Esimesed jõuluüritused on nüüdseks juba peetud. Õigemini nad juhtusid suisa ühele päevale. Just lapsel. Kesknädala hommikul sõitis neiuke oma klassikaaslastega koos Viljandi Ugala teatrisse vaatama jõuluetendust “Hiired on hiired”. Pärast oli neil seal veel väike jõulumaa, kus jõulumees jagas lastele kollektiivse esinemise eest raamatuid ning lapsed said erinevates töötubades igasuguseid asju meisterdada. Igatahes Kirke kotis oli terve laar asju, mida ta jõudis valmis teha.
Poole kolme paiku jõudsid lapsed Raplasse tagasi ja mõne aja pärast viis meie tee juba rongijaama ja Tallinna. Issi ootas meid jaamas ja edasi viis tee mõningate vangerdustega otse Nukuteatrisse. Nukuteatris toimus nimelt isa töökoha jõulupidu. Seal asutuses on juba aastaid kombeks viia lapsed koos vanematega vaatama mõnda etendust erinevates teatrites ja pärast tuleb jõulutaat, kes jagab kommipakke ja minumeelest jääb taat ise kuidagi aasta aastalt vanemaks. Nagu päris.
Vaatasime etendust nimega ” Võlupood”. Hea lavastus oli. Lastele huvitav vaadata ja isadele väikese sõnumiga. Enne etendust veetsime aga aega nukuteatri kohvikus ja oh sa rõõmu, kui uksest sisenes Mart Müürisepp. Ega ta vist peale “Näosaadet” enam väikeste tüdrukute säravatest silmadest ei pääse. Kirke igatahes tegi tiiru kohvikule peale ja teatas, et ema, ema, Mart istub seal ja õpib sõnu :)
Jõuluvanaga kohtumine toimus kuskil teatri sügavustes ehk ilmselgelt õueala kõnnitee pinnast madalamal. Nimeks lugesin – tordisaal. Pakuti meilegi seal mitut sorti kringlit ja piparkooke ja morssi. Põrand oli seal mõnusalt klaasist ja lapsed esialgu kõndisid päris pelglikult. Läbi klaasi paistsid iidsed vundamendid või mis nad täpselt olid, ei teagi. Lapsed harjuvad kiiresti ja varsti hüppasid seal mõned juba klaasruutudel keksu.
Üsna tavaline on igal aastal see, et enamus lapsi käivad jõulumehe juures üldise jutusumina saatel. Väikeste laste puhul on mõistetav pisike pelgus, aga suuremadki kipuvad “habemesse” oma pisikesi luuletusi lugema. Kui Kirke läheb oma pakki lunastama, saabub ruumi vaikus :D Ta meil luuletusi õppida ei viitsi, sest igal aastal on ju mõni uus laul juba varuks. Nii ta siis oma registri lahti lööb ja kuna laulustuudios on õpetatud esinema korralikult, siis see kõlab ikka üle terve toa ja rahvas tahes tahtmata vakatab ning jääb kuulama. Paraku saab ta ka aplausi ainsana. Ja jõuluvanale oi kuidas meeldib kuulata ilusat laulu.
Nii see pidu peetud sai. Pärast käisime tiiru meie pere keskmise lapse juures Mustamäel ja siis sõitsime koju. Tore päev jõudis õhtusse ja väsinud laps unemaale.
