanaisa 80-ndat juubelit ja tegeleme talveks valmistumisega ehk siis varume marju ja muud head, mida saab sügavkülma panna.
Juuli oli siis selline rahumeelne.
Augustiks ärkasime taas üles ja kalendris hakkasid päevad ahvikiirusel täis saama kõiksuguseid märkmeid. Igasuguseid erinevaid liikumisi ja tegevusi on juba olnud ning tuleb kõvasti veel. Eriti tore on muidugi see, et kuu viimased kaks nädalat olen jälle puhkusel!!!

Aga…pidin ju kirjutama siiski reisikokkuvõtte.

Oleme seda kahekesi arutanud, et kas oleme rahul ja mis meeldis kõige rohkem ja kuidas edasi.
Seda me ei kahetse kohe üldse, et läksime teist aastat järjest Korfule tagasi. See ON imeline saar ja sinna tõmbab kohe võluväel tagasi. Võin öelda, et sel aastal käisime sellistes kohtades, kus möödunud aastal jäi käimata ja tegelikult on ikka veel kohti, kuhu me pole ka kahe aastaga jõudnud, aga tahaks küll. Korfu jääb kindlasti kohaks, kuhu me varem või hiljem tahame sõita tagasi. Nüüd juba ka sellepärast, et sinna on tekkinud tuttavaid.

Selle aasta lemmikud?
Pretsedenditult võitis Kassiopi, sellele järgnes Parga linn, siis päikeseloojangurannik Logas ja neljandaks jäi kaunis Arillas. Kassiopi ja Parga on tegelikult üsna ühel pulgal, lihtsalt Parga asub hoopis mandril, mitte saarel.
Kassiopi võitis ja sellpärast käisimegi seal nädala jooksul lausa kaks korda. Sel aastal ei olnud meil eesmärki sisustada reisi kuhja ajalooga ja vaatamisväärsustega. Pigem eelistasime nautida hetke, käia kaunites kohtades, palju ujuda ja hästi süüa. Rannas lebamine pole endiselt meie esmane valik ja see, et selle aasta reisil olime me lausa 2x pool tundi lebotoolil lesimas….oli ikka kõva sõna.

Kassiopi

Korfule sattudes minge sinna kindlasti. Juhul muidugi, kui te pole inimesed kes otsivad lärmakust ja pidevat meelelahutust. Hotelli võiks sinna isegi võtta, kui näiteks kolmandat korda saarele puhkama sõita. Sealt ei ole kõige mugavam mööda ülejäänud saart ringi tuuritada, sellepärast soovitaks esmakülastusel võtta hotell suhteliselt pealinna lähedale. Näiteks nii nagu meie majutusime – Benitseses või Gouvias. Mõlemas on mõnus, pole kärarikas aga samas on piisavalt käimist, söögikohtade valikut ja muid toredusi. Kassiopist oleks näiteks üpris kauge minna saarte tuuridele, Parga linna, Meteorasse, pealinna Kerkyrasse. Samas Sidari, Logas, Paleokastritsa, Arillas…on jälle lähedal.

Kui aga enamus saart on juba läbi käidud, siis Kassiopi oleks meile kindlasti järgmine hotellivaliku koht. Väga mõnusalt rahulik, palju väikeseid inimtühje ujumiskohti, piisavalt hea tasemega söögipaiku, rahuldav kaubandus ja soovi korral saab sealt sõita teistmoodi ekskursioonidele. Miks mitte Albaaniasse või siis niisama matkata mööda ümberkaudseid kohti.
Ütlen seda muidugi autota liikleja seisukohast. Kui rentida auto, võib saare ka päevaga läbi kärutada….aga kuhu meil kiiret? Et hingata sisse saare õhustikku, tuleks kõike võtta rahulikult. Autoga sõidad küll kiiremini rohkem kohti läbi, aga tegelikult ei jõua ühtegi kohta süveneda ja kohalikku elu nautida. Aga…kõik sõltub ikkagi inimesest endast, tema eelistustest. Minul ei ole reisil olles kiire, kohe üldsegi ei ole kiire. Tahan lihtsalt olla, lasta ajal voolata ja nautida kõike, mis mind ümbritseb. Hingata enda sisse kohalikku koloriiti ja kohtlaselt naeratada.

Parga linn

Väga meeldis!!! Kohe väga – väga. See on koht, mis vääriks enamat, kui seal laevareisiga käimist. Napp 3 tundi, mis seal vaba aega antakse on häbiväärselt lühike aeg, et tutvuda selle imearmsa linnaga ja lähiümbrusega. Seal oleks tore mõnes hotellis ankrus olla ja siis lisaks linnale ka ümbruskonda tundma õppida. Jälle selline aeglase kulgemise koht.

Netis tuulates on näha, et Eestist on sinna olnud võimalik sõita. Lennujaam pidi seal olema 40 km kaugusel ja mingid lennud on sinnakanti käinud näiteks Aurinkol. Hetkel ma aga midagi meilt sinna suunduvat pole leidnud. Jääb üle muidugi võimalus lennata Ateenasse ja sealt siis siselennuga juba Parga linna lähistele.

Võrratud maalilised vaated, värvilised nukumajad, sillerdav eresinine vesi, huvitavad paigad ja Kreeka värvikad väikelinnad lähiümbruses….see kõik tasub avastamist. Ja päris kindlasti mine Pargasse sattudes sellesse imetoredasse basseiniga söögikohta, kus meie juhuse tahtel käisime. Puhas nauding!

Logas, päikeseloojangu rand.

See oli selle reisi wow-rand. No lihtsalt nii ilusad olid need päikeses küütlevad kõrged liivakaldad ja laia lainega kaldale mühisev vesi. Tunne oli nagu maailma äärel või ma ei oska öeldagi kus. Kindlasti väga väekas koht, samas ka romantiline. Eriti päikeseloojangu ajal. Kui ikka seal kõrgel olles hakkas loojangu ajal mängima vaikne müstiline muusika, siis see olemine oli seal täiesti ebamaine.

Kuna seal lähedal pole ühtegi suuremat asustatud kohta vaid kõigest väikesed külad üksikute perehotellidega ja mõne tavernaga, siis majutuvad sinna enamasti vanemad inimesed. Need, kes tulevadki lihtsalt kaunisse kohta lesima ja õhtul jalutama.
Loojangut vaatama minnes tasuks vaadata pisut ilmateadet, sest kui õhtuks pilve kisub, jääb ilus vaatepilt nägemata. Samas….eks neid loojanguid näeb tegelikult ju mujalgi. Mõni koht on lihtsalt pisut erilisem, kui teine.

Arillas

Nagu Kassiopi, nii on ka Arillas samamoodi strateegilistest kohtadest üpris kaugel. Sealt on ligi sõita Paleokastritsasse, Sidarisse ja Kassiopisse, aga kõik muu jääb lootusetult kaugele. Jällegi- rendiautot kasutades pole väga vahet, aga bussidega liigeldes on tülikas ning sealt nüüd ekskursioone väikesaartele ja Pargasse ilmselt küll üldse ei korraldata. Aga võib olla siiski korraldatakse, kuid sõitu tuleb sel juhul minna ilmselt enne kukke ja koitu, sest ka lähemalt alustades venib päev pikaks.

Muidu aga on Arillas väga looduskaunis koht. Üks väheseid liivarandu, mis meile meeldis. lai, puhas, selge veega, vähese rahvaga. Nagu ühes eelmistest postitustest kirjutasin….vanemaks saades oleks seal mõnus logeleda. Ära käia tasub seal kindlasti.

Sidari

Looduskaunis, huvitava ja omapärase maastikuga koht. Kindlasti väärt külastamist. Meie jaoks pisut ülerahvastatud, kärsitu loomuga ja lärmakas piirkond. Hea meel, et käisime vaatamas, aga hotelli endale sinna ei broneeriks.

Pole seal meile sobilikku rahu ja lisaks sama nagu Kassiopi ning Arillasega….jääb kõigest olulisest kaugele. Sidari on koht, kus avastad kiiresti basseinide võlu. Nendes on seal kuidagi mõnusam ujuda, kui rannas. Peoloomadele ja erinevate atraktsioonide ihalejatele ilmselt paradiis.

Kerkyra linn

Saare pealinna ma tegelikult mingisse pingeritta ei seakski, sest pealinn….see on pealinn ja see on linn. Ainus linn Korfu saarel.
Linna ei saa võrrelda ühegi looduskauni kohaga, sest linnas naudid ja imetled hoopis muid asju. Kerkyra linnale tasub pühendada alati aega ja ühe külastusega ei jõua seal tegelikult midagi näha. See linn ei ole tormakas, seega sealt ei tasu läbi joosta vaid tuleb võtta aega…. ja kulgeda rahulikult.

Kindlasti tasub esmakülastusel haakuda mõne ekskursiooniga, kus kuuleb mõndagi huvitavat linna ajaloo kohta. Külastada kindluseid, astuda sisse tänavaäärsetesse kohvikutesse, nautida sööki, vaadata mööduvaid inimesi, tunda oma nahal mõnusat meretuult…

Uus ja vana kindlus, Kanoni poolsaar oma vaatamisväärsustega, arvukad pühamud, huvitav arhitektuur, kalaturg, põnevad muuseumid, pargid…..ja eelkõige selle linna itaalia/veneetsia hõng.
Ei jõua siin kõike üles loetleda, aga kogenud oleme seda, et Kerkyra ei ole ühe päeva linn. Seal jalutad ja jalutad ja ikka avastad midagi uut.

Gouvia, meie hotelli asukoht.

Julgen soovitada, kuigi ka eelmise aasta Benitseses asuv hotell oli hea koha peal. Juhul, kui olete möllu ja tralli turist, siis ei soovita. Gouvia on suurem koht, kui Benitses ja sellevõrra oli seal rohkem valikut söögikohtade osas ja suurem ala ringijalutamiseks. Kaunis Gouvia Marina oma purjekatega on ainult üks neist kohtadest, kuhu tasub jalutama minna.

Gouviast leiab autentseid Kreeka rahvuslikke tavernaid ja Itaalia sööki ja Hiina toitu jne. Valik on suur. Sõita igale poole mujale saarel on Gouviast väga mugav. Samuti ulatub sinna linna bussiliin, millega saab väga mugavalt liigelda lähiümbruses ja lisaks väljuvad Gouvia peatusest mitmed maakonnaliinid. Nendega saab sõita nii saare põhjaosasse kui ka läände. Kui on soov sõita pealinnast allapoole, siis tuleb suunduda linnaliini bussiga pealinna ja istuda seal ümber mõnele bussile, mis viib lõunasse. Mingi maani läheb lõunasse linnaliin nr.6 ja kui soov kaugemale sõita, siis jälle maakonnaliinid. Gouvia asub suhteliselt saare ranniku keskel, seega vahemaad mujale on mõistlikud.

10 põhjust, miks me armastame Korfu saart

1. Meekarvaline ja sulnis pealinn Kerkyra meelitab sind alati tagasi. Tema rahulik ja vaikne tempo sunnib ennastki aega maha võtma ja vaikselt kulgema. Nendel põnevatel ja kitsastel tänavatel lihtsalt peab jalutama ja kohvikutes istuma.

2. Imelised lasuursinised ja puhtad rannad. Nii läbipaistvad, et ka rinnuni vees olles näed oma varbaid.

3. Lahked ja sõbralikud kohalikud. Rahulikud, rõõmsad, külalislahked, hoolivad, tähelepanelikud…

4. Maitsev ja taskukohane toit. Kõvasti erinevaid valikuid nii kreeka toitudest kui ka teistest rahvusköökidest….ja oh kui maitsev Freddo Cappuccino!

5. Soe kliima, soe vesi. Põhjamaisele inimesele isegi liiga palav, aga nagu ütleb Eesti vanasõna – ega soe konti murra :P

6. Palju lopsakat rohelust, värvilisi õitsvaid isendeid ja lummavad loojangud.

7. Oliivid, kumquaat….Korfu oliivõli on kindlasti üks parimaid. Kumquaat on palju maitsvam kui see, mis meil Selverites müügil, Hiina päritolu.

8. Vaated, kuhu ka ei pööra pead…vaated. Ja veel millised !!!!

9. Mitmekesisus, vaheldusrikkus. Tahad…naudid linnamelu, tahad….naudid merel seilamist…ujumist…ühesõnaga igav pole seal kunagi. Ja ma tõepoolest ei tea, kuidas sellises kohas saaks raamatuid lugeda :D Nii palju muud on teha! Ok, kui ma seal iga päev elaks, küllap leiaks ka lugemise aega. Reisi ajal on aga ainus koht, kus ma natuke lugesin lennujaam või lennuk.

10. Autentsed külad, serpentiinid – ägedad kitsad ja käänulised teed. Mägiküladesse tahaks aga kindlasti sattuda rohkem, mitte ainult läbi sõites.

Korful olles on olnud juhuseid suhelda inimestega, kes on reisinud kordi rohkem, kui meie kaks. Ja seda ütlevad nad küll, et reisides Kreekas, õppisid nad armastama Kreekat(Küprose liigitavad samasse kategooriasse), aga käies ära Korful, hakkasid nad armastama Korfut, mitte üldiselt Kreekat :) Sama rääkisid naised, kellega olin hiljuti koos joogalaagris. Paljud neist olid külastanud mitmeid Kreeka saari, aga Korfu jäi lemmikuks. Nii lemmikuks, et visati õhku mõte….kui äkki läheks teeks ühe laagri kunagi Korful :P
Lahkudes Korfult, jätad sinna maha tükikese oma südant ja loodad tulla jälle tagasi.

Mina hakkan nüüd mõtlema, mida teha tuleval aastal. Ega see reisiraha korjamine pole meile lihtne, aga ikkagi püüame. Tuleval aastal on K-l laulustuudio kooriga ilmselt mingi välisreis mõnele festivalile. Sellest kõik sõltubki, sest sellega kaasneb päris arvestatav väljaminek. Kas ta otsustab sinna kaasa minna, kuhu see reis üldse toimub jne. Sellised reisid on neil olnud Itaaliasse, Kreekasse, Horvaatiasse…eks kuuleb, kuhu järgmisel suvel.
Seniks aga mõtiskleme, mis oleks kui sõidaks avastama…..Horvaatiat? Itaaliat? Makedooniat? Hispaaniat? Mõnda muud kohta Kreekas? Montenegrot? Sloveeniat? Maailm on suur ja lai :)